kolme lapsega kohvikus – idüll või õudusunenägu?

Mõni aeg tagasi kirjutati mulle Pagaripoistest ja kutsuti nende uude kohvikusse külla. “Tulge kogu perega!” kutsusid nad.

Minu esialgne entusiasm tasuta saiakestest ja kookidest rauges kohe, sest kui esiti oli mul silme ees pilt, kuidas ma rahulikult kohvi juues mingit head kooki naudin, siis asendus see selle lause lisandumisel sellega, kuidas Marta röögib nutta, Lende jookseb minema, Mari nõuab röökides coca-colat ja Kardo, kes kogu sellest kamaajaast väsinud, tõmbab endale mu silme all Tinderi, swipe’ib paremale, leiab endale sealtsamast T1 Mall’ist uue naise, kellega ta käsikäes lahkub.

Kuna aga mul pidi siin säästukuu olema, siis võitis lõpuks tasuta koogikene selle üle, et ma peale seda külastust hallide juustega üksikema olla võin. Võtsin selle riski, pakkisin kõik autosse ja sõitsime kohale, mis seal ikka. Läheb nii nagu läheb, sest kui elu lastega mulle midagigi õpetanud on, siis on see see, et planeerida pole suurt mõtet. Orgu kava olen ka tublisti jälginud, inimene võib ju aeg-ajalt patustada ka, eks?!

Nagu ikka, lugesin ma enne Marile sõnad peale:

“Lähme kohvikusse, sööme kooki ja joome mahla. Luba mulle, et sa käitud ilusasti,” vannutasin ma Mari.

“Ma luban, et ma tulen kohvikusse, emme…” vastas Mari mulle väga kavalalt.

“Aga kas sa ilusasti ka käitud?” painasin mina edasi.

“Ma luban, et ma TULEN KOHVIKUSSE,” kordas Mari ennast veelkord.

“Jah, lähme kohvikusse ja istume seal ilusasti, ei hakka jonnima ja jaurama, eksju?” proovisin mina ikka mingit lubadust kätte saada, endale teadmata põhjustel, sest no mis mul selle lubadusega ka selle rikkumise korral teha oleks olnd? Kohtusse tahtsin minna omast arust v?

“Ma tulen sinuga kohvikusse, jah,” kordas Mari stoilise rahuga.

“AGA KAS SA INIMESE KOMBEL KÄITUDA KA KAVATSED, VÕI SA JOOKSED JÄLLE RINGI NAGU POOLEARULINE??? VASTA MULLE AHHH??!?!?!?!”

Andsin alla. “Jah, lähme siis…”. Ma olin valmistunud kõige hullemaks.

Kohvikus avastasime, et tagumine ots oli mõnusalt meie päralt. Krabasime ühe laua ja jaotasime lapsed ära. Ehk siis kaks Kardole ootele, mina Mariga koogijahile. Marta õnneks magas, tema polnud üldse mingit probleemi, aga  no ütle sa kahesele, et kle istu korraks siin, lihtsalt oota. Kui tihti see töötab? Mitte väga, eks? Seega tuli kaval olla.

“Mari, vali Lendele ruttu mingi hea kook välja, mida Lende süüa tahta võiks?”

-“Lende on pepu,” kihistas Mari.

“Mari, kammoon, kes kutsub oma õde pepuks, ah? Vali talle parem mõni kook välja!”

-“Lende on PEPUUUU,” lõõritas Mari juba üsna nähtava rahuloluga, et on leidnud imelise viisi mind hulluks ajada.

“Las ta olla siis pepu, aga pepu tahab ka äkki kooki süüa? Millise võtame?”

-“Emme. Kas sa tead, et Lende on pepu?” kõõksus Mari juba hüsteeriliselt naerda.

“MARI, KURAT, SA ISE OLED ÜKS SUUR PEPU, VALI NÜÜD ÜKS KURADIMA KOOK VÄLJA, PÜHAISSANDJEESUS!!!”

“Jah, Mari… Ma saan aru, et Lende on pepu… Mis sa arvad, kas talle maitseks rohkem sefiiriga või moosiga kook?”.

-“Moosiga, sest kas sa tead, kellele meeldib moos?”

“Jah, ma olen üsna kindel, et sa ütled nüüd, et moos maitseb pe…

-“PEPUDELEEEE!”.

Mari osutamas pagaripoiste pepudele enim müüki teinud keeksile

Lõpuks saime koogid valitud, kohvi tellitud ja viimaks ka isegi maha istuda. Ma muidugi krabasin meile kõiki kooke, mis vähegi head tundusid (ehk siis suht… kõike) ja üritasin neid endale sisse kühveldada, sest mu kuklas tiksus kogu aeg väike kellake – kaua ei saa olla, et lapsed istuvad ja söövad, no KOHE KOHE peab kellelgi mingi inin ja kiun välja pääsema. Et siis jah, selle asemel, et oma kooki ja rahu nautida, mis issanda taevaisa mulle hetkeks kinkinud oli, valmistus mu mõistus juba järgmiseks võitluseks kellegagi. Kolme lapse võlu – iial ei tea, kes mida tahta võib.

Siin pildil on lausa näha, kuidas ma olen valmis iga sekund selleks, et Mari tahab minuga vaielda teemal, kas ta võiks kohvi juua, või Lende mind kreemisaiaga näkku viskab