mina, staarimetaja

Et te ka ikka teaks, siis käisin täna ITK’s imetamisnõustaja (haha, ma hakkasin imestamisnõustaja kirjutama) juures ära ja sain teada, et imetamisvõte ei olegi vale. Lihtsalt mul on NII palju piima, et kui ta seal suu pärani lahti, pea kuklas oleks, siis ta lämbuks ära selle piimatulva kätte. Ja kuna ka tema on ainult inimene, kes elada tahab, siis ta on oma asendit veits kohandanud, et ta saaks teha kaht oma lemmiktegevust korraga, ehk siis süüa ja elada ilma lämbumiseta.

Mulle soovitati lausa salvei- ja piparmünditeed juua, et piimakogust vähendada, aga ma muuseas olen juba kuid seda teadmata piparmünditeed kaaninud ja sellel ei paista mu piimamasinatele erilist mõju olevat. Igatahes sain ma soovituse toita Martat sellises asendis, kus ta on mu kõhu peal veits rohkem püsti, et tal mugavam juua oleks ja öeldi, et muidu probleemi pole. Kogu see luristamine ja löristamine ongi sellest, et ta ei viitsi (ega pea) oluliselt imema, seega ta niisama mõnuleb rinnal ja aeg ajalt rüüpab miskit. Mugav elu! Igatahes on mul hea meel teada, et midagi pole valesti ja saame rahus põdemata edasi eksisteerida.

Küll mul on hea meel, et see rinnaga toitmine laabuma hakkab. Minu jaoks siiski kõige mugavam viis toita ja veits tubli olen ka olnud, et “rätikut nurka” ei visanud siis, kui see oli nii valus, et ma iga kord kõva häälega nutma hakkasin, rindadest verd jooksin ja pidin vaatama, kuidas mu laps casually mu rinnaverd oksendab, sest nibud nii lõhki on. Ma ei kritiseeri absoluutselt neid, kes ON sellisel hetkel loobunud ja alla andnud, sest ma ausalt olin sellele ka NIIIII lähedal, aga ma tahan anda tuge neile, kes praegu on sellises olukorras ja mõtlevad ka, et fuck it, palju lihtsam oleks pudelit pakkuda, sest valu hakkab silmanägemist viima.

Ma reaalselt ühel hetkel avastasin imetades, et oota…enam polegi valus! Alguses ühest ja siis teisest ka – mõlemad tundetud nagu invaliidi alakeha. Praegu võiks ma vist endale mõlemasse nibusse 5 neeti teha (ja usu mind, nad mahuks sinna kõik rivvi