Mariann Kaasik's Blog, page 153

valel ajal!

Ma nean ennast, et ma üldse telekat vaatan, sest kuivõrd ta enamasti niisama taustal piniseb ja ma seda otseselt ei VAATA, siis kõrvad on mul peas ja kõik need kohutavad reklaamlaulud jäävad pähe kummitama. Ma olen konkreetselt nädal aega käinud ringi ja ümisenud: “Valel ajal, valel ajal, va-lel AJAAAAAAAL”. Ehk siis jah, mind kummitab Smecta reklaam.

Ei, Smecta on tore ravim, aga no pekki ma ei viitsi kogu aeg mõelda sellest, kuidas seal reklaamis inimestel valel ajal kõht lahti läheb. Või nagu, kui äkki see ikka juhtuda saab? Ma olen kõhuviiruses olnud küll, aga päris nii küll pole, et sekundipealt vetsu tormata vaja oleks. Ah, võib-olla on lihtsalt vedanud, et mul VA-LEL-AJAAAAAAL seda juhtunud pole

millal teie esimene kõks oli?

Mul on praegu kolm kuud load olnud, või ei.. neli? Issand, aeg läheb nii kiiresti. Ja kuigi mingi kontingent kartis oma elu pärast, kui mina load saama peaks, siis siiani on kõik ellu jäänud ja iga päev tunnen ma ennast liikluses kindlamini ja paremini. Ma isegi andsin ükskord isegi siin signaali esimest korda elus, sest mu ees seisev härrasmees otsustas foori all telefoni passima jääda ja ei märganud tule vahetust.

AGA, eks mul alguses juhtus igasugu äpardusi, mida ma ei julenud teile isegi rääkida, sest liiga värskelt oli meeles see, kuidas kõik ükshäälselt kaagutasid, et ega mina autorooli ei sobi, sest ma olen liiga pohuistlik. Ma ei tea, kas nad arvasid, et mul on pohui, et sõidan kellegi surnuks ja kiman edasi, sest eee… poogen? Ei tea, igatahes, käsi südamel, pole keskit alla ajanud.

Küll aga olen ma 100x sõitma hakanud nii, et mul on käsipidur peal. Ma isegi kaalusin endale mingi post-it’i kleepimist autosse, et ma ei unustaks seda maha võtta. Õnneks paari nädalaga see harjumus tekkis ja nüüd viimaste kuude jooksul olen ma vist paar korda heal juhul paar meetrit sõitnud, kui taipan maha võtta.

Kuskilt vist saab näha autode kindlustusjuhtumeid ka, ma ei tea kust, aga ilmselt saab, sest kui ma ütlesin, et ma auto varsti maha müün, siis hakkasin täiega kommentaare saama, et mis kindlustuslaks sul novembris oli?! Et kas ma tegin avarii. Noh, niii ja naa. Esiteks ma ütlen kohe ära, et mu autol on vist viis  kindlustuskeissi, enne mind siis neli ja enne kui ma auto ära ostsin, lasin üle kontrollida, et mis seal katki oli ja mis seis nendega oli. Mul sõbranna mees on … autokutt (mehhaanik?) ja ta vaatas üle, ütles, et kõik olid suht suva kõksud ja kenasti ära parandatud. No ja ega minugi asi suurem polnud. St naabrinaine ütles, et kui tal poleks asendusauto, siis tal oleks täitsa suva olnud ja poleks isegi kuskile kindlustusse roninud, aga eks ma siis tunnistan üles, et kui ma sünnitama läksin, siis ma tagurdasin natsa ühele autole pihta.

Naabritel oli tütar külas, kes parkis meie maja juures oma vanemate maja ees. Mul on aga käe sees kuidagi välja tagurdamine ja kuna mul just oli väike tuhuhoog, siis ma sekundiks kaotasin tähelepanu, ei vaadanud taha ja eee… veeresin talle natsa otsa. Ta sai mingi… 2cm pikkuse kriimukese peale, muud miskit. Avariiks ei nimetaks just, aga noh, nimetagem kuidas tahate.

See naine ise oli niiiiii sabinas, et appi, sa ju sünnitad!! Ma olin nagu aa ei ma ei tea, eks näis, tsill, kõik on ok. Mu kiirus oli ka mingi… 5 ja 10 vahel, et nagu reaalselt mitte midagi ohtlikku ei toimunud ja õnneks ei saanud keegi ka suuremat häda, kui see vaene asendusauto oma kriimuga.

Et vot, tunnistan üles, et olen “avariis” olnud

laske elada, jumala eest

Avastasin eile telefonist ühte pilti otsides, et mul on mitu videoklipikest niisama telefonis istumas ja mõtlesin nad kokku panna, et mingigi asi kõvakettale panna niiöelda veits ühtsemana, kui hunnik suvaklippe. Seega ei maksa sellest mingit mega uhket videot oodata, lihtsalt meie suvalised argipäevad ja klipikesed elust.

Küllap Kardo telefonist oleks ka hea saagi saanud, aga ma … ei viitsinud eile öösel sellega rohkem tegeleda, seda enam, et Marta hakkas veits nohune tunduma (hetkel ongi täiega nohune) ja ma tahtsin ta kiiresti magama viia. Aga mida ma töödeldes mõtlesin oli see, et jube imelik on see, et osasid inimesi paistab täiega häirivat minu kasvatusmeetodid ja mu lapsed ja mina ja kõik kogu kompott. Mina kasvatavat valesti ja kõik, kes iial mu lapsi näinud on, rääkivat tagaselga mööda ilma, kuidas nad on KÕIGE KOHUTAVAMAD lapsed universumis (üks kommentaator teadis rääkida ikka) ja üldse saavad mu lastest kunagi ülbed töötud, kes on harjunud, et kõik neile ette kantakse ja pmst olen ma nende elu ära rikkunud.

Ütlen kohe ära, et eile tuli ka paar kommentaari, mille ma lihtsalt ära kustutasin, sest ma ei viitsinud nendega vaielda. Ma ei saa ju ometi nõustuda inimestega, kes minu jaoks mulle käojaani ajavad ja isegi kui ma nendega vaidlema hakkaks, siis kindlasti ei suuda ka mina neid ümber veenda nende arvamustest minu ja mu laste kohta. Küll aga tahan ma öelda üht – kõik, mida me arvame tulevikust, on spekulatsioon. See, et mina arvan, et neist saavad jumala okeid ja südamlikud inimesed, see on vaid minu lootus ja arvamus. See, et keegi teine arvab, et neist saavad vanamuttide peale sülitavad ülbed värdjad, see on jällegist mingi lambiantsu arvamus. Ma ei pane seda isegi eriti pahaks, sest isegi mina vaatan mõnikord teisi lapsi ja mõtlen, et issand, sellised marakratid, appi, MINU omad on küll normaalsemad

kuidas sina juuste eest hoolitsed?*

Mul on päris palju juuksetooteid, mis mulle väga meeldivad, aga täna ma tahaks teile ühte neist tutvustada. Ja kiiresti, sest mul on võimalus teile seda mega hea hinnaga pakkuda ka. Aga no alustame algusest- kui paljud teist föönitavad või sirgendavad juukseid? Mina igatahes teen mõlemat. Föönitan tihemini, sirgendan harvemini, aga no teen mõlemat. Ja paratamatult on see mu juustele omal ajal jälje jätnud, sest ma ei kasutanud absoluutselt mittemingit kuumakaitset.

Ma nimelt kuulsin kunagi müüti, et need kuumakaitsed on mingi lorajutt ja tegelt need ei kaitse midagi ja nõnda ma seda uskuma jäin ja ei kasutanudki. Alles siis, kui Blessix mulle nende kuumakaitse saatis, hakkasin ma seda kasutama. Ja mitte selle pärast, et ma oleks hakanud kuumakaitsesse uskuma, vaid seetõttu, et see lõhnas niii hästi, isegi paremini kui mu Ice Creami juukseõli ja tegi mu juuksed läikivaks. Alles nüüd, kui ma juuksuris käisin, sain kiita, et mu juuksed on jumala heas korras, jee.

Mul on tunne, et “süüdistada” ongi siin seda Blessixi superseerumit (LINK). Mina olen seda juba kuid katsetada saanud, aga tegelikult tuli see alles Blesssixi lehele müügile ja on tutvumishinnaga 15€ peale alla hinnatud. Saladuskatte all ütlen, et sooduskood “mallukas” annab teile sellest VEEL 15% alla, aga seda muidugi nii kaua, kuni kaupa jätkub. Kood kehtib muidugi kogu e-poe kaubale :)

Öelda võib inimene igast asju, aga ma tõestamiseks tegin teile täna pilti ka – juuksed föönitatud ja sirgendajaga lokid tehtud, samas on juuksed pehmed, siidjad, läikvad ja mõnusad.

Väike nipp: pakend ütleb, et pane kuivadele juustele, aga mina panen enne föönitamist natsa niisketele ka, ehk siis kasutan 2x väikse pumbatäie ära. Ma olen konkreetselt mitu kuud kasutanud, aga ülivähe on kulunud, sest see on hästi vedel ja palju seda panna ei tohi, teeb juuksed rasvaseks!

Kiitke sonksi ka pliis, ma nägin sellega lausa 5 mintsi vaeva

eestlane ja kannatused

Uskumatu, et siiani on eestlasele sisse kodeeritud kannatajamentaliteet. Ehk siis elu peab olema ikka kannatusi ja piinasid täis, siis on õige elu. On nii, eks? Näiteks ei tasu kunagi midagi osta. Teate, mis tuleb teha? Ikka muretseda. Istu ja muretse endale midagi. Muretse endale näiteks uus pann, sest vana teflonpõhi on ära kulunud. Muretse uus rahakott, sest vana sendisahtli lukk on katki ja muretse endale kohe kindlasti ka kaebusteraamat, kuhu päeva jooksul kogunenud kaebused teisitielajate vastu kirja panna. Ma oleks küll õnnelik, kui igal torisejal see kodus oleks, oleks mul vähem selleteemalisi kommentaare lugeda.

Ma enam nendest juuste värvimisest ei viitsi isegi taielda, igale oma, küll jäi mulle korduvalt kõrvu, et kujutage ette häbematust, laps saab, mida tahab! Kujutate ikka või?! Kuidas ma ometi julgen anda omaenda lihasele lapsele, mida ta soovib? Kus on politsei silmad, lastekaitsest on siinkohal veel vähe. Laps EI TOHI saada, mida ta tahab. Aga, seesuur, et… miks muidu? Oskab keegi mulle seletada või?

Mina näiteks võtan oma lapsi nagu teisi inimesi enda ümber ja ma ei kujuta ette, et mu sõbranna ütleks, et kuule, kas sa saad mind selle või tollega aidata ja ma olen mingi ei, Maarja, käi pekki, sa ei tohi saada elus neid asju, mida sa soovid. Palun harju kannatama ja asju mitte saama, kas su ema ei õpetanud sind maast madalast elus pettunud olema?!

Või umbes helistan Kardole, kes on poes, et kle viitsid too mulle paar sukapükse ja ta on mingi ei, lolliks läksid v, ma juba piima võtsin ja KÕIKE sa nüüd küll saada ei või, mida sa tahad, see oleks ju ebaloomulik.

Et kallid lugejad, harige siis mind ka, et kas te ainult oma väikelaste soove ei täida, et neid lapsepõlvest peale harjutada kurvaks olemise ja sellega, et soovid ei täitu, või te rakendate neid samu asju oma sõprade ja kaasade peal ka?

Ei maksa nüüd mingeid utoopilisi näiteid ka välja mõelda, et ala kui lapsed tahavad kaljult alla hüpata, et kas ma seda ka luban. Ma ei viitsi isegi nii lollile näitele vastata, aga no tõepoolest mu lapsed saavad 90% asjadest, mida nad soovivad. Ja ei tea mina, kas asi on selles, et nad ei nõua väga palju midagi ebaratsionaalset, või mis, aga no ei tule üldse tihti ette, et ma ütleks neile millegi kohta, et seda ei saa. Hmmm…

Tänane päev. Ärkame. Ma olin veits sisse maganud ja Mari ütles, et ta ei taha lasteaeda minna, et ta tahab, et oleks puhkepäev. Kammoon simmo, aga miks mitte. Las siis olla, ise ka ei viitsind tormama hakata, seega sai nii, nagu ta tahtis. Hommikusöögi saavad ka üldiselt lapsed valida. Viimasel ajal pannkoogid või smuuti. Mingi hetk ma hakkasin rääkima, et ma pean tööle minema, Mari ütles, et tal on ka vaja tööle minna, et ta tuleb ka. No aga miks mitte, polegi midagi kahekesti teinud või olnud, las tuleb. Tööl käidud, läksime poodi. Mari tahtis “kümme jäätist”. Ostsin ühe. Oleksin võinud osta ka kümme, aga meil on sügavkülm smuutimaterjali täis, seoses uue Nutribulletiga ja seetõttu sai ühe. Ei protesteerinud ka, leppis ühegagi. Üldse oli nii hea laps, et ma omaalgatuslikult ostsin talle poni õhupalli. Lendele valis Mari välja mesilasepalli. Tulime koju, kuhu kuller oli toonud uued Maxima kleepsuraamatud. Mari tahtis neid täitma hakata. Täitsime. Vahelduva eduga mitu tundi. Vahepeal Kardo tegi õhtusööki, seda Mari väga ei tahtnud, sõi ainult poole ära, aga abiks ikka. Siis pakkis asjad kokku ja ütles, et läheb vanaema juurde, läks ka. Ongi päev läbi teinud seda, mida tahtnud on. Õudne, eks?

Ma ise olen selline inimene, et mulle meeldib saada neid asju, mida ma tahan. Vahet ei ole, kas ma ostan need asjad ise, keegi kingib või mäletab, et ma tahtsin ja annab – tore ju. Teile ei meeldi elada nii või? Või on teil nii, et tahate näiteks juuksurisse minna, aga ise saadate ennast kohe selle mõttega kuu peale, sest eieii Külli, mäletad ju küll, et elus EI TOHI saada, mida sa tahad. Kannata veel viis kuud, siis võid minna, sest siis on juba sobilik teistele vabandades öelda, et issand ma olin juba SELLINE rääbakas, et lausa PIDIN minema, enam ei saanud päevagi oodata, muidu poleks kindlasti läinud.

Jah, on loomulikult asju, mida mu lapsed ei saa. Ala kui Mari poes endale suvalise üüratu mänguasja haarab ja küsib, et kas seda saab, siis enamasti ma meenutan talle, et kle meil maja mänguasju täis, et võtame näiteks hoopis plastiliini või midagi ja ta on nõus. Või kui Mari tahab kääridega mööda maja ringi joosta, siis seda ta ka ilmselgetel põhjustel teha ei saa ja kui ta leiab südatalvel, et pole vaja mütsi kanda õues, siis meie tuletame talle meelde, et võiks ikka nagu siiski selle mütsilotu pähe panna, sest ei viitsi teda siin tiisikusega põetada või nii. Ja no päris iga kord, kui ta ütleb, et tahab spaasse või lennukiga sõita, me ka lennujaama poole ei torma. Isegi mänguväljakule ei viitsi iga kord minna, kui ta tahab. Ja Lottemaale küsib ta ka kord nädalas, sry, ei saa, kinni on.

Aga minu põhimõte on, et kui laps midagi tahab, mida ma saan talle võimaldada ja mis ei ole kuidagi ohtlik, siis milles küss. Riided saab laps endale ise valida ja kui tahab juukseid värvida, siis saab ka seda. Kui ma kardaks, et juuksevärvid on nii kahjulikud, siis ei värviks ma ka enda juukseid. Samas tätoveeringud on mul ka endal ja kui ta tiinekana tahaks midagi normaalset, siis ma lubaks tal seda ka teha. Minu endagi esimene tätoveering tuli 16-aastaselt. Või olin ma 15? Ei tea, aga seda ma tean kindlasti, et minu ema seda lubanud ei oleks. Selle pärast ma ei küsinudki, hehe. Ja ometi on mul tätoveering, just sayin’

Noori väga ei huvita, mida lubatakse või mitte, teevad nagunii kui tahavad. Ja ma tahan olla see ema, kellele Mari julgeks rääkida oma mõtteid ja plaane, et ma saaks siis nõu anda või suunata või juhendada, mismoodi ma arvan, et võiks parem olla. Aga kui ma maast madalast muudkui käiks ja keelaks, sest laps ju ei tohi saada, mida ta tahab ja ta ei tohi teha, mida ta tahab, siis… mul tekib küsimus, et kas te kodus kannate nina all väikest musta vuntsi ja kõnnite üks käsi üleval ka või? Ja kui jah, siis kas see käsi ära ei väsi vä?

The post eestlane ja kannatused appeared first on Mallukas.

kui vanadel lastel tohib siis juukseid värvida?

Läksin eile Maigreti juurde tagasi, et ikka juuksed ühtlaselt pruuniks värvida. Ei harjunud kuidagi selle heledama värgiga peas ära ja mõtlesin, et mis ma ennast piinan, teen tagasi tumedaks. Maigret ütles, et tal terve õhtu vaba, tulgu ma aga ja kodus otsustas Mari, et tema tahab ka kaasa tulla. Ei no jumala eest, las laps tuleb.

Juuksuris hakkas ta rääkima, et tema tahab ka endale roosasid ponijuukseid. Roosat värvi aga Maigretil ei olnud, oli lillat. Mari vastas, et talle sobib see ka, et olgu olla ponijuuksed. Kuna see pole teps mitte esimene kord, kus Mari juukseid värvitud on, siis oli mul täitsa ükskõik. Need on ju ainult juuksed, kasvavad välja ja tagasi ja värv kulub ja no mis vahet seal siis on.

Mari esimesed “ponijuuksed” mis püsisid umbes 2 nädalat, siis kulusid maha. Juuksuris tehtud ikka, jälle Maigret tegi :) Need meeldisid talle väga, aga ta oli kurb, et neid nii vähe näha oli – tema ise eest ei näinud ju üldse.

Kui me Tartus käisime, siis ta valis Tradehouse poest endale mingi roosa/lilla tooniva palsami, aga see ei hakanud kahjuks üldse peale. Jälle oli ta elus pettunud. Ja no kui nüüd me juba juuksuris olime ja nagunii pidime ootama, kuni mul värv+olaplex mõjuvad, siis võõpas Maigret Mari ka üle. Küsis mult sada korda, et kas ikka teeme üle pea, et äkki hakkab keegi kuskil virisema, aga ma ei saanud aru, et miks peaks või mis on Mari juuksed üldse kellegi teise vinguda. Ma saan aru, et ma oleks lapsele poni tätoveeringu lubanud teha või talle nabaneedi teinud, aga see, mis värvi ta peakarvad on, on küll tema enda valik ja soov. Eriti kui see on lillakas, plaatinablondist oleks vist proovinud ümber rääkida.

Mari reaktsioon, kui enda juukseid esimest korda nägi

tegija heietused

Eile sain korraks sõbrannadega kokku. Uhke värk, istusime kõik maha ja kiitsime, kui head kirjanikud me oleme

esikuremont enne ja pärast

Nagu te teate, siis minu imeline esikuremondisaaga lõppes täieliku juraga, kui me vaatame nüüd proffesionaalsuse koha pealt, aga no tegelikult on vahe väga suur. Tumedad värvid said kõik kaetud heleda ja helgega, mistõttu näeb pime esik nüüd minu meelest palju rõõmsam välja. Ja kui me ignoreerime siin fakti, et liistud üle värviti, trepp täis pritsiti ja muud nipet-näpet, siis LAIAS laastus on esik ju ilus. Kui kissis silmadega vaadata ja mitte detailidele keskenduda

kas kodus trenni tegemine saab fun olla?*

Mul kunagi oli selline telekamäng, et seal oli “eratreener” kes tahtis, et ma teeksin tema järgi harjutusi ja vehiksin siin omaette nagu loll. Minu meelest oli see Wii mäng, aga see ajas mind jube närvi, sest kuigi ma tegin täpselt nii, nagu ette näidati, siis ta ikka karjus mu peale, et ma õigesti teeks. Pagana mäng noh. Ja nüüd ma enam isegi ei tea, kus see üldse ongi.

Kui Hansapost kirjutas, et nad teevad ka Orguga koostööd ja et äkki ma tahaks mingit kodust treeningvahendit proovida (siit lehelt), siis tasus mul vaid pilk peale visata, kui ma juba teadsin, mida ma tahan. See kargamisasi, teate küll! Moodsas keeles – fitness batuut!

Umbes selline ma välja näengi, kui ma seal peal hüppan, aga selle vahega, et ma hoian sellest käepidemest ka kinni. Pmst ongi see pisikene batuut, millel on käetugi küljes ja siis saad seal hüpata ja karata, et ennast natsa liigutada. Mulle täiega meeldib, aga ma pole mitte ainukene, sest iga kord, kui ma sinna peale lähen, tulevad lapsed parves kaasa ja inisevad “mina kaaaa…”.

Käepideme kõrgust saab reguleerida, seega saab ka Mari enam-vähem okeilt seal karata, aga see on ikka suurtele inimestele mõeldud. Ainuke asi, mida ma soovitan, on kõik poldid/kruvid mega kõvasti kinni keerata. Ma alguses vaatasin, et issand, veits nikats värk, aga kui Kardo kõik “üle keeras”, et see minu morsakeha all vastu peaks, on ta jumala tugev ja hea, saab julgelt hüpata. St kõik kuni sajakilosed saavad, sest just see on ta kaalulimiit.

Ma olen kuulnud, et isegi sellised rühmatreeninguid on olemas, kus kõik inimesed selliste asjade peal kargavad muusika taktis, tundub ausalt öeldes äge, sest isegi üksi kodus on päris vahva hüpata ja natukene rohkem paneb liigutama küll. Eriti head trenni saab siis, kui paned youtube’ist mõne säärase trennivideo tööle ja proovid tempot hoida, uskumatu kui võhmale võtab.

Ühesõnaga minu arust täitsa tore treeningvahend koju, hea hind ja kingituseks tuli kaasa veel fitnesspall, millest on paaril õhtul mega abi olnud, kui üks siin eluga rahul ei olnud, aga pallil õõtsumine kohe silma kinni tõmbas. Lastele meeldib ka selle peal aeleda, seega terve pere lõbustus!

Kas teil on kodus mingisuguseid treeningvahendeid? Milliseid? Kui midagi pole, aga tahaks, siis mine tsekka mu instasse (@mallukaz) seal panen loosi ühe vägeva komplekti (SELLE).

*Postitus sündis koostöös Hansapostiga

The post kas kodus trenni tegemine saab fun olla?* appeared first on Mallukas.

autodest nii ja naa, andke nõu

Ma paari kommentaari all vastasin, et kahjuks minu battle Orguga ei läinud läbi ja uut autot ma ei saanud. Küll aga painas see mõte uuest autost mind nii palju, et aina enam tuleb mulle pähe see mõte, et… oleks ikka uut autot tarvis. Seega olen ma iga päev istunud auto24 lehel ja googeldanud erinevaid kohti, mis autosid müüvad. Tasa ja targu hakkab see automaailm minu ees ka avanema ja selgemaks saama, sest noh, elu õpetab ja nüüd oskan ma ehk rohkem jälgida, et mida ma tahaks või ei tahaks, et mu autol oleks.

Alguses vaatasin ma ainult autosid, mille istmepaigutus mulle kõige mugavam tundub:

Chrysler Grand Voyager (LINK) mille hind on 11 990€, 2011 aasta auto. Poole kallim, kui minu praegune 2008. aasta auto, aga noh kolm aastat uuem ja suurem ja parema istmepaigutusega, kuhu lapsi mugav panna oleks. Et kui enda auto maha müüks ja juurde paneks raha, siis saaks selle auto kenasti ära osta ja ei peaks isegi laenu või liisingusse võtma miskit.

Sama paigutusega on ka Lancia Voyager, mida on seal lehel lausa mitu. Mõlemad muidugi piisavalt kallid, et neid niisama heast-peast ära ei ostaks, peaks ikka autolaenu või liisingusse võtma. Muuseas, vaheküsimus: mida te eelistaksite? Kas autolaenu või liisingut? Kumb on teie meelest mõttekam? Aga ühesõnaga seal on üks 2014 aasta auto, mis maksab 16 900 euri (LINK) ja kallima otsa peal 19 990€, aga ka ikka 2014 aasta väljalase (LINK).

Nende kõikide autode miinus, kui võib nii öelda, on mingi VÄGA imeliku koha peal asuv käigukang. Reaalselt wtf? Aga noh, ega automaadiga ei pea väga nagunii seda näppima, aga mulle tundub imelik.

Samas oleme ka viimastel päevadel mänginud mõttega, et Kardo hakkab nüüd isapalka saama ja minu dekreet läbi, et äkki ikkagi liisime endale tutika auto. Mulle andis sõber hea idee, et tema on endale esindustest demoautot küsinud, et seal vahetatakse need iga kuue kuu tagant välja ja müüakse parema hinnaga maha. Küsisin Peugeotilt, et kas neil on midagi pakkuda ja oli küll, aga see hind on ikka päääääris krõbe. Pole ime ka, ta on täisvarustusega demoauto, ega ta väga odav olla ei saaks ka. Aga no see mõte UUEST täisvarustusega autost kõlab mega mõnusalt, ei saa salata.

Aga no esiteks peame me Kardo esimesed laekumised ära ootama ja siis liisingutaotluse tegema, siis saame vaadata, et mis see igakuine sissemaks oleks ja siis mõtleme, et kas tasuks ära või mitte. Ja noh, kas üldse saame, eksole. Ma võin siin mõelda küll, et miks me EI peaks saama, aga näete, eelmine kord arvasin ka nii