laske elada, jumala eest

Avastasin eile telefonist ühte pilti otsides, et mul on mitu videoklipikest niisama telefonis istumas ja mõtlesin nad kokku panna, et mingigi asi kõvakettale panna niiöelda veits ühtsemana, kui hunnik suvaklippe. Seega ei maksa sellest mingit mega uhket videot oodata, lihtsalt meie suvalised argipäevad ja klipikesed elust.

Küllap Kardo telefonist oleks ka hea saagi saanud, aga ma … ei viitsinud eile öösel sellega rohkem tegeleda, seda enam, et Marta hakkas veits nohune tunduma (hetkel ongi täiega nohune) ja ma tahtsin ta kiiresti magama viia. Aga mida ma töödeldes mõtlesin oli see, et jube imelik on see, et osasid inimesi paistab täiega häirivat minu kasvatusmeetodid ja mu lapsed ja mina ja kõik kogu kompott. Mina kasvatavat valesti ja kõik, kes iial mu lapsi näinud on, rääkivat tagaselga mööda ilma, kuidas nad on KÕIGE KOHUTAVAMAD lapsed universumis (üks kommentaator teadis rääkida ikka) ja üldse saavad mu lastest kunagi ülbed töötud, kes on harjunud, et kõik neile ette kantakse ja pmst olen ma nende elu ära rikkunud.

Ütlen kohe ära, et eile tuli ka paar kommentaari, mille ma lihtsalt ära kustutasin, sest ma ei viitsinud nendega vaielda. Ma ei saa ju ometi nõustuda inimestega, kes minu jaoks mulle käojaani ajavad ja isegi kui ma nendega vaidlema hakkaks, siis kindlasti ei suuda ka mina neid ümber veenda nende arvamustest minu ja mu laste kohta. Küll aga tahan ma öelda üht – kõik, mida me arvame tulevikust, on spekulatsioon. See, et mina arvan, et neist saavad jumala okeid ja südamlikud inimesed, see on vaid minu lootus ja arvamus. See, et keegi teine arvab, et neist saavad vanamuttide peale sülitavad ülbed värdjad, see on jällegist mingi lambiantsu arvamus. Ma ei pane seda isegi eriti pahaks, sest isegi mina vaatan mõnikord teisi lapsi ja mõtlen, et issand, sellised marakratid, appi, MINU omad on küll normaalsemad