eestlane ja kannatused

Uskumatu, et siiani on eestlasele sisse kodeeritud kannatajamentaliteet. Ehk siis elu peab olema ikka kannatusi ja piinasid täis, siis on õige elu. On nii, eks? Näiteks ei tasu kunagi midagi osta. Teate, mis tuleb teha? Ikka muretseda. Istu ja muretse endale midagi. Muretse endale näiteks uus pann, sest vana teflonpõhi on ära kulunud. Muretse uus rahakott, sest vana sendisahtli lukk on katki ja muretse endale kohe kindlasti ka kaebusteraamat, kuhu päeva jooksul kogunenud kaebused teisitielajate vastu kirja panna. Ma oleks küll õnnelik, kui igal torisejal see kodus oleks, oleks mul vähem selleteemalisi kommentaare lugeda.

Ma enam nendest juuste värvimisest ei viitsi isegi taielda, igale oma, küll jäi mulle korduvalt kõrvu, et kujutage ette häbematust, laps saab, mida tahab! Kujutate ikka või?! Kuidas ma ometi julgen anda omaenda lihasele lapsele, mida ta soovib? Kus on politsei silmad, lastekaitsest on siinkohal veel vähe. Laps EI TOHI saada, mida ta tahab. Aga, seesuur, et… miks muidu? Oskab keegi mulle seletada või?

Mina näiteks võtan oma lapsi nagu teisi inimesi enda ümber ja ma ei kujuta ette, et mu sõbranna ütleks, et kuule, kas sa saad mind selle või tollega aidata ja ma olen mingi ei, Maarja, käi pekki, sa ei tohi saada elus neid asju, mida sa soovid. Palun harju kannatama ja asju mitte saama, kas su ema ei õpetanud sind maast madalast elus pettunud olema?!

Või umbes helistan Kardole, kes on poes, et kle viitsid too mulle paar sukapükse ja ta on mingi ei, lolliks läksid v, ma juba piima võtsin ja KÕIKE sa nüüd küll saada ei või, mida sa tahad, see oleks ju ebaloomulik.

Et kallid lugejad, harige siis mind ka, et kas te ainult oma väikelaste soove ei täida, et neid lapsepõlvest peale harjutada kurvaks olemise ja sellega, et soovid ei täitu, või te rakendate neid samu asju oma sõprade ja kaasade peal ka?

Ei maksa nüüd mingeid utoopilisi näiteid ka välja mõelda, et ala kui lapsed tahavad kaljult alla hüpata, et kas ma seda ka luban. Ma ei viitsi isegi nii lollile näitele vastata, aga no tõepoolest mu lapsed saavad 90% asjadest, mida nad soovivad. Ja ei tea mina, kas asi on selles, et nad ei nõua väga palju midagi ebaratsionaalset, või mis, aga no ei tule üldse tihti ette, et ma ütleks neile millegi kohta, et seda ei saa. Hmmm…

Tänane päev. Ärkame. Ma olin veits sisse maganud ja Mari ütles, et ta ei taha lasteaeda minna, et ta tahab, et oleks puhkepäev. Kammoon simmo, aga miks mitte. Las siis olla, ise ka ei viitsind tormama hakata, seega sai nii, nagu ta tahtis. Hommikusöögi saavad ka üldiselt lapsed valida. Viimasel ajal pannkoogid või smuuti. Mingi hetk ma hakkasin rääkima, et ma pean tööle minema, Mari ütles, et tal on ka vaja tööle minna, et ta tuleb ka. No aga miks mitte, polegi midagi kahekesti teinud või olnud, las tuleb. Tööl käidud, läksime poodi. Mari tahtis “kümme jäätist”. Ostsin ühe. Oleksin võinud osta ka kümme, aga meil on sügavkülm smuutimaterjali täis, seoses uue Nutribulletiga ja seetõttu sai ühe. Ei protesteerinud ka, leppis ühegagi. Üldse oli nii hea laps, et ma omaalgatuslikult ostsin talle poni õhupalli. Lendele valis Mari välja mesilasepalli. Tulime koju, kuhu kuller oli toonud uued Maxima kleepsuraamatud. Mari tahtis neid täitma hakata. Täitsime. Vahelduva eduga mitu tundi. Vahepeal Kardo tegi õhtusööki, seda Mari väga ei tahtnud, sõi ainult poole ära, aga abiks ikka. Siis pakkis asjad kokku ja ütles, et läheb vanaema juurde, läks ka. Ongi päev läbi teinud seda, mida tahtnud on. Õudne, eks?

Ma ise olen selline inimene, et mulle meeldib saada neid asju, mida ma tahan. Vahet ei ole, kas ma ostan need asjad ise, keegi kingib või mäletab, et ma tahtsin ja annab – tore ju. Teile ei meeldi elada nii või? Või on teil nii, et tahate näiteks juuksurisse minna, aga ise saadate ennast kohe selle mõttega kuu peale, sest eieii Külli, mäletad ju küll, et elus EI TOHI saada, mida sa tahad. Kannata veel viis kuud, siis võid minna, sest siis on juba sobilik teistele vabandades öelda, et issand ma olin juba SELLINE rääbakas, et lausa PIDIN minema, enam ei saanud päevagi oodata, muidu poleks kindlasti läinud.

Jah, on loomulikult asju, mida mu lapsed ei saa. Ala kui Mari poes endale suvalise üüratu mänguasja haarab ja küsib, et kas seda saab, siis enamasti ma meenutan talle, et kle meil maja mänguasju täis, et võtame näiteks hoopis plastiliini või midagi ja ta on nõus. Või kui Mari tahab kääridega mööda maja ringi joosta, siis seda ta ka ilmselgetel põhjustel teha ei saa ja kui ta leiab südatalvel, et pole vaja mütsi kanda õues, siis meie tuletame talle meelde, et võiks ikka nagu siiski selle mütsilotu pähe panna, sest ei viitsi teda siin tiisikusega põetada või nii. Ja no päris iga kord, kui ta ütleb, et tahab spaasse või lennukiga sõita, me ka lennujaama poole ei torma. Isegi mänguväljakule ei viitsi iga kord minna, kui ta tahab. Ja Lottemaale küsib ta ka kord nädalas, sry, ei saa, kinni on.

Aga minu põhimõte on, et kui laps midagi tahab, mida ma saan talle võimaldada ja mis ei ole kuidagi ohtlik, siis milles küss. Riided saab laps endale ise valida ja kui tahab juukseid värvida, siis saab ka seda. Kui ma kardaks, et juuksevärvid on nii kahjulikud, siis ei värviks ma ka enda juukseid. Samas tätoveeringud on mul ka endal ja kui ta tiinekana tahaks midagi normaalset, siis ma lubaks tal seda ka teha. Minu endagi esimene tätoveering tuli 16-aastaselt. Või olin ma 15? Ei tea, aga seda ma tean kindlasti, et minu ema seda lubanud ei oleks. Selle pärast ma ei küsinudki, hehe. Ja ometi on mul tätoveering, just sayin’

Noori väga ei huvita, mida lubatakse või mitte, teevad nagunii kui tahavad. Ja ma tahan olla see ema, kellele Mari julgeks rääkida oma mõtteid ja plaane, et ma saaks siis nõu anda või suunata või juhendada, mismoodi ma arvan, et võiks parem olla. Aga kui ma maast madalast muudkui käiks ja keelaks, sest laps ju ei tohi saada, mida ta tahab ja ta ei tohi teha, mida ta tahab, siis… mul tekib küsimus, et kas te kodus kannate nina all väikest musta vuntsi ja kõnnite üks käsi üleval ka või? Ja kui jah, siis kas see käsi ära ei väsi vä?

The post eestlane ja kannatused appeared first on Mallukas.