Mariann Kaasik's Blog, page 151

läbilõige ekrekatest

***

***

***

***

***

***

***

***

***

***

***

***

***

***

 

Ja kõige lõpetuseks tahan tänada ka ühe geeniusest EKREka infot sellest, kuhu läheb kogu Eesti maksumaksja raha. Konkreetselt iga viimne kui sent! Aitäh “Preili Suurmäe”:

inimene, kelle displei pilt on hitler räägib…

Et jah, kui teid huvitab, mille eest te makse maksate – eks ikka ainult transade ümberlõikamiseks. Oleks ma seda inffi enne teadnud, oleks ka vb EKRE valinud!

5 põhjust, miks ma iial EKREt ei valiks

Poliitikast rääkimine on õhukesel jääl kõndimine. Ega ma üldiselt just hiilga oma suu kinni hoidmisega, aga kui asi puudutab meie riiki ja meie kõigi ühist tulevikku, siis pean ma suu lahti tegema ja rääkima, miks mina never-ever-ever ei valiks EKREt ja ei soovita seda teha ka ühelgi lugejal.

Eile purtsatasin ma oma Facebookis välja väite, et kõik, kes valivad EKRE, on debiilikud ja võiksid mitte mu virtuaalmaailmas (blogis) eksisteerida. Ma otseselt ei tagane oma sõnadest, aga ma tahaks ennast paremini seletada, sest pole ilus inimesi debiilikuks sõimata, ilma seletamata, miks ma nii arvan ja tunnen. Oma FBi postid kustutasin selle pärast, et ma … ei viitsi vaielda. Lihtsalt ei viitsi. EKREkad on kurjad, vihased ja sõnakad. Seega ei viitsinud ma oma postkastist enam “KALTS OLED!” kirju lugeda. Aga vot ütlemata jätta ei saa, sest kui kõik mõtlevad, et ah, ei viitsi “kakelda”, siis jäävadki kõlama ainult EKREkate enda propaganda ja pullikaka.

Miks ma ei taha EKREt valida?

Minu jaoks on EKRE platvorm üles ehitatud vihale ja hirmule. Seda pole raske leida – paljud siin Eestimaal elavad kehvasti, mis tekitab viha ja hirmu tuleviku ees. Kui erakond raiub, et ooo pagulased tulevad, nad vägistavad, võtavad meie viimasedki rahad, oioioi, kaitske Eestit! Siis mida teeb hirmul ja vihane inimene? Kaagutab kaasa, et jaaaa! Maha pagulased, eks? Uskuge mind, ei ole siia mingit massilist pagulaste voolu oodata ja ei oota neid siin mingid pudrumäed. Mõttetu hirm, mida üritatakse juurutada. Samamoodi suhtumine homodesse. Eile hakkas mulle üks lugeja kirjutama, et kui homod saaksid lapsendada, oleks see nagu lastekaubandus?? *

Ja need EKRE soodad käivad lastele ka seda juttu ajamas, et kui kaks samast soost inimest adopteerivad lapse, kellel pole pere, siis see on nagu kutsika ost ja müük. Tule mulle armas jumal appi, kas saaks olla rumalam ja kitsarinnalisem? Kui jah, siis ma ei tea kuidas. Ajusurm, täielik! Kuhu on jäänud tolerantsus, sallivus ja armastamine? Ja ärge hakake mulle ajama, et sina ju ise ka pole toleratne EKRE suhtes. Ausalt ei ole, sest ma ei saa olla toleratne millegi suhtes, mis õhutab AINULT viha. Konkreetselt ainult selle peale üles ehitatud.
EKRE üldprogrammis sisalduvad maksualandused ning rahalubamised viitavad ilmselgelt sellele, et EKRE ei tea kuidas majandus toimib ning poole aastaga on Eesti pankrotis. Ma võiks ka lubada, et valige mind, ma annan kõigile megasuured palgad, maksud kaotan ära ja üldse hakkab Hendrik Sal-Saller iga neljapäev iga lastega pere ukse ees iga jumala neljapäev kuldmune sittuma, aga kas te mind usuks? Kui ei, siis kuidas jumal saab üks selge mõistusega inimene EKREt uskuda? Nad lubavad lihtsalt lubamise pärast.
EKRE tahab hakata reformima justiitsüsteemi.. muuta riigikohtunikud valitatavateks, tahavad kohtunike ametiaega muuta tähtajaliseks, viia sisse erasüüdistuse (ehk erasektor hakkab prokuröri rolli täitma), tahavad hakata prokuröre kontrollima (mõjutama). See kõik on võimude lahususse sekkumine, kas nad proovivad muuta kohtud poliitiliseks? Kas see tundub normaalne?
EKRE arvab, et kliimasoojenemine on väljamõeldis (viide artiklile SIIN). Nagu, kas täie mõistuse juures inimene saaks midagi sellist üldse arvata?
EKREt saab vabalt samastada teiste äärmuslastega nagu ISIS ja ehk mäletate natse? Vaadake, mis on äärmuslaste definitsioon SIIT ja noh, loeks nagu EKREst, eks?

Iga kord, kui telekas näitab EKREkaid, siis on see lihtsalt… piinlik. Ise ka ei tea, mida nad arvavad, mida tahavad, ainult puhas viha ja vimm. Mingil kogunemisel filmiti, kuidas üks mees karjus, et feministid peavad ära minema, et nad ei tohi seal olla. Ajakirjanik küsis, et miks, et kas feministid pole Eesti rahvas, miks nad ei või olla “EESTI EEST” üritusel? “Mökk-mökkk, ise nad tulid…plakatitega”, vastas mees puterdavalt.

-“Aga siin on teisigi plakatitega, miks nemad jääda võivad? Kas te üldse teate, mis on feminism?”

“Mökk, ei tea, mingu minema!!!”

Järjekordne EKREkate taseme näide oli eile Pealtnägijas, kus rääkis sellest, et järjekordne EKRE fänn lubas lasteaias seksuaalkasvatust tegeva naise ära kägistada. Nagu ma sattusin FBis lugema selle teema kommentaare ja tahaks nuttes peast kinni hoida. Millega inimesed mõtlevad? Kommentaarid olid, et olgu jah see perv naine omaette ja hoidku lastest eemale jne. Kas inimesed EI SAA ARU, et kui lapsed ei tea, kuidas mida nimetada ja mida on normaalne ja ebanormaalne teha, siis nad ongi pervertidele kaitsetud? Saate aru või? Mis see nokulaul on nüüd nii elumuutev ja jube, et ei saa elada? Laste jaoks on see suvaline lauluke, tõesti ikka põhjus kedagi ära kägistada, eks? EKREkad on põhivennad, kes väidavad, et lastel EI TOHIKS olla seksuaalkasvatust, sest see on perversne. Nagu… parem on, kui keegi käib su last näppimas ja su laps ei oska seda sulle seletada, sest ta ei tea, et see on vale? Nagu kui rumal peab olema keegi, et ärrituda naise peale, kelle töö eesmärk on säästa lapsi kohutavatest traumadest ja kogemustest? Puude tagant metsa ei näe? Kui keegi õpetaks teie lastele, et kuidas teed ületada, rahaga arvutada ja haavale plaastrit panna, siis see on ok, aga kui keegi tahab aidata kaitsta neid pervertide eest, siis plz ei soovi, las molestitakse, peaasi, et mu laps ei kuuleks sõna noku ja pissu? What?

Tee või tina, EKRE maailmavaated ei ole innovaatilised ning edasiviivad, vaid tagurlikud nind ajale jalgujäävad. Nad tahavad piirata aborte, panna kirja et abielluda tohivad ainult naised ja mehed, tahavad takistada võõrtööjõu eestisse toomist (meil on mega puudu tööjõust), tahavad muuta hariduses nii et kui ülikoolis käiakse riigi raha eest, siis pead olema 5-aastat sunnimaine, tahavad sulgeda mingid infokanalid, tahavad saata pagulsed tagasi sõjakolletesse, tahavad EList välja astuda kui EL meie tahtmistele vastu ei tule, tahavad usalt küsida miljard dollarit sõjalistabi (never USA ei anna

kas teie telefonid on terved?

Lugesin siin Mihkel Raua blogist seda, et telefonid on ilma katteta palju ilusamad, väiksemad ja mõnusamad. Aga… siis kukuvad nad maha. Ma võin kinnitada

niisama juttu ja kohtujuttu, kas ma üldse olen Mariann???

Mul on siin viimasel ajal mingi jamade jada lahti läinud, aga kõige naljakam on see, et iga jama on kuidagi eriti positiivselt lahenenud. Näiteks bookisin ma endale Riiga mingisuguse korteri ära, maksin ära ja… sain kirja, et olen oma bookingu kuidagi tühistanud. Ma ei tea küll, kuidas, aga no miskitmoodi ma seda ilmselt tegin. Minu soovitud korterit aga enam uuesti bronnides saada polnud. Kuna me oleme hetkel puhkusel, siis ei viitsinud sellega jamada, mõtlesin, et kui koju tulen, siis tegelen. Tund aega hiljem sain Air Bnb käest e-maili, et jou, pakume sulle osasid kortereid odavamalt ja seal ta oligi! Sama korter, mille ma enne 170€ eest bronnisin, nüüd 140€ eest täitsa olemas. Jehhuu. Ja tasuta parkimine!

Okei, mul oli enne rohkem “jamasid” meeles, aga praegu kirja pannes unustasin kõik. Ups.

Igatahes me oleme hetkel siin Ida kandis, puhkuse viimane päev, hakkame varsti Tallinna poole tagasi sõitma. Puhkus oli supermõnus ja ma üritan sellest eraldi posti ka teha, seda siis, kui me GoProst oma klipid kätte saame. No uus asi, ei oska kasutada ja miskipärast ei saa neid klippe hetkel arvutisse. Aga noh, eks kodus pusime edasi, siin ei viitsi jamada.

Raamatu sain ka nüüd toimetajalt tagasi ja nüüd läheb see edasi kujundaja kätte. Umbes kuu aega veel ja siis vist saabki juba raamatut osta! Meil on plaanis Tartus teha üks selline ürr ka, et saab osta pileti, mille sees on raamat, tervitusjook, snäkk ja minuga häng – kas keegi muidu Tartu kandis oleks sellest huvitatud? Siis teaks korraldada. Ja kuhu linnadesse veel peaks tulema raamatut tutvustama? Kes mind kus ootab

Lõpetuseks max offtopic, aga kuna nii paljud uurivad aina, et kuidas selle Mangi värgiga läheb, siis IKKA olen kohtus ja ega seal see asi nüüd venib. Mul on natsa aga tunne, et Ekspress Meedia on pehmelt öeldes ära pööranud ja ajavad oma kohtupaberites sellist käojaani, et isegi mu vanaisa rullib ennast hauas edasi-tagasi sellise valetamise peale. No näiteks esitab Ekspress Meedia kohtule sellise väite, et ma teenisin konkreetselt rahaliselt selle horoka jagamisest 1000€. Isegi kui mul on lepingud reklaamfirmaga ette näidata, et ei, mul on fix tasu ja ma ei teeninud sentigi, nad ikka raiuvad nagu poolemeelsed, et aga äkki ikka teenisid täpselt 1000€

paneme ajama

Tere uut nädalat! Kohe, kui ma selle postituse ära avaldan, pakin ma oma suuremad ja väiksemad röövikud autosse ja sõidan 170 km kaugusele Mäetaguse spasse. Mäletate, ma ammu rääkisin, et tahaks Ida kanti uudistama minna, aga siis hirmutasid kõik mind ära, et talvel nii väikse kogemusega niiiiii-iii kaugele sõita on puhta lollus ja nõnda ma pelgama lõingi. Nüüd on minu meelest ilm jälle jumala okei, seega võtame reisi lõpuks ette. Tõsi, natukene teisiti, kui alguses mõtlesin. Lähme seekord ainult Mäetaguse mõisahotelli & spasse. Aga jääme kaheks ööks, et ei peaks lastega rapsima ühest kohast teise. Ehk siis täna lähme ja tuleme ülehomme Tallinna tagasi. Selline mõnus minipuhkusekene.

Uuel nädalal tuleb ka väike töö ja puhkus käsikäes, lähme Riiga ühele reklaamvõttele ja selle jaoks proovin esimest korda AirBnB võlusid. Olen alati hotellide masti mees olnud, aga alles nüüd mõistsin, et sedasi võib hoopis ägedama koha odavamalt saada. Lähme jälle kolmeks päevaks ja kaheks ööks, et saame veits Riia peal ringigi tuiata. Mulle kohutavalt meeldib Riia linn. Ainult, et nüüd võib öelda, et meie tänane tripp on soojendus Riiga sõiduks. Jumala eest, nii palju sõitmist! Hirmus

lastetoa voodi vol miljon

Kes mäletab, siis ma ühel heal momendil müüsin laste narika maha ja ostsin asemele popi majavoodi. Muidu oli kõik tore ja kena, aga paraku ei ole mu laste omavahelised suhted nii head, et nad seal rahumeeli magama oleks hakanud. Oh ei – nad peksid ja näpistasid ja tegid kõike, mis takistas magamist. Tõele au andes oli kiusajarollis enamasti Lende, kes käis suurt õde surkimas. Kuna paratamatult oli meil mingi imelik unistus, et vähemalt osad lapsed võiksid teises toas magada, siis mõtlesin ma välja, et pole midagi teha, nari on uuesti vaja tellida.  Siis on igaüks oma “korrusel” ja võimalust teist surkida palju väiksem. Seda enam, et üles on Lendel veits raske saada.

Eelmine nari oli tellitud Kaliani puidutöödest ja olles külas jne teiste narivoodeid jõllitanud ja näppinud, sain ma aru, et ka uus nari tuleb just sealt tellida. Ma ei tahtnud mingit suvalist Jyski nikatsit, mis kriuksub ja kragiseb ja logiseb. Ja reaalselt kõik narid mida ma poodides näppisin just sellised olid. Seda enam, et tahaks teinekord ise ka lapse kõrvale kerra tõmmata ja juttu puhuda või midagi, aga enamike naridega oli tunne, et kui ma sinna sisse roniks, laguneks see kohemaid ära. Seega ei hakanud ma enam kauem mõtlema, et kust odavamalt saada, vaid kirjutasin kohemaid Kaliani, et oleks uut nari vaja. Paraku vastasid nad mulle, et hetkel on megakiire ja tellimusi palju ja üldse ei saa nad mu tellimust vastu võtta. Ma rääkisin neile oma halaloo ära, et ma lihtsalt EI TAHA kuskilt mujalt tellida, sest eelmine nari oli niiii hea ja… ühesõnaga ma sain nari! Mitte küll selles mõõdus, mis ma tahtsin, aga no seinast väike jupp välja peksta on nii hea voodi eest väike hind

mul on lastest kopp ees!

Kui on midagi, mida ma peale kõrvaharkide ja haisvate taksojuhtide rohkem põlastan, on selleks emadusmendid. Kindlasti olete mõnda kohanud ja võib-olla olete ise ka kunagi endale mendimärgi rinda pannud ja korraks emadusmenti mänginud? Mina küll olen, kui aus olla. Näiteks mulle teadmata põhjusel ajab meietamine mu kuklakarvad turri:

“Meie õppisime pöörama!”

“Meil tuleb juba esimene hammas!”

“Meie issi käib päeval tööl, aga õhtul võimleb meiega ja vahetab isegi meil mähet!”

Üks osa minust ütleb, et issand jumal, Mariann, mis see sinu asi on, kuidas keegi oma elust lapsega räägib või ei räägi, aga teisalt ei saa ma oma silme eest pilti, kuidas täiskasvanud naine endale hambaid kasvatab, vaikselt ennast pöörama õpib ja siis kella kuut õhtul ootab, et “issi” temaga võimleks ja ta mähet vahetaks. Pole minu asi, aga tahaks iniseda, et krt, ole inimene ja räägi normaalselt. Aga mis see normaalne tänapäeval ka ikka on. Igaüks elabki oma normaalsuses ja kui keegi tahab kukununnutada ja meietada, siis tegelikult olgu jumal temaga. Las paneb täiega, ega see lapsele halba tee.

Aga tõene on fakt, et teiste juures häirivad sind need asjad, mis enda juures parandamist vajavad, seega lähen ma alati veits närvi, kui keegi minu või kellegi teisega kaagutama hakkab, mida üks tõeline ema tundma või ütlema peab. Mistõttu olen ma viimastel päevadel palju mõelnud kommentaarile, mis mulle ükspäev jäeti. Ma nimelt tunnistasin, et elu lastega tekitab aeg-ajalt olukorra, kus on kopp ees, aga üldiselt on see elu lastega ikka äge ja armastust täis. Muidugi loeti sellest välja vaid see osa, et mul on kopp ees ja põrutati, et ju siis ma ei olnud emaduseks valmis.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et aga ma ei olnudki. Kas keegi üldse saab öelda, et ta 100% valmis oli? Isegi kui laps on oodatud ja planeeritud ja kõike seda, siis kuidas saad sa valmis olla millekski, mida sa enne teinud ei ole? Me oleme ju kõik täiskasvanud inimesed, kes on oma iseloomudega, oma vigade ja pahedega ja ühel hetkel avastad sa ennast olukorrast, kus sa ei ole enam enda jaoks number üks, vaid alles teisel kohal. Ja siis saad sa veel ühe lapse ja teise koha asemel langed kolmandale. Ja kui sul juhtub nagu mul, siis endale ootamatult olen ma kuue aasta jooksul pandud olukorda, kus ma olen pidanud kohandama ennast nii, et “teen mida tahan” inimesest on saanud keegi, kes on omaenda elus alles NELJANDAL kohal.

Ei loe enam, mida mina tahan. Loeb eelkõige, mida tahab Mari, siis kas see ka Lendega sobib ja siis, kas ka Martale oleks see okei ja alles SIIS vaatame, kas mina seda üldse tahan ja et mis Kardo arvab. Aga lastega on nii paljud asjad paratamatud, mida sa lihtsalt PEAD tegema, nui neljaks. Kas tahad, või ei taha. Sa pead neile süüa tegema, sa pead nendega mängima, sa pead neid õpetama, sa pead neile pakkuma toredat ja rõõmsat elu. Ja kuigi lastega koos on valdavalt tore, siis kuskil sees on mul veel see 20-aastane Mallu, kes mäletab aegu, kus ta magas nii kaua kui tahtis ja ta ei teinud midagi, mida ta ei viitsinud ja sellel Mallul polnud kunagi süümekaid, et ta ehk ei ole piisavalt hea inimene või ema. Sest ma polnud veel ema ja mul oli see vabadus panna ennast alati esikohale.

Ja kuigi elu lastega pakub mulle väga palju ja ma ei muudaks seda aspekti iial, siis ütlen ausalt: MUL ON SELLEST VAHEPEAL KOPP EES. See ei ole öeldud pahaga ja see ei tähenda, et ma istuksin siin ja googeldaksin lähimaid lastekodusid, kuhu neid kiirelt sokutada. See on lihtsalt fakt. Elu. Et ma olen inimene oma närvide ja kannatuspiiridega ja mõnikord teen ma asju lihtsalt selle pärast, et ma PEAN neid tegema ja sellistel hetkedel on mul kopp ees olnud küll. Mis siis?

Mul on kopp ees, et ma pean ühte asja 7937434 korrutama, sest miskipärast ununeb mu jutt lapsel sekundiga.

Mul on kopp ees sellest fitnesspallist, mille peal ma pean hüppama, et beebi ei nutaks.

Mul on kopp ees sellest sundasendist, milles ma magama pean, et beebit öösiti imetada.

Mul on kopp ees sellest Tsirkusemängust, mida ma 90x päevas mängima pean.

Mul on kopp ees sellest, et ma iga õhtu neid hambaharjaga taga ajan, et nad oma hambad ära peseks, sest “ei tahaaaaaa!”.

Mul on kopp ees sellest, et nad kaklevad ja teineteist peksavad, nagu terrioooriumi üle kisklevad kodutud.

Mul on kopp ees sellest, et iga kord kui ma mingi söögi valmis saan, hakkab mingi jutt, et SEDA küll ei taha, kuigi nad ise natukene aega tagasi just seda küsisid.

Mul on kopp ees sellest, et iga hommik kuulen ma ininat, et ei taha lasteaeda minna ja iga õhtu nuttu, et ei taha veel koju tulla.

Mul on kopp ees sellest, et kohe kui ma istun maha ja tahan võtta mega tühja kõhuga esimese ampsu sööki, siis ärkab beebi või vajab mõni teine lastest KOHE midagi.

Mul on kopp ees sellest, et ma isegi ei mäleta, mis tunne on 15 minutit Kardoga rahus ja vaikuses telekat vaadata, ilma, et keegi pulti ära hiivata ei üritaks, et Peppat mängima panna.

Ja kõige rohkem maailmas on mul kopp ees sellest kuradi seast, Peppast, ja tema haigest perekonnast!!!

Aga kas see muudab midagi? Ei.

Sest sellegipoolest korrutan ma päevas sada korda sama asja rahulikul ja leebel toonil, sest ma tean, et ühel päeval peab talle midagigi sellest meelde jääma.

Sellegipoolest hüppan ma sellel pallil ja laulan erinevaid laule, kuni ta magama jääb, sest rohkem kui pallil hüppamist, vihkan ma beebinuttu.

Ja olenemata sundasendist naudin ma väga neid hetki, kui nohisev beebi sööb mul kaisus ja jääb vaikselt keras tuttu, ise nii pehme ja beebilõhnaline. Suva, see sundasend. Mul polegi kunagi mitte valutavat selga vaja läinud, ta on nii armas!

Ja mis siis, et Tsirkusemäng mulle igav on, siis ma olen alati rõõmus, kui ma näen, kui tore Maril mängida on ja kui tublisti ta numbreid õpib seda mängides.

Ja kui me oleme igaõhtuse piitsaga peksmise hambapesu ära teinud, siis ronivad nad nii tublisti oma naridesse ja kuulavad muinasjutte.

Ja kaklemise vahepeal on nii ilusad need hetked, kui nad jagavad asju ja kallistavad ja musitavad ja ma mõtlen, et milline õnn, et nad mul on ja et nad teineteisel on.

Nagu te aru saate, siis jah. Mul on kopp ees. Aga tõesti – ma ei teeks neid asju mitte kellegi teise heaks maailmas, kui ainult nende jaoks, keda ma südamest ja siiralt armastan. Minu perekond. Kellest mul on mõnikord kopp VÄGA ees

imeline päev, mil Lende tahtis tunde klotsidest torni teha, aga ei soovinud abi ja läks IGA kord niiiiii närvi, kui see torn katki läks, et ma kartsin, et ta viskab mind raevuhoos suurema klotsiga vigaseks. Kopp oli suht ees.

Millal ja miks teil viimati oma lastest kopp ees oli?

Kogu seda teksti tahtsin ma tegelikult allolevas videos ka rääkida, aga mind segati kogu aeg ja kamin huugas ja Mari tahtis aina midagi ja Kardo tuias ja… Ütleme nii, et järgmine kord teen listi asjadest, millest ma videos rääkida tahan, aga minu esimene videokatsetus on teie ees:

The post mul on lastest kopp ees! appeared first on Mallukas.

#Mallu29

Ongi sünna läbi ja jääb üle vaid aasta oodata, et juba siis juubelit tähistada. Kui ägeee! Me eile sõbrannadega arutasime, et nii hea pidu oli, et mul võiks tihemini sünnipäevasid olla. Kahjuks rohkem sünnasid ma aastas välja võluda ei saa, aga järgmine aasta proovin selle aasta üle trumbata. Ütleme nii, et raskeks läheb, väga raskeks.

Esiteks koht – pidasin Triinude Toiduministeeriumis ja no ideaalne pleiss, kus üritusi pidada. Mahutab kahe korruse peale isegi 75 inimest, aga all saab 50kesi hakkama. Katavad lauad, kaunistavad koha ja teevad söögi ka valmis, ükskõik, mida sa vähegi tahad. Absoluutselt kõik külalised kiitsid, et kui ilus ja hubane koht ja üli head söögid. Eriti lemmar oli mul kanamaks, ma ei arvanud, et see nii olema saab, aga ma sõin ja räägin lauanaabrile, et appi, niiii hea. Ta vastas, et iuuu, ma küll maksa ei taha süüa, mis siis, et ta juba OLI seda söönud ja üliheaks pidanud, hehe. See tuletabki meelde, et mul on selle maksa retsepti vaja, liiga hea!

Kui kõhud täis söödud, tegi oma etteaste Richard Samarüütel. Ma nii rahul, et mul tuli pähe ta sünnale kutsuda, sest trikid olid ägedad, kõik külalised olid lõbustatud – sai naerda ja ahhetada. Ühesõnaga, omast kogemusest soovitan, et kui on kuskile üritusele “peo naela” vaja, siis Richard on üli hea nael. Peale oma etteastet ei läinud ta ka ära, vaid tsillis edasi ja tegi aeg-ajalt kellelegi mingisugust trikki. Võttis kohe mult ka sellise pinge maha, et ma nüüd pean ringi jooksma ja kõiki külalisi lõbustama, et kellelgi ometi igav ei oleks. Kuigi noh, vast ei olnud ka

uut köögis*

Olgu tänatud see päev, kui ma avastasin E-Lux poe, sest need koostööd on siiani mu elu ainult mugavamaks ja kaunimaks teinud. Ehk siis jõudsin ma alles mainida sõbrapäevakampaaniat, kui mul kuller ukse taha oli. Kaasas SMEG röster (LINK) ja veekeetja (LINK).

Mu esimene sünnipäevakink ja oh juudas, kui imeline. Smeg’i asjad on minu meelest üldse ägedad, sellised retrod. Hea meelega omaks samasugust rohelist Smegi külmikut ka, aga meie perele on see liiga pisikene kahjuks. Muidu isegi ei mõtleks kaks korda. Mulle meeldivad värvid ja selline stiil.

See veekeedukann on küll mingi kannude Ferrari või miskit. Saad regullida temperatuuri (ala kui tahad teed teha, siis ei soovitata üldse tee peale keevat vett panna, et rikub tee sootuks ära), samuti on tal ka soojahoidmise funktsioon sisse ehitatud. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ta näeb super stiilne välja! Ei?

Rösterit pole mul aastaid olnud, aga ükspäev maiustasin röstsepikuga, millele määrisin  pähklivõid ja moosi (peanutbutter-jelly time!) ja mõmisesin mõnust. Ka lapsed tahavad saia rösterisse panna ja krõbedat juustusaia nosida, kui võimalus antakse. Lisaks on sellel uhkel rösteril ka näiteks sulatusprogramm sisse ehitatud. Võimas värk.

Esiteks on mul teile hea uudis: kui teil juhtumisi on mõttes olnud endale osta SMEG’i blender, saumikserikomplekt või mahklapress, siis saad kuni 28.02 selle salajase koodiga MALLUKAS -25% soodukaga. Sellist ale nad ise üles ei pane ja lähiajal ei tule ka, seega soovitan kasutada, kui Smegi soetamise plaan aktuaalne olnud on.

Ja muidugi nuiasin ma teile ka kingituse välja, mis sünna see muidu oleks, kui keegi teist kinki ei saaks! Seega ütle heaga, kas sa tahaksid kingituseks veekeedukannu või rösterit, vali E-Lux kodukalt ka enda kööki sobiv värv ja anna kommentaarides teada, mis sinu auhind olla võiks. Juba reedel loosingi võitja, kes enda soovitud Smegi köögimasina kingituseks saab

*Postitus sündis koostöös E-Lux epoega

The post uut köögis* appeared first on Mallukas.

mida beebi tahab

Mis on kindlasti jutti miljoni lapse saamisega muutunud, on see, kuidas ma suhtun erinevatesse faasidesse, mis beebidega kaasneb. Esimese lapse puhul on iga asi nii uus ja iga periood tundub lõputu. Või noh, sa ei tea, kas see on lõputu või mitte ja kõik, mis kestab üle ühe päeva tekitab veits hirmu, et appi, kas see ongi nüüd mu elu v. Nüüd ma olen vana ja tark – mis iganes toimub, kõik on ainult faas, ainult faas.

Martal on praegu periood, kus ta pole enam päris vastsündinu, kes 24/ magaks. Vahepeal on ta aina kauem ja kauem üleval ja vahepeal tahab ta lihtsalt nutta. Miski ei sobi, miski ei meeldi. Isegi piima ei taha, kuigi kõht peaks juba tühi olema. Mis siis muud, kui tuleb tegutseda.

Meie tegevuskava, kui beebi on rahutu, on suht jooksvalt tekkiv.

Kui ta ei taha lamada, äkki tahab ta BB toolis istuda, siis näeb paremini ümbrust. Mõnikord tahab ja probleem kohe lahendatud.  Mõnel juhul tuleb jalaga veits hoogu ka sisse kiigutada.

Kui BB tool ei tööta, aga näha on, et ta tahaks magada, siis on teine samm ta panna kiiku. See aitab 80% ajast, sest seal õõtsudes vajub silm kohe kinni.

Mõnikord tahab ta lihtsalt kuskil vedeleda. Näiteks mängukaare all, aga see niiväga must have asi meie majapidamises pole, sest ta lebab hea meelega niisama maas ka, ei pea just see kaar olema.

Süles meeldib ka olla, parimal juhul sobib niisama süles hoidmine ja nägude tegemine, halvematel päevadel tuleb ringi jalutada ja õõtsuda. Enamasti piisab keele näitamisest