Mariann Kaasik's Blog, page 160

eksperiment läbi: pool aastat Bondoraga*

Maikuus alustasin eksperimenti investeerimisega Bondoras. Ma ei ole kunagi enne kuskile investeerinud ja ma arvasin, et ei tee ka seda kunagi, sest juba see sõna tundus midagi keerulist ja võimatut, mis nõuab hirmus palju teadmisi ja finantse. Seega kui Bondora pakkus, et ma nende lehel investeerimist prooviksin, olin ma skeptiline. Ma ju ei oska! Nad lubasid, et keeruline ei ole – kannad palju tahad ja kogud tootlust. Mida rohkem kannad, seda rohkem juurde tuleb. 

Mul muidugi miljoneid kõrvale panna ei olnud, seega alustasin maikuus nii, et kandsin oma Go&Grow kontole 500€ ja iga kuu järgnevad pool aastat 100€ lisaks. Mida ma siis selle eksperimendiga nägin: esiteks tiksus mulle selle ajaga 30€ tootlust. Enne korjasin raha swedis eraldi kontole, samuti 100€ kuus, aga “juurde” ei tiksunud poolt sentigi. Jah, ega 30€ nüüd mingi teab mis varandus pole, aga aastaga oleks järelikult tiksunud 60€, mis on juba päris hea summa lihtsalt boonuseks saada selle eest, et omad piisavalt kannatust raha koguda.

Päris ruttu tekkis tegelikult see harjumus, et iga kuu 100€ kõrvale panna ja ma pean tunnistama, et selle puudumist ma ei märganud, küll aga oli tore näha, et mul kuskil väike rahavarukene kasvab ja niiöelda mustadeks päevadeks midagigi kõrvale pandud on. Ega iial ei tea, millal vaja on. Aga kui on kohe vaja, siis saab Bondorast ka kohe kätte, ma ju ükskord proovisin (LINK sellele postitusele), et umbes päevaga oli raha kenasti mu kontol ja ei mingeid probleeme sellega ei tekkinud.

Ega see raha kogumine raketiteadus polegi – vajab lihtsalt kannatust ja järjepidevust. See 6 kuud, mis ma teinud on köömes selle kõrval, kuhu võiks jõuda. Kui ma suudaks sama järjepidevust järgmised 18 aastat hoida, oleks pere pisemail korralik kooliraha iseseisva elu hakul, ja seda ainuüksi juurde tiksunud tootlusest. Eesmärke aga võid seada milleks iganes – puhkusereisiks, kodu remondiks või auto ostuks.

Jah, kõvad investeerijad on käinud blogis virisemas küll, et NEMAD küll paigutaks raha mujale, aga mina ütlen ausalt, et kuigi eksperiment nendega on läbi, jätan ma oma raha sinna sellegipoolest edasi tiksuma, see vast peakski kõik ütlema. Muidugi võib olemas olla võimalusi, kuidas kiiremini ja rohkem investeerimisega kokku kraapida, aga Go&Grow on nii lihtne ja lollikindel, et ma parem jätkan sellega. Ei oska mina neid portfoolioid teha ja riske hajutada ja… ehk kunagi liigun sinna edasi, aga praegune viis rahuldab mind küll.

Ja loomulikult lisaks sellele 30€ teenisin ma veel lisa – natukene alla kahesaja euro on kogunenud ka selle pealt, et kui keegi minu lingiga liitus ja ka investeerima/koguma hakkas, sain mina väikse protsendi endale. Üldse näitab Bondora leht, et minu teenitud lisa poole aastaga kokku 210,27€. Seega mina olen oma eksperimendiga rahul ja julgen päriselt ka teistele soovitada, ei ole siin mingit petuskeemi vms. Korjad lihtsalt raha, täpselt sellises summas iga kuu, mis ise tahad või saad ja lased rahus summal kasvada, muud kunsti polegi.

Mida varem kogumist alustad, seda suuremaks jõuavad säästud kasvada. Kui nüüd tuli tuhin peale, siis selle LINGIGA registreerides saad 5 eurot stardiraha.

Marimell kirjutas oma blogis eesmärgist 10 000 eurot aastaga kõrvale panna. Ma küll sellist summat ei usu, et meie kõrvale panna suudaks, sest see teeks pea 850 eurot kuus ja selliseid sissetulekuid meil kindlasti pole, hetkel see 100€ samas kõrvale panna on lebo ja äkki prooviks seda siis kahekordistada? Kolmekordistada? Ma ei tea – sel aastal on see boonus, et veebruarist hakkab Kardo ka jälle isapalka saama, nii et koos on kindlasti kergem kõrvale panna. See on aga kindel, et mis iganes summa kuus – koguma hakkan seda Bondora lehel ja seda ka ilma igasuguse eksperimendi ja koostööta. Miks mitte lisakopikat enda kogutule teenida?

Hmm, nüüd ma ei teagi, mis on selline ADEKVAATNE summa, mida igakuiselt kõrvale panna? 100€ on tehtav, seda ma nüüd nägin, 800€ veits palju… Palju teie igakuiselt kõrvale panete? Või kui ka ei pane, palju te panna saaks?

*Postitus sündis koostöös Bondoraga. Tegemist pole finantsnõuga. Investeerimine on seotud riskidega ja ei pruugi sobida kõigile. Konsulteeri vajadusel asjatundjaga.

The post eksperiment läbi: pool aastat Bondoraga* appeared first on Mallukas.

“hakkame mängima!”*

Nii nõuab Mari iga õhtu sellest ajast peale, kui me kingituseks Okasroosikese mängu (LINK) saime. Ma esiti kartsin, et tal pole kannatust reeglid selgeks saada, aga ma pean tunnistama, et see mäng on tõesti nii keeruline või raske, kui sa ise seda mängida tahad. 

Põhimõte on kerge – labürndi kaudu tuleb jõuda kas lossini või lossist välja. Mõnikord võib mängu tulla ka tuld sülgav lohe, kes printsi ja printsessi lahus hoida tahavad. 

Mari oli meil innovaatiline ja tal ei oota mitte printsess lossitornis, vaid üldiselt paneb ta sinna printsi ootama, sest ta tahab ju ise lossini rännata ja hoidku jumal, et ta PRINTSI kujukesega mängiks. Ei, ta on ju “pintsess”. 

Ma vaatan, et Henry kirjutas ka samast mängust (SIIN) ja tema lapsed tunduvad tera nupukamad, sest mingisugseid radasid Mari küll ei mäleta, vaid iga jumala kord lihtsalt hakkab kuskilt otsast pusserdama ja kui välja ei tule, siis räägib omaette: “Ah, ronin siit üle, keegi ei näe…” seega võidab Mari IGA kord

karm tõde

Netikiusamine on suur probleem, aga päris elu kiusamine on ikka kõvasti hullem. Neti saad välja lülitada ja arvuti kaane kinni panna, aga kui sa ikka päris elus puid alla saad, siis proovi sa seda nii kergesti ignoreerida. Ja kui seda teevad veel su enda sõbrad… Siis on olukord seda hullem.

Ühesõnaga mul oli siin väike Marta näitamise istumine ja no paratamatult pidin ma Martale vahepeal süüa andma. Et vältida paari aasta tagust olukorda, kus üks teatud blogija nii tülgastunud oli sellest, et ma enda kodus vastsündinut tema ees imetasin, siis lasin kõikidel ruumisviibijatel allkirjastada notariseeritud lepingu, et nad selle pärast mind hiljem blogis ei narri, millele nad viisakalt alla kirjutasid. Kraamisin oma udara välja ja noh, olgem ausad, välgutasin seda vist liiga palju. Marta, kuram, ei taha ÕIGESTI haarata ja imetamise algused on alati sellised, et ma oma tissi talle üht, teist ja kolmandat pidi suhu toppida üritan, ise “TEE SUU ROHKEM LAHTI!” pobisen.

Ühel hetkel sain aru, et kõik kõõritavad minu poole. Umbes nagu ma ükskord teile rääkisin, kuidas Lotte mind vahib, kui ma söön. Et nagu OTSE ei vahi, aga istub täpselt mu ees, pea ära pööratud, aga mõlemad silmad punnis minu poole suunatuna. 

“Pole enne tissi näinud või?” porisesin ma sõbrannadele, ise ikka veel tissi lapsele suhu toppides.

“Ei no, nii suurt nibu küll mitte,” ütles üks sõbranna ja ma võin vanduda, et ta samal ajal taganes ja lõi ristimärki ette.

“Mõni ime, et ta suud nii lahti ei saa, kui vaja,” nentis teine. “See on sama hea, kui keegi sulle tervet leivapätsi korraga suhu topib ja veel vingub ka, et tee suu rohkem lahti.”

“Mis nad on sul alati SELLISED olnud või?” võdistas kolmas õlgu.

Ülejäänud olid vait ja jõllitasid õudusega mu monstrumnibusid. Ei saand sõnagi suust. Nüüd ma hakkasin juurdlema, et võib-olla see esimene eelmainitud blogija ei olnud ka tülgastatud mu imetamisest, vaid mu vaalanibudest??? Ja mina olen nüüd rahulikult oma hiigelnibudega edasi elanud, ilma teadmatagi, et mul selline probleem on. Ma küll häguselt mäletan, et mul kunagi olid väiksemad, aga no päris poolde põlve nad ei ripu ja kõndides otsa ka ei komista, seega ma arvasin, et VÄGA suur see probleem ei ole. Selgub, et ma eksisin.

Ma olin selle juba peaaegu ära suutnud unustada, kui üks sõbranna alustas täna vestlust nii: “Ma olen just poes ja siin on megailus valge ja pehme sall, mõtlesin selle su nibudele kingiks võtta, aga kas 1 sall per nibu piisab?

lapp püksi ja minek

Nagu te mäletate, siis ma hakkasi Lendega riidest mähkmeid kasutama. Pikka pidu nendega ei olnud, sest Lende otsustas kohe peale seda potil käima hakata. Ei tea mina, kas sellel oli seos riidest mähkmega või lihtsalt kasvas nii suureks, aga ma ootasin põnevusega Marta sündi, et saaks ka temaga riidest mähkmete maailma avastada.

Näete, SIIN on üks post riidest mähkmetest, SIIN pakun välja 5 põhjust riidest mähkmete proovimiseks ja SIIN kirjutan ka sellest, kuidas ma neid Lendele essat korda tellisin. 

Kui Marta sündis, siis saime proovimiseks paar pakki Bebe Cash mähkmeid (mis on samad, mis sünnitusmajas olid) ja lisaks saadeti meile ka veel Bambyo ökomähkmeid, mis samuti nii väikses suuruses, et patt oli neid raisku lasta. Seega kasutasime esimesed kaks nädalat ainult tavalisi mähkmeid, või no vähemalt mitte suvakaid pamperseid. 

See oli muidugi selles suhtes pisike viga, et ma ise eeldasin väikest beebit oma hiiglaslapse asemel ja ma olin talle tellinud 12 pop in vastsündinumähet ja paar mõne teise firma vastsündinu oma, mis talle väikseks jäid. Ainult ühe Bambooty (LINK) sain talle ÜHE korra jalga ja kõik. Siin on sellest fotojäädvustus. Ühesõnaga need on kuni 5.5 kilo ja pigem ikka pisikesele beebile esimeseks elukuuks. Tundub nagu oleks mõttetu ost, aga tegelikult kuu aega saab seda ikka korralikult kasutada ja pärast lihtsalt edasi müüa. Riidest mähkeme turg on suur ja lai (FBis on ka olemas grupp Eesti kasutajatele Riidest mähkmete KKK). Mina müüsin need eila maha, hea et ühegi pildi jalas sai

kergelt tulnud, kergelt läinud

Ma olen sellise saksapreili eluga harjunud, et ma ei raatsi peaaegu midagi osta. Alati mõtlen, et ah, ei ole ikka vaja raha raisata, eriti kui me räägime endale mõeldud asjadest. Aga no lasteasjadega on sama asi, sest tegelikult on meil riideid ju lastele küll ja veel ja eks neid ka kingituseks tulnud on, aga täna ma lõpuks mõtlesin, et kui ma ikka sada korda midagi vahtimas käinud olen ja ohates akna sulgenud, siis LÕPUKS võin ma ju ikkagi midagi ära osta kah, mida ma seda kummi venitan. 

Aga niiii kahju hakkas rahast, et ma mõtlesin, et ega ma enne ei osta, kui olen midagi eest ära müünud, et saaks rahuliku südamega uued asjad osta. Ja ei sentigi rohkem ei tohi ma maksta, kui ma lasteasjade müügiga instas teenin. Ega kaua aega ei läinud, sortisin paar asja ära, mis Martale väiksed või mida enam vaja pole. Nii usin olin, et käisin juba kenasti asju pakiautomaati ka panemas, et saaks ikka kõik tehtud ja asjatatud, et hiljem südamerahus oma paganama online shopingu ära teha.

Pakke oli päris mitu, seega võttis see üsna kaua aega seal neid ükshaaval sisse toksida, mistõttu nägin ma, kuidas üks vana onu poe ees seisis, dramaatiliselt veel uduvihma käes ja puha. Kardo läks poodi sisse, ma veel kohmitsesin midagi viimase pakiga ja kui ma sisse hakkasin minema, siis see habemega vanake pöördus minu poole ja küsis, et ega ma talle euro 30 anda ei saa. Nüüd mind huvitab, et miks nii täpne summa, või mis ta selle 1.3€ eest saada tahtis, aga mul, kurat, polnud sentigi sularaha. Pangakaart õnneks oli ja automaat oli ka sealsamas, seega mõtlesin, et võtan siis onule viieka välja.

Andmata ma jätta ei saanud, sest kui mul on üks nõrk külg, siis on need vanad mehed. Võite saata vana mehe mult ükskõik mida küsima ja ma annan. Ma füüsiliselt EI SAA vanale mehele ei öelda, sest ma alati mõtlen, et see on ju kellegi papa ja issand jumal, kui see oleks minu papa ja ta küsiks kellegi käest 1.3€, VIHMASAJUS, et dramaatilisem oleks ja keegi ei annaks, kui õudne see veel oleks. Seega kraamisin kenasti kaardi välja, aga vot automaadis viiekat polnud, andsin kümpsi. 

Onu oli niiiiiii õnnelik. Ütles alguses, et oi, teil on vale täht sattunud, ma ütlesin miskipärast hoopis “aitäh” ja põgenesin poodi. Mul on alati kuidagi nii kohmetu olla, et mis ma nüüd ütlema peaksin või tegema, seega ajuerroris “aitäh” kähisedes ma poodi plagasin.

Nägin onu muuseas poes ka ja piilusin ta korvi: seal oli purgisuppi ja leiba ja makarone ja noh, pudel jõuluõlle ka, aga ega inimene võib ju endale väikse jõuluõlle lubada, kui talle kümps sülle sadanud on, eksole.

Nüüd tulin koju, lahutasin oma tänastest tuludest kenasti selle kümpsi maha ja kukkusin kohemaid oma kauaigatsetud oste tegema. Okei, by “kauaigatsetud” on vist palju öeldud asjade kohta, mis ma alles hiljaaegu avastasin, aga no ikkagi. Ikka tore ju, kui ma midagi tahan ja siis mõtlen välja, kuidas ma selle saaksin ilma suuremaid kulutusi tegemata. Ma muidu olen ilge venitaja, aga täna oli vaja ja niks naks, tehtud, wohhoo.

Päris mõtlematud ostud need siiski ei olnud, sest mõlemad ostud sooritasin ma naabritelt – Läti disain! Esiteks Rock&Mouse e-poest. Nendega ma tutvusin nii, et nad ise kirjutasid mulle instasse ja saatsid Marile, Lendele ja Martale väiksed kingitused ja ma olin kohe müüdud. Eriti meeldis mulle Lende kleit (näe see). Selline paks ja kvaliteetne materjal, soe ja mõnus sügiseks ja talveks. Lasteaeda idekas. Mari kleit (see) on ka megailus, aga mulle meeldib Lende kleidi lõige lihtsalt rohkem. 

Mari käes on Lende kleit, hoiab alt suht puhvis ja ägedalt

Rock&Mouse brändi lõi üks äge Läti ema siis, kui ta oma esimese lapse sai, aga nüüd on tal sama seis nagu meil – kolm tütart! Mõni ime, et ta siis nii ägedaid asju teeb, just tüdrukutele (poistele ka).

Eks seda mustrit võiks kanda nii poiss kui tüdruk, aga mina võtsin Marile selle lühikese varrukaga kleidi (LINK), sest tema on ju meil “pintsess” ja ta armastab igasuguseid kleite. Ma juba mõtlesin välja, et selle toob mõni päev päkapikk, seega ma rikkusin oma reeglit, et ma päkapikukraami ei osta. Aga no ma ei taha niisama kätte anda ja kuuse alla ma panen talle ainult selle ÜHE kingi, mida ta täiega tahtis (see haikala sealt multikast), et mitte vähendada kingirõõmu, kui korraga posu sülle sajab. Martale siis matchiv body (LINK) ja peapael (LINK), Lendele klambrike (LINK) ja t-särk (LINK).

Kolme tütre rõõmud, sest kunagi päranduvad Lende ja Mari asjad ikka Martale – need tunduvad juba nii kvaliteetsed, et ma ei kahtlegi, et nad nii kaua vastu ei peaks. Nii ma ennast vähemalt lohutan selle eest, et ma nõnda priiskasin. Upssss. Õnneks tegi olukorda paremaks see ka, et nad andsid mulle sooduskoodi “mallukaz15”, seega säästsin oma ostukorvilt mingi 15 euri, woohoo. Te võite ka seda koodi kasutada, ma ei keela, aga ma rõhutan ära, et see postitus ei ole neilt tellitud vms ja oma asjad tellisingi endale ise, omal tahtel ja soovil. Sest noh, nii ilusad ju :) (see kehtib kuni jaanuari lõpuni, nii et andke aga hagu!)

Teiseks oli mulle silma jäänud jälle Läti pood nimega HEBE. Nordic Bebe müüb ka nende kraami, aga keegi hea inimene kirjutas mulle, et neil praegu enda kodukal ka aled ja neid ära kasutades tegingi ma tüdrukutele teise tellimuse veel. 

Lendele lasteaeda kassiprindiga kleidi, millel on kaelus ka, ehk siis hea soe vähemalt, lisaks megaägedale mustrile. Marta sai seekord kõige rohkem, lausa kaks kassidega hõlmikbody (see ja see) ja püksid. Pükste puhul meeldib mulle lasteriietel väga see lai värvel, eriti beebidel, et ei hakkaks vatsa soonima. Marile sedapuhku üks uhke kassiseelik. 

Vat, nüüd on kõik raha ära kulutatud, aga summade poolest olen samas seisus, mis hommikul, nii et väga halvasti ennast ei tunne ja ehk on kellelgi teisel ka tolku sellest postist ja saate enda pudinatele ka midagi ägedat soetada. 

Aga homme kirjutan ma juba riidest mähkemest, riidest sidemetest (iuuu omg kui hipi!) ja riidest rinnapatjadest. Saab alles intrigeeriv olema. Ma kavatsen pealkirja “mallukas” ka panna, et rohkem klikke saada

laske mul lihtsalt minna

Ma pole suurem asi ravimitarvitaja. Mitte, et mul hullud põhimõtted oleks, aga ma üldiselt lihtsalt ei viitsi püsti tõusta ja otsida kuskilt ravimikarbist vajalikku rohtu. Ega tihti vaja ka pole, aga no kui pea valutab, siis üldiselt lähen lihtsalt magama. 

Nüüd olen aga olukorras, kus ma pean võtma seda ja teist rohtu peoga sisse ja mul on kohati selline tunne, et issand jumal, laske mul lihtsalt parem rahus valgusesse minna. Kas te olete lugenud ravimite kõrvaltoimeid? Igas pakis on need kenasti kirjas. Ma koukisin oma karpidest kasutusjuhendid välja ja sain teada, et ravimid, mis peaksid mind teoorias terveks tegema, põhjustavad muuhulgas ka järgnevaid asju:

Ülakõhuvaevusi, iiveldust, metallimaitset suus, kõhukinnisust ja kõhulahtisust, väljaheite värvumise tumedaks või mustaks, söögitoru haavandumist ja kitsenemist, seedetrakti limaskestal tumedaid laike,  iiveldust, oksendamist, südame rütmihäireid, emaka hüpertoonilisust, sünnitustegevuse liigset tugevust ja sellest tingitud loote emakasisest asfüksiat.

Nii et kui edaspidi keegi jälle kuskil küsib, et tra kes see Mallukas on, siis te saate öelda, et ah on üks mutt männikult, kes üheaegselt oksendab, situb, iiveldab, endal üllataval kombel ka kõht kinni. Tema seedetrakti limaskestal olevaid tumedaid laike võib näha juba kilomeetrite kaugusele ja mitte kellelgi siin linnas pole nii hüpertoonilist emakat, kui tal. 

Ehk siis valik on: vaevle ja situ tervenedes, või… ära saa terveks

midagi ma ei oska

Kui ma eelmise postituse lõpuks taevaiša palusin, siis uskuge mind, ma ei mõelnud selle all seda, et ta aitaks mul näha, kuidas olukord saaks hullem olla. Sest nüüd tabas meie pere kõige väiksemaid kõhutaud, nii et peale pasase koera on meil üldse olukord pask. Ja kuigi see olla tuleviku väetis, siis ma eelistaks rohkem seda väetist, mis on kuiv ja tuleb graanuli kujul. Ma lihtsalt olen näinud, et sellist on ka. 

Vähemalt nüüd ma saan mõelda, et kui Lende sellest sekundist, kui ta lasteaiast väljub, kuni ta magama heidab, ainult vingub, siis asi on selles, et tal on nadi olla, mitte, et ta sees on deemon või midagi. Kuigi see deemon võib seal lisaks viirusele olla, sest kui ma Lendele lasteaeda järele läksin ja küsisin ta käest, et noh, mis sa täna lasteaias ka tegid, siis tuli üks väike tüdruk ja käratas: “Näpistas päev läbi!”. Täitsa pekkis noh, kodune vägivald on levinud ka mujale. Aga noh, nüüd saab siis karistuseks kodus keset pasanteeriat lamada ja ainult koduseid nüpeldada, nagu viisakam on. Annaks jumal, et see komme varsti üle läheks, aga ma ei tea mida teha ka otseselt. Lasteaias öeldi, et nemad ka rohkem ei tee, kui keelavad lihtsalt, ma ka keelan ja seletan, et ei tehta ai-ai, aga kui sa arvad, et see meie minihitlerit huvitab, siis oh ei.

Marta puhul ei saa aru, et tal midagi väga viga oleks, sest ta elab ikka oma tavalist söön-magan režiimil, aga vahepeal oksendab konkreetselt viimse tilgani kõik välja, mistõttu ma pean teda 2x tihemini söötma. Ega mul kahju pole, aga mu vaesed tissid arvavad, et piima on vaja ka 2x rohkem toota ja ma näen välja nagu Pamela Anderson.

Okei, ei, mitte selline, lihtsalt suurte tissidega

aasta ema…not

Eile oli üks NENDEST õhtutest, kus Lende ainult vingus. Reaalselt see inin ajab mind juba vaikselt segaseks, sest suuremat sorti nutt tuleb nii väikeste asjade peale, et ise ka ei saa aru, kes selle lapse katki tegi. Näiteks on Lende lohutamatult nutma puhkenud järgmiste asjade peale:

Ma puudutasin ta plastiliini.

Ma kõnetasin teda.

Talle anti vett, aga kaks sekundit liiga hilja.

Ma julgesin küsida, kas ta tahab potile.

Telekast ei tulnud Peppa.

Esikus on saapad, mida ma keelasin kuuse alla tassida.

Kuuse küljest ei tohtinud kuule maha kiskuda.

Külmkapis polnud seda, mida ta tahtnud oleks.

Ma palusin tal lõpetada enda ila mulle pähe määrimise.

Ta ei tahtnud tagumikku pühkida.

Ausalt lõpuks tekib selline tunne, et issand jumal, laps! Kas ma midagi sinu meelest õigesti ka teen, või ma lihtsalt olengi nii kehv ema ja kohutav inimene, kelle vaatamisest juba pisar silma tuleb. 

Ma saan aru, et uue lapse sünd on talle selles suhtes raske, et ta ei ole enam pesamuna ja ju siis see teda ikka mõjutab küll, kuigi ta Martat fännab täiega. Lisaks on ta noh…kaks. Ja ilmaasjata ei öelda “kohutav kahene”. Ma Mariga seda ei tajunud, aga Lendega küll. Õudne! Pidev “ise!” ja nutt ja hala ja piiride katsetamine ja enesekehtestamine käib. Ela nagu hullumajas.

Igatahes eile oligi üks nendest päevadest, kus Lendel polnud isegi eriti põhjuseid vaja, et muudkui haliseda ja nutta, aga Mari sellegipoolest oli talle varmas neid põhjuseid pakkuma. Küll keelas ta Lendel enda asju puudutamast (ja muuseas KÕIK siin majas olla Mari asjad), küll jooksis eest ära, küll käis Lendet kõdistamas, siis korrutas talle nagu mantrat: “Sa EI SAA Peppat!”, mille peale Lende röökis nii südamest, nagu oleks keegi teda vähemalt reide pussitanud. Noh ja muidugi ei suutnud ta südamevaluga muud moodi leppida, kui läks Mari juurde ja näpistas teda ja siis Mari nuttis ja andis talle tou piki pead ja siis nad mõlemad nutsid ja kisasid ja mina ainult vaatasin enda süles magavat Martat, kes läbi une naaa-aatukene naeratas ja mõtlesin: “Küll ka sinust ühel päeval deemonike kasvab.”

Kui nüüd mu isa kirjutas, et kle me lähme spasse, et kas Mari tahaks kaasa tulla, siis hea, et ma teda juba täisriides ukse taha ei lükanud kohemaid. Et kas ma tahan, et siin oleks üks laps vähem? Jaaaaa!!! Palun võtke, viige spasse, jaaaa! 

Muidugi ma pidin Mari natukene veenma, sest ta alguses väitis, et ta ikka ei taha ujuma minna, aga ma tegin korralikku veenmistööd ja nõnda pakkis ta oma ujumisriided kokku ja läkski kenasti ujuma.

Ma tahaks öelda, et majale langes õnnis vaikus, aga ei. Lende muidugi nuttis edasi, dramaatilistel põhjustel nagu vale värvi vaip elutoas, surve pissida potti, mitte maha, patsikummid juustes ja kõik muud tähtsad asjad. Mul oli Kätu ka külas ja ta on tunnistajaks, et eile oli Lendel raudpolt deemon sees. Aga vähemalt üks kisaallikas, Mari, oli ära.

Hilisõhtul avastasin, et mu ema on mulle helistanud. Helistasin siis tagasi ja no MIDA ma kuulen. Mari oli TUNDE tagasi spas kukkunud ja veel niimoodi, et mu ema pidi temaga emosse minema ja lõuga õmmelda laskma. Nagu… Mu last on õmmeldud ja mina ei teadnud sellest mitte kui essugi, sest ma jagasin siin kahte lehte lapsi laiali ja juurdlesin selle inina sees, et kas laste suhtes oleks viisakam ennast tahahoovi või kuuri üles puua. 

Oiiii jeerum, kus ma eile õhtul süümekaid tundsin. Kuigi Mari paistis telefoni otsas väga rõõmus ja rääkis, et ta kukkus ja ta nägi KIIRABI ja tundus päris kabe, siis endal oli küll kehv. Eriti kui üks lugeja kirjutas, et ta nägi Mari emos ja kuulis kuidas ta õmblemise ajal sündatlõhestavalt kabinetis karjus. 

Sellistel hetkedel tekib küll tunne, et apppi, ma olen ilmselgelt vale inimene kolme lapse emaks olemisel. Üks vihkab oma elust iga sekundit ja nutab kogu-freaking-aeg, teine saadetakse silmagi pilgutamata võimalusel asumisele, kus ta saab suuri kehavigstusi ja kolmas… Kolmas veel ei tea, kuhu ta sattunud on. 

Almaš taevaiša, palun aita mul säilitada seda vähest kainet mõistust, mis mul veel alles jäänud on.

Lõpetuseks pilte mu telefonist, sest keegi kurtis, et Martast jube vähe pilte jagan. Noh, järelikult te pole mu instasõbrad, seal ma ju muud ei teegi, aga no eks tõesti nii nunnukesest võib blogis ka neid rippuda, miks mitte. 

[image error]

Mari ja MartaKätu käis külaseriti nunnu mulneed hetked, kus saab korraks ette kujutada, et nad KUNAGI on suured sõbradMari on ikka vägev õdeolin ükspäev kõva mutt ja panin kõik korraga magama
pettunudjälle põõnabKardo süles tundub niii pisikejänkuke!Mari näitab Lende uut kleiti#magab#ikkamagabnunnukenevahepeal korraks teeb silmad lahtituduloomnii pisikeveits laiguline on okei

Sain eile kõigest nädal hiljem kokku ka kolmanda detsembri video, mille kohta ma Kardole sada korda rõhutasin, et see EI OLE vlogmas, sest vlogmas peaks iga päev olema, aga me pole nii palju filminudki ja ei viitsi ka. Mida teeb Kardo – paneb suure pealkirja, et see on vlogmas… Ema, anna kannatust

ma olen ära kadunud?

Henry täna tundis muret, et kuhu ma kadunud olen. Tegelikult olen ma ikka siinsamas, aga ma olen täiesti häbitult teinud nii vähe kui võimalik. Ma tegin ükspäev KOLM päevaund, mis minu puhul juba on midagi, sest ma üldiselt ei maga kunagi päeval. Nüüd aga mõtlen, et mis seal ikka. Ega elu eest ära jookse ja ega blogi ka kuskile kao, kui ma iga päev mitu korda ei blogi. Ongi teil ka rohkem aega oma eluga tegeleda või päevas kolm uinakut teha.

Niimoodi mõnusalt kulgedes ma siin olen. Üritan majapidamist enam-vähem korras hoida, plutitan beebit, kellega on üsna igav, sest see saadanas ikka veel AINULT magab. Vahepeal sain teada, et mu rauatase on väga madal, pean nüüd seda nosima. Martaga käisime 2 nädala kontrollis, temaga seevastu oli kõik korras. Kaalus juba pea 4,6 kg ja oli igati tubli. Varsti tuleb juba kuu aja kontrolli minna ja varsti mul polegi enam vastsündinud beebit, nuuks!

Pakkisin eile sahtlitest Martale väikseks jäänud riided kokku ja tahtsin pisara panna. Need on nii nunnud ja väiksed ja pooled veel kandmata ja kas see tõesti on viimane kord mul sellist kullesekest saada ja neid miniatuurseid riideid osta?! WHY, GOD?!

Eile käisid mõned külalised Martat vaatamas ja õhtu lõpuks tegi Kerli meist mõned perepildid ka. Mul on tekkinud mingi sisemine blokk stuudiopiltide vastu, ma tahan pigem jäädvustada meie päriselu, päris emotsioone, päris tohuvapohu, mis siin on. Ja just seda ma sain: nuttev Lende, magav Marta, hüperaktiivne Mari ja švipsis Kardo, kes otsustas külalistega ära juua mingisuguse joogi, mis talle omal ajal Mari sünnaks kingiti. Aga noh, abiks ikka

kehvad kingitused

Miiu blogis oli huvitav teema (ja veel huvitavam kommentaarium) jõulukingitustest. Nimelt räägib Mirjam, et ta ei taha läbimõtlemata ja “valesid” kingitusi, pigem jääb üldse ilma. See pani mind mõtlema – mäletan põhikoolist aega, kus jõuludeks PIDI kõikidele midagi kinkima. Lunisin vanematelt raha ja ostsin kokku keraamilisi inglikujusid ja muud träni, mida ära pakkida ja edasi kinkida. Miks, seda ma ei tea.

Mida aastad edasi, seda vastumeelsem see kingimajandus mulle on. Mulle MEELDIB kinke teha ja saada, aga teha ainult juhul, kui ma päriselt tean, kas see inimest rõõmustab ja saada vaid siis, kui see on midagi, mis mind rõõmustab. Ma alles eile kraamisin lastetuba ja ohkasin omaette, et no küll on palju asju. Miiu küll oma blogis rõhutas, et ta ei võta neid asju vastugi, mida tal vaja pole, aga ma ikka enamasti võtan. Sest noh, kui ma vaid vajadusepõhiselt kõiki koostööpakkumisi vastu võtaks, siis läheks vorsti leivale panemisega keeruliseks