midagi ma ei oska

Kui ma eelmise postituse lõpuks taevaiša palusin, siis uskuge mind, ma ei mõelnud selle all seda, et ta aitaks mul näha, kuidas olukord saaks hullem olla. Sest nüüd tabas meie pere kõige väiksemaid kõhutaud, nii et peale pasase koera on meil üldse olukord pask. Ja kuigi see olla tuleviku väetis, siis ma eelistaks rohkem seda väetist, mis on kuiv ja tuleb graanuli kujul. Ma lihtsalt olen näinud, et sellist on ka.

Vähemalt nüüd ma saan mõelda, et kui Lende sellest sekundist, kui ta lasteaiast väljub, kuni ta magama heidab, ainult vingub, siis asi on selles, et tal on nadi olla, mitte, et ta sees on deemon või midagi. Kuigi see deemon võib seal lisaks viirusele olla, sest kui ma Lendele lasteaeda järele läksin ja küsisin ta käest, et noh, mis sa täna lasteaias ka tegid, siis tuli üks väike tüdruk ja käratas: “Näpistas päev läbi!”. Täitsa pekkis noh, kodune vägivald on levinud ka mujale. Aga noh, nüüd saab siis karistuseks kodus keset pasanteeriat lamada ja ainult koduseid nüpeldada, nagu viisakam on. Annaks jumal, et see komme varsti üle läheks, aga ma ei tea mida teha ka otseselt. Lasteaias öeldi, et nemad ka rohkem ei tee, kui keelavad lihtsalt, ma ka keelan ja seletan, et ei tehta ai-ai, aga kui sa arvad, et see meie minihitlerit huvitab, siis oh ei.

Marta puhul ei saa aru, et tal midagi väga viga oleks, sest ta elab ikka oma tavalist söön-magan režiimil, aga vahepeal oksendab konkreetselt viimse tilgani kõik välja, mistõttu ma pean teda 2x tihemini söötma. Ega mul kahju pole, aga mu vaesed tissid arvavad, et piima on vaja ka 2x rohkem toota ja ma näen välja nagu Pamela Anderson.