aasta ema…not

Eile oli üks NENDEST õhtutest, kus Lende ainult vingus. Reaalselt see inin ajab mind juba vaikselt segaseks, sest suuremat sorti nutt tuleb nii väikeste asjade peale, et ise ka ei saa aru, kes selle lapse katki tegi. Näiteks on Lende lohutamatult nutma puhkenud järgmiste asjade peale:

Ma puudutasin ta plastiliini.

Ma kõnetasin teda.

Talle anti vett, aga kaks sekundit liiga hilja.

Ma julgesin küsida, kas ta tahab potile.

Telekast ei tulnud Peppa.

Esikus on saapad, mida ma keelasin kuuse alla tassida.

Kuuse küljest ei tohtinud kuule maha kiskuda.

Külmkapis polnud seda, mida ta tahtnud oleks.

Ma palusin tal lõpetada enda ila mulle pähe määrimise.

Ta ei tahtnud tagumikku pühkida.

Ausalt lõpuks tekib selline tunne, et issand jumal, laps! Kas ma midagi sinu meelest õigesti ka teen, või ma lihtsalt olengi nii kehv ema ja kohutav inimene, kelle vaatamisest juba pisar silma tuleb. 

Ma saan aru, et uue lapse sünd on talle selles suhtes raske, et ta ei ole enam pesamuna ja ju siis see teda ikka mõjutab küll, kuigi ta Martat fännab täiega. Lisaks on ta noh…kaks. Ja ilmaasjata ei öelda “kohutav kahene”. Ma Mariga seda ei tajunud, aga Lendega küll. Õudne! Pidev “ise!” ja nutt ja hala ja piiride katsetamine ja enesekehtestamine käib. Ela nagu hullumajas.

Igatahes eile oligi üks nendest päevadest, kus Lendel polnud isegi eriti põhjuseid vaja, et muudkui haliseda ja nutta, aga Mari sellegipoolest oli talle varmas neid põhjuseid pakkuma. Küll keelas ta Lendel enda asju puudutamast (ja muuseas KÕIK siin majas olla Mari asjad), küll jooksis eest ära, küll käis Lendet kõdistamas, siis korrutas talle nagu mantrat: “Sa EI SAA Peppat!”, mille peale Lende röökis nii südamest, nagu oleks keegi teda vähemalt reide pussitanud. Noh ja muidugi ei suutnud ta südamevaluga muud moodi leppida, kui läks Mari juurde ja näpistas teda ja siis Mari nuttis ja andis talle tou piki pead ja siis nad mõlemad nutsid ja kisasid ja mina ainult vaatasin enda süles magavat Martat, kes läbi une naaa-aatukene naeratas ja mõtlesin: “Küll ka sinust ühel päeval deemonike kasvab.”

Kui nüüd mu isa kirjutas, et kle me lähme spasse, et kas Mari tahaks kaasa tulla, siis hea, et ma teda juba täisriides ukse taha ei lükanud kohemaid. Et kas ma tahan, et siin oleks üks laps vähem? Jaaaaa!!! Palun võtke, viige spasse, jaaaa! 

Muidugi ma pidin Mari natukene veenma, sest ta alguses väitis, et ta ikka ei taha ujuma minna, aga ma tegin korralikku veenmistööd ja nõnda pakkis ta oma ujumisriided kokku ja läkski kenasti ujuma.

Ma tahaks öelda, et majale langes õnnis vaikus, aga ei. Lende muidugi nuttis edasi, dramaatilistel põhjustel nagu vale värvi vaip elutoas, surve pissida potti, mitte maha, patsikummid juustes ja kõik muud tähtsad asjad. Mul oli Kätu ka külas ja ta on tunnistajaks, et eile oli Lendel raudpolt deemon sees. Aga vähemalt üks kisaallikas, Mari, oli ära.

Hilisõhtul avastasin, et mu ema on mulle helistanud. Helistasin siis tagasi ja no MIDA ma kuulen. Mari oli TUNDE tagasi spas kukkunud ja veel niimoodi, et mu ema pidi temaga emosse minema ja lõuga õmmelda laskma. Nagu… Mu last on õmmeldud ja mina ei teadnud sellest mitte kui essugi, sest ma jagasin siin kahte lehte lapsi laiali ja juurdlesin selle inina sees, et kas laste suhtes oleks viisakam ennast tahahoovi või kuuri üles puua. 

Oiiii jeerum, kus ma eile õhtul süümekaid tundsin. Kuigi Mari paistis telefoni otsas väga rõõmus ja rääkis, et ta kukkus ja ta nägi KIIRABI ja tundus päris kabe, siis endal oli küll kehv. Eriti kui üks lugeja kirjutas, et ta nägi Mari emos ja kuulis kuidas ta õmblemise ajal sündatlõhestavalt kabinetis karjus. 

Sellistel hetkedel tekib küll tunne, et apppi, ma olen ilmselgelt vale inimene kolme lapse emaks olemisel. Üks vihkab oma elust iga sekundit ja nutab kogu-freaking-aeg, teine saadetakse silmagi pilgutamata võimalusel asumisele, kus ta saab suuri kehavigstusi ja kolmas… Kolmas veel ei tea, kuhu ta sattunud on. 

Almaš taevaiša, palun aita mul säilitada seda vähest kainet mõistust, mis mul veel alles jäänud on.

Lõpetuseks pilte mu telefonist, sest keegi kurtis, et Martast jube vähe pilte jagan. Noh, järelikult te pole mu instasõbrad, seal ma ju muud ei teegi, aga no eks tõesti nii nunnukesest võib blogis ka neid rippuda, miks mitte. 

[image error]

Mari ja MartaKätu käis külaseriti nunnu mulneed hetked, kus saab korraks ette kujutada, et nad KUNAGI on suured sõbradMari on ikka vägev õdeolin ükspäev kõva mutt ja panin kõik korraga magama
pettunudjälle põõnabKardo süles tundub niii pisikejänkuke!Mari näitab Lende uut kleiti#magab#ikkamagabnunnukenevahepeal korraks teeb silmad lahtituduloomnii pisikeveits laiguline on okei

Sain eile kõigest nädal hiljem kokku ka kolmanda detsembri video, mille kohta ma Kardole sada korda rõhutasin, et see EI OLE vlogmas, sest vlogmas peaks iga päev olema, aga me pole nii palju filminudki ja ei viitsi ka. Mida teeb Kardo – paneb suure pealkirja, et see on vlogmas… Ema, anna kannatust