karm tõde

Netikiusamine on suur probleem, aga päris elu kiusamine on ikka kõvasti hullem. Neti saad välja lülitada ja arvuti kaane kinni panna, aga kui sa ikka päris elus puid alla saad, siis proovi sa seda nii kergesti ignoreerida. Ja kui seda teevad veel su enda sõbrad… Siis on olukord seda hullem.

Ühesõnaga mul oli siin väike Marta näitamise istumine ja no paratamatult pidin ma Martale vahepeal süüa andma. Et vältida paari aasta tagust olukorda, kus üks teatud blogija nii tülgastunud oli sellest, et ma enda kodus vastsündinut tema ees imetasin, siis lasin kõikidel ruumisviibijatel allkirjastada notariseeritud lepingu, et nad selle pärast mind hiljem blogis ei narri, millele nad viisakalt alla kirjutasid. Kraamisin oma udara välja ja noh, olgem ausad, välgutasin seda vist liiga palju. Marta, kuram, ei taha ÕIGESTI haarata ja imetamise algused on alati sellised, et ma oma tissi talle üht, teist ja kolmandat pidi suhu toppida üritan, ise “TEE SUU ROHKEM LAHTI!” pobisen.

Ühel hetkel sain aru, et kõik kõõritavad minu poole. Umbes nagu ma ükskord teile rääkisin, kuidas Lotte mind vahib, kui ma söön. Et nagu OTSE ei vahi, aga istub täpselt mu ees, pea ära pööratud, aga mõlemad silmad punnis minu poole suunatuna. 

“Pole enne tissi näinud või?” porisesin ma sõbrannadele, ise ikka veel tissi lapsele suhu toppides.

“Ei no, nii suurt nibu küll mitte,” ütles üks sõbranna ja ma võin vanduda, et ta samal ajal taganes ja lõi ristimärki ette.

“Mõni ime, et ta suud nii lahti ei saa, kui vaja,” nentis teine. “See on sama hea, kui keegi sulle tervet leivapätsi korraga suhu topib ja veel vingub ka, et tee suu rohkem lahti.”

“Mis nad on sul alati SELLISED olnud või?” võdistas kolmas õlgu.

Ülejäänud olid vait ja jõllitasid õudusega mu monstrumnibusid. Ei saand sõnagi suust. Nüüd ma hakkasin juurdlema, et võib-olla see esimene eelmainitud blogija ei olnud ka tülgastatud mu imetamisest, vaid mu vaalanibudest??? Ja mina olen nüüd rahulikult oma hiigelnibudega edasi elanud, ilma teadmatagi, et mul selline probleem on. Ma küll häguselt mäletan, et mul kunagi olid väiksemad, aga no päris poolde põlve nad ei ripu ja kõndides otsa ka ei komista, seega ma arvasin, et VÄGA suur see probleem ei ole. Selgub, et ma eksisin.

Ma olin selle juba peaaegu ära suutnud unustada, kui üks sõbranna alustas täna vestlust nii: “Ma olen just poes ja siin on megailus valge ja pehme sall, mõtlesin selle su nibudele kingiks võtta, aga kas 1 sall per nibu piisab?