üks kuu Martakest

Martkene, sul on see au olla esimene mu lastest, kellel on kaks nime ja keda ma päriselt kutsun ka kahe nimega. No proovigu keegi ise sulle otsa vaadata ja ainult Marta öelda. See Martakene kohe tahab ise vägisi üle huulte tulla, seega ma olen nimevalikuga endiselt väga rahul.

Imelik on see, et kui viimane raseduskuu venis nagu tatt, siis esimene kuu sinuga on nii kiiresti mööda vihisenud. Ma ausalt natukene kartsin, et milline see elu kolme lapsega täpselt olema hakkab, sest enne kui ma esimese lapse sain, kuulsin ma pidevalt, et oii, kui see laps sünnib, siis see elu alles muutub. Jah, muutuski. Kui su suurem õde Mari sündis, muutus kõik palju ägedamaks. Ma sain aru, et ma olen ikka tegija, kui ma suudan ise valmis teha nii ilusa ja imelise beebi. Ma sain aru, et su isa on kõige õigem valik, mis ma elus teinud olen ja ma sain aru, et lapsed on ägedad ja külvavad armastust ja annavad elule justkui sootuks teise mõtte. Mina arvasin enne, et ma olen üks, aga peale Mari sündi sain aru, et minus on ka midagi muud, kui ainult see, mis ma alguses arvasin.

Kui su õde Lende sündima hakkas, hirmutati mind jälle, et oh jumal, elu kahe lapsega on jube keeruline ja küll ma alles näen, mis see päris emadus on, kui mul kaks last on. Jep, nägin – kaks korda ägedam, kui ühe lapsega!

Armas Marta, ma pean tegema väikse ülestunnistuse – kui ma sain teada, et sa oled meie perekonda lisandumas, siis oli mu esimene mõte, et.. oh sa vana…vikerkaar. Ma teadsin, et kui sa juba siin oled, siis arvatavasti laabub kõik ja me saame olema väga õnnelikud, aga ma ei teagi miks, see tundus mulle natukene hirmutav. Et ma nagu oleks alles saanud välja sellest beebivärgist ja sinna tagasi sukeldumine tundus vähekene õudne.