hammastega v*tt

Ma jagasin siin kahe postitusega oma esimest tüli Kardoga. Võttis viis aastat, aga lõpuks tuli ära. Naljakas on juba praegu seda tülina võtta, sest praegu on juba jumala suva ja noh, ega me niivõrd ka ei tülitsenud, kui… ei rääkinud omavahel.

Suures raevus panin need postitused lõpuks parooli alla, sest antud hetkel me veel “olime tülis” ja ma olin juba sellest nii emotsionaalne, et ma murdusin kõikide nende “ise oled ju süüdi!” kommentaaride peale. Ma nüüd lähen võtan parooli maha, saate mu dramaatilist hala lugeda.

Nüüd tagasi vaadates on kõik selgemast selgem – jõuluõhtul panin ilmselgelt mina üle. Ei olnud üldse asi nendes kinkides, mida ma sain ja isegi mitte nendes, mida ma EI saanud. Kui ma üdini aus olen, siis mul ei saaks sellest kotist rohkem pohui ollagi