niisama päev

Umbes viimased kuu aega olen ma kõike tehes oma peas vaikselt mõelnud, et no raudselt kui SEE või TOO tehtud saab, et siis võin rahus sünnitama minna. Kuu on pikk aeg, seega on mul tegemist vajavad asjad otsa saanud. Raamat on valmis, load on käes, auto ostetud, remont (sitt, aga mis siis) on tehtud, pelletkamin paigaldatud, toad soojad – kõik on tehtud.

Liikusin edasi väiksemate asjade peale. Et ala, raudselt Marta tahab, et ma varbaküüned ära lakiks. Maniküüris käiksin. Esikukapi üle lakiksin. Toad ära koristaksin? Sorteeriksin ära selle kapi üleval esikus, kus voodipesud on? Teeksin näomaski?

Praeguseks hetkeks ma ütlen, et Marta on väga nõudlik ja ilmselt ootab ta midagi, mida ma välja mõelda ei suuda. Mis seal ikka, proovime siis edasi. Näiteks täna tuli mul pähe mõte, et äkki ta tahab, et mul oleks kodus karva, millel teda pildistada, kui ta sünnib? Ennast teades, ega ma kohe stuudiosse ronida viitsi ja sellised basic neutraalseid pilte saab kodus ka teha, kui sul on vaid karva, softboxe ja hea kaamera. Kaks viimast oli, karva on stuudios aga seda ma tooma küll ei viitsinud minna, äkki läheb Raatidel seda vaja ka. Seega otsustasin täna ühendada kaks asja- liikumine ja “kasuliku” tegemine, kui sa karvaostu kasulikuks loed.

Paratamatult tundsin hommikul väikest pettumusenooti, et ei olnud Marta see, keda saatekiri välja hirmutaks ja kui kell juba kolm tiksus, siis mõtlesin ka seda, et krt, oleks ma täna vaid haiglasse roninud, oleks Marta mul juba raudselt käes ja kogu see pikk rasedus selja taga. Aga noh, mis sellest enam, ootame muudkui edasi. Karva tõime ära, aga Martat ei kuskil. Mh, mis seal ikka, vaadake siis meie tänast hommikupoolikut suvalistes telefonipiltides.

ootas maja ees issit.

Selline poosetaja

tahtsin ka äge olla

Sõbrapilt

Lende läks kangapoes segadusse