Mariann Kaasik's Blog, page 166

head isad, need kasvavad rihmata?*

Kardo on nii hea isa, et ta ongi normaalse rihmata kasvanud. St tal üks rihm oli, mille ta kunagi oma isa kapist ära virutas ja siiani seda üsna räbalaks kantud asja kandis. Kuna mina panen väga väheseid asju tähele siin ilmas, siis ei taibanud ma pikalt talle uut rihma kinkida või soetada ja mehed, mehed nagunii ise selliste asjadega ei tegele, sest vana ju veel “töötab”. Seega kui Von Baer, kellega mul juba pikalt koostöö olnud on, kirjutas, et kas ma Kardole ei tahaks midagi isadepäevaks välja valida, tuli mulle küll pähe, et vot, vööd oleks ju vaja. Ja mis oleks parem, kui täisnahast korralik ja kvaliteetne püksirihm. Arvestades seda, et Kardo eelmine rihm oli vanem kui tema ise, siis venitab sellega veel mingi 30a välja.

Püksirihmasid on Von Baeri lehel pmst kuute erinevat sorti, aga arvestades, et igaühel saab valida ka pandla värvi, siis on valikuvariante tegelikult tunduvalt rohkem. Okei, üks pruun on hetkel laost otsas, aga muidu üldiselt on nad kõik sellised klassikalised ja ilmselt mõeldudki 30a kasutamiseks. Ma ei tea, palju rihmasid inimesel tavaliselt on? Mul nt pole elusees ühtegi olnud, ma ei osta endale liiga suuri pükse, mis rihma vajaksid

jälle autojutud ja söön oma sõnu ja muud sellist

Proovisin siin rahumeeli kõiki uusi autosid, sain kõikidelt firmadelt väga head pakkumised ja tahtsin endale autot liisida, nagu suur tüdruk muiste. Kahjuks unustasin ma fakti, et ma olen dekreedis ja eelmise aasta sissetuleku järgi, mil ma endale palka veel ei maksnud. Seega sain iga kuu eest nn miinimumi ja dekreedirahasid kokku 1600€. Palka endale teadupärast dekreedi ajal maksta ei või.

Tulemus? Panga silmis saab mu sissetulek olema järgnevad poolteist aastat 400€ kuus. See, et ma ÜTLEN, et Kardo jääb isapuhkusele ja hakkab isapalka saama (sama, mis Lende ajal, sest laste vahe on alla 2.5 aasta), see on panga silmis ainult minu ütlus. Nii kaua kuni jälle kontole 6 kuud pole laekunud stabiilset palka, ei huvita minu jutt kedagi. Arusaadav muidugi, muidu võiks igaüks ju pangas maad ja ilmad kokku lubada. Autoliisingule saab käendaja ka võtta, aga see käendaja peab olema AINULT abikaasa või elukaaslane. Seesama, kes viimati meie majas ametlikult sai raha aprillikuus, kui ta viimase isapalga sai. Heh, ehk siis Kardo on panga silmis üldse vallavaene.

Ehk siis ei mingit liisingut meile. Pole mõtet soovitada, et võta firma nimele, sest ma ei viitsi mingeid sõidupäevikuid pidada ja tegelikult ei tohi firma autoga ju niisama ringi paarutada ja ma ei viitsi ka hakata valetama, et jaa ausalt see ja too olid firmasõidud ja… Kui te vaid TEAKS, kui palju inimesed mu peale igasugustesse kohtadesse kaebavad, siis te isegi ei pakuks seda varianti. See on lausa hämmastav!

Näiteks kunagi mu isa ja Kardo ehitasid kuuri, mainisin seda blogis, saadeti meile LOV’i mingi mees aeda mõõtma, et kas ikka on õigetes mõõtudes ja ei vaja ehitusluba.

Kirjutasin, et Lottel on köha – saadeti mulle koju loomakaitse.

Kirjutasin, et Lende sai sõime – kaevati haridusametisse, et kuidas ta sai koha saaada, kui ta 3p tagasi oli kohast loobunud.

Kirjutasin, et mulle määrati 38daks nädalaks veel üks UH, kaevati kohe, et miks see Mariann saab haigekassa rahade eest ultrahelisid, mida tal vaja pole, et “oma räbala nägu vahtida”.

Ehk siis jah, saate ka ise aru, et igasugused sahkerdamised-mahkerdamised, ooüüütamised on minu puhul välistatud, sest esimese viie mindiga kaebaks keegi nagunii ära. Seega ei, ma ei soovi, aitäh

kiire retsept: nelja koostisosaga pasta*

Meil oli eile selline õhtu, kus külmikus polnud “midagi”. See on tegelikult alatu vale, sest meil on alati täiega toitu, kui viitsiks mõelda ja genereerida, aga no ju siis Kardo ei viitsinud ja mina… ma olen juba päris ammu köögitoimkonnast taganenud. Ei mäletagi, millal viimati süüa tegin. Laiskus on vist selle nimi, aga Kardo on ennast nii hullult tõestanud, et kui ma ükspäev talle lambist selle retsepti viskasin, et kle tahaks gratineeritud sinimerekarpe (retsept), siis uskuge või mitte, neid ma ka sain, ning need olid üli head!

Aga eile, jah, polnud midagi sellist külmikus, mis kriiskaks, et mind võiks süüa, ainult pool pakki rohelisi ube. Ütlesin Kardole, et ma tahan rohelise oa pastat. Te oleks pidanud ta nägu nägema  – iuuuu, see on raudselt nii rõve! Ma jäin aga endale kindlaks ja kindlasti ei hakka Kardo 9 kuud raseda naisega vaidlema. Seega kraapis ta oma neli komponenti välja ja tegi umbes kümne mintsaga pasta valmis.

Muidu võtab ju kõige kauem aega just pastakastme valmistamine, aga FS Goods kastmed on juba valmis ja mega head, seega polnud muud vaeva, kui makaronid keema, siis pannile ja kaste peale. Samal ajal kui makaronid keema läksid, rändasid ka oad kõrvalpotis keedumaale, kust nad pärast kiiret keetmist kah pannile läksid.

Siinkohal võib tegelikult veel palju asju lisada – küüslauku, sibulat, seeni, oliive, kana, sinki, peekonit – pasta võlu, pea kõik sobib sisse. Kardo ei lisanud aga midagi, segas kõik lihtsalt kokku ja lõpetuseks riivis kõvemat sorti juustu peale. Ei tea mina, kas kõht oli tühi või mis, aga see pasta oli nii hea ja need rohelised oad sobisidki pastasse imeliselt. Just sellised mõnusad värsked krõmpsud igas ampsus, proovige järele, ausalt on hea!

Kes seda pastat veganversioonis süüa soovib, tuleb juust asendada mingisuguse veganversiooniga või üldse ära jätta – see pasta sellest küll kehvemaks läinud ei oleks. Muidugi maitseasi, Kardo väidab ikka, et “normaalses” pastas võiks liha ka ikka sees olla, aga mul viimasel ajal on mingi teema, et ei tõmba see liha üldse nii väga. Tahaks pigem kala või mereande süüa.

Muuseas, ma kuulsin, et olla kaht sorti inimesi – ühed, kellele meeldivad nn puhtamad maitsed ja kasutavad söögitegemises motot, et vähem on rohkem ja siis teised, kes kuhjavad kõike kõikjale, et oleks rohkem maitseid, rohkem tekstuuri, rohkem… sööki. Mulle tundub, et ma enne olin teise valdkonna eelistaja, aga nüüd hakkan esimeseks muutuma, sest hetkel tahaks ma lihtsalt ühte kausitäit putru võisilmaga. Igasugused arusaamatud külmutatud marjamäed ja muud iluvidinad seal peal ei tõmbaks üldse. Mh, tulebki Kardo üles ajada

kui laps pissib öösel voodisse…

Mäletate, ma rääkisin, et kuivatit oleks vaja. Noh, jah muidugi on meil kohe kolm last ja ilmselgelt olukorda, kus kõik pesu oleks puhas ja kappides, pole ma ei tea mis ajast nähtud siin majas. Tegelikkuses täidab meie pesumasinat viimasel ajal 90% ajast hoopis voodipesu, sest miskipärast on Maril viimasel ajal tekknud väike probleem – häda tuleb kogemata voodisse.

Oeh, üldse kogu see mähkmemajandus ja potitreenimine ja asjad olid tema puhul omal ajal nii keerulised. Natukene olen nendest juttu ka teinud, aga päris palju olen meelega mitte kirja pannud, et vältida seda ilkumist, et appi, lapsel ju nii piinlik ja see ta isiklik asi ja nii edasi. No tegelikult on see kõik üsna levinud probleem ja häbitundeks põhjust pole, sest paljudel vanematel vaja sellega rinda pista. Oleks võinud kohe kirja panna, teaks praegu täpsemalt rääkida.

Ma mäletan, kui ta oli peaaegu kolmene ja IKKA potil ei käinud. Appi, kui palju kommentaare ma kuulsin selle kohta. Et noh, ma ju selline pohhuist ja ju siis mul on pohui sellestki, kas mu laps käib potil või mitte. Tegelikkuses proovisime me igasuguseid nippe ja trikke, mis netist leidsin.

Lasin tal märgade pükstega olla, panin ta potiga teleka ette, andsin talle potil telefoni kätte, premeerisin potilkäimist millegi heaga, lasin tal püksata olla. Issand,ma isegi ei mäleta, aga no kõik, mis te soovitasite, proovisin ma järgi. Miinus oligi see, et ta tegelikult ei tahtnud üldse potil olla, mistõttu oli nt raske anda potti tegemise eest preemiat, kui seda absull ei juhtunud. Lõpuks ma olingi seisus, kus ta ise tõi poti, küsis telefoni ja istus siis telefoni näppides potil, ei mingi plaaniga sinna midagi teha.

Kuidas see lahenes? AUSALT ei mäleta. Tuleb meelde, et umbes kolmeselt oli see, kui me käisime seal lastehaiglas uuringutel ja Mari andis mõista, et ta tahab pissile minna. Ja kui ma ta vetsu viisin, suurele potile, siis sinna ta oma häda tegigi ja kuidagi sujuvalt jäigi tal see väikse pissipoti aeg vahelt ära, hakkas kohe suure poti peal käima.

Sellega ta potiprobleemid siiski läbi ei olnud, sest esiteks oli tal mingi vastumeelsus number kahe suhtes. Ta KEELDUS seda potti tegemast ja nõudis selleks üli pikalt mähet. Täitsa ko-hu-tav aeg oli see, aga aju on ära blokeerinud vist, kaua see kestis. Konkreetselt ei teinudki enne häda, kui mähkme jalga sai. Ma isegi proovisin toona seda, et vot lihtsalt ei anna, aga ta suutis mingi neli (!!!) päeva kannatada ja nuttis, no ma ei suutnud niimoodi ka last piinata. Jällegi lahenes see ühel hetkel nagu täitsa ise, lihtsalt läks potile ja asi ants.

Lõpuks oligi nii, et Maril oli mähe uneajal. Lõuna- ja ööuneks panime alla, sest kuivaks ta ei jäänud. Mingi hetk jäi ta lõunaunne ilma ja nii hakkaski olema, et tal oli vaid öömähe. Sellega oli ka selline on-off värk, et ala kodus oli ööd kuivad, siis läks mu ema juurde, mu ema pani mähkme ööseks alla ja jälle hakkas öösiti alla tegema. Siis jälle harjutasime ilma ja noh selline see eluke oli, et muudkui pese voodipesu ja kiru seda, et sul kuivatit pole, sest kõik kuivab nii kaua ja ega päris jalaga ka segada pole seda pesuhunnikut, et oleks igaks nädalapäevaks uus võtta. Igatahes võttis jälle paar kuud, kui kõik paika loksus. Ei tulnud enam voodisse ühtegi õnnetust ja mina juubeldasin – ei mingit pissiloigus ärkamist enam! Mari magab ju enamasti meie juures ja eriti meeldib talle minu kaissu pugeda. Üli mõnus on ärgata selle peale, et sulle on lihtsalt peale pissitud… not!

Päris pikalt oligi kõik korras. Mari oli kenasti kuiv ja Lendegi hakkas täitsa suvaliselt, suht enda algatusel, potil käima. Ma siit blogist vaatasin, et mingi juuli-august oli see. Igatahes olin ma rõõmus, et näed, pole veel kaks ja käib kenasti potil, tubli laps! Läksin julgeks ära ja proovisin ka ööseks mähet ära võtta, aga kuna ma alles sain sellest elust välja, et piss iga nurga peal, siis seda kaua ei proovinud – näha oli, et seda ta veel hästi ei suuda. Seega oli (ja on siiani) Lendel öösel riidest mähe all, muul ajal on tavaliste pükstega ja õnnetusi juhtub vaid mõnikord harva. Mul on päriselt tunne, et see oli seotud riidest mähkmete kasutusele võtmisega, sest neid sain ma Lendel vist maksimaalselt kuu kasutada, kui ta juba tavaliste alukate peale üle läks.

Viimased paar kuud, ma ütleks, et eriti intensiivselt viimane kuu, on Mari hakanud öösel alla pissima. Minu meelest see jälle hakkas mu ema juures, et ema rääkis iga kord, kui Mari seal oli, et jälle juhtus õnnetus. Mina imestasin, sest kodus seda probleemi ei olnud, kuni noh… Hakkas kodus ka. Ja see on nii imelik, sest ta ju oli sellest juba niiöelda lahti saanud ja midagi ju juhtunud pole, et see komme tagasi peaks tulema, aga no tee või tina, praegu 5 korda nädalas kindlasti juhtub. No KINDLASTI. Ja see on nii väsitav.

Ma niigi jälgin õhtul, et palju ta joob, saadan ta lausa mitu korda pissile, ta ise ka räägib, et ei taha voodisse pissida ja… ikka juhtub. Ja veel nii imelikul ajal, et ala jääb kell 9 magama ja ma mõtlen, et kui ise ka lähen, siis enne ajan ta veel vetsu (kell 12), siis selleks ajaks on juba õnnetus juhtunud. Samas kui tund peale magama jäämist äratama lähen, siis ta enamasti ütleb läbi une, et ta ei taha, et ei ole pissihäda. Mõni kord on õnneks ka läinud, tõuseb püsti ja läheb ja voodi jääbki kuivaks, aga no see on harva.

On ka nii olnud, et ta ise ärkab selle peale, et pissihäda on ja läheb vetsu, seda siiski väga harva. Pigem juba siis, et natukene on voodisse tulnud, kui ta taipab ja vetsu läheb. Mis on igatahes parem, kui üleni läbimärjas voodis olla, aga no lapsest on kahju, sest ta ise on küll õnnetu selle üle, kuigi me pole üldse pahandanud ega praganud selle pärast.

Eile jäi Mari kell 9 magama ja kui mina voodisse läksin, oli õnnetus juba juhtunud. Jumal tänatud, et meil on veekindlaid linu ja madratsikatteid ja piisavalt voodipesu. Võtsin märjad asjad ära, viskasin masinasse, tänaseks on juba pestud ja kuiv, sest HALLELUUJA, kuivati! Aga igatahes hakkasin ma eile googeldama ja jõudsin SELLE blogipostituseni (LINK). Esiteks oli tore lugeda, et ma ainukene ei ole, kes selle probleemiga maadleb. Ma ju TEAN, et see on paljude laste probleem ja kindlasti veel vanematelgi, kui Mari. Ta ju alles sai viis, aga no ikka mõtled, et enamik lapsed on 2-3 aastaselt 100% mähkmevabad ja miks siis nüüd minu omal see nii raskelt tulema peab. Igatahes soovitas blogi autor mingit masinat nimega Wet Stop, mis on pmst aparaat, et laps alla ei pissiks. Et kohe kui masin niiskust tuvastab, hakkab piiksuma ja ajab lapse üles. Blogiposti autori last aitas see ÜHE päevaga, seega on minu lootus suur ja ma tellisin selle Amazonist Marile ka. Novembri keskpaigas peaks kätte saama, eks siis näis, kas aitab.

Igatahes, kui kellelgi lapsel on olnud sama probleem, siis kuulan huviga, et mida te tegite, et probleemist vabaneda. Ma olen aru saanud, et see võib olla ka stressiga seotud, et kuigi laps on rõõmus ja rõõsa, siis tegelikult hakkas ju jälle lasteaed ja uus beebi sünnib ja Lendega kraaklevad viimasel ajal kogu aeg ja… see kõik VÕIB mõjutada ja ma ei teegi siin lapsele etteheiteid, tahaks teda lihtsalt aidata.

The post kui laps pissib öösel voodisse… appeared first on Mallukas.

kas teil on juba jõulutunne?

Okei, insta ja Fb on täis lumepilte, aga meil siin Männikul on nulliring sellles asjus. Ei mingit lund. Küll aga on toas päris mõnus. Kamin põleb, toad on soojad ja siia-sinna olen ma visanud patju ja pleede, et hubasem oleks. Laste arust küll selle pärast, et oleks rohkem asju laiali loopida, aga no igale oma. Mis muud, kui ma loobin tagasi ja naudin neid põgusaid momente, kus asjad omal kohal on. Praegu on küll päevane aeg, aga kohe kui hämaramaks läheb, panen küünlad ka põlema. Jällegi asi, mis minu meelest on hubane, laste meelest tore tegevus neile – kakelda, kes küünlad ära puhuda saab. Elu õied.

Mul jõulutunnet siiski veel ei ole, aga jõulusöögist ära ei ütle ka. Maks&Moorits saatis meile hunniku head-paremat ja ma lihtsalt pean kiitma nende verivorste ploomi ja suitsulihaga. Mulle üldiselt üldse ei meeldi need “paksud” verivorstid ja söön eranditult ainult neid peenikesi, aga need ploomidega on niiii niiiii niii head.

Kardo siin tegi neid ükspäev õhtusöögiks ja mina mõtlen just, et kas ma peaks poodi ronima, et neid juurde osta, või lepin täna millegi muuga?

Tüüpiline värk, et sügisel hakkan alati sealiha, kapsast ja verivorsti õgima, et jõulude ajal juba mega kopp ees oleks. Samas esimese päikesega on vaja grilli sussutada, et siis juuni lõpuks ei tahaks enam grilliha nähagi

oluline vs ebaoluline

Mul oli eile ikka päev läbi eriti närvihaige tunne peal. Iga asja peale kiunusin ja närvitsesin, nagu mingi segane. Häbi öelda, aga ma pole vist elu sees laste peale nii palju kisanud, kui eile terve päeva peale kokku. Küll mind ajas närvi, et nad diivanipatju loopisid, siis see, et nad aina kraaklesid ja õhtu lõpuks murdusin selle peale, kui nad laetulesid vilgutasid ja samal ajal kaklesid. Tõsiselt ka, ma pole vist elusees NII kõvasti üldse karjunud kellegi peale, kui too hetk, et nad sellest pagana lülitist eemale astuks ja ükskord selle igavese kaklemise ära lõpetaksid.

Endal ka väga paha tunne siiani sees, sest kuna ma muidu olen siiski normaalne inimene, kes oma laste peale ei kriiska, siis Mari sellega väga harjunud ei olnud ja solvus mu peale 100%. Ta hakkas nutma, ütles, et ta süda on katki ja magama minnes ei öelnud mulle head öödki. Üldiselt on issiga magama minek suur mangumine, et ei taha issit, tahan emmet. Eile vaadati mind nagu viimast tonti ja mindi kurjalt magama. Paras mulle kah, ei tohi oma pingeid laste peale välja elada, see ei ole kuigi täiskasvanulik.

Hommikuks ei olnud minul enam karjumisetuju ja Marikene ei olnud ka enam pahane. Jumal tänatud.

Lohutan ennast sellega, et ehk juhtub kõigil selliseid murdumise hetki ja peaks vast lihtsalt õnnelik olema, et selliseid momente pole rohkem olnud. Ja üldse on sellised murdumised küll inimlikud, kuid laias laastus ebavajalikud. Kuigi jah, mul siin praegu riburadamisi igasuguseid feile elus, aga mis mõttega ma neile ikka keskendun. Shit happens ja ainukene variant on nagunii edasi elada ja lahendusi mõelda, mitte kodus laste peale karjuda ja mossitada.

Seega, ei mingit kassimist enam, suur inimene võiks osata hinnata seda, mis on hästi, mitte nukrutseda selle üle, mis ei ole. Eks?

 

The post oluline vs ebaoluline appeared first on Mallukas.

9 kuu rasedust – jep, ikka veel rase*

Teate, ma ei taha üldse piriseda, sest viimased kaks päeva olen ma isegi normaalsemalt hingama hakata saanud mingil imekombel, aga paraku püüdis mind kinni mingisugune viirus ja see on räme. Ma läksin muuseas Lendet ka haigena sünnitama ja ega see meeldiv ei olnud. St sünnituse ajal ei pannud nagu tähelegi, et kas nina on kinni või kas on vaja nuusata, küllap see kohutav valu + taltsutamatu oksendamine juhtis tähelepanu mujale. Küll aga oli see vägagi märgatav peale sünnitust, sest esiteks oli mul hiiglaslik ohatis, mis muuseas vastsündinutele lausa eluohtlik on, mis tähendas seda, et ma ei saanud Lendekesele musigi teha. Lisaks on peale sünnitust niigi nadi olla, ilma, et enda kopse välja köhiks ja iga sekundi tagant nuuskama peaks.

Jah, aga ega lõpurasedana see ka tore pole. Iga kord, kui ma köhin, on mul tunne, et:

a) ma lasen end täis

b) keegi kukub mu seest välja

Nagu te teate, siis pole ei Mari ega Lende kumbki 40da nädalani vastu pidanud ja on enne välja karanud, seega ma ei hakka endale isegi illusiooni looma, et mul päriselt ka 19 päeva aega oleks. Mitte, et seal vahet oleks, millal ta sünnib, aga täitsa ausalt ma alles hiljaaegu ise leppisin selle mõttega, et me beebi saame ja nüüd mul on kuidagi nagu vähe aega olnud sellega kohaneda. Lihtsalt olen autopilooodil…rase olnud ja tegelenud saja muu asjaga. Pole olnud sellist “jeee, ma saan väikse beebi!” tunnet väga, vaid nagu nojah, okei, küllap saan siis.

Imelik kuidagi öelda ka, aga natikene olen peljanud seda kõõrdi vaatamist ka, et issand jumal naine, tee oma eluga muud ka, kui aina sünnita neid lapsi. Siis aga on õnneks meenunud, et ma olen päris palju teinud siin elus ja võin endale vist ikka lubada kolme last, ilma, et mind saaks liigitada nende naiste hulka, kes ainult lapsi välja pop’ivad ja kodus istuvad. Mitte, et kodusel emal midagi häda oleks, lihtsalt see ei ole see kuvand, millena ma ennast iial näinud olen. Ma tahaks endale ette kujutada, et ma olen ikka asjalik ja edukas ja ambitsioonikas. Et ma olen ema kõige selle kõrvalt, mitte AINULT ema. Aga see teema läheb vist lappama, sest eks igaühel olegi endale erinevad ambitsioonid ja mis teised teevad ja on, see mind kulmu kortsutama ei pane. Lihtsalt mul on nagu olnud selline visioon oma peas, et mu tütred kunagi saavad rääkida minu kohta, et vot minu ema oli ikka kõva naine, igal rindel pani! Muidugi on ka see armas, kui lapsed saavad öelda, et vot minu ema oli ikka kõva naine, pühendas oma elu ainult meile, nii et endiselt rõhutan, et mõtle ma midagi paha kodustele emadele. Kui mina oma tööd kodust teha ei saaks, oleks ma 100% kodune, sest oma lapsi vaid peale tööd ja nädalavahetusteti näha tundub mulle väga kurb.

Eks seda dilemmat ja mõtet tunnevad raudselt paljud emad, et kas ma peaksin nüüd olema pühendunud 100% kodule, või peaks ma ka midagi muud tegema. Võib-olla on see minust tobe niiöelda kahel rindel rabada ja võib-olla saan ma seda kunagi kahetsema, kes teab. Praegu mulle tundub, et kõik mängib kenasti välja, aga praegu ma olen ka alles kahe lapse ema, mitte kolme, alla viieaastase tütre ema. Tulevik tundub põnev, kas pole?

Kaalu mul kodus pole, seega ei oska ma absoluutselt aimata, palju ma kaalun. Ei, valetan! Eelmine nädal Swissis kaalusin ja seal olin ma 72kg, aga no seda ma ei tea, kas ma olen hakanud kuskilt alla võtma või juurde võtma ja ausalt öeldes see kaaluteema mind rasedana suurt ei huvita ka. “Tavainimesena” tahaks muidugi kabe olla küll, aga praegu olen siin hädavaevu elus ja suva, kas ma kaalun 72 või 82 kilo. Keda see ikka huvitaks?

Öeldakse, et laps peaks nüüd vähem liigutama ka, aga mina seda täheldanud ei ole. Pigem ütleks ma, et ta just rohkem seal rabeleb ja liigutab ja rullib. Võimatu on normaalselt istuda, kogu aeg mingi sabimine sees käib. Aru saada on, et ta on ikka… suur.

Kokkutõmbeid, või noh, seda, et kõht krampi läheb, seda on juba kuid olnud, viimasel ajal aina rohkem, aga mis siin ka imestada, lõpp on üsna lähedal ka. Kõiksugused muud sümptomid, mis ennustaksid peatset sünnitust, puuduvad täielikult. Öeldakse küll, et enne võib hakata limakorki tulema või midagi, aga kuna mu kaks eelmist sünnitust on nii üks ühele olnud, siis ma juba tean, et kui ma mingit pruunikat voolust nägema hakkan, siis ilmselt on sama päev minek.

Ainukene küsimus on mul nende lootevetega, sest ma reaalselt ei kujuta ette, millised need olema peaksid? Mul on nad alati esimese pressiga ära tulnud, seega ei ole ma aeg ajalt kindel, mida ma lekin… Ütleme nii, et kui aevastan või köhin, siis tuleb jalad ristis hoida, aga lootevett vist tagasi ei hoia, nii et ma pean leppima faktiga, et ma olen jõudnud punkti, kus korra-paar päevas naaaaatukene püksi lasta on ok.

Kõrvetised on seal maal, et umbes 10 Renniet päevas on lebo, kui mitte 15. Ma mõtlen pidevalt, et mul peaks juba hääl peenikeseks minema, sest see Rennie on paras kriidipuru ju. Aga noh, kaua ma enam seda nosima ei pea, seega suva. See isegi maitseb mulle (kuigi raseduseväliselt kunagi maitsesin ja siis tundus see päris rõve).

Uni on, iga väiksem liigutus võtab hingeldama ja ma tunnen, kuidas ma olen endale ebaomaselt kergesti ärrituv. Okei, ehk praegu on lisaks rasedusele ka muid “jamasid” millest mõelda, aga laias laastus on mul neist ju kõigist pohui, miks ma siis ei võiks rahulikult olla vana hea mina ise, kes ei ärritu, kui lapsed patju maha loobivad. Ma reaalselt läksin hommikul nii kurjaks, et ähvardasin Mari õhupalli katki teha, kui ta sellega krabistamist ei lõpeta. #aastaema. Nagu, mis mul viga on?!

suvaline käigu pealt tehtud pilt, this is my life now

Naljakas, ühest küljest tahaks veel aega, et lihtsalt… olla ja vedeleda ja nuusata. Teisest küljest tahaks juba seda kolme tütrega perevärki alustada. Noh, valida enivei ei saa, tuleb, millal tuleb. Ja kui tuleb, saab kindlasti äge olema, aga praegu olen ma lihtsalt väsinud. Nii väsinud. Sellele ei aita vist kaasa see, et ma ärkasin kell viis selle peale, et mu nina ja kurgu vaheline ala kuivas ja valutas nii hullult, et ma pidin alla tulema teed keetma.

Õnneks Kardo on asjalik ja paneb praegu mu haiglakotti kokku, ma ei viitsi isegi vaata, mis ta seal asjatab, aga tahate ma näitan teile ka pärast, mis ta kokku pani? Ma usun, et tal pole õrna aimugi

hea, et ma selline pohhuist olen

Jajah, ma olen üsna kindel, et ma elu jooksul veel remonti teen ja seega oma sõnu söön, aga no kui mul saaks millestki rohkem kopp ees olla, kui sellest remondist, siis ma tõesti ei tea, mis see oleks, seega ma praegu ütlen, et NEVER AGAIN!

Täna siis sai olema see päev, mil see õudus valmis sai. Las ma parandan ennast – valmis ta ei saanud, aga rohkem ma neist enam ühtegi uksest sisse laskma ei pea, nii et abiks seegi. Enam-vähem tegid nad oma töö ära ja jumal tänatud, et Kardo ja isa lõpetada lubasid selle, mis töömeestel tegemata jäi.

Ma tõesõna ei olnud kursis, et ma peaksin iga väikse detaili neile ette ütlema, mida ma tehtud soovin saada, sest mulle tundub loogiline, et remondikauge inimesena ei tule ma iga liistukese pealegi. Aga no seda ma ka ei arvanud, et kui ma ei täpsusta, et tahaks, et mu välisukse ümber ei oleks vaht, vaid liist, siis oleksin ma pidanud seda spetsiaalselt rõhutama. Et no ma oleksin eeldanud, et nad oleksid näiteks küsinud, et näete, väike esik on nüüd muidu valmis, aga ukse ümber pole liistu ja oleks vaja paigaldada uksepakk, et kas toote ise materjalid või toome meie. See oleks muidugi utoopiline palve, sest kuigi mina suhtlesin ja palkasin firma puhtas eesti keeles, olid minu töömehed nii paduvenelased, et nad ei saanud aru mitte sõnagi eesti keelt.

Näiteks ükskord ma sain kuidagi läbi kehakeele aru, et nad küsisid, et kas see asi mu laes on lamp. No mu vene keel on nagunii minimaalne, aga sõna “suitsuandur” puudub sellest täiesti. Mis mul muud üle jäi, kui lihtsalt piiksuma hakata, kuni ta aru sai, millega tegu.

Kui nad oleks osanud eesti keelt (või mina vene keelt), siis oleksin ma nende käest iga päev küsinud, et ou, kui te tund aega maja ees/toas trepil istute, youtube’ist videosid vaatate ja naerate, et kas te selle asemel midagi… teha ei võiks? Aga kuna ma kahjuks selline keeleoskaja ei ole, siis ma läksin ikka seda rada, et usaldan inimesi, et nad töö ajal päriselt tööd teevad ja kui nad trepil passivad, ju siis nad… ootavad millegi kuivamist või midagi.

Muidugi täna see töödejuhataja või… nende ülemus vms kes see ka oli ütles mulle ise ka, et oi ma juba ammu vaatasin, et nad tegid neid töid poole kauem kui oleks pidanud. Noh, jah… mis seal ikka, tänks, et siis enne tegid midagi selle suhtes, kui viimsel päeval. Kõige haigem oligi see, et see ülemus oli ise nii sõbralik ja tore ja asjalik ja need tema töömehed…

Noh, esiteks munesid nagu oleks neil aega maa ja ilm (küsisin üle, ei saa tunnipalka).
Suitsetasid otse välisukse taga, ehk siis suitsuhais tuli otse tuppa. Minu palve peale (pašalusta nje kuurjet tut?) suitsetati edasi. Kui ma ülemusele “kitse panin” astuti edasipidi kaks sammu eemale, millest ei olnud tolku, sest…
Nad jätsid välisukse kogu aeg pärani lahti. ALATI! Ja kuna külm tuli sisse, siis panin elutoaukse vahelt kinni, et enam-vähem olla oleks ja harvad ei olnud need korrad, kui ühel hetkel sain aru, et töömehed on ära läinud ja…ukse pärani lahti jätnud.
Lahkutakse sõnagi lausumata. Ei mingit “dasvidanjatki”. Oleks ma aru saanud, et millal nad täpselt lähevad, siis ma ehk oleks ämma abiga isegi mõni õhta midagi küsinud, et ala millal te seda, teist, kolmandat juba tegema hakkate, aga ei, nad hiilisid minema nagu tõusev päike, uks loomulikult pärani valla, mõnikord värav ka, aga õnneks Lottel pole enam kommet minema joosta.
Tuldi, nagu jumal juhatas. Jutt oli, et käivad iga päev alates 9st, pühapäeviti ei käi. Vist kaks korda tulid nad üheksaks, või ei… pigem ühe. Mõni päev ei tulnud üldse. Üks pühapäev jooksen siin palja perssega ringi, kui rahumeeli tuppa astutakse.
Jälle oli ju kokkulepe, et lihvitakse siis, kui me Tartus oleme (2-5 okt). Mulle helistati viiendal, siis kui me olime just bussi istunud, et oi töömehed pole pahteldamagi hakanud, just sayin’. “Tahtsin lihtsalt teada anda,” kõlas mega rõõmsameelselt telefoni teisest otsast. Vahva!
Siis lubati, et no kuna me siis peame siin sees elama, siis lihvitakse mingi spets masinaga, mis samal ajal imeb ka ja lisaks antakse sellest enne teada, et teibitakse uksed kinni jne, et tubadesse tolm ei ei tuleks. Istun mina siis siin ükspäev toas, kui kukutakse lihvima. Käsitsi. Uksed irvakil. Ma jälle üritasin aru saada, et mis toimub ja nende vastus, et “tsut-tsut” eeldasin ma, et vb on mingi asi nagu ÜLI natukene vaja teha, et okei, lähme eest ära üldse kodust. Tagasi tulles oli KÕIK paksu pahtlitolmu kihi all. Tsutt-tsutt oli lihtsalt… lihvida. Pohuilt. Uste teipimine? Miks? Las nad olla lahti, suva, ega see nende kodu pole, et kahju oleks, et asjad tolmuseks ei saaks. Kirjutasin jälle ülemusele, sain vastuseks, et jah, me ikka mõtlesime, et liiga väike projekt vms, et tuua seda suurt masinat ja noh, sorri. Ei saa, aga töömehed on super hoolikad edaspidi.
Teate, kui kaua nad värvisid mu elutoa lage? 10.00 -18.00.

Alguses ütles see ülemus, et umbes nädalake läheb, okei, võib olla 9 päeva, mitte enam. Aga ometi see aeg läks ja läks ja läks ja möödus päevi, kus keegi ei tulnud. Möödus päevi, kus saabuti nt kell 11 kolmekesti, siis nokitseti midagi 20 min, siis istuti trepil ja lasti jeed. Mõni päev tulid reaalselt pooleks tunniks ja kadusid. No näiteks paar päeva ei saand üldse midagi teha, sest oodati seda masinat, millega imeda ja lihvida korraga, aga siis meenus, et aa ei mul ju nii väike ots siin, mulle pole seda ikka vaja. Nagu… wtf?

Nädal tagasi lubati, et reedeks on remont kindlalt valmis. MAKSIMUM laupäevaks. Lubati, et esmaspäeval tehakse viimased lihvid ja ehitusprügi ära viia õuest. Esmasp tuldi, midagi siin jälle tehti ja… lahkuti. Ei näinud see esik küll selline välja, et see valmis oleks.

Eile tulid töömehed KOOS selle ülemusega ja ülemus oli siin tunde nendega koos. Ma pole elu sees näinud, et nad nii palju tööd suudaksid nii kiiresti teha. Pandi liiste ja tehti kõiki neid väikseid asju igalt poolt, mida oleks võinud AMMU trepil istumise asemel teha, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi, I guess. Eile ma saingi teada, et ah, mis, ei uksepakku küll meie ei tee, sa pole ju öelnud? Mis trepi alune liist? Sa pole ju öelnud! Välisukse ümbrune liist? Guess what, ma pole ju öelnud!

Ega nad eile ka valmis saanud, nad siiski nädalaid tühja passinud, ei jõua nii kiiresti inimesed teha nädalaid tegemata töid. Seega nad tulid veel tänagi tagasi. Pidid kell 11 tulema, aga see ei üllatunud mind enam üldse, et nad kell 1 tulid. See oli juba nii tavaline, et ma isegi ei tea, miks me kohvikust nii ruttu koju jooksime.

Päris hea oli ka see, et kui ma näitasin mingitele värvivigadele ja asjadele, siis kehitati õlgu, et eiei, seda tegid EELMISED töömehed, mitte meie omad. No… paranda ära siis, mis vahet mul on, kes selle vea teinud on? Mina olen maksnud ju esikuremondi eest, mis tähendab seda, et ma tahan lõpptulemusena saada ruumi, mis on ilusasti viimistletud ja VALMIS. Mitte, et töömees ütleks, et kle, aga siia seinale olid sinu lapsed enne sodinud, SEDA ma küll üle ei tee, sest see pole minu asi? Wtf nagu. See kõik oli minu jaoks sama loogiline, et ütleme, et ma tellin mingi väikse ruumi remondi. Ala WC remont. Ja siis mul vahetatakse pott ja kraanikauss ära ja pannakse plaadid seina ja öeldakse, et ok, tavai, tsau, meil valma. Aga ei, me ei vuukinud, sest sa ju ei öelnud, et me vuukima peaks. Ja et sa tahaksid, et vetsus uks ka ees oleks? Ei, sa ju ei maininud seda?!

Ma ei tea, vb ma tõesti nii remondikauge, et ei tea, et ma pean NII detailideni tegema töömeestele listi, et kui nad näevad ise, et midagi on puudu, nt lüliti keset seina, siis nad ei kehita õlgu, vaid ütlevad enne, et see on puudu, või ostavad selle ära ja panevad mu arvele otsa. Näiteks täna mu isa tõi neile ukseliiste, et nad need paika paneks, nad ise oleks jätnud näiteks nii:

See pakuosa – pole nähtavasti nende teema. Nad isegi ei teinud juttu sellest, et kle kas me peaksime sellega ka midagi tegema. Lihtalt… eeldasid, et jah, ma küll tellisin firmalt esikuremondi, aga ma lihtsalt TAHAN, et mul oleks uksepaku asemel imelik lagunev auk, kes ei tahaks?

Lisaks see osa, kus laudis lõppeb. Tunduks loogiline, et ekspert lõpetaks oma töö liistuga, eks? Oh ei! “Ei, meie pole siia küll midagi mõelnud, te ju ei öelnud?”.

Väikse esiku plaadid jäid ka üsna värviseks peale nende lahkumist, aga ma lihtsalt…. ei viitsinud enam nendega suhelda. Trepi ümber pole mingit liistu. Jah, enne ka polnud, aga ma arvasin, et see kuulub remondi juurde, et kõik viimistletakse ära. Eksisin, mis muud.

Suva, et siin lülitit pole, kas peaks üldse?

Te ei tahtnud sellist välisukse alust? Miks…?

Me läbustasime teie trepi värvidega ära ja kraapisime osadest kohtadest värvi maha, aga selle asemel katsime ta nüüd selliste latakatega, on ok v?

Trepi ja põranda ühenduskoht on küll piluga ja kole, aga pohh ju?

Sry, siin-seal läks veits värvi üle, ära pikka viha pea.

Ei sa ei öelnud, et sa tahad, et siin liist oleks ju?!

Mkm, meie seda värvi sinna ei ajanud, need olid need eelmised töömehed!

Meie ei teind!

Oot, sa tahtsid, et vannitoa ja esiku ukse vahel liis oleks? Imelik, sa oled esimnene..Kahju, et sa seda siis varem ei maininud, meie selliseid asju küsimata ei tee.

Mis seal ikka, tegelikult on need väiksed asjad õnneks Kardo ja isa vahel tehtavad ja ausalt mul on juba NIIII suva, peaasi, et see lihtsalt… läbi oleks. Ma ei suutnud enam minutitki selles sodis ja kaoses elada ja kui me võrdleme esikut enne ja pärast, siis noh üldises plaanis on erinevus väga suur ja kõik näeb palju parem välja, kui enne. Lihtsalt oleks tahtnud, et kui juba tehakse, siis faking korralikult, mitte, et käi ja anu ja luni, et pliis tee tööd, pliis tee lõpuni, pliiiiis noh!

Ma homme valges teen enne-pärast pilte ka, et te saaksite aru, et noh, midagi peale sita ja jama on siin ka tehtud, aga täna tahtsin lihtsalt ära halada. Ma selle tasumise suhtes ka ei tea, et ma olen neile ettemaksuna 50% arvest ära tasunud ja täna see ülemus ise ka ütles, et no ala et treppi korda teha tuleb see üle värvida ja lakkida, et kas ma tahan. Ma ütlesin, et ma olen siin iga sekund sünnitama hakkamas, et ma tõesti enam ei taha selle lakkimise ja värvimisega tegeleda, lihtsalt ei taha, las olla. Eks näis, milline see teine pool 50% arvest on. Homme pidin saama.

Teate, mis kogu selle asja juures jube imelik on v? Nad ju teavad, et ma olen blogija. Et ma näitan teile tulemust. Nende firma nime näitas “Malluka Sügis” saates. No shit, et ma kommenteerin ka lõpptulemust saates, telekas. Ma ei ütle, et ma nüüd mingi jumal taevas, et nad oleksid pidanud mingi nahast täitsa välja pugema MINU nimel, aga kui mina ise teaksin, mis mastaabis mu firma hiljem kajastust saab, siis jah, ma annaksin endast parima. Muidugi võiks remondifirma alati endast parima anda, aga sitta sellega. Vähemalt on nad läinud!

JEEE!

Ma hakkan ise homme esikukappi värvima, kui viitsin. Ma ei tahtnud seda neilt paluda, sest ma ei soovinud, et nad veel kuu aega kolmekesti kappi värviksid vms

see emmystore.ee on normaalne koht v?*

Iga päev ärkab Mari üles, tormab akna juurde, kerib ruloo üles ja uurib, et ega lumi juba maha ei ole tulnud. Ei tea, miks ta nii väga lund ootab, ju tahab kelgutada ja päkapikke ja kõike seda ägedat, mis talvega kaasneb. Lumega on õues äge igasuguseid muid asju ka teha. Kardo on meil aeda näiteks suure lumeonni teinud ja Mariga lumesõda mänginud ja üldse on tali tore aeg. Lastele. Ma ise selline külmavares, et ma hea meelega veedaks november-aprill siseruumides kamina ees külitades.

Jajah, nüüd te võite öelda, et osta endale siis normaalsed riided ja nendega pole külm, aga mul tegelikult on jumala normaalsed ja soojad talveriided olemas. Näiteks see Liliputi kandmisjope (link) on super soe ja seda saab kanda ka ilma lapseta. St vahepaneeli saab ära võtta ja siis on ta lihtsalt selline pikk jope.

Mul on nüüd muidugi see asi, et seda talve ma autota mööda ei saada, seega saab mind veel eriti vähe huvitada, kui soojad mu riided on. Toast autosse kannatab iga hilbuga joosta. Lastega on teine tera, neil peavad ikka soojad ja kvaliteetsed talveriided olema, sest nad mässavad ju iga päev juba lasteaias õues.

Iga aasta on see tali nii ootamatult tulnud, et ma hakkan esimese lumega talveriideid kokku ostma. See aasta olin targem ja tegelesin sellega juba ammu. Näiteks tellisin ma Marile juba iidamast-aadamast Gugguu jope ära. Ega see nüüd suurem asi trööpamise jope pole, sest see maksab hingehinda ja näeb nii ilus välja, aga põhiliselt ikka selle pärast, et vabalt mängimiseks ja hullamiseks on minu meelest ikka kombekat vaja. Siis on kindel, et külm lumi kuskilt pilust sisse ei roni.

Ma ei hakka siinkohal laskuma teemasse, et kas on vaja või mõtet osta kasvavale lapsele kalleid talveriideid (kunagi kui ma neid Gugguu asju alles tellima hakkasin, siis paljud kommenteerisid, et kus nüüd ollakse alles raha peale vihased, et nii kalleid asju ostetakse) tahtsin hoopis soovitada, et kust saada head asja odavalt. Nimelt mäletate, ma tellisin Emmystore.ee‘st endale rasedariideid (LINK). Ma peale seda olen lausa kaks tellimust veel teinud, millest parimaid leide näitan teile ka. Nii paljud küsisid, et kuule, kas see päriselt ok koht, kust tellida või. Alustame siis nende samade talveriietega, sest Mari sai endale sealt MOLO talvekombeka 30€ eest. Ma ei tea, kust järelturult seda nii odavalt veel saaks. Jah, põlvedel olid üli heledad plekid (see oli juba kodukal kirjas ka), mida väga lähedalt uurides näha oli, aga kuna ma kavatsen selle nagunii lasteaiakombeks viia, siis ma ei loo illusioone, et see seal puhtamaks jääks. SIIT lingilt näed kõiki MOLO tooteid, mis Emmys on.

Sama pakiga sain Marile roosa kaelusalli ja kindad, Reima firmalt. Mõlemad 1€, no pole ju väga kallis, eksole. Salliotsakest on pildilt näha, kindad olid toas, sest Mari on nendel piltidel vanaema juurde minemas ja selleks kolmeks meetriks ei olnud mõtet sõrmkindaid kätte udjada.

Teistele lastele sain ka kraami. Jah, ma TEAN, et ma ei tohi Martale enam midagi osta, aga ma sain selle GAP lumivalgekese body ainult 2€ eest. Seisukord: rahuldav. Ma ei tea, minu meelest on jumala ilus, ei ole topiline. Mingi väike niidiots oli okei nööbi juures, aga ei ole topiline, pehmest riidest ja ilus.

Lendele sain kaks P.o.P pikkade varrukatega kleiti. Ülemine mõmmidega maksis naeruväärsed 1€ ja ta on NATUKENE topiline, aga mõnusalt venivast materjalist ja hea lasteaeda selga panna. Alumine kleit maksis 3€ ja on samamoodi pehme, veniv ja kabe. Ma olen neid poppe popi asju järelturgudel näinud küll, aga mitte sellise hinnaga. Mina olen rahul.

Lende sai autosõitudeks ühe nunnu jakikese ja ühe P.o.P titemütsi ka

kuivati, teil on v?

Ma siin mõtlesin, et enne kui mult kõik maine vara ära võetakse, peaks endale kuivati välja valima. Saaks beebiajalgi kasutada või nii