Mariann Kaasik's Blog, page 170

lapsed ja hambad – väga oluline värk!

Just täna hüppas mulle ette artikkel, et lastele mõeldud tasuta hambaravi jääb väga suures osas kasutamata, sest inimesed ei tunne huvi ja ei vii oma lapsi arstile, kuigi vajadust ehk oleks. Kuna meie siin ükspäev just hambaarstil käisime, siis mul kohe tekkis tahtmine sellest rääkida. Lapsed, hambad ja hambaarstid.

Ma võin eksida, aga minu meelest enamik minu tuttavaid ja sõpru ei salli hambaarsti, või lausa isegi kardavad. Lapsepõlvest on meeles, kuidas on haiget tehtud ja nõnda ei olegi hambaarstidega eriti positiivseid mälestusi, mida on väga raske oma peas ümber kujundada. Näiteks Gaili leidsin ma enda jaoks juba issand… 5 aastat tagasi? 4? Ma ei tea, Mari oli alles beebi igatahes ja mul on Gailiga ainult nii head kogemused, kuid IKKAGI enne tema juurde minekut mõtlen ma, et appi, ma ei taha, ma ei julge, ma kardan. Veel mõnda aega tagasi nutsin ma iga kord ta toolis nagu väike laps, kuigi ta ei ole iial mulle haiget teinud, ega põhjust kartmiseks andnud, lihtsalt nagu sisse kodeeritud, et hambaarst=valu.

Ega mul vist lapsena eriti head hambahügieeni harjumused sisse ka õpetatud ei olnud. Ma päris väiksena ei mäleta üldse midagi enivei, aga kooli ajal ema lihtsalt ütles, et mine pese hambad ära ja enamasti ma lihtsalt tegin oma hambaharja märjaks ja .. ei pesnud. Lihtsalt ei viitsinud või mina ei tea. Ja kuna mul ka geneetiliselt üsna kehvad hambad ja hambumus, siis pole ime, et ma pidevalt hambaarstil käima pidin ja mulle kogu aeg haiget tehti. Ega laps ise ju hambaarstile aega pane, ega sinna minna taha ka. Emale ütlesin ma alles siis, et peaks vist minema, kui valu juba päris suur oli. Ehk siis suur auk ja rohkem jamamist ja no surnud ring.

Kui ma ise lapse sain, siis vandusin endale, et juurutan talle sellise hambapesurutiini sisse, et paha hakkab. Et vähemalt temal nii nadisti ei läheks, kui mul. Aga Maril tuli esimene hammas alles 1a2k vanana ja kuidagi venis muudkui see “nüüd hakkame korralikult hambaid pesema” ja ega ta eriti ei lasknud ka, rääkimata sellest, et ta ise peseks. Siis tegi ta paar tõmmet ja viskas harja ära.

Kui ta lõpuks sõimes käima hakkas, siis vist hakkasimegi hoolikamalt hambaid pesema, sest kuidas sa saadad last mingi hommikuse hingeõhuga sinna aeda teistele näkku haisema :D Aga noh, ikka olenes palju Mari tujudest. Mõni päev lasi ilusasti, siis ei lasknud üldse. Vahepeal aitas elektriline hari, pakkus nagu huvi, siis ei tahtnud seda enam nähagi. Ühesõnaga – väga kaootiline.

Suvel juhtus ju see värk, et Maril tekkis mingi igemepõletik, mis talle lausa näkku lõi ja ta oli üleni paistes, see oli jubeeeee. Ma minu meelest panin blogisse pildi ka, nii kahju oli vaesekesest.

Vaene tibulind :(

Peale seda oleme me ta hambaid kullipilguga jälginud ja Lende hambaid ka ikka kindlamini küürinud. Nt enne oli nii, et kui laps ikka nutma hakkas ja keeldus, siis jätsin rahule, aga nüüd nutku pealegi, ongi hea, suu kenasti lahti ja saab rahus pesta, samal ajal kui teine röögib #aastaema.

Mul tuli vahepeal mõte, et ostaks ise Mari ja Lende rühma lastele hambaharjad ja -pastad, et las nad seal ka kõik koos lobistavad nt peale lõunaund, et kambavaim ja ikka tore juurutada lastele sisse, et peale ärkamist pesed hambaid või nii. Kahjuks selgus, et tervisekaitseamet ei lubaks hambaaharju lasteaias hoida, et liiga suur bakterite risk või mina ei tea. Ühesõnaga selle külje pealt absurd, sest korralik suuhügieen on ju NII oluline ja on alustalaks tervele lapse kehale. Seda võiks ju tervisekaitse teada, aga ometi on mingid väiksed seadused, mis suuremat pilti niiöelda siis takistavad ja nõnda jäi mu plaan katki.

Tore oli muidu see, et vanemad ise olid muidu täiega selle poolt, ma Lende rühma fbis kirjutasin sellest. Aga osad kirjutasid lausa õpetajale, et nemad küll sellega nõus ei ole ja väga halb idee, et lapsed lasteaias hambapesu harjutaksid ja harrastaksid. Gruppi nad muidugi midagi kirjutada ei julenud, aga no appii, kui imelik mu meelest. Et ei, mina ei ole selle poolt, nagu wtf…

Okei, ma saan aru, et loomulikult ongi suuhügieeni kujundamine vanema teha, aga arvestades, kui lapsekingades see Eestis üldse ka täiskasvanute seas on, siis raudselt leiduks ka lapsi, kelle jaoks see lasteaia hambapesu olekski ainus kord päevas, mil ta seda teeks. Kõlab imelikuna, aga ma olen kindel, et see nii kahjuks on. Jällegist arvestades seda hommikust artiklit, mida ma ei suuda leida praegu, aga noh, et laste suuhügieen on kehv, aga samas haigekassal jääb laste hambaravist raha üle, sest vanemad ise lapsi kontrolli ja ravile ei too.

Enne kui me Mariga viimane kord arstil käisime ja juba paanitsesime, et issand, äkki ta ei lase teha ja tuleb jälle põletik ja siis peab raudselt juba narkoosi all parandada laskma, siis googeldasime seda värki ja lastehaigla kodulehel oli siis põhjalik kirjeldus, kuidas seda tehakse. Lõpus oli aga selline lõik:

Kahjuks on viimastel aastatel tulnud üha enam ravida muidu tervete väikelaste ülihalvas seisukorras hambaid. Oma vanuse tõttu pole nad koostöövõimelised ja tavavastuvõtul ravi ei õnnestu. Ennetamaks hambaaukude teket, palume vanematel ja vanavanematel pöörata rohkem tähelepanu lapse igapäevasele suuhügieenile.

Ka hambaarst rääkis mulle, et nt Inglismaal, kus ta enne elas, pole üldse kombeks lapsi enne hambaarstile viia, kui juba hambad ongi NII hullus seisus, et tulebki narkoosi alla panna ja siis kõik korraga korda teha, sest olukord on suus väga halb ja põletikuline. Ka Eestis olla väga palju lapsi, kelle hambad on köndistunud ja pruunid, kuid vanemad kehitavad õlgu ja ütlevad, et ah, aga need on ju piimahambad ja need tulevad nagunii ära, et selle pärast pole viinud last hambaarstile. Jah, see võib tunduda uskumatu ja täiesti “teine Eesti”, aga selliseid vanemaid kahjuks on, kes siiralt nii usuvadki.

Minu väiksed nipid koduseks hambahügieeni parendamiseks on järgmised:

Esiteks ma räägin iga õhtu muinasjuttu kiisutüdrukust ja need on siis alati seotud meie päriseluga. Näiteks kuidas õega ilusasti käituda, asju jagada, viisakalt avalikes kohtades olla ja lisaks ka hambapesust ja hambaarstist. Et hamba sisse tuleb uss elama, kui palju kommi süüa ja siis kui hamba vahelt komm otsa saab, siis hakkab ta hammast sööma ja see teeb haiget. Siis tulebki hambaarstitädi appi, kes ussi ruttu välja võtab ja augu kinni paneb. Selline seletus on Marile sobinud, sest peale suvist fiaskot lubas ta pikalt, et tema enam hambaarstile IIAL ei lähe.
Võtan last kaasa hambaarstile, aga talle ei tehta midagi, saab ainult vaadata, kuidas nt emme/issi hambaid parandatakse/puhastatakse. Sellest oli ka peale suve jama abi. Mari sai vaadata, et näed, emmel enne hammas tegi ai-ai, aga tädi tegi hamba ilusasti korda ja ei olnud üldse jube ja emme ka ei kartnud. Gaili pani talle ka kindad kätte ja maski ette ja lubas väikse peegliga vaadata ja üldse Maril oli max tore. Ma usun, et iga normaalne hambaarst lubab lapse kaasa võtta, et temasse juurutada seda, et hambaarstid on toredad, mitte pahalased, kes haiget teevad.
Iga mõne aja tagant lasen Maril endale uue hambaharja välja valida. Mul on neid sahtlisse ette ostetud. Kõik need tavapoe printsessi-harjad on suht jurad, ei ole pehmed ja teevad hõõrudes igemele liiga. Eriti kohutavad on need 10€ elektrihambaharjad, palun ärge ostke neid lapsele ja siis imestage, miks ta ei taha pesta. Need teevad tõesti valu ja on ebapraktilised. Minule meeldivad väga lastele mõeldud Humblebrushid või siis Looduspoest sellised hästi laia peaga harjad. Üldse soovitangi harju piiluda looduspoodidest. See 1€ hinnavahet võib väga kvaliteeti mõjutada. Igatahes saab Mari valida, et kas tahab lillat või roosat või punast või what ever mul seal sahtlis parasjagu on. Seda muidugi mitte iga pesu, vaid kord paari kuu tagant

kus alles räägib…

Mari on lisaks usinalt rääkima hakkamisele hakanud sama usinalt valetama. Tõesõna ei saa varsti enam ühtegi sõna uskuda, mis see laps räägib.

Alguses ma ei saanud arugi, et ta valetab, sest ta valed on nii suvalised asjad, aga lõpuks hakkasin otsi kokku viima, et see laps ainult luuletab. Näiteks võib ta rahus väita, et ta mängis lasteaias Jassuga, kuigi Jassu oli tol päeval emaga kodus. Või, et Eleanor kukkus lasteaias nii rängalt, et kiirabi käis ja jalg oli väga katki – midagi sellist ei juhtunud muidugi. Täna rääkis minu emale, et emmel on nina väga katki, sest ta kukkus. Ja no ükskord rääkis mulle, et tema ei taha issiga magama minna, sest issi lööb teda jalaga ja tema kardab issit.

Eile sõitsime taksoga hambaarstile, kui Mari hakkas taksos rääkima, et “Uuuh, emme, onu lasi PUUKSU! Tee aken lahti, nii paha hais!”, ise naeris nagu metsaline. Ma üritasin talle siis rääkida, et aitab nüüd ka sellest puuksujutust, aga seda rohkem ta oma “iuuuu, puuksuhais!” juttu jätkas. Suht mark oli seal taksos olla, sest tegelikult olen ma üsna kindel, et vaene taksojuht ei sahistanud kindlasti peeru.

See ei olnud esimene piinlik olukord Mariga tema jutuga seoses. Näiteks hiljaaegu rääkisin ma Marile, kuidas lapsed välja saavad. Ta enne arvas, et nad lõigatakse välja, aga ma seletasin suht lihtsalt, et nad ikka tulevad … sealt altpoolt. Tulemus: seisame Maxima järtsus, kui Mari koputab ühele mehele kintsule: “Minu emmel tuleb pissust tita välja!”

Ma ei osanud muud teha, kui täpsustasin kohmetult: “Noh.. mitte kohe praegu…”.

Igatahes. Mari on ikka paras suslik küll… Ja seda suslikut saab muuseas näha täna, kell 21.00 Kanal2 pealt! Ma ise unustasin juba ära, et täna “Malluka sügis” telkus on. Nii harjumatu see kolmapäevane aeg :) Tänases osas me lähme metsa seenele ja teeme magneesiumivanni ja mina vaatan miskipärast Kätu sünnitusvideot ja minu meelest oli päris pull päev, eks vaadake ise. Ja kes eelmiseid osi näinud pole, siis vaadake SIIT.

The post kus alles räägib… appeared first on Mallukas.

kas rasedariideid on vaja?*

Ka mulle on läbi aastate aeg-ajalt kirjutatud, et kuule, ütle ausalt, kas rasedariideid on mõtet üldse osta ja kas neid on vaja. Noh, ütleme nii, et põhimõtteliselt ei ole meil siin ilmas midagi eriti VAJA ja rahumeeli saab 9 kuud läbi ajada ka riietega, mis pole spets raseduseks mõeldud. Noh, mõned lohvakamad särgid-pusad + retuusid ja saab asja aetud küll, kui väga vaja. Kui sa aga tahad, et päriselt mugav ka oleks, siis ma tõesti soovitan selle väljamineku teha ja endale mõned rasedariided soetada.

Spets poodidest kipuvad need hingehinnaga saada olema, isegi mu armastatud H&M’i traksikad oleksid maksnud u 50€, kui ma poleks õnneks plussuuruse osakonnast ühte paari allahinnatuna leidnud. Miks nad allahinnatud olid, seda ma siiani aru saanud pole, aga no 15€ tõusis käsi juba pükste eest maksma küll.

Jah, mul on retuuse küll ja lausa palju, sest ma olen suur retuusikandja, aga praegu on kõht juba nii suur, et kõik retuusid, peale TUUB‘i retuuside, mis on hästi laia ja õhukese ülaosaga, soonivad vatsa ja mugav neid kanda ei ole. Sellest ka siis see fakt, et ma olin valmis hädaolukorras rasedateksaste eest nii palju maksma – me olime Tartus, püksid soonisid ja ei olnud aega ringi vaadata ja tellida ja otsida, raudselt oleks odavamalt saanud.

Ükspäev oli aega, vaatasin natsa ringi ja tellisin endale täpselt 90€ eest rasedariideid. Ja selle 90€ sisse mahtus lausa üksteist riideeset, alustades rasedatele mõeldud sügisjopega ja lõpetades rasedatele mõeldud t-särkidega. Ma juba praegu mõtlen, et ma oleksin võinud selle ostu varem teha, oleksin saanud kauem mugavust nautida, aga no loll pea olla ihu nuhtlus ja vähemalt olgu see raseduse lõpp siis vähemalt mugavam ja säästku ma nüüd edaspidi ennast sellest, et seisan garderoobis ja üritan meenutada, et mis mulle siit nüüd üldse selga läks või ei läinud.

Aga räägime nüüd asjast ka. Nimelt kirjutas mulle Emmystore.ee ja küsis, et kas ma oleksin nõus nende e-poodi katsetama. See süsteem on selline, et tavalised inimesed, eraisikud, saavad neile enda kasutatud asjad väga lihtsasti teele panna (paki riided kokku, täida saateleht, pane kleeps, vii kott Emmy kogumiskasti) ja pood ise pildistab, paneb üles ja saadab ostjale. Müüja saab u 80% tulust endale ja säästab ennast müümisprotsessist. Samas ostjale on pood ka väga mõnus, sest müüjatele on antud spets nimekiri, mis firma asju üldse müügile võetakse. Lähtutakse siis sellest, et kvaliteetsemate firmade asjad elavadki “mitu ringi” kandmist kenasti üle ja neid ka müügile võetakse. Alguse sai see Soomest ja liigub tasakesti ka Eestisse. Minu pakk nt tulebki Soomest.

Ja kuna seal oli kohe spets kategooriate kaupa riided ära jagatud: mehed, naised, lapsed, siis mina avastasin kohe ka rubriigi  RASEDATE RIIDED.   Selle ma avasin ja kohemaid leidsin täiega asju, mida mul vaja oli.

[image error]

Siin ülemisel pildil on siis näha poolt mu saagist. Ehk siis esiteks näiteks rasedusjope, mis mulle tundub selline, et seal all saab kenasti pärast beebit ka kanda. Muidugi võib-olla on novembriks juba lumi maas ja siis jääb see K/S jope maru õhukeseks, aga ehk siis uueks kevadeks? Ma ei tea, enne pean proovima, aga sellist joppi oli mul hädasti vaja, sest praegu näen ma oma nahktagiga välja nagu karupoeg Puhh. Kui luku kinni panen, siis on see mul pmst rindade all  lõppev boolero või miskit, mis eriliselt sooja ei anna. Mul on ka tegelikult üks rasedusaegne jope Lilliputilt ka olemas, aga see on ikka pigem selline talvekas ja hästi soe, millega praegu essugi teha ei ole. Jope oligi siit kõige kallim ese, maksis paar senti alla 20€.

Mustad rasedatraksikad olid ka teiste asjadega võrreldes kallid, mingi 16€, aga ma nii armastan traksipükse ja seetõttu olin valmis riskima. Enamik asju on 40 suuruses, aga need võtsin 38. Eks näis, kas suudan ennast neisse pressida, või saan need kurvalt mõnele teisele rasedale edasi pärandada. Ma nii loodan, et need lähevad mulle jalga, aga iial ei tea. Mul on tegelikult veel üks peenike koht säilinud ja need on jalad, äkki tänu sellele õnnestub ennast sinna ära mahutada. Kui ei lähe, siis helesinised rasedateksad vast ikka lähevad, need on õiges numbris.

[image error]

Ülejäänud ongi siis enamasti t-särgid, paar pluusi, üks pusa ja üks punane kleit. Ma kunagi mõtlesin, et miks ma peaks ostma rasedatele mõeldud t-särke, mis näevad samasugused välja nagu tavalised särgid. Vastus on KÕHUS! Rasedariided on eest pikemad ja nõnda ei pea sa ringi käima nii, et kõht särgi alt pidevalt välja lupsab. Väike mugavus siin elus. Lisaks on enamik rasedariideid ka seetõttu multifunktsionaalsed, et nad on ka avara dekolteega, mis tähendab seda, et hiljem saad särkidesse oma lödi beebikõhtu mahutada ja kanda neid riideid edasi ka imetamise ajal. Mitte kõiki, aga osasid.

Mulle meeldis poe juures see, et sain kohe ära sorteerida, et nii, rasedate riided, suurus 40 ja lisaks saab veel spets valida, et kas kuvab kõiki riideid, või ainult särke-kleite-pükse, et säästa ennast igavesest scrollimisest. Lisaks saab valida ka teatud firma järgi asju, aga mulle see oluline ei olnud, mõnele ehk on.

Kiikasin huvi pärast ka laste asju ja seal on suur valik nt Gugguu riideid, mis Eestis ka aina popimaks muutuvad ja mis mulle endale ka täiega meeldivad. Noh rääkimata siis tavalisematest firmamärkidest nagu Zara ja Gap ja… ah, vaadake ise SIIT kõiki firmasid, ma pole suurem asi brändivend, aga isegi ma saan aru, et valik on suur ja lisaks on ka valikus palju skandinaavia brände, ala nt Mini Rodini asju, mis on tunduvalt soodsamad, kui ma meie järelturul näinud olen.

Ma ise küll veel seal midagi müünud pole (selle jaoks on juhis SIIN), aga nagu ma aru saan, on kogu tegevus kaudselt seotud ka heategevusega, mis on ju ka iseenesest tore aspekt. Müük kestab tavaliselt 6 kuud, misjärel annetatakse müümata jäänud kaup heategevuseks või soovi korral tagastatakse tooted müüjale. Tänaseni on Emmy kaudu kingitud heategevuseks enam kui 44 000 toodet. Eestis on heategevuse osas koostööpartneriks MTÜ Do Good, kelle kaudu saavad abi nii turvakodud, lastekodud, suurpered kui ka raskustes üksikvanemad!

Igatahes, mina ootan nüüd pakki ja eks näis, kas mu esialgne rõõm normaalsetest hindadest ja vajalikest asjadest jääb püsima ka siis, kui pakk käes. Okei, osad asjad on seal pääääääris kallid, kui me nüüd mingi tava “kaltsukaga” võrdleme, aga see tulebki sellest, et seal parema kvaliteediga bränditooted, mis ongi veits kallimad. Väine nipp: ma nt sorteerisin asju nii, et odavamad enne ja enamik asju ongi mul 50% rubriigist saadud, mistõttu ma võin küll öelda, et sain hea hinnaga!

EDIT: Sekund peale postituse valmimist helistas kuller, et tere, ma maja ees Emmy pakiga. Vaatan maja ette – ei kedagi. Pagana Nelgi tee Viimsis, see mingi sajas kord, kui kuller unustab postiindeksit vaadata ja läheb valesse linnaotsa :(

*Postitus sündis koostöös emmystore.ee’ga

The post kas rasedariideid on vaja?* appeared first on Mallukas.

ai sa oled hull, aga ai sa oled hea!

Ma istun praegu oma max korras elutoas, küünlad põlevad, tuba on soe. Kardo paneb üleval lapsi magama ja mina sain täna päris mitu tööasja tehtud, mis kaua juba enda järge oodanud olid. Mul küll olid siin eile ahastavad postitused ja meel oli ka natsa kurb, aga tänaseks ma olen sellises punktis, et tahaks kankaani tantsides rõõmust issameiet leelotada, kui vaid oskaks ja vähegi viitsiks.

Esiteks, põhiasi mis mind eile kurvastas oli see ARK. Selle ajani, kuni üks neiu mulle ütles, et kle võta minu aeg, ma tahtsin seda nagunii ümber vahetada. Ütleme nii, et sain mis tahtsin – oktoobrikuu sees saan Tallinna ARKis sõidueksamit teha, jehhuu!

Teiseks rõõmu allikaks on lihtsalt nii armsad inimesed mu ümber. Noh, alustame siis sellest, kes mulle oma aja andis, aga teised ka. Ma ju nt kirjutasin nendest asjadest, mis mul sünnituse jaoks vaja on – pooled juba olemas. Inimesed tõid ja saatsid mulle imetamistoppe, suuri sidemeid, silversprayd, nibukreemi, kompresse ja sääraseid asju, mis neil oli üle jäänud peale sünnitust ja ära visata tundus narr. Vot sulle taaskasutust, nüüd on mul mega palju asju jälle olemas, mida ma ostma minema ei pea.  Jehhuu vol 2! Kes oleks võinud arvata, et kellegi üle jäänud võrktrussikud ja nibukreemid võivad inimest nii rõõmustada?

Kolmandaks – käisin pakiautomaadis ämmale pakki ära toomas. Tal said eelmised Sandrelle kehakoorijad otsa ja ta palus, et ma talle uued telliks, et need NII head, et tema muid enam ei taha kasutada. Kiitis siin maad ja ilmad kokku, et ta küünarnukid pole kunagi nii pehmed olnud ja mida kõike veel. Ühesõnaga tellisime talle kolm uut purki, aga Sandra oli mulle kaasa pannud üllatusena kolm katsetuse teel valminud küünalt. Mis eriti naljakas, iga küünla peal oli pikk hala ja soig, kuidas need olid miskitpidi valesti läinud, aga sõbrad – nad on IDEAALSED! Ma armastan sügisel küünlaid põletada ja need lõhnavad nii hästi ja mahedalt

Nii armas, et on inimesi, kes teevad selliseid üllatusi ja kingitusi, lihtsalt … südantsoendav noh.

Suur mure oli jälle ka Mari hammaste pärast, sest kuigi talle väga hambaid pesta meeldib viimasel ajal, siis ta ISE peseb ainult esihambaid ja meil ei lase kahest kohast üldse puudutadagi. No selge, jälle augud! Panime oktoobri alguseks arstile ka aja, aga iga õhtu sama jutt, et tal on valus ja ära tee ja ai-ai. No kuidas sa niimoodi normaalselt pesed ja üldse mul oli hallar, et mis seal hammastes siis toimub, et lapsel NII valus lausa on. See tekitas ka muret, et kui tal juba need hambad nii tundlikud on, siis mis üldse hambaarsti juures saab. Ega neid parandada arvatavasti vähem valus ole kui pesta ja kui ta suud lahti ei tee, siis on ju paha lugu. Eriti kui arvestada, mis õudne põletik tal suvel tekkis, siis tekitas juba sellist paanikat meis, et me juba googeldasime narkoosiga hambaravi lastele (õuuuudneee). Õnneks võttis Gaili meid varem vastu!

Kogu minu mure oli asjatu, sest Mari oli nagu väike vapper tüdruk muiste. Esiteks rääkis ta juba teel arstile, et ta hakkab hambaarsti juures natukene nutma, aga pole hullu, sest arst võtab hambast ussi välja. Me nimelt oleme talle rääkinud väljamõeldud muinasjutte kiisuperest ja üks juttudest ongi see, et kiisutüdruk läheb hambaarsti juurde, sest paha uss teeb hamba katki ja hambaarst võtab ussi ruttu välja, et kiisutüdruku hammas ei valutaks. Ja et see võib mõnikord natukene valus olla, kui uss kõvasti kinni on, aga kiisutüdruk on nii tubli ja vapper, et ta saab hakkama!

No ja nii oligi. Hambaarst võttis kohe meie versiooni üle ja rääkis Marile, et näed, saingi ussi sabast kinni, natukene sikutame teda ja saamegi kätte. Ja enne kui Mari veel üldse väga protesteerima hakata jõudis, sai kaks auku parandatud. Lõpus tuli natukene pisar silma, aga hoidis tublisti veel suu lahti ja alles koju jõudes valas veel paar pisarat, sest ta olla natukene kartnud ka.

Ega seda nuttu kauaks jagunud, sest ma olin Marile preemiaks lubanud tääbi kasutada – issand, kuidas üks inimene saab tääbi armastada ja issi oli pitsat ka teinud, nii et meil oli siin igati mõnus õhtapoolik. Mari sõi ja kiitis, et hammas pole ka enam valus. Arst tegelt ütles, et tal polnud seal tegelikult üldse midagi nii hullu, nagu meie juba kartsime, vaid lihtsalt väikese augu sisse läheb toit ja see tekitabki seal natsa valu, eriti kui ta veel seda välja ka pesta ei lase. Nüüd said augud kinni ja hambavalu on minevik, jeehhuuuuu vol 3, meie kiisutüdruku hammas ei tee enam haiget! Mari tundis kodus muret, et kas hambaarst ikka viskas ussid õue, et need saaks oma koju tagasi minna

vaibandus*

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, või vaibad teevad kodu mega palju hubasemaks? Meie eelmine vaip oli juba nii must, et pidin ta puhastusse saatma ja nii külm ja kõle oli see tuba ilma vaibata. Aga nagu öeldakse: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Nimelt kirjutas mulle Soome pood Beliani.fi ja pakkus mulle koostöövõimalust, millest ma kohe kinni haarasin.

Esiteks ma vaatasin terve nende koduka üksipulgi läbi ja kuigi ma oleks TAHTNUD palju rohkem asju, siis hetkel jäi mu silm vaibata oleku pärast just vaipadele pidama. Ausalt, tõesti head hinnad! Meie eelmine vaip maksis Ikeast ostetuna 150€ ja nagu te teate, on Ikea üsna soodne pood, kus shopata, eriti sellist kodukraami. Belianil on aga tasuta transport ja VEEL paremad hinnad. Minu valitud vaibad (LINK) maksid 160€ aga olid alla hinnatud 129€ peale. Üldse hakkasid vaipade hinnad seal 50st eurist, nii et kellel on koju tarvis vaipa parasjagu, siis soovitan sinna kiigata. Kõik vaibad leiad SIIT. Vaibad saabusid umbes-täpselt nädalaga ja täna koristasin ma nende saabumise auks kodu kah ära.

Viimasel ajal muidu pole üldse motti seda teha, sest remont on ju ikka veel poolik ja kõik on kuidagi pilla-palla ja mitte oma koha peal. Aga vaibad ja koristustöö tegid elutoa jälle üheks eriti mõnnaks kohaks, kus vedeleda. Seda enam, et 1.10 hakkab nüüd remont päris firmaga, kelle tulemuses olen ma enam kui kindel. See saab super olema! Muidugi sinna läheb veidi aega ja enne tuleb tsutt kaost ka üle elada, aga sellest räägin ma mõni teine kord, sest täna tahtsin ma oma uusi vaipu näidata. Ma ise niiii rahul nendega ja nad on nii pehmed ka, et lapsed ainult rullivad ennast maas ringi.

Korista seda tuba palju tahad, aga ikka on mul siin üks massivne rotipuur, mis on täis heina ja ajalehti ja karpe – mitte just ägedaim sisekujunduselement

õhtune “kuul pähe” olukord

Peale hommikut sain hunniku kirju, kus kõik soovitasid mul igasuguseid erinevaid asju teha. Üks kinnitas, et igal autokoolil on ARKis “oma aegu”, mida netis ei märgita. Küsisin, ei ole.

Teine kinnitas, et kui ma HELISTAN ARKi, siis on neil aegu pakkuda, mida netis ei ole. Helistasin, mulle öeldi aegluubis nagu alaarenenule, et kõik ajad on netis üleval ja helistamisel ei ole mõtet.

Sõiduõpetaja soovitas Rakvere ARKi helistada, et mõnikord saab seal ka teha. Netis oli number, helistasin. 4x pandi kõne ära, viiendal korral käratati, et see pole Rakvere ARK, vaid… mingi muu väikelinna ARK. Ja üldse, mis õigusega ma usun Google vastust, see on ju VALE, ma oleksin pidanud klikkima maanteeameti lehele, sealt kontaktid ja SEALT valima Rakvere ARKi numbri. Vabandasin alandlikult ja helistasin siis niimoodi, nagu kuri onu käskis.

Number oli jälle see sama, üldnumber, kus öeldi, et Rakvere ARKi saan ma ennast nagunii regada ainult kohapeal ja ega seal ka aegu pole ja üldse aegu vabaneb NII harva, et enne hakkab taevast bullterjereid sadama, kui keegi üldse kunagi enda ajast loobub. No selge, mis seal ikka.

Andsin alla ja panin endale Pärnusse Aide autokooli kolm sõidutundi kirja. Kaks 11daks oktoobriks ja ühe 12daks. Mis seal ikka, lähen proovin siis seal “õnne” ja äkki saangi tehtud. Kui ei saa, siis on kindel laks, et ma pean nende lubadega peale Marta sündi edasi tegelema, sest hiljem mul pole selles suhtes enam “kiiret” mujale tormamisega. Võtan siis lihtsalt selle esimese Tlna aja ja asi ants.

Ma saan ise ka aru, et kõik üritasidki mind aidata ja ju siis on neil kuidagi jopanud ja vedanud, aga ütleme nii, et mul nii hästi siis ei läinud.

Martast rääkides – käisime täna ultrahelis. Ma arvasin, et see jääb viimaseks, aga selgus, et see sindrinahk on pea 3 nädalat suurem ja üsna… trullakas. Mulle üldiselt need UH pildid ei ütle midagi ja jätavad suht külmaks, aga täna tuli küll peaaegu pisar silma, et issand, nii nunnu. Ilmselgelt olen ma ainuke, sest mu hea sõbranna esimene reaktsioon peale pildi saatmist oli: “iu”.

Ma arvasin, et tema ei loe, sest tal pole lapsi ja ma olen ennegi kuulnud, et need 3D pildid tunduvadki mitte-emadele imelikud tulnukapildid. Vb minu vaatamist tõesti praegu varjutab see emade värk, aga minu meelest nii nunnu naeratav paksukene.

Ega FBis armulisem oldud. “Nagu jahukäkk!”. “Mind ajavad sellised pildid oksele!”.

Õhtu lõpetuseks sain ma esimest korda Mariga koos “kodust tööd” teha. Nimelt on neil homme lasteaias mingisugune “nunnunäitus”, kuhu lapsed peavad midagi sügistestest aiasaadustest tegema või viima. Ega meil siin palju asju varnast võtta ei olnud, aga midagi kompunnisime kokku. Tegime jänkusid ja siile, loodan, et need on piisavalt “nunnud”.

Hommikust saadik kõik hüüdsid, et täiskuu on. Äkki ongi, sest mul on küll meel nii kurb nüüd. Aga sellegipoolest kui ma oma jahukäki pilti vaatan, siis mõtlen heldimusega, et milline armas paksuke.

The post õhtune “kuul pähe” olukord appeared first on Mallukas.

hommikune “kuul pähe” olukord

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis on elul hetkel kolm sihti. Beebi-autokool-raamat. Beebindusega tegelesin eile nii palju, et tegin selle listi valmis ja takkatipuks kirjutasid nii paljud mulle, et kle mul see ja too üle, nii et mul juba pooled asjad koos lausa! Aitäh teile! Täna on meil 15.30 ka ultraheli aeg kirja pandud ja ma niiiiiiii loodan, et seekord saame siis Marta nägu ka näha, inimene on seda kiivalt 8 kuud varjanud. Mari ei suuda ka ära oodata, täna rääkis ka veel, et ta käib kiirelt tööl ära (loe: lasteaias) ja näitab kõigile oma värvilisi juukseid ja siis lähme Martat vaatama. Tal on muidugi endiselt väike lootus sees, et arst nüüd Marta ka välja võtab.

(Also meil oli Mariga väääga naljakas vestlus teemal “kuidas lapsed välja saavad”, aga see selleks.)

Aga kuna lapsed täna kolmeni lasteaias on, siis oli mu kindel ja püha plaan kirjutada raamatut vähemalt 70 000 TM, et saaks 300 000 ükskord täis. Siis oleks vaid 50 000 tähemärki veel ja see on juba kukepea, seega tahtsin ennast siin pühas vaikuses kohvitassi taga kätte võtta.

Kuid enne tegin oma rituaalikest, mis ma peale teooriaeksami sooritamist olen iga 15 mintsa tagant harrastanud. Login kenasti maanteeameti lehele ja refreshin seda, et näha, kas on ehk mõni aeg vabanenud oktoobriks Tallinna. Ei olnud. Siis mõtlesin, et oh, aga äkki keegi teab, et ta tühistab enda aja oktoobriks ära ja siis ma teaks peale passida ja saaksin selle ehk omale? Ehk keegi ei saa minna, või ei julge, või pole tal nii kiire? Ma ei tea, mul suva ju. Mina aga saan oma automaadi lube teha ainult suuremates linnades. Automaatkäigukastiga eksamisõidukiga on võimalik sõidueksamit sooritada Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Jõhvis, Paides. Rakveres, Viljandis, Haapsalus, Raplas on võimalik automaatkäigukastiga eksamisõidukiga sõidueksameid sooritada üksnes kohaliku autokooliga kokkuleppel,eeldusel, et autokool on koostöös Maanteeameti eksamikeskusega broneerinud eksamipäeva.. Mujal EI SAA! Ja kuna minu ARKi leht on reedest saadik mulle sellist pilti näidanud vabadest aegadest:

12.10.2018 13:15 Pärnu »
30.10.2018 10:15 Tartu »
09.11.2018 09:00 Narva »
19.11.2018 10:15 Jõhvi »
26.11.2018 14:30 Tallinn »

siis panin Malluka lehele üles kuulutuse sisuga:

Palun jagada vaese raseda naise abipalvet: kas kellelgi on oktoobrikuuks Tallinna ARKi pandud sõidueksami aeg, kuhu ta siiski ei saa või taha minna ja plaanib aja tühistada? Ma ei ole kindel, kas siin praegu mängib rolli ka see, et ma teen automaadiga eksamit või mitte, aga sellegipoolest küsija suu pihta ei lööda. Mu rasedusäpp ütleb, et mul on 50 päeva aega load ära teha, aga no ei saa mitte enne ARKi aega… Oma aja pakkujale olen valmis ka tasuma!

Mida ma lootsin? Lootsin, et inimesed jagavad seda ja ehk ma leian siis kellegi, kes ütleks, et oo kuule, mul on oktoobriks aeg, aga ma sain just teada, et ma lähen hoopis reisile ja seega minu aeg vabaneb, ma võtan selle täna maha kell 16, hoia pilk peal vms. Tunduks imeline, eks ? Aga mis ma tegelikult sain?

“Miks sa automaadiload teed??? Kas sa tead, et siis ei saa manuaaliga sõita?”


“Ainult need teevad automaadilube, kes manuaaliga sõita ei oska!”


“Nagunii sa esimene kord läbi ei saa, vahet ei ole, kus sa neid teed!”


“Aga proovi Sauel teha?”
“Aga proovi Keilas teha?”
“Aga proovi Raplas teha?”
“Aga proovi Haapsalus teha?
“Mul tädi tegi Saaremaal esimese korraga!”


“Proovi iga päev ARKi lehele vaadata, äkki on uus aeg tulnud!”


“Ise armastan manuaaliga sõita, tegevust rohkem. Mul vb automaadiga hakkab nii igav, et võtan oma telefoni ka sõidu ajal kätte, mis pole just ohutu.”

Nagu reaalselt, kõik mis ma soovisin, oli lihtsalt mingi väike võimalus ehk varem eksamile saada, mis ma aga sain… No tule jumal appi. Lihtsalt tule mulle appi ja kanna mind oma kuldsetel kätel taevariiki, sest mul varsti aju plahvatab, kui keegi veel küsib, et “kle a miks sa automaadi load teed?”. Ja kui mu vastus ei sobi, siis langetakse minestusse, et kus ma ikka olen alles ülbe. No perlsse, ära küsi nii lolle küsimusi siis.

See on reaalselt sama hea, et keegi paneb kuulutuse, et “otsin lapsehoidjat” ja sa lähed ta käest küsima, et miks sa aborti ei teind, kui sa ise last hoida ei saa. Ja siis solvud, kui inimene ütleb, et sa tropp oled.

The post hommikune “kuul pähe” olukord appeared first on Mallukas.

valmistun!

Ma mõtlesin täna, et kirjutan raamatut, aga no polnud seda soolikat täna sees, ei võtnud nagu vedu ja punnitada ka ei viitsinud. Kuna mul üldse on kolm suuremat… sihti praegu, milleks on raamat, autokool ja beebiootus, siis autokooliga ei ole mul hetkel võimalik rohkem teha, kui maanteeameti lehel aeg-ajalt tsekkida, et ehk on aegu tekkinud Tallinna. Täna muuseas oli ilmunud sinna üks uus. 22 novembri asemel pakuti 12 novembrit, aga mul oleks ikka oktoobriks vaja, ehk joppab? Igatahes siis kolmas – beebiootus, sellega saab tegeleda.

Ootamine ootamiseks, aga mulle jõudis kohale, et tegelikult mul ju paar asja on veel vaja soetada beebi sünniks. Alguses tuli pähe üks, siis teine ja siis sain aru, et holy shit, mul on MEGA palju asju vaja ja ma lähen vähemalt pankrotti, kui ma need kõik korraga ära ostan. Seega poetasin apteegis endale korvi ühe paki Multi-Mam kompresse ja ülejäänu suhtes olin kaval – lubasin endale, et selle väljamineku teen siis, kui oma raamatu eest teise osa raha saan. Ehk siis muhaahhaha, kui tahan asjad ära osta, siis pean ennast raamatu suhtes ka kiiremini liigutama, mitte asju viimasele minutile jätma.

Muidugi ma oleksin võinud kõik need asjad lihtsalt osta, aga nimekirja on hea teha – kui midagi meenub, või midagi kuskilt ära ostetud saan, siis saab maha tõmmata. Lisaks ehk on kellelegi esmasünnitajale kasulik ja huvitav näha, mida peab vajalikuks kolmandat korda seda teed läbinud inimene endale soetada. Siinkohal rõhutan, et inimesed on erinevad ja võib-olla osad leiavad, et minu vajalikud asjad on maailma kõige lambisemad asjad, aga mis seal ikka. Need on asjad, mida ma soetan ja ühegi nende suhtes ei ole mul hetkel mingitsugust koostööd või asja käimas, et keegi peaks asjatut “promo” kartma. Nimekirjas on asjad, mida ma olen kasutanud ja mis mind peale eelmiseid sünnitusi aitasid.

Need esimesed päevad peale beebi sündi. Needsamad, mis peaks olema täis beebilõhna ja uue pereliikmega tutvumist, teate ju küll. Noh, beebilõhna ja tutvumist on muidugi ka, aga rohkem on seal minu kogemuse põhjal seda, et sa lahised verd, nagu need 9 kuud tulemata jäänud päevad oleksid kuskile su sisse kogunenud ja voolaks nüüd ühe korraga välja. Kõik sealt altpoolt valutab ja kipitab ja põletab. Tissid lähevad paiste, 5x suuremaks ja koos piimapaisuga tekib minul tavaliselt ka palavik. Ja piimaga seoses – lapsed on esimese kahe päevaga mõlemad mu nibud verele imenud, olenemata sellest, et ekspertide ja haigla sõnul on võte 100% õige. Seega võite kihla vedada, et ma annan endast parima, et seda aega võimalikult mugavalt üle elada, et ma saaksin hästi palju keskenduda oma beebile ja võimalikult vähe kahest otsast valutamisega.

Kas pole mitte naljakas, et kui sa mõtled rasedusele, siis ühest küljest on selline veits glamuurne vibe asjal? Mina näiteks olen alati rasedana suht kabe ja tunnen ennast alati väga ilusa ja säravana (kas see ka teie meelest nii on, on vaataja silmades, aga MINUL on selline tunne

millist sünnitust ma EI taha

Ma isegi ei mäleta, kas ma kunagi blogis mainisin, et ma tahtsin üksvahe minna doulaks õppima? Seda saab tarkusekoolis teha ja eks selle suur motivaator oli see, et ma hakkasin ju sünnitusi pildistamas käima ja mulle tundus, et päris kasulik oleks ka neid teadmisi omada, mis seal koolis antakse. Eks mõni aine tundub rohkem huvitav kui teine, aga kuna mu elu nii tihedalt just beebide ja sünnituste ja selliste asjadega seotud on, siis tundus see igati põnev ja kasulik asi, mida juurde õppida. Kuigi “platsenta töötuba” tundub veits.. okei…

vabandage, kas ma võiks eksami uuesti sooritada?

Täna hommikul lugesin ühest blogist, kuidas inimene ei julge enam Nõmmel töö käia, sest mina telekas oma maksimaalsete vigade arvuga läbitud eksami üle “uhkustasin”. Ehk siis ma olen liikluses nii ohtlik, et hoia ja keela. Ei teagi, kas selle pärast, et ma kooli teooriaeksamil sain lubatud maksimaalse arvu vigu, mis näitab, et ma ei tea ilmselt liiklusreeglitest MITTE MIDAGI, või on inimesed minu teadmata minuga ühes autos istunud ja mu sõidustiili jälgida saanud.

blogist võetud kommentaar

Ka blogipostituse jagamise grupis võeti see teemaks ja paar inimest olid surmkindlad, et tõepoolest oli minust väga vale uhkust ja rõõmu tunda, et ma teisel katsel teooria läbisin, sest maksimaalne vigade arv on LIIGA PALJU. ARKi peaksid edasi liikuma vaid need, kes kõik testid 100% täpsusega läbivad ja kui inimene pole võimeline umbes tuhat küsimust ja vastust pähe õppima, siis pole tal ka autorooli asja.

Ma muuseas täitsa nõustun tegelikult sellega, et värske autokooli lõpetanu peaks kindlasti mäletama rohkem fakte ja detaile liiklusreeglitest, kui inimene, kellel mitu aastat load taskus. Olen tegelikult kindel, et just nii on ka. Samas usun ma ka seda, et nii autokoolis kui ka ARK’is on keegi need reeglid välja mõelnud ja kui keegi mõtles välja, et neli viga on lubatud, siis see nii lihtne ongi, et NELI VIGA ON LUBATUD. Ja kui neli viga on lubatud ja inimene selle vigade arvuga mingi eksami läbib, siis kas ei tohigi juubeldada. Et keegi ütleb mulle, et oo palju õnne Mallu, autokool on läbi, siis ma vastaks pettunult, et ah, mis sa siin ikka õnnitled. Ma tegin ju lubatud neli viga. Põhimõtteliselt võiks öelda, et kukkusin läbi.

Või oleksin ma pidanud autokooli õpetajale ütlema, et kuule, ei. Ma keeldun sellest, et sa kuskile kirja paned, et mu autokooli teooria tehtud sai. Ma tegin ju nii palju vigu! Ma hakkan iga esmaspäev siin koha peal käima ja uuesti eksameid lahendama, kuni ma saan eksami sooritatud sajaprotsendilselt ja vigadeta, muidu pole mul õigust isegi mitte rõõmu tunda.

Kogu selle taidluse juures jätsin ma targu mainimata, et mu närvid olid sel hetkel viimasel piiril pingul. Ma nimelt eile õhtu Maanteeameti lehele vaadates avastasin, et tänaseks avanes ARK’is üks teooriaeksami aeg. Alguses mõtlesin, et ma ei hakka seda võtma, sest mul oli ju plaan nädal aega hüsteeriliselt õppida ja mulle tundus, et ma äkki ikka ei mäleta oma viimasest hüsteerilisest õppimisest piisavalt hästi kõike vajalikku. Siis aga mõtlesin, et okei… Vahet pole. Keegi ju ei tea, et ma selle aja sain! Blogis kirjutasin ka, et eksam on alles 28dal, seega võiksin ma rahulikult ka läbi kukkuda ja mitte keegi ei teaks isegi mitte ilkuda. Panin aja kirja ja hakkasin paaniliselt teste lahendama. Korraga nii ARKi lehel proovieksamit, kui ka Liiklustestide äpist. ARK’i koduka eksamid olid üsna kerged ja ma lahendasin neid mingi….30x ikka? Mitte ühtegi korda nendest ei kukkunud ma läbi ja vigade arv varieerus nullist neljani. Lubatud on neli.

See andis korralikukt enesekindlust, et no… küllap saan eksamiga ka hakkama, kuigi ARK ise oma proovieksami lehel suurelt kuulutab, et eksamil ei ole KINDLASTI samad küsimused. Seda uskudes hakkasin ma siis rohkem äpi eksameid tegema ja ütleme nii, et mida rohkem kell öötunde täis tiksus, seda rohkem ja rohkem vigu ma tegin. Kõige rohkem ajas mind närviliseks see, et palju vigu olid sellised, et no kammmoon, ma ju vastan põhimõtteliselt õigesti, aga ikka on nn vale vastus. Näiteks siin:

Ma ju tegelikult tean, et tema peab mulle teed andma, sest kehtib parema käe reegel ja kuna tema parem käsi on kinni, siis on mul eesõigus. AGA, kui ma päris elus olen teel, kus keegi hakkab rada vahetama, siis ma… annan talle teed, mis siis, et mul eesõigus on. Ja no kui kellelegi teed andmine ja pigem ettevaatlik olemine mind kehvaks juhiks teeb, siis no perlsse ma ütlen noh. Ma üldse enamike küsimuste juures tegingi nii vigu, et kui ma kindel polnud, siis mõtlesin, et mida ma päris elus sellises olukorras teeks ja päris elus ma enamasti annakski rahulikult teed, sest mul kiiret pole ja ma ei taha riskida sellega, et olen uhkelt oma eesõigusega esimene ja keegi mulle küljelt sisse sõidab.

Kui ma peateel sõidan ja peateele suunduvad väiksed teekesed, siis ma ka alati aeglustan väga palju ja nn ujun tasakesti ristmikule, sest see et MINA tean, et mul on peatee, ei tähenda kahjuks automaatselt seda, et teised liiklejad seda ka teaksid või märke tähele paneksid. Ja kuna mina olen see, kes peab hakkama ringi sõitma oma kolme lapsega, siis you bet your smug ass, et ma pigem olengi ettevaatlik ja korralik liikleja. Seda enam ajab mind naerma see blogikommentaar, et peaks kohe lausa kaart olema nõmmekatele, et kus see kohutav liiklushuligaan Mallukas liikleb, et ta kedagi alla ei ajaks. Sõbrakesed, mul on autos nii väärtuslik kraam, et mul oleks hea meel, kui kõik teised minust eemale hoiaksid. Seda seetõttu, et ma usaldan ennast roolis palju rohkem kui enamikke, keda ma liikluses näen. Suunatuld ei kasutata, ületatakse kiirust, märke ei jälgita. Jeesus, ma hakkaks ise seda “väldi neid teid” kaarti trükkima, kui see tähendaks seda, et ma saaks sellega vältida seda, et mõni loll MULLE sisse sõidab.

ARK’i eksami aeg oli kella 15ks kirjas ja täna seal neid kommentaare lugedes ja poolhullunult teste lahendades olin ma lõpuks punktis, kus ma higistasin üle keha ja olin juba elus alla andnud, et äkki neil ongi õigus. Äkki ma ei tohikski mingeid lube saada. Äkki ma saingi kooli läbi lihtsalt, et nad must “lahti saaks” ja äkki ma tõesti polegi sobiv juht, kui ma ei suuda KÕIKI teooriaküsimusi pähe õppida. Hea loll ma olen, eks. Rõõmustasin mingi maksimaalsete vigade arvuga saadud autokooli tunnistuse üle. Pfft. Põlema oleksin ma selle pidanud panema! Inimesed ei julge enam ringigi liikuda, sest nad KÕIK TEAVAD, et ma olen kohutav juht. Kõik teavad. Ja mina, loll, ronin kuskile ARKi eksamile, ise pole veel korralikult nädal aega juurde õppida saanud ja ma saan raudselt 30 viga 30st ja jätan selle kõik pooleli ja ei saa never lube. NEVER!

Närvilisusele ei aidanud kaasa ka see, et mind ARKi toonud taksojuht rääkis mulle terve tee, kui mõttetu on teha automaadilube, sest kas ma ikka tean, et nendega ei saa ju normaalse manuaaliga sõita ja mida ma siis teen, kui nt sõber tahab, et ma oleks kaine juht, aga sõbral on ainult manuaal. Mis ma teen, ah?! Lasen sõbral täis peaga sõita v?!

“Telligu takso,” pakkusin ma.

-“Aga kui te kolida tahate ja tahate kaubikut rentida, siis need on manuaalid!”

“Ma olen kindel, et on automaate ka…”

-“Aga kui ei ole? Ja need on arvatavasti kallimad!”

Nagu jeesus küll, hull probleem, et ma automaadilubadega ei saa manuaaliga sõita. Esiteks mul pole praegu üldse lube ja ma ei saa MILLEGAGI sõita, aga olenemata sellest saavad mu sõbrad ikka kuidagi täis peaga liigutud punktist A punkti B ja kolinud olen ka. Jeesus, lase elada.

Kui ma ARKi ette jõudsin, siis mu käed nirisesid higist, süda tagus ja ma olin valmis minema jooksma. Ukse taga oli nii palju rahvast ja ma sattusin ühe neiuga kõrvuti istuma, kes samamoodi kurtis, et ta kardab. Ma ei tea, mis värk on eksamitega, et inimesed neid nii väga kardavad, aga me suht kõik vist veits kartsime seal.

Jõudsin kiire pildi teha sõbrannale ja hakkasin testi lahendama.

Kohe esimene küsimus oli selline, et ma jäin kahtlema. Ma isegi ei mäleta enam täpselt, mis see oli, kui aus olla, aga seda küsimust ma enne näinud igatahes ei olnud, vist midagi sellist, et mis juhtub vesiliu ajal ja üks variantidest oli, et kas rool läheb raskeks. Mu esimene mõte oli, et miks see ometi peaks rooli raskeks tegema, aga teisalt tuli juba paanika, et krt, ma ei mäleta küll, et mul libedasõidus rool oleks raske olnud, aga ÄKKI ikka läheb ja ma lihtsalt ei mäleta?! Kui aus olla, siis ega ma praegu ei suuda enam meenutada, et mida ma siis vastasin? Panin linnukese või mitte? Kes teab, aga kuna esimene küss oli kohe võõras, siis tuli ikka närv sisse küll. Edasi tulid aga VÄGA tuttavad küsimused. Ehk siis ütleme 25 küsimust 30st olid sellised, et üks ühele ARK kodukal oleval proovieksamil. Viis olidki sellised, et ei mäletanud täpselt või ei olnud nii tuttavad, aga päris võõrast peale selle vesiliu oma ei olnud. Samas piisavalt oli selliseid, kus ma kõhklesin, mistõttu olin ma “soorita eksam” nupule vajutades kindel, et ma sedapuhku läbi kukkusin.

Samas lohutasin ma ennast sellega, et nüüd, kus ma ju tean, et tõepoolest on ARKi eksam põhimõtteliselt üks ühele selle kodukal oleva variandiga, siis järgmine kord on mul raudselt eksamile tulles väiksem närv sees ja üldse KES KEELAB mul kasvõi sada korda eksamit teha, kui ma tahan.

Ja kui sinna ekraanile ilmus kiri “SOORITATUD”, siis ma tõusin püsti, tegin veits sellise tantsuliigutuse ja läksin uksest välja. See ametnik seal naeratas mulle laialt ja soovis sosinal õnne ja puha.

Tegelikult muidugi ei oleks mina pidanud rõõmustama ja tema mulle õnne soovima, sest kuigi test sai sooritatud, siis…maksimaalsete vigade arvuga, ehk siis neli viga tegin ma. Ei tea, kas peaks homme tagasi minema ja ütlema, et soovin oma tulemused lasta tühistada ja karistuseks sellise kohutava vigade arvu eest veidi peksa ka saada, kui vähegi võimalik