lapsed ja hambad – väga oluline värk!

Just täna hüppas mulle ette artikkel, et lastele mõeldud tasuta hambaravi jääb väga suures osas kasutamata, sest inimesed ei tunne huvi ja ei vii oma lapsi arstile, kuigi vajadust ehk oleks. Kuna meie siin ükspäev just hambaarstil käisime, siis mul kohe tekkis tahtmine sellest rääkida. Lapsed, hambad ja hambaarstid.

Ma võin eksida, aga minu meelest enamik minu tuttavaid ja sõpru ei salli hambaarsti, või lausa isegi kardavad. Lapsepõlvest on meeles, kuidas on haiget tehtud ja nõnda ei olegi hambaarstidega eriti positiivseid mälestusi, mida on väga raske oma peas ümber kujundada. Näiteks Gaili leidsin ma enda jaoks juba issand… 5 aastat tagasi? 4? Ma ei tea, Mari oli alles beebi igatahes ja mul on Gailiga ainult nii head kogemused, kuid IKKAGI enne tema juurde minekut mõtlen ma, et appi, ma ei taha, ma ei julge, ma kardan. Veel mõnda aega tagasi nutsin ma iga kord ta toolis nagu väike laps, kuigi ta ei ole iial mulle haiget teinud, ega põhjust kartmiseks andnud, lihtsalt nagu sisse kodeeritud, et hambaarst=valu.

Ega mul vist lapsena eriti head hambahügieeni harjumused sisse ka õpetatud ei olnud. Ma päris väiksena ei mäleta üldse midagi enivei, aga kooli ajal ema lihtsalt ütles, et mine pese hambad ära ja enamasti ma lihtsalt tegin oma hambaharja märjaks ja .. ei pesnud. Lihtsalt ei viitsinud või mina ei tea. Ja kuna mul ka geneetiliselt üsna kehvad hambad ja hambumus, siis pole ime, et ma pidevalt hambaarstil käima pidin ja mulle kogu aeg haiget tehti. Ega laps ise ju hambaarstile aega pane, ega sinna minna taha ka. Emale ütlesin ma alles siis, et peaks vist minema, kui valu juba päris suur oli. Ehk siis suur auk ja rohkem jamamist ja no surnud ring.

Kui ma ise lapse sain, siis vandusin endale, et juurutan talle sellise hambapesurutiini sisse, et paha hakkab. Et vähemalt temal nii nadisti ei läheks, kui mul. Aga Maril tuli esimene hammas alles 1a2k vanana ja kuidagi venis muudkui see “nüüd hakkame korralikult hambaid pesema” ja ega ta eriti ei lasknud ka, rääkimata sellest, et ta ise peseks. Siis tegi ta paar tõmmet ja viskas harja ära.

Kui ta lõpuks sõimes käima hakkas, siis vist hakkasimegi hoolikamalt hambaid pesema, sest kuidas sa saadad last mingi hommikuse hingeõhuga sinna aeda teistele näkku haisema :D Aga noh, ikka olenes palju Mari tujudest. Mõni päev lasi ilusasti, siis ei lasknud üldse. Vahepeal aitas elektriline hari, pakkus nagu huvi, siis ei tahtnud seda enam nähagi. Ühesõnaga – väga kaootiline.

Suvel juhtus ju see värk, et Maril tekkis mingi igemepõletik, mis talle lausa näkku lõi ja ta oli üleni paistes, see oli jubeeeee. Ma minu meelest panin blogisse pildi ka, nii kahju oli vaesekesest.

Vaene tibulind :(

Peale seda oleme me ta hambaid kullipilguga jälginud ja Lende hambaid ka ikka kindlamini küürinud. Nt enne oli nii, et kui laps ikka nutma hakkas ja keeldus, siis jätsin rahule, aga nüüd nutku pealegi, ongi hea, suu kenasti lahti ja saab rahus pesta, samal ajal kui teine röögib #aastaema.

Mul tuli vahepeal mõte, et ostaks ise Mari ja Lende rühma lastele hambaharjad ja -pastad, et las nad seal ka kõik koos lobistavad nt peale lõunaund, et kambavaim ja ikka tore juurutada lastele sisse, et peale ärkamist pesed hambaid või nii. Kahjuks selgus, et tervisekaitseamet ei lubaks hambaaharju lasteaias hoida, et liiga suur bakterite risk või mina ei tea. Ühesõnaga selle külje pealt absurd, sest korralik suuhügieen on ju NII oluline ja on alustalaks tervele lapse kehale. Seda võiks ju tervisekaitse teada, aga ometi on mingid väiksed seadused, mis suuremat pilti niiöelda siis takistavad ja nõnda jäi mu plaan katki.

Tore oli muidu see, et vanemad ise olid muidu täiega selle poolt, ma Lende rühma fbis kirjutasin sellest. Aga osad kirjutasid lausa õpetajale, et nemad küll sellega nõus ei ole ja väga halb idee, et lapsed lasteaias hambapesu harjutaksid ja harrastaksid. Gruppi nad muidugi midagi kirjutada ei julenud, aga no appii, kui imelik mu meelest. Et ei, mina ei ole selle poolt, nagu wtf…

Okei, ma saan aru, et loomulikult ongi suuhügieeni kujundamine vanema teha, aga arvestades, kui lapsekingades see Eestis üldse ka täiskasvanute seas on, siis raudselt leiduks ka lapsi, kelle jaoks see lasteaia hambapesu olekski ainus kord päevas, mil ta seda teeks. Kõlab imelikuna, aga ma olen kindel, et see nii kahjuks on. Jällegist arvestades seda hommikust artiklit, mida ma ei suuda leida praegu, aga noh, et laste suuhügieen on kehv, aga samas haigekassal jääb laste hambaravist raha üle, sest vanemad ise lapsi kontrolli ja ravile ei too.

Enne kui me Mariga viimane kord arstil käisime ja juba paanitsesime, et issand, äkki ta ei lase teha ja tuleb jälle põletik ja siis peab raudselt juba narkoosi all parandada laskma, siis googeldasime seda värki ja lastehaigla kodulehel oli siis põhjalik kirjeldus, kuidas seda tehakse. Lõpus oli aga selline lõik:

Kahjuks on viimastel aastatel tulnud üha enam ravida muidu tervete väikelaste ülihalvas seisukorras hambaid. Oma vanuse tõttu pole nad koostöövõimelised ja tavavastuvõtul ravi ei õnnestu. Ennetamaks hambaaukude teket, palume vanematel ja vanavanematel pöörata rohkem tähelepanu lapse igapäevasele suuhügieenile.

Ka hambaarst rääkis mulle, et nt Inglismaal, kus ta enne elas, pole üldse kombeks lapsi enne hambaarstile viia, kui juba hambad ongi NII hullus seisus, et tulebki narkoosi alla panna ja siis kõik korraga korda teha, sest olukord on suus väga halb ja põletikuline. Ka Eestis olla väga palju lapsi, kelle hambad on köndistunud ja pruunid, kuid vanemad kehitavad õlgu ja ütlevad, et ah, aga need on ju piimahambad ja need tulevad nagunii ära, et selle pärast pole viinud last hambaarstile. Jah, see võib tunduda uskumatu ja täiesti “teine Eesti”, aga selliseid vanemaid kahjuks on, kes siiralt nii usuvadki.

Minu väiksed nipid koduseks hambahügieeni parendamiseks on järgmised:

Esiteks ma räägin iga õhtu muinasjuttu kiisutüdrukust ja need on siis alati seotud meie päriseluga. Näiteks kuidas õega ilusasti käituda, asju jagada, viisakalt avalikes kohtades olla ja lisaks ka hambapesust ja hambaarstist. Et hamba sisse tuleb uss elama, kui palju kommi süüa ja siis kui hamba vahelt komm otsa saab, siis hakkab ta hammast sööma ja see teeb haiget. Siis tulebki hambaarstitädi appi, kes ussi ruttu välja võtab ja augu kinni paneb. Selline seletus on Marile sobinud, sest peale suvist fiaskot lubas ta pikalt, et tema enam hambaarstile IIAL ei lähe.
Võtan last kaasa hambaarstile, aga talle ei tehta midagi, saab ainult vaadata, kuidas nt emme/issi hambaid parandatakse/puhastatakse. Sellest oli ka peale suve jama abi. Mari sai vaadata, et näed, emmel enne hammas tegi ai-ai, aga tädi tegi hamba ilusasti korda ja ei olnud üldse jube ja emme ka ei kartnud. Gaili pani talle ka kindad kätte ja maski ette ja lubas väikse peegliga vaadata ja üldse Maril oli max tore. Ma usun, et iga normaalne hambaarst lubab lapse kaasa võtta, et temasse juurutada seda, et hambaarstid on toredad, mitte pahalased, kes haiget teevad.
Iga mõne aja tagant lasen Maril endale uue hambaharja välja valida. Mul on neid sahtlisse ette ostetud. Kõik need tavapoe printsessi-harjad on suht jurad, ei ole pehmed ja teevad hõõrudes igemele liiga. Eriti kohutavad on need 10€ elektrihambaharjad, palun ärge ostke neid lapsele ja siis imestage, miks ta ei taha pesta. Need teevad tõesti valu ja on ebapraktilised. Minule meeldivad väga lastele mõeldud Humblebrushid või siis Looduspoest sellised hästi laia peaga harjad. Üldse soovitangi harju piiluda looduspoodidest. See 1€ hinnavahet võib väga kvaliteeti mõjutada. Igatahes saab Mari valida, et kas tahab lillat või roosat või punast või what ever mul seal sahtlis parasjagu on. Seda muidugi mitte iga pesu, vaid kord paari kuu tagant