Mariann Kaasik's Blog, page 174

ma niizama

Ma tahaks tagasi “algusesse” minna, ehk siis blogida teemadel “mis ma täna tegin”. Just sääraseid postitusi meeldib mulle endale aeg-ajalt üles otsida, sest päris tore on ju meenutada, mida millal tehtud sai. Asjad ja emotsioonid ununevad nii kiiresti. Ehk siis palun väga – siit tuleb minu tänase päeva heietus.

Tänane hommik algas Lende esimese sõimepäevaga. Ma otsustasin, et ma kustutan selle eelmise kogemuse ajust, sest jehhuuu, Lende sai ka Hellikusse koha! Tegelikult oli ta juba ammu seal nimekirjas, aga kuna ma lootsin, et saan elu mugavamaks teha, viies lapsed ühte aeda, ütlesin ma Helliku koha üles. Seega ei olnud mul mitte mingit lootust, et ma ta sinna nimekirja tagasi sokutada saaksin, sest praeguseks on enamik ikkagi endale sobiva aia leidnud ja ära valinud. Rääkisin Mari endise õpetajaga Hellikust, kes ütles, et just SAMA päev oli üks ema öelnud, et sai ikka koha kodu lähedale ja annab oma koha tema rühmas ära. Muuseas, see sama ema ka kirjutas mulle, et meie koht jäi vabaks, helista Hellikusse. No ja ma helistasin ja saimegi selle koha endale. Ma olin nii õnnelik, aga ma ei julenud enne hõisata, kui asi ametlik ja kõik tehtud. Täna saigi kõik ametlikuks ja nagu öeldud, oli Lende esimene päev Hellikus.

Nii hea oli sinna minna. Jah, umbes kilomeeter kaugemal, kui eelmine aed, aga no kui ma pean päevas läbima 4km rohkem, et mu lapsel oleks mõnus ja hea, siis ma olen valmis seda tegema. Pealegi, eks need load ka varsti-kunagi tulevad, siis on veel eriti lebo. Igatahes oleks nagu koju läinud, kõik olid nii tuttavad ja õpetajad ka teada juba ja no mõnna. On tõesti ikka vaks vahet, kas tegu on ainult lastesõimega, või sõimega suures lasteaias. Ei mingit aedikut, vähe rahvast (ainult kaks rühma), lapsed mängivad kõik koos, kõik teavad kõiki. Mõnna.

Mari esimesel päeval Hellikus

Lende esimene päev Hellikus

Lendel oli tuju hea ja mul on tunne, et ma oleksin võinud kohe minema minna. Lende uudistas seal ringi, lasi liugu, kiikus, mängis liivakastis – kõike tegi. Mina kirjutasin paberitele alla ja valisin Lentsule kapi ja viisin sinna mõned asjad ka, isegi mähkmeid, kuigi Lende praegu nii tublilt käib potil (va ööuni).

Paar tundi mängisime õues, siis hakkasid lapsed sööma ja peale seda tulime Lendega koju ära. Lendel oli lõunaune aeg, seega läks ta vanaema juurde magama, ma koristasin maja natukene inimlikumaks. Ma pean homme või millalgi ennast kätte võtma ja esikutest pildid ära tegema, et ma saaksin mõelda, mis värvi ma kuhu panna võiks. Muidugi vaikselt loodan siin teie abile ka, ma ise nii vaimuvaene. Tean ainult, et ÜKS sein peab kindlasti kollane olema, aga milline? Mis värvi teised? Mul juba maalerid olemas ja ootavad ainult märguannet, et tulla, aga enne on vaja uksed ära vahetada. Need jõuavad alles 29dal. Siis saavad nemad ukseaugud pärast kenasti ära viimistleda ja seinte kallale minna.

Sellega seoses googeldasin jupp aega, et kuhu me nii kauaks minna võiks. Selle värvi ja ehituse sees enam küll olla ei tahaks, seega vaatan, äkki lähme hoopis Tartusse. Vspa ongi veel külastamata ja Marile meeldiks absoluutselt iga koht, kus ujuda saab. Kahju, et Nõmme ujula paariks päevaks lõõgastuspaketti ei paku :D Igatahes on Vspas igasuguseid hoolitsusi ja värke rasedatele ka ja ausalt ma VAJAN neid. Mul on tunne, et ma olen pundunud ja väsinud ja ma pole tihanud viimasel ajal Kardolt massaaži ka kerjata, sest ta nii usinalt paneb meil majale laudist (vihkab iga sekundit sellest, aga ikka teeb ) ja tundub imelik peale seda, kui teine iga päeva 8+ tundi rügab, et kle tule ja mudi hoopis mind nüüd

õudsad lagastajad…*

Ma siin rääkisin, et meil käis JÄLLE diivanipuhastaja. Ma ütlen jälle, sest alles juunis lasime ta ära puhastada, nüüd on august eksole. Aga no diivan nägi kohutav välja ja kui PuhastusEst mulle kirjutas ja küsis, et kas mul oleks nende teenuseid vaja, siis ma ei kõhelnud sekundiks ka. Ma pidin eelmine kord diivani selle veekindla Nanospreiga üle laskma peale puhastust ja natukene pihustasin ka, aga see oli nii õhukene kiht vist ja mitte piisavalt korralikult tehtud, sest mu diivan oli lihtsalt õudne. Noh, eks aeg ka siin selline. Esiteks Lende potitreenimise algus = pidevalt kogemata diivanil püksi tegemine. Lisaks on lastel komme diivanile ronida sööma (kuigi ma keelan, aga no ikka tullakse). Sest noh, ma ka söön diivanil :D Ja rotid. Mari tahab kogu aeg rotte paitada, siis tuleb need diivanile panna ja kas te teate, et väljend “kuserott” pole mitte asjatu. Seega jah, diivan vajas puhastust.

Ignoreerige seda, et diivan tundub eri värvi, see pildil valgusega muutus veits vist nii, aga no näha on, et diivan oli plekke ja laike ja jama täis. Lisaks tuleb tänada ka Lottet, kes TEAB, et diivanil käia ei või ja minu silme all seda ei teegi, küll aga leian ma iga hommik diivanilt hunniku koerakarvu. On salakaval koer…

Ühesõnaga, ma tegin need ENNE pildid ära, sest ma teadsin, et ülehomme puhastajad tulevad ja tahtsin võrdluspildid ära teha, et muidu äkki unustan või nii. Kahe päevaga suutsime me kambaga selle diivani VEEL rohkem ära läbustada. Ma ei tea, kas asi oli siis selles mentaliteedis, et ah, nagunii tehakse kohe puhtaks, aga no veits piinlik näidatagi neid pilte

miks me targutame?

Ma eile hakkasin mõtlema selle peale, et kas igaühel meist on hetki, kus me lihtsalt täitsa prostalt tahame vahelduseks kellestki paremad ja targemad olla? Olenemata sellest, kas me seda ka oleme või mitte. Toome näiteks eilse lasteaiapostituse, kus all ikka keegi pidas vajalikuks öelda, et üldse nii väiksed ei tohiks lasteaias käia. Lilli blogi kommentaariumist mäletan sama asja, et suvaliselt keegi hüppab jutule sisse, et vot aga MINA küll nii väikest last ei paneks lasteaeda, kuigi küsimus ei olnudki üldse selles, et kuulge, andke nõu, kas panna või mitte.

Ärge saage valesti aru, muidugi on igal emal õigus otsustada, kas oma laps panna lastesõime või mitte. See on vaba maa võlu. Kes tahab ja kellel vaja, see paneb ja kes ei taha ja kellel pole vaja, see ei pane. Üldse selles pole praegu teema, mis mind pani mõtlema oli see, et minu kommentaariumis see, kes suure suuga kuulutas, et “hisssand jumal, nii väike laps lasteada, miks ometi? See ei ole lapsele hea!” on mulle kommentaaridest juba niiöelda tuttavaks saanud ja ma mäletan hästi, et ta on see naine, kellel mingi tropp mees, kes lastega ei tegele ja midagi tast tolku pole – mina seda meest ei tea, lähtun inimese enda kommentaaridest eksole. Aga vot mina ütleks ka, et mina ei oleks sellise mehega koos, kellega ma õnnelik ei ole ja kes mind ei aita. Miks ometi? See ei ole hea ei lastele, ega naisele ju ka mitte?

Tean kaudselt ka inimest, kes ei pea paljuks vindise peaga rooli istuda, samal ajal näen erinevates FBi gruppides, kuidas ta on esimene, kes kuskil pasundab, kuidas lastele annavad magusat ainult rumalad lapsevanemad, kellelt tuleks vanemlikud õigused ära võtta.

Sellised asjad panevadki mõtlema, et iseendal on ka ju mingeid teemasid, millest lähen nii käima ja ei saa aru, kuidas teised nii “valesti” teevad, sest mina teen ju nii “õigesti”, ometi samal ajal võib keegi jälle minu tegude suhtes täpselt samamoodi vaadata. No näiteks see lasteaia asi. Jah, me oleme MÕLEMAD kodus ja miks meil üldse peaksid lapsed lasteaias käima? Täitsa ausalt? Sest mul ei ole elusees viitsimist ja aega teha nii palju erinevaid asju, kui lasteaias tehakse. Ma ütlen, et ma olen hea ema ja Kardo on hea isa, aga kindlasti ei väida ma, et me oleksime mingid perfektsuse etalonid, või et me üldse üritaks olla. Ma tean, et kuskil ideaalses maailmas ja ideaalses peres on lapsed A ja O, nendega tegeletakse hommikust õhtuni ja enda tegemisi ja toimetusi tehakse umbes öösel enda une arvelt. Meie oleme aga lihtsalt inimesed, kes vahepeal korjavad maast oma närve kokku ja mõtleme omavahel, et mis deemon nendesse lastesse pugenud on, et nad ainult kisklevad ja kraaklevad ja karjuvad. Mida üks võtab, seda on teisel kindlasti tarvis. Küll keegi hammustas, keegi solvus, keegi kukkus. Ja no üks lõputu multikate anumine. “Pane Peppat!”, “Pane Oggit!”, “Pane Boobat!”. Ja kui sa lõpuks alla annad ja midagi paned, siis võid kindel olla, et teisele see multikas raudselt ei sobi, mismõttu vigin jätkub teemal: “EI TAHA PEPPAT, PEPA ON TITADELE! PEPPA ON JAKK!” ning võtab puldi, vahetab kanalit ja siis järgneb nutt teemal: “Emmmeeee, Lende hammustas!”.

Ja sellistel hetkedel ma mõtlen, et issand jumal, mõtle milline õnn oleks, kui nad mõlemad lasteias oleks. MILLINE IMELINE ÕNN! Kui ma enne mõtlesin, et noh 2-3x nädalas viin Lende sõime, siis SELLISTEL hetkedel on mul tunne, et ma viin need lapsed sinna lasteaia ukse taha see hetk, kui see lukust lahti keeratakse ja lähen järgi viimasel sekundil, nii et õpetajad juba täisriides uksel ootavad :D

Ma ei teagi, kas ma olen rasedusega lihtsalt vähem kannatlik ja kogu selle sahkerdamise sees, kus ma õpin autokooli jaoks, tegelen mingite halvatud karusöötjatest IT vendadega, korraldan ja organiseerin remonti, kaevan oma asju ehitustolmu seest välja ja otsin pidevalt midagi taga, sest kõik on remondi eest ära tõstetud ja nuputan, et mismoodi peita neid kipskaste, mis mulle maja peale ehitati seoses pelletkamina paigaldusega ja mis värvi teha esikuseinad ja üritada selle kõige sees sättida esimesteks laste soovid, mis muutuvad kord minutis, on pehmelt öeldes raske. Võib-olla teistel ei ole raske ja võib-olla teised oskaksid oma asju paremini sättida, ma ei tea. Aga ma eeldan, et need teised ei viigi oma lapsi lasteaeda ja vangutavad pead, et issand see Mallukas ikka ei oska elada, viib nii väikseid lapsi lasteaeda.

Ütlen ausalt, et mul vahet pole. Ma olen oma eluga ammu seal punktis, kus ma võtan hea meelega vastu erinevaid ideid, kuid ära panemistele jään üsna tuimaks. Eriti kui me lähtume alguses välja toodud faktist, et meil igaühel on midagi, milles me oleme niiöelda paremad ja milles jälle halvemad. Ja kui keegi tunneb, et ta peab oma üleolekut näitama sellega, et kuskil pühalikult vannub, et tema oma lapsi lasteaeda ei viiks, siis jumal temaga. Ju siis seda on talle parasjagu tarvis, mis seal ikka.

Kui ma ausalt enda sisse vaatan, siis ma olen ka targutanud teemadel, et ala kandke lapsi ikka ergnonoomilistes kottides ja miskipärast mind lausa ärritab, kui keegi hakkab ütlema, et kle pohhui ju, kannan milles tahan ja palju ju enivei ei kanna ja midagi pole juhtunud ju. Samal ajal olen mina see, kes viib kahese lasteaeda (paha-paha), annan lastele magusat (paha-paha), ei kasvata lapsi distsipliiniga (paha-paha) ja sada muud asja. Et põhimõtteliselt võisime me KÕIK lihtsalt vait olla ja lasta teistel elada oma elu. Rääkida siis, kui küsitakse? Oleks ju imeline maailm, eks :)

Vaadake korraks enda sisse ka. Kas on mingeid teemasid, mis teid mega närvi ajavad ja vaidlema panevad, samal ajal kui te ise teate, et teie ka mingisuguseid asju ühiskonna silmis “valesti” teete?

Harva saab sellist vaatepilti ka näha :D

Lende ja lasteaed – pettumus

Oi ma mäletan, kuidas ma enne Mari esimest aiapäeva pabistasin ja asju pakkisin ja netti läbi kammisin, et mida ikka lasteaeda vaja on ja kuidas last sinna kõige sujuvamalt harjutada. Lendega oli nii, et kuu-kaks tagasi oli mingisugune koosolek, kus ei räägitud eriti miskit olulist, sain ainult seda teada, et üks rühm on nimetu ja selle rühma alustamiskuupäev on lahtine. Et antakse vanematele teada, millal lasteaed algab. Lende oligi seal nimetus rühmas, seega jäin meili ootama. Kuna Mari käib samas aias ja tema esimene päev oli 21. august, siis ma eeldasin, et eks Lendelgi sama päev hakkab, miks ei peaks.

Sellegipoolest kirjutasin ma eelmisel nädalal lasteada, kust vastati, et ahjaa, eile hakkas!

Eelmisel nädalal oli aga nii palju toimetamisi ja no me pidime ju veel neljapäeval Lätti ka minema, seega sai siis paika pandud, et Lende alustabki 21. august, sest eile oli ju vaba päev. Rohkem ma sellele oluliselt ei mõelnud. Siis aga lugesin Lilli blogist lõiku:

Kaks päeva enne esimest lasteaiapäeva oli lastevanemate koosolek, kus räägiti veel sisekorrast, vajalikest asjadest ja sellest, kuidas esimesed nädalad välja hakkavad nägema. Samuti valisime Johanile kapi, voodi, rätikukoha ja kleepisime tema nimesildi vajalikesse kohtadesse. Hullult ärev tunne oli ja ausalt öeldes, peale esimest koosoleku poolt, ei olnud ma üldse nii kindel, kas ma ikka tahan Johani lasteaeda panna, aga rühmas juba õpetaja juttu kuulates ning teisi lapsevanemaid nähes tekkis natuke kindlam tunne.

Peale koosolekut saadeti igale lapsevanemale veel eraldi e-mailid nii direktori kui õpetaja poolt, kus tänati vanemaid, anti näpunäiteid ja n-ö rahustussõnu esimesteks päevadeks, samuti saadeti kirjalikult kõik kellaajad, kodukorrad, vajalike asjade nimekirjad ja muu selline, kui kellelgi jäi midagi kirja panemata või kodulehelt infot ei leidnud.

Teistes lasteaedades on listid ja e-mailid ja kapivalimised ja muud asjad, meil on “ah, muuseas, eile hakkas!”. No okei, mis seal ikka, eeldasin, et küllap siis täna mingi kapp ja rätik meile vast ikka jagatakse, lähme vaatame üle, mis värk on.

Esiteks ärkasime me mingi 9.50. Lasteaias peaks vist üldiselt olema 8.30? Ma ei tea, selles suhtes suht suva ka, et alguse värk, nagunii oli tänase eesmärk lihtsalt talle kohta tutvustada, mitte kellast-kellani kuskil olla. Muidugi kodus me munesime ja jaurasime ja aeda jõudsime mingi 10.45, kuigi me elame lasteaiast 2 minuti jalutuskäigu kaugusel. Näiteks suutis Lende oma puhaste riietega ukse ette maha kukkuda. Kardo jauras, et nüüd peame veel riideid vahetama, aga ma ütlesin, et suva. Las olla siis esimesel päeval kohe must, ega ta edaspidi parem olema hakka, mis siin ikka valelootusi hellitada.

Nagu ma arvasin, olid lapsed juba õues. Kohal oli umbes 5 last, ainult üks ilma emata, teised emadega. Laste õueala oli pehmelt öeldes masendav. Mingisugune aedik, mis on pool minu elutoa suurusest, kus sees oli üks liivakast. Kõik. Samas ümberringi hoovis on kiiged, liumäed, turnikad. Kasvataja veel kehitas õlgu, et “juhtkonnal pole raha siia midagi panna”. Ehk siis lapsed nutsid aia ääres, vaatasid, kuidas teised lapsed mängivad ja elus alla andnumad mängisid liivakastis. Rääkisime seal siis paari emaga, et tegelikult on nimekirjas 15 last, et ehk saaks vanemate peale mingi raha kokku, et sinna mingi liumägi ja kiik ikka panna, sest see olukord seal oli pehmelt öeldes trööstitu.

Lende andis alla ja kasutas ka lõpuks hoovi ainukest lõbustust.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas üldse tekitatakse sõimerühm, kui selle jaoks raha pole? Et ah suva, viskame tühja aediku püsti ja mis need tited muud ikka tahavad, kui liiva ja kühvlit? Või kui nad eeldavadki, et vanemad ise ostavad, siis öelgu seda enne lasteaia algust, mitte et viid lapse sinna tühja platsi peale, et vaata, siin pole MITTE MIDAGI ja siin sa hakkad aasta otsa 2x päevas mängima :D Lisalõbustuseks saad vaadata, kuidas teised päris asjadega lustivad.

Muidugi kõik seal olnud emadest olid nõus panustama, aga ega seal ruumi ka pole. See liivakast on nii suur ja see aedik umbes 3 liivakasti jagu on kah. Ehk siis see turnikas peaks väike olema. Ma ise mõtlesin alguses, et ehk ostaks sellise, nagu mul endal kodus on. “Varajane Start” – 15 inimese peale see 330€ pole vast väga suur summa, lisad on ka midagi 100€ ringis, aga vähemalt see on väike ja lastel ehk mingitki rõõmu, nii kaua kuni “juhtkond raha otsib”. Saab mingi kiigekese ka külge ehk panna ja noh, abiks ehk ikka.

Teine imeline üllatus oli siis see, et noh, enamasti sellistel väikestel on ju uneaaeg 12-12.30. Söögiaeg on aga 12.30-13.00. See tähendab seda, et kella 12ks on lapsed väsinud ja väga näljased, samas tuleb neid veel pool tundi kuni tund “taltsutada”. Õpetaja kehitas õlgu, et kogu aeg on palutud, et söök tuleks 11.30, aga ei tule ta kuidagi ja jääb hiljaks ja nii see on suht kaks viimast aastat olnud. Huvitav, Mari rühmast jälle sellist probleemi ei tea. Õpetaja nentis veel, et ta oli ükspäev vanematele öelnud, et ah, ärge piinake lapsi, viige nad koju sööma, et ei tea jälle millal siia saabub.

Tore värk eks. Kõigepealt istud 2h tühjas aedikus nälgas ja unisena, et siis lõpuks EHK MILLALGI süüa saada. Vähemalt nii palju lohutati, et no lõpuks ta alati tuleb. Aga no mida siis teha? Viia lasteaeda snäkke? Aga siis ei sööks nad ju siis, kui see kauaoodatud toit tuleb… Ma ei tea, lihtsalt niiiii suur pettumus on praegu see lasteaiatee algus. Kuigi Lende ise paistis üsna okei olevat selle värgiga, v.a see, et lõpuks uni peale kippus.

Oh jumal, kuidas ma igatsen Helliku lastesõime. Seal oli NIIIII hea. Ühtegi sellist probleemi ei olnud ja ma praegu tõesti mõtlen, et äkki ikka peaks selle taaga ette võtma ja anuma neid, et nad Lendele mingi nurgakese leiaks ja hakkama hommikuti mõlemat last eraldi lasteaeda viima? Lihtsalt Hellikus oli nii armas ja nii kodune, selles lasteaias on aga praegu tunne, et kuskil jäi üks ruum üle, mõtlesid, et ah, teeme siis sinna ühe sõime, mingid vanad kaltsud sinna ju ikka leiame. Kõik mänguasjad on vanad ja teibitud ja koledad. Kilest söögipõlled 20a vanad ja haisevad (peangi Lendele tema oma kotti panema, seda oli rõve kaelagi talle panna…).

Kurat küll, oleks enne juba load ja auto, siis ma ei oleks mõelnud ka, et kuhu Lende panna.

Tervitused siinkohal kõikidele õnnelikkudele, kes saavad Helliku lastesõime oma last viia. Parim koht, parimad õpetajad ja no üldse mulle nii meeldis. Nüüd pean last sinna orbudekodulaadsesse rühma viima ja eluga rahul olema…

suur snäkitest*

Ma ei mäleta millal see oli, kui Maarja tõi mulle paki kookossnäkke karamelliga. Kuna need nägid välja nagu mingi “tervislik jama”, siis ma ei avanud seda pakki kõvasti üle kuu aja. Teate ju küll neid tervisebatoone, mis mega kasulikud ja tervislikud, aga maitsevad nagu saepuru? Noh, ma eeldasin, et see on ka midagi sellist. Aga ühel kaunil päeval said mul kõik muud maiused otsa ja häda ajas raseda kaevu… Või no köögikappe midagigigigi head leidma ja siis ma selle paki lahti tegin.

Püha. Peetrus. Kui. Head.

Uurisin Maarjalt, et kust ta neid imelisi asju ometi sai ja läksin ostsin ise ka mitu mitu pakki. Näitasin instaski oma head leidu, mille peale Pille kirjutas toona, et ta proovis neid ka tänu mulle ja kui ta nüüd vaeseks jääb, siis võin ma vaid ennast süüdistada. Jah, poes maksavad need 2.50€ pakike. Ja ühte pakki naljalt kahe õhtu peale ei jaga.

Igatahes võite nüüd arvata, kui hea meel mul oli, kui ma sain teised MySnacki tooted ka ära maitsta. Poes olen ise näinud küll, aga ikka käsi tõuseb tuttava toote järgi ja ei raatsi  riskida sellega, et äkki uus ei olegi nii hea. Kuna testitavaid asju oli üli palju, siis sai neid proovitud paari erineva satsina. Ühes satsis osales Kardo ka, nii et ma siis alustan meie ühisest testimisest, aga enne räägin kiirelt siis sellest esimesest, mida ma maitsesin –  Mysnack kookoskrõpsud… Mõnusalt krõmpsud, magusad, sulavad suus. Imeline! Kardogi on neid alati söönud, kui koju toonud olen. Ja lapsed muidugi kah. Ainult ämm ei taha neid näha ka, ta nimelt ei salli kookost. Kookosemekk on kõva, seega jah, kui kookosesõber ei ole, siis pole mõtet proovida.

Kohvimaitselised kookoslaastud – Mõnusalt krõmpsud! Õrn kohvimaitse, ei ole väga intensiivne õnneks, mulle muidu ei meeldi väga kohvimaitse asjadel, aga need meeldivad hirmsasti. Meenutab mingit maitset lapsepõlvest, aga mida? Selline snäkk, et kui paki lahti teed, siis sööd lõpuni ära, pooleli jätta ei saa never-ever!

Kardo 9/10
Mallu 9/10





Brokoli –  Lõhnab alguses natsa imelikult, aga mulle niii maitseb. Kardo meelest mage, minu meelest just piisavalt soolane. Sain lõpuks aru, et see oleneb sellest, mis tükk satub, mõni on jah maitsetum, mõni aga mõnusalt soolakas. Kardole meeldib tavaline brokkoli rohkem, mulle meeldivad tõesõna mõlemad. Andsin lastele ka mekkida, kumbki välja ei sülitanud, aga jah, juurde ka ei küsinud.

Kardo 4/10
Mallu 7/10

Kookosamps vanilliga – Kardo sõnul ainukene miinus on see, et neid pakis nii vähe on – pakis on vaid 8 tk. Samas nad on magusad ja rammusad, seega see kogus on täitsa õige. Mulle meenutab mingeid megahäid võiküpsiseid, aga no tõesti niiiii head. Ideaalne magusaamps. Testi lemmikud!

Kardo 10/10
Mallu 10/10







Mixed veggies – Nagu sööks suurte tahkete tükkidena puljongit või miskit. Soolane snäkk, kujutan ette, et ma võiks ühe väikse paki teleka ees nahka panna küll. Mingi asi, mida ma ostaksin oma lastele, et nad tervislikku snäkki sööks, ala krõpsu asemel, aga no pole mingi selline snäkk, et ooo mega isu oleks selle järgi

hoiatus-hoiatus

Tõesti olen ma neid ridu siia kirja panna tahtnud juba oma paar kuud, aga olles kord juba inimene, kes absoluutselt kõike usub, mida talle öeldakse, siis ma andsin inimesele muudkui aega juurde ja uskusin iga jumalama valet, mis ta välja mõelda viitsis, aga no alustame algusest. Mul oli vaja kedagi, kes mu blogi haldaks ja tänu tutvustele sai selleks inimeseks Martti Kägo. Ma ei ole teda iial näinud, aga neti kaudu tundus tore inimene, sõbralik, abivalmis ja lisaks paistis, et ta teadis ka, mis ta teeb. Kui blogi jooksis kinni, siis ta tegi korda ja… muud mul vaja polegi.

Selle blogivärgiga on juba kord nii, et natsa abitu tunne, et see on siin nagu minu “väike veebipäevik”, aga tegelikult on see mingi suur IT jamamine, mis hõlmab servereid ja mäluruumi ja pluginaid ja ma ei teagi, mida kõike veel. Aga ma olen jube IT kauge inimene ja nõnda ongi mul vaja kedagi, keda ma saan usaldada ja kes mu jamad lahendab, sest mina ise ei oska ja ei saa essugi sellest teemast aru (nt ma just mõistsin, et ta võib mul ju selle posti vabalt maha ka võtta ja jamasin 20 mintsa sellega, et leida kohta, kust blogiparooli vahetada, nii koba olengi!). Nõnda ühesõnaga ma Martti leidsin ja alguses olin ma väga rahul. Nii palju kui mul abi vaja oli siis aitas ja mulle täitsa sobis temaga koos töötamine.

Üks asi, mis temaga kokku puutumise algusest peale imelik oli, oli see, et raha tuli alati kanda kas ta emale või naisele. Ma küsisin ka sada korda, et mis värk sellega on, aga ta ütles, et tal õde maksuametis, see õpetas “skeemitama”. Ega need summad suured ei olnud ka, mis ta jupikaupa niimoodi küsis. Mõnikord paar sotti, mõnikord 70€ jne. Ja no ega mul tegelt ju vahet polnud ka, et rohkem pinnida teda, enamasti saatis ta ikka viisakalt arve. Kui tahtis raha kuskile mujale, kandsin ka oma eraisiku kontolt. Ütleme, et ta hakkas umbes eelmise aasta maist mind aitama, ehk isegi kuukene varem? Ma täpselt ei mäleta, igatahes nagu öeldud, olin väga rahul ja probleemid lahendas ta kiiresti. Oktoobri alguses leppisime kokku, et jaanuariks teeb ta mu blogi nullist uuesti valmis + uus kujundus ja Malluka äpp jne. Olin põnevil.

Minu esimene probleem temaga tekkis alles sügisel. Nimelt päev enne Tenerifele kolimist küsis ta, et kas ma saaks talle paariks päevaks raha laenata. Praegu mõtlen jah, et okei veits imelik, et keegi pmst võhivõõralt küsib, et järelikult omamad inimesed on juba üle lastud, aga kuna me ju igapäevaselt suhtlesime ja ta tudus usaldusväärne inimene, siis kandsingi talle raha. Sellega oligi nii, et ala esmasp pidi tagasi kandma ja kuna me just reisisime ja seal sisse elasime, siis ma kohe panka ei kontrollinud ja alles nädalake hiljem sain aru, et ta pole ikka mu raha tagasi andnud.

[image error]

[image error]

Ma ei viitsi siia kõiki screene panna, aga kuna ma selle posti nimel juba meie chatte loen, siis 7da õhtul ta lubas kande “täna” teha, 9dal ma jälle kirjutasin ja palusin oma raha tagasi.

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

Siin vahel pole mitte temapoolne vaikus, vaid absull teisest teemast rääkimine. Nimelt aitas ta mul Smartadiga uut lepingut teha ja iga kord vastas ta mulle midagi selle lepinguga seonduvat, ehk siis ignos sujuvalt seda, et mulle raha tagasi kanda võiks, või ütles, et sry õhtul kannan.

[image error]

[image error]

Vaene mees eks, lahutab ja siis mina istun ja nõuan oma raha tagasi, kui häbematu minust!

Igatahes 23.11 anun ikka veel oma raha, ta lubab, et homme makstakse arve. Vahepeal olen ma temaga väga sõbralikult rääkinud, ta palus vabandust, et nii läinud on ja noh, ikka see vana vastik lahutus, rasked ajad, ma olin nagu ok-ok, ikka juhtub, maksa siis ära ja elame edasi. 25.11 kannab ta mulle 150€! Halleluuja!

Ma isegi seda ei mäleta, kas ta ülejäänu ka üldse kunagi maksis, ei tea. Igatahes olin ma rahul, et ta vähemalt midagigi ära maksis ja kuna mulle samal ajal tuli veel Maarja ka külla Tenekale, siis oli meil temaga vestlus Marttist. Et ma rääkisin tallegi, et mul on nii paha temaga peale seda jama suhelda, et enne saime nii ladnalt läbi ja et nüüd mul mega vastumeelsus tekkinud selle raha värgi pärast, et ta nii valetas. Maarja, hea hing nagu ta on, ütles, et no äkki tal olidki rahajamad ja ei julgenud öelda ja tal oli lihtsam valetada ja kui temast abi on (mida oli), siis andku ma andeks talle. Seda ma ka tegin – ma kinkisin talle isegi 200€ jõulupreemiat selle eest, et ta nii hea IT vend on! Jehhuu.

Kuigi peale seda jama oli kõik nagu ok. Lubas üsna tihti, et varsti näitab mulle uue blogikujunduse kavandeid, et teeme blogi kakskeelseks, teeme oma äpi. Kõik on MEGA lihtne, saab megaruttu valmis ja ta teeb kõik ära! Noh, neid asju ta tegelt EI teind ära, aga jooksvalt ta nipet-näpet mul parandas ja blogi päris maha ka minna ei lasknud. Ma pole eriti nõudlik ka, tahtsin ainult, et blogroll töötaks. Jaanuaris ütles ta, et see on 2h töö. Kas te näete praegu kuskil blogrolli? Nõup… Sellised väiksed asjad aina kogunesid ja kogunesid ja alati ta ütles, et ala homseks/esmaspäevaks VÕI hakkas lisanduma ka see, et ei vastanud üldse. Seega ühel hetkel ma enam ei suutnud. See oli millalgi kevadel. Ma olin sada korda talle öelnud, et palun ära kao ära, palun vasta mulle. räägi millal sa mida teha saad, ei midagi.

Meie omavaheline kokkulepe oli selline, et mina andsin talle aasta alguses 2000€, mille eest pidi ta terve aasta siis jooksva nipet-näpet teemaga mind aitama. Suuremad asjad olid arve alusel, mida ta mulle randomilt saatis. Ega ma enamasti ei tea ka mille eest, aga aeg.-ajalt oli nii, et ütles hommikul, et oh shit, blogi rünnati, tegin X arv tunde tööd, arve postkastis. Maksin need ära, mis muud. Miks ma peaksin temas kahtlema, eks :D

Ma juba praegu mõtlen, et appi, teil on igati õigus mulle öelda, et Mallu, ise olid loll ja ma TEAAN, olin jah! Aga mul polnud kedagi teist ja ta oli kunagi nii normaalne ja… No vabandused eks, igatahes sai mul kopp ette ja ma ütlesin, et soovin kõiki ligipääse ja värke, et saaks endale uue IT venna otsida.

Väike stiilinäide, miks ta nt mulle vastata saanud ei ole, krt, tühjast rehvist unustasin screeni teha:

[image error]

[image error]

Aga okei, lambi väljamõeldised see-selleks, nüüd hakkasin ma anuma oma blogi “tagasi”.

[image error]

[image error]

Ma igaks juhuks siinkohal pean austust avaldama Martti õele, kes enne surma töötas maksuametis, siis poos ennast üles ja peale surma läks juristiks. Ei öelda ilmaasjata, et Eesti naine kange on. Marttil nimelt on üks õde, kes üldse ennast üles poonud pole, lihtsalt infoks.

Ahjaa, abielus pole ta KA kunagi olnud, seega pole ime, et tal see lahutus nii raske oli. Eriti arvestades, et asjasse oli segatud nende laps, keda ei eksisteeri. Vaene Martti! Aga no seda kõike sain ma alles nüüd teada :D

[image error]

[image error]

[image error]

Siis ma ütlesingi, et tahan oma raha ka tagasi saada, ega ma ju tegelikult ei tea, kas need arved, mis ta saatis olid alusega või mitte, aga no see, mis ma aasta alguses “aasta eest kandsin” see 2000€, sellest soovisin 800€ tagasi saada, sest ma ei soovinud ega saanud ka ta lubatud teenuseid. Kohe peale seda juhtus mu blogil mingi jama (mida ma praegu mõtlen, et ta võis ise tekitada :D) ja ta väga abivalmilt tegi selle ise kiiresti korda. Ilma 10000x anumata! Hämmastav!

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

[image error]

meenutagem nüüd seda, et tal pole last… aga no seda ma siis ei teadnud veel :)

Kaheksandal augustil meenus Marttile, et hoopis MINA olen talle imeväel võlgu!

See on see sama õde, kes sügisel töötas maksuametis ja suve alguses ennast üles poos, tegus õde!

Ühesõnaga… ma pole vist elusees nii palju screene kuskile üles riputanud, aga ma tahtsin lihtsalt näidata, mis vennaga tegu on. Välja jätsin meie “niisama lobisemised” mis olid ka põhjuseks, miks see trall nii kaua kesta sai. Martti ei ole PAHA inimene, ausalt mulle pigem tundub, et ta on haige ja mingi paadunud valetaja, muud varianti ei ole. Ma lugesin selle posti jaoks terve meie chati läbi ja no kogu aeg juhtus tal ikka midagi uskumatut ja kogu aeg oli keegi talle võlgu (nt Gerli Padar oli pidevalt tema sõnul :D) aga nüüd ma saan aru, et kõik need inimesed olid talle sama palju võlgu, kui mina talle :)

Ma olin nii meeleheitele aetud, et ma kirjutasin randomilt ta sõbrakast 10le inimesele, kellest pooled vastasid, et jah on kuulnud jah, et temaga tehinguid teha ei tohi, üks oli nii helde, kes valgustas mind selle koha pealt, et kõik õdede poomised ja abielulahutused ja lapsed on olnud üks suuuuur vale.  Miks? Ma ei tea, et ennast välja vabandada ja pidevalt isikliku eluga vabandada, miks ta midagi teha ei saa.

Ega mu postitusel muud pointi polegi, kui see, et noh, sain oma vitsad jälle kätte. Ma ausalt ei tea, millal ma lõpetan nii naiivne olemise, et usaldan kõiki, kes mulle toredad tunduvad. Ma kardan, et mitte kunagi, aga oh well. Ma parem olen siis selline loll ja naiivne, kui mega skeptiline, kes kõikidesse umbusuga suhtub.

Ja Martti, kui sa seda loed, siis istu sisse see 500€ endale! Ja ma ootan su üles poonud juristõelt arvet ka, saada raudselt!

No ja et aus oleks, siis ma ütlesin ikka Marttile ka, et ma täna selle posti üles panen:

EDIT: Terve öö palus ja ähvardas Martti mind kordamööda, et ma selle posti eemaldaksin. Kuna ma seda ei teinud, siis murdis ta ise mu blogisse sisse, muutis mu paroolid ja kustutas postituse omavoliliselt, lootes nõnda peita jälgi enda tegudest. Kahjuks ta vist kõige parem itimees ei ole, sest mu sõber sai õnneks mu blogi tema käest tagasi nabitud ja loodetavasti oleme me hetkel suutnud kõikidest arvutisoppidest ta “välja peksta”, et ta enam siia ligi ei saaks.

Blokeerisin ta ka fbist, sest iga minuti tagant vahetas ta oma taktikat. Kord anus, et võtaksin posti maha. Siis ähvardas, et see on laim ja ta annab mu kohtusse, paberid koos ja juristi nõu saadud jne. Nüüd läks jälle anumise peale. Igatahes, see inimene on HAIGE ja temaga kokku puutumine ei ole vist kuigi meeldiv kellelegi. Olen juba nii palju kirju saanud ta tuttavatelt ja kunagistelt sõpradelt, kes kõik ühest suust sama kinnitavad.

valmistusin matkaks…

…kuhu ma ei lähe…

Aga no alustame ikka algusest. Nimelt pidin ma homme minema RMK matkale. Nimelt käimas on ajalooline üle-eestiline RMK ühismatk, kus osaleb sadu inimesi ja kokku läbitakse kolme nädalaga üle 1800 kilomeetri matkateid. Ma mõtlesin, et olen siis ka üks nendest inimestest ja vantsin läbi tagasihoidlikud 7 km.

Mina pidin matkama Peraküla-Aegviidu lõigul, mis on kokku lausa 188 kilomeetrit ja kestab kümme päeva. Plaanisin teha kaasa ainult ühel päeval ja õhtuks pidin jõudma Paekalda puhkekeskusesse (Rummu järve äärde). Kaasa saabki teha kogu lõigu või ainult mõne päeva, nii nagu keegi jõuab, mõned julgemad teevadki nt kogu raja. Üle Eesti erinevad matkaseltskonnad jõuavad kõik lõpuks Aegviitu, kus 25.08 ühismatk pidulikult lõppeb.

Täna hommikul ärkasin ma püha indu täis ja kukkusin matkaks valmistuma. Ladudsin lauale kõik kraami, mis homsesse matkakotti saama pidi:

Ma ei ole kunagi (ühis)matkanud, seega ma ei tea, kas matkadel on ka need veepunktid nagu filmides maratonidel on, aga ma mõtlesin, et seitsme kildi peale jääb mulle sellest ühest lillast pudelist veest väheks ja panin valmis ka liitrise Värskapudeli. Kas te teadsite, et värska on parim jook maailmas? Lisaks siis üks Pombeli smuuti, pakk Yummikaid, neli vilja (õun, pirn, nektariin ja banaan), pakk kõrvetiserohtu (nagu Rennie, aga väljamaa kraam) ja kõrvaklapid. Kardo naeris, et ma ei läheks nagu 7 km matkale, vaid terveks päevaks kuskile üksikule saarele. Ma ei tea, no äkki läheb kõht tühjaks, mis siis saab?!

Veel plaanisime soojenduseks teha ühe traditsioonilise ringi Nõmme turule, mis on edasi-tagasi 4km. Lisaks oli “soojendus” vajalik, sest ma tahtsin apteegist läbi käia ja matka jaoks paar vajalikku asja osta. Esiteks oli mul tarvis vedelal kujul magneesiumi, et vähendada kõhutoonuseid. Ämmaka sõnul pole need kapslid mulle piisavad ja on vaja võtta pulbrit või siirupit. Ma eelistasin siirupit, seda pulbrit vala kurku nagu liiva, fuhh. Teiseks tahtsin ma midagi, mida oma seljale määrida. Mul on alaseljas mingi mega ebamugav närvivalu, millega elada just meeldiv ei ole. Lõpetuseks pakk kinesioteipi, mida ämmakas soovitas ka matkaks varuda. Või noh, ta ütles bandaaž, et kõhtu toetada, aga seda mul pole ja ma ise mõtlesin, et see teip teeks ehk olemise paremaks kui mitte midagi.

Paraku juhtus aga nii, et ma ei suutnud isegi oma soojendust “lõpetada”, sest ühel hetkel avastasin, et kõht on nii krampis, et isegi peatuspausidest olenemata ei saa ma enam sammugi käia. Tõesti narr on selline sant olla, aga teha pole midagi. Matkata ja liikuda on rasedale (ja mitterasedale) väga head, aga sellegipoolest tuleb oma kehale natukene armu anda ja seega jätsin ma oma matka arsti soovitusel siiski katki. Või noh, jätan, sest see on alles homme. Kahju on küll, aga no ma lihtsalt tõesti ei suuda seda hetkel teha. Kui ma ennast kirja panin, siis ma olin nii vähe rase, et siis ei tundunud isegi jooksmine ületamatu, aga praegu on küll selline tunne, et hingeldan juba 200m poodi jalutades. Lihtsalt hapnik saab otsa, jõud väljub kehast, süda hakkab taguma ja kõht tõmbub kivikõvaks. Sellega meenub, et ma peaks teisipäeval teada saama, kuidas mul rauatasemega lood on, sest ämmaka sõnul on need rauapuuduse sümptomid ka. Öeldakse küll, et ega rasedus haigus ei ole, aga vahepeal on üsna sant tunne küll…

Aga et teip juba ostetud sai, siis palusin Kardol ennast sellegipoolest ära teipida. Ega ainult matkates mugav olla ei või, ehk on kodus ka mõnnam või nii. Vaatasime mingi kohutavalt jama video ära, saime enam vähem aimu, et mismoodi need ribad olema peaks kõhul (pmst nagu V täht kõhu alt ja siis kaar kõhu alla).

kõigepealt võtad teibi

Siis mõõdad endale vajalikud ribad valmis.

otsad tuleks ümaraks lõigata, siis ei hakka kuskilt torkima

ma niisama enne teipimist

Üks normaalseimaid pilte elus, mis ma siia blogisse lisanud olen

Pmst võttis see kõik mega vähe aega. Kardo teipis mind kaks mintsa, siis ma mölisesin temaga 2 mintsa, et ta eest alt mu V-tähte KOKKU ei teipinud, vaid sinna mingi imeliku augu jättis, nagu… V täht on ALT KINNI, WHAT NAGU?! Mille peale ta vastas, et kui ma soovin eksperdi teipimist, siis mingu ma eksperdi juurde ja et ta ei ole ekspert ja blaablaa, aga no krt kui on öeldud, et teha V täht, siis miks sa jätaks selle alt lahti? Ekspert või mitte, MIKS!??!?!?!? Ok lähen jälle närvi ilmselgelt, kuigi mega lamp asi, aga mind nii häiris, sest noh, mida ta kurat tuleb minu kallist teipi siin priiskama ja valesti tegema. Oleks pidanud ise tegema ilmselgelt, aga ma lootsin, et ABIkaasast võiks abi olla…. Ok ma olen ilmselt vaimuhaige ja pean lõpetama selle V tähe üle soigumise, aga ma ei saa…

ÜHESÕNAGA, kuna mul alaselg ka valutab, siis laksasime sinna ühe X tähe kujulise moodustise ka. Ma enne näitasin Kardole igaks juhuks üle, et kui X teed, siis kaks juppi käivad teineteisest üle, sest muidu oleks ta mulle raudselt ühe jupi talla alla kleepinud ja teise alaseljale või midagi, aga näed, läks sedapuhku täppi.  Ja no olgu see V alt lahti või mitte, siis tõesti on natsakene mugavam olla, seega soovitan kõikidel suurevatsalistel proovida.

Vot sellised lood siis. Läti reis jäi ära, matk jääb ära. Mis ei jäänud ära, olid diivanipuhastus ja pelletkaminapaigaldus, millest esimene oleks võinud loogiliselt olla PEALE kamina paigaldust. Ehk siis mu ühes postituses pakutud spekulatsioon teemal, et see paigaldus on “paari augukese tegemine” ei pidanud paika ja meie terve maja on täis kohutavat ehitustolmu, seinatükke ja kive. Täna toimetati lausa 8h, homme tullakse uuesti tagasi tööd lõpuni viima. Homme hakkavad Kardo, mu isa ja Kardo sõps meie maja tünniosale laudist ka panema ja mina… mina istun kinniteibituna toas ja mõtlen, et ma vist ei plaani parem enam mitte miskit, pole nagu vast mõtet :)

i’m alive ja lobajutud

Ma poleks üldse täna ka siia blogisse jõudnud, aga ma kartsin, et kui ma eilse postituse viimaseks jätan, siis võib mulje jääda, et ma meeleheitest otsad andsin. Nii see siiski ei ole. Kirusin ennast siin paar tundi, uurisin läbi igasuguseid spa-variante, aga noh…reedene päev, kõik toad juba kinni ja lõpuks sain ise ka aru, et pole mõtet mitu-mitu sotti raisata, et ruttu kuskile spasse põrutada. Ujumisvõimalusi on ka ju lähemal.

Olen ju ise muidu nii rahul oma iseloomuomaduse üle vooluga kaasa minna, seega imestasin lõpuks ise ka, et miks see asi mind nii rivist välja viis ja pahaseks tegi. Juhtus, siis juhtus, ega elu läheb edasi ja midagi nüüd ju väga katki ei ole. Lähme lihtsalt septembris Jurmalasse ja saab seegi tehtud.

Esiteks käis eile küll diivanipuhastaja, aga neil läks niiii kiiresti, et mina jõudsin vaevu ülakorrusel natukene koristada, kui nemad juba alt hüüdsid, et valmis on. Ütleme nii, et mõni ime, et ma pole üks nendest, kes kardab oma tänavaste pükstega diivanile istuda, vaadakes mu diivani enne pilte. Siin oli olukord nii hull, et need parmud bussist ise lööks ristimärgi ette, kui SIIA istunud oleks. Eriti haige on see, et alles kaks kuud tagasi (või vähem) käis meil ka diivani keemiline puhastus, aga juba olid suutnud lapsed selle nii ära läbustada, et hoia ja keela.

Igatahes meie neile ette ei jäänud ja tänu sellele, et me kodus olime, hakkasin ma loomulikult koristama. Mul on vist tõesti mingi teema, et kui sisemiselt tunnen rahutust, siis koristamine lõõgastab mind maksimaalselt. Sain kolm hiiglaslikku kasti mänguasju, lasteriided ja värke heategevuseks kõrvale pandud. Lastetuba ja magamistuba on nüüd ideaalses korras – ainukene asi on see, et tahaks oma garderoobi ka veel 50% hõredamaks saada. Noh, nii, et kõik asjad oleksid seal just idekad. Eile juba loobusin ülipaljudest “kunagi olen kõhna” riietest, mida ma kiivalt alles hoidnud olen. Olen ma jeeee… :D

Kui Lendel lõunauni tehtud sai, sõitsime me Viimsisse, H2O veeparki. Mul vanemad kinkisid meile jõuludeks perepileti ja nüüd kulus see kenasti marjaks ära. Mari sai ennast torudest lolliks lasta ja mina sain Lendele järele lonkida. Õudne, kuidas lapsed paigal ei püsi, huh! Lonkida, sest mul on vasemas alaseljas mingi imelik närvivalu, et vahepeal ei saa reaalselt jala peale toetadagi. Ei tea, kas peaks mingi kreemiga ennast hõõruma, või mida üldse rasedana kasutada võib. Eks täna uurin.

Mari ja Lents riietusruumis. Mega offtopic küss, aga MIKS on 99% veekeskustes nii nadi föön, et ma võiks lasta sureval vanaemal endale pähe hingeõhku puhuda ja saan ka juuksed kiiremini kuivaks, kui nende fööninirakatega?

Ujuma saime heal ajal, inimesi väga veel ei olnud, seega saime lapsed rahus “ära väsitada”, poets läbi käia ja kodus jälle edasi koristada. Kardo juba anus, et ma lõpetaksin, sest ta ei viitsinud enam mu korraldusi täita, aga ma ei suutnud kuidagi ennast takistada ja suutsin voodisse ronida alles keskööl. Selleks ajaks oli ka kõik pesu pestud, riided sorteeritud ja isegi Kardo tuba suht korras (ma kipun sinna ise asju eest ära loopima, eriti praegu, mil esik peab tühi olema).

Räägime siis esikust kah. Leidsin ema kaudu inimese, kes on nõus siseuksed ära vahetama (10€/h). Uksi ei leidnud, aga siis meenus, et aaaaa krt ma olen ju see Mollukas ja ma võin inimestelt fbis abi küsida. Töötas ja leidsin e-poe, kus on minule vajalikes mõõtudes uksi. Tahtsin neli tükki tellida. Kolm SELLIST (WC, vannituba, Kardo tuba) ja üks SELLINE klaasiga. Tegin tellimuse ära, tuli kiri, et arve tuleb meilile, aga no ei tulnud essugi. Kirjutasin sinna täna ka, et päriselt tahaks uksi küll, kui vähegi võimalik oleks.

Hange.ee kaudu leidsin ka inimese, kes mul esikud üle värvib, nüüd tulebki ainult ära oodata, mida need pelletikamina paigaldajad kostavad ja kaua neil siin läheb. Nad peakskidki kohe jõudma, eks näis siis, kui suur jaur see paigaldus on. Ma ise arvasin, et viskavad kamina seina ja paar toru siia-sinna, aga Kardo pakub, et sellest saab üks suur tolm ja segadus. Eks siis näis, kellel õigus on :)

Lõpetuseks, mäletate, ma rääkisin vennast, kes mulle võlgu on? Eile sain selle kogu teema kohta veel nii palju infot, et ma reaalselt võitlen endaga, et seda mitte teiega jagada. Üks osa minust ütleb, et ma siiski siiralt usun, et tegu pole PAHA inimesega, vaid tal on lihtsalt midagi … viga. Samas ma tahaks inimesi hoiatada, et nad neverver ei teeks temaga mingit koostööd, sest sa ei saa ei tööd ega rahagi. Ei tahaks ju olla ka enam see vend, et jah Mallukas kogu oma musta pesu netis peseb, aga no see stoori on päriselt lihtsalt nii haige, et ma niii tahaks jagada :D Alguses hoidis mind muidugi tagasi ka see väike lootus oma 500€ tagasi saada, aga see on praeguseks nii kadunud, et selle üle vist ei tasu unistadagi :D Igatahes väärib see kindlasti uut postitust, mitte närust postilõiku. Igatahes, mis teie arvate, ah?

Aga okei, sain teada antud, et ma olen elus ja eks varsti räägime jälle. Olge musid ja be coolens. #olen12aastane

mõni päev ei ole minu päev vist

13.00

Lende on juba mega väsinud, tahaks lõunaunne, aga meie ei lase. Oleks ju palju mugavam, kui ta bussis magaks. Mõtleme talle miljon tegevust ja hoiame üleval. Aega bussini on nii-iiii-iii palju. Peaks ehk poodi minema, aga aega on nii palju, varsti lähen.

13.30

Tea, kas peaks poodi minema? Ah, aega on.

14.00

Aega on nii palju, pole veel mõtet kuskile liikuma hakata, pakime viimaseid asju. Mida võtta, mida jätta? Nean ennast pakkides, et ma sellega enne algust ei teinud, aga kogu aeg ju aega oli veel nii palju. Nüüd vist poodi ei jõua, asjad vaja ju ära pakkida!

14.30

“Kardo, kas ma peaks takso tellima?

 -“Ah, kell veel nii vähe, mis me seal bussipeatuses ikka istume,” arvab Kardo.

Vaatan taxify appi, taksosid ei ole. Yandexiga sama jama, taksos pole. Lähen juba närviliseks, sest buss väljub 15.20 ja arvestades, et kui takso siia päraperse tellid, siis läheb 10 mintsa vähemalt. Sõit bussikasse veel 10-15 mintsa. Ja no tahaks ju bensukast ka läbi käia, et bussis siis nüüd midagigi snäkkida oleks.

14.39

Olen pea 10 mintsa üritanud tulutult äpi kaudu taksot saada, helistan Tulikasse, ehk saab sealt. “Takso tuleb 20 minutiga,” teatab tülpinud hääl.

14.40

“KARDO ME EI JÕUA SELLELE BUSSSIIILEEEEEE!”

14.41

Saan Taxify takso, mis lubab siin olla 11 minutiga. 11 minutit on parem kui 20 minutit.

14.50

Seisame maja ees, pott kaenlas kotid selgas ja Mari kilkamas, kuidas me lähme kohe bussi peale ja siis suurde veeparki.

14.51

Tuleb takso ja asume Pääsküla poole sõitma. Mina vaatan iga 20 sekundi tagant kella ja üritan üleval hoida Lendet, kes ei suuda silmi lahti hoida.

15.06

Oleme Pääsküla bensukas. Unustan kogu oma hommikuse jutu tervislikust snäkikotist ja loobin korvi kõike, mis silma alla jääb. Saiakesed. Krõpsud. Coca. Kommid. Ah, võtame õunu ka, siis nagu oleks juba midagi. Lapsed poetavad korvi veel kõrrejoogid ja Mari uhiuue TY kaisuka. Suva. Võtke mida iganes ja jooooooookseme bussipeatusesse!

15.18

Seisame bussipeatuses ja ootame. Jumal tänatud, me jõudsime! Asjad said pakitud, Lende on nii viimase piiri peal, et jääb bussis kohe magama, mina saan rahus pildid ära töödelda ja õhtuks oleme kenasti Riias.

15.19

“Miks me igale poole alati nii viimasel hetkel jõuame, et alati nii tormama peame… Ma ikka ei õpi never,” vangutan ma pead.

15.21

Ette sõidab uhke Lux Express. Paneme ühe seljakoti alla pagasnikusse, Mari kilkab, et LÕPUKS saab bussi, inimene on ju seda terve päeva oodanud.

15.22

Ulatan bussijuhile piletid.

15.23

Vaatame peatusest, kuidas Lux Express minema sõidab. Jah, oleks võinud ju lastele ka dokumendid kaasa võtta.

Mis seal ikka. Tellisin takso, tulime koju tagasi. Mul nutt kurgus, kurat, miks ma nii loll olen? Esiteks kogu see rabelemine, lapse üleval hoidmine, kiiruga pakkimine, jooksmine. Ja vaene Mari. Ta ju nii tahtis Jurmalasse minna, me oleme sellest päevi rääkinud, et lähme sõidame bussiga ja siis lähme suurde veeparki ja…

16.10

Vaatan Lux Expressi kodukale. 17.20 bussile on viis piletit. Kõik erinevates bussiotstes. Juurdlen, kas ükski nendest kohtadest meie kõrval oleks nõus kohta vahetama, et me vähemalt Lendega kõrvuti istuda saaks. Mari saab rohkem omaette hakkama, aga no hea oleks, kui see inimene tema kõrval KA oleks nõus kohta vahetama. Kui suur on tõenäosus, et bussis on kaks emmi, kes ütleksid, et ei, ma ei ole nõus kohta vahetama, et te lapse kõrval istuda saaks? Ämm arvab, et selliseid võib palju olla.

16.20

APPI, mida me teeme nüüd siis?! Lähme, või ei lähe? Lende muidugi juba magab. 17.20 bussiga jõuaksime me alles pool 10 Riiga, sealt veel vaja Jurmalasse edasi sõita, aga vähemalt ei läheks hotelli broneering raisku ja homne kava Jurmalas ei oleks ka rikutud.

16.25

Okei, suva. Lähme! Ostan siis piletid, küllap keegi ikka nii palju vastu tuleb, et laseb meil kohta vahetada, inimesed on ju normaalsed, eks?

16.28

Kõik piletid on välja müüdud. Liiga kaua mõtlesin.

16.29

Võitlen nutuga ja näen silmanurgast, kuidas Mari hiivab poekotist paki komme välja ja läheb neid teise tuppa nosima. Las läheb…

16.30

 

16.35

Meenub, et reis oli spets ajastatud nii, et me diivanipuhastuse ja pelletkamina paigaldamise ajal siin ei oleks ja lapsed ees ei koperdaks. Ei no tore.

16.36

Läheks äkki kuskile mujale spasse? Kell on juba nii palju, kõik viimase hetke pakkumised on kirved ja minu tuju -288488484. Las see Lende magab siis pealegi, ehk tuleb hiljem mõni parem mõte. Laman veits looteasendis maas ja tihun nutta. Ja siis söön need krõpsud ära, mis ma bensukast ostsin…

snäkid bussireisiks *

Minu ideaalne snäkikott bussireisiks sisaldaks täiesti ausalt kokakoolat, hapusid pudelikujulisi komme, shokolaadiküpsiseid ja võib-olla mingi mõnus saiake ka sinna otsa. Ma usun, et see nägemus klapiks mu laste omaga ka, aga paraku on isegi minus üllataval kombel mingisugune osa, mis tunneb survet ikka lastele tervislikumat kraami pakkuda. Või noh, ma vähemalt üritan – eks nad tegelikult saavad ju ikka aeg-ajalt kõike, ei saa salata.

Ühesõnaga sõidame meie täna Luxexpressiga Riiga ja sealt edasi Jurmalasse. Bussireis tuleb ikka omajagu pikk ja selles suhtes nadil ajal, et lõunauni on selleks ajaks ammu ära magatud ja seega tuleb kõik need viis tundi sihtpunktini lapsi rõõmsana hoida. Ma olen kotti pakkinud mänguasju, raamatuid ja tegevuskaarte, aga no sööma peab ju inimene ka. Lisaks on Luxexpress bussides ka need tahvlid, millest saavad nad multikaid vaadata ja snäkkida. Nagu öeldud, ikka HEA emana hakkasin siin vaatama, et mida ma siis snäkkimiseks kaasa suskan.

Hiljaaegu tõi Maped meile kingituseks “piknikukomplekti”. Ma olin neid muuseas just enne seda Selveris näppimas ka käinud, hakkas lihtsalt silma mingi väjapanek värviliste karpide ja pudelitega. Maped firma oli mulle enne meelde jäänud rohkem joonistustarvete müügiga, seega uudistasin seal veits, et mis nad siis nüüd pakuvad. Ühesõnaga, nad pakuvadki joogipudeleid ja toidukarpe. Eks see vist rohkem väljamaale suunatud ole, kus enamik koole ja lasteaedasid sooja toitu ei paku ja lapsed ise oma söögi kaasa võtma peavad. Selle jaoks on need karbid/pudelid küll tõesõna ideaalsed.

Meie maal saavad lapsed lasteaias sooja toitu ja sinna sööki kaasa vaja pole panna, küll aga on kodus kogu aeg selliseid karpe vaja, et ülejäänud toit külmkappi panna ja jalutama minnes vett kaasa võtta. Ja noh, täna snäkkide pakkimiseks kah.

Terve komplekt oli pakendatud säärasesse termoskotti, mis mahutab kenasti kaheosalise karbi, joogipudeli ja paar puuviljagi lisaks. Nagu näha, hoiab kott ka sooja/külma, seega saab karbiga näiteks tööle sooja toidu kaasa võtta ja ta jahtub palju aeglasemalt, et ehk jõuad isegi lõunal soojendamata sooja toitu süüa. Kui ei joppa, siis kõik Mapedi karbid on mikrokakindlad, seega saab neid rahumeeli ka mikrokas soojendada, kui vaja on.

Suure karbi sees on väiksem karp, mis on muuseas lekkekindel. Et saad omale sellise lõuna kaasa pakkida, niiet hoia ja keela. Karpi supp, karbi all on veel ruumi, sinna saad oma leiva-saia panna. Kõrval veel ruum puuviljadele või jogurtile. Jep, sinna mahub terve jogurtitops külili. Või no see väike ikka, mitte suur, eksole.

Mina panin karpi viilutatud vilju, karbi alla puuviljasnäkke ja tühja koha peale ühe smuuti.

Tundub juba päris asjalik snäkikott, eks?

Mida ma veel kiita tahan, on see pudel! Neid on tegelikult kaht sorti müügil. Suuruselt on nad samad, aga see konkreetne isend käib kerge nupuvajutusega lahti ja on ka alt lahtikeeratav, et saab selle kenasti ära pesta, mitte ei pea seal pärast mingi pudeliharjaga udjama. Kõik tükid pudelist käivad lahti ja on väga kergesti pestavad. Lisaks on pudel 100% lekkekindel, sest joomiseks tuleb sinna peale natukene huultega suruda. Lendel võttis tsutt aega, et see ära õppida, aga nüüd saavad mõlemad hakkama. Pudeleid saab Apollost näiteks :)

Leidsin enda instast selle teise pudeli pildi ka. Kork käib tõmmates lahti, mitte nupust. Põhi pole ka avatav, aga sellegipoolest aus veepudel!

Ühesõnaga said kaasa võetud Pombeli smuutid, sest neid läheb meil küll päevas mingi kolm tükki vähemalt. Alles oli külmik neid täis, nüüd juba jälle võtsin viimased kaks pakki panemiseks välja. Siis veel paar pakki Mysnack puuviljamaiuseid niisama snäkiks ja lisaks koorisin õunu ja tükeldasin paar minipaprikat. Tundub, nagu ideaalne snäkikott eks? Ok-ok, mul on endal seljakotis veel Yummikommide pulgakomme ja pakk kummikaid ka, et päris kommivaba see reis olema ikka ei saa. Ega ma mingi loom ei ole!

NALI. Mari leidis mu koti üles, rüüstas karbi enda kätte ja sõi rahulikult selle tühjaks. No mis seal ikka, pean nagunii poest läbi käima, toon siis seekord rohkem puuvilju. Hea, et mul kaks komplekti karpe on, saan lastele eraldi moonakotid teha, muidu istu seal bussis ja kuula seda kiunu, et kes mida rohkem sai ja kes mida kellelt ära võttis. Tüüpiline…

Mari väitmas, et ta “ei söönud kõike ära”. Jajajah, isegi vee kulistas sisse, sindrinahk!

Ühesõnaga, minu meelest on väärt komplekt ja poodides müüakse neid kuni sügiseni soodushinnaga, seega soovitan pilgu peale visata. Ma ei tea, kus neid veel on, aga kindlasti on Selverites, sest seal mina neid nägin. Ja kes minu seletustest ja piltidest aru ei saanud, siis näete, siin on üks komplekti tutvustav videokene kah:

Kas tahaksid endale ka sellist Maped Piknic kombot võita? Ma lilla võtsin endale, aga samasugune helesinine on veel teile ära kinkimiseks. Ehk siis termokott, suur karp ja see uhkem pudel. Tahad? No ikka tahaaaa-aaaad, eks? No selle jaoks polegi vaja mitte midagi muud teha, kui jäta kommentaar, et soovid ka komplekti loosimises osaleda ja juba esmaspäeval loosin ma võitja välja :) Võite ka öelda, et mis on teie lemmik reisisnäkk, ma lähen just poodi, äkki tuleb millegi hea isu!

*Postitus sündis koostöös www.skizze.ee poega