Mariann Kaasik's Blog, page 172

soovitan: parim kingiidee (mulle) on QUDO*

Uskumatu, et minust on saanud sõrmustefänn, ma ju tegelikult rääkisin ka sellest SIIN. Reaalselt ma kannan oma sõrmuseid nii tihti, kui nad mulle sõrme lähevad. Rasedarõõmud – mõni päev on näpud vähe paistes ja ei saa miskit sinna panna. Teine päev on jälle olukord parem ja saab jälle ehteid kanda ja komplimente koguda. Iga jumala kord on keegi mulle öelnud, et oo, sul nii äge sõrmus. Siis ma seletan, et see on tegelikult kolm sõrmust ja et ma saan neid kive seal peal vahetada ja endale uue sõrmuse niiöelda kokku kruttida. Samu kive saab kasutada ka kaelakeel ja käevõrul, neid mul ei ole. Kõrvarõngastel saab ka ja need mul on, aga paraku ei sobi need mu kõrvale (kõrvalest on liiga… suur) ja nõnda saan mina kanda vaid sõrmuseid. Pole hullu, mulle piisab hetkel nendest ka.

Nende sõrmustega on see, et tõeline hasart tuleb sisse. Kive ju lõputult mul pole, et mida ma siis tänase kostüümi juurde kokku sobitada saan. Ja täitsa uskumatu on see, et juba viie kiviga saad endale korralikult erinevaid sõrmuseid kokku mixida. Ma otsisin lausa telefonist välja, et mis ma siis endale kokku pannud olen. Iga kord pole meeles olnud muidugi pilti ka teha…

Alustasin ma kolme kiviga, siis tellisin endale mingid juurde ja lõpuks täiendasin veel kogu kolme kiviga. Nüüd sain teada, et täna tuli megalt kaupa juurde, et ma nüüd ei välista, et äkki paar tükki kuluksid veel marjaks ära? Ma juba Kardole ka öelnud, et kui kinki vaja, siis ostku sealt mulle midagi, ma kurb ei oleks. Ma eelmises postis ütlesin ka, et kodukal on suur valik väljas, aga päris poes on valik palju suurem. No vaadake ise uut kaupa, kui ilus!

Minu enda kogu võiks ka selline olla *õhkan kadedusest* aga no tegelikult ei saa ma oma kogu üle ka praegu kurta. Selles suhtes, et parem kui mitte midagi! Ja kuna ma millegi muu kogumisega ei tegele, siis vabalt võib ju inimese hobiks olla QUDO kivide korjamine, kes mind keelata saaks. Tore on see ka, et need hinnad hakkavad 16€ pealt, et ei pea iga kord jubedat väljaminekut tegema, kui “tahaks midagi ilusat” osta.

Nii vaatan, et päris äge kogu juba kokku kraabitud. Oh, peakski mõtlema, et mida ma homme Kanal2 hommikusaatesse selga panen ja mis sõrmuse ma sinna juurde võiks kokku kompunnida. Mind kutsuti homme kuke ja koiduga meie saate uuest hooajast rääkima, nii et tuleb ju ennast üles lüüa. Issand, mis ma selga panen?!

Igatahes, ma tegelikult tahtsin meenutada, et koodiga “mallukas15” saab nii e-poes kui ka päris poes tellimusest 15% allahindlust, et ostke siis endale ka, te raudselt olete mega rahul selle kraami kogumisega. Rahakott mitte nii väga, aga 20dani saab koodi kasutada, seega ärge kaua viivitage! Kive saab ikka Fabeles.com poest SIIT!

*Postitus sündis koostöös Fabeles.com e-poega

The post soovitan: parim kingiidee (mulle) on QUDO* appeared first on Mallukas.

teooria, külalised ja ema, kingi mulle kunstjalg

Kuna mul on homme võtted+teooriaeksam vol 2, siis lubasin ma endale, et kogu “viimane” õppimine peab jääma tänasesse, et ei korduks sama, mis eelmisel nädalal. Noh, et tunde harjutan ja siis lõpuks on kõik pudru ja kapsad, kui kooli jõuan. Mitte, et ma muidugi vaid täna õppinud oleks. Ka üleeile ja eile sai teste tehtud ja tulemused ei olnudki lõpuks enam kuigi pettumust valmistavad.

Muidugi eelnes nendele testidele kümneid mitte nii häid teste, aga lõpuks hakkas sujuma küll. Täna hommikul tegin vahelduseks liiklustestide äpis neid ARK teooriaeksami küsimusi, aga seal veel nii hästi läinud ei ole ja parim tulemus on 2 viga 30st. Ma ei tea, kas see on piisav läbi saamiseks?

Igatahes on nende testidega nii (vähemalt mul), et ei saa jutti õppida, on vaja pause teha. Seega tegin ma pausi ja otsustasin ühe peegli kollaseks värvida. Ja kuna mul oli ju parasjagu paus, siis mõtlesin vaadata, kuidas oleks, kui üks esikusein hall oleks. Sõbranna soovitas, et kui 1×1 meeter ära värvida, siis saab aru. Ma vist läksin natsa hoogu, aga mulle tundub, et kollasega sobib küll kokku. Nüüd jääb üle ainult mõelda, et mis teiste seintega teha, et mis valge ja mis kollane ja mis hall.

See värviga mässamine oli väga dramaatiline, sest mingil põhjusel kuulasin ma samal ajal eriti kassi muusikat ja valasin pisaraid. Noh, nt see “7 years old” lugu. Kuulasin ja nutsin, et loodan ise ka, et kui ma vana, siis ikka lapsed tahavad mulle külla tulla. Selline harilik rasedahormoon möllas.

Kaua mul halada ei lastud, sest mulle tuli külla üks blogilugeja, keda ma enne näinud ei olnud. Mitte, et ma muidu nüüd hullult kõiki oma blogilugejaid näeks ja nii, aga kuna ta oli parasjagu Tallinnas, siis ma mõtlesin ta endale külla kutsuda. Me oleme siin aeg-ajalt suhelnud (ma ütlen aeg ajalt, sest ma ei suhtle kellegagi …rohkem kui aeg-ajalt :D) ja mul oli ammu tunne, et tahaks teda oma silmaga näha. Muuseas, üks mu awkwardimatest momentidest oli just temaga seotud. See oli nimelt siis, kui ma käisin suvel laadal ja keegi mulle kommentaari jättis, et ma liipan nii koledasti, mäletate? Sellest tuli suurem teema ka, kus kõik anonüümselt mulle ette heitsid, et kuidas ma nii imelikult vänderdada julgen ja kuna me just tol hetkel rääkima sattusime ja mulle meenus, et ta parasjagu haiglas on, siis ma viskasin mingi sellise lause, et püha jumal, peaks vist tulema ka sinna haiglasse sulle kõrvalvoodisse vedelema ja laskma oma jalad amputeerida, et oleks kõigil süda rahul.

Kui ta mulle nii muuseas mainis casually, et lihtsalt infoks, mul siin just 10 päeva tagasi amputeeriti jalg ära, siis ma olin nagu…

Aga õnneks ta oli piisavalt norm, et mitte mu suvalt öeldud lauset kuidagi pahaga võtta ja me suhtlesime ikka edasi. Vb ta küll arvas, et ma veits retakas, aga no mis seal ikka. Ja kuna ta haiglas oli ja ma jälestan haiglaid, siis ma talle külla küll minna ei plaaninud, aga ma mõtlesin, et mingi üllatuse võiks ju sinna saata. Aga mille? Kuna me olime nii suva teemadel suhelnud, siis mul ei olnud õrna aimugi, et mis talle meeldiks või ei meeldiks, mistõttu olin ma super kaval ja tegin SELLE postituse. Kuna ta üsna tihti mu blogis kommenteerib, siis ma eeldasin, et küllap ta ka neile küssidele vastab ja siis meelega panin sinna selliseid küsimusi, et ma saaks teada, mida talle haiglasse saata. No ja ta langeski mu lõksu ja ma sain vajaliku info teada, et talle haiglasse just talle meeldivat head-paremat saata. Koos lemmikvärvides õhupallidega muidugi, ega ma mingi koletis ei ole!

Igatahes. Nüüd ta tuli siis mulle külla, sest tal oli siin Tallinnasse asja ja võttis oma venna ka kaasa. Me siis tegime siin koos suppi (st ma sundisin neid vaatama, kuidas ma suppi teha üritan) ja kuna nad tõid torti, siis saime jälle mängida, et Maril on sünnipäev (issand, me mängime nüüd seda kogu.paganama.aeg). Ühel hetkel kohendas kallis külaline oma üsna uut jalga, mida ta siin Tallinnas saamas oligi, kui Mari kohe pilgu peale viskas ja märkas, et midagi on seal teistmoodi.

Võiks eeldada, et laps hakkab uurima, et miks tädil jalga pole või et mis juhtus, aga ei. Mari oli kade, ta tahtis KA sellist jalga, mis ära käib. Ja lausa nii väga tahtis, et ta tundis vajadust veel hiljemgi peatäie nutta ja siis kurvalt küsida, et kas ta ikka sünnipäevaks saab endale sellise jala, mis ära käib. Roosa ja printsessipiltidega, muidugi.

Selline tütar mul, hetke sünnasoovid on tal: suur-suur tigu, suur-suur printsessikleit ja nüüd siis lisandus nimekirja proteesjalg.

Selline ta mul on. Ega normaalne vist ei ole, aga armas sellegipoolest

vot miks peab keelt tundma

Täna oli üle pika aja selline tunne, et no MIKS ma ometi koolis seda vene keelt usinamalt ei õppinud?! Eks muidugi on ennast ennegi selle pärast kirutud, aga täna siis jälle oli tunne, et kui ma vaid keelt oskaks, oleks kohe lihtsam elu.

Olukord siis ise selline, et käisime Maximas. Kardo astus Lendega ees, ma veel kobistasin midagi seal puuviljaletis, kui mingi vana naine midagi minu poole vaatab ja veits vehib, silmanurgast märkasin. Kuna ma aru ei saanud, et mis ta täpselt tahtis, siis ma lihtsalt vaatasin ta poole ja naeratasin. Kui ta nägi, et meil nüüd silmside on, kordas ta oma eelnevat liigutust: näitas mu kätele ja tegi siis öökivat nägu ja raputas etteheitvalt ja tülgastusega pead, et ma ikka kindlasti aru saaksin, et mu tätoveeringud on ebaaktsepteeritavad.

Oleks ma vaid osanud vene keelt, siis oleksin ma tädikese käest küsinud, et kas see tuli tal mingi teatud vanusest, või on ta elu aeg olnud inimene, kellel on komme enda arvamust jõuliselt peale suruda ja teistes sellega ebamugavust tekitada. Kuigi ma eeldan, et see on ikka iseloomus kinni, eks ole sellised troppe nooremaid ja vanemaid. Aga ise nii väljapeetud vana daam ja siis tuleb teisele inimesele poes öökimisnägusid tegema, et… miks? Mis ta eeldas, et ma teen?

Raiun oma käed Valdeku Maxima puuviljaleti ees maha?

Torman poe pealt riivi otsima ja nühin oma tätoveeringud maha?

Panen ruttu midagi selga, et ta mulle oma vanamutiokset peale ei pritsiks, kui mu käed tal juhtumisi tõmbavadki maomahlad käima?

Lähen poest ära, et teda mitte häirida?

Ehitan ajamasina ja lähen tagasi aega, mil mul veel ühtegi tätoveeringut ei olnud ja ei tee ka neid mitte iial, sest üks vanamutt Maximas lubas mu peale öökida?

Vabandan nuttes, et julgesin oma keha tema jaoks ära rikkuda.

Kõiki neid küsimusi oleksin ma tahtnud ta käest küsida, sest noh, arvestades seda, et temast oleks väga ebatõenäoline eeldada, et ükski nendest ülalnimetatud asjadest juhtuks, siis oli tema ainus eesmärk võhivõõrale inimesele haiget teha. Noh, mitte, et ma nüüd looteasendis nutma läheks duši alla, aga saate ju aru küll. Ta tahtis, et mina teaksin, et talle ei meeldi ja et see on tema meelest kole. Teise inimese keha halvustamine on ju soov haiget teha. Vahet ei ole, kas vanake oleks oma oksenägu teinud kellegi paksu keha peale, viltuste hammaste, tätoveeringute, soengu või mille iganes peale. See ei ole lihtsalt viisakas. Ja kuigi ma TEAN, et selliseid inimesi on, siis vanainimestes on seda imelik näha. Mul nimelt on vanakeste koha pealt täielik nõrkus, sest mina oma peas mõtlen alati oma vanaema ja vanaisa peale, kes olid nii nunnud vanainimesed, et seega tundub lausa vale, et mõni mutt normaalsete vanainimeste reputatsiooni kallale läheb

mida? juba kaheksa kuud!*

Okei, see kaheksa kuud on veits mööndustega öeldud, sest tegelikult hakkab kaheksas kuu jooksma 4 päeva pärast, kui mul 31. nädal täis tiksub, aga mul on täna lihtsalt praegu pool tunnikest vaba aega ja iseendalegi üllatuseks lausa midagi rääkida sellest rasedusest. Tihti heidetakse ette, et miks ma üldse ei räägi oma rasedusest jne, aga nagu ma olen siin pmst terve beebiootuse aja öelnud – ei miskit uut siin ilmas.

Ühel hetkel oli nii, et ma ohkides rullisin ennast teisele küljele ja kirusin, et jumala eest, kuidas mul need lõpuraseduse hädad juba külge tulnud on, et ma alles teises trimestris. No jah, suur oli üllatus, kui ma äppi vaadates sain aru, et aa ei, mul ammu kolmas trimester käes ja täna ütleb äpp, et sünnituseni on 67 päeva. Kuna ma iial 40da nädalani last kandnud pole, siis ümmardame selle 60 päeva peale. 60!

Samas see on kaks kuud, mis on suht normaalne aeg, eelkõige selleks, et oma raamat lõpetada. Selle tähtaeg on ju sama, mis beebil ja see kuupäev on kindel. Ehk siis ma isegi loodan, et ma saan raamatuga varem valmis, et oleks vähem pinget, kui pikisilmi lõpus juba sünnitust ootan. Veel ei oota, aga ma tean, et selle 60 päeva jooksul hakkan ootama, sest ega mul see olemine siin kergemaks minna ei saa, kui Marta välja tulla otsustab.

Täitsa õige jutt – kõhu kasvades on tõepoolest väga ebamugav pikemaid (ja lühemaid) vahemaid käia ja kõrvetistest ma ei hakka rääkimagi, need on juba ammu. Mõni öö pean lausa kaks-kolm korda ennast üles ajama, et pissida ja üks Rennie nahka panna. Teate, sitt on, aga ma vist viriseks rohkem, kui ma poleks nagu mingi suht kogu aeg rase ja täitsa harjutav on see pidev oma kehas lõksus olemine, kus keegi sees rabeleb ja kõik iiveldab ja pistab ja nii. Seega ei lase ma ennast sellest suurt häirida. Mis aga väga ebamugav on – rahutud jalad. Lebad voodis ja ei suuda lihtsalt niisama magama jääda, jalad justkui tõmblevad või… ma ei oskagi kirjeldada. Ütleme nii, et seda ma peale rasedust igatsema ei jää, see on kindel.

Haiglakoti pakkimiseks tundub jube vara olevat, selle peale veel mõelda ei viitsi ja kui mu eelnevad kogemused paika peavad, siis mida mul ikka selleks üheks ööks ITK’s vaja oleks. Martale normaalseid riideid endale nipet-näpet, aga sellele veel aega mõelda *kuni ühel hetkel on aeg käes ja ma pole mõelnud, eks

soovitan: Kivvi vaarikaga näotoonik*

Ma alustan sõnadega, et mul pole õrna aimugi, miks näotoonikut päriselt  kasutatakse. Kindlasti oskaks mõni ilublogija nimetada üheksast tootest koosneva nimekirja, kuidas ja millega tuleks oma näonahka hooldada, aga mulle see toonik proovimiseks saadeti ja ma olen seda nii agaralt kasutanud, et see on mul põhimõtteliselt otsas. Mina isiklikult kasutan teda selleks, et kui ma olen meigi maha võtnud ja mul on parasjagu õhtu, kus ma ei kasuta näokreemi (ma iga õhtu ei taha, liialdamine teeb mul näo öösel rasuseks), siis pesen alguses näo ja siis tõmban toonikuga üle.

Aastaid tagasi katsetasin mingit muud näotoonikut kah, aga see sisaldas alkoholi ja kuivatas nii kohutavalt nahka, et siis tekkis peale kasutust tunne hoopis ennast uuesti niisutava kreemiga sisse määrida. Kivvi toonik just vastupidi, teeb naha puhtaks, aga ei jäta kuivaks. Selline mõnus tunne, et nägu on niisutatud, puhas ja lõhnab nagu vanaema aiast korjatud vaarikas. Jah, see päris vaarikalõhn, mitte see kunstkeemiline vaarikas, mis enamike toodete sees on.

Lisaks kõigele on ta veel vegan, dermatoloogiliselt testitud ja peaks väidetavalt sobima kõikidele nahatüüpidele. Minul on näiteks kombineeritud nahk, mis peaks olema kõige keerulisem (kui me nüüd aknet jne ei loe siia sisse) ja minul aitab hästi. Hoiab kuidagi värskena või nii.

Vedisin ta isegi Tartusse kaasa!

Ma vaatan, et noh, ega ta nüüd kõige soodsama hinnaga ei ole, üle 15€ maksab ja SIIT saab osta, aga seal all oli soovitus, et lõpumüügi puhul on metsiku vaarika ja sidruniga lausa poole hinnaga. Ma ei usu, et see ka halvem on! Pead muidugi anda ei saa, aga tundub suht sama asi, maksab 7.68€ ja saab SIIT.

Vot, sai soovitatud!

*Antud toote sain kingitusena

The post soovitan: Kivvi vaarikaga näotoonik* appeared first on Mallukas.

saagu valgus? mkm, pimedus!

Mul on nüüd mingi nädal aega magamistoas pimendavad rulood olnud ja juba ma mõtlen, et ma olen ikka loll, et ma juba kevadel selle peale ei tulnud, sest ma ei suuda kahe käe sõrmedel ka kokku lugeda, mitu korda lapsed umbes kell kuus hommikul ärkasid, sest päike paistis ja õues oli mega valge. Niisama kardinad olid meile enne ka ees, aga ega need mingit valgust eriti kinni hoia.

Kunagi mul ühes korteris olid pimendavad rulood, punased ja sellest eeldasin ma miskipärast, et heledad kardinad ei saagi olla pimendavad. Ma vist ei mõelnud, et on 21. sajand siin ilmas on kõik ammuilma võimalik. Igatahes tundus mulle, et suvi on läbi ja kohe on pime nagunii ja mis ma nende ruloode tellimisega ikka jaurama hakkan, järgmisel aastal saab ju ka vaadata.

Siis aga kirjutas mulle ettevõte nimega Print Decor, kes tegelikult rohkem keskenduvad lastetubadele ja erinevate piltidega ruloodele, mis lapsi rõõmustada võiksid. Tjah, ega meil lastetoas oli ka ainult õhukene kardin, aga kuna seal ju ometi kellelgi magada ei kõlba, siis seal ei olnud ruloo ammugi hädavajalik. Igatahes läks nii, et saime Print Decorilt kingituseks kahed rulood. Nii lastetuppa kui ka meie magamistuppa. Valida oleksime võinud midagi nende disaineri tootevalikust, aga kuna nad pakuvad ka võimalust ise täpselt näidata, millist mustrit sa soovid, siis kasutasime me seda ära. Lastetuppa tuli hallide ja roosade südametega valge ruloo, mis sobib kenasti seinaga.

Meie magamistuppa samuti samades värvides, kuid teise mustriga ruloopoiss. Ma ei teagi, kuidas neid kutsuda. Nooled? Midagi sinnakanti vist jah.

Tjah, “valmis” magamistuba ei ole, sest nagu te näete, on meil seal 180cm lai voodi ja selle kõrvale laotud üksteise otsa veel kaks 90 cm laia madratsit. Ma tellisin sinna veel ühe otsa, peaks kuu lõpus kätte saama, et siis oleks korralik seinast-seina voodi kah niiöelda, sest kuskile tuleb need lapsehordid öösiti mahutada.

Tõesti see ruloo on elupäästja. Me oleme siin isegi 9ni magada saanud, sest tuba on päriselt PIME! Milline luksus, tõesõna! Samas ma saan aru, et enamike lapsed ikka magavad OMAS toas ja päris äge oleks ju neile lasta teha nt nende lemmiktegelastega ruloo? Või kes on rohkem tänapäeva skandinaaviastiili austajad, kus värvilistele multikategelastele ruumi ei ole, siis kindlasti saab sellisel juhul mingi ägeda mustri välja mõelda. Meie lastetoa oma on ju ka üsna tagasihoidlik, aga igaüks saab ise valida muidugi.

Ps! Facebookis Malluka lehel on käimas ka loos, kus võid endale ka tasuta ruloo võita, mine vaata!

 

 

The post saagu valgus? mkm, pimedus! appeared first on Mallukas.

käisime O’Learys*

Ma ei tea, kui vanad teie olite, kui teie esimest korda bowlingus käisite, mina ise ei mäletagi, kui aus olla. Mari polnud ka veel käinud, Lendest rääkimata. Ja kui meid kutsuti O’Learyse spordirestorani/meelelahutuskeskusesse, siis ma mõtlesin, et ega seal vist suurt midagi muud meiesugustel teha pole, kui bowlingut mängida. Mitte, et sellel midagi häda oleks, aga ma kujutasin ette, et see on mingi õllesaal, kus on mingisugused mänguautomaadid ja noh.. bowlingurada. Mis seal ikka, kutsusime Mari sõbra kampa ja läksime.

See bowlingu osa oli nendevanuste lastega nagu ta oli. Algus oli ilus, Maku tõi Marile veel lillekese ja läksime keskusesse sisse, see asub Kristiine keskuse uuemas osas. Ma olin täitsa hämmingus, sest all oli küll selline spordirestorani osa, aga teisel korrusel oli nagu mingi täitsa teine maailm. Noh, alustades selle bowlingu osaga. Alguses proovisime nii, et suured ühel rajal ja lapsed teisel, aga lõpuks läks neil omavahel ikka väga keeruliseks oma korda oodata ja me andsime oma raja ka neile, et las veeretavad siis rahus enda kuuli. Jonni oli kamaluga, miljon korda seletamist, et mismoodi see järjekorravärk ikka töötab, aga noh, lastel oli valdavalt siiski tore, kui nad just ei nutnud või solvunud teineteise peale.

Lastel sai rajaääred üles tõsta ja lisaks said nad kasutada sellist krokodilli, et palli suunata.

toppisime pallid pluusi alla

Kui olime tunnikese bowlinud ja kraaklemist kuulanud, vaatasime, mis seal veel teha saab ja noh, ütleme nii, et VÄGA palju! Ausalt, kes vähegi tahab lastega midagi vägevat ette võtta, siis minge vaadake sinna. Mõne asja jaoks oli Mari natsa liiga väike, aga aasta vanem Maku juba täitsa asjalik ja paraja suurusega. Samas väga lõbus oli mõlemal.

Mariga mängisime koos õhuhokit? On see õhuhoki eks?

See oli nii naljakas asi, Mari sõitis virtuaalselt rongiga ja üritas asju krabada ja kätte saada :D

Kardo proovis ka ära!

Väike motoäss

rallit sai sõita!

mägironimist sai proovida

golfi sai mängida

Nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik. Seal sai veel erinevaid virtuaalseid mänge mängida, aga need pakkusid rohkem rõõmu rohkem isadele, khm. Siinkohal hea idee, et ideaalne koht, kuhu mees lapsega lustima saata. Garanteeritult on mõlemal MAX lõbus! Ma ise ei ole nii… virtuaalelu peal väljas, aga ehk mõni teine ema on, ma ei taha diskrimineerida siin, eksole

faaaak ja jeeee käsikäes vist?

Nagu ma ütlesin, siis eelmise nädala lõpus pakkus sõiduõpetaja mulle välja, et kuna mul on kõik teooriatunnid läbitud ja vajalikud testid tehtud, siis võin ma ükskõik millisel esmaspäeval tulla autokooli teooriaeksamit tegema. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni ja hakkasin usinalt teooriateste lahendama. Ütleme nii, et kuigi ma olin ka neid enne lahendanud, siis … valesti. Selles suhtes, et kuna minu autokooli leht annab peale teooriatesti läbimist ainult teada, et kas tegu on õige või vale vastusega, siis hakkasin ma tihti vale vastuse korral ise genereerima, et miks see vale oli. Selle asemel, et kelleltki küsida või nii.

Alles siis, kui sõbrad hakkasid minuga koos teste lahendama (ja teie mind ühe postituse peale aitasite, eriti Kristat, kes mulle meilile pika seletuse saatis, miks ja kuidas mingid vastused tulevad) hakkas juba mingi loogika tekkima ja lahendamine läks aina lihtsamaks. Terve nädalavahetuse tegelesingi ma suhteliselt usinalt erinevate testide lahendamisega ja vastuste tuupimisega. Alles täna taipas üks sõbranna, et tema e-autokoolis on palju parem süsteem kui mul, nimelt, et kui valesti vastad, siis tuleb ka põhjendus, et miks antud vastus on vale või õige. Nõnda oli kohe palju lihtsam õppida. Näete, nii:

Ühesõnaga alustasin ma tänast päeva nii, et jooksin esiteks hommikul vara libedakoolitust tegema. Kõik rääkisid, et libedakoolitus on NII lõbus ja NII tore, aga ma pean ütlema, et ma tegin selle küll kenasti ära, aga meeldiv see küll ei olnud, pigem tekitas sellise tunde, et ma loodan, et mul päris elus kunagi sellist libisemist ei tule. Aga noh, selles suhtes jälle hea, et vähemalt tunne on kätte saadud ja natsa nüüd tean ka, et mismoodi või kuidas ka sellise libeda puhul käituda.

Libedakoolitus edukalt sooritatud, ühe suure miinusega. Ma suutsin enda käe vastu autoust nii lüüa, et lõin küünest tüki välja. Mul pole kunagi enne küüs nii katki läinud, eks nad mul lühikesed ka, aga mul polnud ka normaalne niimoodi edasi elada, sellise käega, sest me ju homme Tartusse. Õnneks ma sain oma küünetehniku juurde kiirelt aja ja ta tegi mul selle korda.

Ma ei hakanud peale seda koju tulemagi, sõitsin otsa linna, istusin Argentiinasse maha, sõin ja lahendasin kaks ja pool tundi jutti liiklusteste, kuni mul oli juba niiii-iiiii-iiii kopp ees neist, et karju appi. Ega teha polnud midagi, kuna ma olin juba lubanud kohale minna, siis läksin ka ja… kukkusin haledalt läbi. Vigadeks siis mingisugune viljakombaini küsimus (wtf), kindlustuse küsimused, mootorrattaga seotud küsimused ja paar sellist, kus oleks saanud vastust tõlgendada nii ja naa. Et ala kaks on õiged, aga mina panin ainult ühe õigeks, teise jätsin panemata. Mingisugused lollakad vead, mis tulevad lihtsalt sellest, et ma ei puutu väga mootorrataste või viljakombainidega kokku.

ÜHESÕNAGA jah, kukkusin läbi.

Õpetaja ütles mulle, et ma nüüd rahulikult homme Tartusse sõidaks, spaataksin ja paar päeva mitte ühtegi testi ei lahendaks, sest ilmselgelt on mul aju juba kokku jooksnud. Nojah, ma tegin ühe sellise vea, kus ma märkisin vastuse valeks, sest lugesin sealt välja “reguleerimata ülekäigurada” kuigi seal oli kirjas “reguleerimata ristmik”, sest nii mitmes testis oli pidevalt juttu just reguleerimata ülekäiguradadest ja siis kõik küsimused ja vastused sulasid lõpuks kõik kokku mu peas. Ja kuigi ma saan mõistusega aru, et ega õpetaja mind ju mu kauni välimuse ja hea südame tõttu läbi lasta poleks saanud, ma tegin piisavalt vigu ja nii, siis ikka oli nii suur pettumus sees, seda enam, et ta ütles, et ta näeb ise ka, et ma oskan seda teemat ja lisas, et ARKi teooria teeksin ma juba praegu vabalt ära, et kooli oma ongi keerulisem. Ei no tere tali, eks.

Istun siis mina seal, kurb, nutt kurgus. Arutasime õpetajaga, et järgmise nädala lõpus on mul see esmaabikoolitus ja 20dal see pimedakoolitus, kui ta ütleb siis, et “no ja peale 20dat saad sa siis vaikselt hakata maanteeameti poole liikuma.” Ma mingi eeee, täis oled või, ma just kukkusin teooria läbi ja sõitu pole ma ju ka teinud, mille peale ta arvas, et tulen järgmine esmaspäev uuesti, teen raudselt lebolt ära ja teeme uuel nädalal mõned sõidud ka ja siis kohe sõidueksami otsa, sest sõita ma ju oskan ja ta ei usu, et sellega probleemi tuleks.

Et noh, ühest küljest tunnen ma ennast hetkel räige läbikukkujana ja teisalt mõtlen, et… oota ma päris nii läbi kukkunud vist ei ole ka, kui inimene mulle peatset ARKi minekut ennustab? Või siis ta üritas mind ainult lohutada ja andis mulle valelootust, et ma ta hinge rahule jätaks ja koju ära läheks, ilma suurema nutustseenita

imelikud hirmud ja ülbe Mallukas

Käisin ükspäev ühes poekeses. Kuna ma olin ainukene klient (või mega kahtlase näoga), pani turva mulle kohe pilgu peale ja hiilis mul nii kaua järgi, kui mul imelik hakkas ja ma poest lahkusin. Liikudes turvaväravate poole hakkas mul süda taguma, et issand, oota, äkki ma ikka varastasin midagi?!

Sellest “hirmust” tulenevalt muutusin ma automaatselt Kõige.Kahtlasemaks.Inimeseks. Ma hakkasin ringi kõõritama, et kus see turvamees on. Ei julgenud midagi puudutada ja hakkasin paaniliselt käsi taskusse panema, juhuks kui ma enda teadmata siiski röövi sooritanud olen. Hea, et ma poest nuttes välja ei jooksnud, ise kisades, et “ma ei varastanud midagi!”.

Kui ma veel suitsumees olin, siis iga kord kui ma suitsetades politseid nägin, tekkis mul tunne, et ma peaks suitsu selja taha peitma ja jällegi, minema jooksma.

Bussiga rohkem sõites oli mul alati pilet olemas, aga sellegipoolest hakkas süda kontrolöri nähes peksma ja mega hirm tuli, et kohe “jään vahele”. Kuigi polnud nagu millegagi vahele jääda, aga kartsin sellegipoolest.

Ajaga on tekkinud kaks uut hirmu. Esiteks netis millegi müümine/ära andmine. Mõlemal juhul võid kindel olla, et kuulutust läbi ei loeta ja mitte kunagi ei või olla see nii, et sa lihtsalt riputad kuulutuse üles, saad oma asjast lahti ja elad edasi.

Kui ma kirjutan, et müün 469€ eest ostetud turvatooli 300€ eest, siis loomulikult peaksin ma juba eeldama, et kuulutusega kaasneb vähemalt paar kirja sisuga “sott ja tulen kohe järele!”. “Mis on vähim, millega ära annate?” Nagu… kui ma panen müügikuulutuse, siis see hind, mis ma sinna panen, ONGI vähim, millega ma ära annan, või mis? Kindlasti mitte ei pane ma hinnaks 300€, aga sellisele kirjale vastan, et oh sind kavalpead, et küsid, sest tegelikult kõige vähim, millega ma ära annan on 25€.

Kui ma kirjutan, et “Nelgi 37 aadressil on ära anda rotipuur”, siis ilmselgelt saan ma X arvu kirju sisuga: “Oleksin puurist väga huvitatud, kuhu saab järele tulla?”. Ma saaks aru, et kui üks inimene ei märka aadressi, aga reaalselt umbes viis inimest kirjutasid smamoodi, et kuhu saaks järele tulla, palun aadressi. Nagu kui ma konkreetselt kirjutan oma aadressi, siis kuidas ma veel täpsemalt saaksin kirjutada, et kuhu järele tulla? Joonistan kaardi? Lähen kaarikuga ise järele ja toon nad enda juurde? Nagu, mida veel?

Tuleks vist loobuda ka netis igasuguse nõu küsimisest, sest ma olen vist sellest kuidagi valesti aru saanud. Näiteks ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kogu aeg ma muudkui pean seda diivanit puhastada laskma ja see läheb aina mustaks. Eriti feil oli just nüüd see, et JUST puhastati diivan ära, ma viskasin veel pleedid peale, et remondi käigus tolmuseks ei saaks miski ja ühel päeval võtan pleedi maha ja avastan, et diivan näeb välja, nagu see oleks bordellist välja lohistatud. Suuuuuured plekid ja ma ei tea mis jama kõik peal, ilmselt läbi pleedi siis kuidagi imbunud ja rahus ka sinna ära settinud. Mis siis ikka, tuleb uus diivanipuhastuse aeg kirja panna, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki peaks nahkdiivanile mõtlema üldse?

Ma olen alati arvanud, et mulle need nii väga ei meeldi, aga paar tükki, kus ma külas istunud olen, on päris mugavad olnud ja võib-olla oleks see laste ja loomadega parem variant? Kuna aga nende välimus minu meeelst pole mulle siia tuppa päris sobiv, siis mõtlesin ideaalsele lahendusele: ma küsin nõu spetsiaalsest FBi grupist, kus ongi sisekujunduse teemad. Seal tihti inimesed küsivad, et ala kellel on kodus see või teine, et näidake, kuidas ja milline on jne.

Minu lootus oli, et saan veits inspiratsiooni, või julgustust, et on ka ILUSAID ja mõnusaid nahkdiivaneid, millega tõesti mõnusam elada, kui aina diivanit pesta või välja vahetada, aga tulemuseks sain hoopis teada:

lapsi tuleb kasvatada, siis nad ei tee diivanit mustaks.
süüakse köögis, ega tuba sigala ei ole!
minul küll kodus diivan must ei ole, kuigi mul on laps(ed), kuidas sul olla saab?
külalisi võõrustatakse ka köögis, mitte elutoas diivanil.
nahkdiivanid on nii koledad ja ebamugavad ja higistad kohe ennast täis, kui peale istud.

Okei, sekka näitasid paar inimest diivaneid ka, seegi tore.

Veel üks hirm – ma kardan, et ma tundun inimestele mega ülbe. Et ala keegi saab öelda, et jaa, mina nägin selle Malluka kommentaare ja ta on NII mega ülbe, aga no proovigem nüüd jääda super viisakaks ja sõbralikuks, kui teemas on miljon vastust, millest minu küsimusele vastavad kümme ja ülejäänud peavad mulle vajalikuks anda kasvatusnõu ja ütlema, kus mina või mu lapsed enda kodus sööma peaksime, et diivan puhas oleks. Ja sa vastad ühele, et jah väga tore, aga kas sul muidu pilti nahkdiivanist ka on: EI, SEST MUL ON TEKSTIILIST DIIVAN JA SEE EI LÄHE KUNAGI MUSTAKS!

Küsida nõu ei maksa, see on nüüd selge. Aga ei ANDA ka ei maksa, tundub mulle. Ma olen seda enne öelnud ja ütlen veel – vähemalt X korda päevas saan ma kirja, et “tere, lugesin su blogist asja X kohta, aga ei leia seda linki, kas saaksid anda?”.

Nii, mida mina teen?

Googeldan “Asi X+mallukas”, saan koheselt õige lingi ja kopin selle küsijale. Palun väga. Esimesele. Teisele. Kolmandale. Neljandale juba ütlen, et ole nii hea ja googelda. Viiendale ütlen, et ma ei viitsi su eest googeldada, googelda ise. Kuuendale ütlen, et APPPI, KAS SUL ON RASKE GOOGLE OTSINGUSSE ISE KIRJUTADA “Asi X+Mallukas”????????

Eile ka kirjutati, et kle sa käisid seal jõuluvana talus, et kas see ongi suviti ka lahti ja kus see asub. Esiteks mainime ära, et see oli päevas umbes viies küsimus, mida kenasti gooogeldamisega lahendada saab, mistõttu ma vastasingi, et jah, see on lahti ja asukohta saab täpsemalt googeldada.

Mulle vastati, et üritas googeldada ja palju erinevaid vastuseid tuli ja no “pohh kui nii raske öelda on”.

Ma üritan seletada, et ma ei oska ju anda asukoha juhiseid, kui mind viis ja tõi sealt võttemeeskond, mistõttu mul pole õrna aimugi, kuidas sinna saab.

“Ma ei tahagi teada, kuidas sinna saab vaid kus kandis asub, nime või midagi, et kas harjumaal, pärnumaal, hiiumaal või kus, aga kui seda ka öelda ei oska, nojah siis”

Ma ausalt juba tundsin, kuidas mul närvid tõmblema hakkasid. Nagu jeesus küll, alusta siis sellest, et tere, mis selle jõuluvana talu nimi oli, et ma ei tea. Mitte, et kas see suvel lahti ja kus see asub, nagu jumala eest, mingi Eesti kaardi koostamise agentuuris töötan või? Ma eeldan ausalt vaikimisi, et kui inimene küsib mult midagi, millest ma olen blogis kirjutanud või instas näidanud, et seda pole nii raske uuesti üles leida ja küllap saaksid nii ka nime teada, et edasi otsida.

Vastuseks sain, et kle kammoon, ma loen su blogi üldse nii harva, et sealt ma küll seda infot ei saanud.

Tõesti, wow, suur au, et proua üldse elus minu alamklassilist blogi avanud on, las ma kohemaid googeldan su eest kõike, mis sul vaja ja ehk saan veel millegagi aidata

aitame kiisut ja ostame küünla

Ma olen ennegi teile kirjutanud ja teie abi palunud, kui kellelgi on oma loomaga mingi probleem olnud ja alati oleme koos kenasti hakkama saanud. Loodan, et nii läheb ka seekord, kuid sedapuhku ei taha kassiomanik lihtsalt niisama teie rahalist abi, vaid pakub midagi vastu kah. Aga no asjadest järjekorras. Nimelt on tudeng Laural suur mure. Nädal tagasi viidi tema must kiisu kopsutursega loomade kiirabisse. Juba esimese kahe päevaga läks arve pea 550€, iroonilisel kombel oli just enne seda arstiabi vajanud Laura teine kass. Nagu ikka need pahad asjad juhtuvad korraga. Murphy! Ja ega arved veel otsa lõppenud pole, sest kassi tervis vajab veel turgutamist.

Kuna tudengina ei ole Laural sissetulekut ja juba esimesed arved võtsid säästud endale, tuli tal kiirelt idee: Laura oskab teha küünlaid! Nii telliski ta kiirelt kõik vajalikud materjalid ja uuris minult, et ehk ma aitaksin infot levitada, et selliseid musta kiisu küünlaid tema käest osta saab. Minagi võtsin kohe mitu tükki, sest kohemaid kui sügis tuleb, siis tahan mina küünlaid põletada, ma olen juba kord selline küünlafänn või nii. Seekordne musta kassi laar olla mustikalõhnaline!

Kes tahab kiisu ravile kaasa aidata ja sealjuures endale mõnusa käsitööküünla soetada, siis tellimiseks võiks kirjutada meilile: mustakassikyynal@gmail.com. Küünla hinnaks on 5.50€ ja Tartus kesklinnas saaks käest kätte, Tallinnas ka kokkuleppel nädalavahetustel või siis nt smartpostiga. (Postiga lisandub veel postikulu 3€, seega võtke siis juba mitu tükki, eks :)

Muuseas, naljakas lugu ka teile. Küsisin Lauralt, et mis kiisu nimi ka on, aga selgus, et ongi must kass