mida? juba kaheksa kuud!*

Okei, see kaheksa kuud on veits mööndustega öeldud, sest tegelikult hakkab kaheksas kuu jooksma 4 päeva pärast, kui mul 31. nädal täis tiksub, aga mul on täna lihtsalt praegu pool tunnikest vaba aega ja iseendalegi üllatuseks lausa midagi rääkida sellest rasedusest. Tihti heidetakse ette, et miks ma üldse ei räägi oma rasedusest jne, aga nagu ma olen siin pmst terve beebiootuse aja öelnud – ei miskit uut siin ilmas.

Ühel hetkel oli nii, et ma ohkides rullisin ennast teisele küljele ja kirusin, et jumala eest, kuidas mul need lõpuraseduse hädad juba külge tulnud on, et ma alles teises trimestris. No jah, suur oli üllatus, kui ma äppi vaadates sain aru, et aa ei, mul ammu kolmas trimester käes ja täna ütleb äpp, et sünnituseni on 67 päeva. Kuna ma iial 40da nädalani last kandnud pole, siis ümmardame selle 60 päeva peale. 60!

Samas see on kaks kuud, mis on suht normaalne aeg, eelkõige selleks, et oma raamat lõpetada. Selle tähtaeg on ju sama, mis beebil ja see kuupäev on kindel. Ehk siis ma isegi loodan, et ma saan raamatuga varem valmis, et oleks vähem pinget, kui pikisilmi lõpus juba sünnitust ootan. Veel ei oota, aga ma tean, et selle 60 päeva jooksul hakkan ootama, sest ega mul see olemine siin kergemaks minna ei saa, kui Marta välja tulla otsustab.

Täitsa õige jutt – kõhu kasvades on tõepoolest väga ebamugav pikemaid (ja lühemaid) vahemaid käia ja kõrvetistest ma ei hakka rääkimagi, need on juba ammu. Mõni öö pean lausa kaks-kolm korda ennast üles ajama, et pissida ja üks Rennie nahka panna. Teate, sitt on, aga ma vist viriseks rohkem, kui ma poleks nagu mingi suht kogu aeg rase ja täitsa harjutav on see pidev oma kehas lõksus olemine, kus keegi sees rabeleb ja kõik iiveldab ja pistab ja nii. Seega ei lase ma ennast sellest suurt häirida. Mis aga väga ebamugav on – rahutud jalad. Lebad voodis ja ei suuda lihtsalt niisama magama jääda, jalad justkui tõmblevad või… ma ei oskagi kirjeldada. Ütleme nii, et seda ma peale rasedust igatsema ei jää, see on kindel.

Haiglakoti pakkimiseks tundub jube vara olevat, selle peale veel mõelda ei viitsi ja kui mu eelnevad kogemused paika peavad, siis mida mul ikka selleks üheks ööks ITK’s vaja oleks. Martale normaalseid riideid endale nipet-näpet, aga sellele veel aega mõelda *kuni ühel hetkel on aeg käes ja ma pole mõelnud, eks