faaaak ja jeeee käsikäes vist?

Nagu ma ütlesin, siis eelmise nädala lõpus pakkus sõiduõpetaja mulle välja, et kuna mul on kõik teooriatunnid läbitud ja vajalikud testid tehtud, siis võin ma ükskõik millisel esmaspäeval tulla autokooli teooriaeksamit tegema. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni ja hakkasin usinalt teooriateste lahendama. Ütleme nii, et kuigi ma olin ka neid enne lahendanud, siis … valesti. Selles suhtes, et kuna minu autokooli leht annab peale teooriatesti läbimist ainult teada, et kas tegu on õige või vale vastusega, siis hakkasin ma tihti vale vastuse korral ise genereerima, et miks see vale oli. Selle asemel, et kelleltki küsida või nii.

Alles siis, kui sõbrad hakkasid minuga koos teste lahendama (ja teie mind ühe postituse peale aitasite, eriti Kristat, kes mulle meilile pika seletuse saatis, miks ja kuidas mingid vastused tulevad) hakkas juba mingi loogika tekkima ja lahendamine läks aina lihtsamaks. Terve nädalavahetuse tegelesingi ma suhteliselt usinalt erinevate testide lahendamisega ja vastuste tuupimisega. Alles täna taipas üks sõbranna, et tema e-autokoolis on palju parem süsteem kui mul, nimelt, et kui valesti vastad, siis tuleb ka põhjendus, et miks antud vastus on vale või õige. Nõnda oli kohe palju lihtsam õppida. Näete, nii:

Ühesõnaga alustasin ma tänast päeva nii, et jooksin esiteks hommikul vara libedakoolitust tegema. Kõik rääkisid, et libedakoolitus on NII lõbus ja NII tore, aga ma pean ütlema, et ma tegin selle küll kenasti ära, aga meeldiv see küll ei olnud, pigem tekitas sellise tunde, et ma loodan, et mul päris elus kunagi sellist libisemist ei tule. Aga noh, selles suhtes jälle hea, et vähemalt tunne on kätte saadud ja natsa nüüd tean ka, et mismoodi või kuidas ka sellise libeda puhul käituda.

Libedakoolitus edukalt sooritatud, ühe suure miinusega. Ma suutsin enda käe vastu autoust nii lüüa, et lõin küünest tüki välja. Mul pole kunagi enne küüs nii katki läinud, eks nad mul lühikesed ka, aga mul polnud ka normaalne niimoodi edasi elada, sellise käega, sest me ju homme Tartusse. Õnneks ma sain oma küünetehniku juurde kiirelt aja ja ta tegi mul selle korda.

Ma ei hakanud peale seda koju tulemagi, sõitsin otsa linna, istusin Argentiinasse maha, sõin ja lahendasin kaks ja pool tundi jutti liiklusteste, kuni mul oli juba niiii-iiiii-iiii kopp ees neist, et karju appi. Ega teha polnud midagi, kuna ma olin juba lubanud kohale minna, siis läksin ka ja… kukkusin haledalt läbi. Vigadeks siis mingisugune viljakombaini küsimus (wtf), kindlustuse küsimused, mootorrattaga seotud küsimused ja paar sellist, kus oleks saanud vastust tõlgendada nii ja naa. Et ala kaks on õiged, aga mina panin ainult ühe õigeks, teise jätsin panemata. Mingisugused lollakad vead, mis tulevad lihtsalt sellest, et ma ei puutu väga mootorrataste või viljakombainidega kokku.

ÜHESÕNAGA jah, kukkusin läbi.

Õpetaja ütles mulle, et ma nüüd rahulikult homme Tartusse sõidaks, spaataksin ja paar päeva mitte ühtegi testi ei lahendaks, sest ilmselgelt on mul aju juba kokku jooksnud. Nojah, ma tegin ühe sellise vea, kus ma märkisin vastuse valeks, sest lugesin sealt välja “reguleerimata ülekäigurada” kuigi seal oli kirjas “reguleerimata ristmik”, sest nii mitmes testis oli pidevalt juttu just reguleerimata ülekäiguradadest ja siis kõik küsimused ja vastused sulasid lõpuks kõik kokku mu peas. Ja kuigi ma saan mõistusega aru, et ega õpetaja mind ju mu kauni välimuse ja hea südame tõttu läbi lasta poleks saanud, ma tegin piisavalt vigu ja nii, siis ikka oli nii suur pettumus sees, seda enam, et ta ütles, et ta näeb ise ka, et ma oskan seda teemat ja lisas, et ARKi teooria teeksin ma juba praegu vabalt ära, et kooli oma ongi keerulisem. Ei no tere tali, eks.

Istun siis mina seal, kurb, nutt kurgus. Arutasime õpetajaga, et järgmise nädala lõpus on mul see esmaabikoolitus ja 20dal see pimedakoolitus, kui ta ütleb siis, et “no ja peale 20dat saad sa siis vaikselt hakata maanteeameti poole liikuma.” Ma mingi eeee, täis oled või, ma just kukkusin teooria läbi ja sõitu pole ma ju ka teinud, mille peale ta arvas, et tulen järgmine esmaspäev uuesti, teen raudselt lebolt ära ja teeme uuel nädalal mõned sõidud ka ja siis kohe sõidueksami otsa, sest sõita ma ju oskan ja ta ei usu, et sellega probleemi tuleks.

Et noh, ühest küljest tunnen ma ennast hetkel räige läbikukkujana ja teisalt mõtlen, et… oota ma päris nii läbi kukkunud vist ei ole ka, kui inimene mulle peatset ARKi minekut ennustab? Või siis ta üritas mind ainult lohutada ja andis mulle valelootust, et ma ta hinge rahule jätaks ja koju ära läheks, ilma suurema nutustseenita