imelikud hirmud ja ülbe Mallukas

Käisin ükspäev ühes poekeses. Kuna ma olin ainukene klient (või mega kahtlase näoga), pani turva mulle kohe pilgu peale ja hiilis mul nii kaua järgi, kui mul imelik hakkas ja ma poest lahkusin. Liikudes turvaväravate poole hakkas mul süda taguma, et issand, oota, äkki ma ikka varastasin midagi?!

Sellest “hirmust” tulenevalt muutusin ma automaatselt Kõige.Kahtlasemaks.Inimeseks. Ma hakkasin ringi kõõritama, et kus see turvamees on. Ei julgenud midagi puudutada ja hakkasin paaniliselt käsi taskusse panema, juhuks kui ma enda teadmata siiski röövi sooritanud olen. Hea, et ma poest nuttes välja ei jooksnud, ise kisades, et “ma ei varastanud midagi!”.

Kui ma veel suitsumees olin, siis iga kord kui ma suitsetades politseid nägin, tekkis mul tunne, et ma peaks suitsu selja taha peitma ja jällegi, minema jooksma.

Bussiga rohkem sõites oli mul alati pilet olemas, aga sellegipoolest hakkas süda kontrolöri nähes peksma ja mega hirm tuli, et kohe “jään vahele”. Kuigi polnud nagu millegagi vahele jääda, aga kartsin sellegipoolest.

Ajaga on tekkinud kaks uut hirmu. Esiteks netis millegi müümine/ära andmine. Mõlemal juhul võid kindel olla, et kuulutust läbi ei loeta ja mitte kunagi ei või olla see nii, et sa lihtsalt riputad kuulutuse üles, saad oma asjast lahti ja elad edasi.

Kui ma kirjutan, et müün 469€ eest ostetud turvatooli 300€ eest, siis loomulikult peaksin ma juba eeldama, et kuulutusega kaasneb vähemalt paar kirja sisuga “sott ja tulen kohe järele!”. “Mis on vähim, millega ära annate?” Nagu… kui ma panen müügikuulutuse, siis see hind, mis ma sinna panen, ONGI vähim, millega ma ära annan, või mis? Kindlasti mitte ei pane ma hinnaks 300€, aga sellisele kirjale vastan, et oh sind kavalpead, et küsid, sest tegelikult kõige vähim, millega ma ära annan on 25€.

Kui ma kirjutan, et “Nelgi 37 aadressil on ära anda rotipuur”, siis ilmselgelt saan ma X arvu kirju sisuga: “Oleksin puurist väga huvitatud, kuhu saab järele tulla?”. Ma saaks aru, et kui üks inimene ei märka aadressi, aga reaalselt umbes viis inimest kirjutasid smamoodi, et kuhu saaks järele tulla, palun aadressi. Nagu kui ma konkreetselt kirjutan oma aadressi, siis kuidas ma veel täpsemalt saaksin kirjutada, et kuhu järele tulla? Joonistan kaardi? Lähen kaarikuga ise järele ja toon nad enda juurde? Nagu, mida veel?

Tuleks vist loobuda ka netis igasuguse nõu küsimisest, sest ma olen vist sellest kuidagi valesti aru saanud. Näiteks ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kogu aeg ma muudkui pean seda diivanit puhastada laskma ja see läheb aina mustaks. Eriti feil oli just nüüd see, et JUST puhastati diivan ära, ma viskasin veel pleedid peale, et remondi käigus tolmuseks ei saaks miski ja ühel päeval võtan pleedi maha ja avastan, et diivan näeb välja, nagu see oleks bordellist välja lohistatud. Suuuuuured plekid ja ma ei tea mis jama kõik peal, ilmselt läbi pleedi siis kuidagi imbunud ja rahus ka sinna ära settinud. Mis siis ikka, tuleb uus diivanipuhastuse aeg kirja panna, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki peaks nahkdiivanile mõtlema üldse?

Ma olen alati arvanud, et mulle need nii väga ei meeldi, aga paar tükki, kus ma külas istunud olen, on päris mugavad olnud ja võib-olla oleks see laste ja loomadega parem variant? Kuna aga nende välimus minu meeelst pole mulle siia tuppa päris sobiv, siis mõtlesin ideaalsele lahendusele: ma küsin nõu spetsiaalsest FBi grupist, kus ongi sisekujunduse teemad. Seal tihti inimesed küsivad, et ala kellel on kodus see või teine, et näidake, kuidas ja milline on jne.

Minu lootus oli, et saan veits inspiratsiooni, või julgustust, et on ka ILUSAID ja mõnusaid nahkdiivaneid, millega tõesti mõnusam elada, kui aina diivanit pesta või välja vahetada, aga tulemuseks sain hoopis teada:

lapsi tuleb kasvatada, siis nad ei tee diivanit mustaks.
süüakse köögis, ega tuba sigala ei ole!
minul küll kodus diivan must ei ole, kuigi mul on laps(ed), kuidas sul olla saab?
külalisi võõrustatakse ka köögis, mitte elutoas diivanil.
nahkdiivanid on nii koledad ja ebamugavad ja higistad kohe ennast täis, kui peale istud.

Okei, sekka näitasid paar inimest diivaneid ka, seegi tore.

Veel üks hirm – ma kardan, et ma tundun inimestele mega ülbe. Et ala keegi saab öelda, et jaa, mina nägin selle Malluka kommentaare ja ta on NII mega ülbe, aga no proovigem nüüd jääda super viisakaks ja sõbralikuks, kui teemas on miljon vastust, millest minu küsimusele vastavad kümme ja ülejäänud peavad mulle vajalikuks anda kasvatusnõu ja ütlema, kus mina või mu lapsed enda kodus sööma peaksime, et diivan puhas oleks. Ja sa vastad ühele, et jah väga tore, aga kas sul muidu pilti nahkdiivanist ka on: EI, SEST MUL ON TEKSTIILIST DIIVAN JA SEE EI LÄHE KUNAGI MUSTAKS!

Küsida nõu ei maksa, see on nüüd selge. Aga ei ANDA ka ei maksa, tundub mulle. Ma olen seda enne öelnud ja ütlen veel – vähemalt X korda päevas saan ma kirja, et “tere, lugesin su blogist asja X kohta, aga ei leia seda linki, kas saaksid anda?”.

Nii, mida mina teen?

Googeldan “Asi X+mallukas”, saan koheselt õige lingi ja kopin selle küsijale. Palun väga. Esimesele. Teisele. Kolmandale. Neljandale juba ütlen, et ole nii hea ja googelda. Viiendale ütlen, et ma ei viitsi su eest googeldada, googelda ise. Kuuendale ütlen, et APPPI, KAS SUL ON RASKE GOOGLE OTSINGUSSE ISE KIRJUTADA “Asi X+Mallukas”????????

Eile ka kirjutati, et kle sa käisid seal jõuluvana talus, et kas see ongi suviti ka lahti ja kus see asub. Esiteks mainime ära, et see oli päevas umbes viies küsimus, mida kenasti gooogeldamisega lahendada saab, mistõttu ma vastasingi, et jah, see on lahti ja asukohta saab täpsemalt googeldada.

Mulle vastati, et üritas googeldada ja palju erinevaid vastuseid tuli ja no “pohh kui nii raske öelda on”.

Ma üritan seletada, et ma ei oska ju anda asukoha juhiseid, kui mind viis ja tõi sealt võttemeeskond, mistõttu mul pole õrna aimugi, kuidas sinna saab.

“Ma ei tahagi teada, kuidas sinna saab vaid kus kandis asub, nime või midagi, et kas harjumaal, pärnumaal, hiiumaal või kus, aga kui seda ka öelda ei oska, nojah siis”

Ma ausalt juba tundsin, kuidas mul närvid tõmblema hakkasid. Nagu jeesus küll, alusta siis sellest, et tere, mis selle jõuluvana talu nimi oli, et ma ei tea. Mitte, et kas see suvel lahti ja kus see asub, nagu jumala eest, mingi Eesti kaardi koostamise agentuuris töötan või? Ma eeldan ausalt vaikimisi, et kui inimene küsib mult midagi, millest ma olen blogis kirjutanud või instas näidanud, et seda pole nii raske uuesti üles leida ja küllap saaksid nii ka nime teada, et edasi otsida.

Vastuseks sain, et kle kammoon, ma loen su blogi üldse nii harva, et sealt ma küll seda infot ei saanud.

Tõesti, wow, suur au, et proua üldse elus minu alamklassilist blogi avanud on, las ma kohemaid googeldan su eest kõike, mis sul vaja ja ehk saan veel millegagi aidata