Mariann Kaasik's Blog, page 178

beebiriided ja tropp kass

Lubasin eile, et viin ennast kurssi, mida ja kui palju ma beebile kokku ostnud olen. Nojah, nagu arvata, siis olen tõesti selle viie kuu jooksul jõudnud asju osta päääääris palju. Ilmselt pean ma vastumeelselt ütlema, et nüüd võin ma riiete osas suht rahulikult sügisele vastu minna, sest asjade hunnik on lihtsalt liiga suur. Aga no mida ma lobisen, ma parem näitan, millele leian, panen lingi kah.

See on kõige pisem asi kogu kupatuses. Suurus 44, aga esimestel päevadel raudselt läheb selga ja on täpselt paras, mitte nii kohutavalt suur, nagu enamik 50 suuruses asju tavaliselt on. Tehtud on ta bambuskangast, seega väga pehme ja veniv. Aga no tõesti mega pisike ja nunnu. Geggamoja, 33€ (LINK).

Kolm 50 suuruses toarüüd, esimene Joha bambus/viskoos 23€ (LINK), keskmise ostsin eile Beebicenterist, maksis umbes 10€, kolmas oli paavlis vaid 50 senti.

50 suuruses bodyd. Seal on nii Mimi Disaini, Minibeebit, H&M’i. Kokku 9 tk, peaks piisama küll ma usun. Juurde küll vaja pole, sest me ikka peseme ka pesu, seega pole mõtet rohkem osta.

56 suurust on mul Lende ja Mariga mõlemaga kõige rohkem kulunud (Mari kandis lausa 3 kuud, Lende mingi… kuu). Seda on kõige rohkem kogunenud ka. Ilmselt liiga palju, sest toakombesid on juba ainuüksi 12 tk. Enamik George’ist tellitud, aga on ka Happeak’i ja Geggamojat. Jänkudega jälle Paavlist.

56 suurus bodyhunnik. #ups. Hunnikus on lühikese varrukaga bodyd, need kõik George + H&Mist ostetud. Pikkade varrukatega on Geggamoja, Molo, Minibeebi ja veits käsitööd ka, mis kingiks saadetud, näiteks Gomerakids’ilt.

Näete, 62 suuruses asju on üsna tagasihoidlikult. Kuus body. Seega kui üldse midagi osta tahan, siis ehk just selles suuruses, kuigi kuuest peaks paariks päevaks jälle piisama küll ja siis võib taas pesu pesta, nii et just puudu oleks, öelda ei saa. Siin on siis H&M, Minibeebi, Happeak, HILP, Dadamora ja Hevern esindatud.

68 suuruses olen ma ühe body ostnud, Breden Kids‘ilt. Ülejäänud on toakombed. Kaks Bredenilt, üks Geggamojalt. Kuna nagunii riideid kingitakse, siis saangi öelda, et 68 suurus bodyd on puudulikud, hea katsikulistele teada või miskit :D Samas loota, et ma järgnevad neli kuud asju juurde ei osta, on ka vist palju eeldatud…

See on ainukene õuekombe enne päris talvekat. 68 suurus, Mimi Disaini oma. Tahaks samasugust autokombet beebile ka, mis poleks väga paks, aga paksem ikka, kui toakombe. Mis teie beebidele autosse selga pannud olete? Või piisab toakombe + soojakott? Issand, ma ei tea. Ma pole ju enne suur autovend olnud (mitte, et ma juba oleks, aga noh, lootma peab :D).

Siin ülemisel pildil on 3 pusamoodi asja, suurusele 50-62, aga need suht lambikad minu meelest, ei mäleta küll, et nii väiksele oleksin otseselt pusa selga pannud… Pükse on ka, enamus 50-56 suuruses. Neid ikka nagu kulub, ega inimene püksata olla saa. Juurde oleks vaja natukene neid pükse, millel sokiosa küljes, neid praegu vaid 1 paar ja sokke nii paha beebile jalga toppida.

Neli 74 suuruses asja kah, mingil põhjusel :D

Titeasjade kotist leidsin veel kaameraga beebimonitori ja paar lutti. Kuna Lende lutti ei võtnud, siis ma ei hellita lootusi, et Marta ka võtma hakkab, aga no midagi võiks ju varuks olla. Need lahtised viskan ära, ei teagi, miks nad seal kotipõhjas olid. MAM ja Difrax olid Mari lemmarid, neid ostan ka.

Mõned sokid ja ühed “kingad”, mida nagunii vaja pole aga no ehk mingi pildi peal nunnu jalga panna. Ma ostsin need siis, kui ma sain teada, et tüdruk on tulemas, tundus selline vajalik roosamanna.

Elevant on juba Mari ajast järgi, ülejäänud on Lende päranduseks. Ega neid alguses vaja väga ei lähe, mingi hetk hakkavad rohkem krabistama ja krõbistama nende asjadega. Sinna veel muidugi maa ja ilm aega, aga olemas nad igatahes on.

Selline on siis kogu riidekuhi ühtse hunnikuna. Ma pole küll mitte kunagi beebide asju enne kasutamist pesnud, aga nüüd mõtlen, et vist võiks. Ilmad nii ilusad, saaks kiirelt ära kuivatada ja suuruste kaupa ära panna. Nimelt oli KEEGI selle koti peale pissinud, kus ma beebiasju hoidsin. Õnneks läbi ei olnud tulnud ja riided on puhtad, aga no vähe närvi ei ajanud, et see kusemise jama JÄLLE pihta hakkab.

Kunagi Kurg kuses kogu aeg majja. Tundus, et see on stressist, sest majas oli veel kasse ja see talle ei meeldinud, ma pakkusin toona isegi veel hoiukodu kassidele. Ostsin pistikutesse need “kassirahustajad”, aga kusemine lõppes siis, kui teisi kasse enam majja ei toonud. Lotte saabumisega lõpetasid ka ämma kassid majas käimise, kartsid koera. Nõnda sai Kurg rahus olla ja ei tundnud enam vajadust mulle tuppa lasta ja märgistada.

Ma ei tea miks, aga nüüd ei tundu Lotte enam ka teistele kassidele ähvardav, mistõttu kassid, eriti üks valge kass nimega Roosi, meile kogu aeg tuppa tuleb ja karjudes süüa nõuab. Alguses oli suva, las käib siis ja asi mul talle süüa anda on. Aga noh, nagu näha, siis Kurele selline asi ei sobi ja nüüd ongi ta uhkelt kusemisega pihta hakanud. Mitte AINULT Kurg, muuseas. Ma alles eile nägin, kuidas EMANE Roosi meile köögikapile “saba väristas” nii et pissi pritsis.

Kurg on kusenud täis trepivaiba (tema õnneks ma tahtsin selle nagunii välja vahetada), Kardo klaviatuuri (!!!), ülemise korruse garderoobi, minu magamistuppa (seal see beebiriiete kott oli) ja muidugi meie terrassiuksele ja kööki. No persse küll, MIKS?! MIKS JUMAL?!

Nüüd üritan ma Roosit enam mitte tuppa lasta, aga see on keeruline, sest nii palav on, mistõttu uksed-aknad on lahti. Seega saavad kõik kenasti sisse ja rahumeeli oma põit tühjendada. Muuseas, alguses lasid nad kõik liivakasti. Meil on ülemisel korrusel liivakast, mida muidu Kurg mega harva kasutas, aga kui Roosi siin käima hakkas, hakkasid nad teineteise võidu sinna häda tegema. Sellest “rivaalitsemisest” kasvas edasi valimatult suva kohtadesse kusemine.

Eile vaatasin diivanil nurruvat Kurge ja mõtlesin, et krt sa olid vanasti nii normaalne… Ma ei saa aru, mis see Roosi teda nii häirib, õu on suur ja lai, majas ruumi on, elagu krt rahulikult koos, mitte ärgu kusku nagu tondid mööda majapidamist. Igatahes olen ma nüüd kaks õhtut tuimalt ignonud terrassiukse taga kraapivat kassi, kes tuppa tahab, sest no kui käituda ei oska siis ööseks ma sind ka siia ringi kusema lasta ei tahaks. Ma vist lööks ennast mättasse, kui keegi mu laste uued turvatoolid täis laseks, appiii, ma lähen juba sellest mõttest pingesse :D

Jalutasin aia peal ringi, et ehk leian ühegi nendest karvastest tontidest üles, aga nüüd pole neist muidugi kippu ega kõppu :D Kas teil on ideid, kuidas ma saan a) teised kassid majast väljas hoitud, b) Kurge mitte kusema panna? HELP!

kui palju need lasteasjad siis maksavad?

Sõidutunnis käidud, kõik elus ja terved, võin oma eelmist mõttelõnga jätkata, et kas siis see laste saamine on kallis lõbu või mitte. Okei, jätame selle turvavarustuse välja, sest enamik ju ei osta endale ühe päeva jooksul hunnikut turvavarustust ja isegi kvaliteetset varustust võib saada parema hinnaga (nt Joie), säästa suuri summasid välismaalt tellides ja üldse selle jaoks raha kõrvale pannes, sest eks seda ole ikka teada, et alguses on vaja turvahälli ja u aasta pärast tooli.

Samas räägime igapäevaelust. Riided. Üks külg ütleb, et näiteks beebiriideid kannab laps nii vähe, et kasutusaeg on maru lühike, mistõttu neid liigub ka järelturul väga palju. Parema õnne korral leidub sul tutvusringkonnas inimesi, kes sulle oma lapse asju annavad ja nõnda võib ju aastaid hakkama saada. Et võtadki sõbrantside laste riideid ja otsid kaltsukatest hädavajaliku juurde ja nõnda ei kulu tõesti riietusele suuremaid summasid. Esimese lapsega mul muuseas nii oligi. Siit-sealt kogunes asju, mingi valiku nendest asjadest tegin ma puhtalt enda maitset arvestades ja olin ise väga rahul. Mis materjalidest ja kust asjad pärit olid? A mis see mind huvitas? Peaasi, et oli midagi selga panna ja palju ei maksnud ja oligi juba täitsa hea variant.

Kahjuks on aga nii, et mida rohkem sa TEAD, seda rohkem sa… tead. Et no tegelikult kui sa tead, et meriinovillast asjad on beebi naha vastas pehmed, head ja hoiavad temperatuuri, siis tahaksid ju pigem seda? Ja kui sa nüüd natukene googeldad ja avastad, et väidetavalt juba kõige soodsamad on ka päris krõbeda hinnaga (18.99€) siis tekib küll esimese asjana ahastus. Sest ega beebile ju ühte body vaja pole. Ja ega ta ühte numbrit kauem kui kuu-kaks ka ei kanna. Et kui suured need väljaminekud siis kokku peaksid olema? Et kui tahaks, et lapsel oleks üleni kvaliteetsed ja naturaalsed riided seljas, mida pole immutatud mingite kemikaalidega (nagu nt Aliexpressi asjad on) ja poleks kasutatud lapstööjõudu (nt H&M).

Ma pean ütlema, et ma ei ole vastuseni siiani jõudnud, sest ma ei suudaks vist küll kõiki riideid selle järgi osta, et oleks parimast parem. Seega on minu laste riiete seas alati olnud nii neid HÄID asju, mis on tehtud Eestis ja kohalike käte läbi, kui ka asju, mis on teisel-kolmandal ringil sõbrantside käest ja muidugi ka kaltsukad, ning need kirutud kiirmoeketid, mida nagu ühest küljest ei tahaks lapsele osta, aga samas kui sa näed, mis tempos ta riideid hävitab ja pläkerdab, siis tundub kuidagi lihtsam osta George’ist tellimisega 5 t-särki 9€ eest, versus maksta 28€ t-särgi eest, mis näeb küll imeilus välja, aga noh… ei julgeks ju seda lapsele selgagi panna, olgem ausad. Nagunii läbustab ära või midagi.

Ülal pildil on pakk, mille täna kätte sain. Kõik asjad siis Hilp e-poest tellitud ja no tõesti TAHAKS, et rohkem riideid oleks lastel sama malliga. Et kodumaal tehtud, erksad, ilusad, lastepärased, kvaliteetsest materjalist, mis ei luitu ja tupsuliseks ei läheks. Aga tahtmine on taevariik ja ma pean ütlema, et ma ikka jupp aega kõhklesin, enne kui tellimuse ära tegin. Lohutasin ennast sellega, et iga asi, mis ma Marile ostan, on lõpuks ju Lendele ja üldse kõige lõpuks on need Martale kah :D Mitme, samast soost lapse saamise võlud. Oleks ma kohe teadnud, et nii läheb, siis oleks võinud ju juba Mari ajal sellise teadmisega asju osta ja alles jätta. Okei, Mari ajal poleks mul elusees raha olnud selliseid asju osta, aga noh… teoorias siis. Et no kui oleks juba Marile ostnud kvaliteetse 56 suuruses body ja saanud seda tal 2 kuud kasutada, siis Lendel ja Martal mõlemal sama kaua, siis oleks juba säästnud kahe H&Mi body pealt, mis ma muidu mõlemal korral uue ostsin.

Üldse võiks kasutada rohkem seda loogikat, et osta pigem harva ja seda, mida tõesti vaja, mitte iga kord, kui poes midagi eriti nunnut näed. Ma üritan küll, praegu ka see Hilp tellimus oli selles suhtes poolvajalik, et mõlemal lapsel tõesti oli pusa vaja ja see kutsudega body pluus hüppas reklaamina FBis ette ja nõnda ma kodukal ringi uudistama hakkasin ja oma tellimuse ära tegin. Emotsiooniost, mida ma aga ei kahetse, sest tõesti no nii väga meeldib ja loodan siis, et kõik riided lõpuks Martani ka jõuavad, mitte, et keegi neid vahepeal jäädavalt ära ei läbusta :))

Siinkohal lubadus endale – ma sorteerin kõik lasteriided hommepäev ära. Mari ja Lende omadega on üsna kerge, sest ma alles koristasin nende kappe ja nägin ära, et puudu on lühkareid, t-särke ja pusasid. Pusad ostsin kalli raha eest, sellised õhemad riided lootsin FBist kasutatud asjade grupist leida ja leidsin kah! Näiteks selline komplekt maksis 5€! Ja Peppa oli ka veel kaasa pandud üllatusena, Lende oli niiiiii õnnelik. Nii oma Peppa pükste, kui ka Peppa enda üle. Et võib odavalt ka ilusaid ja ägedaid asju saada, kui natukene otsida.

Beebiasjadega olen hooletum olnud – iga asi, mis kuskil silma jääb, siis õhkan, et ooo kui nunnu ja pisike ja nii ta korvi rändabki. Alles täna turvatoole ostes lahkusin poest jälle kahe 50 suuruses beebiasjaga. Peakski ära sorteerima, et mis suuruseid mul kui palju on, et siis teaks teinekord “tuhina” tulles suuremaid asju osta. Praegu olen kuni 62 suuruseni soetanud ja ma vist isegi usun, et ehk päriselt on piisavalt kah, et polegi rohkem vaja. Kui viitsiks, tõuseks kohe püsti, aga ei viitsi. Ütleme siis nii, et ongi hea plaan homseks, ammu lubasin ju teile näidata, mis beebile valmis ostnud olen. Saabki siis korraga ära teha selle sortimise ja pildid postituse jaoks kah!

Mis veel JUBE kallid on, on talveriided. Jällegi, mul on natsa parem lugu, sest ostan korra kallima kraami ära ja jätkub siin muudkui edasisele titele, kes peale kasvab. Kombesid küll ei suuda nii ära trööbata, et enam kanda ei saaks. Näiteks Lende kombe on mul alles, mis tal essa talve ajal seljas oli, selline sinine Gugguu kombekas karvase äärega. Ehk siis Martale esimene talv see, järgmisel talvel saab juba Lende eelmise aasta oma ja Lende omakorda Mari jope ja…nii see ring meil läheb. Et kui muidu on 130€ ühe talve eest räme kirves hind, siis kolme talve peale on see juba tunduvalt soodsam variant!

Viimane kallis artikkel: jalanõud. Jällegist olen ostnud igasuguseid jalatseid. Odavamaid ja kallimaid – uusi ja kasutatud. Mis iganes parasjagu saadaval oli ja meeldis ja palju raha oli. Alles nüüd, hiljuti, kuulsin sellisest asjast nagu barefoot jalatsid. Et kui enne väideti, et lastel on vaja ortopeedilisi ja igati toestatud jalanõusid, siis nüüd on tõestatud, et lapse jalale on kõige parem olla paljajalu ja jalatsitest valida neid, kus varbad pole kokku surutud ja tald võimalikult pehme.

Siin pildil on pmst erinevust näha, mismoodi jalatsid meie jalgu moonutavad vs mismoodi jalad loomulikult on ja maha toetuvad. Küll aga on barefoot jalatsid üsna kallid ja enamikest poodidest neid kohe saada polegi. Seega viimati ostsin lastele Sketchersi jalatsid. Kuigi ka kallid ja kvaliteetsed ja tunduvad ülimugavad, siis barefoot nad ei ole ja edaspidi tahaks lastele ainult BF jalatseid. Maril, vaesekesel, pole veel ühtegi paari, aga Lendel juba ühed sandaalid on, näete sellised kiisudega (link).

Nüüd pean lähinädalate jooksul mõlemale lapsele uued sandaali tellima – lasteaia sisejalanõuks. Need kiisudega on 23 suuruses ja kuna ma Lende jala pikkuseks 13.5 cm sain, siis eelmised tellisin 23 suuruses – öeldakse, et vähemalt BF jalatsitega tuleb 1 cm otsa lisada, et mugavam tulemus saada. Need 23 on hetkel veel parajad (ehk kuu-kaks veel) aga no mõttekam on korraga ära tellida, saab postikulu pealt kokku hoida. Edaspidi ostan Lendele 24 suuruses ja Marile 27 või 28. Ma ei mäleta täpselt jalamõõtu tal, aga vist 28 on isegi parem. Ainult ma pole ära otsustanud, et kas tellin Tikkid (neid saaks kiiremini kätte, ikkagi Eesti pood müüb edasi, see tantsupood), või tellida mingilt lehelt, mis täna leidsin LINK.

Näiteks SELLISED kassidega on täiega nunnud, on nii Lende kui Mari mõõtu (seal nad suurus 8 ja 12) ja lisaks saab regullida ka ninaosa krõpsu, et sobib nii kõrgemale, kui madalamale jalale. Samas need kollased (link) on ka ilusad ja ales 42€ peal, et noh, kui me siin juba asjade kallisusest räägime, siis soodukad on ju alati hääd. Ja poistele on ühed pruunid (link) veel eriti hea hinnaga, 22€! Ma muidugi selle lehe saatmiskuludest ei tea essugi, täna alles avastan seda ilma seal.

Õnneks väga kiire pole, paar nädalat aega siin valida ja uurida, aga kuna need Tikkid tõesti nii mõnusad on, siis ehk ei hakka üldse lasteaia sisejalatsite osas rohkem ringi vaatama ja tellin ikka sealt, kust eelmised? Sügiseks tellisin just täna Lendele need Move by Melton saapad (link) ja Marile Froddo tossud (link). Seega ongi nüüd vaja ainult lasteaia siseajalatseid ja siis mõne aja pärast talvekaid ka. Muuseas, ma praegu googeldasin, et mis on BF talvesaapad ja selgub, et ma kogemata olin juba eelmisel talvel lendele BF talvesaapad ostnud, Baby Bogsid. Need on talle muidugi selleks aastaks kenasti väiksed, seega on mõlemale uusi talvekaid vaja, see muidugi on tulevikumuusika, kuigi ma olen aru saanud, et suvel talvesaapaid osta on mõttekam, et siis olla odavamad. Samas jumal teab, mis kasvuspurdi need jalad võivad ette võtta, seega on pigem mõttekas ikka sügiseni oodata, ma arvan.

Keda veel hakkasid nüüd BF jalatsid huvitama, siis ma soovitan liituda grupiga FBis Barefoot jalatsid (LINK). Seal saab igasugust infot erinevate jalatsite ja firmade kohta, lisaks on seal ka järelturg ning müüakse ka jalatseid, mis kogemata vales mõõdus saabunud. Ma just panin seal ühtedele sandaalidele silma peale, ehk õnnestub Lendele skoorida. Muuseas, enda esimesed BF jalatsid sain ka sealt! Ma olin alati arvanud, et no okei lastele jah ostaksin, aga täiskasvanute omad nii koleda ninakujuga ja ei meeldi. Seda seniks, kuni ma nägin müügis neid Rocket Dog tenniseid ja need ära ostsin. Ma ei jõua taevaisa ära tänada, et ma 60€ converse’i tenniseid ära ei ostnud, mida ma suveks saada tahtsin. Sama raha eest tellisin endale veel sinised ja hallid Rocket Dog’id juurde (siit) ja peaksin need lähipäevil kätte ka saama. Üldse tahaks edaspidi endale ka ainult BF jalatseid osta, kui vähegi joppab ja meeldivad leian.

Pikk jalatsijutt, aga jõudsin ikka selleni, et ei ole nad tegelikult poe kraamist, mis pole BF üldse kallimad. Samas suvalistest 5 euristest sandaalidest on kallimad küll, mida kasutatuna osta saab. Jalatsid tegelt võiks ikka uued olla, öeldakse. Et jalats muutub jala järgi ja ei pruugi teisele enam nii hästi istuda? Ma ei tea, ma ikka paremad palad kavatsen vähemalt oma laste seas edasi pärandada. Vaene Marta, see saab hea õnne korral lõpuks ainult kolmanda ringi asju :D

Jumal, küll see on alles üks pikk lobapostitus saanud, ääreni linke ka täis topitud. Igaks juhuks mainin, et keegi neist ei ole mu koostööpartner ja kõik need asjad, mis ostnud olen, olengi ise valinud ja ostnud ja nii. Lingid on selleks puhuks, kui keegi juhtumisi ka huvi tunneb ja tahab ka midagi säärast soetada.

Mul endal on mingi jutustamistuhin täiega sees ja hea meelega patraks veel riidest mähkmetest ka edasi ja näitaks teile veel igast asju, mida ma mõtlen, et tahaks lapsele tellida, et peaks nagu arengule head olema ja nii edasi, aga ma tõesti enam ei viitsi trükkida. Keegi eelmise postituse peale kommis, et nii tore, kui ma informatiivseid poste teen ja ma vist tõusin ära sellest, hakkasin omast arust mega infoguruks :D Aga no lõpptulemusena tahan vist öelda, et kõike saab kallimalt ja kõike saab odavamalt, aga kui sul on juba teadmine, et mida kõike pakutakse ja mis parem on, siis TAHAKS ju kõike seda paremat lapsele lubada ka….

Igatahes ma rõhutan, et kindlasti on kõiki asju võimalik otsides ja kombineerides odavamalt saada, et ei tasu vaid minu linkidest ka siin lähtuda, aga lihtsalt loodan, et kellelgi vähemalt seda sajameetri pikkust eepost huvitav lugeda oli ja muidugi olete jälle oodatud kaasa rääkima, et mis sorti riideid/jalatseid teie ostate. Mida silmas pidades? Kas hoiate alles tulevastele lastele ja mismoodi kogu selle OSTMISE hulluse seas säästa ja kokku hoida? Jumal seda teab…

minu üliäge päev

Eile oli mul tõesti paha päev. Esiteks oli tervis eriti nadi, vahepeal ei suutnud isegi püsti tõusta, iiveldasin ja olin valmis juba taksot tellima, et läheks võtaks haiglas seda “tilka” mida ämmakas soovitas, aga õnneks suutsin lõpuks natukene süüa ja enesetunne läks natukene paremaks. Aga mitte ainult füüsiliselt ei olnud nadi olla, sees oli ka kuidagi vastik tunne. Keegi näiteks kirjutas mulle instasse kommentaari, et miks ma üldse seda last saan, kui kõikidest minu postitustest, kus ma rasedusest räägin, õhkub läbi vastumeelsust või vastikust või midagi.

See viis tuju nii ära, sest ühest küljest olin ma nagu solvatud, et misasja, ma ei tunne ju mingit vastikust oma lapse vastu, aga teisalt tegi kurvaks, et ma üldse sellise mulje teistele jätan. Ja kui veel sügavamale sisse õngitseda, siis tõsi ta ju on, et seda ehedat rõõmu ja õnnetunnet ma tõesti tundnud ei olnud. Olin rasedusega justkui leppinud ja mõistusega aru saanud, et kui mitte enne, siis beebi sündimisega see tunne kindlasti peale tuleb, aga no kuidagi näotu tunne. Rase, aga ei juubelda. Rase, kes on nii tundetu, et isegi võõrad inimesed arvavad, et mu sündimata laps mulle vastumeelne ja vastik on.

Kogu see tunnete segapundar mu sees muutis mu närviliseks, vihaseks ja kurjaks. Ma nähvasin vist eile vähemalt viiele inimesele ja lõpuks lihtsalt ootasin, et maa mind alla neelaks, sest kõike teha oli nii raske. Tööd teha oli raske, sest kõik ajas vihale, millegagi hakkama ei saanud ja lõpuks kähvasin Kardole ka. Ta nimelt on pidanud 2 aastat ühte pistikut ära parandama ja eile oli see päev, kus minu elu ähvardas lõppeda just seepärast, et see katkine pistik mulle silmaauku vaatas ja see ajas mind NIIIIIIII närvi, et ma pidin Kardole lihtsalt kähvama, nagu poolearuline hüsteerik. Asja positiivse külje pealt – kaks aastat seinast välja rippunud pistik sai mingi viie mintsaga korda tehtud, abiks ikka!

Lisaks ei tekitanud minus just rõõmu ka fakt, et kohe varsti läheb vähemalt ühe osa maja välisosa ülesehitusest ja kui ma kuulsin, palju see maksma läheb ja arvestades, et Kardo isapalk on praeguseks läbi, siis tekkis küll selline tunne, et KÕIK on ainult minu teha, minu otsustada, minu muretseda ja minu orgunnida. Kogu maailm minu kuradi õlgadel ja minul pole mitte mingit muud sõnaõigust, kui ainult tegutseda ja ära teha. Hiljem selgus muidugi, et mu esialgne ärevus oli asjata ja saame ikka  hakkama, aga no teate vast ise seda tunnet, kui negatiivsed tunded sees aina süvenevad ja süvenevad ja lõpuks tunduvad isegi kõige väiksemad asjad lausa ahastusse ajavat. Selline tunne mul oligi.

Ja no et ikka igal asjal oleks kirsike tordil, siis loomulikult tekkis mulle kogu selle stressamise peale järjestikuselt neljas ohatis viimase kahe nädala jooksul. Ma läksin sellest nii närvi, et lajatasin sinna sellise pauguga äädikat peale, et kuivatasin endal pool huult peaaegu maha. Õnneks taipasin ma ööseks väga paksu kihi niisutavat huuleasja peale panna, muidu olekski teine vist ära kukkunud.

Hommik. Ärkan selle peale, et Lende kudrutab midagi omaette ja musitab selja tagant mu õlga. See on lihtsalt nii armas, sest enne tegi ta musi nii, et ajas suu pärani lahti ja lihtsalt asetas suu selle inimese peale, kellele ta “musi” tegi. Nüüd aga ajab ta oma väikese suukese prunti ja teeb väikse musimopsu, häälega ja puha! Ja see on NIII armas, et kui see ei ole kõige parem viis maailmas, mille peale ärgata, siis ma ei tea, mis on!

Kohe avastasin ka seda, et mu eilne äädikarünnak huulele aitas ja hilisem niisutus oli hea mõte, sest mu huulelt koorus lahti meetrine latakas kuivanud huult, mille all ootas värske ja ohatisevaba huulekene. Ütleme nii, et jumal oli armuline! Ja piima jagus ka täpselt kahe kohvi jaoks, süda ei olnud üldse paha ja isegi see, et me olime liiga kaua maganud ja Lotte oma põit keset tuba tühjendanud oli, ei tundunud enam väga hull. Lotte oli ise kõrval NII süüdlasliku näoga ja ega see ju tegelikult tema süü ei olnud, et meie rahumeeli põõnasime ja koera õue ei lasknud.

Jõime kohvi ja vaatasime Lendega koos raamatuid, kui mulle meenus, et täna saan ma ju võib-olla oma Panorama testi tulemused. Haarasin arvuti, avasin meili ja kuigi ma arvasin, et no isegi kui ma need täna saan, siis mitte kindlasti kohe hommikul, siis sellegipoolest just Panorama testi tulemus mind postkastis ootas. “Oumaigaaaad, Kardoooo, ma sain testi tulemused!!!”. Ja kui mul enne oli peas olnud mingi sada mõtet, kuidas ma Kardole soo teada annan, siis ma lihtsalt ei suutnud seda kirja mitte avada, või isegi mitte temast eemale minna, et ta ei näeks. Ma lihtsalt tahtsin selle testi tulemusi näha! See osa, et “lapsega on kõik korras” oli juba seal meilis kirjas, millega kiri tuli, aga täpsemate tulemuste (ja soo) nägemiseks pidin faili avama.

Ja kui ma selle avasin ja tulemust nägin, siis ma lihtsalt puhkesin nutma. Ma lihtsalt, ei saanudki aru, et kas see sugu iseenesest mulle nii palju rõõmu tegi, või oleksin ma pisaraid valama hakanud ka teistsuguse tulemuse puhul, aga ma ihtsalt tundsin, et ma olen NII õnnelik. Nii otsast lõpuni rõõmu täis, et ma pole selle kolme kuu jooksul veel kordagi isegi pooltki nii õnnelik olnud, kui ma just praegu, sellel sekundil olin. Nüüd oli kõik nagu… päris. Ta on päris inimene, minu päris lapsukene, mitte mingi paganama loode, kes mul südant pahaks ajab ja spiraalidest hoolimata ennast mu emakasse ja meie eludesse pressis. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma saan ta esimest korda endale sülle ja kuidas ma imetlen ta pisikesi näpukesi ja nuusutan ta beebilõhnalisi juukseudemeid ja tunnen seda tunnet, et ta on nii pehme ja õrn ja habras, et minu käed on tema jaoks liiga karedad. Ja kuidas ta käed-jalad on nagu väiksed pikad makaronilaadsed rootsukesed ja kuidas ta nuttes teeb väikse kitsekese häält ja kui ta läbi une võpatab ja käed enda ette sirgu ajab, nagu multikategalne. Ja kuidas ta juba mõne aja pärast istuma hakkab, kilkab naerda ja üritab elu eest pääseda oma õdede helluserünnakutest, mida ilmselgelt hakkab tihti ette tulema.

Ma näen vaimusilmas, kuidas Kardo vahetab süvenenud pilguga mähkmeid ja joriseb vaikselt mingit laulujuppi, mille ta jooksvalt välja mõtleb. Sõnadeks kõik, mida ta teeb või näeb. Ja kuidas ta selle väikse rootsu üle oma õla viskab ja ringi jalutab, et ta ei nutaks. Ja kuidas ma õhtul kõik oma kolm tüdrukut kaissu võtan ja mõtlen, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene.

Ja ma olengi maailma kõige õnnelikum inimene.

Ei hakka isegi praegu üldse halama selle üle, et keegi ründab mu blogi ja IT mees põrguvaeva näeks, et sellest vennast lahti saada*, et blogi ikka töötaks. Ei kurda üldse, et keegi üritab elu eest mu FBi parooli ära muuta ja ma isegi pilguta silma, et mu arvuti jamab, kõik mu tähtsad notesid ära kustutas ja iga sekundi tagant mind miskipärast “hoiatab”. Minu poolest plahvatagu mulle kätte kui tahab, sest kammoon, mul saab olema kolm tütart! Ja kõik mu tütred saavad üles kasvades näha, kuidas käitub armastav, viisakas ja hea abikaasa, et nad oma elus ka kunagi säärase leiaks, see oleks ju puhas õnn.

Kõik on üks suur õnn!

*Sai ka, võttis ainult 10 tundi! Ei tahtnud teid nii kaua ka ootama panna, aga ei saanud enne, sorri!

Pilt: Kukupesa

kas ma olen “ebaemmelik”?

Loen siin just parasjagu raamatut “Ebaemmelik emps” ja mul on selle suhtes kahetised tunded. Üheti – jah, rasedus, titendus, emadus ei ole tõesti alati nii ilus ja glamuurne, nagu enamikele meeldib näidata. Samas kõlab autor, nagu need, kelle elu on suhteliselt tavaline elu jätkumine ja peale laste saamist, ei ole lihtsalt ausad. Ala praegu meenub Briti blogist mingi lõik, kus ta rääkis, et blogides “päris elu” on ikka tite sitajutud ja temal küll nii ei ole, seega ta nagu ei elakski “päris elu” lastega. Versus see, et mina olen siin üle elanud selliseid sitaseiklusi, et ma võiksin reaalselt välja anda 200 leheküljelise raamatu “mina ja sitt”. Samas jäävad minu jaoks väga kaugeks kõik need “päris elu” momendid, mida on kirjeldatud ka eelnimetatud blogis, kus titadega emad vaaguvad unekooma veerel,  on öid ja öid magamata, käivad ringi, silmade alused kotid järgi sahisemas ja muu selline. Ma tean, et see on ainult õnn ja rõõm, et ma sellest midagi ei tea, aga ometi on see ka minu “päris elu”. Meil kõigil on oma “päris elu”. Mõnel sitaga, mõnel sita ööunega ja no kõik need muud asjad ka, mis emadusega kaasneb. Ja ükskõik kes võiks kirjutada midagi enda elust, mille peale ühed pööritavad silmi ja ütlevad, et pole kuulnud ka, samas teised ohkavad kergendatult, et jumal tänatud, ma pole ainukene.

Lilli näiteks kirjutas ka sellest raamatust ala et parim raamat üldse ja niiiii palju äratundmisrõõmu. Noh, mul on ka päris palju äratundmisrõõmu, sest see naine on ka blogija ja alustas ka esimese raseduse ajal, mil ta oli sama vana kui mina ja.. kirjutab hästi, mulle meeldib sõnakasutus ja kohatine “labasus”. Eks ma isegi sinnapoole kalduv. Kuid kohati jääb see tõlge minu jaoks kehvakeseks, sest ma kujutan ette, et inglise keeles oleks see kuidagi ladusam ja mõnusam lugeda. Sest noh, lihtsalt igale poole “pask” ja “perse” vahele sutsates võib raamatu mõnele hoopis eemaletõukavamaks teha, kuigi sisu tegelikult päris huvitav ja tore lugeda.

Ega kõik asjad siin ilmas muidugi ei peagi äratundmisrõõmu pakkuma, aga tore on ju, kui pakub. Mulle ka meeldib rääkida nende naistega, kellel on samasugused kogemused, mis mul on, aga ma olen ka aru saanud, et kogu see emadus ja sellega kaasnev kogemus on väga hell teema. Mis on ühele nii tavaline ja igapäevane, võib olla teisele nii raske teema, mis muudab ta antud jutuajamises pigem kaitsvale positsioonile ja kaob ära see “me lihtsalt räägime” tunne ja asendub mingi võitlusega. Internetis on need ju kerged tekkima.

Ala imetamine. On minusugused, kellele pole see erilisi probleeme valmistanud. Jah, nibud valutasid, nagu keegi saeks neid maha, jooksid lahinal verd ja ma ei osanud lamades imetada, aga laias laastus… mis siis. Korraks oli mingi teema, aga lapsel oli kõht täis ja muu ju oluline ei olegi nii väga, sest enda valu, see ununeb. Küll aga olen ma üsna kindel, et raskem oleks unustada seda, kuidas ma elu eest üritan kõikide vahenditega endale piima tekitada, hoian last ainult rinnal, tunnen süümekaid ja südamevalu beebi pärast ja siis vaadatakse sind kõõrdpilguga, et aaa… Sa ei imeta vä? Annad pudelit vä? Sa tead, et see pole beebile hea vä? Rinnapiim oleks parem! See valu vast ei unune nii kiiresti ja seetõttu saab sellest imetamiseteemast sellele naisele automaatselt VALUS TEEMA, millest on raske rääkida.

Teine näide: ise hakkama saamine. Kui palju olen ma kuulnud, et tõelised emad saavad ise hakkama ja kõik peab olema ise. Olen ka kuulnud, et ma toetun teistele liialt: minu vanemad, Kardo ema, Kardo. Ma ei tea, minu meelest on see pullikaka, sest igaüks võiks natukene teistele toetuda, kui vähegi on, kuhu nõjatuda. Näiteks pole mul tõesti raamatuskirjeldatud olukordi meeles, kus ma tunneks, et ma enam tõesti ei taha, ei suuda, ei saa. Sest ma ei pea kunagi selle “piirini” kannatama. Ma saan alati enne seda öelda, et kle, ei taha enam! Siis on “kardo kord”. Ja on väga palju asju, mida ma juba EOS ei tee, ja nendega on alati kardo kord. Näiteks laste pea pesu. Nad karjuvad nagu keegi nüliks neid elusalt. Ma ei suuda seda kuulata. Kardol on aga enda sõnul “täiesti suva!”. Ma võin neid näiteid tooma jäädagi ja seetõttu võin ma teinekord juba poolkogemata olla teel oma kõrge hobuse selga. No nii, et üks jalg on juba selle… jalavärgi peal ja olen valmis ennast üles vinnama, kui meenub, et jajah, ma pole kunagi ennast nii tundnud, SEST mul on võimalus öelda, et kle ma ei taha nii tunda. Tõsiasi on see, et KEEGI ei taha.

Aga, kui sul valikuid pole, siis teedki ise ja kui sa juba kõik ise oled ära teinud, siis tunnedki ennast nagu märter ja tahaks vähemalt medalit ja igal pool rääkida, kuidas “ma tegin seda ise ja MUL pole külll kellegi abi vaja”. Uskuge mind, kui Kardo töötaks nt välismaal ja ma nende kahe väänikuga peaksin iga päev kogu logistikat ja vanemdamist üksi tegema, siis ma oleksin esimene, kes räägiks, kuidas iga naine ikka ise hakkama saama peaks ja kuidas ma pmst ei pane tähelegi, et Kardot pole, sest ma olen kõikvõimas. Samas iga naine peab olema aus – kui keegi tuleks ja sulle just täpselt sellisel… “sital” momendil abi pakub, siis sa võtaks selle kaela langedes vastu, kas pole nii? Niiet see stamp, et “ise peab” tuleb suurelt sellest, et nii paljud PEAVADKI! ja neil pole kuhugi toetuda. Seda mõistes annan ma oma kõrgele-kõrgele hobusele kerge laksaka piki tagaotsa ja saadan ta kus see ja teine.

Olukorras, kus sul on olnud hästi ja teisel ei ole, ei tohiks iial hakata rääkima, kui lihtne sul ikka oli. See on sama hea, kui keegi räägiks, et ta on nälgas ja sina ühmaks, et sul ka raske, sest sa pidid enda prügiveosagedust suurendama, sest iga päev jääb nii palju kalamarja, homaari ja veisepraadi üle, et muudkui loobi teda solgiämbrisse. Ja ma tean, et ma olen seda teinud täiega (seda uhkustamist) nii et sorri! Ma olen kindel, et karma korras saan ma kolmanda lapse, kes esimese eluaasta peale magab 2 tundi kokku ja mu rinnad saavad 90 piimapaisu ja kindlasti sünnitan ma ka nüüd 18 päeva jutti :D

Siiski usun ma, et igal emal on neid emalikumaid ja mitteemalikumaid hetki. Lihtsalt igaüks ei räägi nendest ja blogijad kipuvad just vastupidi rääkima. Näiteks mina. Te ei kujuta ette, kui palju ma olen saanud silmapööritusi selle peale, kui ma rääkisin, et ma olen elus nuusanud soki sisse, sest ma ei viitsi tõusta. Emalik? Ma ei tea, vist mitte? Ma olen oma lapsele päev läbi ainult magusat lubanud, sest ta ei tahtnud muud ja ma ei viitsinud suruda. Emalik? Hmmm.. vast ei. Mõnikord tahavad lapsed õue ja ma ei viitsi, seega ma ajan neile riided selga, avan terrassiukse ja lasen neil üksi aias tuiata nagu orvud. On olnud olukordi, kus ma üritan lõhna järgi aru saada, millal keegi viimati lapsi pesi ja jõuan järeldusele, et kui nii kaua juba hakkama saadud on, saab veel ühe päeva, sest nende pesemise kisa on hullem kui ükski lebra. Ja no kindlasti olen ma näinud, kuidas laps kukub ja ma pööran kiirelt pea ära, et ta ei näeks, et ma nägin, sest siis hakkab ta tõenäolisemalt nutma.

Mul on endale, kui emale, väga madalad nõudmised. Sellisel juhul saan ma kindel olla, et ma vastan oma nõuetele 100% ja seega ei aja see mind kunagi stressi. Mõelda vaid, kui mul oleks näiteks igaks päevaks hullud eesmärgid ja plaanid. Ennast teades häviks ma esimesel päeval ja oleksin paugust stressis. Mina aga kulgen rahumeeli läbi elu, laskmata ennast heidutada sellest, kas ma olen mingil perioodil see “käest lastud ema” kes miskipärast praegu selline põlualune on, või jooksen ma kontsakingades sõbrannadega õhtustama. Ega seegi vähem põlualune pole, sest hea ema on ikka lastega, mitte ei lituta mööda linna ringi, eks?

Ja tõesõna olen ma ise ka teisi kõõrdpilguga vaadanud ja kritiseerinud ja arvustanud, aga kui kolmas rasedus mulle midagi õpetanud on, siis seda, et minusugune karedate kandadega, peeru sahistav ja pisaraid valav hormonaalne sasipundar* on viimane inimene, kes oma arvamust avaldama peaks, nii kaua kuni see arvamus ei ole ühe teise tubli kaasema kiitmine ja õlale patsutamine. Ma olen lugenud, kuidas mu lapsed on Mowglid ja kasvatamatud ja kuidas ma neid kasvatada viitsinud pole, sest Mari ei osanud rääkida ja need kõik asjad torkasid, aga praegu ma ei saa enam aru miks. Sest kui keegi ütleks mulle neid asju praegu, siis ma ei võtaks seda südamesse, sest ma ju tean, et see pole tõsi ja et ma olen andnud endast parima. Sama hea oleks solvuda, kui keegi mõnitaks mind selle eest, et mul näo asemel perse on, sest kuigi see võib koolitamata silmale kaugelt TUNDUDA nagu perse, siis olen ma üsna kindel, et see on ikka nägu ja mis ma pimeda peale ikka solvun, kes oma sõnadega vaid haiget teha tahab. Las proovib, minu asi on seda kas südamesse võtta või minna lasta.

Mängime seda mängu, et kõik, kes oma lastele täna naeratuse näkku tõid ja midagigi sisse söödetud said (isegi, kui see juhuslikult oli vaid tahvel šokolaadi ja neli-viis suhkrust koosnevat saiakest) patsutavad ennast õlale ja ütlevad, et hea töö. Enda suhtes ei maksa liigselt kriitiline olla, tekitab maru palju stressi. Ja veel parem on kedagi teist õlale patsutada. Kui vähegi tihkate, oma ehteestlaslikkuses, öelge kommentaarides välja, kes on teie meelest väga hea ema. Las ta vaatab oma nime seal kommentaarides ja naeratab korra, sest on ju nii, et kui keegi ütleb sinu kohta hea ema, siis see on niiiiii-iiii hea tunne, eks?

*Selle kirjelduse täpsustus jäägu mõnda teise postitusse.

**Raamatu sain Varrakult kingituseks. 

tahate ma räägin “head nalja”

Ma tulin praegu sõbrannadega linnast ja olen niiiiiiiii head emotsiooni täis, et kohe tahtsin teiega ka lobisema tulla. Uskuge mind, kallid blogisõbrad, te olete mind muutnud nagu väikestviisi skisoks, kes kujutab ette, et tal elab arvutis hästi palju sõpru, keda hullult huvitab, mis ta täna tegi ja kuidas tuju parasjagu on.

Ühesõnaga, meil oli selline naljakas istumine, kus sõime head paremat ja naersime nii palju, et mu kõik kohad valutavad. Kas te teate seda hetke, kus te olete NII palju naernud, et sellel hetkel võiks keegi juba ükskõik mida öelda, aga see ajab ka nii kohutavalt naerma, et sa ei suuda naermist lõpetada? Just nii mul oli. Mul reaalselt voolas pisaraid, mu meik oli laiali ja ma ei suutnud midagi muud teha, kui kõõksusin ägisedes, et palun laske mul lihtsalt surra, ma ei SUUDA enam naerda! :D

Ma kardan, et tegelikult need jutud ümberrääkides nii naljakad ei ole, aga no me rääkisime näiteks sellest, kuidas ma eile taksoga poest stuudiosse sõitsin. Mul oli kaks suurt kotti käes ja tahtsin need pagassi panna, aga taksojuht megatõsiselt oli nagu ei, pane need tagaistmele! Ma olin nagu jah, okei, vahet pole ka. Stuudiost oli mul vaja võtta Maigreti meigikohver, enda kaamera, läpakas ja Kardo suur softbox (valgusti pmst). Ehk siis tulin uuesti taksosse ja koputasin pagassiluugile, et äkki ta teeks ikka lahti selle, kui taksojuht välja kargas ja ütles, et äkki te ikka proovite tahaistmele mahutada neid asju. Ma reaalselt hakkasin täiega naerma ja ütlesin, et öelgu siis kohe välja, kui tal pagassis laip on, et siis ma teaks enam mitte üritada sinna asju sokutada, mille peale ta megatõsiselt kiiresti pagassi lahti tegi ja näitas, et ikka ei ole seal kedagi. Ma ei tea, mida ta kartis, et äkki jätan Taxifys ühe tärni ja kommentaari, et tal oli vist pagassis laip…

Siis meenus mulle, kuidas ma ostsin ükspäev maasikaid ja rääkisin Kardole, et mul on isu teha maasikad katki, valada neile suhkurt ja piima, mille peale Kardo küsis “Kaš nagu lapšepõlveš?” ja iga kord kui ta seda s-tähte öelda üritas, siis tal ila purskus suust välja, sest tal läks sellest mõttest suu ääreni vett täis :D Me olime parasjagu taksos ka, nii et vaene juht sai Kardolt tativihma oma õlale ja ma jälle naersin nii kohutavalt, kuigi see pole üldse nii naljakas, aga kui te oleksite näinud seda Kardo õhevil pilku, kui ta keha samal ajal 70 liitrit sülge tootis… Ma ei saa, ma jälle naeran siin omaette :D

Appi, mul tulevad nüüd korraga kõik naljakad asjad meelde, et ma peaks filmima, kuidas ma istun siin üksi ja kõõksun naerda lihtsalt. Telekast tuli see proteesiliimi reklaam, kus vana naine juubeldab, et “jeee, ma saan jälle vilistada!”. Ükskord vaatasime Kardoga seda ja Kardo rääkis, et iga kord, kui see reklaam on, siis ta kujutab ette, kuidas see õnnetu mammi on aastaid üritanud vilistada ja iga kord pudiseb suust hambaid nagu saiapuru :D Palun jumal… ma ei suuda selle ette kujutamist ära lõpetada.

Aaa ja täna rääkisin sõbrannadele, et Kardo lubas uue Simsi osta, et ma saaks proovida seda mängida, sest ma viimati mängisin seda, kui ma 10 olin. Üks sõbranna (ma ei hakka nime mainima, sest muidu keegi ilmselgelt kahtleks ta vaimses tervises) läks mega õhevile ja rääkis, kuidas ta tavaliselt ehitas basseinile seinad ümber, et keegi sinna ära upuks. Või siis ehitas maja, kuhu pani igasse tuppa luku taha raseda naise ja… Teine noogutas kaasa, et jaaa, ühe tapad ikka alati ära! Ma olin nagu aa… ma vist sellest mängust valesti aru saanud, ma arvasin, et see on nagu mingi sisekujundust saad teha ja pere kasvatada, mitte rasedaid naisi orjastada, jeesus küll :D Aga vb ma elust valesti aru saanud lihtsalt ja see on ka normaalne.

Huh. Ma lihtsalt ei või!

Aga muudest teemadest, siia naeru vahepeale, võin rääkida, et käisin täna oma telereklaami filmimas (ma saan 4x aastas hästi natsa oma blogi telekas reklaamida) ja mul oli hull idee välja mõeldud ja Maigret tegi ilusa meigi ja… Muidugi läksime me tuulisesse randa ja MUIDUGI ma kissitasin täiega ja MUIDUGI oli mul huuleohatis mega näha ja MUIDUGI hakkab mu otsaesise botox just siis maha kuluma, kui ma seda uuesti tegema minna ei saa, tekitades mulle otsaette vaid ÜHE ajutise kortsu kulmu peale :D Ühesõnaga, ajab vast asja ära, teine kord teeme paremini ja uhkemini, aga no ma EI VIITSI seda uuesti teha, pole midagi teha. Elate vast üle, kui seda morta telekast vaatama peate korraks!

Kahju, et videot pildina teha ei saa, ma pildil palju ilusam :D

Ma niisama sensuaalselt teed joomas

Ja lõpetuseks ma vist peaks sellise ilusa päeva lõpuks mainima, et ma ausalt ei alusta oma päeva Marileenu blogi lugemisega ja meie postitustes mainitud dieedid EI OLNUD samad ja minu postituse eesmärk ei olnud kuskil näidata, et mina – eetiline, et koostööd vastu ei võtnud, Marimell – ebaeetiline, et võttis. Kuigi jah, random, et me mõlemad sellest teemast kirjutasime, aga meil oli tegemist siiski erinevate koostööpakkumistega ja mina tõin oma näite vaid selle pärast, et ma tegelikult päris avalikult otsisin juba vabatahtlikke, kes seda dieeti nn minu eest teeks, kuni Henry mulle kirjutas ja ütles, et ma seda veits googeldaks, et see tema andmetel väga ebatervislik ja oli ka! Et siis, jutu lõpuks – minu eesmärk ei olnud samast teemast rääkida ja kui ma oleks seda Marileenu posti enne näinud, siis ma oleks enda näite üldse ära jätnud, et mitte vale muljet tekitada. Kuigi ma nõustun, et tema #koostöö on sama pisike, kui … mis on pisike? Minu loode? :D Ma ei tea, las see olla! Igatahes pole mul mingit vajadust kuskil kellelegi ära panna ja kui see vajadus tekib, siis ma oskaksin seda ka selge sõnaga öelda, ausalt kah! Aga minu papa juba õpetas, et kui midagi kena öelda pole, siis ära üldse ütle ja ole lihtsalt vait nagu sukk.

*Ma vait nagu sukk olemas*

Mul tuli lõpetuseks veel paar Kardo head pärlit meelde, aga ta on nii ropu suuga, et ma ei saa neid kirja panna, aga noh, kui te mind kunagi kuskil näete, siis küsige, ma räägin!

Ma nüüd kõkutan siin vaikselt edasi. Millal teil viimati MEGA naljakas oli ja võite mulle ka head nalja sheerida, isegi kui see kirja pannes väga naljakas ei tundu :D

tasuta 1300€ ja reklaamist

Nagu te teate, siis ma olen päris jupp aega korralikult reklaamartikleid märgistanud. Enne ei tundunud see üldse küll mingi suur asi ja mulle tundus, et küllap ju aru saada on, kui ma reklaami teen. No ja muidugi see osa, et ega reklaami tellimine mu arvamust ei mõjuta ja blaablaa. Tõsi ta on, et valetanud ma ei ole, aga nüüd tundub teiste mittemärgistamata postitusi imelik vaadata. Just täna kirjutasin Triinule ka, et ta märgistama hakkaks, sest muidu jääb kuidagi imelik mulje, et ala vaadake, mis ma ostsin, also siin on viietunnine tutvustusvideo tootest :D See selleks, ega ma midagi ette ei heida, lihtsalt nüüd kui ma ise teen, siis tundub kuidagi niimoodi reklaami märgistamine tõesti kuidagi viisakam ja ma kavatsen seda ka edaspidi teha.

Aga sellest rääkides, mõnikord olen ma nagu kahevahel, et MILLAL siis postitust märgistada. No näiteks mul on ITKga koostöö, mis hõlmab nende äpist rääkimist, aga praegu olen ma juba kahes postituses äppi maininud, aga mitte otseselt koostöös kokkulepitud postituste raames, vaid … niisama :D Kas see on siis ikka koostöö? Kas oleks pidanud ikka mainima?

Või näiteks Mommipood saatis mulle mõnda aega tagasi enda asju (põlled ja kunstipõlled lastele), aga ma pole veel selle reklaamatiklini jõudnud, kuid ometi oli mul ükskord terve galerii nende tooteid täis. Aga see ei olnud mõeldud reklaamartiklina :D! Päriselt mõnikord istun ja mõtlen, et kuidas nüüd viisakam oleks? Kas ma oleksin pidanud mainima, et ps! need asjad laste seljas me saime kingitustena! Või on see pigem suva?

Mul on paar korda veel selline dilemma olnud, praegu täpselt ei tule pähe, aga no kui me toome näite, et ma olen mingi toote saanud soodsamalt osta, kas see peaks koostööna märgitud olema? Või on see ikkagi “minu ostetud” ja ei pea? Issand ma ei tea, küll see EETILINE olemine on raske, eks.

Öeldakse ka, et raha ei haise. Noh, jällegi eetilise külje pealt pean mõnda raha haisvamaks kuulutama, kui teist. Näiteks eelmisel aastal oli meil ühe laenufirmaga diil, et kui ma kirjutan kord kuus rahateemadel (täitsa suva, mis teemal) ja panen lõppu, et see on koostöös selle firmaga, siis sain ma hunniku raha. Issand, kas oli 1500? Ma ei mäleta! Piisavalt, et ma sellega kohe nõus olin.

Samas nüüd olen ära öelnud kaks koostööd, mis mõlemad mulle sellest veel kolmekordset summat pakkusid. Esiteks üks, mis promos ühte dieeti, mis lähemal uurimisel osutus minu silmale VÄGA ohtlikuks ja teine oli jällegi üks kiirlaenu värk. Te ei kujuta ette, kui pooleks selline asi rebib. Vähe ma ei tahaks enda firma arvele rohkem raha ju! See tähendaks seda, et ma saaks näiteks rohkem endale palka maksta. See tähendaks seda, et ma saaks äkki endale tõlgi täitsa ametlikult tööle võtta ja mitte maksta arve alusel, st oma sõbrannale ametlikku töökohta pakkuda. Äge oleks ju. Aga no persse, ma ei saa võtta neli tonni selle eest, et ma soovitan teil enda tervist rikkuda, või kohutava intressiga laenu võtta. Enne oleksin, aga nüüd ma olen aru saanud, et pooled inimesed tõesti on lollakad ja ma PEAN vastutav olema. Persse, nagu ma vähestele ema oleks :D Öelge ausalt, kas teie võtaksite säärased pakkumised vastu? Kas tunneksite kiusatust? Mina ausalt tunnen, aga no ok fain, olen eetiline siis.*

Aga tuleme nüüd tasuta 1300€ juurde. Ma nimelt avastasin, et umbes nii palju olen ma Bonusway käest saanud ja tahtsin teile ka kuulutada. Kas see on reklaamartikkel? MA EI TEA. Maksnud nad mulle selle eest ei ole, aga raha mulle ometi tuleb, kui teie minu soovitust kuulate ja Bonuswayga liitute.

See pilt näitab siis, et välja olen ma võtnud pea kuus sotti (kõik on kenasti mulle kontole tulnud), praegu saaksin välja võtta tsutt alla kahe soti ja ootel on veel viissada eurot. Ootel tähendab seda, et see pood, kust telliti, pole veel Bonuswayle oma rahasid üle kandnud (mõni teeb seda mitu kuud).

Kuidas ma selle raha sain? No iga kord, kui keegi liitus SIIT lingilt Bonuswayga ja tegi kuskilt netist tellimuse, millega endale 1€ teenis, sain mina selle pealt 4€. Kui sina teed endale konto, siis saad sina endale samasuguse lingi, mida siis ka sõpradele jagada ja siis saad ka sina 4€ iga nende esimese kogutud euri pealt.

See süsteem tundub mingi imelik netiskeem, aga tegelikult on see lihtne – kui sa vähegi netist tellid: Aliexpress, Ebay, ASOS, Hansapost, iHerb, poode on MEGA palju, siis sa saad mingi protsendi oma ostusummast tagasi. Mina olen kõige suuremad summad saanud Booking.com’i kaudu, sest majutus on ju kallis ja nõnda olengi ma iga kord u 30-50€ tagasi saanud. Niimoodi see raha sinna vaikselt tiksub.

Ühesõnaga, kui te olete netist tellijad ja veel Bonuswayd ei kasuta, siis ma soovitan kasutama hakata, sest esiteks sa saad endale vaikselt raha koguda ja kui oma koodi jagad, siis tiksub seda veelgi rohkem. Ja no, mulle ka kasulik, nagu näha. Kuidagi ma pean ju selle ebaeetilise raha tagasi teenima :D

Ühesõnaga, vajutage SIIA, tehke konto ja koguge boonuseid. Täitsa minu enda algatusel reklaamitud :D

*Ma praegu hakkasin mõtlema, et minu papa suri küll nii ammu aega tagasi, et ta poleks vist osanud tol ajal absull midagi kaasa rääkida blogijate eetikast, aga küll oli ta nii säästlik ja kokkuhoidlik armas vanamees, et ma arvan, et ta praegu rullib ennast hauas edasi-tagasi, kui kuuleb, et ma EETIKA pärast 8000€ “maha viskasin” :D Ta juba pidas mulle monolooge, kuidas 100 krooni on selline raha, et karju appi :D Samas ma tõesti ei tea ka, papa tundus samas väga eetiline ka… ah lihtsalt uitmõte :D

ma ei tea kuidas kaalulangetamine käib!!!

Öeldakse, et kui sa täiega tahad rasedaks jääda, et siis sa ei jää. Lihtsalt “ära mõtle sellest” ja siis kindlasti kohe jääd! Olete kuulnud seda? Noh, olles ise olnud selles olukorras, kus sa TÄIEGA tahad rasedaks jääda, siis on päris keeruline sellele mitte mõelda ja lõpptulemusel mõtled sellele nagunii kogu aeg.

Seksid. Mõtled, et ooo, äkki ma nüüd jäingi rasedaks? EI! Ära mõtle sellele! Aga noh… äkki ikka jäin? ÄRA MÕTLE, MUIDU SA EI JÄÄ! Ja nädal enne päevi mõtled kogu aeg, et kas nüüd peaks juba seda eriti varajast testi tegema või mitte, ei suuda olla nii, et ah, ootame-vaatame. Igatahes mul oli küll nii, et mida vähem ma tahtsin rasestumisele mõelda, seda rohkem ma sellele lõpptulemusena mõtlesin.

Mulle tundub, et kaalulangetamisega oli sama teema. Märtsi alguses kaalusin ma 74 kilo. Ma ei tea, kuidas jumala eest nii palju, aga kui me Kätuga spas käisime, siis seal oli põranda sisse kaal ehitatud ja kui ma sinna peale astusin, sain ma küll minisüdari. Nagu… KUIDAS?

Minu meelest ma eelmise aasta lõpust saadik muud ei teinud, kui ainult mõtlesin sellest, mida ja millal ma süüa võin. Asendasin coca Värskaga. Saia enam ei ostnud. Sõin kahe suupoolega pähkleid ja no olgem ausad, mulle väga isegi ei maitse pähklid. Lihtsalt nagu – palun jumal, ma tahan ka peenike olla!

Ja siis vaatad netis neid edulugusid, et oo, kaotasin siin poole aastaga 30 kilo, ainult muutsin kõiki oma toitumisharjumusi ja hakkasin 7x nädalas trennis käima. Nagu… öelge mulle nüüd, et prioriteedid ja muu, aga KUST SEE AEG TULEB? Ma kindlasti leiaks iga päev kaks tundi, et trenni minna (või tunni, et kodus omaette midagi sabistada), aga kui mul on korraga vaja veel sinna päeva mahutada töö, lapsed, kodu ja muud asjad, siis selle tunni-kaks võtan oma OMA ajast ja nagu te aru saate, ma ei taha sellest loobuda. Ühe korra nädalas? No okei. Aga rohkem? Ei tänan, ütlengi siiralt, et mul pole aega!

Rääkisime ükspäev just Dakiga ka samast teemast ja naersime, kuidas näiteks Paljas Porgand räägib tihti, et nii lihtne on leida päevas ikka seda trenniaega, kuidas ometi teistel pole. Unustades, et teiste töö ei seisnegi jõusaalis ilusate pepupilte tegemises (mitte, et ma arvaks, et see ta ainuke töö on, aga no osa sellest kindlasti). Kui näiteks pildistamine kuidagi kaalu langetada aitaks, siis ma võiks ka uhkelt öelda, et kuulge, kuidas teil pole seda aega päevas kolm tundi pildistada? Miks?! :D Aga kahjuks titate nunnutamine ja pildistamine ei alanda kaalu, vaid paneb ainult heldima ja tutiplutitama.

Lihtsalt nii kopp on ees nendest trennipiffide hashtagidest mingi… #minaehitansuvekeha #minaviitsinmikssaniitontoledjaeiviitsi #makõhnasapaks. Iga kord kui ma sellele mõtlesin ja enda volte vahtisin, siis tekkis selline torge, et no persse. KÕIK saavad, aga mina, mina ei saa.

Ja siis. Enam ei mõelnud sellele. Jajah, ma käisin rasvaimus ka, et päris mingi jeesuslik salenemine siin ei toimunud, aga rasvaimu ei langetanud mul grammigi kaalu. Sama palju, kui ma enne seda kaalusin, kaalusin ma ka peale seda. AGA ma lõpetasin põdemise. Võtsin mõnikord võikut, kui isu oli. Isegi pitsat sõin, peale seda paastunädalat. Ja ükskord käisime hessis ja… Kommi olen söönud! Absoluutselt ilma põdemata, et no kuidas ja miks ja nii ikka ei saa. Ja ma vannun, et kui ma enne kommiaurugi sisse hingasin, võtsin ma juba kilo juurde.

Täna hommikul kaalusin ma ennast ja kaal näitas 65,8 kilo. Nädal tagasi käisin ämmaka juures, seal olin ma veel 66.6 kilo. Ja märtsi alguses olin ma 74 kilo! Ma ei ole teinud trenni, ma ei ole midagi muutnud oma toitumisharjumustes, va seda, et enne passisin ma tihti poole ööni üleval ja ikka midagi nosisin, nüüd lähen ma kell 9 voodisse, mis tähendab seda, et peale üheksat süüa ei saa. Kas tõesti SEE saab kaalu nii palju langetada? Et tee, mis tahad, aga ära peale üheksat söö? On see loogiline? Või on ikka kaaluga sama asi, et kui mõtled sellele mega hullult, siis ei lange, aga kui ei mõtle, siis langeb nagu naksti?

Muidugi ma olen vist iga raseduse algus alla võtnud endale teadmata põhjustel. St ma saaks aru, kui ma muudkui oksendaks ja ei suudaks midagi süüa, aga minul võtab iivelduse ära ainult sai ja magusad asjad, nii et selle teooria järgi peaks ma juba 182 kilo kaaluma.

Ah ma ei tea, tahtsin lihtsalt kaalujuttu rääkida.

6 nädalat peale rasvaimu.

Teiste seksikad peegliselfid vs minu omad – lapsed näpuga kõhupekki sorkimas, teine kriitiliselt pealt vaatamas, ise kõrrejooki joomas :D Noh, olgu öeldud, et ma ei üritanudki sellist teha, mis vasemal on :D

üks silmapilk ja läbi see päev ongi!

Ma keeran endale vahepeal ikka korralikult käru. Ise muidugi keeran ja ise halisen, et miks minevikumallu küll nõnda lollakas oli. Nimelt olen ma viimasel ajal loonud endale surnud ringi, kus ühel suvalisel nädalal tunnen maksimaalselt energiat ja teotahet. Mis siis muud, kui miks mitte panna endale nädalasse neli sõidutundi? Miks mitte miljon pildistamist? Kui mõni jooksvalt juurde tiksub, mis siis! Küll aega leiab! Otse loomulikult leian ma just sel nädalal ägedaid projekte, mida lastega teha ja eriti huvitavaid retsepte, mida KINDLASTI katsetama peab. No siis pole enam üldse ime, kui sellele nädalale on juhtumisi planeeritud ka arstiaeg (endale ja lapsele), igasuguste proovide viimine teisele arstile*. Ega tegemata saa jätta ka reklaamartiklid ja muud kampaaniad, mis ma siin endale korjanud olen ja siis tuleb meelde, et oota, ma pean aprillikuu jooksul ju telereklaami valmis tegema. Mis selleks vaja on? Kaamerameest! Meikarit! Seda, et mul just samal sekundil ohatis näkku tulnud ei oleks :D

Ühesõnaga, ma võtan endale triljon kohustust ja siis elan selle kiire perioodi üle, peale mida tunnen ma, et kõik. Enam ei viitsi. Tahan lamada. Ja siis ei tee nädal aega mitte essugi. Või noh, MIDAGI pean ma ikka tegema, aga sellise rabelemise kõrval tundub paar tegevust köömes. AGA – kui ma nädal aega midagi ei tee, siis ega kohustused ja broneeringud kuskile kao, ma saan teha vaid ühte. Lükata nad edasi, et nädala pärast leida ennast samamoodi sahmimas, nagu ennist.

Ärge valesti aru saage, ma ei kurda üldse. Pildistada on ju tore ja kõik inimesed, keda ma pildistan on ilusad ja ägedad, jutt on siiani nagu absoluutselt kõigiga jooksnud. Just ükspäev vaatasin Mallupildid FBi lehel, et enamik, kes on raatsinud mulle arvustuse kirjutada, on ära maininud, et nii vaba õhkkond on minu juures. Keh-keh-keh. Äge ju, kui ma inimestega suudan tsill olla ja neile meeldib käia minukal pildistamas.

Kõiki mu tegevusi on päris tore teha, lihtsalt iga päev imestan, et oh shit, kell on kaheksa, peaks pärdikuid voodi poole lohistama hakkama! Kuidas see päev nii ruttu mööda läheb? Eriti imelik on see seetõttu, et ma olen nagu tubli eestlane, alustan päeva ikka korralikult vara (7-8 vahel).

Täna juhtus mul selline imeline asi, et pildistasin viimase shuudi ära, hakkasin taksot tellima, kui avastasin, et ma olen stuudios oma netimahu ära kulutanud. See aga tähendas seda, et ma endale taksot tellida ei saanud, taxify ju ei töötanud. Proovisin ainukest numbrit, mida ma peast teadsin, aga see takso ütles, et läheb pool tundi. Ei no alleaa. Mis mul sital siis muud üle jäi, kui astusin bussipeatuse poole.

Ilm oli sombune, aga nii soe. Õhk oli kuidagi nii värske ja kõigele lisaks astus mulle vastu üks naine, kes nii laialt naeratas, et ajas mulle ka naeratuse peale. Teate küll seda naeratust, mis ise ennast näkku pressib, kui midagi väga hästi läheb? Vot selline tal oli ja see pani mind kohe mõtlema, et huvitav, mis teda nii hirmsasti rõõmustas, et ta Selveri poole jalutades naeru pugistas, endal silmad särasid. Edasi jalutasin ise täpselt samasuguse naeratusega. Keh-keh-keh!

Ilusa loo lõpp oleks nüüd see, kuidas kõik, kes mind nägid, ka naeratasid, aga tegelikult oksendas üks parm bussipeatuses ja bussis istus minu kõrvale mingi haisev ja hingitsev vana naine, nii et olukord kahjuks nii roosiliselt ei jätkunud, aga sellgipoolest võin ma öelda, et üks ilus päev on seljataga.

Näiteks kui ma bussipeatusest koju jalutasin, sattusin ma kokku Kardo ja Mariga, kes ka lasteaiast koju tulid ja me saime kõik kolmekesti koju kõndida ja Mari õpetas meid teed ületama ja rääkis oma päevast. See oli sisukas vestlus.

“Mari, mis sa lasteaias tegid?”

-“Mängisin.”

Ja õhtugi on alles noor. Sain siin kodus lastega kleebitud, Oggy multikat vaadatud, Lende jõudis söögilauale kusta, Mari sellest hüsteeriasse minna, sest “Lende ei tohi pissida!” ja nüüd kui laud on kenasti puhtaks pühitud, sööme me väikse õhtusöögi ja ongi käes aeg, kus tuleb ahvipoegi koibapidi sängi lohistada. Nagu kellavärk. Päev algab. Lõppeb. Üks silmapilk!

*Ma täpsustan mingil põhjusel, et vereproove pean andma, et te ei arvaks, et ma sitapurk kaasas, mööda ilma jooksen. Mul üks sõbrants pidi kunagi kakaproovi viima, aga kogu aeg jäi hiljaks sinna arstile ja lõpuks käis ta vist kolm päeva ringi, kotis moosipurk kakajunniga.

niiskus kodus?*

Kui ma kunagi veel õikal elasin, oli mul suur mure. Aknad, eriti magamistoa aken, oli pidevalt seest poolt märg ja kaua aega ei läinud, kui rõduukse peale hakkas tekkima hallitus. See oli ikka väga räme! Kirjutasin sellest SIIN! Kuna ma peale selle postituse kirjutamist sain kõvasti targemaks, siis võin nüüd kohe ära öelda, et hallitus hakkas paneelmaja korterisse tekkima peale remonti – me ei jätnud ühtegi ventilatsiooniava! Seega oleksin ma võinud endale neid Ceresiti niiskuseimajaid kasvõi 10 tükki ritta panna, aga kui probleemi ära ei lahenda, ei saa ka kõige parem abimees tulemustega hakkama.

Meie korter oli selline pikliku ülesehitusega, mille keskel oli vannituba. Kuna laps oli alles sündinud, siis käis pesumasin igapäevaselt kogu aeg. Muidugi ka pidev tite ja enda vannitamine ja duššid. Kuivatit meil ei olnud, seega rippus kogu aeg märg pesu koridoris. Mõelge nüüd ise – ruum, kus pole ventilatsiooniavasid + pidev niiskuse allikas. Loomulikult tekkis hallitus. Lõpuks lasime akendele need ventilatsiooniavad teha ja olukord läks palju paremaks, aga pesuresti kõrval hoidsime ikka igaks juhuks Ceresiti niiskuseimajat, mis meil umbes nädalaga täiesti täis läks. Ilmsegelt üsna niiske olukord.

Aero 360 on hea lahendus, kui teie kodus on niiskuseprobleemid, mis EI OLE põhjustatud valest ehitusviisist, sest nagu öeldud, sellisel juhul tuleb see suurem probleem esmajoones lahendada. Aga niiskuseprobleeme võivad tekitada väga erinevad asjad, SIIT saad nendest lähemalt lugeda.

Nagu näha, siis meie praeguses kodus niiskuseprobleemi ei ole. Vaene masin sai endale vaid paar hädist tilka kogutud. Ega selle üle maksa kurb olla, sest see tähendab ainult seda, et meil on siin suht ideaalilähedane niiskusetase. Pole liiga kuiv, aga pole liiga niiske ka. Muidugi meil on ta olnud nädalakese, aga tegelikult peaks ta ka niiskes kodus täis saama alles kolme kuuga.

Mis probleem aga meil on, ja ma olen sellest ka siin blogis enne rääkinud – asjad hakkavad riiulitel imelikult… haisema? Mingi imelik spetsiifiline lõhn tuli asjadele juurde. Näiteks lastevoodi all on suur sahtel ja seal voodipesu hoida oli võimatu, sest juba nädalaga hakkas täiesti puhas pesu seal rahumeeli haisema.

Sama lugu on ka meie esikus seisva suure riideriiuliga, mis on minu jaoks veel utoopilisem. Puhtad riided hunnikus, kapiuksi ees pole, õhk saab kenasti läbi käia, aga võtad mõne kauem seisva asja kätte ja jälle see imelik lõhn. Ma olin juba jumala nõutu, sest päris tobe on pidevalt puhtaid asju pesta, sest need otsustavad heast peast haisema hakata. Aga nüüd ma leidsin lahenduse! Või noh, kolm nädalat olen katsetanud ja veel pole midagi haisema hakanud! Nimelt on Ceresitil ka väiksed niiskust imavad kotikesed, mida panna väikestesse ruumidesse. Garderoobidesse, kappidesse, sahtlitesse. Mina paningi ühe sinna sahtlisse, kus laste voodipesu on, teise esikuriiulisse. Ja asjad tõesti pole igatahes VEEL haisema läinud. Ma ei saa aru, kuidas või mis niiskus enne sinna vahele pääses, aga igatahes on see mind aidanud küll. Kolme nädalaga muutus see riiulikott geeli täis, sahtli oma saab veel kasutada.

Saadaval on kaht varianti – õrna lavendlilõhna ja neutraalse pakina.

Väikest niiskuseimajat soovitatakse ka panna näiteks spordikotti, nõnda viskasin ühe Kardo trennikotti kah. Eks seal ole ju niiskust kamaluga – pesemisasjad, niisked riided jne. Ta ütles, et ta ei saa erinevusest aru, aga noh, ega mehed ei peagi kõigest aru saama :D

Ma pildi jaoks tõstsin pakikese teistpidi, ag a tegelikult peab ta olema nii, et valge pool on üleval pool. Riiulis on seda kergem sättida, kotis ikka liigub ringi.

Huuh! Ma pole vist elu sees nii palju sõna “niiske” kasutanud, võttis kohe võhmale! Aga mul on teile kinke ka, kuidas muidu. Saan nimelt kahele lugejale kinkida Aero 360 masina + pisipakkide komplekti (neid on ühes pakis kaks). Et loosis osaleda, kirjuta mulle lihtsalt kommentaar, et kus toas või mis puhul sa neid abimehi kasutaksid!

*Postitus on sündinud koostöös Ceresitiga

uinak looduses*

Okei, ilmselgelt ma keset aprillikuud kuskil looduses magamas ei käi, aga meie magamistuba lõhnab küll nagu hea kotitäis taimi. Pole vist imestada, et ma ärkan iga hommik mõttega, et ma tahaks suurt tassitäit pärnaõieteed. Ps! Kui keegi teab, kust saaks osta pärnaõieteed, siis ma ostaks hea meelega!

Aga ma räägin nüüd asjast ka. Nimelt kirjutas mulle üks lapsevanem, kes tundis muret laste unekvaliteedi üle ajal, mil lapsed juba maast-madalast puutuvad palju kokku ekraanidega, mis teadupärast uinumist ei soosi. Seetõttu tuligi tal mõte hakata tegema patju, mis lapsi uinumise hetkel lõõgastaks ja rahustaks. Ülestimuleeritud maailm põhjustab liiga paljudel lastel uinumisprobleeme, kuid rahustavate taimede eeterlikud õlid (looduse lõhn!) on pehme viis selle tasakaalustamiseks. Nii sündisidki Hea Une Kaisupadjad!

Saadeti ka meie lastele kingituseks öökullikujuline padi, mis tõepoolest lõhnab nagu üks mõnus tassitäis teed. Ja pakend ise nägi ka väga äge välja, kingituseks ideaalne. Nagu näha, siis padi sisaldab tatart, piparmünti, kummelit, pärnaõisi ja melissi.

Padja sisu!

Andsin selle Lendele kätte ja esimene asi mis ta tegi, oli see, et surus oma nina sügavale patja. Eks ta ka tundis head teelõhna.

Ühesõnaga viisin mina padja üles magamistuppa ja…armusin ise ära. Nimelt mul on mingi viimased kuu aega probleemid padjaga. No mul on väga mugavad padjad, aga kuidagi kõik tundusid korraga pea all liiga kõrged ja ma magasin mitu nädalat absoluutselt ilma padjata, või kraapisin mingi tekinurga pea alla. Ei tea mina, mis error mul peale tulnud on. See padi on aga ideaalselt väike, madal ja lõhnab ülihästi. Okei, tsutt krabiseb pea all, kui väga rahmida, aga ma olen sellega nüüd mitu päeva maganud ja nii hea on. Pole lugu, et lastelt ära röövisin, see lõhnab nii intensiivselt, et ka lapsed magavad ikkagi selle looduslõhna sees. Me ju oleme kõik ühes pesas!

Patja saab ka püürist ära võtta ja pesta. Kui koos sisuga pesed, siis saad vist pesumasinatäie taimeteed :D

Seda ma ausalt ei oska kommenteerida, et kas meil kellelgi nüüd parem või rahulikum uni on, sellega oli meil ka enne kõik hästi, aga no minul on uus lemmikpadi (kuigi enamik normaalseid inimesi seda vist magamisepadjana ei kasutaks), lastele meeldib see mänguasjana, ja tuppa pole elusees mingit lõhnastajat või värskendajat vaja – magamistuba lõhnab nii hästi ja hubaselt.

Salasõnaga “Mallukas” saate nende FBi lehelt (mis asub SIIN) lausa 15% soodukat ja muuseas, nädala pärast loosime ka ühe õnneliku koodikasutaja, kes enda raha tagasi saab :)