Mariann Kaasik's Blog, page 179

kuidas lapsed sööma saada?*

Kui tihti olete teie söögilauas kuulnud ininat: “Ma ei taha?”. Mina igatahes olen ja kuidas veel. Mari ei taha mitte midagi! Noh, kui see midagi pole just friikartulid, jäätis, kommid ja sai. Ma mäletan, kui Mari oli alles väike ja sõi kõike. Ma nüüd kulutasin oma elust pool tundi, et leida ühte pilti, kus Mari oli pisikene ja sõi pildil ennastunustavalt. Seda pilti ei leidnud, aga ühe sinnakanti pildi leidsin.

Pildil on Mari Lende vanune – kui nunnu!

See on tore aeg, mil nad kõike söövad. Lihtsalt anna kätte ja vitsutavad. Kui Mari veel pisike oli ja keegi kuskil rääkis, et tema laps midagi ei söö, siis ronisin ma kiirelt oma kõrge hobuse otsa ja vaatasin põlastavalt alla. Issand jumal, kui kasvatamatud lapsed? Kuidas ei söö? MINU laps sööb küll kõike!

Siis aga möödus paar aastat ja elu tuli vahele. Ma ei süüdista mitte kedagi teist, kui meid endid. Muidugi hakkab laps pirtsutama, kui ta esiteks saab endale iga kell ise snäkke võtta. Mitte, et mul nüüd iga nurga peal snäkke vedeleks, aga Maril on käed-jalad otsas, kui tahab, siis läheb võtab heal juhul puuvilja. Halvemal juhul saia-leiba. Kõige halvemal juhul ronib ta külmiku otsa, kus on meil maiusekorv.

Ühest küljest, ega ma otseselt ei KÄSI tal ka süüa. Kui ei taha, siis ei taha. Mina teda laua taga istuma ei sunni, nälgigu siis. Nii ta siis nälgib, kuni ühel hetkel ikka midagi snäkkima satub. Ei teagi, kas peaks kõik asjad tabaluku taha panema, või mis. Sada korda olen endale lubanud, et ei anna talle midagi vahepeal näksida, et küll siis isu ka tuleb, aga noh, elu läheb ikka edasi ja ega seda tabalukku pole ma ka ikka soetanud.

Teine põhjus, miks laps ei söö? “Ma ei taha seda, tahan friikartulit!” ütleb Mari taldrikule vaadates, mida mina tund aega kokanud olen. “Ahsoo, ei no siis nälgi pealegi,” ütlen mina ja viin taldriku kööki. “Mari! Sa ei tohi ju nälgida! Sa sured nii ära! Isssand!” ahastab Kardo ja tormab köögi poole lapsele friikaid tegema. Liialdamata mingi 4x nädalas VÄHEMALT teeb Kardo lisaks olemasolevale õhtusöögile Marile eraldi friikaid. Ma ei viitsiks ise elusees ja ma olen Kardole ka öelnud, et see ei tundu kõige parem kasvatusviis, aga Kardo leidis, et peaasi, et midagigi sööb. Ega jah, see on tema laps ka, las siis tema teeb ka, mis ta teha tahab. Ja kui tema tahab iga õhtu friikartuleid meisterdada, siis andku aga tuld.

Mõnikord viitsin ma ise ka Mari jaoks natukene ekstra vaeva näha. Eile ostsime Maxxximast ilusa lõhefileetüki ja mul olid sellega suured plaanid, mis lõpuks kaheks plaaniks muutusid. Või noh, ma tegelikult tahtsin kõigile sama toitu teha, lihtsat selle mööndusega, et ma tahtsin, et ka Mari sellest huvitatud oleks, aga nüüd hakkas härra abikaasa jorisema, et tema ei taha kalapulki, vaid ikka “normaalset ahjulõhe”. Kuna see mulle suurem vaev ei olnud (vähem pulkade tegemist), siis olin üllas ja tulin talle vastu. Poole kokkamise pealt tuli mulle veel endale tatrapudru isu peale ja nõnda ma kaudselt kaks eraldi õhtusööki valmistasingi. Olgu ära öeldud, et mina üldiselt sellist asja iial ei tee – kui kellelegi ei sobi, siis tehku ise, lihtsalt täna kuidagi läks nii.

Muuseas, olgu ka see öeldud, et kui Kardo kalapulki proovis, kahetses ta küll, et ta “normaalset ahjulõhe” tahtis.

Siinkohal esitlengi teile retsepti, kuidas tavaline kalaroog “lapsesõbralikumaks” muuta.

Kalapulgad friikatega

Poes müüdavad kalapulgad… Uhhh! Ma väiksena ise muidugi sõin neid kahe suupoolega, aga koju olen viimaste aastate jooksul ostnud vist kaks korda. Ühe korra alles nüüd, sest mu rasedaisu nõudis kalapulki ja KOHE! Aga no üldiselt ma tean väga hästi, et kalast on asi nende puhul kaugel. Ise saab aga kalapulki teha väga lihtsalt. Lihtsalt võta mingi kalafilee, minul oli lõhe ja lõika endale sobivateks tükkideks. Tükid pane kausi sisse, et saaksid nad korralikult soola-pipra ja sidrunipiraga ära maitsestada ja segada.

Purusta pannile 3 küüslaugu küüs, lisa natukene rosmariini, võid ja riivsaia. Prae segu umbes 5 mintsa ja tõsta kaussi. Ma lisasin siinkohal veel soola ja segasin lusikaga.

Võta veel üks kauss, millesse löö katki üks muna ja klopi ta kenasti ära.

Nüüd võta kala, kasta munasse ja siis riivsaiapurusse. Tee nii kõikide kaladega, seejärel viska ahju u 180 kraadi peal pooleks tunniks.

Samal ajal kui kalad ahju viskad, võiksid valmistada ka friikad. Ehk siis lõikad bataadikangid, paned need kaussi, maitsestad õli, rosmariini, soola, pipraga. Segad läbi, ahjuplaadile ja valma!

Umbes poole tunniga on ka bataat pehme, kui tahad seda pealt natukene krõbedamaks, võid pannil üle praadida, kui viitsid. Ma viitsisin (ja kärsatasin pooled friikad kogemata ära :D).

Kastmeks segasin hapukoore, riivitud kurgi ja riivitud küüslaugu.

valmis serveering – kalapulgad, friikad, kaste ja tomatid

Ma soovin, et ma saaks selle loo lõpetada sõnadega, et te oleks pidanud nägema, kuidas Mari seda alles vitsutas. Aga noh… Tegelikult istus ta laua taha, vaatas seda ja ütles: “Ei taha.” ning lahkus lauast. Mõnikord joppab nii, et kui ta paari tunni pärast halab, et kõht on tühi, on ta hiljem nõus eelnevalt mahapõlatud toitu sööma, aga eks näis, mis tänane päev meile toob.

Lende aga… Lende vitsutas nagu vana mees! See söömise iga on ikka ilus aeg. Tore kohe vaadata, kuidas ühe lapse vats muudkui kasvab ja teine vaikselt seal kõrval aina rootsumaks muutub :D

Lende ei lõpeta iial söömist, enne kui taldrik tühi pole. Need osad, mis tema meelest süüa ei sünni, pakutakse Lottele.

Kardo õhtusöök näeb siin pildil küll paras lobi välja, aga ega iga kord see paganama “presentation” ka välja tulla ei saa. Pole lugu, maitses vähemalt hästi.

Kuidas teie lastel söömisega on? Söövad valimatult kõike? Ei pirtsuta kunagi? On välja mõeldud? Nalii :D Aga kui mõnel selline suurem ideaalne eksemplar on, siis hea meelega kuulan, kuidas selline tulemus saavutati. Või on mõned pered samas hädas, et nagu midagi ei taheta? Ja kas teie teete mõnikord mitu erinevat rooga?

EDIT: Jõuluime on sündinud! Mari söök vedeles vaid poolteist tundi laual, kui ta seda sööma läks ja kiitis, et “nii hea on!” :D

*Postitus on sündinud koostöös Maximaga

saan siis roboti vä? / umm.. can I get a robot?

Kes vähegi telekat vaatab, siis on ehk näinud seda reklaami, et liitudes kuni 16dani G4S’i koduvalvega, saad kauba peale tasuta robottolmuimeja. Mul küll on robot olemas, aga see, mida välja reklaamitakse on tsutt parem ja vaiksem, seega mõtlesin, et päris hea variant. Nagunii olen mõelnud ennegi koduvalvega liituda, et miks siis mitte nüüd, kui midagi kauba pealegi veel saab. Ma kirusin ennast maru kaua, kui eelmine kord oli see kampaania, et liitud ja saad tasuta ratta. Maha magasin! Sedapuhku mitte ja saatsin taotluse kodulehelt ära kohe kampaania esimesel päeval, et sellest kindlasti mitte ilma jääda.

Mul oli too päev mitu pildistamist ja seetõttu ma telefonile ei vastanud, kui mulle selles asjus helistati. Ah, olgem ausad, ma ei võta ka niisama telefoni vastu. Sain ka G4Si käest e-maili, et neil ei õnnestunud mind telefonitsi tabada, et millal oleks mulle sobiv aeg rääkida. Vastasin, et sooviksin pakkumist saada meilitsi. Sellel on mitu põhjust. Esiteks ma jälestan telefoniga rääkimist. Teiseks mu mälu on 1 sekund ja ma eelistaks, kui mul oleks sellised pakkumised kirjalikult, et saaksin need rahulikult läbi vaadata ja mõelda.

Kui te arvate, et ma tänase päevani vastust olen saanud, siis ta eksite siiralt. Saatsin isegi kirja, et kas ma kunagi selle pakkumise ka saada võiks, aga ei essugi. Koduleht näitab, et 12 tundi on võimalik seda ägedat pakkumist veel kasutada, aga kuna mu kirjadele ei vastata, eeldan ma naiivselt, et nad nädalavahetusteti ei tegele tööasjadega, või siis nad lihtsalt ei taha mulle põhimõtte pärast pakkumist teha. Ega ma ei eelda enne homset vastust sealt saada ka, aga olgem ausad, siis on kampaania juba läbi ja mina võin oma uuest robotist vaid und näha.

Vot need on need esimese maailma probleemid, niuu! Ma ei saagi uut robotit, kes minu eest tolmu imeks!

Ma saan aru, et pole nagu nii suur probleem ja võib-olla neil ongi mingi reegel, et neil meilitsi midagi ei tehta, aga sellisel juhul palun siis kampaaniasse ära märkida, et me tegeleme ainult nende klientidega, kes on nõus telefoniga rääkima. Siis oleksin ma kohe kenasti peale vaadanud ja mõelnud, et vot kui tore pakkumine, kahju, et ma sellega kaasa lüüa ei saa.

Isegi mõtlesin täna, et kas viisakas oleks enne selle postituse üles panemist neile meil saata, kus ma kommentaari küsiks, aga siis ma hakkasin mõtlema, et see kõlaks nagu mingi ähvardus, et kui ma nüüd kohemaid seda robotit ei saa, siis kus ma teist alles kirjutan :D Seega ma lihtsalt kirjutan oma kogemusest nii nagu ta oli. Äkki nad homme ikka vastavad, et aa oih, meil jäi just sinu kiri kahe silma vahele, sorri, siin on su robot, imegu ta terviseks! Aga üldiselt, kas oleks imelik või kuidagi ähvardav öelda, et kuulge, ma siin kirjutan teist :D? Ajakirjanduses ikka on viisakas teistele ka ju sõna anda või nii? Igatahes, kui nad kunagi vastavad, siis panen nende vastuse ka üles.

Võib-olla teen ma üldse liiga ja kui ma juba sellel õigel ajal pakkumise ära küsisin, siis saan ma kingituse kaasa isegi siis, kui nad mulle enne selle kampaania lõppu vastata ei suvatse? Igatahes, kas keegi teine ka reklaami lõksu langes ja kampaania korras endale koduvalve panna lasi? Kuidas teil sellega läks?

Iga kord, kui ma ei viitsi pilti lõigata, siis ma alati põen screenshotti üles panna, sest raudselt mul on kuskil midagi piinlikku näha :D / Every time I am too lazy to crop the picture I am scared to post the screenshot, because for sure there is something embarrassing showing :D 

How watches TV even a little bit has seen the G4S commercial where, if you get their home security before the 16th you will get a robot vacuum cleaner. I have one of those now, but the one that’s advertised is a little better and quieter, so I thought it’s a good deal. I have thought about getting home security anyway, so why not now, when I can get something extra. Last time there was a campaign where they were giving free bikes, I was mad at myself, because I missed it. This time I sent the application from their website on the first day of the campaign, so I wouldn’t miss out

That day I had some shoots and I didn’t answer my phone when they called me. Ah, lets just be honest, I never answer my phone anyway. G4S had also sent me an email that they tried to reach me, but couldn’t and asked when would be a good time to talk.  I told them I would like an offer via email. There are several reasons for that. Firstly I despise speaking on the phone. Secondly my memory lasts about a second and I assume that having these kinds of offers in writing would give the option to calmly go over them and think about them.

If you think that I have received an offer as of today, you are wrong. I even sent them a follow-up asking if I could get the offer, but nothing. The website is telling me that there are 12 hours left to take advantage of this offer, but since no one is answering my emails I an naively assuming that they don’t work on the weekend or do not want to make me an offer over email on principal. I am not expecting a reply from them before tomorrow, but lets be honest, by then the campaign would have ended and I can dream about getting a new robot.

Now those are some first world problems, boo-hoo! I can’t get a new robot to do the vacuuming for me!

I understand it’s not a huge problem and maybe they have rule of not giving out offers over email, but in that case, please make a note in the campaign that we just want to deal with clients, who are willing to speak on the phone. Then I would’ve taken a look at it an thought it’s a great offer and it’s a shame I can’t take part in it.

I even thought whether it would be polite to send them an email and asking them for a comment before I post this, but then I started thinking that it might sound like a threat, that if I don’t get a robot right this minute, I will write about you :D So I am just writing about my experience as it is. Maybe tomorrow they will answer me and say something like, oops, sorry we missed your email, here’s your robot, may it vacuum good! But in general, would it be weird or somehow threatening to tell them that I am writing about you :D? In journalism it’s polite to give the other side a say, right? Anyway, if they do respond, I will post that too.

Maybe I am being unfair and if I put in the application during the campaign I will get the gift even if they don’t bother replying before the campaign is over? Anyway, did someone else fall victim to this advertisement and got home security during this campaign? How did it go?

Hea ja halb / The good and the bad

Eile hakkasin Mariga vannipalle tegema. Õpetuses oli kirjas, et pritsida vett hästi vähehaaval, et kogu see kupatus reageerima ei hakkaks, aga Mari ei tahtnud nii kasinalt vett kasutada ja nõnda hakkas meie vannipallimass kohe kausis regeerima. Maril oli muidugi mega lõbus ja ta läks kohe vanni, kogu selle tavaariga loomulikult, mis sisises ja kihises ja mulises. Vannipalli ei saanud, aga päris palju mängulusti küll. Abiks ikka. Pärast keegi instas kommis, et oleks pidanud hoopis õli kasutama vee asemel.

Ostsin endale sea-band käepaelad, mis on mõeldud iivelduse vastu. Ühest küljest võiks öelda, et nad töötavad, iiveldus nagu kaob ära küll, aga mulle tundub, et ainult selle arvelt, et kuna nad randmetelt verevarustuse kinni pigistavad ja keha vaatab, et oh shit, mis iiveldus, ma sureeeen! Nii et jah, võta nüüd näpust, kas olla tootega rahul või mitte.

Sain ükspäev kirja, kus seisis, et tere, palun aita mul ära maksta üür (umbes 200€), kommud (umbes 160€) ja… midagi oli veel umbes 170€ jagu. Kui sa mind ei aita, siis mind ja mu last visatakse tänavale ja sa oled ju hea inimene ja ma olen omalt poolt teinud kõik – mul pole isegi enam volüümripsmeid ja küüsi, et mõelda vaid, mis elu peale ma langenud olen! Täna sain teise kirja võhivõõralt naisterahvalt, et kle laena 50€, ma ausalt annan sulle uue kuu alguses tagasi, oleks vaja sünnale minna! Oi, ja parim pala! Mõnda aega tagasi üks naine palus endale ja lapsele söögiabi. Koos kahe inimesega panime kokku suure laari asju, no ikka VÄGA suure. Nagu kuivained, leivad, saiad, liha, kana, piimatooted jne. Kui ta kotid söögiga kätte sai kirjutas ta mulle ainult, et kle kas sa saaksid veits raha ka kanda, et mul oleks pesuloputusvahendit ja hambapastat ka vaja, ma enne unustasin öelda, et viitsid, tee ruttu ülekas. See vist muutiski mind edaspidiste kirjade suhtes natukene seest surnuks, sest no… Tule jumal mulle appi. Ja tõesõna, ma pole vist peale seda vahejuhtumit MITTE kedagi aidanud, nagu mingi tont. Aga lihtsalt ei usu enam mitte kedagi. Teagi nüüd, kas see on hea või halb?

Aga mis on KINDLASTI halb – alles nädal tagasi paranesid ära mu kohutavad ohatised, mis ründasid mind sedapuhku huulele, ninaotsa ja nina sisse. Täna hommikul oli kohe õnn ja rõõm ärgata selle tuttava sügelustunde peale huulel…

Ja täitsa neutraalsel teemal – proovisin seda soodatesti teha, et paned sooda peale pissi. Ikka ilus pühapäevane tegevus. Ei kihisenud. Nagu… Midagi ei juhtunud. Kardo pakkus, et äkki oleks pidanud ikka esimene piss olema, nagu rasedustestidega :D

Me and Mari started making bath bombs yesterday. The instructions said to add water little by little to make sure the whole thing doesn’t react, but Mari didn’t want to use so little water and so the whole bath bomb mixture started reacting right away. Mari, of course, had a blast and she went to the bath right away taking the whole fizzing and bubbling mixture with her. We didn’t get bath bombs, but we sure got a lot of joy out of it. It helps. Afterwards someone commented on Instagram that we should’ve used oil instead of water.

I bought these sea-bands, that are meant to help with nausea. On one side I could say they are working, nausea does goes away, but it seems to me that it’s only because the bands are cutting off circulation in my wrists and my body is thinking – screw nausea, I’m dyyyyyyyying! So yes, I don’t know if I am happy with the product or not.

I got this letter the other day that asked me to pay their rent (about 200€), utilities (about 160€) and … something else worth about 170€. If you don’t help us my child and I will be thrown to the streets and you are a good person and I have done everything I could’ve on my part – I don’t even have volume lashes or manicure anymore, think what my life has become. Today I got another letter from a stranger asking to borrow 50€, that they will honestly pay me back at the beginning of the month, they need to go to a birthday party! Oh, and the best one! Some time ago this woman asked help with food for her and her child. With two other people we put together a huge pile of stuff, and I mean HUGE. Like macaroni, breads, meats, dairy etc. When she got the goods she wrote to me asking if I could transfer her some money, she needs laundry detergent and toothpaste, she forgot to tell us and she needs the money ASAP. That, I think, made ma little dead inside towards these kinds of letters because well… god help me. And honestly, I haven’t helped ANYONE since  then, like a loser. Maybe I just don’t believe anyone anymore. I don’t know if that’s a good or a bad thing?

But what is FOR SURE bad – just a week ago I got rid the awful cold sores that this time attacked me on my lips, on the tip and on the inside of my nose. This morning was such a joy to wake up to the familiar tingling on my lips.

And completely neutral – I did the baking soda test, I put pee in baking soda. A nice Sunday activity. It didn’t fizz. Like .. Nothing happened. Kardo thought that maybe I should’ve use the first pee of the morning, like with pregnancy tests :D

hommikud ja niisama mõtted / mornings and random thoughts

Millised on teie hommikud? Või ma peaksin vist küsima, et millised on teie argihommikud ja nädalavahetuste hommikud? Tavaliselt on see vist erinev, aga meil on suhteliselt sama.

Nädala sees heliseb Kardo äratuskell 8.15 ja ta ajab üles Mari, et ta lasteaeda viia. 90% ajast ärkab selle peale Lende ka üles ja nõnda ongi see meie kõigi äratus. Kuigi tavaliselt ärkab keegi lastest nagunii natukene varem üles, et kella meil vist otseselt vaja polekski.

Ühesõnaga, tuleme alla. Lastele banaani või smuutit, vaatame natukene multikaid. Lende mähe tuleb vahetada. Marile riided selga, juuksed ära kammida, hambad ära pesta ja siis viib Kardo ta lasteaeda, mina jään Lendega külitama ja külitan nii kaua, kuni Kardo tagasi jõuab ja kohvi tegema hakkab. Kohvi joodud, siis teeb Kardo hommikusööki. Peale seda ongi hommik läbi ja olenevalt päevast asub igaüks oma tegudele.

Nädalavahetustel üritame me võita uneminuteid sellega, et jätame alla lauale telefoni või tab’i. Sellisel juhul on õhkõrn lootus, et kui Mari alla koperdab, et siis ta tunneb parasjagu huvi mängida ja annab meile lisa pool tunnikest rahumeeli magada. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte. Täna näiteks ei õnnestunud. Ma ei tea, mis kell Mari ärkas, aga mind äratas ta kell 7.50 ja me tulime alla Powerpuff Girlse vaatama. Uskumatu, et seda multikat ikka näidatakse, see oli minu lemmik ka kunagi!

***

Jumala randomil teemal – me oleme siin viimastel päevadel terve perega Mari järgi käinud ja Lendele TÄIEGA meeldib lasteaias. Lents on muidu olnud selline emmekas ja kallistaja ja süleloom, et ma arvasin, et ta iial lasteaeda minna ei tahaks, aga praegu sellel põgusal vaatlusel tundub küll, et talle võiks meeldida.

Ma panin ta Hellikusse sõimejärtsu ja Kraavikrõlli ka. Mitte, et me veel kuskile kirja oleks saanud, et ta vastu võetud oleks, need tulevad vist enivei alles suve lõpu poole. Lende on siin ootamatult pooleteiseaastaseks saanud, me ei pannud tähelegi :D Aga Hellik oli nii armas sõim, et paar korda nädalas võiks ta ju idee poolest seal sügisel nagu käia küll, kui tal huvi oleks. Samas palju mugavam oleks, kui lapsed ikka samas lasteaias käiksid. Kraavikrõll on meile lähemal kah.

Ah, ma ei tea, niisama vaatan siin, kuidas Lende nii asjalikult toimetab ja mõtlen, et äkki talle lihtsalt meeldiks? Kui me Saaremaal käisime, siis käisime ka kuskil mängutoas ja mõtlesime Mari sinna jätta, kuni me poes käime, aga Lende keeldus ka kaasa tulemast, nõnda ta sinna Mariga jäi (seal oli ikka hoidja ka :D). Mängis nii tublisti ja…Ma ei tea! Ühest küljest on ju kahene laps alles väike (sügiseks oleks ta ju kahene) ja mis teda ikka hoidu panna, kui me ise kodus oleme. Samas kui talle meeldiks ja tore oleks, siis why notsu onju?

Ühesõnaga, niisama random mõtteid, ärge ärrituge, ei ole last veel kuskile pannud ega viinud :D

***

Mul on plaanis mai lõpus korraldada sõpradele suur suvealguse pidu! Pole enne sellist asja korraldanud, aga mõtlesin nagu full on välja minna – Pinterestist mingi teema välja valida, temaatilised suupisted, kaunistused, tort, tünnisaun, valgusketid, grillimine – täismäng! Mõte on hea, aga ma ei tea, kust alustada :D Ma mõtlen, et kuna Eesti ilma ei tea, siis peaks mingi telgi ja laua ja toolid ka tellima, et ilmastik mu uhket pidu ära ei rikuks! Kui kellelgi on häid ideid, siis ma kuulaks hea meelega.

What are your mornings like? Or should I ask separately about your weekday and weekend mornings? I guess they are usually different, but for us they are pretty much the same.

On weekdays Kardo’s alarm goes off at 8:15 and then he gets Mari up to go to daycare. 90% of the time Lende wakes up then too and so it becomes the wake up time for all of us. Although usually one of the kids wakes up before the alarm anyway, so I guess we really wouldn’t need the alarm at all.

Anyway, we come downstairs. Kids get their bananas or smoothies and watch cartoons for a bit. Lende needs changing. Need to get Mari dressed, brush her hair and teeth and then Kardo takes her to daycare, I stay home with Lende and lay around, that lasts until Kardo gets back home and makes coffee. After we have coffee he makes breakfast. After that the morning is pretty much over and dependent on the day everyone gets on with what they need to do.

Weekend mornings are bit more sleepier, so we leave either a phone or a tablet downstairs on the table, so if Mari wakes up, stumbles downstairs and feels like playing, we get an extra half an hour of sleep. Sometimes it works, sometimes not. Today, for example, it didn’t work. I don’t know what time Mari got up, but she woke me at 7:50 and we came downstairs to watch Powerpuff Girls. Unbelievable that that show is still on, it was my favorite back in the day!

***

Completely random subject – The last few days all of us have gone to pick up Mari from daycare together and Lende is TOTALLY digging daycare. She has usually been such a mommy’s girl and a cuddler and wants to be in my laps that I thought she wouldn’t want to go to daycare ever, but now with brief interactions she might actually like it.

I have put her on the list for Hellik and for Kraavikõll’s nursery. Nor that we have been accepted anywhere, but those letters usually come towards the end of the summer anyway. Lende has unexpectedly, without us noticing, turned a year and a half :D But Hellik was such a cute nursery, that we could take her there few days a week in the fall, if she felt like it. At the same time it would be much more convenient if the kids were both at the same daycare. Kraavikõlli is also closer to us.

Ah, I don’t know, I just look at her doing things around here and think that she might actually like it? When we were in Saaremaa we went to this playroom and thought of leaving Mari there, while we go to the store, but then Lende refused to come with us, so we left her behind with Mari (the place also had a sitter :D) She played there so nicely and.. I don’t know! On one side a two year old is so small (she’d be two by fall) and why put her in daycare when we are both at home. But then again if she liked it and had a good time, then why not, right?

In summary, just random thoughts, don’t get upset, I haven’t put her or taken her anywhere yet :D

***

I have a plan to have a big beginning of summer party for my friends at the end of May! I have not done anything like that before but I am thinking of going all out – Select a theme from Pinterest, have thematic snacks, decorations, cake, a Jacuzzi, light chains, grilling – the whole nine yards! The thought is good, but I don’t know where to start :D I am thinking that since the weather here is so unpredictable I should order a tent and table and chairs, so my fancy party wouldn’t be ruined by weather! If anyone has any good ideas, I am all ears.

Panorama testist ja mõtteid beebi soost / about Panorama test and thoughts on the baby’s gender

Nagu ma siin mainisin, siis on mul plaan Panorama testi teha. Ma polnud sellest enne midagi kuulnud, aga Šois tõi selle jutuks ja nõnda mul see otsus peas valmis küpseski, et selle rasedusega on mul huvi seda teha küll. Selles suhtes, et see ei ole mulle küll näidustatud, aga seoses kogu selle raseduse alguse protseduuri ja täisnarkoosiga kuluks mulle natukene meelerahu ära küll.

Kes ei tea, mis see Panorama test on, siis kopeerisin natukene infot ultraheli.ee leheküljelt:

Panorama test on mitteinvasiivne sünnieelne ema veres loote rakuvälise DNA uuringul põhinev turvaline ja täpne kromosoomihaiguste skriiningtest, mida on võimalik teostada alates üheksandast rasedusnädalast. Vastuse saad 14. päeva möödudes.

Panorama test tunneb ära 99% Downi sündroomiga, Edwardsi sündroomiga, Patau sündroomiga ja Turneri sündroomiga loodetest. Momendil on Panorama ainus test maailmas mis võimaldab hinnata kromosomaalse patoloogia Triploidia olemasolu.

Vaatamata sellele, et test on väga täpne, pole Panorama puhul tegemist diagnostilise testiga, mistõttu positiivse Panorama testi korral on vajalik diagnoosi täpsustamiseks teostada invasiivne uuring (koorioni biopsia või lootevee uuring).  Panorama test on täiesti turvaline nii Sinule kui ka Sinu lootele ning testi teostamine ei ohusta mingilgi määral rasedust. Skriiningtest tehakse Sinu veeniverest.

Test on suhteliselt igal pool sama hinnaga, aga kuna ITKs on see 10€ odavam ja ma pean nagunii minema sinna verd andma, siis otsustasin enda mugavuse pärast sinna minna. Kuigi jah, hinna suhtes väga vahet ei ole. Igatahes pidin ma juba sel nädalal vere ära andma, aga siis sain ma teada, et kuigi igal pool on kirjas, et seda saab teha 9dast nädalast, siis soovitatakse oodata kümnenda nädalani, et siis on testi tulemused täpsemad.

Ega ma vastu puike, kui on vaja oodata siis on, ega natukene enam siia-sinna ei ole kaua oodata ka. Muidugi kui ma oleks punkt 9dal nädalal ära andnud, siis oleks ma juba järgmise nädala lõpuks tulemused teada saanud, aga nüüd saan ma vere antud 18dal ja kõige varem vastused kätte 27daks. Võimalik ka, et alles mai alguses. Aga nagu öeldud, vahet pole, jõuan oodata küll.

Küll aga on selle testi suur boonus see, et lapse soo saab palju täpsemini teada kui ultrahelis. Ja arvestades, et ma eelmine kord käisin 12dal nädalal Šoisi juures sugu teada saamas ja see maksis 185+ pluss veel UH pildi eest ka lisa kümps, siis oleksin ma ka seekord sama vara tahtnud sugu teada ja selle 200 nagunii magama pannud. Ja noh, kui me selle ülejäänud 400 jagame järelejäänud 7 kuu peale ära, siis ei tee see test niiöelda igakuiselt üldse väga suurt summat, mida südamerahu eest maksta. Aga jah, eks see oleneb ikka enda rahakotist ja huvidest. Paljud raudselt ei tahagi sellist testi teha, ega ma ka eelmiste rasedustega tahtnud. Või olgem ausad, ma isegi ei teadnud sellest midagi.

Ütleme siis nii, et mai alguses saan ma soo teada. Äge! Ma ei suudaks iial seda “üllatuslapse” värki teha, lihtsalt never :D! Liiga kannatamatu olen. Ma tahan ikka nime mõelda ja ise ka niiöelda ette valmistuda. Ja minu õnneks ei saa sugu mind pettuma ka panna – mul pole väga vahet. Mari oodates oli mul kindel soov saada tütart – sain. Lendega ma alguses tahtsin vist isegi korraks poega, aga lihtsalt selle pärast, et poega mul ju veel ei olnud. Aga nüüd vaatan ma oma kahte tütart ja mõtlen, et ega kolm ka paha poleks. Ma olen õnnelik nii kolmanda tütre, kui ka esimese poja üle. Tulgu, mis tuleb!

Küll läheb juba maru tüütuks see “loodame, et seekord on ikka poiss!” jutt. Ma ei tea, mis mu tütardel häda on, et inimesed nii kangesti seda poega mulle peale pressivad. Ma lihtsalt ütlen ära, et see on kuidagi nii nõme, nagu mu tütred oleks jube ebameeldivad ja vastikud inimesed, et pool eestit nüüd palvetab, et see nõiasugu ükskord jätkumise lõpetaks ja poeg siia perre lunastust sünniks tooma :D Päris ausalt – minul on suva ja Kardol ka, aga kui me valida saaks, siis võtaks ikkagi tütre. Harjumuspäraselt, või nii.

Loading poll…

Aga nimede suhtes olen ma nii palju mõelnud, et ma seekord olen targem ja panen lapsele ainult ühe nime, sest arvestades seda, et ma Mari Johannat iial nii pole kutsunud (ma arvan, et ta isegi ei tea, et ta nimi Johanna ka on :D) ja Lende Liisi pole ma ka kunagi nii hüüdnud, siis võin ma nüüd leppida sellega, et üks nimi per laps on piisav. Aga pähe tulevad ikka ainult tüdrukute nimed :D Üks nimi kummitab kohe eriti, ta jäi mul Lende ajast kasutamata, sest mingi kõik peale minu vihkasid seda, aga näete, mulle meeldib siiamaani…

Like I’ve told you I am planning on getting the Panorama test done. I hadn’t heard anything about it before but Šois brought it up and that’s how I hatched the plan to go get it done with this pregnancy. I mean, I am not the target group for it, but with how this pregnancy started and the anesthesia I could use an ounce of peace of mind.

Who doesn’t know what the Panorama test is, I will copy a little information from ultraheli.ee page:

Panorama test is a non-invasive pre-birth, that is based on the DNA research of the fetus, done through the mother’s blood. It’s a safe and accurate chromosome disease screening test, which can be done from pregnancy week 9. The results will be available after 14 days

Panorama test can identify Down, Edward’s, Patau and Turner syndromes with 99% accuracy. At the moment the Panorama test is the only test in the world that is capable of detecting Triploidy chromosome pathology. 

Despite the test begin very accurate it’s no ta diagnostic measure, so when the test is positive an invasive (biopsy or placenta testing) needs to be done. Panorama test is completely harmless to both you and the baby and taking the test has no effect on the pregnancy. Screening will be done through blood from your vein. 

Test costs the same amount pretty much everywhere, it is 10€ cheaper in ITK and since I have to go give blood there anyway I decided to take the test there for my own comfort. Although the price wouldn’t make a big difference. Anyway I thought I would go give blood this week, but then I found out that although all the info says the test can be taken from week 9, it’s suggested to wait until the tenth week, because then the results are more accurate.

I was not against waiting, it’s just a little bit longer. Of course had I given blood on the 9th week I would’ve had the results by the end of next week, but now I give blood on the 18th and get the results earliest by the 27th. It’s also possible that it will be in the beginning of May. But as I said, doesn’t make much of a difference, I can wait.

The big advantage of doing this test is getting to know the baby’s sex much more accurately than in the ultrasound. And considering I last time went to Šois on week 12 to find out the gender and that cost me 185+ plus the tenner for the ultrasound pictures, I would’ve wanted to know the sex of the baby that early this time too and would’ve had to pay the 200 anyway. And well, if we divide the rest 400 between the 7 months then the monthly cost is not bad at all to pay for your peace of mind. But yes, depends on your budget and wishes. A lot of people don’t want to do any tests and I didn’t want to either with the last pregnancy. Or, if we’re honest, I just didn’t know anything about this test.

So I will find out the gender of the baby in the beginning of May. Cool! I could never do the “surprise” thing, just never :D! I am too impatient. I want to think of the name and be prepared. And lucky for me I wouldn’t be disappointed either way – it doesn’t matter. When I was expecting Mari I really wanted a girl – and I got one. With Lende I think I wanted a boy at first, but just because I didn’t have one yet. But now I look at my two daughters and think that three would be fine too. I am as happy if it’s a third girl or my first boy. Be what is may!

However, it is getting rather annoying to hear the “lets hope it a boy this time!” talk. I don’t know what is so wrong with my daughters that everyone is rooting for it to be a boy. I will just say that it feels awful, like my girls are super unpleasant and disgusting people that half of Estonia is praying for this witch family to finally have a boy to bring them salvation :D Honestly – I don’t care and neither does Kardo, but if we could choose we’d have a girl. Like out of habit.

I have given the name topic this much thought that I will be smarter this time and give my child only one first name, because considering I have never called Mari Johanna by her full name (I think she doesn’t even know she also has Johanna as a middle name :D) and I have never called Lende Liis by her full name either, I guess it’s time to accept that one name per child is enough. But I can only think of girls names :D One name keeps haunting me, because I didn’t use it with Lende, because everyone except me hated it, but see, I still like it…

retsept: maailma parim pasteet / recipe: world’s best pat

Ma siin ükspäev rääkisin teile, et ma tegin kõige paremat pasteeti maailmas, mille retsepti sain ma Naistelehe kolleegilt, kes omakorda sai selle Signe käest. Signe oli üldse imeline kokk, aga oma pasteedi poolest oli ta meie seltskonnas küll kuulus. Kui ma nägin, et retsept üles riputati, tahtsin kohe seda järele proovida, et kas maitseb nii, nagu ma mäletasin. Ütlen kohe ära, et maitses küll! Ja ma ei usu, et Signel oleks kade meel enda retsepti jagada, aga ma lihtsalt ei tahtnud seda tookord sinna reklaampostitusse sisse kirjutada, sest see retsept on ikka väärt kraam ja ei tahtnud, et sellel oleks mingit reklaamimekki küljes.

Ma natukene regullisin seda orginaalretsepti sellega, et tegin natukene vähem ja asendasin külmutatud kanamaksad värsketega. Ühesõnaga, retsept on teie ees (muutmata sõnastusega, nii nagu selle Signe kolleegile edastas):

Kanamaksapasteeti võib siis teha sedamoodi:

2 karpi kanamaksa (kollased; sügavkülmaletist; sulata üles)

3 punast sibulat

3 loorberilehte

8 nelki või vürtsitera

8-10 pipratera

meresoola

peotäis musti ploome

4-6 küüslauguküünt (sõltub, kui suur küüslaugufänn oled)

1 pk võid

peotäis piiniaseemneid (seedermänniseemned)

mehine sorts brändit või konjakit

Tilga õliga sura pannile sibulasektorid ja suuremast verest nõrutatud maks. Juurde loorber ja piprad-vürtsid. Kuumuta ja keeruta pannil, umbes 15 minutit hiljem lisa soojenema ka mustad ploomid. Kuumuta edasi, kuni pannilabidaga surkides tundub, et maks hakkab lagunema ehk siis on küps.

Jahuta veidi, aga mitte täielikult. Noki välja loorber ja teralised (nii palju, kui neid üles leiad). Aja soe (piisavalt soe selleks, et või ära sulaks) maksa-sibula-ploomivärk läbi hakklihamasina, vahepeale torka masinasse ka võikuubikud ja toored küüslauguküüned. Kui valmis, hakka otsast peale ja aja kõik veelkord läbi. Kui oled laisk või moodne, võid kogu töö ära teha ka saumikseri või köögikombainiga.

Kõige lõpuks kalla hulka brändi ja seedermänniseemned ning sega. Kui tahad süüa samal päeval, siis lase toasoojuses umbes pool tundi tõmmata. Kui aega ja kannatust rohkem, siis pane külmkappi, aga kindlasti kile alla, sest pasteet tahab endale muidu hirmsa hooga kõiksugu võõraid maitseid ligi tõmmata.

Mina isiklikult panin ühe karbitäie maksa, ühe suurema sibula ja kolmveerand pakki võid. Muus osas tegin nii, nagu retsept ette nägi ja no tõepoolest – nii hea! See, miks enne söömist tuleb lasta pool tundi toatemperatuuril seista, ma täpselt aru ei saanud, sest ma maitsesin seda kohe peale valmimist ja poole tunni pärast, maitses mõlemal korral täpselt sama imehea.

Seega, kes pasteedifänn on, siis nädalavahetuse hommikusöögilauale sobib selline väärt kraam ideaalselt. Ja see valmistamine ei võta ka peaaegu üldse eriti aega, seega soovitan kõikidel järele proovida :)

The other day I told you I made the world’s greatest pate. I got the recipe from a colleague at Naisteleht who in turn got it from Signe. Signe was overall a great cook, but in our circle she was famous for her pate. When I saw this recipe posted online I had to try it right away to find out if it tastes like I remember. I will tell right now that it did! And I don’t think Signe would mind sharing her recipe, but I didn’t want to post it back then within that sponsored post, because it’s one hell of a recipe and I didn’t want it to have any association with a sponsored post.

I modified the original just a little bit by making a smaller amount and added fresh liver instead of frozen. Anyway here’s the recipe, unchanged, just the way Signe gave it to our colleague:

Here’s how to make chicken liver pate:  

2 boxes of chicken liver (yellow, from the frozen section, thawed)

3 red onions

3 bay leaves

8 grains of glove or spice

8-10 grains of pepper

sea salt

handful of black plums

4-6 gloves of garlic (depends how big of a garlic fan you are)

1 pack of butter

handful of pin nuts

a manly dash or brandy or cognac

with a little but of oil put onions and the liver, that’s been drained from blood, into a pan. Add the bay leaves, pepper and spices. Heat and mix in the pan, about 15 minutes later add the plums. Keep heating until you feel like the liver is starting to come apart, meaning it’s done.

Cool a little, but not all the way. Take out the bay leaves and the spice grains (as many as you can find). Put the warm (warm enough to melt the butter) liver-onion-plum mixture through a meat grinder, adding butter cubes and raw garlic gloves. When finished start over and put everything through the meat grinder again. If you are lazy or modern you can also use a blender or a food processor.

At the end add the brandy and pine nuts and mix well. If you want to eat it the same day, let it set for about a half an hour at room temperature. If you have more patience, put it in the fridge, but make sure you cover it with plastic, otherwise the pate will take in all other tastes.

I, personally, put in 1 box of liver, 1 larger onion and three quarters of the butter. Otherwise I followed the recipe and honestly – delicious! I didn’t quite understand the room temperature setting for a half an hour, because I tasted it right after I was done and then after 30 minutes and it tasted just as good both times.

So, all pate fans, this is an ideal addition to the weekend breakfast table. And making it is very quick, so I suggest you try it out :)

esimene trimester! / first trimester!

No esimese asjana soovitan ma muidugi rasvaimusse minna….Ok, naliii, selle osa võivad kõik kaasrasedad kenasti vahele jätta, aga mul mõned mõtted on, mis võivad esimesel trimestril aidata. Ehk on mõnel esmarasedal sellest nimekirjast natukene abi. Muidugi ma rõhutan ära, et ma räägin ainult enda kogemustest ja eelistustest. Rasedus on tore aeg küll, aga see võib olla naistel nii erinev, et mingisugust tõde siinkohal kuulutada ei saa.

MIDA TEHA ESIMESEL TRIMESTRIL?

Oled just teada saanud, et oled rase, aga mis edasi? Esimene soovitus – pane endale arstile aeg kirja, kuid soovitatavalt 7.-8. nädalaks. Ma tean väga hästi, et tahaks kohe peale positiivse testi saamist arstile joosta, aga sellel pole eriti mõtet, sest enne pole seal tihtipeale nagunii südametööd näha ja arst palub sul lihtsalt paari nädala pärast tagasi tulla. See tähendab paari nädalat, kus sina põed ja muretsed, et südametööd ei näinud.  Kui sul ämmakatega kogemust ei ole, siis tasub soovitusi küsida sõpradelt, aga kellel ITK’sse minek, siis mina soovitan soojalt Triin Rootalu, aga kindlasti on häid ämmakaid üle Eesti palju.

Tee palju pilte. Või noh, see soovitus kehib vist ainult neile, kellel ei ripu kõhupekk poolde põlve, sest vastasel juhul ei ole sul mingit lamedat kõhtu, mida hiljem mäletada ja taga nutta. Ütleme nii, et kui mulle seda rasvaimu tehtud poleks, siis ei oleks mul enne kaheksandat raseduskuud üldse olnud mõtet mingit kõhupilti tegema hakatagi. Või noh, ma oleks juba praegu saanud ära teha pildid “mina siin niisama seitsmendat kuud rase olemas”. Praegu on mul aga selline võimalus olemas, et saan päriselt ka vaadata, kuidas kõht kasvama hakkab, ilma, et see kuskile peki alla maetud oleks. Seega tõmbasin telefoni paar äppi, millega saab kõhupiltidedele seda “kleepsu” panna ja proovin meeles pidada aeg-ajalt neid pilte teha. Pärast ju äge kokku panna. Muidugi ma oleks võinud pilti päeval teha, ehk oleks nats parem kvaliteet olnud, nagu ma oleks selle Nokia 5110ga teinud.

Äppidest rääkides, soovitan kindlasti tõmmata ka endale rasedusäpp. Eriti põnev on seda avastada esimese rasedusega, kolmandaga on see ausaltöeldes selle pärast mul olemas, et ma lihtsalt teaks, mis nädal on. Ja noh, et mul oleks kuskil kõik uuringud kirjas. Minul endal on praegu tõmmatud kaks äppi. Kõige rohkem vaatan ma Rasedus äppi, aga kui lapsi magama pannes mega igav on, siis kiikan seda teist ka, seal on sellised ägedad omadused nagu iga nädala juures realistlikud pildid sellest, milline laps parasjagu välja näeb ja muud säärast tilu-lilu, mida just vaja teada pole, aga huvi pärast ikka põnev vaadata.

Minu äpid. Võite ise ära arvata, milline neist Mari oma on :D

Rasedus äpp sobib idekalt ka neile, kes inglise keelt väga soravalt ei valda. Teisi eestikeelseid äppe ju ei ole. Sealt saab sellist üldist infot, et millal mis areneb ja kuhu külge kasvab :D

 

Lisaks sellistele piltidele on seal ka päris UH pildid 9dast rasedusnädalast.

Üks asi, mida ma soovitan, on mitte ennast üle googeldada ja lolliks muretseda. Seetõttu on ka see beebigupiga esimesel trimestil liitumine kahe otsaga asi. Ühest küljest tahaks seda kõike jagada inimestega, kes ise samas olukorras on. Samas võivad teiste hirmujutud ka sind asjatult paanikasse ajada. Ala teistel on paha, miks mul pole. Mul on tissid valusad, miks teistel pole. Pidev võrdlemine ja muretsemine ja… Mõttetu! Seega liitu grupiga vaid siis, kui tead, et ei hakka ennast teistega võrdlema ja asjatult närvi ajama. Rasedused on erinevad, kõhud kasvavad erinevas tempos, sümptomid on erinevad ja mõne sümptomi puudumine ei tähenda midagi halba.

Üks sümptom, mida kogevad aga päris paljud, on vana hea iiveldus. Selle vastu on palju abinõusid, ja jällegist peab igaüks ise endale selle variandi leidma, mis enesetunnet parandaks. Minul on erinevate raseduste ajal kõige rohkem aidanud kuivad asjad – kuivanud leib, kuivikud, barankad. Lisaks tellisin ma endale täna sellise asja, nagu iiveldust leevendav käepael (link). Seda, kas see ka töötab, seda oskan ma alles siis öelda, kui ma selle kätte saan ja ära katsetan. Ega see halvemaks teha saa, sest mõni hommik on mul ikka eriti nadi olla ja iga asi haiseb nagu … ma ei tea, midagi rämedat! Loodan, et sellest käepaelast abi ka on.

Veel soovitatakse iivelduse vastu ingverit ja tsitruselisi, aga minul isiklikult hommikuti kummagi nendega leevendust tulnud pole. St ehk isegi tuleks, aga ei ole absoluutselt isu proovidagi. Aga paika peab ka see, et kui ükskõik mida endale sisse pigistada, hakkab koheselt parem ka. Seega ära istu ja mõtle, et öööö mul nii paha, vaid leia midagi, mis NATUKENEGI isutab ja söö seda väike jupike.

Ja kuna see iiveldus võib tulla ja erinevad toidud, mis enne nii maitsvad olid, võivad ootamatult rõvedana tunduda, siis soovitan võtta ka rasedusvitamiine. Paljud ei võta ja ma ei usu, et ka võtmata jätmine nüüd midagi jube halba teeks, kui korralikult toituda, aga kuna ma praegu ise garanteerida ei suuda, et ma kõiki aineid toidust piidavalt kätte saan, siis igaks juhuks võtan. Või noh, Kardo toob mulle iga hommik diivanile ühe tableti ja pudeli Värskat :D

Muidugi on sul vaba voli hulluks minna ja osta endale kokku igasugust kraami, mis sul VÕIB olla, aga mille peale raha raisata vaja  küll ei ole. Üks selline asi on näiteks lootedoppler. Vaja pole, aga päris huvitav on proovida neid pisikesi südamelööke leida. Ma soovitan enne juutuubist mõnda videot vaadata, et kus need beebid täitsa alguses paiknevad ja kuidas nende südametöö kõlab, sest muidu kuulad sa lihtsalt õndsa näoga enda südamelööke, mitte beebi omasid. Muuseas, ma täna vaikselt isegi kuulsin selle väikse südame põksumist. See oli kuskil mega sügavalt kuulda – tsiu-tsiu-tsiu häält teeb see masin kiiresti. Enda südamelöögid on aeglased, aga beebidel on südamelöökide sagedus umbes 130-160! Ühesõnaga ma korraks kuulsin, aga siis natukene hakkasin ennast kohendama, et paremini kuulda ja kadunud ta oligi. Aga jällegi, kui oled suur paanitseja, siis ära hakka ostma – ajad ennast niisama ärevile, kui ei leia.

Veel on olemas selline test, mis peaks 6dast nädalast ennustama, kas saad poisi või tüdruku. Ma Lende ajal proovisin (siin kirjas), siis ennustas tõesti tüdrukut, aga noh, ma enam küll sellele raha ei raiskaks, sest see on lihtsalt suva… ennustus. Kui nii väga ennustamisega tegeleda tahad, võid soodatesti ka teha. Ehk siis paned topsi põhja soodat ja valad sinna natsa pissi peale. Müüt ütleb, et kui see kihisema ja mullitama hakkab, siis on tegu poisiga. Kui ei hakka, siis olla tüdruk. Ma isegi ei tea, kas mul on kodus soodat. Ah, homseks olen nagunii ära unustanud selle, seega raudselt ei tee seda testi never :D

Ühesõnaga – ega mul vist rohkem tarkust siin jagada ei ole ja mul on endal veel kuu aega seda esimest trimestrit võimalus nautida, nii et kui mul kunagi rohkem ideid ja mõtteid tuleb, eks siis lisan neid jooksvalt siia. Muidugi ootan ka teie kogemusi ja nõuandeid raseduse algusest, sest nagu öeldud, mina oskan rääkida vaid oma kogemusest :)

Aga täitsa niisama otsisin välja kaks postitust minevikust. Näete SIIN ootan ma Mari ja olen umbes sama rase kui praegu. Nagu näha, siis ehe närvihaige. Ja SIIN ootan ma Lendet – ega jah, ka närvihaige, ainult teise nurga pealt. Seega kolm on kohtuseadus, sest Kardo ei aja närvi ja ei karda ka nagu poolearuline. Tasus ikka kolmandat korda rasedaks jääda, saab vähemalt üks kord elus normaalsem rase olla :D

Well, first of all I suggest to go get lipo, of course … OK, just kidding, all my fellow preggos can skip that part, but I do have some thoughts that might help with your first trimester. Maybe someone expecting their first child can get some use out of this list. I have to emphasize I can only speak from my experience and preferences. Pregnancy is a fun time, but since it can be so different for everyone, there is no one truth.

WHAT TO DO ON YOUR FIRST TRIMESTER?

You have just found out you are pregnant, now what? Suggestion one – make a doctor’s appointment, but make it for when you have been 7-8 weeks pregnant. I know fully well that after getting that positive test is run to a doctor, but there isn’t much point, because the heartbeat won’t show up before then and the doctor will ask you to come back in a few weeks anyway. That means a few weeks of constant worrying, because they couldn’t find a heartbeat. If you have no experiences with midwives, ask your friends for suggestions, but if you are for sure going to ITK, my suggestion is Triin Rootalu, but I am sure there are good midwives all over Estonia.

Take lots of pictures. Well, this suggestion applies to people, whose belly folds do not hang to their knees, because otherwise you don’t have a flat stomach to cry about and remember later. Lets say that if I hadn’t gotten the lipo there wouldn’t have been any point of taking belly pictures before month 8. Or you know, I could’ve taken a picture right away and said “me here, 7 months pregnant”. Right now I have the option to actually see my belly grow, without it being buried underneath all that fat. So I downloaded an app where I can add “stickers” on the belly pictures and will try to remember to take these pictures every now and then. It will make a cool collage. Of course I could’ve taken the picture during the day, maybe it would’ve been a little more good quality and wouldn’t look like I took it with a Nokia 5110.

Speaking of apps, I suggest you download a pregnancy app too. It’s very interesting to discover while expecting your first child. With my third pregnancy I have the app basically just so I would know what week it is. And well, to have all my appointments written down. I currently have 2 apps. Mostly I look at Rasedus app, but when I am bored while putting the kids down I look at the other one too, that has realistic pictures of what the baby looks like every week and other such small things, that are not must-know, but if you are curious, it’s interesting.

One other suggestion is not to over-google and over-worry. That’s why joining a baby group in your first trimester is a two edged sword. On one side you want to share everything with someone who is in the same situation. But at the same time scary stories might make you panic too. For example someone else is feeling bad, why aren’t I. My boobs hurt, but theirs don’t. This constant comparison worrying… Pointless! So join the group only if you are sure you will not compare yourself to others and get overly worried. Pregnancies can be so different, bellies grow at different rates, symptoms can be different and not having a symptom does not mean anything bag.

One symptom a lot of people have is good old nausea. There are a lot of remedies for it and again, everyone needs to find the one that works best for them. I have found dry stuff works best for me – dried bread, snack bread, barankas. I also ordered a anti-nausea wristband today (link). I can tell you if it works or not once I get it and test it. It can’t make it worse, because some mornings I feel especially bad and everything smells like … I don’t know, something disgusting! I hope this wristband will help.

People also suggest ginger and citrus fruits for nausea, but for me personally neither of those has helped. I mean, even if they did, I have no appetite to even try them. But it’s true that whatever you manage to get down will help. So don’t just sit there thinking you feel so bad, but try to find something that you have even the SLIGHTEST appetite for and eat a little bit of that.

And since you can get nausea and different foods you used to love might seem gross, I suggest taking pregnancy vitamins too. A lot of people don’t take them and I don’t think not taking them will do anything super bad, if you eat properly, but since I can’t guarantee that I am getting everything I need from food, I take them just in case Or you know, Kardo brings them and a bottle of Värska to bed for me every morning :D

Of course you have the option to go crazy and buy all kinds of stuff you MIGHT need, but don’t have to waste your money on. One of those things is a fetus doppler You don’t need it, but it’s pretty interesting to try and find that tiny heartbeat. I suggest watching a few youtube videos about where the baby is in your belly and how their heartbeat sounds, because otherwise you might be listening to your own heartbeat thinking it’s the baby’s. By the way, I heard the faint beating of that tiny heart today. It came from a very deep place – tsiu-tsiu-tsiu is the sound the machine makes very fast. Your heartbeat is slower, but the baby’s heart rate is about 130-160 beats per minute! Anyway I found it for a minute and then adjusted myself a little to hear it better and it was gone. But again, if you are a worrier, then don’t even start looking – you will just make yourself nervous if you cant find it.

There’s also this test that will predict from week 6 if you are having a boy or a girl. I tried it with Lende (wrote about it here) and it did say I was having a girl, but I wouldn’t spend my money on it now, because it’s a pretty random … prediction. If you want to predict, you can might as well do the baking soda test. Put some baking soda in a cup and put some pee on it. The myth says that if it starts bubbling and fizzing it’s a boy. If it doesn’t it’s a girl. I don’t even know if I have baking soda at home. Ah, I am sure I will have forgotten about this by tomorrow, so I am sure I will never do this experiment :D

Anyway, I think that’s all the knowledge I have and I still have a month left to enjoy my first trimester, so if I come up with more ideas and thoughts I will add them here. Of course I want to know about your experiences and suggestions from the beginning of your pregnancy, because as I said this is just my experience :)

For no reason I dug up two posts from the past. HERE I am expecting Mari and am about as far along as I am now. As you can see I was a crazy person. And HERE I am expecting Lende, also a crazy person but from a different angle. So third time’s the charm, because Kardo is not pissing me off and i am not scared like crazy. It was worth getting pregnant for a third time, I can at least be a normal pregnant women for once in my life :D

minu kogemus rullmassaažiga*

Eile võtsin jalad selga ja läksin proovima, et misasi see rullmassaaž õigupoolest on. Kui üdini aus olla, siis ma kunagi mingil üritusel olin seda masinat natsa proovinud, aga ma ei mäletanud, mis tunne see oli. Ütleme nii, et nüüd tean! Aga hakkame siis otsast peale – esiteks valisin endale kehasalongidest lähima välja ja see juhtus siinsamal, Nõmmel, olema. Ainult kaks kiltsi mu majast! Oleks normaalsem ilm olnud, oleks saanud isegi kohale jalutada, aga esiteks oli MEGA külm, teiseks saime me endale ainukesed vabad ajad kella 20.00ks. Seal on kogu aeg puupüsti täis, nii et soovi korral tuleb endale aeg varakult kirja panna.

Kaasa ei pidanud võtma absoluutselt mitte midagi (va id kaardi oleks võinud kaasa võtta, siis ei pea oma 10x kaarti kaasas tassima iga kord). Kohapealt saad retukad, pluusi, veepudeli ja patsikummigi. Ainult mine kohale ja hakka rullima. Pmst on asi väga lihtne – ekraani peal on täpselt näidatud, kuidas ja mis kehaosa rulli vastu panna. Mõndade kohtadega on alguses kõdi ja mõndadega natukene valus ka, aga sellega harjub üsna ruttu ja siis pole muud, kui ainult ole meheks ja lase ennast rullida.

Mulle enne paar inimest hirmutasid, et issand, see on ju NII valus, aga ei tea mina, kas ma olen seest surnud või mis, aga minul mingit kohutavat valu absoluutselt ei olnud. Seega ei maksa neid uskuda, kes nii väidavad. Vastupidi, päris mõnus oli erinevaid kohti rullitada lasta.

Alguses mõtlesin, et tund aega on niiii pikk aeg, aga tegelikult olin ma lõpuks nagu: “Aa.. Misasja, läbi juba v?”. Teenindaja vahepeal käis vaatamas ja uurimas, et kuidas enesetunne. Kuna tegu on lümfimassaažiga, siis võib näiteks süda pahaks minna. Esiti polnud hullu midagi, aga lõpuks tõesti hakkas natukene iiveldama, mis kestis umbes tund aega. Mitte midagi väga hullu, aga siiski väheke oli tunda. Ju siis hakkasid asjad liikuma kehas, või ma ei tea :D!

Täna hommikul ärkasin sellise tundega, nagu oleks natukene peksa saanud. Samas natukene oli tunne, nagu oleks trenni teinud, sest lisaks nahale valutasid imelikul kombel ka mõned lihased. Osadele tulevad sinikad ka, mulle ei tulnud, nii et selle üle kurta ei saa. Ja kui oleks ka tulnud, siis laias laastus oleks suva olnud.

Ma hea meelega teeks nüüd oma 10x kuuri ära, aga kuna ma esmaspäeval juba protseduurile, siis 2k ei tohi ma sinna minna. Peale seda lähen oma uue lameda kõhuga uuele katsele ja siis saan teile täpsemalt näidata erinevust ja enne-pärast pilte peale kümmet korda. Praegu oleks natukene mõttetu teha olnud, sest noh, saate ju isegi aru :D!

Aga kui keegi tahab ise järele proovida, et mis tunne oleks, siis jätke aga kommentaar, et huvi nigu on ja ma loosin kümnele inimesele välja tasuta ühe korra kaardi! Võitjad hõikan välja juba esmaspäeval!

*Postitus sündis koostöös Beautiful Me kehasalongiga

mida vanem eit, seda roosam seelik*

Ma olen ennegi teile tutvustanud Happeak firmat, aga nüüd tahan teile jälle sellest rääkida. Ma pean nüüd natukene ajas tagasi minema  – mäletate, ma tegin vahepeal koostööd Reservediga. Pea pool aastat sain sealt igasuguseid riideid ja olin täpselt nii kaua õnnelik, kuni hakkasin mõtlema, MIDA ma kannan. Absoluutselt okei on omada riideid kiirmoebrändidelt, aga ma eelistaks isiklikult, et need tuleksid siis teiselt ringilt. Kuidagi narr tundus iga kuu seal poes riideid kokku krabamas käia, millest enamik nagunii raudselt igapäevaselt kasutust ei leiaks ja mille valmistamiseks on kasutatud jumal teab mis kemikaale ja hinda vaadates… mis hinnaga ja kus need toodetud on? See pani mind mõtlema ja ma otsustasin selle koostöö lõpetada. Nii hädasti mul ka riideid vaja ei olnud, sai neid juba piisavalt kokku kahmatud.

Too hetk mõtlesin, et ma oleksin NII õnnelik, kui sama diili teeks minuga mingi firma, mille tooted oleksid ökod, ihule head ja valmistatud ausate palkade ja kvaliteetsetest materjalidest. Nagu öeldakse, küsi ja sa saad. St ma ei küsinud, vaid lihtsalt ootasin pool aastakest, kuni Happeak kirjutas ja mulle sellise diili välja pakkus – et iga kuu saan endale (või lastele) paar toodet välja valida, tingimusel, et nende riietega pilte Instagrammis või Facebookis ära märgiksin. Mis mul oleks saanud selle vastu olla? Happeak on Leedu perefirma, kõik riided on valmistatud ökopuuvillast ja neid riideid võib julgelt panna ka imikule selga, ilma, et peaksid mõtlema, et huvitav, milline lapsori selle kokku õmbles, või mis keemias neid leotatud on.

Happeaki tooted on ka hästi lihtsalõikelised, mugavad ja minu meelest ilusad. Minu meelest, sest maitsed on ju erinevad, aga täna panin ma enda roosa Happeaki seeliku selga ja tundsin ennast hästi. Päike paistis, seelik tõmbas kõhupeki koomale ja Lendel oli mingi hellushoog, nii et ta käis mind muudkui kallistamas ja musutamas.

See seelik on praegu 85€ pealt alla hinnatud 25.50€ peale ja muuseas, kui kasutate koodi MALLUKAS10, siis saate veel 10% alla ja seeliku kätte vaid 23 euroga! Ega neid palju alles pole, mõni üksik, aga no kes ees, see mees, sest tõesti mõnna on! Muidugi võite seda koodi kasutada ka muude esemete ostmiseks, soovitan vaadata – neil praegu osadele asjadele mega head aled ja isegi nendest saab veel selle koodiga 10% allahindlust.

Ja ketsid on mul ka ägedad, aga need on Irregular Choice‘ist

*Seelik oli kingitus

mida vanem eit, seda roosam seelik

Ma olen ennegi teile tutvustanud Happeak firmat, aga nüüd tahan teile jälle sellest rääkida. Ma pean nüüd natukene ajas tagasi minema  – mäletate, ma tegin vahepeal koostööd Reservediga. Pea pool aastat sain sealt igasuguseid riideid ja olin täpselt nii kaua õnnelik, kuni hakkasin mõtlema, MIDA ma kannan. Absoluutselt okei on omada riideid kiirmoebrändidelt, aga ma eelistaks isiklikult, et need tuleksid siis teiselt ringilt. Kuidagi narr tundus iga kuu seal poes riideid kokku krabamas käia, millest enamik nagunii raudselt igapäevaselt kasutust ei leiaks ja mille valmistamiseks on kasutatud jumal teab mis kemikaale ja hinda vaadates… mis hinnaga ja kus need toodetud on? See pani mind mõtlema ja ma otsustasin selle koostöö lõpetada. Nii hädasti mul ka riideid vaja ei olnud, sai neid juba piisavalt kokku kahmatud.

Too hetk mõtlesin, et ma oleksin NII õnnelik, kui sama diili teeks minuga mingi firma, mille tooted oleksid ökod, ihule head ja valmistatud ausate palkade ja kvaliteetsetest materjalidest. Nagu öeldakse, küsi ja sa saad. St ma ei küsinud, vaid lihtsalt ootasin pool aastakest, kuni Happeak kirjutas ja mulle sellise diili välja pakkus – et iga kuu saan endale (või lastele) paar toodet välja valida, tingimusel, et nende riietega pilte Instagrammis või Facebookis ära märgiksin. Mis mul oleks saanud selle vastu olla? Happeak on Leedu perefirma, kõik riided on valmistatud ökopuuvillast ja neid riideid võib julgelt panna ka imikule selga, ilma, et peaksid mõtlema, et huvitav, milline lapsori selle kokku õmbles, või mis keemias neid leotatud on.

Happeaki tooted on ka hästi lihtsalõikelised, mugavad ja minu meelest ilusad. Minu meelest, sest maitsed on ju erinevad, aga täna panin ma enda roosa Happeaki seeliku selga ja tundsin ennast hästi. Päike paistis, seelik tõmbas kõhupeki koomale ja Lendel oli mingi hellushoog, nii et ta käis mind muudkui kallistamas ja musutamas.

See seelik on praegu 85€ pealt alla hinnatud 25.50€ peale ja muuseas, kui kasutate koodi MALLUKAS10, siis saate veel 10% alla ja seeliku kätte vaid 23 euroga! Ega neid palju alles pole, mõni üksik, aga no kes ees, see mees, sest tõesti mõnna on! Muidugi võite seda koodi kasutada ka muude esemete ostmiseks, soovitan vaadata – neil praegu osadele asjadele mega head aled ja isegi nendest saab veel selle koodiga 10% allahindlust.

Ja ketsid on mul ka ägedad, aga need on Irregular Choice‘ist