Mariann Kaasik's Blog, page 183

have kids they say…

Ma ei tea, kui paljud teist kardavad õudusfilme, aga mina olen üks neist. Kunagi ma isegi mingil põhjusel vaatasin ka veel neid, aga siis sain aru, et enda kaine mõistuse nimel oleks mõttekam mitte selliseid lollusi vahtida ja üritada unustada neid, mida ma juba näinud olen.

Väga tihti ärkan ma keset ööd selle peale, et saan minisüdari, sest kuskil on mingi ürp millestki üle visatud, mis näeb välja nagu lääpas, pikkade juustega inimene seisaks keset tuba. Alles siis, kui silmad vaikselt pimedusega harjuvad, saan ma aru, misasi see on ja saan rahus uuesti magama jääda.

Mida ma aga enne laste saamist ei teadnud, on see, et lapsed oleks konkreetselt nagu otse õudusfilmist välja karanud. St selle pärast ma ei imesta, et mega paljudes õudusfilmides lapsi kasutatakse, nad on tõesti õudsad, nagu päriselt.

Näide 1: Leban mina voodis, ärkan korraks selle peale, et keeran külge, kui ma vaatan korraks Mari voodi poole. Saan rabanduse – keegi nagu seisaks. Liikumatult. Vaataks mind. Paari sekundiga saan aru, et see on lina, mis on üle puhuri visatud. Heidan veel uuesti viimase pilgu sinna suunas ja mõistan, et seal kõrval seisab veel keegi. Üritan oma hirmuokset alla suruda ja sosistan: “Mari!”. “Ei” sosistab ta mulle vastu.

Õnneks kui ma suutsin talle vastu kähiseda, et “Mari, pane pea padja peale!” heitis ta lihtsalt rahulikult uuesti magama.

Näide 2: Näen unes, kuidas ma magan voodis ja keegi katsub aeglaselt mu jalga. Teate ju küll, see on BASIC põhjus, miks inimesed ei maga jalg üle voodiääre ja ma ei ole KUNAGI maganud jalg üle voodiääre, aga viimase aastaga olen ma ennast kuidagi kokku võtma hakanud ja lõpetanud kollide kartmise, kes su jalga krabavad. Kuni… Näen siis seda und ja avan silmad. Kurat, kui rõve uni. Mõelda vaid, kui keegi oleks päriselt mu jalga katsunud, öäkk, see tundus nii reaalne. Lausa nii reaalne, et ma tunnen uuesti, kuidas mingi käsi mu jalga katsub.

Selle millisekundi jooksul suutsin ma veel mõelda, et kas ma peaks esimesena karjudes toast minema jooksma, ennast hirmust täis sittuma või suudaksin ma isegi kaks ühes ära teha, kui puudutusele järgnes tasane sosin: “Emme….”. Kurat, Mari seisis mu voodi ees ja katsus mu jalga, jeesus küll noh. Tulgu siis vähemalt karjudes mind äratama, mitte nagu mingi deemon, sosistades.

Näide 3: Lende, kui ta üleval on ja teda videopildiga beebimonitorist vaadata. Mul endal kahjuks pole olnud mahti pilti teha, aga no see on umbes selline “kaunis” vaatepilt, mida vaadates võiks eeldada, et tite järgmine liigutus on ämbliku kombel mööda seina üles roomata, nagu ühes õiges õudukas kohane.

niisama lobajuttu maast ja ilmast ja jõuludest

Mul on täna nii mitu erinevat teemat mõttes, et räägin neist kõigist. Esiteks: Tenerifel on meil jäänud veel 11 päeva. Ainult 11! Ühest küljest ma tean, et see aeg liigub nii kiiresti, et kohe varsti oleme juba kodus, aga ma ei ole kindel, kas see rõõmustab mind või mitte. Tegelikult on siin ju üle kuu oldud ja koduigatsus on vähekene peal küll, samas on siin ka hea ja tore. Igatahes plaanime me veel siin oleku aja jooksul teha paar rannapäeva lõuna pool, rentida sõpradega auto ja sõita põhja avastama. Me tahtsime veel üles otsida ühte basseinikohta, kus on lastebassud ja värgid. Noh, kui ma siin normaalset mänguväljakut ei leia, siis las lustivad siis lastebasseinides. Neid tundub siin kõvasti rohkem olevat. Reaalselt ei ole näinud ühtegi mänguväljakut, kus oleks rohkem asju, kui üks väike liumägi ja kiik.

Koju minek tundub jällegi nii… absurdne. Nagu me oleksime seal aastaid tagasi elanud. Kerli saadab mulle siin vahepeal pilte mu kodust ja ma iga kord mõtlen, et issand. Kas mul nii ilus kodu ongi või :D? Nii armas ja kutsuv ja mõnus noh, kuidas saab siis seda mitte igatseda?

Kerli käis jälle Hansaplandis, et mu elutuba jõulurüüsse panna, aga ma teen rohkemate piltidega postituse veel :)

Samas koju jõudes on elu jälle teistmoodi, kui enne oli. Mari, kes pole JUULIST SAADIK lasteaias käinud, saab nüüd lõpuks uues rühmas alustada. Lisaks sellele, et see lasteaed on meie majast kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel, on seal rühmas ka logopeed. Enne ma kogu aeg mõtlesin, et nojah, ei tea, mis see logopeed Mariga teeb, kes hädavaevu natukene räägib, aga ma ei tea miks, on ta siin hakanud täiega rääkima, nagu ma mainisin. Ja kui söömas käime, siis igaks juhuks korrutab: “aitäh, grasias, tänkjuu!” :D See teeb mind lihtsalt nii õnnelikuks, et selle röövliplika sees on tegelikult üks viisakas ja armas ja sõbralik tüdruk. Eks näis, mis see logopeedi abi temaga veel teeb, minu meelest on ta juba praegu lihtsalt nii tubli ja asjalik preilike. Ja no need tema jutud ja loogikad on lihtsalt nii naljakad, et see oli küll väärt ootamist. Näiteks vaatas Mari ükspäev raagus puud, mõtles ja ütles: “Puu sai otsa…” :D.

Mari on paljajalu, sest mänguhoos kukkus üks jalanõu ookeani…

Samamoodi hämmastab mind igapäevaselt Lende. Esiteks hakkas ta siin samme tegema, millest ma juba rääkisin. Ja siis ta hakkas nagu rääkima või nii. Sõnu. Ma tean-tean, et see olla “tavaline”, aga minu jaoks on küll täitsa ebanormaalne, et AASTANE laps ütleb “papa”, “mämm-mämm”, “emme” (väga harva) ja “aitäh”. Hiljuti hakkas ta näpuga ka näitama ja nüüd me muudkui käime ringi ja korrutame talle: “see on padi, see on tekk, see on õde, see on issi” jne. Eile kiskus ta mu pluusi ja näitas mu tissi peale. “See on tiss” ütlesin ma talle. “Tsss” vastas ta. Ma mõtlesin, et no see ei saa ju olla võimalik, et ta päriselt tahabki tiss öelda, sest noh, kuidas ta peaks seda oskama?! Ta on ju alles AASTANE laps!! Teate, jumal tänatud, et mul Mari kohe tavalise arengukiirusega ei olnud, arvestades, et ta mul veel esimene laps ka, oleksin ma vist kohe kuskile maailmarekordite agetuuri helistanud ja nõudnud, et mu aastane geeniusimik kuskile marmorisse raiutud saaks. Või oleksin ma siis just arvanud, et see on tavaline? Ja nüüd, kui ma TEAN, et võib minna ka hoopis teistmoodi ja need sõnad võivad vabalt hakata tulema näiteks kaks aastat hiljem, siis selle pärast see tundub nii utoopiline? Ma ei tea, aga no minu emasüda on küll uhkusest purunemas!

Kõikide muude asjadega on ka nii, et kuidagi jube hästi läheb. Tahaks öelda, et tööalaselt läheb hästi, aga ei ole nii, nagu “päris tööl”, et näete, sain selle või teise projekti valmis. Kuigi see on mega hea tunne, siis minu töövõidud lähevad rohkem sinna alla, et sain järgmiseks aastaks ühe suurema lepingu, mis rohkem sisse toob. Jehhuu, annaks nüüd jeesus, et me ükskord selle paganama maja soojustuse ja fassaadi tehtud saaks, siis poleks enam nagu üldse millegi üle viriseda.

Oma filmidebüüdi nägin ka ära. Just nii palju, kui seda siin treileris näha, on ka filmis, aga no ikkagi äge ju, et mind kuskile filmi üldse kutsuti ja võtteõhtu oli ka jumala äge. Kuigi veits oli küll selline tunne, et omg, kõik on nii kuulsad ja ägedad ja siis olen seal mina, et nagu… miks ometi :D

Tahtsin veel teha postituse, et mida ma jõuludeks tahan, aga sellega läks nii, et ma unustasin ära. Reaalselt mul oli mingi 2-3 asja küll peas valmis mõeldud, aga no ei suuda ma neid kuidagi meelde tuletada. See vist ongi näide, et polegi midagi vaja. Selles suhtes, et kui midagi vaja on, siis ma ostan ju ise ja tahan need ise valida. No näiteks on mul uueks aastaks vaja märkmikku, aga ma tahaks midagi ägedat. Eks ma saaks hakkama igasugusega, kui ka keegi lambist kingiks, aga no ise valida oleks ikka parem. Peakski netis veits surfama (võite soovitada ka). Siis tahaksin ma teha nii, et vahetan oma kööginõud kõik ühe suure ja korraliku komplekti vastu. Et olekski mingi hunnik asju, mis kõik sobivad kokku ja on ilusad ja ühesugused. Mitte mingi 2 taldrikut siit komplektist, viis teisest, üks kolmandast, nagu mul on. Ja tassid peavad olema suured! Ja nugade-kahvlite komplekti tahaks ka. Näiteks selliseid, aga ma ei tea, kust selliseid saada, sest need pildid ma leidsin Alist, aga noh, äkki on kuskil Eestis ka müügil ilusaid. Mul on mingi needus, et teelusikad lihtsalt kaovad kuskile. Igatahes, kui teate soovitada, siis soovitage heaga.

Kardole mul üks kingiidee tuli, aga see on selline väike asjake, ega tal pole ju ka midagi vaja. Laste kinkidest ma juba rääkisin, see maja on ka olemas, siit leidsin mööbli ka sisse. Krt, üldse need kingid ja värgid on kuidagi nii koormavad. Et nagu ühest küljest tahaks kõigile ju head meelt teha, aga teisest küljest on lihtsalt õudne see ringi jooksmine ja mõtlemine, et issand, talle on olemas, talle veel pole jne. Seega läksin eriti lihtsat teed ja tellisin enamikele sõpradele lihtsalt sellised jõulumunad Karola käest. Ta eelmisel aastal meie perele kinkis nimelised ja kuna need mulle väga meeldisid, siis mõtlesingi, et selline väike kingitus on ju jumala armas. Sorri sõpsid, et ma nüüd “üllatust ” rikun, aga vahet pole vast väga :D

Kaudselt olen ma endale jõulukinke teinud juba sellega, et endale uue diivani ostsin. Endale kõlab nagu teised seal istuda ei võiks, aga oh well. Igatahes tundub see mulle juba ideaalne, mis siis, et ma sellel istunudki pole. Üldse tekkis mul siin kaugel mingisugune pesapunumise vajadus, mistõttu ma seal “mööbeldan” ja asjatan, ilma, et ma ise sealgi oleksin. Uus diivan, tellitud on ka uued kardinad ja vaip. Laua ja toolid lasin ka uuenduskuurile viia – lapsed on selle ikka väga ära retsinud oma guaššide ja muu sellisega. Votex saatis meile uued voodipesud, Textelle aga uued käterätikute komplektid vannituppa, pluss uued padjad ja tekid ka. Eks ma kunagi näitan ka neid, kui ma juba neid ise ka nautida saan. Ei jõua ära oodata, sest siinne voodi ei ole pooltki nii mugav, kui enda oma ja kohalikud padjad on ka nagu mingid pikad peenikesed ja imelikud vorstid.

Alustasin seda juttu sellega, et ei taha vist väga koju tulla, aga nüüd, kaks tundi hiljem, on koduigatsus juba päris suur. Loodame, et meie tulekuks lumi ka veel maas on, seda tahaks küll näha :)

kuradi näonahk läks pekki

Ma lihtsalt ei saa aru, mis värk on, aga mu näonahk on siin nii pekki läinud, et ma vannun teile, kui see natukene veel hullemaks läheb, siis kukub mu nägu lihtsalt küljest ära. Mul on punnidest ja kärnadest juba habe tekkinud ja ma ei oska midagi selle suhtes teha ka. Viimases hädas hakkasin lausa õhtuti meiki maha võtma. No okei, kui mul seda üldse peal on, siin eriti ei näe põhjust ennast meikida. Samas see on natsa surnud ring, sest kui ma nii punniline ja kärnas olen, siis ei tahaks ju ilma meigita ka kuskile minna, kuigi samas ma olen kindel, et ilma meigikihita “paraneksin” ma kiiremini.

Need punnid pole mitte vaid näos, dekolteel ja isegi õlgadel ka. Õnneks mitte mingi väga hullul, aga piisavalt, et märgata, et mingi probleem on. Ma ei tea, peaks rohkem vett jooma või mis? Minu loogika ütles, et päike peaks paremaks tegema ja proovisin mitu päeva enda näojäänuseid päikse käes praadida, aga selle asemel, et paremaks minna, tekkisid mulle lõua peale kaks mega suurt punni, mis pealt vaadates näevad välja nagu punased laigud, aga naha all on viiemeetrised näosisesed punnid, mis teevad lausa haiget, iga kord kui ma oma nägu liigutan, või sellele pihta lähen. Great!

Mul pole tegelikult kunagi olnud hulle probleeme näonahaga ja seetõttu ei ole ma enne suutnud kuidagi väga südamest kaasa tunda ka neile, kellel akne on, sest noh, suva ju, asi siis need mõned punnid ära pole. Nüüd mõtlen, et issand jumal, vaesed inimesed. Põletikuline ja mädane näonahk on viimane asi, mida ükski naine endale tahaks ja kui juba MINA ennast kõige paremini ei tunne oma moluga, siis ma ei taha teada, mida tunnevad veel need, kellel suurem probleem on. Ega ennast kuigi hästi ei tunne, kui sellised nahaprobleemid on. Kuigi ma olen muidu üsna pohhuistlik ja no päris pihku ei nuta, siis häirib ja tahaks sellest lahti saada.

Kodus, kui olen enne näost kõdunema hakanud, olen ma kasutanud Babe Stop AKN sarja. Ei tea, kas on aidanud või ei ole, sest olgem ausad. Kõik probleemid lahenevad lõpuks enivei. Kreemita või ära kreemita. Mul hakkab aga kannatus juba lõppema, sest selle asemel, et paremaks minna, läheb mu näonaha olukord iga päevaga hullemaks. Ma vannun, iga hommik saan peeglisse vaadates väikse minisüdari, sest ma ei saa aru, kes see mädanev krõõt mulle otsa vahib.

Igatahes, kui kellelgi on ideid, miks ma kõdunen, siis andke teada. Lahendusi ootan ka, kui on pakkuda.

Ma sensuaalne olemas

Vogue kaanekas

Ma siin niisama

Tahaks lihtsalt käega üle näo tõmmata ja siledat nahka tunda, mitte mingi krobelist kuumaastikku :(

kuidas nahka päikese eest kaitsta?

Kas võiksid palun rääkida kuidas lapsi soojal maal päikese eest kaitsta? Kas on mingil kellaajad millal õues olekut väldite?

Kas õue minnes igakord panete  kreemi? Kas vahepeal mätsite uuesti peale? Igalepoole? Kas väga pikalt ei ole? Oehh.. ma tahaks peensusteni teada. Plaanin ka millalgi minekut, kuid kardan ära põlemist hirmsasti.

Sellise kommentaari jättis mulle blogilugeja ja mõtlesin teile siis kiirelt teada anda, mida ja kuidas me siin kasutame, Mina ise kasutan üldiselt niisama “linna peale minnes” jalgadel ja kätel Hoia päikeseõli, kuid näkku, õlgadele ja selja ülaosale olen ma ikkagi kangemat kraami pannud, näiteks seda sinises spreipudelis spf 30 kreemi.

Lastel kasutasin alguses (esimestel nädalatel) seda spf 50 kreemi, aga kohe kui Linea Mamma Baby meile selle spreikomplekti saatis, olen neil vaid seda kasutanud. Just ükspäev pidin Kardo käest selle ära kiskuma, et mis ta krt raiskab väärt kraami. Seda on nii mõnus peale pihustada, imendub kiiresti, niisutab ja ei kleepu, seega kasutaks isegi, aga ma ei raatsi endale ja Kardole seda kulutada, seega hoiame ainult lastele. Hakkabki teine juba otsa saama, seega tuleb säästlik olla, ega siin saa ju juurde osta. Näete, meil ongi täpselt see komplekt (link), mis on hetkel allahindluses. Maksab soodukaga 34 euri, aga sooduskoodiga “mallukas15” saate sellest veel omakorda 15% alla, ehk siis lisa viieka soodukat.

Ütlen kohe ära, et ma ei ole millegagi eriti põdeja, seega ei olnud mul ka konkreetseid kellaaegasid, millal ma kindlasti lastega õues ei ole, vms. Lihtsalt üritasin neil mütsi peas hoida (kui ei õnnestunud, lohistasin nende kummibasseini varju kätte) ja panin kreemi siis, kui meelde tuli. Tundub, et selline suhtumine on töötanud, sest lastest ei ole keegi ära põlenud. Mina seevastu PEAAEGU põlesin. Ma ei tea, kes nägi, aga ma panin üles sellise pildi:

Käisime ookeanil ja rannas ja kuidagi päike kogu aeg paistis selja tagant, läbi pilve. Mulle ei tundunud, et see põletada võiks, aga näete. Nii läks. Hullult kartsin, et nüüd koorub selg kogu täiega selgrooni maha, aga ei. Esiteks – ÄRGE PANGE PÕLETUSELE HAPUKOORT! Välismaal on lihtne – polegi hapukoort, aga see on mingi vana müüt, mis tegelikult teeb su põletuse veel hullemaks. Mis aitab? Mina panin ühe kihi burnshieldi ja siis niisutasin õhtu otsa Linea aftersuniga, hommikuks oli seis selline:

Ma ei tea, miks ma näen välja nagu mingi jässaka ülakehaga transvestiit siin pildil, aga oh well

Ehk siis ma ei põlenudki ära! Ei mingit koorumist, kipitamist – mitte midagi. Ma ise arvan, et ehk see ka aitas, et ma ei põlenud niimoodi esimesel päeval ära, sest nüüd oli nahk paari nädalaga natukenegi enne mingit põhja alla saanud. Seega rõhutan ka, et isegi kui tundub, et päike ei võta, siis noh, võtab ikka. Targem on ennast lihtsalt igaks juhuks sisse määrida, mitte kasutada seda teooriat, et “ah, ma päiksekreemi ei kasuta, ma tahan pruuniks ka saada”. Pruuniks saad nagunii, aga päris nahavähki endale külge kärsatada ka ei maksa. Eriti, kui tegu on lastega. Nendele ikka kord tunnis vähemalt uus kiht panna (või peale vees käimist mõne aja takka) ja kui ise hoolikas oled, siis on päris julge vähemalt siin Tenerifel päikest võtta ilma ära põlemata.

Ja kui kellelgi on reisile minek ees, siis kindlasti võta kaasa Burnshield ja mu eelnevalt soovitatud Linea komplet. Kuigi Linea lehelt on sooduskoodiga “mallukas15” loomulikult kõik asjad 15% odavamad, mitte ainult päikesekraam. St ka kõik nende head juuksekreemid ja šampoonid.

*Ma ei oskagi öelda, et kas see on reklaamartikkel, sest ma Linea asjad sain tasuta küll, aga nad mul nii ammused koostööpartnerid, et kui nende stuff mulle ei meeldiks, siis ma vist koostööd ei jätkaks. Veel vähem näeks seda vaeva, et paluks neid lausa Eestist kohale transportida :D Aga kirjutada ei palunud nemad, vaid see essa kommentaar, seega jah. Ma ei tea :D Võtke, kuidas tahate vist siis :D

napilt oleks maha löödud

Käisime üks õhtu Maigretiga õues istumas ja kuud pildistamas. Meie tagahoovist saab välja väikesele vaateplatvormile, kus on mega kõrge kaljunukk, all ookean. Päris mõnus oli seal istuda, laineid kuulata (sest pimedas hästi ei näe) ja juttu puhuda. Mingi hetk hakkasime kaamerast pilte vaatama, see oli see päev, kus me JÄLLE vaalasid vaatamas käisime ja pärast rannas lõbutsesime. Pilte oli palju ja nad olid jube eredad. Ühel hetkel kuuleme samme, mis meist umbes kahe meetri kaugusel seisma jäid. Tõstame pilgu, aga ainus, mis me näeme, on inimese kujutus, silmad on ereda valgusega nii harjunud, midagi aru ei saa. Kas see on mees või naine? On ta näoga või seljaga meie poole? Mida ta tahab? Ütlen ausalt, ma oleks napilt südari saanud, sest see oli täpipealt nagu mingi õudusfilmi algus. Tüdrukud istuvad ja kihistavad, kuni tuleb kirvemõrtsukas ja lööb nad mättasse.

See kuju seisis ja vaatas meid umbes 5-6 sekundit, liikumatult. Siis lihtsalt kõndis pimedusse ära.

Ma olen elus palju Criminal Mind’si vaadanud, seega ma olen juba niisamagi inimestest möödudes aeg-ajalt kindel, et mõni inimene hoiab keldris ahelates vange ja keedab nende nahast iga reede seepi. Seega kui SELLINE asi veel juhtus, siis no shit et ma tundsin end kui ma oleks konkreetselt surmasuust pääsenud.

Mõelda vaid, kui see OLIGI kirvemõrtsukas. Kõnnib tema ringi, naudib loodust ja siis näeb, et pimedal kaljunukal istuvad kaks tüdrukut. Kedagi teist pole. Keegi ei kuuleks meie karjumist! Eriti hea on see, et tüdrukud ei märkakski liginemist, sest nood vahivad kaamerat. No nagu maast leitud ohvrid! Tuleb siis lähemale, nuga juba käes, valmis suskama, kuid siis tõstan mina pea, kaamera ekraani valgus valgustab mu nägu, ta vaatab mu morta ja… “sitta kah,” lööb ta käega ja läheb koju ära.

And I will live another day! :D 

win some, give some

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et Tenerifel on tõepoolest kolm nädalapäeva. Selle pärast polegi vist imestada, et kõik need, mis ei juhtu olema need kolm (eile, täna, homme), lähevad mul alalõpmata segi. Näiteks terve eilse päeva mõtlesin ma, et ah, blogin homme, kes ikka pühapäeval netis istub, olenemata faktist, et oli hoopis esmaspäev. No ei suuda mina siin mingisugust ajataju omada ja see “manjaana” värk lajatab ikka täie rauaga peale.

Kuu aega siin ja juba tundub elu Eestis mingisugune kauge aja tagune unenägu, kus oli kogu aeg kiire ja külm. Siin on endiselt hea ja soe. Kohe nii soe, et kui ma eile avastasin, et ma olen tulipunaseks põlenud, halastas mulle taevaisa ja peale pisukest Burnsheldi ja LineaMammaBaby päevitusjärgset spreid ei tunne ma ennast kuskilt põletatuna ja olen hoopis selline…punakaspruun. Never lose, always win!

Rääkides võitudest, siis ma võitsin oma Olybetiga tehtud panusega Valteri peale SNKT saates ja ma ei hakka vastu vaidlema, et mu esimene kiusatus oli üle viie aasta selle võidusummaga hoopis online pokkerit mängima hakata. Noh, nii vanade aegade mälestuseks või nii. Samas on mul siin nii kehva nett, et see nagunii töötanud poleks, lisaks tuli mul palju parem mõte, mida säärase “hasartmänguvõiduga” teha. Ise ju kogu aeg räägin, et mis on tasuta saadud, tuleb tasuta endasi anda, seega tundub aus ka sedapuhku niimoodi talitada. Ja mida muud see võit ikka on, kui tasuta raha! (Ps! Pange kindlasti tähele, et minu panustatud 50€ oli koostöös Olybetiga, seega enda raha ma ei kulutanud ja selle võrra ongi see võit nn üleni TASUTA raha).

Ükspäev tuli mulle meelde olukord, kui ma olin Austraalias ja ootasin poejärjekorras. Mul oli rahakotis umbes mingi 20 dollarit ja ma olin toona jube kehva rahaga majandaja (okei, olen siiani), süüa ma eriti teha ei osanud ja ega ma ei suutnud ka välja mõelda, et mis oleks odavad asjad, mille eest natukene pikemalt süüa saaks kui üks päev. Igatahes ma mäletan seda tunnet, et no kui mul oleks kasvõi 50 doltsi, et siis oleks mu elu kohe ikka väga palju ilusam, sest siis ma ei peaks ootama, kuni majanaabrid mulle halastavad ja vaatavad, et okei, see vaene lollakas Mariann on nälga maha kõngemas, anname talle ka mingit söögipoolist. Uskuge mind, kui ma enne neid “halastussöömaaegasid” omasin veel oma menüüs toite, mis mulle üldse ei meeldinud ja suhugi ei võtnud, siis peale seda perioodi oma elus ei ole mul vist ühtegi sööki, mida ma tõepoolest kohe ÜLDSE ei sööks (arvame nüüd siit välja mingisuguseid imelikud asjad nagu härjamunad ja muud nilbused).

Eks ma oleks võinud vanematelt ka küsida, aga ma niigi küsisin neilt iga nädal raha ja iga nädal umbes 30-50 vanemate saadetud doltsi oligi see, millega no üldse ära ei elanud. Uskuge mind, mega kass oli. Kuna ma kuskil käia ka ei saanud (sest mul polnud raha, halloo), siis tekkiski mu elus periood, kus ma olin öö läbi üleval, vaatasin sarju ja varahommikul võtsin unerohu sisse ja magasin kella kümneni õhtul, et uus samasugune päev saaks alata. Ma vanematele muidugi ei rääkinud, et ma säärast depressiivset eluviisi harrastan ja kui lõpuks ma peaaegu 10 kuud Austraalias pesitsenud olles ükskord kasuisaga vesteldes murdusin ja tunnistasin, et ma olen juba vaikselt maha suremise äärel, sest ma olen nii abitu ja ei saa üldse hakkama ja midagi ma ei oska ja tagasisõiduraha ei saa ma ka kunagi kokku, siis ta küsis, et miks ma jumala eest midagi enne ei öelnud ja ostis mulle pileti koju.

Olgu jumal talle armuline :D

Maigret küsis minult siin mingipäev, et mida see Austraalia aeg mulle õpetas. Issand, mida? Kõike? Ma vaatan tagasi sellele ajale ja see oleks nagu üldse mingi paraleeluniversum, kus elas keegi, kelle nimi oli Mariann ja kes oli loll nigu lauajalg ja hulljulge ja ei kartnud midagi ja tundis, et hea idee oleks 19-aastasena minna ihuüksi Austraaliasse ja “küllap hakkama saab”.

Ja kui ma nüüd ärkan iga päev kell 8, ise välja puhanud nagu noor kits, mu ümber silkavad mu lapsed, kellest üks võib-olla kiusab teist ja esimene võib-olla kriiskab nutta ja on teineteise peale hirmus solvunud, siis sellegipoolest sööme me kõik hommikusööki ja vaatame koos hommikumultikaid ja otsime kuhu ja mida laisk päkapikk jälle suvaliselt ära peitis. Ja ma PÄRISELT iga jumala päev vähemalt korra tunnen tänulikkust, et mul pole enam seda tunnet, et “issand, oleks mul ainult 50 eurotki!”.

Oeh, mul on isegi raske väljendada sõnadega seda Aussi aega, aga noh, oli mis oli, mingil määral on see teinud mind inimeseks, kes ma täna olen ja see inimene mõtles, et kui ma olen saanud tasuta 115€, siis peaksin ma selle andma kellelegi, kellel on praegu selline tunne, et “oleks mul vaid 115€…”.

Kui sa praegu ennast nii tunned, siis kirjuta mulle lühidalt, mida sinul selle rahaga praegu vaja teha oleks siia blogi kommentaari (saad seda teha ka teistele lugejatele anonüümselt, valides suvalise kasutajanime) ja juba homme kannan ma kellelegi enda võidetud 115€. Mis ma tast ikka endale hoian.

poeskäik + hinnad Tenerifel

Kuna mind isilikult huvitavad alati sellised postitused, mis räägivad TOIDUST ja selle hinnast, siis siin on ka minu poolt teile üks säärane. Käisime eile Mercadonas, mis on siin üks odavamaid suuri poode ja ostsime paariks päevaks süüa. Arve oli küll päris suur, aga no ega me ei läinudki mõttega võimalikult odavalt läbi saada ja ostsime kõike, mille isu oli. Et siis kui kedagi huvitab, palju maksavad suvalised toiduained Tenerife toidupoes, siis aga palun. Meie arve läks kokku 68,65€ aga kõik asjad päris meile ei olnud, seal korjati toidupanka asju ja ma paar asja ostsin neile ka.

Te oleks praegu pidanud nägema, kuidas ma seda tsekki google’iga tõlkisin ja üritasin aru saada, mis mida maksab. Aga tehtud sai!

viinamarjad 2,52€

salatipakk 1.65€

seened 2.18€

lõhe 9.21€

õunamahl 0,59€

koriander 0.69€

marmelaadikommid 1.60€

pastajuust 1.15€

kirsstomatid 1.39€

liiter piima 0.87€

ribid 8.09€

viis saia 1€

6 burksipiffi 3€

banaanid 1.08€

mingid kommid 0.90€

munad 12 tk 1.79€

mustikad 2.19€

vaarikakarp 2.29€

vegan kummikommid, pirnimaitselised 1€

vegan kummikommid, pirnimaitselised 1€

taimedest “pasta” 1.49€

taimedest “pasta” 1.49€

küpsetatud kana 4.78€

külmutatud bataadifriikad 2.20€

külmutatud bataadifriikad 2.20€

spargel 2.29€

kilo sinimerekape 3.54€

andsin ära:

oad 1.35€

riis 1.53€

läätsed 1.49€

hommikusöögikrõbinad 1.85€

See kana on meil selline kiire söök, kui lastele vaja miskit kokku keerata. Pannile kartulid praadima, lõigud kana sisse, kõrvale teed salatikese – valma!

Need eurised kommid on tehtud pirnipüreest (on maasika omi ka) ja on vegan värk. Mulle niiiii maitsevad ja lastele ka. Kes Mercadonasse satub, proovige. Raudselt on mujal ka müügil, aga ma pole näinud.

Korandrit ma armastan nii väga, et seda läheb igale söögile. Banaanid, viinamarjad, mustikad ja vaarikad on laste lemmik snäkk. Vaarikad sõime taksot oodates juba kahjuks ära, ei jõudnud nad pildile. Paberkotis on 5 ahjust tulnud saia, mis maksavad seal 1€ kotitäis. Bataadifriikaid maitsnud pole, aga mulle väga meeldib bataat, siis ma loodan, et need on hääd 

Lõhest tegime eile mereannirooga, seentest teen mingi päev kastet. Kas siis kanale või pastale või jumal teab millele. Tomatit panen ma oma salatitesse, mida ma siin aina vitsutan, eks lapsed söövad neid niisama ka. Eilne lõunasöök sai selline.

Järgnevad asjad ei ole küll eile ostetud, aga ma kindlasti soovitan siin olles maitsta: ananassifanta ja kaktusevili. Mõlemad IMEHEAD!

Näitan, kuidas avatakse ka. Sees on tugevamad kivid, aga maitse poolest niiiii hea. Nagu banaani ja tikri ja kurgi segu :D

Mis hindu mul veel meelde tuleb… Mercadonas maksab neljane pakk titepüreesid (magusaid, puuvilja omi) 3.99€. SuperDinost saab aga mingi teise firma omi 0.65€ eest. Mähkmed on ka igal pool erineva hinnaga ja ei mäleta ka nii täpselt, aga viimase paki, kus sees oli 44 tk saime me umbes 6 euroga. Niisked salfakad on 80 senti sajane pakk ja sajane pakk niisket vetsupaberit suuremale oli mingi 1.80€. Kui mingi konkreetne hind huvitab, siis võite küsida, proovin meelde jätta ja teen ehk kunagi uute toodetega sarnase video :)

Lõpetuseks mõne nädala tagune video, kus me Kardoga erinevaid asju mekkisime:

nädal soojal maal

Naljakas, et alles nädal on mööda läinud, kui me Tenerifele tulime, aga juba on mul tunne, et ma kuulun siia päris hästi. Siin on väga selline… tsill eluviis, mis mull kenasti sobib. Naljakas on see, et ega mul Tallinnas ju rohkem kohustusi ei olnud, kui siin. Blogi võttis sama palju aega, olmeasjad võtsid sama palju aega, lapsed võtsid sama palju aega – okei, Tallinnas ma pildistasin rohkem ja tegelikult pildistamine + töötlemine võttis omajagu. Aga mulle väga meeldib pildistada, seega see ei olnud nagu kuidagi koormav või tüütu. Siin pildistan lihtsalt oma lapsi rohkem. Aili alustas ühe fotoväljakutse ka, sellest kavatsen ka osa võtta. Mõnus!

Ühesõnaga mul tundub siin olevat nii palju AEGA! Käime iga päev jalutamas, rannas, lebotame basseini ääres, hüppame lainetes, otsime uusi kohti. Iga jumala päev. Üleeile otsisime mingit suuremat poodi, Mercadonat. Vaatasime mapsist enam-vähem, kus see on, ja hakkasime astuma. Jeesus kristus, kuhu me omadega jõudsime. Ma ei jõua ennast ära kiita, et Indie kaasa võtsime käruks, sest väiksemate ratastega oleks me ikka väga hätta jäänud. Igatahes olime me kuskil banaaniistanduste ja maantee vahepeal ja mul oli tunne, et no me raudselt oleme eksinud ja sureme kuskile tühermaale, aga näed, kohale jõudsime. Mul oli veel Mari kotiga seljas, nii et pärast oli ikka hull trenn tehtud.

Naljakas on elada nii, et päeva põhiline osa on… toidu hankimine. Mis teeme, kuhu süüa ostma lähme, mida kokkame. Lõunasöök söödud, hakkab ring uuesti õhtusöögi jahtimisega pihta. Väga lebo elu – kust saada süüa ja mida :D

Ma olen siin nii palju rohkem lugema ka hakanud. Eestis kuidagi “ei leidnud seda hetke” aga siin on nii, et päiksega tundub imelik toas olla, aga arvutiga õues hästi ei näe. Seega loen praegu e-raamatut telefonist. “Minu Tenerife”. Päris tore lugemine on ja annab mulle sellise fiilingu, et mulle tundub see nii imeliselt sobivat, et elakski pool aastat siin. Noh, mitte see aasta, aga ütleme nii, et uuest sügisest jälle ja paneks siis kohe mingi märtsini välja, sest noh, mida me külmetame, kui saab teisiti ka.

Mitte, et ma midagi kivisse raiuma hakkaks, aga vaikselt uurin siin lasteaedade süsteemi ja üritasime Kardoga välja mõelda nõudeid, mida me kindlasti tahaksime, et meil kodus oleks, kui pooleks aastaks siia sajaksime. Näiteks…internett :D

Üldse siin on väga mõnus, mulle meeldib juba inimeste suhtumine. “Minu Tenerife” autor kirjutab, et see on nii naljakas, kuidas näiteks poes müüjad omavahel räigelt lobisevad ja nagu muuseas vahepeal inimesi teenindavad, sest omavaheline jutt on nii põnev. Ükspäev nägingi poes lihaletis sellist asja. Kaks naist seletasid seal omavahel megaaa dramaatiliselt midagi ja vahepeal ulatasid naeratuse saatel inimestel ka mingeid lihakäntsakaid, ise umbes mingi… armukolmnurkadest rääkides :D Ma ei tea, ma ei saa ju keelest aru.

See on punkt kaks  – ma tahaks täiega natukene keelt õppida. Tõmban endale Duolingo ja vaatan, mis saab. Praegu oskan ma öeda vaid “ola!” “mui bien!”…eee, “papa” on kartul ja apelsin kõlas nagu narnja :D või midagi säärast. Ühesõnaga ei ole ma kuigi vilunud ja seega ma usun, et see 10-15 minutit äpiga ajakese leian ma endale vast küll. Kena on ju keelt ka osata :)

Okei, aitab lobast – meil hakkab varsti missoon lõunasöök, rand ja õhtusöök. Minu vanemad jõuavad täna õhtul, seega mõtlesime neile mingi dinneri teha, et kui nad tulevad, siis saab kohe kõhud täis sööta. Joogipoolist on mul räigelt, sest esimene kord siin poes käies läksin ma veini hindade peale hulluks ja ostsin mingil põhjusel SEITSE pudelt. Kaks suutsin ma külmikusse tõstes kohe katki teha, neli pudelit on veel avamata ja  viiendast ellujäänud pudelist on võetud üks klaas karpide tegemiseks. No ei tule siin seda veiniisu peale, tee või tina.

Tina tegemisest rääkides sain üleeile kokku Eesti neiuga, kellega me jõime nii palju Sangriat, et veetsin terve eilse päeva roopides. Ma ausalt kartsin, et ma suren ära ja ma ei saanud aru, mis toimub, sest sangria peaks ju olema mingi… karastusjoogiga lahjendatud vein, kuidas see NIII HULLULT mind maha niitis, seda ma ei tea, aga seda ma võin öelda, et need pudelid punast veini mind siin köögikapil ahvatlevad veelgi vähem. Kohe lausa nii nullilähedaselt.

Nüüd on kõik tõde päevavalgel ja saan alustada oma esimese hispaania keele tunniga :D

Kui teil oleks võimalik ükskõik kus mujal riigis elada, ka näiteks pool aastat korraga, kuhu te siis läheksite?

EDIT: 9% omandatud.

Uued sõnad siis ka:

tu bebes agua – sa jood vett

yo como pan – ma söön leiba

usted come, yo bebo – sa sööd, ma joon

el hombre, la mujer  -mees ja naine

yo soy la mujer – ma olen naine

Paistab, et ma õpin mingit vanglavestlust leivast, veest ja meheks ja naiseks olemisest, et siis kui lähiajal peaks kinnimajja sattuma, siis oskan vett ja leiba küsida :D

uue aasta vastuvõtmisest

Kuigi sinna on kaks kuud aega, siis planeerima peab hakkama juba praegu. Lihtsalt seetõttu, et välja mõelda, kuhu minna, mida teha ja pereinimeste kõige tüüpilisem osa, et mis lastega teeme. Sel aastal on Lende veel nii väike, et ma ei hakka isegi kaaluma seda, et annaks lapse kellelegi hoida. Kuigi selles suhtes, et ega see võimatu ei oleks. Lende saaks näiteks Leale anda, sest Lea raudselt kuskile peole ei kipu ja Mari saaks võib-olla minu emale anda. Võib-olla, sest minu ema kindlasti kipub kuskile peole :D Ütlen ausalt, et kuigi mõte mingist ägedast vanaasta peost tundub lahe, siis laste ära parseldamine tundub jube tüütu ja seetõttu olen ma enam kui kindel, et meie “pidu” jääb koduseinte vahele. Lastega ka ju tegelt äge ilutulestikku vaadata.

Arvatavasti kutsume kellegi külla (suure tõenäosusega kellelgi, kellel endal ka lapsed on ja kuskile päris peole minna ei saa :D), sööme head-paremat ja mängime lauamänge ja teeme selliseid perevärke. Aga järgmine aasta, siis tahaks küll juba kuskile üritusele minna ja pidada maha mingi vinge aastavahetuse pidu. Mis teie üldiselt aastavahetusteti muidu teete? Olete kodus? Lähete peole? Noorena sai ikka pidudel käidud, aga need olid pigem sellised.. majapeod, mitte midagi ägedat ja erilist, nagu tänapäeval pakutakse.

Praegu juba on mul siin-seal erinevad reklaamid silma hakanud. Päris hea vaheldus oleks ju minna sellisele peole, kus on kõik söögid-joogid-meelelahutus sinu eest ära orgunnitud ja sina lihtsalt naudi elu. Mulle isegi pakuti kutseid ühele peole – Linna bravuurikaim aastavahetus 2018.

See pidu on siis just selline, nagu ma rääkisin. Maksad piletiraha (150€ nägu) ja selle eest saad nautida glamuurset pidu, kust ei puudu loomulikult ka Eesti esibravuuritar Anu Saagim ise, kes on tollel üritusel õhtujuht koos Reet Härmatiga. Õhtu jooksul loositakse külaliste vahel välja ihaldusväärseid kingitusi. MIS need kingitused on, seda ma tõesõna ei tea, aga noh, ju siis midagi ägedat on.

Esinejatest tulevad lavale Liis Lemsalu ja 2 Quick Start, lisaks erinevad DJ’d ja muusikud. Lisaks tervitusjoogile on külalistele terve õhtu avatud tasuta veinibufee ja õhtu peakokk on mees, kes on töötanud erinevates viietärnihotellides ja võitnud palju auhindu. Menüü näeb küll enam kui ahvatlev välja:

Pearoad

Veiseliha rilett metsaseene mousse ning tüümianiga madalküpsetatud veisepõse-glögikaste

Miso marinaadis saidafilee, valge veini kastmes sidrunheina ja ingveriga

Ahjukartul värskete ürtidega

Karamelliseeritud köögiviljad idamaise hõngu ja Saaremaa meega

Brokkoli suitsujuustu ja kirsstomatitega

Maitsevõi, oliivi tapenade, peedi leivamääre

Kalaroad

Hummus Balti sprottidest, serveeritud riisi chipsiga

Lõhe ballotiin mädarõikakreemi, marineeritud krugi, tilli ja wakame salatiga

Krabi kroketid, koduse majoneesi ja marineeritud fenkoliga

Liharoad

Green eggis grillitud bbq glasuuriga seakeel marineeritud sibula ning krõbeda juurselleriga Metssea terriin pohlamoosi, marineeritud seente ning seanaha popcorniga

Aasia stiilis marineeritud rulaad pardi rinnafileest, apelsini ning kaneeli kreemiga

Taimetoit

Küpsetatud kõrvits kitsejuustu, balsamico kastme ja pähkli pralineega

Grillitud baklažaan kihiti paprika ja kapparitega

Salativalik

Kartuli-tuunikalasalat päiksekuivatatud tomatite ja mangoldiga

Värvilise kapsa salat suitsukana, marineeritud patissoni, tomati ja sibulaga

Soya-mee kastmega roheline salat hooajaliste köögiviljade ja quinoaga

Dessert

Šokolaadi delis mustika-pastinaagikreemi ja šokolaadi chipsiga

Joogivalik

Šampanja Mumm (tervitusjook)

Valge ja punane vein (tasuta veinibuffee terve õhtu jooksul)

Maitsevesi, kohv, tee

Enne uue aasta pidulikku saabumist sukeldutakse mängulisse heli-, valgus-, videomaailma, mida pakub peol selline asi, nagu videomappingu kunst. SpaceX muutub justkui kosmoselaevaks, viies külalised unustamatule reisile läbi erinevate galaktikate ja ajasfääride. Ma ütlen ausalt, et mina ei teadnud enne, et misasi see videomapping on, aga videomappingute varasemaid stiilinäiteid saad vaadata SIIT. Nagu ma aru saan, siis valgusshow ja visuaalidega tekitatakse mulje, et olete ise ka kuskil…galaktikas? Ma ei tea! :D

Muidugi nüüd kõik ütlevad, et okei, ma võin peole minna, aga kuidas ma sealt pärast koju saan, kui taksot see öö võimatu saada on. Isegi selle peale on peo korraldajad mõelnud ja seetõttu sõidutavad kell 03:00 peobussid külalised kesklinna või Peetri- Jüri suunal kenasti koju ning inimesed ei pea absull muretsema uusaastaöise takso tellimise pärast.

Kellel suuremad lapsed, kellele lihtsam hoidjat leida, siis ma tõesti soovitan juba ruttu endale see õhtu vabaks teha ja natukene ringi vaadata, mis üritusi linna peal toimub. Kui sulle aga tundub,et see SpaceX pidu ongi just see kõige lahedam variant, siis mul on sulle täitsa hea uudis: kuna mina sinna minna ei saa, saan ma ühele teist välja loosida kaks tasuta piletit – ehk siis kogu auhinna väärtus on 300€!

Ainuke, mille eest võitja ise hoolitsema peab, on endale lapsehoidja leidmine (kui tal üldse muidugi lapsed on, aga ma olen täheldanud, et enamikel mu lugejatel on :D) ja terve ülejäänud õhtu on juba sööki-jooki-meelelahutust täis.

Kuna õige pea läheb lahti suur kingiralli ja alati tekib küsimus, et mida lahedat oma kaasadele jõuludeks kinkida, siis piletid aastavahetuspeole oleks ju vahelduseks midagi väga mõnusat. Kui piletiloos ei peaks aga mingil põhjusel naeratama, saab pileteid kingituseks osta Piletilevist (LINK). Sealt samast lingist leiad ka ürituse kohta lisainfot.

Ühesõnaga, kes tahab võita endale ja kaaslasele unustamatu aastavahetuse peo? Loosis osalemiseks vajuta LIKE Glamour Productions lehele, selle leiad SIIT ja lisaks vajuta *interested* Linna bravuurikaim aastavahetus 2018 sündmusele SIIN! Ja et mina teaks, kellele pärast neid pileteid loosida, siis ole hea ja jäta mulle siia alla kommentaar, kelle sina säärasele uhkele peole endaga kaasa võtaksid? Piletid loosin välja juba nädala pärast!

*Postitus sündis koostöös SpaceX’iga. 

 

väiksed feilid igas päevas

Ostsin koju uue diivani. Vana oli 310 cm lai, uus pidi olema 330 cm. Mõtlesin, et okei, vb on jah natukene suur, aga pole hullu. Ongi hea kõigil laiutada, eksole. Toodi diivan kohale, Andre isegi sõitis oma isadepäeva ajast meile, et aidata diivan sisse tassida ja kokkugi panna. Kerli saatis pildid ka, et milline siis välja näeb. Vaatan mina pilte ja mõtlen, et kuidagi naljakas, et vana diivan, 310cm laiusega on selline:

Ja uus diivan, laiusega siis 330 cm, on selline:

Et midagi ei tundu ju nagu õige olevat, või mis, onju :D Küsisin naise käest, kelle käest diivani ostsin, et kuule sa ise ütlesid, et on 330 ja koduleht, mis sa andsid, seal on ka 330, aga vaata neid kahte pilti ja ütle, mis sa arvad sellest värgist. Kerli mõõtis ära, diivan on hoopis 280 cm lai. Ehk siis nagu jah, pool meetrit siia-sinna, mis ma üldse virisen, eks :D

Olukord on ise aga nõme, sest müüja on tegelikult hästi tore ja tuli mulle täiega vastu, tõi selle isegi ise kohale. Kerli passis kodus, et eelmine maha müütada ja uus vastu võtta ja nagu öeldud, Andre ka sõitis spets selle jaoks kohale ja…Noh, värv mulle meeldib, selline rohekas-sinakas sobib kenasti meile tuppa. Ja olla Kerli sõnul mugav ka. Ja müüja sõnul kvaliteetne ka. Aga no 1000€ eest saada midagi, mis on POOL MEETRIT vales mõõdus, juhtub vist küll ainult minuga. Müüja oli nõus selle apsaka peale diivani tagasi võtma või mulle soti alla tegema. No ma ei teaa-aa-aaa-a-aaaaa. Siis peaks hakkama jälle uut diivanit otsima ja kõiki solgutama, et kuule mine pliis tassi mu diivanit. Aga noh, tahaks ikka suuremat diivanit, kui see väike diivanibeebi.

Miks sellised asjad minuga juhtuvad :D ?! Ja mida nüüd teha?

Teine feil on vähemalt naljakas. Nimelt kirjutas mulle fbi üks kohalik inimene siitkandist, kus me asume. Tegi juttu ja rääkisime natukene söögikohtadest jne, tundus, et ta tahab meiega sõprust teha. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni ja ütlesin, et mingi õhtu võiks ju siis kahekesti veinile minna.

Vaatan, et kurat, puikleb, et õhtuti tööl jne, aga ütles, et ta teine pool on õhtuti vaba. Ma kostsin kohe, et no väga hea, Kardo saab ka siis kellegagi õlle jooma minna, kui su mees üldse nõus on.

Palun arvake, mis ta nüüd vastas…

“Eee, mul on ikka naine. Ma olen ise mees.”

Nagu, nime ma ei vaadanud (ja ei olnud mingi Mati või Kaspar ka, et kohe aru saaks, et mees) ja profiilikal oli nii mees kui naine, aga naine ees ja mees kuskil 35 km tagapool, seega ma EELDASIN, et mulle kirjutab naine. Mulle kirjutavad mehed ainult tavaliselt selleks, et öelda, et ma persse käiks või midagi, seega ma kohe laksust arvasin, et see on naine.

Muidugi tore, et ma kohe võõraid mehi KAHEKESTI veinile kutsun. Ei, see pole üldse imelik, mkmm… Ma kujutan ette, kuidas ta oma naisele rääkis, et kle ärme ikka selle Mallukaga kokku saa, see on mingi imelik, hakkas kohe esimese asjana sebima.