Mariann Kaasik's Blog, page 187

netis asjade müümisest

Ma kogu aeg olen rääkinud, et ma ei viitsi netis mitte midagi müüa. Enamasti annan asjad tasuta ära, või siis mingid suuremad asjad olen fbis välja pakkunud, et ehk kellelgi vaja sümboolse summaga. Kõige lihtsamaks variandiks olen siiani väikse lisaraha saamise eesmärgil panna asjad kirbukale müüki, sest siis ei pea ma ise mitte midagi muud tegema, kui ühe korra asjad sinna viima ja siis teine kord lähed uuesti, võtad oma raha ja ülejäänud asjad ja elad edasi.

Ühel hetkel hakkas Facebook mulle ette söötma mingit uut asjade müügi portaali YAGA ja just kui ma hakkasin huvi tundma, et mis leht see siis ka on, kirjutasid nad mulle ise ja küsisid, kas mul oleks huvi nende portaali proovida. Päris paljud teie seast on pettunud olnud, kui ma oma asju kirbukale viisin, sest mitte kõik ei ela ju Tallinnas ja seetõttu ei saagi nad ka sinna asju kaema minna. Seetõttu mõtlesingi, et okei, fain. Panen siis sinna mõned asjad müügile ja vaatan, mis saab. Ehk keegi tahab.

Minu üllatuseks oli lehte tõesti lihtne kasutada. Naks, saab FBiga sisse logida, ei pea hakkama mingit kontot endale tegema uuesti, kes seda ikka viitsiks. Asju saad lisada vaid paari klikiga, tõesti mega kiiresti ja kõikidest sinu asjadest moodustubki nagu nn e-pood. Ainuke asi, mis mind lehe juures tõeliselt häirib, no lausa HÜSTEERIASSE ajab, on see, et lehte saab alla scrollida vaid siis, kui hiir on lehe keskel, piltide peal, mitte lehe servades. Ma esimestel kordadel arvasin üldse, et see leht ei tööta, et miks ma alla kerida ei saa, kuni lõpuks mõistsin, millles jama. Ütlen kohe ära, et palun muutke seda, see häirib!

Aga muidu meeldib see leht mulle täitsa hästi, tegin lausa oma “e-poe” kah, näete – SIIT leiate. Kui ma vähegi mahti saan, siis hakkan täna koristama ja lisan sinna jooksvalt asju juurde. Ühe vana on teise uus! Kokkuvõtvalt saan öelda, et üldmulje on siiski positiivne, kuigi keegi veel midagi ostnud ei ole :D

Sisselogimine facebooki kontoga – ei pea täitma üleliigseid andmevorme, regama end sisse ID-kaardiga vmt. Minu jaoks on näiteks pikkade vormide täitmise kuskile sisselogimisel alati nii tüütu, et ma pigem ei viitsigi edasi jamada, kui FBiga sisse logida ei saa. Kasutada saab ka Google sisselogimist.

Kõige mugavam kasutada mobiilis – mobiilis kaob see kerimise probleem ära, mis mul on :D

Profiili all on poe nime muutmise võimalus. Ei pea olema isikunimi, vaid võib panna poele misiganes nime ja kirjelduse, mis poodi iseloomustab. Seega sobib leht hästi neile, kes tahavad oma asju müüa, aga ei oska/viitsi päris e-poodi teha.

Lemmikmüüjate ja lemmikkuulutuste salvestamise võimalus – näiteks FB grupis müües kaovad kuulutused pidevalt ära. Siin saab meeldivad kuulutused salvestada hilisemaks, kui kohe osta ei soovi. Sama on müüjatega – osad müüvad pidevalt kvaliteetset kaupa ja on usaldusväärsed. Mida rohkem meeldimisi, seda usaldusväärsem müüa (toimib nö reitinguna).

Kui keegi ostab Sinult yagas kauba, siis tuleb sellekohane teavitus Sulle meilile – ei pea koguaeg yagas piilumas käima, äkki on keegi ostu teinud. Sama on sõnumitega – kui keegi kirjutab, siis tuleb see meilile edasi.

Facebooki logoga jagamise nupp – kuulutuse ja terve poe jagamiseks FB müügigruppidesse, seinale vmt. Selleks, et jõuda laiema kasutajaskonnani, kui kellelgi vaja olema peaks.

Mis ma siis sinna müügile panin? Eks ikka laste asju ja enda asju ja.. ahjaa, enda reisikäru, Yoyo+ ka! Kuus kilo ja mega pisikeseks käib kokku.

Igatahes, loodame, et ma nüüd leian aega ja hakkan sinna asju lisama, aga keda huvitab, visake pilk peale, ehk midagi leiate :) Kas teie müüte netis asju? Kus?

tahaks oma nibusid tagasi pliis

Hoiatus, häbitu tissi ja nibujutt!

Põhimõtteliselt nädala aja pärast saab Lende aastaseks ja siin ma olen, ikka imetan. Kui Mari sündis, siis ma mõtlesin, et ehk pool aastat imetan, aga lõpuks sai ta rinda vist mingi… neli kuud? Kuna ta võttis algusest peale pudelit ja lutti, siis ei olnud sellest minu jaoks hullu midagi. Lugesin aeg-ajalt naiste kogemusi, et ei saanud lapsele rinda anda ja kui suurt stressi see tekitas, aga mul polnud küll selle pärast halb tunne, et ta pudelile üle läks. Peaasi, et lapsel kõht täis on. Ja no olgem ausad, palju lihtsam oli ka selle suhtes, et kogu söötmise värk ei olnud ainult minu peal, vaid kõik said kaasa aidata ja beebit hoida.

Lende on pudelit võtnud ühe korra elus, seda on vist kõik näinud, kes seda beebisaadet vaatavad. Ei enne, ega pärast ei ole Lents nõus olnud pudelit võtma ja nõnda olengi ma pmst aasta aega tissipidi tema külge klammerdatud olnud. Muidugi mingi hetk hakkas ta päris toitu sööma ja vett jooma ja tissitamine ei olnud talle enam absoluutselt eluliselt vajalik, aga… ma ei osanud sellest ka kuidagi loobuda. Ega ma mingit erilist mõtet ka ei näinud sellel, palju ta enam rinda nagunii ei tahtnud. Mõni kord ainult 1-2 korda päevas. Seega mulle tunduski, et ta vaikselt ise võõrdub.

Mul on tõesti hea meel, sest…Ma ei oska seda vist hästi kirjeldada, aga see imetamine ei ole just väga meeldiv tunne. Alguses oli valus, hiljem valu kadus, aga selline nagu ebamugavustunne jäi sisse. Mitte valus, aga tuim ebamugavus. Ma ükskord kirjeldasin seda Kardole nii, et nagu mul oleks nibu raamatu vahele pandud ja surutud :D Et mitte nagu omg nii jube valus, aga noh, ei taha väga oma nibu raamatu vahel hoida, eksole.

Kuna öösiti haarab see puuk ka veel aeg-ajalt tissi, siis mul on paar korda selline asi olnud, et läbi une olen peaaegu Lentsule tohlaka kirja pannud, sest ma tunnen läbi une ainult, seda, et nibu sügeleb ja tahaks seda nii kiiresti sügada. Ja siis avastan, et ah ei, see on ainult Lende, kes nagu puuk mu nibu imeb ja see on niiiiiii ebamugav, et tahaks lihtsalt oma nibud kinni teipida ja ära peita.

Eriti kuna tal on all kaks mega teravat hambakest, mis vahepeal haiget teevad. Ta mitte ei hammusta otseselt, aga need kuidagi kriibivad vastu mu hella tissi, kui ta seda sada aastat imenud on ja…õõõh. Ebamugav lihtsalt, aga kogu aeg olen mõelnud, et kauaks seda beebiiga ikka on, et küllap seegi aeg läbi saab ja ma seda igatsema hakkan. Eks ta on ju mega nunnuke ka, kui tissi otsas nohiseb ja magama jääb. Ja muidugi on ka tiss kõige lihtsam rahustamise viis, nii et hea, kui selline “abimees” alati kaasas on varnast võtta. Või rinnahoidjast…

Nüüd tal tulevad (vist) ülemised hambad ja ta ripubki kogu aeg mul rinna küljes. Mul on juba selg valus sellest sundasendist ja nibud on ka varsti põlvini imetud, aga no mis sa hädaga ära teed. Kui tal paha on ja tiss aitab, siis ikka annan ja olen ise nagu…jeesus, palun anna mulle mu nibud tagasi. Ma ei palu palju. Ma olen juba loobunud pissil või pesus käimast, ilma, et keegi ukse taga ei kobistaks ja “EMMMEEE” ei kisaks. Ma olen harjunud, et mu taldrikust süüakse parimad palad kohe ära. Ma olen harjunud, et Lende mulle iga päev näppe silmakoobastesse ja ninaaukudesse topib. Ma olen leppinud sellega, et beebi mu juuksed peast kiskuda tahab. Ma olen isegi sellega leppinud, et enne aevastamist pean ma väga intentsiivselt keskenduma enda mitte täis kusemisele.

Aga palun, jumal, ma tahaks oma nibusid tagasi. Pliiis. Samas ei tahaks ma vaesele Lentsule mingit eluaegset traumat ka tekitada, et röövin talt ta armsa tissi. Mina ei tea. Äkki peaksin veel kannatama ikka? Aga kui kaua? Kaua teie imetasite? Kuidas lõpetasite?

heaks inimeseks olemisest

Mul on viimasel ajal täiega selline tunne, et ma muudkui sunnin ennast zen olema. Nii raske on pidevalt ennast kellegi teise kingadesse panna, aga samas arvan ma, et see on üks heaks inimeseks olemise alustalasid, kas pole mitte nii? Mitte, et ma nüüd ennast mingiks imeliselt heaks inimeseks peaks, aga proovida võib ju alati. Ma isiklikult mõtlen sellele sellest ajast saadik, kui kuskil fbis oli mingi küsitlus, et kas teie peate ennast heaks inimeseks. Enamik seal kommentaariumis vastasid, et ei pea.

Miks? Huvitav miks? Kas selle pärast, et enda kohta pole sobiv öelda, et sa oled hea inimene? Või mõtlevadki inimesed päriselt, et nad pole head inimesed? Või on hea inimene olla kuidagi häbiasi? Ma tõesti ei kujuta ette. Ma isiklikult arvan küll, et ma olen täitsa hea inimene. Loomulikult on mul vigu, ma täna olen seda eriti kibedalt endale tunnistama pidanud, sest ma kutsusin ühte facebooki grupi administraatorit hitleriks ja suutsin kuidagi vestluse käigus solvata teist inimest, keda ma isegi ei tahtnud solvata. Üldse olen kuidagi vähe pinges olnud ja natukene lühikese süütenööriga ja kogu selline tunne paneb mind kogu aeg mu enda hinges ja iseloomus ja käitumises kaevama.

Selline enesetunne on korraga hea ja halb. Võeh, mu peas on see kõik nii loogiline, aga ma ei tea, kas ma suudan seda sõnadesse panna. Näiteks ütleme, et ma scrollin facebookis ja korraga kargab mulle ette kellegi sõnavõtt, mis mulle üldse ei meeldi ja mind ärritab. Ütleme, et see inimene kirjutab, et “avalik imetamine on nõme ja kõik avalikult imetavad emad on hinges vastikud liputajad”. Ma loen seda ja lähen närvi. Kurdi loll! Kes on tema, et kritiseerida midagi nii loomulikku ja tavalist, onju. Ja isegi kui ta nii arvab, siis miks ta peab seda suure suuga kuskil kuulutama, eks. Keda tema loll arvamus huvitab?!

See, et ma lähen kuskile midagi vastu kirjutama….Pffft, seda ei tee ma juba ammu. Nagu öeldakse, et pole minu tsirkus ja pole minu ahvid ja muu säärane. Aga selle asemel, et seda ärritust alla suruda ja rahus edasi kerida, mõtlen ma hoopis, et MIKS see mind ärritab. Miks? Ja see kuradi MIKS iga asjaga paneb täiega niiöelda enda hinges kaevama.

Miks?

Öeldakse ju, et teiste juures häirib sind see, mis enda juures häirib. Niiet äkki häirib mind selle sõnavõtu juures see, et see on nii agressiivne, nii “ainult minu viis ja ei midagi muud!” ja nii vähe teistega arvestav, kes võivad teisiti mõelda. Ja siis avastan ma ennast mõttelt, et oh shit, järelikult olen ma ise ka selliseid asju teinud ja näed, ise ka alateadvuses mõistnud, et nii pole õige käituda. Vahet pole, et minu teema või põhimõte ei ole samad olnud, siis laias laastus olen ma seda ju teinud. Huh, mõeldud, läbi analüüsitud ja elan edasi. Ehk paremini.

Kuni järgmise ärritumiseni. Näiteks tulen mina koju ja elutuba on nagu pagana sealaut, kuigi ma enne lahkumist tegin selle täiesti korda. Kuradi Kardo! Mina teen korda ja siis läbustatakse see lihtsalt ära. Hakkaks juba mölisema, kui astun kööki. Kurat, see ka segamini. Ja siis meenub, et Kardo koristas köögi eile nii põhjalikult ära, et paha hakkab. Sest mina ei viitsinud. Ja elutuba koristades tassisin ma ise hunniku jama köögi tasapinnale. Ja kui ma nüüd täitsa aus olen, siis iga jumala kord, kui Kardo köögi ära koristab, siis lagastan ma selle söögi tegemisega ära ja ei pane asju enda järgi kappi. Ja kas Kardo möliseb? Ei! Ma poleks isegi tähele pannud, et ma seda teen, kui ma poleks talt meie reisil juhuslikult küsinud, et mis teda minu juures kõige rohkem häirib. Siis ta mainiski mokaotsast, et mõnikord ta näeb koristamisega nii palju vaeva ja siis mina jätan kõik enda järgi laiali vedelema ja ei pane toitu külmkappi tagasi.

Või näiteks Kardo pahandab Mari peale, selle asemel, et talle rahulikult seletada midagi. Mis siis, et juba sada korda on seletatud, aga ikkkkkkkagi! Mitte, et ma isegi seda teinud ei oleks, eksole. Ja see ajabki siis närvi, et mitte see, et Kardo ärritus, vaid enda peale olen tegelikult pahane, et miks ma ei suuda 100% alati jääda täiesti rahulikuks.

Vot. Hakkad ärrituma. Juurdled. Annad endast parima mitte ärrituda. Surnud ring. Aga natukene hea ka, sest kui suudad ära mõistatada, et miks sa ärrituma hakkad ja endale aru annad, et põhimõtteliselt kõik teiste inimeste “vastikused” on mu enda vastikused, siis lõpuks võibki paremaks inimeseks saada. Proovida ju võib. Asju panen küll nüüd hoolsamini kappi ja mõnikord kui Mari juba viietuhandet korda mulle emme-emmme-emme ütleb ja midagi saada tahab, siis ma hingan sügavalt sisse ja ütlen: “Jaaaaa tibuke, kuidas ma saaan sind ometi aidata?”Abiks ikka. Mis ei tähenda muidugi, et see IGA kord nii on, aga no enamasti :)

Aga jube vastik on endale kogu aeg niimoodi “sisse vahtida” ja enda vigadele näkku vaadata. Jube ebamugav on enda vigu ja puudujääke endale tunnistada. Ja see ärritab omakorda :D See kõik paneb mind omakorda mõtlema nendele, kes juba esimese sammu juures niiöelda alla vannuvad ja selle asemel, et mitte midagi kaasa kobiseda kuskil netis, ikka tunnevad vajadust möliseda, sõimelda, alandada. Tüüpilised netikommentaatorid.

Äkki on igaühe aju selline, et suudab ärrituse hetkel nanosekundiks sulle mõista anda, et joujou kuule, asi pole selles, mida see teine inimene teeb! Vaata enda sisse! Ja siis selle nanosekundi jooksul sa mõistad, miks see sulle närvidele käib, aga sa ei taha seda tunnistada. Ei taha sellest mõelda. Ei taha oma vigasid meenutada. Meil kõigil on selliseid vigu, ma usun? Ei? Ei tea. Ja see, et sa selle nanosekundi jooksul korraks TEAD, see ajab omakorda veel rohkem närvi. Ja niimoodi, kallid sõbrad, sünnivad netikommentaatorid. Kurjad, õelad ja vihased netikommentaatorid. Sest nad ongi vihased, küll tegelikult enda, mitte teiste peale.

Vähemalt nii arvan mina,

Täna jõudsin ma sellisele järeldusele, et miks mind üldse härib see, mida minust kommentaarides räägitakse. Et ju siis sealt ikka MIDAGI kõnetab. Mingid hirmud, mingid mõtted, mingid… osadki. Ala näiteks siiani peale iga saadet teeb Delfi või mingi muu kollane meedia mingist minu lausest kuskile online uudise. Miks, seda ma küll ei tea, sest minu sõnakasutus ja vaba kõnepruuk ei ole just mingi eriline uudis ja mina seda kirjutada palunud ei ole, aga ometi tulevad sinna alla kommentaarid, et “mulle pole see Mallukas Mollukas never meeldinud! Ta on ainult kõigi vastu nii jube halb ja nii labane!” Halvimal juhul olen ma veel paks kah :D

Ja siis mina mõtlen, et no KUIDAS ta saab öelda, et ma ei meeldi talle, kui ta ei teagi mind? Kuidas ta saab minust omada (õiget) arvamust? Ja teisalt mõistan kohe, et nagu mul endal poleks nende  inimeste kohta arvamust, keda ma ei tea. Ikka oled näiteks võtnud mingi hoiaku mingi kuulujutu või artikli või suvalise arvamusavalduse tõttu ja arvamus ongi loodud. Nii kuidas mina teistele, nii teised mulle. Ei ole mina midagi erilist siin ilmas, et minuga need asjad nii ei käiks.

Hea on ja halb on, nagu ma ütlesin. Hea on see osa, et ma päriselt tunnen, et kogu see läbimõtlemine aitab olla parem inimene. Nii et kui keegi mu lugejate seast kahtleb, kas ta on hea inimene, siis proovige sama asja tegema hakata, töötab päris korralikult. Või siis kõik inimesed teevad seda kogu aeg ja pole mulle lihtsalt seda 27-aasta jooksul kordagi maininud ja lasknud mul totaalse munnina ringi käia :D

Seda enam on minu jaoks nii imelik, kui inimesed mulle mingi järjekordse rahakogumise kampaania peale kirjutavad, et oo Mallu, sa oled nii hea inimene. Nagu… Jah, nagu öeldud, ma olen jumala arvestatavalt hea inimene küll, aga SEE mind küll heaks ei tee, kui ma ma kellelegi natukene raha annan või saan teisi inimesi kellelegi natukene raha andma. See, sõbrakesed, on minu arust tavaline inimlikkus. Kui on, siis annan. Minu meelest töötavad enamik head inimesed nii. Ja minu meelest enamik inimesi ongi head.

Sest kui sa enamike neid inimesi analüüsid, kes (sinu vastu) halvad on, siis laias laastus on see ise endale kaela tõmmatud. Keegi teeb sulle haiget – ju siis oled sina neile haiget teinud (eieieiei, sellest ma ei räägi, kui keegi füüsiliselt haiget teeb muidugi). Kui keegi räägib sinust taga, paneb sind halvasti tundma jne – kõige selle taga on alati haavumine. Ja jälle, kae perra, pead oma hinge sisse vaatama, et mida perset sa jälle teinud oled. Mida sa öelnud oled. Kuidas ennast väljendanud oled. Täitsa vabalt võidki sa selle viha endale kaasa toonud olla millegagi, mis on selle inimese enda sisemusse korra vaatama pannud ja neile see lihtsalt ei meeldinud.

Ega alati neid vigu ei saagi parandada, aga nagu öeldakse, vead ongi ju õppimiseks.

Kogu värk on selles, et kõik inimesed ja nende elukogemused ja maailmavaated on nii erinevad, et need ei saagi alati klappida. Me ei saagi maailma ühesugusena näha ja tegelikult see just ju ongi hea.

Vot, sellised diibid mõtisklused siis täna minu poolt, et te kõik ikka ainult paremad inimesed oleksite, aga ma hoiatan, et see võib teine kord niiiiii sitt olla :D Proovida ikka võib. Mina igatahes proovin, eks näis, kuidas välja kukub. Mõne inimesega ei ole veel täpselt otsi kokku pannud, et no MIS osa mitte meeldivus minus endas peegeldab. Aga nagu öeldud, elad ja õpid ja mõtled ja arened. Lihtsalt hoia nendega kokku, kes sind armastavad ja keda sina armastad, siis on see heaks inimeseks olemine palju kergem.

mis urgas see Rõngu on?!

Mulle sõbranna eile kirjutas, et kas ma Kuuuurijat vaatan, et seal on nii kurb lugu kahest Elva/Rõngu mehest et, kas ma saaksin midagi selle suhtes teha. Nagu ma siin just mainisin, siis ma olen nii oma vanglasaate lõksus, ei ei vaadanud ma sugugi midagi muud, aga kuna sõbranna palus, siis vaatasin täna järgi, et näha, millest ta siis rääkis.

Ühesõnaga elavad Elvas kaks meest, Avo ja Raivo. Esimene neist pime ja teine ratastoolis. Mõlemal on tunne, et Elva linnavalitsus ei aita neid nii, nagu peaks. Raivo fotostuudio ruumid võeti talt ära, sest ta julges “Elva linna sööklat meedias halvasti näidata” kui ta andis inteka teemal, et tal pole ratastooliga võimalik sööklasse saada, et endale süüa osta.

Muidugi on mõlemast kahju, aga eriti südamele on hakanud Avo lugu. Nimelt on ta suhkruhaiguse tõttu kaotanud nägemise ja mõlemad neerud. Viimase tõttu peab ta käima 3x nädalas Tartus dialüüsis, mille eest vallavalitsus kasseerib temalt igakuiselt 160€. Arvestamata seda, et inimesele jääb kuus söögiraha 57€! Tema kuine sissetulek on vaid 380€! Minu meelest see pole kuigi normaalne, et ta umbes poole peab selle jaoks ära andma, et lihtsalt elus püsida.

Et elu sees hoida, käib Avo poe ees pilli mängimas. Mõni päev lausa viis-kuus-seitse tundi. Headel päevadel saab ta paarkümmend eurot, halvematel ainult punaseid sente. Arvestage nüüd seda, et inimene käib kolm korda nädalas dialüüsis, mis on kehale väga raske ja kurnav. Puhata aga mees ravist ei saa, sest kui süüa tahab, tuleb jälle Konsumi ette pilli mängima minna.

Rõngu vallavanema Aivar Kuuskvere sõnul on neid “nõrgukesi ja väetikesi” nii palju, et kes neid ikka jõuaks aidata. Ühtlasi soovitab ta mehel kuskile hooldekodusse pöörduda, et nad inimestele (linnaosavalitsusele) pinda ei käiks. Lisaks arvab ta, et kuna Avol on ju lapsed, siis peaksid nad isa toetama, aga kuna ka lastel on väiksed lapsed, ei suuda mees nende toidulaualt enda arvelt vähemaks võtta, mis on vanemana mulle täiesti arusaadav.

Pilt: Postimees

Otsustasin ka ise Avole helistada, et temaga natukene juttu puhuda. Vastu võttis väga sõbraliku ja sooja häälega Avo, kes rääkis mulle, et tegelikult oli tal enne kaks aastat hooldaja, kellele maksis vald 30€ kuus selle eest, et teda 3x nädalas dialüüsi viia. Kuna aga hooldaja inimlikult lõpuks ei saanud sellise summa eest enam abiks käia, siis korraldas vald talle ise transpordi, mille eest tuli hinnaks hoopis, üllatus-üllatus, 160€! Ja maksmata ju jätta ei saa, kui just jalapealt maha surra ei taha.

Katrin Lusti FB’i lehel on ka vallavalitsuse pöördumine Kuuuurijale saate suhtes ja seal on selline lause: “Avo Paap esitas jaanuaris 2017. a vallavalitsusele avalduse, et toetada teda transporditeenuse maksmisel jaanuarist kuni aprillikuuni 50 eurot kuus, siis saab ta hakkama arvestades oma tulusid ja kulusid. Suveperioodiks Avo Paap toetust ei soovinud. “. Avo sõnul on tegu konkreetselt valega, et tema oleks neile öelnud, et 50€ suurusega abiga saab ta hakkama. Talle lihtsalt öeldi faktina, et 50€ on kõik mida ta saab ja seda kütteperioodiks. See, et suveperioodiks ta toetust ei SOOVINUD, on konkreetne vale. Inimene võib ju soovida, aga mida ei anta, seda ei anta.

Talv on tulemas ja igal talvel on Avo mingitel hetkedel tundnud konkreetselt nälga. Jah, sõbrad, ma tean, et kahjuks on selliseid inimesi Eestis palju, aga mina tunnen, et me peame teda aitama. Inimene on konkreetselt NÄLGAS! Kas see on õige? Ma ei saa aru, mis seal Elvas või Rõngus toimub, aga midagi on seal ikka sügavalt persses. Jumal tänatud, et ma poliitikasse ei läinud, sest muidu oleksin ma piinlikustundega osa selles persekukkunud süsteemis. Selle asemel tegin mina Avole 50€ püsikorralduse, et ta vähemalt mingisugustki abi saaks siis, kui teda ei aidata.

Igaks juhuks lisan sellest ka väljavõtte, sest mulle tõesti tundub, et maailmas on kaht sorti inimesi. Esiteks need, kellel on empaatiavõime ja süda sees, need, kes võimalusel ikka aitavad, kasvõi natukesega. Ja siis need, kes süüdistavad mind, et mu abipalved on raudselt mingi skeem kuidagi endale raha saamiseks ja et ma ise pole tegelikult iial kedagi aidanud ja lihtsalt tahan “klikke”. Loodan, et see kuvatõmmis paneb kellegi südame rahule vähemalt. Lihtsalt ma ütlen kohe, et see on täitsa nõme, et ma päriselt tahan inimesi aidata ja iga jumala kord saan ikka sõimu, et MIKS ja MIDA ma selle eest saan ja kui palju. Jeesus küll, midagi ei saa, kas seda on päriselt nii raske uskuda?

Mul on piinlik, et me elame riigis, kus riik ei hooli nendest, kellel abi vaja. Mul on kahju, et asjadega tegeletakse ainult siis, kui see meediasse lohistatakse ja piinlik, et isegi SIIS näkku valetatakse. Nõrgemaid tuleb ju aidata! Alati! Kas kõigile seda õpetatud ei ole? Ja Avo ei ole üks nendest, kes käsi pikalt ees kuskil lihtsalt kerjaks. Talle meeldib pilli mängida, talle meeldib laulda ja ta tahab selle raha teenida. Olgugi kasvõi ainult punased sendid. Ja kui ma ütlesin talle, et ma selle püsimakse talle teen, siis ütles ta nii vaikse häälega, et tahaks ikka midagi vastu ka pakkuda ja et kui mul on kuskile peole vaja pillimeest, siis ta tuleks hea meelega.

Seega minu poolt teile minu üleskutse kõikidele Elva ja Tartu inimestele. Kelle on peole pillimeest vaja, helistage Avole! Ta vastab kohe ja pakub hea meelega väikse summa eest teile toredat süldimuusikat sünnipäevale või üritusele! Tema number on 5695 9181!

Avo sõnul on tal lihtsalt paraku oma haiguse tõttu nii suured väljaminekud, et tõesti alati toiduks ei jätku. Lihtsalt ebanormaalne! Seega ma palun teid, et kellel on võimalik aidata, siis aidake! Kasvõi paar eurot kandes aitatae te Avol luua mingigisuguse tagavara aegadeks, kus on tõesti kapid toidust lagedad. Ja kui sissetulek natukene suurem ja tahate näiteks kedagi püsivalt aidata, siis Avol läheb iga kuu kaks purki suhkruribasid, mis teeb kokku umbes 50€. Ah, isegi 5€ suurune püsimakse garanteerib, et inimene saab tänu teile natukene paremini hakkama. Minu meelest tublid, siirad ja ausad inimesed on seda väärt. Kas teie ei arva seda? Napsu ei võta ja kellelegi halba ei tee, tahab ainult elus püsida…

Ja kui tahate Raivot aidata, siis minge ikka tema juurde pildistama. Tal on kõik tehnika olemas ja teeb hea meelega väljas perepilte ja portreekaid, väga ilusad pildid on! Tema näidistöid ja infot leiab tema FBi lehelt SIIT! Kirjutage talle julgelt! Ta ei tea küll, millal ta endale uue stuudio saab, aga küll saab teda tellida üritustele pildistama ja noh, loomulikult välja ka!

Kahju, et inimesed peavad ise riigi tööd tegema, aga no persse kah, vähemalt saame meie hea südametunnistusega magada :) Aitäh kõikidele, kes otsustavad Avot ja Raivot aidata! Ahjaa, Elva/Rõngu vallavanem Aivar Kuuskvere, sina võid minu meelest ise kuskil hooldekodus elada, ma ei pilgutaks silma ka. Ainult, et ma ei tea, kas nendes kõikide “väetikeste” kõrval sinusugusele notsule ruumi on…

EE 962 200001 106633150 Avo Paap

mida teha Jurmalas?

Kas te saate aru, et ma päriselt kuni selle aasta maikuuni arvasin, et Jurmala on mingi Läti suur veekeskus. Lihtsalt siiamaani pole keegi mulle Jurmalast muud rääkinud, kui ainult seda, et “käisin Jurmalas veekeskuses”, mistõttu olengi ma lihtsalt elanud teadmises, et ju siis see üks veekeskus ongi.

Juhtumisi, kui minusuguseid veel leidub (ja no peab leiduma, sest paar korda peale reisi olen ma maininud, et issand, saate aru, ma arvasin,et Jurmala on ainult veekeskus ja inimesed on vastanud, et misasja, ei ole või?), siis siin ma olen, et teile rääkida, mida Jurmala endast kujutab ja mida ägedat seal kõike teha saab. Kujutate ette, et selles suures veekeskuses me isegi mitte kordagi ei käinud ja teha oli sellegipoolest küll ja veel.

Ühesõnaga, reisust nüüd. Meie olime Jurmalas teisipäevast reedeni, ehk siis neli päeva. Kuna ilm oli lõpuks nii ilus, siis oleks võinud isegi kauem olla, aga plaanid olid tehtud neljaks päevaks ja ei hakanud pikemaks ka seda reisu spontaanselt venitama. Kuigi etteruttavalt ütlen, et natukene spontaalsust mahtus meie päevadesse sellegipoolest.

Kuidas me üldse Jurmalasse sattusime oli nii, et mulle kirjutati Jurmala turismikeskusest ja kutsuti terve perega külla. Ju siis ma tõesti ei ole ainukene, kes Jurmalat ainult veekeskuse pärast teab ja ju siis nad  lootsid, et keegi seda minu kohta blogi abiga natukene rohkem tundma õpib ja ehk tekib ka endal mõte, et võiks sammud sinnapoole seada.

Jurmalasse saamine on autodega inimestel eriti lihtne. Ainult istud autosse ja sõidad kohale. Ainukene asi, et Jurmalasse sissesõitmise eest tuleb maksta kaks eurot. Samas on Jurmalas kõik parkimine + muuseumid tasuta, nii et pole väga suur raha, mida maksta. Kindlasti soovitan silmad lahti hoida, et seda maksmise punkti mitte märkamata jätta, ega keegi seda isiklikult ei kontrolli, aga kuskil olla mingid aparaadid, kuhu tuleb raha sisse panna. Kui sa seda ei tee, siis kaamerad on igal pool ja siis on rahatrahv juba 50€, nii et kui te näete kuskil rodu autosid, siis minge seiske ka ritta ja makske oma eurod heaga ära.

Kellel aga autot pole, nagu meil, siis saab sinna kenasti ka bussiga. Nii läksime ka meie. Kõigepealt Luxexpressiga Riiga (piletid on u 18-28 euri, oleneb sellest, kas võtad nn tavaistme või lounge piletid). Lux bussid on jumala mõnnad, sest seal on võimalik filme vaadata ja läpakat laadida ja noh, rohkem võimalusi aega sisustada need imelised 4.5 tundi bussisõitu, eriti lastega…Kuigi ma pean tunnistama, et Riiga sõitmine ei olnudki nii väga hullu midagi, Lende magas enamuse ajast ja kuna Marile tegelikult bussiga sõita meeldib ja seda ammu teha saanud ei olnud, siis oli tal päris põnev seal istuda ja tsillida. Viimane tund hakkas ainult kiiva kiskuma, sest me keelasime tal mööda vahekäiku joosta. Lapse seisukohast saan aru, et ega ta ka lõputult istuda ei suuda ega taha. Paraku ei ole bussi vahekäiku mööda jooksmine eriti turvaline, sest kui buss järsult pidurdab, siis ei pruugi see hästi lõppeda. Üldse tuleb bussides ka turvavöö alati kinnitada, aga ma pean tunnistama, et Mari vahepeal vongerdas ennast sellest välja ja tahtis iga 45 mintsa tagant istekohta vahetada ja siis pissile ja siis jälle kohta vahetada jne.

ja sealt lähevad Jurmalasse minibussid ja rongid, nii iga 15-30 mintsa tagant, seega ei ole sinna saamine väga keeruline. Meil oli muidugi veel eriti lihtne, sest meile tuli Riiga eraldi minibuss järgi, aga need peatused on kohe muidu seal bussijaama juures, et palju seiklema ei pea. Ja kuna Jurmala ongi ainult poole tunni kaugusel, siis oleks võinud põhimõtteliselt ka taksoga Jurmalasse minna, kuigi see oleks u 50€ maksma läinud. Suurema seltskonnaga poleks vast hullugi, kui suurem takso võtta jne.

Meie jõudsime umbes nelja paiku Jurmalasse ja seadsime kohe sammud Jurmala Hotel Spasse. See asub täpselt Jurmala kesklinnas, Jomas’e tänaval, mis ongi seal põhiline suur ostutänav, kus on kõik restoranid jne. Asub see paraleelselt rannaga, nii et see on ka seal väga lähedal. Hotell ise on korralik, toad täitsa kenad ja värki. Ei ole just nagu mingi kõige uhkem hotell elus, aga nagu ma kodukalt vaatasin, siis hinnad on täitsa taskukohased ja ühtegi kehva sõna öelda ei ole. Meile olid tuppa lastele õhupalle ka jäetud, mis neile loomulikult meeldis.

Samas hotellis on all resto ka, kuhu me siis kohe õhtust sööma suundusime, sest kered olid heledad ja polnud kohe suure väsimusega tuju hakata kuskilt mingit söögikohta otsima. Restos oli mingi värk, et iga kuu on neil üks põhikomponent, millega koostatakse kuu erimenüü. Ma ei oska küll teiste kuude kohta rääkida, aga ütleme nii, et septembrikuu kartulimenüü oli kergelt öeldes… Ma ei teagi mida öelda, sest ütlus ju on, et kui midagi head öelda pole, siis ei maksa väga öeldagi. Tjaaa. Ma parem näitan paari pilti, need peaks vist kõik ütlema…

Kartulipudru maitses nagu pakisodi, viinerid ja ketšup…mitte just kõige kreatiivsem lastepraad.

Eelroog. Ütleme nii, et väga imeliku maitsega kraam oli.

Õnneks Lende pole väga valiv… :D

Pearoog. Lihtsalt kartul, mille peal oli tükk juustu ja natukene peekonit. Eriliseks “pärliks” viis kukeseent, mis olid lihtsalt praetud. Ei soola, ei võiga. Lihtsalt nätsked ja praetud kukeseened.

Magustoit oli veel kõige naljakam. Bataat siirupiga. Ei midagi muud. Meenutas mulle MKR’i esimesi osi, kuhu veel lasti täiesti andetuid kokkasid, kes tahtsid lahedad olla ja proovida midagi uut, mis on jumala lamp. See oli sama asi.

Ma ei saa pead anda, et nende tavaline menüü oleks ka kehva olnud, aga kuna mul peale seda erimenüü mekkimist absoluutselt mingit tahtmist ei olnud enam sinna restorani minna, siis pärismenüü arvustust ma siinkohal kirjutada ei oska. Seda võin küll öelda, et hommikusöögid olid head. Mitte jällegi nüüd maailma parimad, aga no kui lihtsalt pere või sõpradega trippida ja mitte eeldada mingit gurmeed või luksust shampa näol hommikusöögilauas, siis jääte kindlasti rahule.

See on ka hea, et restoranis on mängutoake, kus lapsed saavad mängida, kui enam süüa ei taha. Mari veetis seal loomulikult enamuse ajast, aga seda on videost ka näha, mille ma postituse lõppu lisan.

Peale söömist nõudis Mari häälekalt ujuma ja Lende tuttu, seega jagasime lapsed ära. Mina läksin Lendega tuppa ja Kardo Mariga spasse. Kardo sõnul oli seal selline tsillimis spa, hämar ja sooja veega ja mõnus. Marile meeldis loomulikult väga. Eraldi madala veega lastebasseini ei olnud, kui kellelegi selline asi oluline on, aga Mari sai kenasti ilmagi hakkama.

Seejärel otsisime üles toidupoe, mis oli ka meie hotellile väga lähedal (umbes 3 mintsa jalutamist), ostsime tuppa süüa-juua, tsillisime niisama ja vaatasime oma toa üht kahest inglise keelsest kanalist, mis oli mingi looduskanal. Panime lapsed magama ja nautisime romantilist õhtut vaadates, kuidas puumad gaselle murravad ja puu otsa lohistavad.

Järgmiseks päevaks oli meil täisprogramm paika pandud ja nõnda alustasime me oma hommikut varavalges ja läksime Kemeri rahvusparki. Seal olid jumala ägedad rabarajad ja metsad. Ma küll pelgasin, et mis Mari sellest seigast arvab, aga talle meeldis täiega seal joosta. Õnneks oli meil kaasas ka kõhukott, niiet kui Lende enam ei tahtnud vankris olla, siis oli Mari kenasti nõus vahetust tegema. Laudrajad olid ka seal TÄPSELT vankrile parajad. Kahjuks ühtegi ühistransporti sinna ei lähe, seega tuleb kas auto rentida, rattaga minna või noh, takso võtta. Mingi 10 mintsa kesklinnast ja oledki juba rahvuspargis. No ikka tõesti superilus koht, kuhu soovitan täiega minna! Seal saab piknike ka pidada, kes tahavad. Jurmala rahvas käib seal seenel ja marjul.

Peale rahvusparki käisime ühel mänguväljakul ja seejärel suundusime sööma rannas asuvasse Kurins restorani. Eesti mõistes nägi see välja nagu suvaline Kannu kõrts, aga tegelikult on see kohalike seas üks hinnatumaid kohti, kus saada Riia koduseid rahvustoite. Ja portsjonid on suuuu-uuuu-uuuured! Reaalselt oli minu kanapraes kaks hiiglaslikku kanafileed. Enamikes kohtades ei ole ma isegi üht neljandikku nii suurt tükki saanud, seega taldriku tühjendamisega oli meil kõigil probleeme. Ma Mari jäätiseportsu (neljaeurist!!!) juba instas ja fbis näitasin, aga ega küll küllale liiga ei tee. Kellel kõhud väga tühjad ja suurt ning taskukohast portsu soovite, siis see on õige koht, kuhu minna.

Peale sööki oli lapsed nii väsinud, et Mari jäi lausa sülle magama, seega otsustasime teaduspargi vahele jätta ja lapsed hotellis magama panna. Paraku läks nii, et kuna Mari sai süles 5 mintsa magada, siis leidis ta, et see on talle piisav ja keeldus uuesti uinumast. Lende oli aga nii üleväsinud, et kõige lihtsam tundus minna Dzintari lasteparki, mida meile soovitati külastada. Ka see asus meie hotellist umbes 800m kaugusel, seega tõesti asus Jurmala hotell logistiliselt kõige mugavama koha peal.

Seal pargi sees asus veel üks teine seikluspark, aga kuna Mari ei ole piisavalt suur, siis sinna ronima ei hakanud. Ka tasuta osa oli põnev, et seal ringi möllata. Ka seda saate kenasti videost näha. Lende magas ja Mari sai ringi möllata ja lustida, see oli äge. Isegi meie Kardoga saime seal asjadega mängida ja turnida.

Tagasiteel hotelli võtsime kohalikust armeenia restoranist praed ja läksime hotelli tsillima. Kuna meiega oli ka kaasas mu sõbranna, siis otsustasimegi õhtupoole, et Kardo võiks ka vahelduseks lastega olla ja meie lähme võtame mõned kokteilid. Kohaks valisime Lighthouse. See tundus seal peatänava restoranidest kõige hubasem ja ägedam, seega ma eeldasin, et ka hinnad on krõbedamad, aga konkreetselt 3 tundi kokteilitasime seal ja sõime krevette ja arve oli kahepeale 50€! Niiet jah, kes sinnakanti satub, siis soovitan kindlasti minna. Lisaks on seal lastele väga korralik mängunurk ja hästi paljud olid ka seal lastega. Ma lihtsalt too õhtu tahtsin vahelduseks paar tundi kuskil ilma nendeta olla, sest noh, ülejäänud aja olime me nagunii kogu aeg lastega koos.

Järgmisel hommikul pidime minema Jurmala vabaõhumuuseumisse, aga kuna paduvihma sadas, siis seadsime suuna hoopis Lielupe spa hotelli nende spad nautima ja lõunat sööma. Jällegi, spa osa saab kenasti videost näha, seal oli pigem selline väike ja rahulik spaosa. Ainult lastebassein, ujumisbassein ja mullivann. Küll aga oli lisaks palju saunasid, jällegi mitte nii palju kui meie Jurmala Spas.

Üldse oli terve hotell selline…palju uhkem ja fancym. Mis mulle eriti meeldis oli see, et seal oli lastele eraldi lastetuba, kus on alati ka hoidja olemas, kes lastel silma peal hoiab. Seega saad lapse sinna saata, kui ise näiteks sööma tahad minna või mis iganes. See oli kõigile külastajatele tasuta ja lastel oli seal väga palju asju teha, nagu need suured mängutoad kohe.

Kui ujutud-mängitud, läksime hotelli restorani sööma ja no see söömaaeg oli meie hotelliga küll öö ja päev. Toidud olid MEGA head! Jällegi mõned pildid teile.

caesari salat krevettidega

Ülihea mereannipasta

Mari oli oma lasteroaga ilmselgelt rahul

Lasteroog Marile

Restorani väike mängunurgake. Asju oleks võinud seal idee poolest rohkem olla, aga nagu öeldud, see Childrens Club on nii vägev, et võin andeks anda. Muuseas mul tuli reisil selline mõte, et igas resto mängunurgas võiks need veeraamatud olla, sest pea kõigile lastele meeldib nendega mässata.

Lõunasöögi ajal tuli meiega juttu puhuma väga vahva mees, kes oli hotelli esindaja. Temal tuligi mõte, et me võiks hoopis hotelli vahetada, lihtsalt selle pärast, et oleks niiöelda võrdlusmaterjali mu Jurmala reisist. Kuna kesklinnas olid meil kõik asjad juba aetud ja pakkumine tundus ahvatlev, siis nii läkski, et peale lõunat läksime vanasse hotelli, võtsime asjad ja kolisime üheks ööks uude hotelli.

Me saime endale peretoa, mis oli küll päris pisike, aga ruum oli väga kavalalt kasutatud. Ühes toas oli narivoodi ja nn lastetuba ja teises toas siis suur magamistuba vanematele. Selles suhtes hea, et kui lapsed magama saad, siis saad kenasti oma toas edasi tsillida.

Kuigi hotelli restoran oli väga hea, siis otsustasime Kardoga seda ära kasutada, et meil oli lapsehoidja varnast võtta ja läksime hoopis 36. line restorani, mis oli meie hotellist umbes viie minuti kaugusel. Ma ei tea küll kui kaugel, sest sinna minnes võttis takso 7€ ja tagasitulles ainult 4€, aga ju olid erinevad firmad, ei tea. Ühesõnaga, restoran ise oli ise ranna kõrval, aga Jurmalas on vist kõik ranna kõrval. Suvel oleks seal kindlasti mega ilus! Aga praegu oli ka. Rannas oli torm, meri kohises ja meie võtsime pokaali veini ja mina sõin suuremal hulgal mereande. Kes sama suured mereandide sõbrad on, siis soovitan külastada. Kardo võttis küll liha, aga see oli ka mega hea.

Kui ma suvel Jurmalasse satun (ja peale seda reisi olen kindel, et satun!), siis külastan seda kohta raudselt veel ja istun õue terrassile, no nii mõnus restoran. Hinnaklassist küll kõrgemapoolne, aga mitte kõige hullem. Paar tundi istusime ja rääkisime juttu, tsillisime niisama ja läksime siis hotelli tagasi. Saime seal ka suht ruttu lapsed magama ja vaatasime natsa aega veel sarju. Nii mõnna õhtu oli!

Järgmisel päeval oligi käes reede, ehk siis teekond koju pidi hakkama. Sõitsime aga Riiga tagasi ja ronisime jälle Lux bussile. Sedapuhku õnnestus meil lounge piletid saada ja seal on tõesti palju rohkem ruumi. Ma enne isegi ei teadnud, et lounge kohad olemas on, aga edaspidi proovin küll ainult sinna pileteid saada. Eriti lastega on super mugav, aga ilma nendeta muidugi ka.

Tagasisõit lastega oli vähe keerulisem kui sinna minek, sest Maril oli just uneaeg peal, aga kuidagi ei suutnud leida normaalset magamisasendit ja tuju ei olnud just kõige hiilgavam. Samas midagi hullu just ka ei olnud, lihtsalt ei olnud päris see, et nad 4.5 tundi liikumatult istunud oleks, aga seda on ka vast palju paluda.

Ahjaa, nagu lubatud, siis tegin reisist väikse video ka. Kellel on umbes pool tundi vaba aega oma hommikukohvi kõrvale, siis siin on natsa teevusi ja natsa juttu ja niisama loba.

Ühesõnaga oli meie reis mega äge ja mul on hea meel, et Jurmala meid külla kutsus ja palus seal natukene ringi vaadata. Muidu poleks ma sellest väikesest kuurortlinnakesest mitte midagi teada saanudki. See meenutas mulle kohati Pärnut isegi ja nagu te teate, siis Pärnut ma armastan.

Lastega reisimiseks tõesti ideaalne koht, eriti suvel, aga muul ajalgi. Ei ole Eestist nii kaugel, palju võimalusi kohale saamiseks ja tegevusi igale vanusele. Meie jäime igatahes reisiga väga rahule ja lapsed ka kindlasti. Ja kui koju jõudes oli esimene emotsioon, et issand, ma olen niiiiii väsinud ja ei lähe enam mitte kunagi kuskile, siis praegu tunnen ma hoopis põnevust meie suure seikluse üle, mis meil novembri alguses ees on – lähme ju Tenerifele. Juba bookisin siin Soomes hotelle ja värke, et seda kõike võimalikult mugavaks teha ja reisituhin on juba jälle sees, kuigi me alles paar päeva tagasi tulime koju. Nagu üks kommentaaridest ütles, siis reisimine lastega on tõesti nagu igapäevaelu – keeruline, kuid päeva lõpuks worth it!

Kas teie olete Jurmalas käinud? Plaanite kunagi minna?

lastega reisimine

Issand, ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua blogimata olen olnud, aga viimane nädal on kuidagi eriti kiiresti mööda läinud. Eks see vist peab paika küll, et kõiki maailma asju siin korraga ei saa, mistõttu vist nii ongi, et mu blogimisehobi on saanud endale fotograafia näol võrdväärse vastase. Ärge nüüd sellest välja lugege, et ma ähvardaksin siin blogimist lõpetada või miskit, seda nüüd kohe kindlasti ei juhtu. Ma peaksin vist lihtsalt hakkama blogiideid kirja panema, sest kui pildid tehtud on, siis on päris keeruline neid igaveseks ära unustada, aga mõne hea teemaga läheb mõte uitama, möödub paar päeva ja piuh, ongi lännu.

Ma ei suuda isegi aru saada, kuidas see nädal ikka nii kiiresti möödus. Viimane postitus oligi TV3 peo kohta, see oli reedel. Mis ma reede-laupäev tegin ma isegi ei mäleta. Mind hämmastavad alati inimesed, kes oskavad lambist öelda, et mida nad aasta tagasi samal päeval tegid. Mu ema on selline inimene, mäletab kogu aeg kõike kuupäevaliselt. Ma ei mäleta enamasti mida ma eilegi tegin, hehe.

Seda ma tean, mida ma esmaspäeval tegin, sest ma konkreetselt pildistasin hommikust õhtuni. Kuna teisipäeval läksime suht vara hommikul nädala lõpuni Lätti, siis pidin ma kõik beebidega kohe nädala alguses ühele poole saama. Oli see vast alles pikk päev, aga tehtud sain! Ma panin just enda pildistamise feissi väikse kollaaži ka oma esmaspäevasest tegemisest. Mis sääl ikka, jagan siiagi.

Lätist kirjutan ma eraldi postituse, ehk paari päeva jooksul. Ma tahaks ühe video ka enne kokku panna, aga mul on tunne, et see reis lastega oli umbes sama lõõgastav kui orava varbaküüsi lakkida. Muidugi on äge lastele (või no pigem Marile) uusi asju näidata, et ta muudkui erinevaid kohti avastada saaks, aga tõsi on see, et lapsed on paganama väsitavad.

Päevad on veel selles suhtes okeid, et nii kaua kuni lõunauni veel ei murra, saab kenasti hakkama. Lendega on isegi kergem, sest tema võib magada ka kandelinas või vankris. Aga Maril on nagu mingi viie sekundiline hetk päevas, kus ta ise tunnistab, et uni on ja võiks lõunaune teha. Kui see maha magada, siis muutub alati rõõmsameelne Mari jorisevaks ja porisevaks väikseks inimeseks, kellega pole kuigi tore kuskile enam aega viita, kui see koht just voodi ei ole.

Iga õhtu oligi selline tunne, et peame mingit võistlust, et kes kelle enne magama saab ja siis hiirvaikselt a) lakke vahtida ja kujutada ette, et see on su privaatne alone time iseendaga, b) üritada Kardoga supersosinal rääkida, et lapsed üles ei ärkaks, sest muidu tekib tahtmine küll lihtsalt eluks ajaks igasugune reisimine ära unustada ja lihtsalt kodus püsida, kus on nii lihtne kogu selle lapsemajandusega hakkama saada.

Näiteks. Hotellitoas/vankris magas Lende umbes 45 min lõunaund. Kodus, voodis magab ta umbes 2, mõnikord ka 3. Mari on üldse selline, et kodus väljapool ei maga ta vist never lõunaund. Huvitav, miks see süsteem nii on? Et jumala eest väikeste lastega pered kuskile minna ei tahaks või? :D

Ah, mis ma inisen. Tegelikult oli kõik väga tore, aga no nii väss on olla, et selle asemel, et siin edasi trükkida, lähen parem magama ära. Aga seda võite mulle rääkida küll, et kui tihti ja kus teie oma pudinatega käite? Mina alati kujutan ette, kuidas terve reis saab olema ainult lusti ja rõõmu ja uusi seiklusi täis, aga tegelikult on see a-la-ti nii, et jõuad lõpuks surm silme ees koju ja vannud, et never again :D

käisin maailma ägedaimal peol

Eile oli siis TV3 sügishooaja avamine, mistõttu oli mul lihtsalt nii kiire päev. Esiteks pidin ma midagi oma juustega ette võtma, sest need tuhmid punased otsad ja väljakasv ei olnud just kõige kaunim juus, millega pittu minna. Läksin siis, saba jalge vahel, Sarita juurde, et ta mu juuksed jälle ilusaks teeks. Mõtlesime seal, mis me mõtlesime, aga vot välja ei suutnud mõelda, et mis me siis teeme. Blondiks? Tumedaks? Punasest blondiks saada on väga keeruline, aga kuna Sarita oli just saanud mingid uued Pera 357 tooted, mida hiljaaegu maale tooma hakati, siis otsustasime selle ära proovida. See oli mingi ammoniaagivaba värvieemaldaja, mis lõhnas üli hästi. Kuid läks nii, et päris maha punast ei saanud. Võib-olla lõpuks oleks juba saanud ka, aga kuna mul oli aeg väga limiteeritud, siis tegi Sarita nii kiiresti kui võimalik. Ja kui me nägime, et päris maha punast ei saa, siis tegi Sarita mind lihtsalt punase-roosa ombreks. Ja juuksed on niii pehmed!

Ei saanud ei blondiks, ega pruuniks, hetkel jäi siis lihtsalt niimoodi.

Juuksurist tulles

Peale juuksurit sõitsin kiiresti koju, et kiiruga süüa, Lendet sööta ja kleit selga valida. Kleidibutiik tõi mulle proovimiseks mitu kleiti ja no kõige selle tegemiseks oli mul konkreetselt 15 mintsa, et uuesti takso tellida ja tagasi linna põrutada, sedapuhku siis meiki saama. Kasutasin sama jumestaja, Kaie Kati Võrno, teenuseid. Ma jätsin talle vabad käed ja tulemus oli tõesti väga ilus.

Meik sai valmis!

Ega siis enam pikka pidu olnud, tormasin sõprade juurde, kus toimus plaadimuusika saatel TV3 peo jaoks tervituspokaalide kokkulöömine. Natukene aega hängisime seal, tutvusime nendega, kellega veel tutvunud ei olnud ja siis seadsimegi sammud peole. Kuigi me olime viisakalt üle tunni hilinenud, siis oli saabujaid palju. Enne sisse ei lastud, kui klõpsutati pilte kah.

Pildilt on puudu sangaripoisid, ma ei tea, kuhu me nad tee peal kaotasime

Nonii, ja siis hakkas pidu pihta! Aeg läks nii kiiresti ja mul oli lihtsalt nii tore. Muidugi need paar kokteili panid jutu veel eriti ladnalt voolama ja nõnda ma ringi käisin ja suvalistesse seltskondadesse imbusin ja juttu tegin. Näiteks käisin ma ringi ja ütlesin “teeme mega tuima näoga selfi”.

telefonist leitud tuimade nägudega piltide galerii

Ma nägin Danieli, kellega ma sain lõpuks sotid selgeks räägitud, et kuhu ta ometi seal liftist tookord jooksis (siin kirjutasin, kes ei mäleta). Ühesõnaga selgus, et nad sõbraga vajasid lihtsalt kedagi, kes administraatori tähelepanu mujale juhiks, et nad saaksid hotelli basseini hiilida. No vot, nüüd on tõde teada. Oleks, et nad meidki kutsunud oleks, aga eiiiii, ega titega kaks naist ei ole ju mingi basseiniseltskond :D

Mis veel…NÕIAGA rääkisin!! See oli nii naljakas, et ma läksin ta juurde ja küsisin, et oooo, kas te olete nõid? Näete, see parempoolne. Ta vaatas mind sellise näoga, et kle vaata mjuuke ma välja näen, no shit, et ma olen nõid :D

Ta on vist selle uue Eesti nõiasaate osaleja (mõlemad vist, aga ma rääkisin aint parempoolsega), aga ta rääkis mulle nii palju huvitavaid asju. Näiteks seda, et ma elan vähemalt 50da eluaastani! Jeeee!! Ma olen kogu aeg muidu arvanud, et ma noorena suren, aga ta ütles, et see on mul vana hirm, sest ma eelmistes eludes olen surnud noorena. Ja et varasemas elus olen ma konkreetselt olnud aadlipreili, kellel oli karmi käega mees. Issand, mis ta veel rääkis. Aa seda, et mul ei ole sel elus karmavõlga, et sellepärast mul nii hästi lähebki, sest eelmistes eludes olen ma kannatanud ja selles elus lõpuks ometi ei pea enam, jehhuu. Ja mis kõige ägedam, ta ütles, et mu keha on nii valla laste saamisele, et kui ma soovin, siis saan ma veel kolm poega. Seda rääkis ka, et mu lapsed on kõik hästi erinevad inimesed, et õpetada mulle erinevaid emotsioone kontrollima ja erinevaid inimesi mõistma.

Mingi hetk ütles ta, et mu elu tegi tema silmis nagu NAKS ühel hetkel muutuse väga palju paremuse poole. Et tavaliselt inimestel need “paremad ajad” on selline pikk ja aeglane tõus, aga mul oli plaks ja kõik hakkas ülesmäge minema ja et tema sõnul on selle taga nn kaitseingliga, minu vereliini pidi sugulasega. Nii see tõesti on, et kui papa ära suri, siis minust hakkaski saama… Mallukas, I guess? Äkki ta ütles ta, et see hing on minu vasemal käel, osutab minu pokaalile ja viibutab manitsevalt sõrme, et pane-pane pokaal heaga käest ära. See kõlas küll nagu papake :D

Ühesõnaga, tore, sain papaga ka räägitud, no mina ei tea, kas see pidu oleks saanud veel paremaks minna. Ma nägin seda hüpnoosi naist ka, kes lubas mulle kirjutada ja hüpnoosi teha, eriti great! Üldse trippisin seal ringi, rääkisin juttu, tegin pulli ja issand, kuidas ma juba unustasin. Mul sõbranna rääkis, et kle see Lensin on tegelikult nii armas inimene, päriselt, tule vaata ise, lähme räägime temaga.

No ja me läksime ja ma rääkisin talle oma blogipostitusest ja meenutasin talle meie esimest kohtumist ja ta vabandas ja seletas, et ta oli saatesse kutsutud ühest asjast rääkima, aga lõpuks oli teema ikka teises asjast ja see ajas teda veits kettasse. Ta tõesti päriselus rüseles ja vehkis ka rääkides kätega, nii et ju siis ta ongi selline, mis seal ikka. Mulle ei meeldi inimesi mitte sallida, seega tore, et saime sellega nüüd ühele poole ja saame tagasi minna… mitte teineteisega suhtlemisega :D Ta ei näinud päriselus üldse nii kokku tõmmatud ka välja, nii et jah. Jälle söön sõnu. Või mis, ei söö sõnu. Lihtsalt arvamus muutus peale inimesega päris elus kohtumist. Eks vist sellised asjad juhtuvad.

Täitsa ootamatult avastasin, et kell on südaööks tiksunud ja mina, nagu vana tuhkatriinu, pean koju kebima. Kuigi mul lapsed ammu magasid ja ma oleks võinud kauemgi olla, aga ma olin seal juba päris mitu pokaali hinge taha valanud ja kuna ma ei ole pikka aega veinitamist endale lubada saanud ja ma ei jõudnud ka eile eriti midagi süüa, siis olin ma juba maakeeli öeldes täitsa pehmeke ja valmis koju tuttu venima, enne kui ma veel kuskilt endale mõne pokaali krahman.

Nõnda ma siis koju sadasin. “KARDO! ME SAAME VEEL KOLM POEGA!” hüüdsin ma rõõmsalt juba ukselt. “MA ELAN VEEL VÄHEMALT 22 aastat!” juubeldasin ma mega õnnelikult. Siis tuiasin ma mööda alumist korrust ringi ja kurtsin, et jube švipsis on olla, anusin, et Kardo mulle süüa teeks ja näitasin talle igasuguseid pilte, mis ma peol tegin, nii fotoboksis, kui ka oma telefoniga. Kaanisin poolteist liitrit värskat sisse, heitsin magama ja ärkasin täna värskena nagu lilleõis!

Nii ma siis nüüd siin istun, kõik teised ikka magavad (kell 11.49!!) ja tuju on hea. Vot, mis üks pidu teha võib. Lisaks ei olnud ma nii kaua Lendest üldse eemal olnudki ja natukene pelgasin, et kas ta ikka hakkama saab ilma tissita ja muu sääraseta, aga vitsutas siin inimtoitu, kulistas vett peale ja ei teinud teist nägugi. Olin juba öösel ka valmis talle tassiga vett pakkuma vms, kui ta ärkama oleks kippunud, aga polnud vaja, andsin talle tekinurga kätte ja magas seda imedes edasi. Suureks hakkab see laps saama. Vabamaks muutub ka minu elu, aga väga tihti väljas käia ei oleks vist nii eriline ja lahe. Sest eilne õhtu oli ikka küll super. Aitüma TV3le, et nad nii hea peo tegid ja jou kõigile, kellega eile juttu puhusime ja pulli tegime! Lõpetuseks õhtu kõige väljakukkunuimad fotod

kalli papa mälestuseks…

Kes teab, siis Haapsalus on selline võimalus, et saad osta viieks aastaks nimelise pühendusega pingi (siin paari lausega seletatud). Kaks aastat tagasi otsustas minu ema papa mälestuseks ühe pingi tellida. Mõeldud-tehtud. Sellist lehte enam pole, aga kui tema tellis, siis oli netis selline interaktiivne kaart, kus said pingile peale klikkida ja ta endale ära tellida. Nõnda mu ema tegigi ja valis pingi promenaadi kõrvale, purskkaevu juurde. Ma siin googeldades leidsin, et just sinna, kuhu vanaisa pink sai, oli kõige suurem nõudlus ja juba järgmisel aastal pingi tellinud inimesed asukohta enam valida ei saanud. Need, kes olid valida saanud, nende pingid pidid siiski jääma, kuhu nad algsest tellitud olid. Sealhulgas siis ka papa pink.

Nende pinkidega on selline värk, et need tuuakse kuskil mais välja ja sügisel viiakse kuskile tagasi siseruumidesse, kus neid siis hooldatakse ja korrastatakse uueks aastaks. Väga kena. Eelmisel aastal läkski mu ema kevadel Haapsalusse, aga mida ei olnud, oli papa pink. Ta helistas linnavalitsusse ja uuris, kus see olla võiks, kui selgus, et papa pink oli kogemata viidud hoopis kuskile kooli ette. Lubati esmaspäeval esimese asjana viga parandada.

Paar nädalat hiljem sattus ema jälle sinna. Pinki polnud. Läks kaes kooli aeda, seal see papa pink oli. Ema helistas jälle linnavalitsusse ja uuris, et kas ta peab ise selle pingi õigesse kohta lohistama, või mida ta täpselt tegema peaks, et pink oleks seal, kuhu tema selle tellinud on. Üks põhjusest, miks mu ema üldse promenaadiäärse valis, oli see, et ka kaugemal elavad sugulased, kes Haapsalusse satuvad, saaksid põhjuse mere ääres käia ja papa pingil jalga puhata, aga no kus sa puhkad, kui pinki lihtsalt ei ole.

Vabandati ette taha, toodi üsna ruttu papa pink õigesse kohta ja saadeti vabanduseks mu emale koju hunnik jama, ala pastakaid ja tasse. No see selleks, vähemalt sai lahendatud.

Sel aastal läks mu ema taaskord maikuus Haapsalusse. Teiste pingid olid, papa pinki JÄLLE ei olnud. Jälle helistas mu ema sinna ja ütles, et tal on lausa piinlik, et mitu korda peab sellise jamaga tegelema. Miks ei võiks lihtsalt üks pink olla seal, kus ta olema peab? Ja kui eelmisel aastal oli KUSKILT võimalik papa pink leida, siis sel aastal ei olnud seda mitte kuskil. Mul emal sõbranna Haapsalus ja see käis otsimas, aga tulutult. Nõnda kirjutaski mu ema neile, et 12. august olen ma jälle Haapsalus ja tahan seda pinki õiges kohas näha. Saate aru, see pink oleks pidanud juba NELI KUUD väljas olema, aga ei olnud. Täitsa absurd.

Ühesõnaga ta siis läkski augusti jooksul sinna ja leidis pingi õigelt kohalt. Aga millisena? Noh, ju siis oli papa pinki kuskil üle värvitud, ilma, et oleks viitsitud seda plaati küljest ära võtta. Siis aga mõeldud, et ah, mis me seda ikka tassime, kruvime parem ainult selle plaadi kohaloleva pingi külge. Nii tehtigi. Samal ajal, kui teised pingid on ilusasti korrektselt värvitud, on papa pingi mälestusplaat värvine, kriimustatud ja takkatipuks pole keegi viitsinud isegi kruvisid lõpuni sisse kruvida.

Minu papa pink…Reaalselt selline mälestusmärgi rüvetamine on kurb. Vähe sellest, et poolest aastast, mis see pink peaks väljas olema, on see sel aastal umbes vaid kahel kuul. Lisaks on ikka tarvis sellest mingi porno teha. Jah, nendel tüüpidel on ju suva minu papast, kes oli Haapsalu suurim fänn ja tulihingeline Haapsalu ajaloo uurija. Pohhui, ei viitsi pingi värvimiseks plaatigi ära kruvida, suva ju….

EDIT: Haapsalu linnavalitsus on vähemalt kiire probleeme lahendama. Kohe tehti nimeplaat puhtaks ja pink korda. Asi seegi! Lisaks pikendati viieaastast pingilepingut tasuta veel kaheks aastaks. Tore kompensatsioon küll, aga noh, loodame, et teistel selliseid probleeme pinkidega ei ole ega tule. Saadeti pildid ka korda tehtud pingist, nii tore :)

mulle hakkas Taukar meeldima

Mul pole iial olnud mingisugust seisukohta Taukari kohta. Ma isegi ei tea ühtegi tema laulu, ma ei kuula raadiot, ma ei tea isegi temast väga palju rohkemat, et kui ta on mingi popp laulja. Kas ta laulab seda “Kaua kaua”?!  Kui jah, siis see on ainuke, mida ma tean.

Täna tulin ema sünnapidustustelt koju ja panin taustaks mängima mingil põhjusel kolmeraudse, mida ma muidu iial ei vaata. Kes ei näinud, siis jutuks tuli teema, et miks üldse meedia teeb neid naeruväärsete pealkirjadega postitusi. Teate küll. Umbes kui mina läheks ööklubisse, siis kollane meedia teeks postituse “MALLUKAS OTSIB UUT MEEST?”. Klikimeedia, nagu seda kutsutakse. Ma tean sellest omajagu, sõbrakesed, ma olen DELFIS töötanud, mis on minumeelest kollase meedia kõige sügavam perseauk. Võib-olla käsikäes õhtulehega.

Külalisteks olid Taukar ja Krista Lensin.

Mulle üldse üldiselt inimesed ei meeldi ja ma alati EELDAN, et mulle inimesed ei meeldi. Näiteks Taukarist mõtlesin ma enne, et ah, mingi random tiinekate iidol, suvaline vend. Ei meeldi!

Lensinist ma teadsin juba enne, et ta natukene imelik on, sest ma kunagi nägin teda mingi seltskondade kohtumisel ja kui ma ütlesin, et jaa, ma töötasin ka kunagi ajakirjade kirjastuses, siis ta ütles mulle mälus peaga ja miskipärast titehäälega: “AWWWWW, sind vallandati vääääää?” ja tegi miskil põhjusel duck face‘i.

Ühesõnaga, see sellleks. Rohkem kokkupuuteid mul pole ei kummagagi olnud ei ole, lihtsalt eos, ei tundnud erilisi sooje suhteid kummagi suhtes.

Peale tänast Kolmeraudset sain ma vähemalt väikse crushi Taukari suunas. Kollane meedia võib nüüd julgelt kirjutada, et mu abielu on karil ja ma olen Taukarijahil. Igatahes see saade oli täna NII naljakas! Kes saab, vaadake järgi, raudselt on kordus ka kuskil saadaval.

Teema sai alguse sellest, et Taukar on “Septembris ei joo” üks reklaamnägudest, aga julges juua ühe alkovaba õlle. Sellest tegi Delfi ajakirjanik loo pealkirjaga ala “PALJASTUS: TAUKAR LIBISTAS ÕLLE?”. Küsimus oligi, et kui juba pealkiri valetab, kas see ei olegi siis otseselt lugejale valetamine. Nähtavasti võib suva, mida väita, kui küsimärk taga on.

Jah, ma tean, et ajakirjas töötades sa peadki nii tegema, mina ka pidin, ülemus käskis. Aga Lensin pani seal saates ikka mega hullu. Tõmbles ja närvitses, ise kriisates “SEE ONGI KLIKIMAAILM!!” ja rüseles seal, ise hüsteeriliselt naerdes, nagu ta oleks ka ise alkovaba septembriga kaasa läinud, aga asendanud selle tera kangema kraamiga(?). Hullematel hetkedel nägi ta välja, nagu keegi nähtamatu oleks teda kõditanud ja ta üritaks vastu rabeleda. Ma saan aru, et mõni ongi temperamentsem kui teine, aga inimene, kes peaks olema selles teemas juba vana kala, võiks siiski igas olukorras rahulikuks jääda. Eriti, nagu ta pidevalt isegi rõhutas, olles Kroonika peatoimetaja.

Teate seda värki, et kui keegi juba ei meeldi, siis jätab kõik tema juures väga halva mulje. Mul juhtus sama asi. Ma ei tahaks inimese välimust tegelikult üldse kommenteerida, sest see pole üldse ilus ja üldiselt öeldakse, et välimus pole enda teha, aga noo see “mu terve näonahk on patsikummiga mu krunni sisse tõmmatud” pingul look on küll vähemalt temapoolse nõusolekuga kirurgi abiga saavutatud(?). Jeesus, Krista, me ju kõik näeme, et sa oled pingul nagu nunna püksikumm. Võib-olla ma praegu ainult mainin seda, sest see tuli mulle üllatusena, et ta ennast nii prinki ära tõmmata lasknud on, mitte, et see minu asi oleks. Andke eos andeks, lihtsalt jäi nagu silma.

Ja soovituseks prõuale  – kui sa ei taha, et inimesed kommenteeriksid seda, kui vana sa oled, siis lõpeta endast poolen nooremate poole pöördumine sõnadega ” armas lapsuke”, “kullake” ja muud alavääristavad sõnad, millega sa üritad rõhutada, et sinu vastasistuv isik on kuidagi lollim ja noorem kui sina. Paraku jättis Taukar oma segaduses naeratusega palju parema mulje, kui kriiskav Lensin. Ausõna, mida ta rüseles seal? Nagu mingi vihane penskar, kes vahepeal hüsteeritses, siis tuli meelde, et omg, ma olen telekas, naeratan nii palju kui botox võimaldab*.

Ma oleks ka segaduses, kui ma üritaks rääkida ja mingi kriiskav mutt mu iga sõna vahele kiljuks “SEE ON KLIKIMEEDIA! Ma olen kroonika peatoimetaja!”. Rahu, Krista. Me teame…

Saate! aru. Mina. MINA, kes rääkis just sellest, kuidas mu (sisemised) mokad sünnitusel teadmata kadunuks jäid. Vana hea labane mina! Isegi mina olen šokis, kui lollakas(?) võib üks inimene telekas tunduda. See juba on midagi. Ja mina isiklikult nõustun sellega, et Taukar ei teinud midagi valesti oma alkovaba õlle rüübates. Mis mõttes, et “mis mulje see jätab”? Samahästi oleks see võinud olla pruun mullidega limonaad vms. Paljud asjad näevad sarnased välja, aga kui inimene on avalikus kampaanias lubanud kuu kaine olla, ju siis ta mõistab, et kuulsusena teda ikka märgatakse ja peab oma sõna. Jeesus nagu, on alles poleemika!

Ps! Taukar. Kui sõbraks tahad saada, anna teada, ma nüüd olen lõpuks sellele avatud. Sa oled kindlasti kaua oodanud.

Ps2! Täna õhtul on TV3 pidu ja ma pean vist terve õhtu Lensini eest põgenema :D #sorrynotsorry.

*Plz mitte kohtusse anda, Lensin, vb sul oli juba eos selline pingul ja imelik nägu. Sellisel juhul sry, kullake, armsake, tibuke, tütreke, tädike. Oleme sõbrad edasi. I love you täiega naq!

Pilt: Kolmeraudse kuvatõmmis

kas teie jätate jootraha?

Merje kirjutas täna jootrahast ja sellest, kuidas ta jätab jotsi ainult siis, kui kõik teeninduse juures on suurepärane, mitte basic (võtab tellimuse, toob söögid, koristab laua). Ma hakkasin mõtlema, et ma olen vist paar korda viimaste aastate jooksul jätnud jootraha jätmata, sest mul lihtsalt ei ole sularaha. Ühtegi sellist teenindust, mis oleks nii kehv olnud, et tippi anda ei taha, ei meenugi. Eks ikka mõnikord unustavad teenindajad midagi ära või tuuakse midagi valesti, aga üldiselt ei tee ma sellest suurt numbrit ja mulle tundub lihtsalt täiesti tavaline anda viisakale ja toredale teenindajale tippi, olenemata sellest, kas ta unustas midagi ära või ei käinud iga sekund mul klaasi täitmas. Nii kaua kuni ta minuga sõbralik ja tore on olnud, tundub mulle aus talle ka natukene tippi jätta.

Ma olen ise ka ettekandja olnud ja ega ma ka vist selles just parim ei olnud, aga ma jutustasin alati kõigiga ja viskasin nalja seal. Enamasti sain tippi ka ja nii nõme oli, kui olin inimestega hästi jutule saanud ja siis nad midagi ei jätnud. Seega ma paar euri ikka jätan, üldiselt selline 10% arvest tundub mulle lihtsalt loomulik.

Muidugi ma ei tahaks ka, et keegi kuskil arutaks, et issand, see Mallukas on nii kooner, et ei raatsi paari eurigi tippi jätta :D Ma olen isegi vabandama läinud selle eest, et mul parasjagu sularaha pole ja mõnikord võimaldatakse ka kaardiga tippi jätta, mis teeb veel asja eriti mugavaks.

Tean loomulikult, et ettekandjad saavad palka, aga no lihtsalt MULLE tundub loogiline, et annan restoranis tippi, kohvikus tippi, toitu koju toovale kullerile tippi ja vanasti andsin taksojuhtidele ka, aga nüüd on mul taxify/uber mõlemad automaatselt kaardi pealt maha minemise süsteemiga ja sularaha eriti ei omagi.

Täna viin oma ema ta sünna puhul välja sööma ja otsisin kohe sularaha välja, et oleks ikka tippi ka anda. Kuidagi piinlik on ilma tippi jätmata lahkuda, nagu teeks salaja külma arve või midagi :D Ja ma pean tunnistama, et kui ma olen kellegagi koos söömas ja ma näen, et ta ei jäta tippi, siis ma hinges pööritan silmi ja jätan ise natukene rohkem, et ettekandja ennast kehvasti ei tunneks ja arvas, et see on meie kahe poolt kokku :D