Mariann Kaasik's Blog, page 188

viimasel ajal ainult imestan

KONTUURIMINE – Inimesed konkreetselt joonistavad omale näo pähe. Mis sellel vanal viga on, mis sinna alla jääb? Eriti segaseks jääb mulle see hinghlightimise osa, sest vanasti oli nagu mingi asi, et inimesed ei tahtnud, et nende nägu läigiks, nüüd määritakse läiget peale nii mis mühiseb. Miks? Miks kõik tahavad näost läikida? Ma instas jälgin paari meikimislehte ja need kõik inimesed näevad üks ühele samasugused välja. Lihtsalt soditakse nägu kolme värviga triibuliseks, tupsutatakse kenasti laiali ja tadaaaaaa:

Ma lihtsalt ei mõista, miks kõik peaksid tahtma omada teistega täpselt samasuguseid näojooni, mida endale külge kontuuritakse? Ma ausalt garanteerin, et meie kõiki enda näojooned on ka täitsa ilusad, kui sa neid usinalt üle ei kontuuriks. Aga noh, see on vaid minu arvamus ja ega ma kontuurida oska ka. Ehk kui oskaks, siis oleksin ma ka iga päev meetriste põsesarnade ja soditud näoga :D Muidugi ma ei arva, et see kontuuritud meigi lõpptulemus kole oleks, oh ei. Täitsa kabe ju. Lihtsalt ma liiga vanamutt vist, et seda mõista.

RIPSMETUŠŠI REKLAAMID – Jeesus küll. Kas see kestab igavesti? Kõik naised teavad juba, millised näevad välja ripsmepikendused või kunstripsmed, eks? Miks siis ometi on igas reklaamis naine, kes ohib, et issand, see Loreali ripsmetušš teeb mu ripsmed NIII pikaks, oh jeerum, ma ei või! Ja siis plaksutab oma kunstripsmeid. Ei teagi, kas ausalt reklaamitegijad arvavad, et vaatajad on imbetsillid? Et istun kodus, vaatan seda kunstripsmepahmakat reklaamis ja olen nagu OMG, tegelt ka? NII hea ripsmetušš???! Ja siis jooksen seda ostma :D Ma ei tea miks, aga see ärritab mind koledal kombel. Kurat, näidake päriselt selle tuššiga värvitud ripsmeid, pagan võtku!

LABASEKS OLEMINE – Sain teada, et ma olen jälle labane, et telekas mokaotsast oma mokki mainisin (pun intended). Siis üks sõbranna imestas, et issand, KUIDAS sai sul mokk sünnitusel kaotsi minna? KUIDAS? Selgus, et ma oleks pidanud ikkagi veel labasemaks minema ja täpsustama, et tegu oli sisemise mokaga, mitte selle välimisega :D

Ja kui ma juba labasusest räägin, siis labasusevastased, palun ärge lugege edasi! Asi läheb jube labaseks! Nimelt panin ma juuni alguses spiraali eks (kirjutasin siin). Kas te tahate teada, kaua määrimine kestis? EELMISE NÄDALANI. Kolm ja pool kuud! Nagu…whaaa! Ma oli juba valmis tagasi minema ja ütlema, et kui ma nüüd eluaeg mingeid imelikke päevi omama pean, siis olge head, võtke välja, aga noh, spiraal hakkas vist kartma ja olukord stabiliseerus. Igatahes panen selle kirja, et see kellelegi uudisena ei tuleks, et see juhtuda võib. Mulle tuli.

EETIKA VS “MA TAHAN!” – Nagu ma eelmises postituses rääkisin, siis tahan ma viimasel ajal rõhku panna just kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Kunagi tegid enamik blogijaid Sheinside’iga koostööd, aga kuna tegelikult need Hiina räbalad suurem asi pole ja no väga arusaadav oli see, et selle väikse hinna ja halva kvaliteedi taga on vähemalt lapstööjõud, siis lõpetasid blogijad selle ära. Ma ei teagi praegu ühtegi, kes teeks nendega koostööd. Samas teen mina praegu koostööd Reservediga, mis on põhimõtteliselt samast kohast tulev kraam, millele on mingi firma nimi peale kleebitud. Kas te kujutate ette mu naiselikku ahnust, kui ma sain astuda poodi sisse ja võtta ÜKSKÕIK, MIDA MA TAHAN! Hinda vaatamata! Lihtsalt võta! Iga kuu, muudkui käi, lao kotti ja astu koju. Ma nooremana küll unistasin sellest, et oo, mõtle kui ma saaks minna ja võtta, mida ma tahan, et see oleks ju nii äge. Ja nüüd see nii ongi. Mine ja võta. Tulemus? Mul on nii palju uhiuusi asju, mida ma olen alati tahtnud, aga ma kannan neist ikka ainult valitud asju, mis mulle lihtsalt väga meeldivad.

Mida siis teha onju? Kas tunnistada endale, et ma ei vaja neid, lõpetada koostöö ja osta edaspidi ainult vajadusepõhiselt eetilisi ja orgaanilisi rõivaid, või toetada kodumaist kraami? Või anda alla oma naiselikule “MA TAHAAAAAN’ile” ja jätkata koostööd? Pfffft. Miks ma pean elus valikuid tegema?!

Mul oli tegelikult veel asju, millest ma rääkida tahtsin, aga noup, ei mäleta! Mis seal siis ikka…Mis teid imestama paneb?

orgaanilised riided? Jep!

Suve alguses tegin ma tutvust sellise poega nagu LAV Organic Lifestyle. Ma muidu teadsin küll, et on olemas mingisuguseid riideid, mis on tehtud orgaanilistest materjalidest, aga minu kogemused sellise kraamiga piirdusid H&M’i “organic” sarjaga, mis ei saaks vist tegelikult kaugemal olla orgaanilisest ja eetilisest riidetükist.

Ega ma alguses ei osanud palju arvata tegelikult. Miks ma peaks maksma retuuside eest 79€, kui ma saan endale umbes samasugused retukad H&Mist 10 euroga? Naeruväärne, eks? Mis vahet seal mulle on, millega on kiirmoe kaubad immutatud? Mis see mind huvitab, palju keegi selle õmblemise eest palka saab, eks? Mis see minu asi on?

Siis sattusin ma vaatama filmi “The True Cost”. No eks ma teadsin enne ka, et kiirmoodi teevad inimesed nadides tingimustes, aga see film oli ikka õudne. Lihtsalt õuuuudne. Keda huvitab, siis Netflixis on see üleval, treilerit saate SIIT vaadata. No tõesti vastik hakkas. Kõik odavad asjad tulevad kellegi jaoks väga kõrge hinnaga.

Muidugi irooniline, et mul endal on enamik asju kuskilt kiirmoekettidest pärit, aga tegelikult olen lastega juba ammu lähtunud pigem sellest, et las olla kallim, kuid kvaliteetsem. Muidugi lapsed kasvavad palju rutem ja tegelikult oleks loogiline endalegi osta pigem vähem ja kvaliteetseid, kui kuhjata kokku hunnikutes ebakvaliteetset kraami.

Hea lahendus ostuhulludele, kui rahakott puuga seljas pole, on käia kaltsukates ja kirbukatel. Siis võib tõesti palju puhtama südametunnistusega osta ka odavmoodi, sest keegi on selle juba nagunii ostnud ja parem asju taaskasutada, kui need lihtsalt prügikasti visata. Kui aga osta, siis võiks osta selle mõttega, et saad seda aastaid ja aastaid kanda, ehk siis kvaliteet, mitte kvantiteet! Ja eriti hea oleks, kui see oleks ju veel eetiliselt tehtud ka, eks?

LAV’i poest leiab just selliseid asju ja põhjuseid, miks just sealt edaspidi endale vajalikku riideeset otsida, on mitu:

Tooted on nahasõbralikud ja kemikaalidevabad (eriti hea allergikutele, sest kemikaalid ei imendu nahka). Materjalid on ülimalt pehmed ja lasevad nahal hingata. Keha ei pea võitlema ja tegelema nahka imendunud kemikaalide väljutamisega organismist. Minu retukad ja rinnahoidjad on lihtsalt NIII pehmed naha vastas, ei veni üldse välja ja ei kaota ka peale miljonit pesu oma värvi. Seda ei saaks ma iial öelda oma HMi retukate kohta, mis ammu põlvedest välja veninud.

Mina ja Mari enda LAVist soetatud retuusidega, taustaks Lotte pepu.

Miskipärast on need püksid mu ainukene S suuruses asi kapis, kus alles meelitavad onju :D

Tooted on valmistatud Fair Trade printsiipe järgides (kõik tootmisprotsessis osalenud isikud on õiglaselt tasustatud – alates nt puuvillakasvatajatest/farmeritest kuni õmblejateni). Iga ost muudab maailma – meie, tarbijatena olemegi need, kes kujundavad kaubanduse tulevikku.
Tooted on keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult valminud ehk kasutatakse vähem ressursse, välditakse reostavaid kemikaale ja viljeletakse taaskasutust (nt on neil plätud, mis on valminud vanadest rehvidest ja tuulejakk, mis on tehtud vanadest kalavõrkudest). Ühtlasi on tegemist on disainriiete- ja jalanõudega ehk need on stiilsed ning ei ole nn tüüpiline ettekujutlus ökoriietest. No ei ole mingi õlgedest punutud kossid, vaid ägedad ja stiilsed asjad. Spordiriietest kokteilikleitide ja kontsakingadeni! Ja et teile näidata, kui ägedaid riideid nende valikus leidub, siis käisime mega vahval fotoshuudil, kus trotsisime ilma ja pildistasime vihmaga keset metsa suveriideid. Mis seal ikka, lahe oli!

MUA – Kaie-Kati Võrno/ GloMinerals

Soeng – Anne Kruus/ revaalia.ee

Fotod – Janne Jüsmä/ www.janne.ee

Mis aspekt teile riiete ostmisel kõige tähtsam on? Räägi kaasa ja võida endale 50€ LAC Organic Lifestyle kinkekaart! 

ilus elu Männikul

Täna on lihtsalt nii hea ja intensiivne päev olnud, et ma ei julge Lendetki magama panema minna, sest ma kardan lihtsalt magama jääda. Seda aga lubada ei saa, sest mul seened keevad. *Ma nüüd panin Lentsu magama ja suutsin ise ka üles jääda, juhhuu!*

Ühesõnaga, täna jõudsin ma ära võõrustada kolm beebit, kõik nii nunnud, nagu väiksed konnapojad. Pildid tulid ka imearmsad, viimane sessioon pole veel valmis töödeldud, aga sellega ma just praegu tegelengi. Seente soolamise kõrvalt. Beebid on ikka da best!

Kohe kui viimane pildistamine läbi sai, siis jooksin vaatama ühte valmimisel olevat stuudiot, mida me kaalume koos raatidega rentima hakata. Mega äge koht ja potensiaali on sellel majal ikka kõvasti. Eks me veel arutame, aga noh, äge värk ja äge, et sellised pakkumised ja mõtted tulevad. Tänud sellele blogilugejale, kes oma abikaasale mainis, et Mallukas stuudiot otsib!

Ja vähe sellest, et juba niigi äge päev olnud oli, siis läks see veel paremaks, sest sõber Andre võttis mu metsa kaasa ja viis mu seenele. Teel seenele minnes sain ma kõne, mis viitas, et mu üks suurimaid eesmärke võib täitsa vabalt täituda, kui natsa kaasa aidata. Ja siis… Siis me korjasime seeni ja ei eksinudki metsa ära. Ja oma korvitäiest seentest tegin ma praeseeni ja ülejäänud soolan sisse. Ahjaa, kuna enamus inimesi hoiavad seenekohti sama salajasena, kui…mis on salajane? Igatahes läksime meie kuskile Kiisa kanti ja keerasime metsa sisse kuskilt, kus oli 7T märk :D Rohkem ei oska juhatada, sest ma ise ei oska sõita, seega ma ei pannud tähele täpselt sõidu trajektoori, sorri.

Ma hakkaks kohe soolama, aga mul on jalad nii väsinud ja üldse uni murrab, niiet ma parem teen asju, mida saab istudes teha. Söön kommi, vaatan Netflixist jampsi ja töötlen. Äkki tuleb täna veel jõud sisse, et need paar purki soolaseeni hakkama panna. Ahh…keda ma petan, ma ei suuda ennast isegi sundida püsti tõustma, et vetsu minna, nii et ma kavatsen edasi lamada ja mõelda oma ilusa elu üle.

Head ööd sõbrakesed!

lapsed ja liiklus

Ühel õhtul oli mul mega igav ja ma avastasin ennast netis mingisugust liiklustesti tegemast (sellist). See oli vist tegelikult mõeldud vanematele, kelle lapsed üksi koolis käivad, aga no mis siis. Ma ise eeldan, et Mari ja Lende hakkavad siinsamas Nõmmel koolis käima. Mis kool see seal Vabaduse puiesteel ongi? Ma ei tea, see on igatahes lähedal. Sellegipoolest tuleb ületada mitmeid teid ja ma ei kujuta üldse veel ette, et Mari kuskile ÜKSINDA läheks. Millal siis hakata lapsele õpetama korrektset liikluskultuuri?

Juba siis, kui meil lasteaed kaugemal oli, siis rääkisin Marile autotee ääres, et kui tuli on punane, siis ei või minna, peame ootama rohelist. Ei jookse kunagi lapse (ei enda, ega teiste) nähes punasega autoteele, isegi, kui auto ei tule. Eriti tobedad ongi need olukorrad, kui mina räägin, et näed, punane on, ei tohi veel minna ja siis kõrval suured inimesed silmagi pilgutamata üle tee jooksevad. Neil on muidugi suva, mis eeskuju nad MINU lapsele annavad, aga üldiselt ajab see ju last segadusse, et miks suured siis lähevad, kui nagu ei tohiks minna.

Meie liikluskasvatuse tulemus on jõudnud sinnamaani, et kui Marile öelda, et “RUTTU! Auto tuleb!” siis ta hakkab lihtsalt valimatult “ära jooksma”. Hea õnne korral üle tee, aga võib ka jumala suvalises suunas plagama, sest kardab autot. Ma muidugi alati seletan, et üldse tuleb emme-issi käest kinni hoida ja ei tohi tuiata üksi autotee poolegi, aga noh, elame-õpime. Ta ju alles kolmene ka (viimast kuud, aga ikkagi).

Tegelikult enamik õnnetusi juhtubki lastega siis kuid nad sõiduteele jooksevad. Vahet pole, kas siis selle pärast, et tähelepanu on hajunud, või täpselt selle pärast, et kardavad, et oi, auto, jooksen. Sellega ma olen ise alguses vea teinud, et olen last autodega hirmutanud. Nii hakkavadki need lapsed üle tee tormama, et saaks ohtlikust kohast kiiresti eemale. Pigem peaks lapsevanem selle asemel koos lapsega võimalikult palju koos jalgsi liiklema ja koos erinevatest kohtades teed ületama (jalakäijate tunnel ja -sild, fooriga ülekäigukoht, reguleerimata ülekäigurada ehk sebra, ristmik) seletama liiklusmärke ning õpetama ohte märkama (nt. kui tee ääres või parklas parkivad sõidukid või põõsas, siis piilume, kas nende tagant tuleb auto). Eks ma olen ise ka seda muidugi teinud, aga kui kiire on, siis on ju kõige lihtsam kisada, et “Mari, AUTO! Tule ruttuuuu!”

Kõige olulisem on siiski õpetada seda, et enne igat sõidutee ületamist on vajalik hetkeks peatuda, vaadata mõlemale poole ja veenduda, kas sõidutee ületamine on ohutu, ega autosid ei tule. Seda saab õpetada juba paariaastasele lapsele- käest kinni hoides ja koos peatudes kõnnitee äärekivi juures- nii areneb lapsel ohutunnetus. Ilmselgelt pean mina ise veel sellega Mariga natukene tööd tegema.

Ometi mõtlen ma juba, et kui ma juba kolmesele õpetan neid asju, kuidas siis täiskasvanud ise aru ei saa, et nemadki võiks reegleid jälgida? Pidevalt näen sellist “ah jooksen punasega üle” ja kui sa ainukesena rohelist tuld ootama jääd, siis vaadatakse sind nagu lolli, et käia ei oska või. Kuhu nii kiire on? Kas see minut võitu annab sulle midagi? Jah, okei, kui bussile jooksed, siis ehk annab mingi edumaa, aga kui sa auto alla jääd, siis ei jõua sa oma bussile nagunii. Ma ausalt peale lapse saamist lõpetasin selle ära, enne oli suva, ise tean ju millal teele jooksen või ei jookse eks. Mul oli ka suva, mis eeskuju ma teiste lastele annan. Enam ei ole.

Inimesed käivad ka ninapidi telefonis ja lapsena õpitud “vaata mõlemale poole teed” on asendunud sellega, et kord 30 sekundi jooksul tõstad nina telefonist, et näha, kas sa üldse õigele poole lähed. Vähe sellest, et nii teevad jalakäijad, siis tegelikult teevad sama asja ka autojuhid. See kombo ongi ju juhtumist ootav katastroof. Paraku ei saa me kõiki inimesi sundida õigesti liiklema, aga nii palju saaks ikka teha, et kui sa näed, et sinuga koos on foori taga väike laps, ära hakka punasega üle jooksma, ole hea, eks!

Kellel aga veel väiksed lapsed on, siis leidsin sellise lehe nagu liikluskasvatus.ee, kus saab infot erineva vanusega lastele liikluskultuuri õpetamiseks. Väikestele on seal selline leht (link), kus saab vaadata liiklusteemalist jänku jussi ja panna kokku puslesid liikluse kohta. Hoiame lapsi ja oleme neile heaks eeskujuks :)

Kui vanadele lastele teie hakkasite õpetama liiklust ja kui vanana julgesite/julgete te lapse ÜKSI liiklusesse saata? 

*hullupilguga naeratades*

Nende päevade jooksul, mil Kardot ei olnud, suutis Mari:

Pritsimistehnikas katta nii paberi, kui ka kardinad, toolid, diivani, laua, põranda ja isegi natukene lage. Ei saanud pahaseks, ma sain kohe aru, et see nii lõppeb, aga ma lihtsalt tahtsin 10 minutit meilidele vastata. 
Parandada torustikuprobleeme valades WC potist alla 2 liitrit cocat. Ei olnud pahane, sest noh, coca polegi kasulik.
Pesta Lendet. Nii, et võttis puhastusvahendi, pihustas talle seda selga ja pähe, ise niiske salfakaga seda laiali ajades ja lauldes laulukest “Mani peseb titat, Mani tubi tüdruk”. Ei saand pahaseks, pesin Lende ära ja suunasin Mari kapiuksi pesema, kui ta midagi pesta nii väga tahab.
Pissida täis oma voodi, minu voodi, minu maha ehitatud aseme, mida ma kasutasin, kuna mu enda voodi oli täis pissitud. Selleks ajaks, kui alles oli majapidamise viimane tekk, jooksis Mari minu juurde, ütles, et ma ruttu üles tuleks, sest KEEGI on ka selle täis pissinud. Kes, seda ei saand me iial teda. “Mani ei pissinud. Issi pissis!” kinnitas pealtnägija. Mis siis, et issi Räpinas oli. Ei saand pahaseks, inimesel ikka võib juhtuda väikseid probleeme pissiga. Ma olen kaks last sünnitanud, uskuge mind, et kui ma aevastan, siis pean ma ikka korralikult keskenduma, et mitte püksi kusida.
Rebinud tükkideks mu viieeurise. “Mani teeb pudi. Mani tahab korista!”. Sain veits pahaseks. Mis raha lammutamine siin käib?
Pigistas käte vahel sodiks pesu pesemise kapsli. Mitte maas, vaid ronis enne kapi otsa, et see libe vedelik ikka mööda kööki laiali oleks. Sain jälle pahaseks ja küürisin seda koos Mariga. Mida rohkem pesin, seda libedamaks see läks.
Lende kakas õhuvanni ajal põrandale. “Mani koristab!” teatas Mari uhkelt, kui ta kättpidi Lende sitas oli, endal 2×2 cm suurune majapidamispaberi tükk käes. No mida siin pahaseks saada, küürime sitta, juhhei!
Panin kakased lapsed vanni, kus Mari sai esimese asjana kätte mu Olaplexi ja valas selle Lendele pähe. “Mani peseb titat!” juubeldas ta taas.
Värvis ennast šokolaadipudinguga pruuniks. Üleni.
Proovis mingi tund aega mind lakkuda. Igasugustele palvetele ja ähvardustele lõpetada jäi kurdiks.
Sülitas kõikidesse mu jalanõudesse, mida ta leidis. Põhjendus? “Mari peseb”. Enda omi ta nii pesta ei soovinud. Nojah, nüüd käin siis ringi, kuivanud süljelarakad saapas. Mis seal ikka.
Solvunud, et meil boilerist soe vesi otsa sai ja vannis külm vesi oli.
Käinud mulle ajudele sellega, et tahab süüa ainult kommi ja saia ja telekast vaadata ainult peppat ja üldse SEE ON MANI TELEPU!!!! kisamisega. Nagu jeesus kristus magdaleena, jumal, ei, miks!! :D

Mida Lende sellel ajal tegi?
Nuttis, sest tal oli nina kinni.
Nuttis, sest tal on vist mingi hammas tulemas.
Nuttis, sest talle pritsiti kodukeemiat pähe (õnneks looduskraam, aga no ega tema teadnud).
Nuttis, sest ei saanud kogu aeg süles olla.
Nuttis, sest mega uni oli.
Nuttis, sest magada ei tahtnud.
Nuttis, sest kõht oli tühi,
Nuttis, sest sööki pressiti.

Mul oli ausalt selline tunne lõpuks, et ma kirjutan presidendile ja nõuan kõikidele üksikvanematele medalit. Ausalt. Suur medalit. Ma olin lihtsalt nii surnud sellest kõigest ja ma pidin veel tööd tegema, süüa tegema, koristama, pesu pesema ja elus püsima. Tundus MEGA VÕIMATU. Kardo oli lubanud tagasi olla pühapäeval kell 6. Kell 8 hakkas mul juba üks silm tõmblema. Lapsed olid 90dat korda päevas vanni pandud. Kes enam mäletab, millega ennast kokku määriti või millesse astuti. Saatsin Kardole fb kirja. Ise mõtlesin, et ju ta nüüd iga sekund sisse astub.

Kell 12 tuli Kardo. Ma ausalt arvasin, et ma söön ta näo ära!! Lapsed kriiskasid voodil ja Mari hüppas üles-alla. “SEE ON MANI VOODI!” naeris Mari.

Mul oli ausalt tunne, et kui keegi veel ühe korra mulle “emme-emmme-emme-emme- EMMMM-MMMEEEEE, EMMM-ÄÄÄÄÄÄÄ!” kriiskab, siis ma torkan endal pastakaga kõrvakiled läbi ja istun rahulikult seina vaadates edasi :D

nädalavahetus üksikemana

Kardo läks selleks nädalavahetuseks Räpinasse sõbrale külla. Eks see elukorraldus on natukene harjumatu, sest tavaliselt on meil täiskasvanuid rohkem kui lapsi. Et ma päris üksinda ei oleks, tuli mul mõte reedeks Triinule külla minna. Nagu ikka, jätsin kõik viimasele minutile, mistõttu hakkasin lapsi riidesse toppima, asju pakkima ja taksot tellima jumala viimasel minutil. Buss väljus 16.00, meie jõudsime bussijaama 15 mintsa enne. Olin endaga üsna rahul, et jõudsin nii palju varem, et saan veel rahumeeli kuskilt piletid osta ja…Selgus, et piletid olid otseloomulikult välja müüdud. Tore. Lihtsalt tore. Järgmine buss, 16.30 – ka välja müüdud. Mõtlesin, et mida nüüd eluga edasi teha. Lende jorises turvahällis ja ühtäkki karjatas Mari: “PISSILE!”.

Jooksime siis ruttu bussijaama vetsu, loomulikult olin ma just siis pannud lastele nende matchivad jumpsuitid selga. Koorisin seal Mari riidest lahti, hakkasin kotist münte otsima, kui Mari sealt ukse vahelt juba sisse pressis ja pissile jooksis. Kohale tormas mingisugune vana naine, kes muuseas ei töötanud seal, vaid oli niisama aus kodanik, kes leidis, et ma põhimõtteliselt varastan, kui kolmeaastane nüüd tasuta pissile sai. Paber ju maksab ja vesi maksab ja mina tahan muudkui sohki teha ja varastada, kujutage ette. Pomisesin oma kotis sobrades, et ma ju otsin rahakotti, et laps ei jõudnud enam lihtsalt kannatada, Lende samal ajal röökis juba nagu ratta peal ja tahtis turvahällist välja saada, sülle. Mutt karjus. Lende karjus. Siis hüüab Mari WC sügavusest “emme, kaka tuli!” ja hakkab palja peega minu poole jooksma, et ma ta tagumenti pühks. Oli isegi vetsust täpselt ühe ruudu vetsupaberit ka kaasa tassinud.

“Näete, paberit võetakse veel kaasagi, ise ei maksa sentigi!” kraaksus mutt ustavalt mu kõrval.

Mul viskas ikka kopa kohutavalt ette. Ma ütlesin talle, et kui ta ilmtingimata siin mu kõrval nagunii seisab, siis olgu tast vähemalt mingit kasugi. Tõstsingi lihtsalt naglalt talle Lende sülle, palusin Maril ukse taga oodata ja mitte välja tulla, maksin masinasse raha, astusin sisse, pühkisin persse, pesime käed ja tulime välja. Võtsin muti käest Lende. Muuseas kumbki enam ei karjunud. Ei mutt, ega Lende.

Olukord tundus juba palju parem, hakkasin siis oma asju seljakotti tagasi viskama, mis ma paanikas vetsupõrandale maha visanud olin, kui avastasin, et Mari oli leidnud maast asjade seest kamapallide topsi, selle ümber ajanud ja sõi otse bussijaama peldikupõrandalt peoga kamapalle.

Istusime siis natukene vetsu ukse taga pingil ja pidasime plaani, mida edasi teha. Ega olndki midagi teha, kui takso tellida ja koju tagasi minna. Mari enne poseeris natukene. Temal oli vähemalt tuju hea, mis seal ikka.

Selline oli siis lugu, kuidas me peaaegu Triinul külas käisime. Ahjaa, eile suutis Lents vist mingit hammast kasvatama hakata, sest ta on öösel 0% maganud ja tahab ainult süles olla. Oh seda õnne ja rõõmu. Kardoooo-oooo-ooo, tule juba koju!

11 kuud armastust

Tere Lents! Ei ole minust siin kaua kirjakirjutajat olnud, aga täna mõtlesin, et võiks mõned andmed kirja panna. Muidu jälle tulevikus ei mäleta. Viimasel ajal on juhtunud palju olulisi samme. Näiteks onu Kauri pulmas (28 juuli) omandasid sa oskuse minna käpuli asendist istuma. Ja Saaremaa Merepäevadel (12 august) õppisid sa tasapisi roomama. Augusti lõpus tõusid sa esimest korda iseseisvalt püsti, seda täpset kuupäeva ma isegi ei mäleta. Ja nüüd sa siis roomad ringi, üritad vaikselt kõndima õppida ja lobised ööd-päevad läbi.

Kindlasti oskad sa öelda mämm-mämm, kui kõht tühi on, aga kui kurb meel on, siis ütled minu meelest “emmeeeee!”. Üldse on mul hea meel näha, et just minusugune armuline daam sinu lemmikinimene maailmas on. Mõnikord on nii suur emmekas peal, et ma ei või isegi toast lahkuda, ilma, et sa nuttes mulle järele ei liipaks kuidagi roomates. Anna andeks, see on lihtsalt naljakas.

Hambaid on sul enne esimest eluaastat kaks alumist täitsa olemas. Kaalu 11 kilo. Pikkust 75 cm. Riidenumber on 80, lihtsalt kui sind juhtumisi sellised numbrid huvitama peaksid.

Suur õde on sulle õpetanud igasuguseid vajalikke asju. Näiteks seda, et kui keegi sind riietada/pesta tahab, siis tuleb täiest kõrist vihaselt KARJUDA. Ei, mitte nutta, vaid konkreetselt ikka läbilõikavalt selle häbematuse peale röökida. Arusaadav, juba su õele on terve elu meeldinud alasti olla, ma isegi ei hellita lootust, et sa kuidagi rohkem riiete peal väljas oleksid.

Naljakas on näha, kuidas sa oled nii erinev oma suuremast õest. Kuidagi nii…täiskasvanulik? Sa uurid pidevalt maailma. Tasakesti võtad uue asja kätte, proovid, kuidas maitseb, kas vastu lauda lüües häält teeb? Aga vastu põrandat? Ükspäev proovisid sa kaht vaarikat omavahel kokku lüüa, et mõista, kas need ka omavahel häält teevad. Ei teinud.

Söögist rääkides, sa sööd absoluutselt kõike. Ükspäev tellisin endale Argentiinast sinimerekarpe ja sa sõid mult pooled karbid käest ära. Samal ajal ahastas Mari su kõrval: “Eiiii Lende, öäkk!! Eiii! Lende ei taha!”, aga sina stoilise rahuga vitsutasid karpe, nagu oleks see kõige tavalisem söök ilmapeal.

Täielik sülenunnu oled sa ka. Üldse on kaks varianti – sa kas istud maas ja ukerdad maailma avastades ringi, või on vaja olla süles. Eelistatavalt minu süles. Ja sa oskad kallistada! Mari kallistas mind esimest korda vist kaheaastasena, kui sedagi, seega olin ma päris üllatunud, et nii väiksed ka kallistada oskavad. Ja mulle tundub, et sa üritad mulle musi ka teha. Küll suu pärani lahti, aga mis seal ikka.

Kuna sa praegu siin mu ees maas just istud ja Sudocremi vastu maad koputades omaette jutustad, siis meenus mulle su lemmiktegevus. Tõmbad näppudega üle suu ja teed seda puristamise häält, tead küll, mida ma mõtlen, eks. Kas sellele on üldse eestikeelne sõna olemas? Kui sa kunagi suur oled ja seda loed, siis ütle mulle, kas on sellele sõna olemas? Igatahes teed sa seda päevas tunde ja tunde. Muudkui purised omaette kuskil.

Mis veel…plaksutada oskad. Pakud teistele süüa (enamasti Lottele) ja naerad, kui keegi su pakutut vastu võtab. Lehvitad. Sikutad juustest. Patsutad kõike, mis silma alla satub. Mis ma veel öelda oskan? Tubli beebi oled! Parim beebi! Kõige rohkem punnis põskedega ja kõige pikemate ripsmetega ja kõige-kõige-kõigem beebi maailmas! Ja mõtle, vasti sa ei olegi enam beebi, kuidas see võimalik on?

Oeh, maailm on mu vastu nii hea olnud, et mu perekond on just nii ilus nagu ta on. Ja sina, Lentsuke, sobid meie perekonda nagu rusikas silmaauku. Meile oligi mõnda tõsisemat liiget ka vaja, mida need teised siin kogu aeg ikka naljatavad ja naeravad. Kuigi iga kord, kui ma tuppa astun, siis tuleb su näkku niiii suur naeratus, nagu sa tahaks öelda, et issand, see on ju seeeee naine! SEE NAINE, KEDA MA MAAILMAS KÕIGE ROHKEM ARMASTAN! Kuigi ma olen näiteks ainult korraks pissil käinud, mitte kaks kuud kodust ära olnud :D

Aga mis ma siin ikka lobisen, peaks hommikusööki tegema hakkama, sest jumal teab, et süüa sulle meeldib ja kuidas ma sind siis su viimasel minisünnal ikka nälgas hoian. Oeh, see aeg ikka lendab nagu rebane… Alles sa sündisid ja juba planeerin ma su esimest sünnapidu (mida sa saad veel pikki aastaid koos oma õega pidada;).

Peace out, musirull

mõtteid saatest

Eile oligi siis “Me saime lapse” esimene osa ja kuigi me käisime enne perega Seitsmestes juttu puhumas, siis tormasime meie ka koju, et järelvaatamisest saadet vaadata. Meid oli esimeses osas kõige vähem, mis on ka arusaadav, sest teistega oli enne sünnitust mitu korda kokku saadud, minul tulidki nad sama päev filmima, kui sünnitama läksime.

Mõned vead seal olid. Näiteks mu vanus. Ja see, et mu nimi pole pehme l’iga MaLLukas. Ja see, et Kardo ei ole elu sees olnud kuskil auto varuosade müüja :D Ja kui see intekas minu kodus oli, siis seal oli “üks tund sünnituseni”, mis tegelikult oli “neli tundi sünnituseni”.

Eks mulle natukene jäi Facebookist ette saatele tagasisidet ka. Paljudele vist ikka meeldis, nagu ma aru sain, aga muidugi oli ka neid “issand, jälle see mullikas läks labastama sünni imet”. Jeesus, ma ei tea, mis häda on mind eraldi välja tuua viie paari seast, samal ajal, kui mina olin ainukene, kes haiglasse kaameraid kaasa ei võtnud :D Ikka mina labastan ja olen, ah fuck it :D Õnneks sünnitus oli ainult esimeses osas ja ülejäänud viis osa on ikka elust beebiga. Ma ei tea, kas ka seda on võimalik labastada? Kui jah, siis võite kindlad olla, et seda me raudselt teeme, sest ega me vist kõige täiskasvanulikumad inimesed ei ole. Näiteks alles eile proovisime me Kardoga, kas Lende kandelina mind ka kannaks.

Ma ise hakkasin mõtlema, et kui ma oleks praegu rase (või rasedust planeeriv naine), et kas ma peale seda saate vaatamist kardasin rohkem. Kardan, et vist küll. Oh jeerum, kuidas üks seal möirgas! Kui keegi veel vaatas ja hakkas kartma, siis mõelge sellele, et minu viimane klipike haiglast oli tehtud vist tund peale sünnitust ja ma olin jumala elus! Eile just ütlesin Kardole, et kui ma peaks veel rase olema kunagi, siis sünnitust ma enam ei kardaks. Esimene kord oli suvaline ja teadmatu rapsimine, teine kord teadlik lõdvestumine, vaikselt uhhuutamine (ja pidurdamatu ropsimine) ja tehtud see oligi. Valus – jah, aga mida rohkem sa seda valu kardad, seda valusam on. Kahjuks.

Ja ei, ma ei hakka siin mingit tšakra või ma ei tea, mis muu avanemise juttu ajama, aga ausalt – kes hakkas kartma, ärge kartke! Mina näiteks olin kindel, et kõik läheb hästi ja noh, läkski! Muidugi nii see ka ei käi, et muudkui arva, et läheb hästi ja siis lähebki (nagu saatest näha, mõnel läheb väga kaua ja lõppeb ikka keisriga). Ma soovitan uurida oma emalt, kaua tema sünnitas. Siis saad päris hea aimu sellest, mis sind ees ootab. Minu ema on mõlemad lapsed paari tunniga saanud ja loodetavasti saan selle “õnne” ka oma tütardele pärandada.

Ühesõnaga, mulle saade meeldis. Saab nii paljude erinevate inimeste eludesse piiluda ja beebisid on ju ikka tore vaadata. Seega kelle jaoks see “avalik sünnitamine” seal jube labane oli, siis edaspidi meist enam keegi ei sünnita ja vaadake ikka edasi. Mina igatahes vaatan küll :)

Ps! Mulle meeldib, et minu thumbnail saates on see, kus ma JÄLLE olen super retakas :D Mul on mingi thumbnaili needus.

tore värk

Kui kunagi blogisin koolikiusamisest, siis kirjutas keegi kommentaari, kus ta märkis ära, et kui ta nüüd täiskasvanuna kuskil oma kiusajaid näeb, siis on ta esimene refleks ruttu minema joosta ja halb hakkab. Justkui nagu tema ise oleks midagi valesti teinud. Ma sattusin ükspäev umbes taolisse olukorda, kui ma poes käisin. Olime seal Kardo ja Lendega, kui ma ühel hetkel nägin seda skiso, kes mind pikalt painas. Reaalselt, see sõna skiso ei ole siin sõnakõlks, vaid on hullaris kinnitatud ja puha ja no arvestades, et ta saatis mulle (ja paljudele veel) öö jooksul sadu kirju, millest meeldejäävaim oli näiteks “ma loodan, et sul sünnivad edaspidi kõik lapsed surnuna”, siis ma selles diagnoosis ka väga ei kahtle.

Igatahes nägin ma teda seal poes ja mul hakkas lausa halb. Ma oleks ise nagu millegi pahaga vahele jäänud, ma jooksin Kardo juurde ja ütlesin, et issssand, seeeee naine on siin poes, appi, kui jubeee! Ma varjasin ennast puuvilja letis, kuni ta poest lahkus ja keeldusin enne isegi maksma minemast.

Täna läksin jälle poodi ja seal ta oli. Kuradi POE RÜÜS. Ehk siis ta nüüd töötab mu kodupoes. Great. Õnneks mul on siin teine kodupood veel, edaspidi käin siis seal, mis seal ikka.

miks sa otsa said vs saa juba otsa! #2

Kuna mul jälle jäid vannitoas mingid pudelid näppu, siis tuli mul meelde, et võin ju teilegi teada anda, mis head mul otsa saanud on. Allolev Kevin Murphy sinine šampoon (ja tegelikult ka palsam) on maailma parima lõhnaga. Okei, ma isegi ei tea, kumb minu meelest on parem, kas see riisipiima šampoon või see, aga no ma viimaste jäänustega pesin ükspäev pead ja Kardo nuusutas mind nagu lilleõit ja küsis, et ohhooo, mis uus parfüüm mul peal on. Ma nõustun, lihtsalt… mega hea. Ja otsas ta ongi. Tegelikult on sinises sarjas mingi juuksekreem ka, mis ka hästi lõhnab, aga kahjuks minu juustele liiga raske on ja need mega rasuseks teeb. Kes seda proovida tahab, siis mul vedeleb niisama üle. Vb sobiks kellelegi paksema juuksega?

Ma eelmine kord rääkisin nendest riisipiima asjadest ja et ma neid tellisin, miskipärast ma unustasin palsami tellida, võtsin hoopis kolm juuksemaski, šampooni ja kehakreemi. Noh, ütleme nii, et seda šampooni enam ei telliks. Lõhnab hästi, aga juba ebamugav välja raputada (pigistada ei saa) ja ei vahuta ka väga hästi. Kehakreemi saab sama kehvasti kätte, aga no see lõhn… Ma muidu väga ei kreemita ennast, aga sellega olen küll ennast kokku plätserdanud. Need küll ei kuulu asjade hulka, mis otsa saanud on, aga kuna juttu tegin nendest, siis rääkisin välja, kuidas kraam on ka.

Rääkides nüüd veel ühest asjast, mis otsas pole, aga noh, ma lihtsalt pidin imestama tulema. Nimelt mul peale silmaoppi aeg-ajalt tõmbab silmad kuivaks ja tahaks midagi silma tilgutada. Tavaliselt olen visiini pannud, see maksab mingi 5-6 euri. Nägin telkust reklaami, et oo uus silmavärk, lausa silma ei pea isegi viitsima lahti teha (kes viitsiks, eks :D). Mõtlesi apteegis, et okei, proovin siis ära, et eks ta raudselt on kallim, aga noh, proovin ära. Saate aru, palju see maksis?! Ma siiani shokis. 27 euri!!! See on vanas rahas VIISSADA KROONI silmatilkade eest. Hesus neitsi maarja. Never again.

Ja see on mu see vihavaenlane, mis otsa ei saa. Ma oleks nagu totaalne suuhügieenivastane, sest eelmine kord oli mu vihavaenlaseks see liivaga hambapasta. Muuseas sellega juhtus see ka, et peale seda posti ma mõtlesin, et mida ma piinan ennast, et mul on ju normaalne hambapasta ka olemas ja lihtsalt viskan selle ära. Õhtul hambaid pestes avastasin, et ma viskasin selle normaalse ära ja pidin ikka selle kuradi liivasodiga hambaid pesema. Aga see suuloputusvahend maitseb nagu mingi imelik odav viin :D