Mariann Kaasik's Blog, page 189

beebifotograaf Mallukas

Uskumatu, kuidas ikka ajaga muutuvad igasugused mõtted ja arvamused.  Eks elu õpetab onju. Ma siin just lugesin enda kunagisi sissekandeid fotograafia teemadel ja mõtlen, et noh, tore, et mina ka arenen või nii. Ega pahaks panna saa, aga iga asjaga on ju nii, et alguses peadki hinna suhtes tagasihoidlikum olema ja mida rohkem oskad, seda rohkem küsida võib.

Eelmine talv kirjutasin ma, et ma ei küsiks kunagi beebide pildistamise eest rohkem kui 50€, aga ometi pean ma oma sõnu sööma. 50€ tunnis on ikka naeruväärselt vähe…Nüüd. Alguses oli konkreetselt nii, et ma tegin neid pilte oma lastetoa põrandal ja suvalise taustaga, töödelda ma ka väga ei osanud, midagi sudisin seal ja ma julgen arvata, et töötlus võttis mul maksimaalselt pool tunnikest, kui sedagi. Miks ma enam 50€ eest beebisid pildistada ei taha?

Ühe sõnaga võiks selle kokku võtta “maksud”, aga kui ma natukene pikemalt seletan, siis on nii:

Kui inimesel on kella 12ks aeg, siis mina alustan kell 11 sellega, et sätin stuudiotoa valmis, panen puhuri tööle, et see beebile soe oleks. Valan kannu vett, et värskel emal kogu aeg juua oleks (sest mul endal oli imetamise alguses pidevalt tunne, et ma kuivan ära). Valmistan ette paar set’i ja noh… panen püksid jalga ja teen endale ka mingi näo.

Tund pildistamist venib alati 15-20 min pikemaks, sest ikka on vaja beebile süüa anda, uuesti riidesse panna, juttu puhuda, taksot oodata jne. Sinna otsa lisa veel paar tundi töötlemist ja nii tulebki see, et ei ole see midagi tund aega “klõpsutamist”.  Nii mina, kui ka mu stuudioke areneb pidevalt. Kogu aeg täieneb see erinevate aksessuaaride, kangaste, karvade, mütsikeste ja komplektidega. Ma saan täitsa aru, miks vastsündinute fotograafia on kallis. See on aeganõudev ja see ei ole igaühele.

Ma praegu googeldasin natukene ja kõige odavam, mis ma leidsin, oli 150€, kõige kallim ikka vana-hea Teesi, kelle juures maksab nüüd beebi fotoshoot 450€. Ma ei hakka ennast nende teistega võrdlema. Ma muidugi ei ole veel absoluutselt nii hea ka, aga ka minu stiil on teistsugune. Ma mäletan, et fotokursusel õpetati, sada reeglit, mis beebidega on. Sõrmed sirgu, käsi ei või rusikas olla. Parem oleks kui magab (isegi kui tund aega ainult kussutad ja ei teegi pilte), täiuslikus keras, täiuslikult korvikeses.

Ma proovin alati selliseid teha, kuid enamasti proovin  ma tabada hetke. Ema lapsele musi tegemas. Isa lapsukese põske paitamas. Beebi uudishimulikult ringi uudistamas, isegi, kui ta käed on rusikas, las olla. Beebi südantlõhestavalt nutmas, et emal oleks kunagi vaadata, mis näoga väike viiepäevane beebi maailmaga suhtles, kui paha tuju oli. Igasuguseid momente, mis ei mahu nende täiuslikkuse raamidesse, aga on vanemate jaoks ometi nii erilised.

Ma toon ühe näite Fotostuudio Fotopesa fotograafi Sigridi tööst (sest ta oli ainuke, kelle käest ma küsisin, kas ma võin kasutada, teisi ei hakka siin küsimata näitama). Lisaks oligi just Sigrid minu koolitaja ka, kes mulle neid ideaalsuse trikke õpetas. Mina lihtsalt ei võtnud vedu :D

Ma lihtsalt võrdlen neid kahte ja ma tean, et enamik beebifotograafe ei annaks minu valitud pilti elusees kliendilegi. Rusikas käsi ja lõigatud pea ja… Mis iganes veel häirida võib, eksole. Sigrid võtab oma shuudi eest umbes 320€, mina 50€. Ma ei tahaks küll siin oma saba kergitada ja kindlasti ma ei olegi samal tasemel, mis Sigrid, aga ma ei leia, et ma nüüd nii palju ka kehvem oleks, et temast 6x vähem raha küsida? :)

Pikk jutt kokku võtta, mul on uus hinnakiri:

VASTSÜNDINUD BEEBI MINIPAKETT 80€ (30 min), mis sisaldab:

*Vähemalt 15 järeltöödeldud digitaalfaili (nii veebi- kui ka trükimõõdus)

*Vähemalt kaht set-upi beebi jaoks, lisaks mõned perepildid ja pildid emme-issiga. Lisaks mõned emotsioonipildid.

*Kõikide aksessuaaride (kombed, seelikud, mütsid, karvad, wrapid, voodid, tekid, mänguasjad) kasutamist.

*Igasuguste elukogemuste ja naljakate lugude rääkimine pildistamise ajal, et igav ei oleks.

*Harukordset võimalust pärist teistele rääkida: “Saad aru, see Mallukas on päris elus isegi jumala normaalne inimene!”

VASTSÜNDINUD BEEBI TÄISPAKETT 130€ (1,5-2h), mis sisaldab:

*Vähemalt 30 järeltöödeldud digitaalfaili (nii veebi- kui ka trükimõõdus)

*Vähemalt nelja set-upi beebi jaoks, lisaks kindlasti perepildid ja pildid emme-issiga. Lisaks erinevad emotsioonipildid ja detailifotod.

*Kõikide aksessuaaride (kombed, seelikud, mütsid, karvad, wrapid, voodid, tekid, mänguasjad) kasutamist.

*Igasuguste elukogemuste ja naljakate lugude rääkimine pildistamise ajal, et igav ei oleks.

*Harukordset võimalust pärist teistele rääkida: “Saad aru, see Mallukas on päris elus isegi jumala normaalne inimene!”

ÜLE KUU VANUSE BEEBI PAKETT 100€ (1h), mis sisaldab:

*Vähemalt 20 järeltöödeldud digitaalfaili (nii veebi- kui ka trükimõõdus)

*Kuna suuremad beebid ei pruugi kõikidesse asjadesse mahtuda, siis anname endast parima ja proovime leida erinevaid set-upe ka suuremale beebile. Suurema rõhu pöörame siiski beebile emme-issi käes. Suuremate lastega, kes oskavad istuda, saame kasutada erinevaid taustasid ja aksessuaare. Lisaks loomulikult emotsioonipildid.

*Kõikide aksessuaaride (kombed, seelikud, mütsid, karvad, wrapid, voodid, tekid, mänguasjad) kasutamist…Kuhu beebi loomulikult veel mahub!

*Hea ilma korral paari pilti ka õues.

*Igasuguste elukogemuste ja naljakate lugude rääkimine pildistamise ajal, et igav ei oleks.

*Harukordset võimalust pärist teistele rääkida: “Saad aru, see Mallukas on päris elus isegi jumala normaalne inimene!”

BEEBI OMAENDA KODUS 150€ (1h), mis sisaldab:

*Vähemalt 30 järeltöödeldud digitaalfaili (nii veebi- kui ka trükimõõdus)

*Nende aksessuaaride (kombed, seelikud, mütsid, karvad, wrapid, voodid, tekid, mänguasjad) kasutamist, mille ma endaga külla kaasa vean. Samuti võtan kaasa valgustid.

*Igasuguste elukogemuste ja naljakate lugude rääkimine pildistamise ajal, et igav ei oleks.

*Harukordset võimalust pärist teistele rääkida: “Saad aru, see Mallukas on päris elus isegi jumala normaalne inimene!”

*Veel harukordsemat võimalust kunagi oma lapsele pilte näidates rääkida, et näed, see oli sinu elutuba, kui sa beebi olid ja näed, siin diivanil meeldis sulle multikaid vaadata ja näed, selle voodi hüppasid sa kunagi oma sõbrannadega sodiks. Kodused pildid erinevad küll sätitud stuudiopiltidest, kuid annan kodus parima teha mõlemat. Nii sätitud, kui ka kodusemaid ja toredaid pilte teie igapäevaelust.

KÕIKIDELE PAKETTIDELE RAKENDUB 20€ SOODUSTUST, KUI VANEMAD LUBAVAD VALITUD FOTOSID KA FOTOGRAAFIL KASUTADA (Facebook, portfoolio, fotoblogi).

Vot tak. Ahjaa, mõnikord harva pildistan ka sünnitust (ühte piltideseeriat saab näha siin), aga see on pigem harva ja väga seda ei promoks veel hea meelega. Mul on paar tükki tulemas, ehk tulevikus räägin jälle muud juttu. Ja kes tahab rohkem minu tehtud pilte näha, siis võid kiigata mu fotoblogisse www.mallupildid.com.

PS! Täna tehti meile Fotoraadiga veel eriti äge stuudiopakkumine, mida esmaspäeval vaatama lähme. Pakkujaks oli keegi blogilugeja abikaasa, niiet aitäh blogilugejale ka siinkohal!

Ja kui on tahtmine beebiga pildistama tulla, siis kirjuta mulle ikka aadressil marianntreimann@gmail.com. 

me saime lapse

Kuulge, homme juba hakkab TV3 näitama seda sarja, kus me eelmine aasta kaasa lõime. Esiteks tahaks kohe ära mainida, et kuigi saate nimest arvavad paljud, et see terve hooaeg räägib lapse SÜNDIMISEST, siis tegelikult julgen ma arvata, et nendega saab esimese osaga juba ühele poole. Minul ei tulnud mingit võttemeeskonda haiglasse kaasa (nad isegi ei küsinud), aga eks nad seal mingisuguseid laivi katkendeid kasutavad (nagu ma reklaamis nägin). Enne, kui ma haiglasse läksime, siis tuli meeskond meile külla ja vaatasid, kuidas ma viimaseid asju pakin jne. Tegelikult pidid nad üldse järgmine päev tulema tegema seda klippi, aga kuna ma juba suht valudes olin ja sünnitama hakkasin, siis nad kiirustasid kiirelt siia, et saaksid paar kaadrit enne, kui ma veel rase ka olen.

Sellega oli selline naljakas värk, et kui nad tulid, ei olnud mul hullu midagi, teate, selline päevadevalu moodi asi ja pigem olin ma hästi põnevil ja õnnelik, et jee, täna saab Lendet näha. Küll aga juhtus nii, et mida kaugemale see kell tiksus, seda valusam mul hakkas ja sellega seoses meenus ka mulle see TUNNE ja arusaam, et okei, siit läheb edaspidi aina valusamaks ja hullemaks. Siis kadus mul see põnevus ja õnnetunne ära ja asendus une, kurbuse ja paanikaga. Ma ei tahtnud ju sünnitada! Mu viimane mõte oli, et äkki, kui ma ennast ei liiguta, siis lähevad valud üle ja saab veel paar päeva edasi lükata, aga noh… see ei käinud kahjuks nii.

Samal ajal kui ma nende mõtetega maadlesin ja pisaraid tagasi hoidsin, ajas võttemeeskond mulle mingit käojaani, et kuule tule seisa siia kööki ja teeskle, et sa keedad teed vms ja ma olin selleks ajaks juba 18 korda öelnud, et kuulge, ma ei taha enam, te pidite pooleks tunniks tulema, MA TAHAN ÜKSI OLLA, mitte siin teeselda, et ma keedan teed. No ja siis ma murdusingi ja saatsin nad konkreetselt persse ja ütlesin, et nad mu kodust välja kaoks. Ma loodan, et seda kohta sisse ei jäeta, sest ma olin juba mega paanikas ja ma ei soovinud, et mingi võõras mees oma kaamerat mulle näkku suruks.

Mul tuli veel ema siia, kes ütles, et ma vist peaks haiglasse minema, aga mina olin nii kinni oma mõttes, et ma teen veel kiire uinaku, et ma ei pannud ta soovitusi tähelegi. Kuni siis kell kolm ma tõusin püsti, et vetsu minna ja sain aru, et ma ei suuda põhimõtteliselt kõndidagi. Eks ma siis kobisin pooleks neljaks umbes ikka haiglasse (nuttes). Tegin paar laivi (vist ka nuttes). Ja 18.44 oli Lents juba meiega, nii et pikka pidu ei olnud õnneks. Lents oligi sündinud!

Mõneti on päris tore, et meid niimoodi viis-kuus kuud filmiti. Ma ise ei mäleta sellest ajast mitte kui midagi. Ainult see meenub, et kui nad esimene kord meid koju filmima tulid, siis ma üritasin parasjagu Lendele süüa anda ja see oli NII RÄME VALUS, nagu keegi nüliks žiletiga mu nibust väikseid viile maha. Aga üldiselt ma ei mäleta peaaegu midagi enam nendest alguskuudest, nii et loodetavasti on endal ka tore vaadata. Selle miinusega, et ma tegelikult ei salli enda telekast vaatamist ÜLDSE. Mistõttu teeb veel imelikumaks asjaolu see, et ma pidevalt kuskile telekasse ronin. Ma olen üldse selline… kahe otsaga inimene:

Ühesõnaga on nii, et homme oleme kutsutud seitsmeste uudiste stuudiosse ja peale seda, kell 20.00 hakkabki esimene episood sarjast “Me saame lapse”. Kes teist seda vaatama plaanivad hakata? 

Ja kui ma juba siin postituses korra sõna “nibu” kasutasin, siis ma pean kiirelt halama. Ma olen juba varsti pea aasta harjunud olnud sellega, et mu rinnad ei kuulu mulle ja see on täitsa okei, enamasti. Küll aga oli ÄÄRMISELT EBAMUGAV ärgata täna selle peale, et keegi lakub mu nibu. Okei, väga imelik oleks selle peale nagunii ärgata, oleks see Lende või Kardo või jumal teab kes, kellel tuleb selline mõte. Täna oli see mu kass.. Ma ärkasin selle peale, et mu kass lakkus mu rinda…. EIIIIIII! Ma tunnen ennast nats molestituna.

no fear

Ma nägin täna öösel unes, et ma olin kuskil reisil koos mingite blogijate ja sõbrannadega. Helevalguse Katrel vedas ja ta sai osta 50 euroga komplekti, kus sees oli puidust jalgratas suurtele ja teine lastele, puidust häll, lastele võrevoodi ja söögilaud toolidega. Ma olin unenäos nii kade, et jooksin mööda tänavat, et ehk on kuskil veel selliseid häid diile. Lõpuks jõudsin ma mingisugusesse keldrisse, kus olid imelikud tunnelid. Ma jalutasin seal ringi, et väljapääsu leida, kui ma hakkasin kuulma imelikku kähinat, mis mind hirmutas. Otsisin veel paanilisemalt väljapääsu, kui ühel hetkel mõistsin, et see käin tuli ühe mu tuttava seest, kes kuskil nurgas vereloigus lebas, sest teda oli koer rünnanud.

See oli nii haige, sest ma hakkasin üle keha värisema ja tahtsin appi karjuda ja ukseni jõuda, aga verest tilkudes hakkas mu sõbranna appi karjudes minu poole roomama ja ma lihtsalt tardusin ja ei suutnud enam liigutada, ega joosta, ega miskit. Täiesti halvatud.

Ühesõnaga kuidagi sain sealt välja ja ühel hetkel ma nägin, kuidas mingi üüratu laine tuli üle linna ja kõik uputas ja ujus. Mulle tundus, et ma olen lihtsalt lõputus ookeanis ja see oli nii õudne, et… Ma üldse olen tihti vett unes näinud ja kardan küll vett ja uppumist (kuigi ma oskan tegelikult väga hästi ujuda, kuradima 9 aastat ujumistunde), aga seekord oli mu paanika, et kus mu lapsed on? See oli lihtsalt niiiii õudne, et ma tegin silmad kell 7 hommikul lahti ja enam ei läinudki voodisse tagasi.

Selle segase sissejuhatuse juurest päris teemani – ma hakkasin hommikul mõtlema, et mida ma kardan. Kõrgust nagu kardaks, aga ometi mitte väga paaniliselt ja kui vaja on, siis elan üle kõik kõrgused. Keegi kirjutas kuskil blogis, et kardab, et teeb midagi lihtsalt kogemata ja lolli peaga. No ala, et ronid kõrgustes ja äkki korraks paned silmad kinni ja tasakaal kaob ära ja kukud surnuks. Seda ma kardan ka!

Aga mingisugused ämblikud.. Pheeh, no ei ole mega õnnelik neid nähes, aga ära ka ei sure. Mida veel kardetakse? Ma isegi ei tea, ma vist ainult ära surra kardangi :D

Ei, eksin! Kui ma olen vees ja mingi kala mind puudutab, siis see on super räme! Ja öösiti jalga voodi kõrvale maha ei pane, vaid hüppan eemale, et koll mind puudutada ei saa#kahelapseadekvaatneema.

Mida teie kardate?

elu plaanimisest

Kui palju teie oma asju ette planeerite ja suuremaid tulevikuplaane teete? Ja mis kõige täitsam, kui palju nendest ka tõepoolest täide läheb? Mina isiklikult olen jube kehva planeerija ja kuigi häid mõtteid aeg-ajalt tuleb, siis võib vabalt juhtuda, et poole peal kaotan ma huvi plaanidega jätkata.

Hetkel on tulevikuplaane nii palju, et lähme käime Tenerifel ära ja siis tahaks Fotoraadiga koos mingi stuudio leida, kus koos pildistada saame. Ma ei kujuta muidugi ette, millal see päriselt juhtuma saab, sest meil oleks vaja leida mingi hea koht, mis meile kõigile sobib ja vastaks meie miljonile nõudmisele.

Suurem küsimus on see, et kui Kardo isapuhkus läbi saab, mis siis juhtuma peaks? Mulle meeldib, et Kardo meiega kodus on ja kui mina hakkan rohkem stuudios asjatama, siis on nagunii vaja, et üks vähemalt last hoiaks. Kas see suurem stuudiotamine ka sama suure sissetuleku tooks kui Kardo palk, ma ei teagi. Vast ikka.

Ega ma ühest küljest väga muretseda ei viitsi, eks elu näitab, mis saama hakkab, aga vahepeal tekib küll mõte, et kas peaks kuidagi rohkem plaanima? Ja mis see rohkem plaanimine ikka tegelt annaks, öeldakse ju, et jumal naerab kui inimene plaane teeb. Kes üldse iial ette teab, mis elu kõik tuua võib.

Mõnikord mõtlen ma siiani, et kelleks ma küll suurena saan.

Kui suured planeerijad olete?

ega see Eesti inimene on külm ja kalk!

….NALI! Nii palju, kui mina ringi vaatan, siis inimesed minu ümber on südamlikud, hoolivad ja aitavad alati, kui võimalik on. Iga kord, kui ma olen oma lugejatele jaganud kellelgi lugu, kes abi vajab, tõttavad kõik appi! Ausalt, seda on nii äge näha. Näiteks hiljaaegu mainis üks naine kommentaariumis, et palju kooliks vajalikku saab mitme kuu peale ostetud, sest korraga pole võimalik  -kohe panid kõik õla alla ja lapsed said uued jalanõud ja koolikotid. Nagu naksti.

Ja nüüd Aleksander, vanaisa, kellelt kaagid varastasid pea 900 eurot. Ta läks täna siis pangaautomaati vaatama, et palju raha tulnud on. Tal nimelt oli vaja südamerohtusid osta ja lootis, et ehk on natukenegi tiksunud kontole. Suur oli tema üllatus, kui ta avastas, et tänaseks on head inimesed kandnud talle 1753€!

Ta oli lausa nii õnnelik ja tänulik, et ei teadnudki kohe, mida teha, raha tuli pea poole rohkem, kui vaja oli. Aleksander tahtis nüüd kedagi vastu aidata, sest vett peab fakt, et heategu sünnitab heateo. Nii pakkusin ma välja, et ehk kannab ta siis 100€ naisele, kelle hirmsat lugu mina FBis ringlemas nägin (nende kodu on elamiskõlbmatu majavammi pärast!). Seega kannab Aleksander homme oma tütre abiga Õnnele raha. Ise ta ei oska, sest netipanka tal ju ei ole. Ülejäänu kohta ütlesin ma Aleksandrile, et jätku heaga endale, vaevalt, et keegi oma kingitust tagasi tahab. Teate, mis Aleksander tegi? Maksis ära oma ainsa võla! Ma ju mainisin eelmine kord, et suurem summa oli härral selle pärast sulas käes, et tahtis selle välja võtta ja oma tütrele kodu ostmiseks anda. Kuna sellest jäi veel puudu, siis laenas vanahärra veel 1000€, et tema lapselapsed saaksid lõpuks oma kodu. Ja nüüd saab Aleksander selle võla ära maksta.

Vot, kuidas te musirullid nüüd aitasite. Vanaisa Aleksander sai oma raha tagasi, ta sai nii palju toetust võhivõõrastelt, ta sai aidata oma tütart, ta tütar oma lastega said oma kodu, nad on kõik võlavabad ja lisaks sai abi ka täitsa teine abivajaja. Ma loodan, et ka tema probleem majavammuga saab lahendatud. Headus sünnitab head, see jutt on sellest ehe näide.

Ja te mäletate ju, kui kurb vanaisa Aleksander eelmisel pildil oli, eks? No vaadake, kui õnnelikuks te ta tegite! Ta ajas lausa pildi jaoks habemegi ära :D! Tütar Merle rääkis, et isa on nagu uus inimene, aina naeratab ja on näha, et suur kivi tema südamelt on langenud.

Ausalt, aitäh kõikidele, kes aitasid jagades või rahaga. Te olete nii armsad ja see heategu tuleb teile kindlasti ringiga tagasi!

fml

Täitsa lõpp. Elutoas haiseb midagi ja ma ei suuda leida, misasi ja kus seda imelikku haisu tekitab. See ajab mind lihtsalt vaikselt hüsteeriasse, sest ma olen käpuli kõik võimalikud ja mittevõimalikud kohad läbi roomanud ja nuusutanud, aga ei. Lihtsalt ei leia seda kohta, kust see kuradi hais tuleb.

Elu lastega. Ükspäev hakkasin saabast jalga panema ja leidsin selle seest pooliku näritud kurgi. Teine kord leidsin Mari taskust hallitava tomati. Mingi hetk hakkas Kardo arvuti taga istudes kurtma, et räige kusehais käib üle pea. Ma soovitasin ennast siis mitte täis lasta *hehe, sest ma nii humoorikas* kui paari päeva pärast ei suutnud ta enam seda haisu taluda. Ta oli enne ka muudkui otsinud, aga tulutult. Aeg oli drastilisemaks sammuks ja nii lükkaski ta mööbli eemale, et avastada kapi alt tagasihoidlik loik, mis seal oma elu elas. Vähemalt sai sellest haisust lahti.

Paistab, et peame samasuguse dramaatilise sammu tänagi ette võtma ja kõik mööbli mai tea kuhu ära nihutama, sest see hais ajab mind juba hulluks. MISASI see olla võiks? Toit? Mingi mähe? Laip? Misasi?!

Üldse tundub mulle, et mu kodul on kaks olekut – täiesti korras ja puhas vs totaalne kaos. Mõnikord on nende kahe oleku vahe tundide küsimus. Minu meelest alles üleeile oli terve maja täiesti korras. Nüüd on igal pool mingid pestud riiete kuhjad, mu organiseeritud kapp ja riiulid on KAUGEL korras olekust ja üldse mingi… porno toimub siin :D See hais on lihtsalt viimane piisk karikas. Peaks vist koristama hakkama….Aga telekast tuleb How I Met Your Mother ja ma ei viiiiitsi liigutada. Lastetoas oleks nagu pomm plahvatanud, meie magamistuba on nagu riidekuhi, ülemise korruse esik on riideid täis, köök on nagu mingi õuduste allee ja…

Huvitav, millal Mari nii suureks saab, et ma saaks teda delegeerida korralikult koristama :D

Enchantimaliside nukumaania

Mulle kirjutas üks firma, et tahaks Marile kingituseks mingid uued nukud, Enchantimalsid, tuua. Ei mina tea sellest nukumaailmast eriti midagi, sest väiksena ma väga nukkudega ei mänginud. Beebinukke olen ma pmst terve elu paaniliselt kartnud. Lapsepõlves vist siiski paar barbit mul oli, aga need suutsin ma nii ära retsida, et osad jäidki minu mäletamist mööda karbi sisse kapi otsa, sest ema neid mulle kätte ei andnud.

Enne, kui Lende sündis, ostsin ma sellegipoolest esimese beebinuku. Noh, et ta harjuks “titaga”. Mari peksis teda peaga vastu seina ja üritas vanni uputada, mis mulle tulevase õesideme kohta just palju ilusaid väljavaateid ei andnud. Mingi hetk ostsin talle ka selle eesti keeles rääkiva nuku, aga see ei pakkunud Marile eriti huvi, Lendele isegi on see nüüd põnevam tundunud.

Ühesõnaga, ma ei lootnud, et Marile need nukud üldse huvi pakuvad, aga pean nüüd oma sõnu sööma. Andsin talle karbi nukkudega kätte ja kohe tuli sealt: “Ooooooo…. vauuuuu….nuku! Linnu! Kutsu! ATAS!”

Mõnikord on sellel suslikul ikka eriti inglikese nägu ees :D Kingipakki avamas

Ohhhooo, mis siin sees on!

Üks anti Lendele, aga ülejäänud lohistati “MANI OMA” inina saatel beebist kaugemale :D

“Ei saa ahti!!” kurtis ta ja üritas pakki lahti närida :D

Nii tore, et nukul ja loomal mõlemal ikka rattaga sõitmiseks kiiver ka peas on, nagu peab!

Teeb nukule kalli-kalli

Musi ka!

Mari arusaam kenast naeratusest :D

“Ou Mari, näita mulle ka, mis sul seal on!”

Linnule ka musi

Need Enchantimalsid on tegelikult päris nunnud ja mul on vähemalt hea meel, et nad mingid koletised ei ole, nagu vahepeal moes olid. Ja olgem ausad, et ma vist ise ei ole väga õige kriitik ka, sest ega mina ei oska neid nn lapse pilguga vaadata. Küll oskan ma ette ennustada, et mängima pean ma nendega lähitulevikus väga palju, sest Mari on nendest täitsa vaimustuses.

Suuremad lapsed saavad ehk juba rohkem ka sellest taustaloost ka aru, et tegu on armsa tüdrukute sõprusringkonnaga, kellel on kõigil omad armsad lemmikud. Nende tegelastega saab lähemalt tutvuda ja vaadata eestikeelseid filmikesi tegelastest SIIT. Mari sellest veel maad ega matsu ei jaga, aga mängida meeldib sellegipoolest.

Mis mulle vanemana meeldib, on see, et nukkude kollektsioon ei ole absurselt suur, et peaks endale kogumise mõttega miljon nukku ostma. Neid vist ongi ainult mingi alla kümne erineva+ siis on nende maju ja muid selliseid lisadega komplekte ka. Ma Juku poest vaatasin, et need nukud on u 13€ tk, aga neil on seal praegu ale ka, et kõik asjad on -20% (näiteks selline). Tegelikult müüakse Enchantimalse veel Tallinna ja Tartu Kaubamajas, XS mänguasjades, Selverites ja Maksimarketites.

Kas tahaksid oma lapsele ka vahvat auhinda? Vali endale nende kodukalt kaks nukku välja SIIT ja jäta kommentaariks, kas teie lapsele meeldib nukkudega mängida? Juba uuel teisipäeval loosin võitja! Ilusat nädalavahetust teile, me nüüd lähme paneme nukud kordamööda “attaga sõitma!” :D

 

kes see varastab vanaisalt?!

Püha jeesus, mis ilmas me elame. Paar päeva tagasi kargas mulle facebookis ette lugu, kuidas üks vana onu võttis pangaautomaadist raha välja ja mingid naglad võtsid talt lihtsalt raha ära. Postitus oli ise selline:

Eile, 29.08 kella 14:50 ajal varastati Keila Peetri Pizza Swedbanga automaadi juurest pensionärist mehelt sularaha 885 eur. Vanuri juurde tulid 3 noormeest vanuses 14-17. Pikemat kasvu noormees lõi vanuril rahakoti käest. Purunenud rahakotist pudenesid kupüürid maha ning sama noormees korjas maast raha. Teised 2 noormeest seisid kõrval. Ligines 2 neiut, kes nägid toimuvat ja ütlesid vanurile, et tunnevad noormehi. Noormehed põgenesid pargi poole neidude lähenedes. Vanur oli šokis ja ei jõudnud küsida neiude ega noormeeste nimesid. Politseisse on avaldus tehtud.

See on ikka tõesti ebanormaalne ikka, mis nee noored kutid endale ette kujutavad? Millised mehed ja isad sellistest nahhaalidest saavad? Ühesõnaga ei andnud mul süda rahu ja talitasin nagu mingi igavlev aknal istuv vanaproua: helistasin postituse lõppu lisatud numbrile, et küsida, kas ma saaks kuidagi abiks olla. Noh, ala nende nolkide leidmisel või midagi. Vanahärra Aleksandri tütar rääkis mulle, et isikud on tuvastatud, aga kuna tegemist on suuremate kaakidega, siis on nad raha ammu ära kulutanud ja tagasi ei ole sealt lootust midagi saada. Aleksandri tütar rääkis ka seda, et isa oli raha kaua aega kogunud ja võttis välja suurema summa raha, et aidata oma lastelastele lõpuks oma kodu soetada (tütar on tal nelja lapse ema). Seepärast vanahärral too hetk suurem summa käes oligi ja seda passisid pealt vastikud kaagid, kes vanaisa käest rahakoti maha lõid ja raha varastasid. Õnneks mitte kõike, aga no umbes pool ikka!

Mis te arvate, kas me kambapeale aitaks vanaisal raha tagasi koguda? Temal läheks selleks mitu-mitu aastat ja üksinda kogumiseks on see temale ikka väga suur summa. Koos saaksime talle selle summa kindlasti kokku, eks? Ma palusin ta tütrel mulle ühe pildi ka isast saata, et teile ei jääks päris mulje, et tegu nagu täitsa võhivõõraga, kelle nägugi ei tea.

Kui ma selle pildi sain, siis ma hakkasin ausalt naerma, sest minu papa oli ka selline, et kui temast pilti tehti, siis enamasti oli ta nii tõsise näoga. Muidugi arvestades, et mis Aleksandril just juhtus, siis ega ta vast nagunii väga õnnelik ei ole ka hetkel, vaid pigem kurb, et nõnna läks.

Kes tahab koos minuga Aleksandrit aidata, siis saab seda teha siia kontole:

EE752200001106998442

Aleksander Kask

Mõelge, kui keegi teie vanaemale või vanaisale niimoodi teeks, see oleks ju hirmus ja sellisel juhul oleks hea teada, et hoiame kokku ja aitame, onju! Iga euroke on suureks abiks!

lastekandmisest

Mul on kuidagi jäänud silma suhtumine, et ainult mingisugused ökohullud hipid seovad endale lapsi külge. Mul endal oli tegelikult alles hiljuti see suhtumine, kui üdini aus olla. Ja noh, ega mullegi siiani ei mahu pähe, et miks peaksid inimesed vabatahtlikult mitmeid tunde (mõni ka enamuse päevast) ringi laskma, laps koti või linaga küljes. Küll aga saan ma aru sellest, et mul endal pole lihtsalt vajadust seda teha. Lende uinub kenasti ka voodis või vankris, nutmisega probleemi väga pole, et ainult süles rahuneks ja et peaks megalt ringi tassima ja üldse on mul siin majapidamises abikäsi küll ja veel, et ei ole rohkem sinna kandmismaailma süvenema pidanud. ERITI.

Hiljaaegu olime me poes (kujutate ette, kogu perega! milline õudus!) ja kuigi vanker oli kaasas, needsin ma ennast maapõhja, et ma ei taibanud kotti või lina kaasa võtta, sest just miskipärast SEE päev oli Lendel kehva tuju, tahtis ainult sülle ja sellist 11 kilost jurakat on väga raske niisama süles hoida. Ma isegi kaalusin esimesse beebipoodi sisse astuda ja endale uue koti või lina osta, aga selle asemel liigutasime ennast lihtsalt kiiremini ja tulime ruttu koju.

Enne tegeleski meie majas lapsekandmisega põhiliselt Kardo. Seda seetõttu, et kuna mina olen Lentsu “ära rikkunud” ja teda ainult süüa andes magama pannud, siis ei leidnud Kardo muud viisi ise beebit magama saada, kui ainult koti sisse pannes. Lutti ta ju meil ei võta, seega imes seal vaikselt Kardo särki ja jäi magama. Ja kuna kott oli seetõttu alati Kardole reguleeritud, siis ei kasutanud mina seda ka kunagi. Mulle meeldis rohkem Liliputi trikoolina (LINK). Kuidagi tundus vähem kobakas, kui beebi veel pisike oli ja minu jaoks oli seda ka mugavam endale selga siduda. Aga nagu mainitud, väga tihti ma seda siiski ei teinud. Keda huvitab, siis tegin ka väikse video, kuidas beebit endale trikoolinaga selga saada. Arvasin vanasti, et see on mega keeruline, aga ei olnudki! (video leiad siit).

Kuna aga trikoolina ei saa väga pikalt kasutada (kui ma ei eksi, siis 6-7-8 kilo on see limiit), siis pidin ma edasi liikuma kootud lina peale. Need on aga mulle tundunud alati nagu mingid rasked ja pikad saunalinad, mistõttu ma sugugi ei mõelnud, et nendega väga mugav last kanda oleks. Päris ausalt ei ole ma siiani ühtegi sellist pikka lina endiselt veel proovinud, aga ma kahtlen, et see väga palju erineks kotist või sellest, mida ma praegu kasutan – Lova ruutlina (LINK). See on põhimõtteliselt minu silmis nagu lina ja koti segu, sest ma ei pea sellega oskama mingisugust miljonit nippi, kuidas last siduda, vaid see on lihtsalt… loogiline. Põhimõtteliselt nagu ruut, mille igas nurgas on paelad. Alumised seod endale naba kohalt selja tagant kinni ja teised tõmbad risti üle õlgade. Klaar. Ega seda vist pole kerge seletada, aga selga panna on ausalt lihtne. Isegi minusugune idioot saab hakkama. Pildilt vaatan, et ikka tundub maru keeruline, pekki küll :D Peate mind lihtsalt uskuma.

Ühesõnaga, nagu te aru saate, siis mul on majapidamises kaks kandmisvahendit: Lova sling ja siis Liliputi kandekott. Kui ma peaksin ühe valima, siis ma jätaks vist ruutlina endale alles, sest kuigi kotti on lihtsam selga saada (kaks klõpsu ja paigas) siis ruutlinal on õlapaelad nn laiemad ja sa saad lapse just nii mugavalt ja mõnusalt endale külge panna, kui tahad. Aga Kardo eelistab vaieldamatult kotti, nii et meil ongi suht mõlemale omad olemas. Mugav ja hea lahendus, kui beebi tahab lähedust. Poes, külas ja no miks ka mitte kodus, kellel tarvis.

Nüüd aga selle juurde, et millist kotti valida. Kes vähegi kuskil FBi müügigruppides on, siis olete raudselt näinud neid tuliseid kraaklusi teemal “tahan osta BabiBjörni kandekotti” ja siis hunnik inimesi lendab kaela, et see ju ei ole ergonoomiline ja osta parem ikka ergonoomiline kott, mille peale pröökavad teised vastu, et püha jumal, kõik siin ilmas ei pea ka nüüd ergonoomiline olema ja… lõpptulemus on ikka see, et on suuremat sorti kaklus ja tolku pole sellest midagi. Sunniviisiliselt ei saa kedagi panna midagi ostma või mitte ostma.

Mina muidugi soovitan ausalt need BB (ja taolised kotid) kõrvale jätta lihtsalt selle pärast, et nii endal kui beebil on PALJU mugavam. Nii lihtne põhjus ongi.

Ma alles hiljaaegu nägin Kristiines meest, kellel oli oma laps selles mitteergonoomilises kotis, noh, laias laastus on see ju nagu tugevast materjalist trussik. Vaene poisslaps hängis seal kottipidi ja tal tundus väga ebamugav olevat, lisaks oli isa koti veel valesti kinnitanud ja mitte pingule tõmmanud, seega tolknes see vaene poiss tal endal jalgevahel. Mees kõndis, nagu tal tolkneksid jalgevahelt poolde põlve kotid välja, tal oli ebamugav, lapsel oli ebamugav. Ta vist sai ise ka sellest aru, sest ta üritas kuidagi kätega toetada last, aga ma olen üsna kindel, et naljalt ta enam last ei taha kanda kotiga ja ütleb pigem, et ah, see on ebamugav ja lapsele ei meeldinud, selle asemel, et taibata, et viga oli kotis ja selles KUIDAS ta seda kotti kandis.

Mõistan täitsa, et see BB kott on odavam ja neid müüakse netis lausa 10 või midagi euroga ja see tundub kohe palju mõistlikum ja rahakotisõbralikum, kui mingi sajaeurone kott või lina. Eks ikka tahaks ju ikkagi proovida midagi soodsamat ja ehk pole lausa võimalik isegi kallimat soetada? Või olete te varem BB kotti kasutanud ja “midagi pole juhtunud” ja sul polnud ebamugav ja lapsel nagu ka polnud ja…

Ma ei taha kedagi üldse maha teha, sest minu meelest iga vanem, kes üldse mõtleb lapse kandmise peale, juba tahabki ju oma lapsele parimat ja pakkuda talle lähedust jne. See on väga tore. Ja ma ei arva ka seda, et kui ta nüüd on ostnud selle kurikuulsa BB koti, et siis ta vääriks sõimatud saada, nagu facebookis tihti näen. Negatiivsest emotsioonist sünnib harva positiivne, seega leian ma, et lihtsam on lihtsalt kinnitada, et last kanda võib olla väga mugav ja hea – ja ODAV KA! Kes vähegi viitsib, võib liituda näiteks FBis kandmisgrupiga (siin), kus antakse nõu, kuidas beebit õigesti kanda, soovitatakse linu ja kotte ja müüakse ka kandmisvahendeid soodsama hinnaga. Nii tore on näha, kuidas inimene näiteks on ostnud endale lina, pusib beebi sinna sisse, paneb pildi gruppi ja siis teised soovitavad, kuidas parem/mugavam/lihtsam oleks. Ei mingit mölinat, lihtsalt… aidatakse. Seega võid hea lina või koti saada paarikümne euroga ja polegi muud vaja!

Näiteks panin gruppi selle pildi, Berit kohe õpetas, et alumine vöö eest ja tagant samale kõrgusele. Ülemine rihm umbes rinnahoidja paela kõrgusele. Ma ise pusisin niisama lambiselt selga selle, aga kohe kui ma nii tegin, nagu ta soovitas, oli palju mugavam ka.

Veel on võimalus kvaliteetseid kotte ja linu ka laenutada, et lihtsalt aimu saada, mis erinevus on neid kasutades. Ega enne ju ei tea, kui ei proovi. Või ehk on mingi sõbranna, kellel on kallim kott või lina ja saab sulle seda maailma tutvustada? Seda parem!

Muuseas, neli aastat tagasi leidsin ma netist õpetuse, kuidas kahest-kolmest t-särgist endale kande”kott” teha. Ega ma seda eriti kasutanud ja minu lohakalt tehtud kott ei olekski vist kuskile mujale sobinudki, kui vaid kodus edasi-tagasi tuiamiseks ja beebi magama õõtsutamiseks, aga see on jumala tasuta ja kui sul on vastsündinu, keda sa tahaks proovida kanda, siis pigem meisterda endale see t-särkidest variant, kui BB kott. See on jumala ergonoomiline ja noh, tasuta :D Kes osavam õmbleja on, võib muidu kasutada tugevamat kangast jne, aga mina toona õmmelda ei osanud (mitte, et ma praegu oskaks) ja mina lihtsalt lõikasin ja sidusin. Selle õpetuse leiab SIIT. Kes osavam nobenäpp on, võib endale proovida teha ka ruutlina, selle õpetus on näiteks SIIN.

Igaks juhuks rõhutan, et nüüd tean, et oleks mõttekam kasutada kolme t-särki ja üks veel sellise tuubina enda keha ja beebi pepu ümber panna, nagu nn kolmandaks kihiks. Aga kuna Mari oli toona nii väike ja kerge, siis ma ei hakanud vaeva nägema. Igatahes, kui huvi on, proovi ära ja siis saad sa ehk julgust ja mõtted edasi liikuda selles kandmise maailmas :)

BB kotid on lihtsalt ebamugavad nii sulle, kui ka beebile. Veel ei tasu mõelda, et ah, minu beebile ei meeldi näoga minu poole olla vaid tahab maailma uudistada. Neil peab selg kumer olema ja kui see on vastu sinu rinda, siis lükkad sa beebi ebamugavasse asendisse. Lisaks on see miinus, et kui ta nüüd magama jääb, siis vajub ta pea ebamugavalt ette. Kui laps on aga näoga sinu poole, siis näeb ta kenasti külje pealt maailma ja kui unemati peale kipub, siis saab kenasti pea emme rinnale toetada ja magada nii nagu torust tuleb.

Pidage lihtsalt meeles, et kandmine on tegelikult päris äge asi. Saad oma beebikest enda lähedal hoida ja talle täiega luwwi külvata. Ja nagu igal asjal, on võimalus seda teha kas hästi või… mitte nii hästi. Ja neid, kes ei tee nii hästi, õpetagem sõbralikult ja positiivselt, eksole :)

Kes minu lina või kotti proovida või katsetada tahab, siis laenan hea meelega! Ja oma BB kotid, kellel on, heitke kõrvale ja proovige midagi, mis on beebi jalgadele hea ja samas teile ka mugav. Mul muuseas endal on puusad persses (andestage nüüd mulle robustset väljendit), aga mul on lähima 5a jooksul vaja puusaliiges välja vahetada ja ma ütlen, et puusajamad ei ole üldse meelakkumine, mida te oma armsale-kallile lapsele tulevikus sooviksite :)

Kui tel üldse on mõte last kanda, siis kandke ikka õigesti, olge musid. Ei ole vaja säästa see 100€ ja ohverdada mõne venna puusad selle pärast, vaid pigem koguge paar kuud raha, laske kott näiteks katsikuks, sünnaks või jõuludeks ühiskingina teha. Variante on nii palju :)!

Be cool.

(ma ei tea, miks ma selle postituse “be cool”iga lõpetasin).

Kaitstud: you win some, you loose some

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: