Mariann Kaasik's Blog, page 185

kuidas me oma elutoa kaotasime

Ma küll ei ole kunagi olnud üks nendest inimestest, kes oleks väitnud, et lasteasjad meil mööda maja ei vedele, sest noh… lapsed ja nende komme asju ringi tassida. Küll aga oli mul väike lootus, et mu elutoas saab protsentuaalselt olema rohkem elutoaasju, kui mänguasju.

Hehehehehehehehehe. Hea nali eks.

Kõik sai alguse sellest, kui ma täheldasin, et ma ei saa kõiki laste asju nende tuppa viia, sest enamuse ajast veedavad nad ju elutoas meiega koos. Nõnda ongi siin kogu aeg mingisuguseid mänguasju vedelenud. Kõigepealt täitus nendega telekaalune riiul, siis ostsin ma vanaaegse vitriinkapi, mis ka kohemaid laste mänguasju ja raamatuid täis sai. Seejärel sai soetatud liumägi, mida polnud mõtet lastetuppa viia, sest seal juba üks on. Ja kui aus olla, siis ma viisin selle eelmise üles, sest see ei sobinud ÜLDSE siia alla. Otsisin jupp aega midagi neutraalsemat, kuni leidsin selle Jupiduu liumäe (link). See tundus elutuppa paremini sobivat ja nõnda ma ta ära tellisin.

Selle kõrvale kolisid kuidagi ka Kids Concept’i kiikmammut ja minisugune pealeistutav auto. Ja kuigi elutuba oli juba puupüsti täis, pidin ma lastele ostma ka päris pallimere, see teine liivakast, mida me enne pallimerena kasutasime, oli nii madal, et seal ei saanud korralikult “sukeldudagi”, kui juba kõik pallid maas olid. Ka pallimeri on Mimico lehelt (link) pärit. Esialgu tellisin ma ainult roosad ja hallid pallid (vist oli 250 kui ma ei eksi), aga Mari leidis loomulikult teised pallid ka üles ja valas neid ka sinna sisse. Seega oli esialgsest roosa-hallisegusest merest saanud jälle üks kirju segapudru. Mina neid sorteerima küll ei viitsi hakata, seega las jääda. Kuigi palle oleks võinud sinna pigem vähem jääda, sest nüüd ma saan lihtsalt ko-gu-aeg seda üleajavat pallimerd toa pealt kokku kraamida.

näete, selline oli ta enne

 

Mari lemmiktegevus on lihtsalt ootamatult oma pallimerre karata :D Lende lemmiktegevus on palle lihtsalt välja loopida. Mõlemad on mulle hirmus meeldivad :D

Ühesõnaga, nagu mul jah siin elutoas üldse veel mingit ruumi oleks, siis sellegipoolest tuli mul mõte, et võiks lastele sünnaks kinkida väikse köögi/kohviku. Mul kunagi oli ka Maril köök, aga siis ei huvitanud see teda absoluutselt ja nii see ära sai antud. Nüüd aga märkasin ma mängutubades, et Marile oli köögis toimetamine väga meeldima hakanud ja nõnda tellisin ma Molami Stuudiost just minu lastele spetsjomm tehtud köögi. See on veel selline, et ühelt poolt on nn kohvik ja teiselt poolt köök, et ise vaatad, mis poole seina vastu paned, nii pidi saabki kasutada. Või paned küljega, nagu mina praegu. Selline 2 in 1 värk.

Kuna ma selle mõtte peale nii hilja tulin, siis ei saanud see päris sünnaks valmis, aga täna tõi kuller selle kohale ja mina sain lõpuks kõik need köögiasjad meie köök/kohvikusse ära paigutada, mis lapsed sünnaks said. Siinkohal aitäh kõigile, kes mudilaste kööki oma kingitustega täita aitasid, lapsed on väga rahul.

Mari õnneks saabus köök enne kui Lende lõunauni läbi sai, seega sai ta rahus üksi toimetada, ilma, et Lende kõike näppimas ei käiks, mis preilile väga vastumeelne oli.

Valamismängud on väga populaarsed. Olenemata sellest, et pool lauda juba ujub, las siis inimene valab, kui ta tahab. Me siin Kardoga oleme juba jupp aega muudkui “teed rüübanud” ja huvi ei paista veel raugevat. Praegu ka Mari hüüab: “Issi, istu!” ja Kardo juba jälle rüüpab seal “teed” ja sööb salatit ja võileiba.

Puidust röster saia ja võiga. Imemaitsev!

Kapp on potte ja panne täis :D

Potid-pannid!

Pakkuda on kohvi, piima, suppe ja muudki :D

Aitäh salati eest, Triinu ja Kristo. See on väga maitsev :D

võileiba ja torti, anyone?

Mari ja Lende kohvik

Elutuba või mängutuba?

Kui palju teie elutubades lasteasju on? Või kas üldse on? Mind tegelikult isegi ei häiri – eks natsa ikka tahaks, et oleks puhas ja korras elutuba, mis mingit väikest pudi-padi täis ei oleks, aga no lastele nii meeldib ja las see kodu olla siis mõnda aega selline lastepärane. Jumal teab, et meie ka just Kardoga täiskasvanulikkusega ei hiilga :D

 

oma arvamusest

Triinu kirjutas teemast, mis mind vägagi kõnetas. Nojah, pole ka vast ime, sest mina ju olen ka lapsevanem ja blogija, niiet muidugi suutsin ma tema jutuga samastuda. Blogijana on tõesti keeruline olla lapsevanem, sest põhimõtteliselt ükskõik, mida sa teed, teed sa kellegi meelest seda valesti. Aga ega ükski ema ju ei taha teha valesti, tahaks ikka nagu parim versioon olla, aga paraku avalikkuse ees ei saa olla parim, sest, nagu öeldud, on see nii suhteline mõiste.

Tegelikult puutuvad sellega kokku loomulikult ka need emad, kes ei ole blogijad. Meie ümber on perekonnad, sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad internetis (ala needsamad beebigrupid, kuhu paljud lapsevanemad koonduvad). Kõikidel nendel inimestel on erinevad elud, erinevad põhimõtted ja erinevad vajadused ning soovid. Tihtipeale kipuvad inimesed aga ära unustama, et nende arvamus ei olegi mitte midagi muud, kui nende arvamus. Me keegi ei tea, millised on teiste elud nende koduseinte vahel, aga kritiseerima ollakse alati varmad.

Muidugi ma olen ise ka kobisenud ja arvanud, et just mina paremini tean, aga tegelikult on fakt see, et head nõu võib alati anda, loeb lihtsalt, kuidas seda sõnastada. On ju vaks vahet, kas sa lendad kellelegi peale, et issand jumal, sul on ju see SITT kandekott, oma lapse peale ka üldse mõtled?! Või seletad inimesele, et kuule, sa äkki ei teagi, on paremad ja mugavamaid variante kah.

Mõndade inimeste puhul tuleb lihtsalt aru saada, et ta ei taha su nõu. Vahet pole, kas see on hea nõu või ei ole, aga no lihtsalt inimene ei taha. Ja siis ei aita, kas sa närvitsed ja tõmbled ja sõimad või… teed ükskõik mida. Sina ei saa panna teist inimest käituma nii, nagu sina tahad. Ja mõnikord tuleb sellega lihtsalt leppida ja edasi elada.

See on vist mõnda inimeste loomuses pidevalt õpetada ja nõu anda, taipamata, et teisel on omakord õigus kas see nõu vastu võtta, või mitte. Elu on selline lihtsalt. Mina ka mõnikord ikka ütlen sõna sekka, aga enam ma ei solvu või ärritu, kui inimene minu nõu ei taha. See on ainult endale koormav, teine elab rahumeeli ikka edasi, ainult selle vahega, et sa oled endast mingi segase mulje jätnud, kes oma arvamust peale pressib ja teist elama õpetab.

Mul näiteks vanasti ema käis mega pinda ja kogu aeg õpetas mind, kuidas ma midagi tegema pean. No üli närvidele käis, sest ta ei paistnud taipavat, et ma EI OLE tema ja ma teengi asju teistmoodi. Alles siis kui ma ise lapsed sain, siis lõpetas ära, mis on väga hea, sest enamik emad just kipuvad lapsekasvatuses nn üle võtma ja enda arvamust peale pressima. Seda meil õnneks pole, niiet kõik on sellega kenasti nüüd. Ämm ka üldse ei targuta, nagu kõik “õuduslood” ämmadest räägivad :D Mul on vist vedanud! Noh, miinus need tuhanded inimesed, kes leiavad, et ma teen kõike valesti :D

Kes teid õpetama kippunud on?

VLOG: teeme Kardoga natsa joogat

Lubasin selle video tegelikult jaanuaris teha, aga noh, mis seal ikka, tegime ükspäev lõpuks ära.  Ma kujutan ette, et päris joogatajad vist torkavad seda vaadates oma silmad peast välja, aga noh, vähemalt meil oli lõbus seda teha. Ps! Video sisaldab ebasündsaid klippe sellest, kuidas Kardo oma kotte alakehasügab. Ta nimelt ei teadnud, et ma juba telefoni filmima pannud olin ja rahumeeli lihtsalt sügas ennast hoolega. Ma ei saanud seda videost välja jätta, sorri. Küll aga, viisakuse nimel, kärpisin ma selle minutilise kotisügamise paarisekundiliseks :D

#sorrynotsorry

lennureis lastega

Ma isegi ei oska öelda, kas me oleme lastega palju või vähe ringi trippinud. Oleneb muidugi, kellega võrrelda, aga no mulle endale tundub, et täitsa okeilt. Näiteks selle aasta sees oleme käinud välisriikidest käinud Kreekas ja Jurmalas. Kodumaal käinud sada korda Pärnus, Rakveres, Tartus, Saaremaal ja…noh kõik need Vembutembumaad ja Vudilad ja Lottemaad ja nii. Okei, rohkem ei tulegi pähe, nii et vist siis eriti ei olegi nagu käinud? Kord kuus üritame ikka perega kuskile minna ja teha.

Eestisiseselt on üsna lihtne, sest vahemaad on nii lühikesed ja selle aja sees ei ole pea kunagi probleeme tulnud, et lastel reisimise ajal igav oleks. Eriti heal juhul jäävad kõik hoopis bussi magama. Kui me Jurmalas käisime, siis see 4.5h bussireis oli küll juba natukene ebameeldiv, sest Lents tahtis ringi roomata ja Marile ei olnud me taibanud väga palju reisilõbustusi kaasa võtta. Eelmised korrad olime kenasti hakkama saanud, seega ei tulnud nagu pähe, et siiski pikem reis ja nii.

Kui me Kreekasse läksime, siis oli ka täitsa normaalne. Lende magas enamuse ajast, siis ei osanud ta veel roomatagi, seega ei olnud tal süles olemise vastu midagi. Mari mängis oma tääbiga ja vaatas aknast välja, seega rahu maal. Aga nüüd sõidame me üle kuue tunni, mitte vaid paar tundi ja ma ausalt ei taha olla SEE ema, keda teised vaatavad ja mõtlevad, et kurat, jää koju oma tittedega. Seetõttu olen ma nüüd üritanud kõvasti ettevalmistustööd teha.

Esiteks, et juba lennujaamas oleks mugavam liigelda, olen ma vist natukene LIIGA palju ette mõelnud, sest tegelikult me lähme lennukile otse Helsingi lennujaama hotellist, kuhu me päev varem lähme. Et oluliselt ei ole küll lennujaamas passimist, aga noh, et vähegi lapsi lõbustada ja kuna kohver nagunii kaasa võtta tuleb, siis Bagrider ongi pmst käsipagas, mille peale saad lapse ka istuma panna, juhuks kui sa käru kaasa tassida ei viitsi. Ma usun, et selle võtame siis näiteks Lende kohvriks, mõlemale lapsele on ju võimaldatud üks käsipagas. Lisaks tellisime me just uue kandekoti, Tula FTG sõõrikutega variandi, mida mulle paljud lugejad linkisid. Ka see on kindlasti lennujaamas ja üldse reisi ajal heaks abimeheks.
Mari kohvriks võtan ma paljukiidetud JetKidsi. Kui me Jurmalast koju sõitsime, siis oli küll selline juhus, et Maril oli mega uni, aga no kuidagi ei leidnud seda mugavat asendit ja kohta, et magama heita. Kes veel JetKidsist kuulnud pole, siis põhimõtteliselt saad selle kohvri abil lennukisse oma istmest nn voodipesa teha. Lisaks saab sellega ka lennujaamas last ringi lohistada, sest sellel on iste peal.
Ma googeldasin täiega asju, mis lastele lennukis huvi pakkuda võiks, aga enamsoovitatud asja oleksin ma nagunii ise ka kaasa võtnud. Water Wow värviraamatud, mis on veepliiatsiga värvitavad ja kuivavad hiljem tagasi nn tühjaks leheks, mida saab uuesti värvida. Ma tellin kohe mitu erinevat ja uut, mida siis reisi ajal talle ükshaaval, vastavalt vajadusele kätte anda.
Mõlemale lapsele hädavajalikud on muidugi kamapallid. Maitsevad mõlemale ja neid on hea niimoodi nokitseda. Minul saab olema eriti hea neid mööda lennukit koristada, veame kihla.
Kaelatugi! Mina ei tea, kes seda lõpuks kasutab, kas Mari või meie Kardoga, aga no kui võimalus on, siis silma tahaks küll looja lasta ja kaelatoega on palju mugavam, ausalt.
Kraapimisraamatud – põhimõtteliselt saab laps oraga pilte joonistada kraapimise teel, nagu lotopiletit kraabiks.
Kindlasti võtan ma kaasa mõned väiksed totsikud plastiliini. Kui ise paberi peale joonistada erinevaid kujundeid ja need ära värvida, siis saab plastiliinipallidega palju mänge välja mõelda.
Masha värvimisraamat – sinna saab värvida, joonistada ja piltide järgi igasuguseid lookesi välja mõelda.
Kleepsudega nukkude riietamise mäng. Mul on sarnane magnetitega ka olemas, aga ma juba kujutan ette, kuidas ma neid mööda lennukipõrandat taga ajan ja lihtsam on segapuhku kleepsudega piirduda.

Veel ideedest – mul on olemas selline magnetimäng, kus sa saad erinevad nägusid kokku panna. Ainuke miinus on see, et see karp on päris kobakas ja võtaks kohvris omajagu ruumi. Samas mõlemale lapsele tuleb ju oma kohver, eks seda näis, kui palju me sinna asju mahutama peame.

Vahepeal on küll tunne, et no ei oska kuueks nädalaks pakkida. Mida võtta kaasa, mida osta kohapealt, täielik segadus. Ega neid riideid vist pole mõtet väga kaasa tarida. Novembris on Tenerifel veel väga soe, detsembris pigem selline eesti suvi (20-25 kraadi). Saab ka kohapealt mingisuguseid t-särke ja kleite osta kui vaja on. Mingisuguseid hügieenitarbeid ka pole mõtet kaasa tassida, nagunii ostame sealt kohapealt kõik šampoonid ja palsamid, mis tarvis. Ainult laste päiksekreemid ja asjad võtan siit kaasa, ei tea mina kus ja mismoodi sealt saab.

Teema läheb nüüd täitsa lappama, ma tegelikult tahtsin ikka rääkida sellest, mida lennukisse vaja on. Suure googeldusena sain ma teada, et lastele täiega meeldivad geelikleepsud. Ma ei kujuta ette, kust neid saada võiks, kui just Amazonist tellima ei hakka. Need on näete, umbes sellised: teab keegi, kust neid saaks? Ega ma ei mäleta, kas meil on aknakoht, aga eks neid saab ju toolile ja asjadele ka kleepida, et tegevust oleks.

Veel soovitatakse võtta paar väikest kotti erinevat värvi pudi-padiga. Meil on mõned loomakesed ja väiksed vidinad juba olemas, eks varsti vaatab, mis mänge ja asju ma nendega välja mõtlen, aga kaasa nad saavad võetud.

Igatahes, kui kellelgi on veel häid ideid, mis mänge võiks Marisuguse masuurikaga mängida, mille käigus me istume kenasti vaikselt ja eeskujulikult, siis olen üks suur kõrv. Muidugi ma juba tean, et eks natukene tahavad mõlemad vahekäigus siiberdada ja ma usun, et nii kaua kuni me lennusaatjatele ette ei jää, siis mingil määral on see ka okei veel.

Uuh, mida nadimaks see ilm siin läheb, seda rohkem ma juba meie reisust põnevil olen. Küllap elame me selle reisi ka kenasti üle, aga mida paremini ette valmistuda, siis seda mõnusam see ju on :)

kummitus või skisofreenia?

Ma tõesti ei mäleta, kas ma olen sellest siin kirjutanud või mitte, aga mõnda aega tagasi oli selline olukord, kui Kardo pani Mari magama ja mina Lentsu. Ehk siis Kardo oli lastetoas ja mina Lendega meie magamistoas. Meie teisel korrusel ongi ainult kaks tuba, seega jagavad nad omavahel seina ja no üldiselt on kenasti kuulda, mis teises toas toimub. No ja siis oligi, et mina kuulen, et oh, Kardo sai Mari magama, et tuleb magamistuppa.

Ootan, ei tule kedagi. Seejärel kuulsin jälle mingit jalutamist (meil põrandad natsa nagisevad). Mõtlesin, et okei, äkki hoopis keegi käis vetsus või midagi. Vaikus. Jälle keegi kõnnib. Ma läksin juba närvi, et mida see Kardo seal siiberdab edasi-tagasi. Tuhisen mina tuppa ja mida ma näen – kõik magavad hambad laiali. Ei ole seda nägugi, et viimased 15 mintsa ringi siiberdatud oleks. Sain veits 90x südari, äratasin Kardo üles ja kamandasin ta enda kõrvale magama, et ma üksi neid jalutavaid kummitusi kuulama ei peaks.

See oli nüüd mingi mitu kuud tagasi, seega olin täitsa ära unustanud, kuni eilseni. Kardo oli allkorrusel, mina lamasin Lentsuga meie magamistoas ja scrollisin telefonis, kui äkki kuulen, et Mari nutab. Ajasin ennast püsti, läksin teise tuppa – Mari magab rahumeeli. Ei nuta.

Läksin siis oma tuppa tagasi, ise mõtlesin, et peaks vist laetule põlema panema, sest ma ju KUULSIN midagi, aga noh, mis seal ikka. Tsillisin oma telefonis edasi, ise vaikselt plaani pidades, et peaks preestri kutsuma,  kes siin mingi vaimu väljaajamise teeks, kui kuulen jälle Mari ininat. “Issiiii-iii!” tihkus ta teises toas. Ei no nüüd oli raudselt Mari. Tõusen püsti, lähen vaatama. Mari loomulikult magab.

Läksin oma magamistuppa, vedelesin seal looteasendis ja üritasin peast välja tõrjuda kõiki neid õudusfilmide kaadreid, kus väiksed tüdrukud viiisijuppi ümisedes mööda lage sinu poole siblavad, kui ma kuulsin ukse pealt heledat häält: “Emme…”. Ma ausalt vannun, et ma päris mitu sekundit lamasin seal ja ignoreerisin seda. Et äkki see oli hallar. Ma ei julgenud ümbergi pöörata, sest ma kartsin, et seal raudselt pole kedagi ja ma pean nuttes majast välja jooksma ja metsa elama minema. “Emm-mmmm-äääää” tuli ukselt uuesti leelotav inin. Pöörasin aeglaselt ümber.

See oli Mari.

Thank god, noh!

Aga see on nii haige, et seda on mitu korda juhtunud ja ma ei teagi nüüd, kas lastetoas on mingi ohutu kummitus, või on mul skisofreenia hakkamas ja ma kuulen häääli.

soovitan: tatari turg

Käisime ükspäev Kardoga linnas asjatoimetusi ajamas, kui äkki jäi meie teele Tatari kirbukas. Ma kuskilt-midagi olen selle kohta kuulnud, on kutsutud ennegi sinna kaema, eks ma siis astusin sisse. Enne oli mul kogemusi vaid Sarapuu kirbukaga, seega saan võrrelda vaid neid kahte, aga mulle jättis väga hea mulje. Jah, kõvasti väiksem, aga puuduvad need hirmsad uued hiina kaupadega letid, mida Sarapuus täiega palju on. Lisaks tundus mulle, et ka hinnad olid mõistlikumad. Näiteks:

Kassidega Espiriti pluus oli vist viiekas ja see lipsukesega valge pluus kaks euri. Mõlemad sobisid ka ilusasti, instas puha pildidki olemas. Valge pluusiga käisin Sarita juures, kui ta mulle uue sonksi tegi ja kassipluusiga käisin eile laste sünnal. Seitsme euri jagu pluuse küll ja veel.

Marile sain kahe euriga P.o.Pi vihmajopekese. Mul küll üks oli, aga see oli nii odav, et ma ei saanud Mari suurust sinna jätta ka. Saabki ühe näiteks lasteaeda või mu ema juurde jätta. Absoluutselt mitte mingisuguseid kulumisjälgesid ei suutnud tuvastada.

Lisaks tellisin ma Marile ju punased talvesaapad, seega kui ma nägin seda Mari suuruses punase-mustaga mantlit, siis krahmasin selle ka. 7€ eest pole paha saak. Nüüd tuleb vaid saapad ära oodata ja vaadata, kuidas kokku sobivad.

Mina ei viitsi enam üldse oma asju kuskile viia, aga teie viige ikka. Tataris nägin täpselt kaht vaba boksi, aga no uurida võib. Pange asjad hea hinnaga müüki, ma lähen siis uuesti shoppama :D

Kust teie viimati head saaki saite?

naljakõned ja libud

Kas teie olete kunagi lapsena naljakõnesid teinud? Mina küll olen! Ma mäletan, kuidas me valisime sõbrannaga telefoniraamatust naljakate perekonnanimedega inimesi ja siis helistasime neile. Näiteks, kui kellelegi perekonnanimi oli Vares, siis helistasime ja küsisime: “Kas su ema/isa on vares????” ja panime naerdes toru ära. Ma ei ole küll täpselt kindel, miks me seda tegime, aga no ju siis tundus lapsena naljakas. Ega seda lõbu kauaks jätkunud, sest varsti olid kõigil juba telefonid, mis helistaja numbrit näitasid ja see oleks kogu rõõmu ära võtnud.

Ma juba arvasin, et ma enam iial nende pilakõnedega kokku ei puutu, sest noh, nüüd oleks neid vist juba imelik teha, aga näed. Eksisin. Täna hommikul kell 10 helises mu telefon. Võõras number.

Ma: Halluuu?

Väike tüdruk: Tere, kas Mallukas kuuleb?

Ma: Jaaa?

Väike tüdruk: Ma olen teie väga suur fänn, kas ma võin ühte asja küsida?

Ma: Ohhoo, no küsi aga.

Väike tüdruk *kihistades*: LIBU! LIBUUUUUUU!

48 kuud armastust

Kallis Mari,

Neljandat korda elus kirjutan ma sulle seda kirja, sellest võid sa järeldada, et just täna on see päev, mil sa saad neljaseks! Mõelda vaid, neli aastat oled sa meie eludes olnud. Mõneti tundub neli aastat nii väike aeg, aga mina küll ei mäleta, milline oli minu elu sinuta. Kindlasti igavam ja tühjem.

Ma luban sulle, et sa oled maailma kõige naljakam ja kavalam vingerpusse täis laps. Kogu aeg sa naerad ja teed mingisugust midagi, mida võib ühe külje pealt liigitada lolluseks ja teise külje pealt lihtsalt uurimustööks. Sulle meeldib värvida, meisterdada, joonistada ja kõige enam meeldib sulle veega mässata. Selle pärast me sind täna ujuma viimegi, sest kui kaua me ikka suudame vastu panna ühe pudilase “anna see sulla-sulla!” jutule. Mitte eriti kaua.

Viimasel ajal on sind hakanud huvitama sellised tähtsad asjad nagu ise enda riiete valimine ja meikimine. Seega pole isegi mitte natukene üllatav, kui sul ühel hetkel on seljas satsikleit, seljas liblikatiivad, jalas paksud talvepüksid ja huuled jumestuskreemiga valgeks värvitud. “Emme, vaata Mani!” nõuad sa ja siis peavad kõik su imelist kostüümi ja meiki imetlema kukkuma.

Äge on see, et viimane aasta on olnud esimene, kus ma sinuga juttu puhuda saan. Mitte küll 100% nii, nagu lõpuks hakkame, aga no sa oled lihtsalt niiiiiii-iii naljakas laps, et sinust peab vähemalt mingisugune koomik saama. Üks päev tulid sa mureliku näoga minu juurde ja karjusid, et ma appi tuleks, sest WC’s on suur putukas. Läksin siis vetsu uurima, mille peale sa ukse minu selja tagant kinni lükkasid, deemoni häälega naersid, tule kutsu panid ja hüüdsid “naliiii!”.

Või kui ma ütlesin, et sa mulle palun köögist midagi tooks ja sa vastasid käsi laiutades: “Ei saa, Mani on pime” ja vaatasid rahulikult multikaid edasi.

Sul on nii suur süda – kogu aeg kallistad ja musitad kõiki inimesi. Eriti palju aga oma väikest õekest, kellega sul kogu aeg mingi tegevus käib. Kord kisute teineteise asju käest, siis kallistate, siis musitate, siis jälle kisute ja nutate. Ma eeldan, et ju siis see õdede elu selline olema peabki.

Iga aasta sinuga on aina ägedam ja ägedam ja ägedam ja ägedam ja kui see sulle väga tüli ei tee, siis mul on sulle vaid üks palve – palun ela elu lõpuni minuga koos, sest ma ei tea, kui kaua ma vastu peaksin, ilma, et sa pidevalt minu kõrval ei oleks. Või kui sa just pead kunagi välja kolima, siis kõrvalmajja oleks veel okei.

Ma mäletan nii hästi, kui sa olid just sündinud, me ei saanud perepalatit ja ma pidin sinuga ühispalatis tsillima. Ma vist vaatasin sind varahommikuni ja mõtlesin, et sa oled kõige täiuslikum inimene maailmas. Ja näete, nelja aastaga ei ole midagi muutunud.

Armastan sind, Marike!

segasummasünnipäev

Eilne päev oli ikka korralik kaos, või midagi sinnakanti. Lendel oli kohutavalt paha tuju, mille põhjuseks oli järjekordne hammas, mis ennast välja pressib. Ei Lentsu, ega hammast huvitanud, et inimesel parasjagu esimene sünnipäev on. Ja ega minu tujugi kiita ei olnud, vastik näriv tunne sees, mille tagamaad ma eelmises postituses vist kenasti selgeks tegin. Küll aga olime me sünnipäevale kutsutud ja kuna Mari üldiselt ei ütle kunagi ei ühele korralikule mängutoa külastusele, siis läksimegi kohale.

Täna on tegelikult kahe pudina sünnipäevade vaheline päev, seega täna ma just nende sünnat pean. Loodan ise, et ma sinna üldse jõuan, sest ma olen iga sekund minekuvalmis – mind on kutsutud üht sünnitust pildistama, mille TA oli juba mitu päeva tagasi. Seega olen ma kogu aeg olnud teadmatuses, kas ma üldse oma laste sünnale minnagi saan. Vahepeal siin just oli tunne, et kohe-kohe läheb sünnitamiseks, aga praegu tundub vist, et saan ikka sünnad kenasti ära peetud.

Nagu te vist teate, siis ma pole just sajandi orgunnija, seega kirjutasin ma täna peokohta, et … eeeee… panin ma üldse aja kirja v? Selgus, et panin. Wohhoo! Siis kirjutasin koogimeistrile, kes oli nagu “eee, sa pole mulle vahepeal kirjutanud, ma pole mingit torti teinud…”. Õnneks oli tal süda sees ja täna aega ka, niiet lapsed ikka saavad oma minionikoogi.

Söögid ja kaunistamised, nendega ei pea mina tegelema, sellega sahmerdab Ideelia stuudio, kellele ma ka täna hirmuga kirjutasin, et ma ei tea, olete ikka tulemas või. Aga selgus, et on ikka ja nad juba kõik kenasti ära ka orgunninud. Mis seal siis ikka, kui tellisin viimasel hetkel natukene õhupalle. Mingi aeg tagasi tellisin ma peole ka naise, kes lastele õhupalliloomi teeb ja lisaks teevad Ideelia inimesed ise lastele näomaalinguid ka. Mis veel, aaa, Kuulid Muuvid tulevad Lentsu ja Mari sünnipäevast videoklippi ka tegema.

Kuigi ma mõtlesin, et ma neile midagi ei kingi, siis noh, tegelikult nad pallimere said ja Molami stuudiost on neile tellitud üks suurem värgendus ka. Kahjuks ma tulin sellele mõttele nii hilja, et päris sünnaks kätte ei saa, aga pole vast hullu miskit. Usun, et lapsed täna peol paar kinki ikka saavad, et peotunne sees oleks. Sest tegelikult VAJA ei ole neil küll mitte kui miskit.

Kuna homme on Mari päris päev, siis tema viime sellel puhul H2O veekeskusesse ujuma, sest noh “sulla-sulla” on inimese lemmik ja oma sünnipäeval võiks ju see õnn ja rõõm talle osaks saada. Ma isegi vaatasin, et tegelikult saab seal sünnipäevasid ka pidada, aga seal peab olema vähemalt 10 last ja ma ei tea, kui ruttu suudaks ma leida 10 last, kes homme ujuma lohistada :D

Igatahes on mul hea meel, et ma ise kuskil kaunistama ja mässama ei pea, ainult postkontorisse ja poodi pean veel jõudma, siis olengi omadega mäel. Hea meel on ka selle üle, et kaks pidu korraga peetud saab, kes teab, kui kaua nad nende ühiste sünnadega üldse nõus on :)

pime viha, draamad ja surnud sõprused

Teate, mulle üldiselt ei meeldi enam teha mingisuguseid “õigustuspostitusi”, aga sedapuhku tekkis tunne, et lugu on selline, millest keegi õppida võiks. Jah, jälle on teemaks blogiintriigid, aga tegelikult võiks laias laastus öelda, et tegu on lihtsalt eluliste lahkarvamustega. Neid ei ole ju ainult blogimaailmas, lihtsalt mõned inimesed blogivad oma asjadest ja teised mitte. Kes üldse blogimaailmaga kursis pole, siis väga lühikene kokkuvõte, millest pall veerema hakkas:

*Blogija 1 kirjutas sellest, kuidas ta oma mehega lahutas, uue mehega tutvus ja nüüd temaga varsti kokku kolib.

*Blogija 2 leidis, et selline käitumine ei ole tema silmis okei, sest antud blogijal on lapsed. Seega leidis ta, et normaalne oleks enne mõned kuud ikka eraldi elada, et lastel oleks aega harjuda. Seda arvamust jagas ta nii esimese blogija kommentaarides, kui ka tegi postituse enda blogisse.

*Blogija 3 kirjutas teise blogija postituse kommentaari, et säärane arvamusavaldus on konkreetne kiusamine, sest laias laastus on igal inimesel õigus elada oma elu nii kuidas soovib, ilma, et keegi kõrvaline peaks kahtluse alla panema selle “kui hea ema” ta on.

Mina lugesin seda draamat vaikselt pealt ja olin vait. Mul võib küll arvamus blogija number kahega kattuda, et MINU jaoks oleks ka see samm ehk natukene kiiresti ette võetud, aga laias laastus, mis see minu asi on. Ega mina nende elu ei tea ja ei ole ka mina sellises olukorras olnud, et saaksin 100% väita, mida ma teeks või ei teeks. Küll aga mida ma EI teeks, on see, mida tegi blogija kaks. Mul ei ole selle blogija vastu küll mitte midagi, me oleme sõbradki, aga ega me ei saa ka igas asjas nõustuda ja elu on mulle juba näidanud, et kui ma peaksin kirjutama blogis avalikult millestki, mis mulle ei meeldi, siis ükskõik kui argumenteeritult ma selle kirja paneks, siis lõpptulemusena on seal ikkagi hunnik kommentaare, mis antud inimest solvavad ja maha teevad. Ja selle kõige tulemuseks on lihtsalt üks vaene inimene, kes on kuskil mõnitatud ja tema üle on naerdud, et eeheee, tseki lolli. Käitub NIIII valesti! Aga siin tekibki tegelikult küsimus, et mis vahet seal on, kuidas teised oma elu elavad, kui see kellelegi päriselt haiget ei tee. Me kõik elame KELLEGI arust alati valesti, ega selle pärast ennast kohe mättasse lüüa ei saa.

Seega, kui ma lugesin kolmanda blogija kommentaari, siis mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Kuigi blogija kaks on mu sõber, siis leidsin ka mina, et on üle piiri mindud. Ja minu meelest oli see tõeliselt…eee…tore? Et keegi üldse võtab vaevaks öelda, kui talle tundub, et kellelegi on liiga tehtud ja nn kiusatud. Ometi seal postituse all ma midagi ütlema ei hakanud, sest ma olin endale pähe võtnud kogu sellest kammajaast eemale jääda. Mis see minu arvamus siin ikka loeb, onju.

Kui ma aga nägin Eveliisi postitust, kus ta blogija kolme tema “targutava” kommentaari pärast blogimendiks kutsus (see post, mida nüüd on muudetud), siis otsustasin ma, et kirjutan kommentaari autorile ise. Ei, mitte et teada anda, et kuskil mingi teema on temast tehtud, vaid lihtsalt et tunnustada teda teise inimese kaitseks välja astumise eest. Et te TÄPSELT näeksite, mida ma ütlesin, siis kopeerin selle siia:

Mina: tsau mul kahju, et sa blogimaailma mendiks oled tituleeritud aga ma tahtsin öelda, et su kommentaar *seal* blogis oli minu meelest küll õige.

Tema: What

Mina: https://estonianwithabackpack.com/201...

Mina: minu meelest on üdse haige sellest teemasid teha, niii nõme lihtsalt, kahju lausa. (edit :sellest teemasid, on siis need teemad kellegi kokku-lahku kolimistest ja eraeludest, mitte ma ei räägi Eveliisi postist)

Tema: Ma ei maleta et ma seda blogi kunagi elus konmenteerinud oleksin

Mina: vb sa olid oma ametimärgist pimestatud , või on lihtsalt peale sinu veel *samanimelisi* ja ta iihtsalt arvab et see sina.

Tema: Ausaltoeldes ma ei maleta, et ma seda lugenudki oleks