pime viha, draamad ja surnud sõprused

Teate, mulle üldiselt ei meeldi enam teha mingisuguseid “õigustuspostitusi”, aga sedapuhku tekkis tunne, et lugu on selline, millest keegi õppida võiks. Jah, jälle on teemaks blogiintriigid, aga tegelikult võiks laias laastus öelda, et tegu on lihtsalt eluliste lahkarvamustega. Neid ei ole ju ainult blogimaailmas, lihtsalt mõned inimesed blogivad oma asjadest ja teised mitte. Kes üldse blogimaailmaga kursis pole, siis väga lühikene kokkuvõte, millest pall veerema hakkas:

*Blogija 1 kirjutas sellest, kuidas ta oma mehega lahutas, uue mehega tutvus ja nüüd temaga varsti kokku kolib.

*Blogija 2 leidis, et selline käitumine ei ole tema silmis okei, sest antud blogijal on lapsed. Seega leidis ta, et normaalne oleks enne mõned kuud ikka eraldi elada, et lastel oleks aega harjuda. Seda arvamust jagas ta nii esimese blogija kommentaarides, kui ka tegi postituse enda blogisse.

*Blogija 3 kirjutas teise blogija postituse kommentaari, et säärane arvamusavaldus on konkreetne kiusamine, sest laias laastus on igal inimesel õigus elada oma elu nii kuidas soovib, ilma, et keegi kõrvaline peaks kahtluse alla panema selle “kui hea ema” ta on.

Mina lugesin seda draamat vaikselt pealt ja olin vait. Mul võib küll arvamus blogija number kahega kattuda, et MINU jaoks oleks ka see samm ehk natukene kiiresti ette võetud, aga laias laastus, mis see minu asi on. Ega mina nende elu ei tea ja ei ole ka mina sellises olukorras olnud, et saaksin 100% väita, mida ma teeks või ei teeks. Küll aga mida ma EI teeks, on see, mida tegi blogija kaks. Mul ei ole selle blogija vastu küll mitte midagi, me oleme sõbradki, aga ega me ei saa ka igas asjas nõustuda ja elu on mulle juba näidanud, et kui ma peaksin kirjutama blogis avalikult millestki, mis mulle ei meeldi, siis ükskõik kui argumenteeritult ma selle kirja paneks, siis lõpptulemusena on seal ikkagi hunnik kommentaare, mis antud inimest solvavad ja maha teevad. Ja selle kõige tulemuseks on lihtsalt üks vaene inimene, kes on kuskil mõnitatud ja tema üle on naerdud, et eeheee, tseki lolli. Käitub NIIII valesti! Aga siin tekibki tegelikult küsimus, et mis vahet seal on, kuidas teised oma elu elavad, kui see kellelegi päriselt haiget ei tee. Me kõik elame KELLEGI arust alati valesti, ega selle pärast ennast kohe mättasse lüüa ei saa.

Seega, kui ma lugesin kolmanda blogija kommentaari, siis mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Kuigi blogija kaks on mu sõber, siis leidsin ka mina, et on üle piiri mindud. Ja minu meelest oli see tõeliselt…eee…tore? Et keegi üldse võtab vaevaks öelda, kui talle tundub, et kellelegi on liiga tehtud ja nn kiusatud. Ometi seal postituse all ma midagi ütlema ei hakanud, sest ma olin endale pähe võtnud kogu sellest kammajaast eemale jääda. Mis see minu arvamus siin ikka loeb, onju.

Kui ma aga nägin Eveliisi postitust, kus ta blogija kolme tema “targutava” kommentaari pärast blogimendiks kutsus (see post, mida nüüd on muudetud), siis otsustasin ma, et kirjutan kommentaari autorile ise. Ei, mitte et teada anda, et kuskil mingi teema on temast tehtud, vaid lihtsalt et tunnustada teda teise inimese kaitseks välja astumise eest. Et te TÄPSELT näeksite, mida ma ütlesin, siis kopeerin selle siia:

Mina: tsau mul kahju, et sa blogimaailma mendiks oled tituleeritud aga ma tahtsin öelda, et su kommentaar *seal* blogis oli minu meelest küll õige.

Tema: What

Mina: https://estonianwithabackpack.com/201...

Mina: minu meelest on üdse haige sellest teemasid teha, niii nõme lihtsalt, kahju lausa. (edit :sellest teemasid, on siis need teemad kellegi kokku-lahku kolimistest ja eraeludest, mitte ma ei räägi Eveliisi postist)

Tema: Ma ei maleta et ma seda blogi kunagi elus konmenteerinud oleksin

Mina: vb sa olid oma ametimärgist pimestatud , või on lihtsalt peale sinu veel *samanimelisi* ja ta iihtsalt arvab et see sina.

Tema: Ausaltoeldes ma ei maleta, et ma seda lugenudki oleks