Mariann Kaasik's Blog, page 182

kahepalgelisus iga nuka peal

Kui ma nägin kohalikus poes känguru liha, siis ostsin selle pikemalt mõtlemata ära. Ma olen seda söönud enne ühe korra elus, Austraalias. Me läksime sõpradega Timi farmi ja ühel õhtul grillis ta meile hõrgutavat känguruliha ja serveeris värske salatiga. Ma ei tea, kas see tõesti oli tol hetkel nii hea, või võis see imeline kogemus olla rohkem seotud sellega, et ma olin vaene kui kirikurott ja eelnevatel päevadel mingisuguseid suvalisi nuudleid endale sisse kühveldanud. Mälestustes oli see ÜLI hea ja no rändas poekorvi.

Enne kui süüa tegema hakkasin, tegin sellest ka Instagrammi pildi ja keegi kirjutas mulle midagi sellist, et väga kahepalgeline on see, et ma elevantide eest tsirkustes seisan, aga känguru söön rahulikult ära. Et miks on känguru halvem. Ega jah, ma pean tunnistama, et ma enne niimoodi ei mõelnud ja peale selle liha söömist võin öelda, et oleks võinud ta rahuliku südamega sinna poodi jätta ka, aga no mõtlema pani ikka. Et kui ma olen mingisuguste loomade kaitseks välja astunud, siis see võtab mult edaspidi õiguse teha mitte nii teadlikuid valikuid, sest muidu oleks see kahepalgeline?

Et kui tsirkusi boikoteerin, siis järelikult ei tohiks ma iial ühtegi looma süüa ja nahka kasutada, sest ise ma ju see ühe korra ütlesin, et ma hoolin loomadest, miks ma siis valetasin, eks?

Minu meelest tundub loogiline, et enamik meist on selles suhtes “kahepalgelised”. Meil on igaühel omad põhimõtted ja maailmavaated, mida me järgime, aga samas võib meil vabalt olla selliseid harjumusi, mis laias laastus nende esimestega vastuolus on. Ma reaalselt tean ühte naist, kes tassib isegi rongiga ja ühistranspordiga sõites sinna oma turvatoolid kaasa, sest see on lastele ohutu liiklemine ja tema ei taha teha järeleandmisi laste turvalisuse osas, samal ajal jätab väikseid lapsi ööseks üksinda koju, sest tahab väljas käia. On ju vastuoluline? Aga samas, mis temast siis vähem kahepalgelise inimese teeks? Et kui ta juba lapsi ööseks koju jätab, pangu siis kohe enda turvatoolid ka põlema, sest tal puudub edaspidi õigus üldse laste turvalisusest rääkida?

Ma tean inimest, kes on kõige kõvem spordivend üldse, sööb jube tervislikust ja hästi, kuid suitsetab nagu korsten. Mis teha, igal ühel on omad head ja vead, nagu juba vanad eestlased ütlesid. Nõnda ka mul ja ausalt, mul vahel tekib endal ka tunne, et ma olen lõhestunud inimene. Et ühest küljest ma näiteks mõtlen kogu sellele loomade kasvatamisele ja sellele, kuidas me seda liha saame, mis poelettidel on ja ma EI TAHA olla osakene sellest sitasest süsteemist. Teisest küljest söön steiki ja mõmisen, et isss-sss-sssand kui hea. See aplus on ikka õudne asi!

Eile jäi silma ka arutelu Palja Porgandi üle. Et mis õigusega on ta nii kahepalgeline, et räägib enda keha armastamisest, ise nii üles tuunitud kunsttissidega tibi. Ma alustan selle üle jutustamist üldse paari kuu tagusest ajast. Ma lugesin mingisugust Palja Porgandi postitust ja mul tuli üli hea mõte, et ma teen ühe naljapostituse. Niiöelda feik-reklaampostituse, näiteks kardinatest või muust suvalisest asjast. Ja siis teeks seal postituses Palja Porgandi stiili. Et üle lause oleks siis minust mingi ERITI seksikas pilt, aga no ilmselgelt minust selliseid pilte ei saaks kui Porgandist, seega oleksin ma teinud need kõik mega üle võlli. Noh, ma siin niisama, kardinat endale kiimase näoga näkku hõõrumas. Ma siiin niisama diivanil palja perssega, kardin hargivahe varjamas, endal mõtlik pilk kaugusesse. Ma juba vaimusilmas nägin seda postitust ja kujutasin ette, kui naljakas see olema saab. Kõik, kes Porgandi blogi näinud on, saaksid ju aru, et ma tema üle nalja viskan ja siis me saaksime kõik kõhutäie naerda, sest noh… Vaata ometi seda mõttetut ajudeta piffi, kes oskab endast ainult kiimas näoga persepilte üles riputada. On ikka sisutühi inimene, eks!

Siis hakkasin mõtlema, et inimene ajab oma asja, teeb oma trenni, ju siis tal on palju erinevaid fotoshuute, et tal kogu aeg neid erinevaid pilte nii palju on. Seks müüb, keha tal on, raha ta teenib ja mis kõige olulisem – ma mõtlesin välja, et kui mul oleks selline keha ja kogu aeg erinevaid ilusaid pilte endast varnast võtta, siis no NO SHIT, et ma kasutaksin neid oma blogis ka. Seega rääkis minus vaieldamatult ainult kadedus, pole midagi teha. Aga ometi olin ma tema säärast käitumist ka halvustanud ja isegi sarnaselt teistega mõelnud, et peale selle, et nii loll (sest, noh, ilus ju :D) on nii kahepalgeline ka, sest ta ju promob pidevalt enesearmastamist ja tervislikke eluviise, aga mis enesearmastusest saab juttu olla inimesel, kellel on kunsttissid ja -juuksed ja -küüned?

Nüüd mõtlen, et… aga miks mitte? Inimene võib olla ju tervislik, kuid tahta uusi tisse. No las ta tahab siis! Ma ei kavatse siin teha mingisugust süvaanalüüsi inimesele, keda ma ei tea, aga kui ma õigesti mäletan, siis on PP puhul tegemist neiuga, kellel on aastaid olnud toitumishäired. Need ei tule üleöö ja niisama inimestele, kelle enesekindlusega kõik korras oleks. Ja öeldakse ka, et toitumishäire jääb mingil määral inimesega alati. Seega on neiu, kes on võidelnud enesehinnanguga, nüüd jõudnud punkti, kus ta ON lõpuks endaga rahul. Ja tahab seda teistele ka näidata, sest for fuck sake, ta SAAB! Miks ta siis teha ei võiks? Ja kui kasvõi üks sajast naisest nendest piltides leiab selle motivatsiooni, et kõik, ma lähen ka trenni ja hakkan tervislikuks, siis need ülejäänud üheksa, kes hambaid krigistades kriiskavad, et “kole ja võlts” võivad oma kurjuse otsas edasi istuda, sest reaalne tulemus on ikka see, et Porks on selline nagu ta on, see üks naine ongi motiveeritud ja ehk muudab oma elu ja need üheksa visisevad kurjalt üksi kodus :D

Mis siis, et ta võib-olla 20 aasta pärast mõteb, et kurat, mu tissid olid enne ka päris ilusad. Mis siis? Las mõtleb siis. Meil kõigil on asju, mida me 20 aasta pärast enda kohta mõtleme, et krt, seda poleks pidanud vist tegema. Vahet pole, mis see asi siis ka ei oleks. Ja äkki ei mõtle, kust me ka seda teame.

Tõesti absurdne on tänapäeva maailmas, kus toimub kogu aeg nii kohutavaid asju, muretseda nii ebaoluliste asjade üle, nagu kas üks loomasõber ikka on NII suur loomasõber, kui ta väidab, või kas ühel tervist promoval inimesel võivad olla kunsttissid. Teate, see on vaba maailma võlu. Me kõik võime teha ja olla täpselt sellised inimesed, kuidas meie hing ihaldab. Ja isegi kui mõnikord teiste valikud meile ei meeldi, siis tuleb aru saada, et me saame ikkagi elada ainult oma elu ja muuta saame nii palju, et ise neid asju ei tee, mis teiste juures ärritavad. Ülejäänu on juba inimeste enda asi ja miks selle peale üks elurõõmus ja äge inimene aega kulutama peaks, ma tõesti aru ei saa. Kuigi raske on endale kadedust tunnistada, siis mõnikord tuleb ka seda teha.

Ma siiamaani mõtlen, et päris kurb oleks see Palja Porksi imiteerimise post olnud, sest iga pilt oleks võinud omada allkirja: “Tahaks ka nii sale ja fit olla nagu porks, aga sai meeldib rohkem”, või midagi muud sellist :D No ausalt, naised, kes teda veel ei tea, palun vaadake ja öelge, kas te EI ole kadedad? Kasvõi natukene? Mina küll olen ja no jumal sellega. Samas olen ma kindel, et kui ma näeksin ja teaksin kõiki naisi, kes seda postitust loevad, siis ma leiaks teilt igaühelt omaduse, mille üle ma kade oleksin. Siiralt ja südamest :D! Kellel on imeilusad pruunid silmad, kes oskab hästi kududa, kes laulab kauni häälega, kes oskab tantsida, kellel on silma kodukujunduses, kes on hea kokkaja, kellal ülihea huumorimeel – seda võiks loetlema jäädagi.

Ma kunagi korrutasin ka endale, et “kui ma ütlen, et mulle midagi ei meeldi, siis ma ei ole kade, vaid mulle lihtsalt ei meeldi!!!”, aga vanusega olen aru saanud, et pahatihti on see ikka kadeduseuss, mis meid paneb asju kõõrdpilguga vaatama. Sõbrad, sitta sellest kadedusest ja oleme parem need inimesed, kes teisi aitavad, kaasa elavad ja võitude üle rõõmustavad, selle asemel, et ennast ussitada ja süüa mingi mõttetu juraga.

Aga… sõbrannadega tagaselga võib ikka teinekord klatšida, nii hea hing ma veel ei ole, et seda ära lõpetada suudaks. Naeruväärne on see, et mõni oma õelust ja kurjust sellega “matab”, et “vähemalt ma ei räägi tagaselga!”. Nagu, ma küll eelistaks, et inimesed koledusi minust just TAGASELGA räägiks, miks jumala eest peaksin ma seda jama kuulda tahtma :D Aga sellised avalikud väljaütlemised võiksime me kõik limiteerida ainult heaks, sest noh… headus sünnitab headust ja tore on ju, kui inimesed sinu vastu ka kenad on, mitte ei ürita sind igal sammul maha teha.

Mina kaugustesse vaatamas ja unistamas ilusast maailmast :D (tegelt hoian pead üleval, et lotti näha poleks, krt, Paljas Porgand raudselt ei pea nii tegema #kade :D)

Kas teie olete kadedad? Kelle peale? Aga kahepalgelised? Et kas teete ühte asja näiteks täiega, aga mõnest teisest samaväärsest ei hooli sugugi? 

Breden Kids – 25% ja suur auhinnasadu!

Kas teil pole niimoodi olnud, et mõnikord läheb kõik justkui lepase reega ja teinekord lihtsalt no ei saa vedama. Mul on praegu see teine osa käimas. Nimelt pidime me Triinu Liisiga tegema suure kampaania, kus näitame teile Breden Kids’i uut mustrit ja saame teile loosida mega suure hunniku kinkekaarte. Tundub nagu äge plaan, eksole. Breden pani Lendele paki riietega siiapoole teele ja nõnda me ootama jäime. Paraku selgus, et Hispaaniale omane “manjana” mängis sedapuhku kurjalt kätte ja alguses ära kadunud pakk ilmus küll välja, kuid võtaks miskipärast siia, minu juurde jõudmiseks, aega nii kaua, et ma olen juba otsapidi selleks ajaks kodumaal tagasi.

Seega andestage, et ei saa seda postitust illustreerida piltidega oma väikesest rõõmurullist. Ma olen küll vist ise kurvem kui teie, aga no nüüd te vähemalt teate, mis rist ja häda sellega meil siin oli. Luban, et kodus kraamin kingipaki kuuse alt välja ja teen teile Lendest ka ilusaid pilte. Nii kaua saate uue kollektsiooni ilusaid pilte nautida Krissi seljas (siin).

Meriinovillase mustriga tuukrikas (link), tudukombe(link), pikkade varrukatega body (link) ja püksid (link).

Mäletate, ma rääkisin mingi aeg, et Lendele oleks vist jõuludeks uusi riideid vaja, eksole? Noh, nüüd enam eriti ei ole ja mul on super hea meel, et need asjad just Bredenist meieni jõudsid. Kuigi ma ei ole neid konkreetseid veel katsuda saanud, siis tegelikult on mul muid kollektsioone olnud küll ja ma tean, et nende kvaliteet on üle mõistuse hea. Meil on olnud paljude erinevate firmade riideid, mis pesus loppi lähevad, välja venivad, ära pleegivad. Bredeni asjad on aga sellised, mis elavad veel üle ka järgmiseid kasutajaid (okei, see vist oleneb sellest, kui suur rokanokk beebi on, mingi periood on minu meelest see, kus üldse ei saa riideid lõpuni puhtaks, sest mugul on nendega söönud midagi, mis IIAL pesus välja ei tule).

Lende Bredeni mütsiga Tenerife kuumust trotsimas. Parim müts ever – tagant pikk, et kukal ära ei põleks ja lisaks saab selle pähe kinni siduda, sest noh… beebid ja mütsid on vist ammu teada-tuntud vihavaenlased

Lende Bredeni t-särgiga elu nautimas

MIKS MA ARMASTAN BREDENIT?

Esiteks omapärased ja ilusad mustrid, mis neile enda disainer teinud on. Ma ei tea, kuidas mul selline fakt meelde tuleb, aga minu meeles selle jäätise ja maasikatega disaini küll, kui mitte teisi ka. Mitte, et see nüüd ilmatuma oluline fakt oleks, aga noh, paljud väga head õmblejad tellivad oma kangad kõik samast kohast ja tulemus ei ole seetõttu kuigi omanäoline.

Nende riideid saab tõesti kaua kanda. Rääkimata sellest, et kangas on kvaliteetne, on Bredeni riided juba niimoodi õmmeldud, et sobitada vähemasti kahes suuruses laps. Näiteks Lende enne kandis üsna pikalt 74/80 suurust, nüüd tellisin igaks juhuks 86/92. Kui ka on suur, siis saab vähemalt natukese aja pärast kanda, aga väikeseks ei jää need lähiajal kindlasti. Topelttrukid bodydel, pikendatavad varrukad ja sääred pükstel.

Lõpuks ikka kõige tähtsam – lapsel on mugav. Kangas, mis on orgaanilisest puuvillast on meie beebi keha vastas hea ja pehme. Lendel näiteks oli tihtipeale mure, et suur vats ei mahtunud hästi pükstesse ja püksikumm soonis kõhukesse. Bredeni pükstel on suur ja lai värviliosa, mis sellel juhtuda ei lase. Ka t-särgid ja bodyd on mugav selga panna, sest need venivad korralikult ja nõnda ei pea last riietades teda seal käänama ja väänama.

Igatahes on meil Triinuga hea meel teile anda meie poolt sooduskood “MALTRI25”, mis annab teile lausa 25% soodukat.  Et soodukat kasutada, peate te Bredeni lehel sisse logitud olema, aga see on vaid ühe kliki tegemine. Lisaks on meil ka päris võimas hunnik auhindu, nimelt andis Breden meile kamba peale kaheksa 50€ kinkekaarti, millest neli saan mina välja loosida ja neli tükki loosib siis omakorda Triinu.

Et kinkekaartide loosimises osaleda, on esiteks üks suur tingimus – sa pead olema Breden Kids’i fänn Instagramis. Vahet ei ole, kas oled juba ammu olnud, või hakkasid täna, see on reegel number üks ja seda saad teha siin: https://www.instagram.com/breden_kids/.

Esimsed kaks 50€ kinkekaarti loosin siis mina nii välja, et ühe võitja valin ma siit blogi kommentaariumist, teise FBi kommentaariumist. Kes soovib, võib osaleda nii minu kui Triinu loosides korraga, mingit limiiti pole. Seega andke teada, mis on teie lemmik Bredeni toode, mille te võidu korral soetaksite :)? Ja muidugi, ärge unustage sooduskoodi kasutada, see annab juba päris korraliku ja mõnna sooduka!

*Postitus on sündinud koostöös Breden Kids’iga

maja või korter?

Käisime täna lastega mingis ägedas basseinikompleksis hullamas ja tagasi tulles istusin rampväsinuna diivanile ja tegin seda, mida ma ikka tavaliselt netis teen – vaatan porri. Okei, naliii, blogisid loen ikka. Lugesin siis need tavalisemad läbi, mida ikka sirvib ja no reaalselt hakkas kummitama see laul “if I could turn back time“, sest kui ma oleks suutnud aega tagasi keerata, siis ma oleksin enne nende postituste avamist endal silmad peast välja torganud ja tänasida lollusi mitte lugenud. Uskumatu ikka, mis “probleemid” inimestel on ja mis juttu suust välja aetakse. Ja seda ütlen MINA, mõttetute probleemide ja lolli jutu etalon :D

Kuna ma aga ei viitsi sinna vestlusesse siiski laskuda, siis laskun hoopis muusse teemasse ja selleks on korteris vs majas elamine. Ma olen terve elu elanud korteris. Noh, seda nii kaua, kuni ma kolisin männikule majja. Minu jaoks ei olnud absoluutselt vahet, kas ma elan korteris või majas. Kui me õikal elasime ja Kardo mõnikord ohkas, et majas on ikka parem, siis ma ei saanud aru, et miks. Mis vahet seal on? Mõlemad on ju eluruumid, sinu omad. Mõned on väiksemad, mõned suuremad, aga laias laastus jäin ikkagi segadusse. Miks ma peaks maja eelistama?

Nüüd ma olen üle kahe aasta majas elanud ja no tõesõna ei taha enam korteris elada. Never! Me oleme siin Tenerfel viis nädalat korteris elanud ja ütleme nii, et see ei ole eriline meelakkumine. Niimoodi ajutiselt, et ma tean, et see pole mu kodu, on täitsa elatav, aga püsivalt niimoodi olla, oh juudas, kui keeruline.

Esiteks, KÕIK on läbi kosta. Siin muidugi veel eriti, sest osad aknad pole päris aknad, vaid nagu klaasist ventiilide moodi augud. Ehk siis vahepeal kui keegi koridoris räägib, on tunne, et keegi on meie kodus sees. Eestis oli ka ikkagi korteris elades see, et kuulsid, kuidas naabrid vett lasevad ja kõnnivad ja mingi… köhivad. Mõndadel on ju veel eriti hullud naabrid ka, kes iga krabina peale kurjustada või politseid kutsuda armastavad. Ela siis sellistega onju.

Korteris on ka see miinus, et sinu elukvaliteet sõltubki suuresti naabritest. Mul üks sõbranna elas paneelika üürikas ja tal olid kogu aeg prussakad, mis siis, et tal pidevalt see tõrjeinimene käis. Lihtsalt naabrid endale ei kutsunud ja laias laastus oleks võinud ka tema mitte kutsuda, sest kui su kõrval ja üleval ja all on prussakaid täis kodud, siis tulevad nad varem või hiljem sinule ka külla. Wohhoo.

Ja majades on ju oma aed! Mõnus on oma aias ilusaid lilli kasvatavada või lastele mänguväljak püsti panna ja koeralgi hea ringi joosta ja..,

Samas ma olen kuulnud, et korteris on selle võrra mugavam elada, et ise ei pea väga vaeva nägema. Prügi eest vastutab korteriühistu, õues mässama (riisuma ja lund lükkama) ei pea, koridorigi ei pea vist tänapäeval ise pesema. Majas on need tööd muidugi kõik su enda õlul.

Kas teie elate korteris või majas? Aga kui valida saaks, kummas siis elaks? Miks?

aitame Jürgeni kõndima!

Eile jäi mulle silma FBis ringlev üleskutse, et inimesed aitaksid Jürgeni kõndima (üleskutse leiad siit). Lugesin selle läbi ja teadsin, et täna kirjutan Jürgenist ka teile. Nimelt oli Jürgen täitsa tavaline teise klassi poiss, kui 2016. aasta suvel tiigis mängides kukkus ja vee alla vajus. Kuigi ta õnnestus päästa, olid vee all veedetud minutid liiga pikad ja tekitasid talle ajukahjustuse. Rõõmsameelsest, aktiivsest ja heasüdamlikust poisist sai loetud minutitega hinge vaakuv väike poiss. Esimesed kaks ja pool kuud oli Jürgen koomas, millest välja tulekut arstid ei ennustanud.

Tema perekonna rõõmuks suutis väike Jürgen siiski ühel hetkel silmad avada. Õnn oli suur, kuni tuli harjuda uue elukorraldusega. Ta on kaotanud kõnevõime, jäsemed on jäikunud ja lihased lamamisest kärbunud. Jürgen naeratab temaga suhtlemise peale, vahepeal isegi naerab laginal ning reageerib oma nimele. Samas krimpsutab kulmu ebameeldivuse peale ja nutab, kui on valus. See annab märku tema teadvelolekust. Jürgen sööb gastrostoomi (kõhtu paigaldatud toru) abil 5 korda päevas blendrist läbi lastud toitu ja õpib praegu neelama. Järelevalve all saab ta Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsiooni keskuses juba veidi ka tahkemat toitu, aga ema-isa kodus ei julge seda veel anda, kartes, et äkki ta ei neela ja nad võivad poja lämmatada. Jõulukuul naeratab ta voodist vasakule seinale pandud tema enda joonistatud päkapiku peale. Viimasest Haapsalus käigust saati tõstab ta juba pead, teda puusadest keerates tõstab ta ise käed järgi.

Jürgen kaks aastat tagasi viiulit harjutamas

Aga tema soov elada ja liikuda on väga suur. Nii on tema taastumine olnud suurte edusammudega. Täna seda seda veel vara öelda, aga tema ravivad spetsialistid näevad Jürgeni tahet ja pere usub, et see laps võib liikuma ja käima hakata. Ka mina usun seda kogu oma südamest, kuid nagu te teate, on üksi raske hakkama saada. Selle pärast ongi vaja meie kõigi abi.

Ma ei suuda lapsevanemana isegi ette kujutada, mis tunne võib olla niimoodi oma last voodisse aheldatuna näha. Te ju teate isegi, et riik sellises olukorras oluliselt ei aita (Jürgeni ema tuli töölt ära ja saab umbes 50 eurot hooldaja toetust). Kallid lugejad, kellel on lapsed   – isegi kui nad suudavad teinekord selliseid pahandusi teha, et viimne kui närv hakkab üles ütlema, isegi, kui mõnikord on nii raske, siis tegelikult on kõik nii kaua ideaalses korras, kui meie lapsed on terved. Ning nagu Jürgeni juhtum näitas, ei tasu seda kunagi iseenesestmõistetaval võtta, sest me ei tea kunagi, mis tulevik toob. Õnnetused ei hüüa tulles ja nende eest ei ole keegi meist kaitstud.

Mulle kirjutas ka Jürgeni õde: ta on mu blogi aastaid lugenud ja minu elule kaasa elanud, kuid nüüd on tema perel abi vaja. See on tema väike vennake, keda ta kogu südamest armastab. Ja ta näeb, et ta vanematel on raske. Mul jääb üle ainult esiteks saata tänu universumile, et ma ei pea olema selle perekonna nahas, sest ausalt, mul tõmbab klombi kurku. Aga teiseks saadangi ma palve just teile.

Mõelge, kui Jürgeni asemel oleks abi vaja teie lapsel, teie vennal, teie õel, teie onul, teie naabrilapsel, teie emal. Meil on kõigil palju inimesi, keda kannatamas näha oleks väga valus ja ma usun, et kuigi seda valu ei saa täitsa ära võtta mitte miski, siis ehk annab sellele perele natukene leevendust, kui meie oma õla alla paneme ja neile abi pakume.

Ma tean, et jõuluaeg on selline aeg, kus raha kulub palju ja kulub rohkem, kui muul ajal, kuid ma palun teid. Kui teil on kasvõi üks eurokene, mille ära kinkimine teie eelarvesse suurt auku ei söö, siis saatke see Jürgeni perele. Ja lisage selgitusse ilus soov. Raha aitab neid kindlasti, aga positiivne mõtlemine ja hea energia meie kõigi poolt aitab samuti, ma usun sellesse!

Jürgen sai see nädal jalgadele ortoosid, tal on valus ja tõrgub, aga ema püüab nendega jalalabasid õigesse asendisse tagasi painutada. Järgmise sammuna vajab ta seismislauda, et vaikselt harjutada oma organismi taas vertikaalses asendis olema. Tema kasv ei ole peatunud, seega on praegune ratastool talle juba väikseks jäämas. Tema emal on raskusi kasvava poja pesemisega kitsa duši all ja lihaste hoolduseks soovitatakse massaaživanni, mida kahjuks polnud perel võimalik soetada. Siinkohal tuli appi Balteco, kes Jürgenile kiiremaks paranemiseks täiesti tasuta massaaživanni kinkis. Minu meelest on see väga armas, sest tavaliselt on firmad nõus aitama ainult promo eesmärgil (pahatihti olen seda märganud), kuid Balteco tegi seda täitsa omal algatusel ja see on nendest hirmus lahke, aitäh Balteco!

Ma isegi ei taha jõuludeks mitte midagi, ausalt. Ma tahaksin, et te Jürgenit aitaksite. Mul on lapsed, kellega ma saan ringi joosta ja mul on väike vend, kellega me saame koos igasuguseid ägedaid asju teha. Ja kui nendega midagi juhtuks, ma ei taha mõeldagi. Selle pärast saangi öelda, et mul on kõik oluline olemas ja kui keegi tunneb, et tal venda ega lapsi pole, et selle kurva looga suhestuda, siis võite võtta seda eurost ülekannet kui jõulukingina mulle. See oleks kõige ilusam jõulukink, mis ma saanud olen!

Muidugi ei pea ainult rahaga aitama! Lisaks rahalisele toetusele, millega pere saab soetada Jürgenile seisulaua ja ratastooli, meeldivad Jürgenile:

– jalanõude asemel sussid, millel oleks nt lambanahast vm tald;

– laste muusikaplaadid (olemas Rong see sõitis…, Eesti kulla fond laste laulud, Hea tuju laulud, Onu Remose jutud);

– lasteraamatud, mida pere saaks talle ette lugeda. (Äkki Apollo oleks nõus õla alla panema? Kirjutan neile kohe!)

– liikumispedaalid liigutamiseks, mis annavad tema ajule impulsi tegutsemisvajaduseks;

– spetsiaalset suuvett Schülke+ Octenidol, mida ta tohib ka neelata (tema hambaid praegu veel pesta ei saa) – jälle nägin, et edasimüüja on nõus seda tasuta perele kinkima, suured tänud!

– köögikapp Jürgeni spetsiaaltoitude hoiustamiseks;

– käsitolmuimeja;

– pesukuivati (sest ema peseb iga päev pesu)

– poiste riideid pikkusele 150 cm, sh kampsunid ja üleriided peaksid olema lukuga, võib mõelda ka suuremate suuruste peale, sest tegu on ju kasvava lapsega

Söök aitab lapsel kasvada. Küsisime milliste toitude peale Jürgenil silm särama läheb?

– erinevad pudrud – neid ta ootab kui hommikuti oma ringutused ära teeb;

– laste purgitoite, kuhu ema blenderdatud liha lisab;

– külmutatud juurviljad

– erinevad soojad teed (eelkõige annab pere kummeli või fenkoli teed, et tema seedimist toetada)

Kui Sul on võimalik Jürgenit kasvõi mõnega neist asjadest toetada, palun kirjuta siia. Kogume jaanuari lõpuks asjad kokku ja aitame läbi liikumisvahendi, tema arengut toetavate asjade ja täisväärtusliku toiduga Jürgeni ühiselt käima!

Kokku oleks vajalik Jürgenile vahendite soetamiseks ca 10 000€.  Kui saame ühiselt raha rohkem, hakkame neile vannituba mullivanniga ehitama (siinkohal on soojalt oodatud ka ehitusfirmasid meil abikäe ulatamega materjalide jms). Lisaks saab pere teraapias tihedamini kui praegu võimalik rahaliselt, kütust osta hoolduskoolis käimiseks jne, sest hetkel saab tööl käia vaid üks vanematest.

Vanemad avasid talle konto teie abi ootuses:

Jürgen Simovart EE332200221059694712

Armsad inimesed, kes te saate asjadega abiks, te saate oma asjad tuua SYNLABi Tallinna Veerenni 53a (E-R 7.30-15), Tartu, Pärnu, Viljandisse jne laboritesse JÜRGENI nimele. SYNLAB aitab meid asjade kogumisega ja hoidmisega. 22. detsembril viime esimesed kogunenud asjad ära, siis saame täpse ülevaate, kui millegiga veel saame abiks olla perele ja jaanuari lõpus teist korda.

Jürgen ootab jõuluimet. Öeldakse, et päkapikke pole olemas, aga kes keelab meil see väike roll üle võtta :)Me ei tea iial, millal meil on abi vaja ja siis on ju hea teada, et me hoiame kokku ja aitame neid, kellel abi vaja!

erivajadusega lapse mõnitamine?

Umbes alates sellest ajast, kui Mari sündis, hakkasin ma ootama, kuni mina saaksin ka kodus kuulda neid kurikuulsaid “lapsesuu” pärle. Eks ikka aeg-ajalt inimesed jagasid humoorikaid asju, mille peale ainult lapse mõistus tulla võib ja minu meelest oli see nii äge, et no kohe ei jõudnud ära oodata. Ma mäletan, et me Kardoga kunagi lamasime paarikuuse Mari kõrval ja arutasime, et juba aasta pärast me äkki kuuleme ta esimest sõna ja saame lõpuks teada, milline hääl tal on. Koos juurdlesime, mis võiks olla väikse Mari esimene sõna.

Seda, et meil selle esimese sõna kuulmiseks veel keskmiselt kaks aastat ja kolm kuud läheb, seda ei osanud me küll toona mõelda, aga seda pikem oli ootamine. Muidugi selle aja sees ta TEGI igasuguseid naljakaid asju, aga seda tegemist on palju raskem sõnadesse panna, kui lihtsalt vestlust edastada eks.

Kõlab nagu ma oleks hüsteeriliselt lihtsalt seda ühte asja oodanud, aga no tõesti nagu ootasin ikka omajagu. Mulle endalegi meeldib nalja teha, aga mõtle, kui äge on seda veel teha koos oma lapsega. Nonii ja nüüd – kõigest NELI aastat ootamist (peab vist paika, et lapsed õpetavad vanematele kannatlikkust) ongi mul kodus üks naljanina. Mul vahepeal on küll selline tunne, et Marist tulebki raudselt mingisugune stand-up koomik, sest näha on, et talle endale meeldib ka esineda ja laulda ja noh, nalja teha. Muidugi meeldib seda teha vast enamikele temaealistele, aga no tore on ju näha, kuidas lapsel on lõbus ja endal on ka naljakas.

Seetõttu ma olengi ka viimasel ajal jaganud ka teiega Mari naljakaid ütlemisi ja mõttekäike. Eelkõige muidugi seetõttu, et need kuskile kirja jääks ja ehk kunagi Marilgi huvitav ja naljakas lugeda oleks, aga teisalt seepärast, et need tõesti teevad mulle palju nalja ja tunduvad sellised toredad ütlemised, mis võivad teiste päeva ka korraks lõbusamaks teha. Eile aga üritas mulle üks naisterahvas selgeks teha, et ma ei tohiks Marist kirjutada, sest noh, ta ju käib teraapias, seetõttu on ta üks õnnetu erivajadusega laps, kellest oleks hea, kui üldse juttu ei tehtaks?

Tead juhul kui sul on Mari erivajadusega laps siis pole üldse mõistlik tema üle nalja visata blogis. Tegelt peaks lastel ikka mingi õigus privaatsusele ka olema. Ma lahkun siis siit lugejate seast sest muidu saan ma sadu sõimu kirju. Vabandust aga nii on! NB ma olen kurb ei ole õnnelik sellise jama üle. Laps kes saab teraapiat ja siis naerame kõik suured inimesed. No tegelt?

Ma olin ausalt üllatunud sellise kommentaari üle. Kujutate ette, üks võõras naisterahvas on lausa KURB, sest kõik naeravad minu erivajadusega lapse üle.

Mõistaksin sellist kommentaari, kui mul oleks liikumispuudega laps ja ma lisaksin netti videosid, kuidas ta kukub, ise kommenteerides, et hehe, vaadake seda venda, üldse käia ei oska, issand, nii naljakas! Me siin kogu perega naersime nii, et pisarad voolasid, on ikka laps!

Või ma filmiks, kuidas ma sunnin vaimupuudega last matemaatilisi võrrandeid lahendama ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis jällegi, naerame kogu perega ta ümber kambas ja lisame selle video veel netti, et sõbrad-sugulased, tulge naerge ka, vaadake kui loll ta on!

Vot need oleks sellised näited, mille kohta ma saaksin aru säärase kommentaari jätmist, tõesõna ei ole ilus nalja visata kellegi üle, kes on pandud mingisugusesse olukorda, milles ta haigus või olukord ei võimalda hakkama saada.

Aga Mari, minu Mari…Saate aru, ta teeb meelega nalja! Jah, tal on kõnepuue, mis tähendab seda, et ta kõne oli hilistunud. See määrati talle sellel hetkel, kui ta üldse ei rääkinud. Sellest ajast peale on ta aga muudkui edasi arenenud ja me oleme jõudnud punkti, kus ta räägib nii palju, et ma saan temaga (küll algelisel tasemel) asjadest rääkida, neid omavahel arutada ja no tõesõna, naerda ka. Mitte selle pärast, et ta on kõnepuudega, või selle pärast, et ta käib teraapias – sest ta on üks naljakas tüdruk, kelle puhas maailmavaade meie sõnadesse hämmastab mindki. Ja see ajab naerma ja on naljakas, ausalt. Olgu ta siis puudega või ärgu olgu, mis siis? Kas ma peaksin teda keldris hoidma ja tema tegemistest mitte juttu tegema, sest ta ei suvatsenud areneda täpselt samas tempos, kui teised lapsed?

Kas te olete kunagi mõelnud, kui haige väljend on “kõht läheb lahti”. Mari näppis mingisuguseid münte ja tahtis ühte suhu proovida panna. Ma ütlesin, et ei maksa, sest see on must ja siis võib kõht lahti minna. Te oleksite pidanud Mari nägu nägema, kui ta hakkas mõtlema, mis moodi selle mündi suhu panekust ta KÕHT LAHTI läheb. Õudusega pani ta mündi kohemaid lauale ja kui nägi, et Lende hakkab selles suunas liikuma, krabas ta mündi, viskas selle kööki, ise ahastades: “Ei Lende, ei tohi lahti minna!!”.

Ja kogu see “anna peksa” jutt on ju tal endal ka puhas nali. Ta kõkutab seda öeldes ja mõistab väga hästi, et ta teeb nalja. Jah, okei, võib-olla mina täiskasvanuna ei tohiks selle üle kunagi naerda ja seda lauses kasutada, sest see pole ju ÕIGE sõna, aga no mis ma teha saan, kui vahepeal ikka ütled midagi lapsega naljaga kaasa. Ka eilne postitus sündis sellest, et see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas me siin last ähvardame, et kui asju kokku ei korja ja sööki ära ei söö, siis peksa ei saa. Ei, see tähenda seda, et me seda talle päevast päeva korrutame ja muudkui sellest räägime. Lihtsalt eile rääkisime, naljakas oli, tahtsin kirja panna.

Aga näete, selgub, et on inimesi, kes sellest lausa kurvaks lähevad, et ma oma lapsest räägin. Sest noh. Erivajadustega ju.

Millest ma siis rääkida võiksin? Hmm…Okei, naerda ei või. Ei tema üle, ega temaga koos, see on vist siililegi selge, sest muidu me naerame siin puudega lapse üle. Nüüd takkajärgi saan aru, et ma poleks tohtinud ka jagada seda, mismoodi Mari “põdral maja” laulu valede sõnadega laulab, sest vaene erivajadusega laps lihtsalt tahtis ka laulda, mis siis, et ta õigesti ei oska, aga mina, õudne  lapsevanem, panin ta valed laulusõnad netti teistele naermiseks üles.

Siinkohal tekib küsimus, et kas need vanemad, kelle lapsed EI ole erivajadusega, kas nemad tohivad oma laste naljakaid ütlemisi jagada, või on tegemist ka sellisel juhul alaealiste laste mõnitamisega? Või kui Mari läheb nüüd sinna komisjoni tagasi, kus talle see puue määrati ja öeldakse, et enam ei ole puuet, kas peale seda kuupäeva on ka mul õigus jälle Mari nalja jagama hakata?

Teate, mis mind kurvaks teeb. Et sellised inimesed, kes ilmselgelt noh, päriselt omal moel tahavad kaitsta ja seista erivajadustega laste (ja ma eeldan, et üldse) inimeste eest, ei mõista, et kui nad oma kaitsmisega liiale lähevad, eraldavad ja toovad nad need lapsed veelgi enam välja. Ideaal oleks ju, et kõik saavad omavahel läbi ja kõik oleme üsna võrdsed inimesed, aga siis kujutan ma seda kommentaari autorit oma lapsega mänguväljakul olemas: “Kalle, lõpeta kohe selle ratastoolis poisi nalja üle naermine! Ta on ERIVAJADUSEGA!”. Või: “Kalle, väga ebaviisakas on Mari nalja üle naerda, tal oli kaheaastasena diagnoositud kõne hilistumine!!!”.

Ma olen seda sada korda rääkinud, aga räägin veel – Mari ei vaja teiste inimeste poolt tõesõna mingisugust erikohtlemist. Jah, tal võib vaja olla logopeedi ja eripedagoogi, aga ta on tegelikult ikkagi üsna tavaline laps oma lolluste ja viguritega. Aga ta on see laps, kes on valmis kõiki oma asju teistele jagama, ta tänab alati viisakalt, kui ta midagi saab (hetkel lausa kolmes keeles, sest ta ei tea, mis keelest inimene parasjagu aru saada võib). Ta on esimene, kes kisab: “ettevaatuk!” kui ta näeb, et Lende on kuskile (Mari meelest) ohtlikku punkti sattunud ja on alati valmis ütlema “pole hullu!” kui midagi valesti läheb. Sest kammoon, pole hullu ju :)

anna peksa

Mari käib juba pikemat aega ringi ja ütleb aeg-ajalt kavalt: “anna peksa!”. Ma alguses arvasin, et ta ütleb seda lihtsalt seetõttu, et me alguses selle lause peale naersime ja nüüd korrutab seda seetõttu, aga lõpuks saime aru, et ta arvab, et see tähendab miskil põhjusel müramist. Jumal tänatud, et me Eestis pole, sest päris imelik on, kui väike laps kuskil rääkima hakkab, kuidas ta eile emmelt peksa sai.

Kõik see kokku on tekitanud olukorra, kus sellised vestlused meie majas on tavalised:

“Emme, anna peksa!”

-“Söö kõht täis ja siis saad peksa!”

***

“Issi, anna peksa. Anna Mani peksa!” lunib Mari.

-“Kui täna hea laps oled siis homme saad peksa,” lubab Kardo pühalikult.

***

“Mani tahab Lende peksa!”

-“Sa tahad Lendet peksta?”

“Jaaa,” noogutab Mari agaralt.

-“Mari, selle nimi on müramine. Sa tahad Lendega mürada, jah?”

“Jaa. Mürada ja siis…peksa!” kinnitab ta innukalt Lende poole tormates.

***

“Mari, kui sa kohe oma asju kokku ei korja, siis täna ei saa mingit peksa!”

Plz no lastekaitse.

istun üksinda…

…teised tantsivad. Okei, lapsed kindlasti ei tantsi, Kardo ehk tantsib, kuigi ma kahtlen ka selles. Igatahes on täna olnud selline päev, et Lende ärkas oma lõunaunest täitsa sooja ja loiuna. Palavikku oli küll ainult 38 midagi, aga ikka on nadi, kui beebi haige on. Mari seevastu oli kätte saanud terve advendikalendri ja jooksis mööda elutuba ringe ja ainult naeris nagu poolearuline oma suhkrulaksu all.

Ega ma hommikul ei teadnud, et see õhtu selliseks kujuneb, seega olin ma Kardole heldelt pakkunud, et ta võib ka ju vahelduseks kuskile välja minna ja paar õlle võtta. Kuna tegelikult meil siin kodus midagi sellist ei toimunud, millega ma üksi poleks hakkama saanud, siis Kardo haaras siiski võimalusest kinni ja läkski. Enne minekut kupatasin ta tegema selle maja kõige lärmakamat tööd: Mari pead pesema.

Kui Mari märjalt, pisarad silmis trepist alla tuli, küsisin ma, et noh, kas issi pesi su pea ära? Selle peale vastas mugul kurvalt: “Ei ole hullu, las peseb, Mani nutab tasakesti.”. No vaene linnupoeg eks. Fbis inimesed soovitasid, et laps võib endale peapesu ajaks rätiku näole panna, et siis on kindel, et midagi ei lähe silma ja lapsel endal ka julgem. Eks järgmine kord proovime järele, ehk saab ilma selle seatapu kisata hakkama. Iga jumala kord olen ma kindel, et Kardo lapse pea pesemise asemel teda pussnugadega piinab või dušiotsikuga peksab.

Tegime Marist rannas kala. “Mulle maitseb kala saba,” kiitis ta. Märgiks siiski ära, et ta pole elusees kala suu sisse ka võtnud, ilma “öäääkkkkk” karjumata.

Ühesõnaga, Kardo läks, mina söötsin latsekeste kõhud täis ja panin nad magama. Läks üllatavalt ludinal, arvestades, et tavaliselt teeb seda Kardo, kes on selles palju vilunum. Laulsime mõmmi unelaulu, aga ma vahetasin mõned sõnad ära ja lõõritasin seal, et: “kui sa laulad oled pai, siis su issi toob sulle muna, mõmm-mõmm”. Mari suurim nõrkus on üllatusmunad. See shoks teda nii väga ei huvitagi, aga aru ma ei saa, mis võlu on nende kollaste plastikmunade avamine ja mingi suva pudi avastamine.

Mari kikitas kohe kõrvu ja sosistas voodist: “Issi toob muna?”

-“Jaa, toob küll, kui sa tuttu lähed”

“Lende ka muna?”

-“Ei, Lende ei söö ju muna, ta on nii väike”

“Mani sööb muna…”

-“Jah, ma tean. Pane siis silmad kinni ja head ööd!”

“Head ööd bibu. Homme saab jälle lolli teha,” sosistas ta vaikselt ja jäigi magama. Naljakal kombel veel nii, et kui ta lause lõpetas, siis ta hakkas norskamist teesklema ja selle saatel jäi päriselt norisema.

Mina lugesin veel voodis jälle ühe e-raamatu läbi ja kebisin siis allakorrusele tagasi, et avastada õues märatseva tormi. Tuul viliseb niiii räigelt, õues asjad lendavad ja ma kuulen selgelt, kuidas suured lained peksavad vastu kaljusid. Päris hirmus on. Mulle lihtsalt ei meeldi üksinda olla ja mulle ei mahu pähe, kuidas inimesed elavadki üksinda. Et istuvadki üksinda kodus ja teevad süüa üksinda ja vaatavad telekat üksinda ja lähevad magama üksinda ja…Mõtle, kui kummitus tuleb! Või mõrtsukas! Või mõrtsukakummitus! Ega iial ei tea. Kummitus ei hüüa tulles. V.a siis, kui ta “uu-uuu-uuuu” hüüab.

Igatahes on see uluv tuul jube, sest mul on kogu aeg parakas, et keegi nutab ülakorrusel. Kuigi mu beebimonitor töötab, siis no nii nutu moodi on see ulg, et hirmus hakkab. Huvitav, kas keegi on siin korteris kunagi ära surnud… EI, kurat! Ma ei tohi sellistest asjadest mõelda. Mõtlen parem sellest, et miks on armas taevaisa nii ebaõiglane, et maailmas on mitu-setu Grei anatoomia osa, mida ma siin alla tõmmata ei saa..

*vaatan IMDB’sse, et vähemalt osade tutvustusi lugeda, kui avastan, et tegelikult olen ma kõik osad ära näinud ja neil on kuni 18. jaanuarini paus*

Okei, sorri taevaisa enneaegse kisa eest. Oled siiski aus ja õiglane.

Millest ma veel rääkida võiksin…Hakkasin täna endale uusi taldrikuid otsima, aga kõik on kas a)koledad, b)imelikud, c)megakallid. Nagu…200€ taldrikuid on olemas! Mõisakeraamikast leidsin nunnud tikrikomplektid, aga kui ma kõike kaheksa tahaks, siis läheks ikka kirveks. No vaadake, on ju nunnud.

Reaalselt, essugi ei ole teha. Netis pole midagi teha! Mida ma vanasti üldse tegin netis? Need blogid, mida loen, on ammu loetud. Niisama siin scrollida ei viitsi. Telekast midagi ei tule. Tõmmata midagi ei saa. Paistab, et variante on kaks. Võtan ühe päris raamatu lahti ja loen seda, või ronin uuesti tittede juurde ja loen mõnda e-raamatut.

Peaks vist ikka laste juurde minema, sest noh, mõrtsukad ja kummitused. Tuled jätan muidugi põlema ja teleka ka mängima, sest muidu on hirmus. Kui ma kunagi põgusalt üksi elasin, siis mul põlesid tuled ja telekas mängis ka 24/7. Isegi veel kui emaga elasin, siis minu toas põles ALATI tuli, mille ta siis keset ööd ära kustutas. Tuled on mõnusad, siis näed mõrtsukad kohe ära.

Selline kena monoloog siia esmaspäeva öösse. Mis ise teete… :D Lõpetuseks pilt minust, kus ma üldse ei poseeri, vaid niisama lõbusas tujus, tardunud poosis üritan enda lotti varjata. Õnnestus! Ainult servakene piilub.

operatsioon või keretäis keppi?

Kurtsin just ühele sõbrannale, et varsti on vist vaja operatsioonile minna. Puus teeb viimasel ajal aina rohkem häda ja seda enam mõtlen ma õudusega, et ma peaks operatsioonile minema. Ma olen maininud ka, et mingi sada aastat tagasi käisin puusaga arsti juures ka, aga ma tegelikult tõesti ei mäleta seda diagnoosi. Sümptom on aga see, et parem puus käib, naks, liigesest välja. Alguses ma arvasin, et kõik saavad seda teha, sest ma ise olen seda tahtlikult teha saanud nii kaua kuni ma mäletan. Siis oli see pikalt mu party-trick: “tahad näha, mis rõvedust ma oma puusaga teha oskan” ja lasin peenikest naeru, kui inimesed okset alla surudes oma käe mu puusalt ära tõmbasid, kui seda naksu tundsid.

Aga lõpuks, lõpuks sai puusaliigesejumal mind kätte ja puus hakkas valutama ka. Kui ma õigesti mäletan, siis arstil käisingi ma sellega viimati 16 aastaselt ja siis öeldi, et noh, heal juhul kümpsi peab see puus mul vastu. Ma toona olin ju mega peenikene roots ja seetõttu arvas ka arst, et kuna väga palju raskust puus kannatama ei pea, siis pakkuski ta entusiastlikult 10 aastat operatsioonivaba elu. Sellest kümnest on kohe-kohe saamas 12 ja no olgem ausad, kui ma toona kaalusin maksmaalselt 45 kilo, siis nüüd, 20 kilo raskemana, karjub mu puus üsna tihti sulaselges eesti keeles appi.

Ütleme siis nii, et viimased aasta-kaks ongi olukord aina ebameeldivamaks läinud. Nagu kellavärk, kümme aastat sai täis, puus pakkis oma viimased kõhrejäänused kokku, võttis kätte ja hakkas valu tegema. Ega ta kogu aeg ei valuta, aga vahel olen isegi öösel selle peale ärganud, et olen liiga pikalt paremal küljel maganud ja olen läbi une “puusa liigesest välja võtnud”. Mul on raskem seda paremini seletada. Vahepeal valutab puus päris palju ja ma olen täheldanud, et ma kõnnin ka nagu natsa imelikult, ei taha toetada nii hullult paremale poolele.

Kurat, et ma oma diagnoosi ei mäleta. Muidu ma googeldaks seda praegu ja loeks õuduslugusid sellest, kuidas ma varsti jalutuks jään. No persse, ma KARDAN OPERATSIOONILE MINNA, saate aru jah? Igatahes lähme nüüd postituse algusesse tagasi, et rääkisin sõbrannaga sellel teemal ja tema pakkus, et ma ei peaks üldse opile minema. Et tema teab kedagi, kellel opid ainult hullemaks teinud on. Et tema ise on rohkem tšakrausku ja selles usus tähendab valu seda, et mul on lahendamata vaimsed probleemid, mis väljenduvad füüsilises valus. Puusad olla naudingutšakra ja see tähendab siis seda, et tuleb mõelda läbi oma suhe naudingutega. Kas minu vajadused on hästi rahuldatud, või ma teen neile järelandmiseid, või tahan liiga vähe või liiga palju.

Ja kuna see on kestnud mingi perioodi, siis on see olnud mingi protsess ja ma peaksin mõtlema, mis seal on muutunud, ilmselt sai see probleem alguse varem, aga kuna läheb kogu aeg hullemaks, siis selle teooria järgi olen ma lihtsalt oma probleemi eiranud, sellest ka puusavalu.

Ja muuseas ta ütles, et tavaliselt liitub sellega ka mure kaalu pärast, sest kaal on kergelt mõõdetav, erinevalt oma seksuaalsest rahuldatusest. Ma küll ei taha öelda, et ma oleksin seksuaalselt rahuldamata, aga mu puus teeb haiget JA ma olen 20 kilo raskem. Hakka või uskuma, et mu naudingutšakra ongi perses (pun intended).

Ma olen üldiselt seda tüüpi, et mulle meeldib igasugust huinamuinat uskuda ja ma päris kindlasti kohe oleksin parema meelega valmis tegelema oma vaimsete probleemide ja naudingutšakratega, kui minna arsti juurde, lasta ennast magama panna ja enda kuramuse PUUS LAHTI LÕIGATA. Niiet kui kellelgi on häid ideid, kuidas ma oma naudingutšakra tööle saaksin, siis ma olen üks suur kõrv. Kardo pakkus, et võib mulle niikaua keppi anda, kuni mu puus korda saab, kuigi ma pigem kardan, et lõpuks kukuks mu jalg lihtsalt küljest ära, niiet ma ei tea kui hea lahendus see on :D

Muidugi võin ma teha ka seda, mida ma siiani teinud olen. Halan aeg-ajalt, et aiiaaaa, puus teeb haiget. Ja kui keegi ütleb, et mine siis arstile, ütlen ma kurvalt, et ma ei taha, nad teevad muidu operatsiooni ja ei lähegi kunagi kuskile. Seda käitumist saab pmst rakendada nii kaua, kuni ma ühel hommikul ärkan ja mu jalg ühes puusaliigesega teki all kehast eraldatuna vedeleb, sest puus on nii persses või miskit :D

Mina mõtlemas oma elust ühe jalaga

kuidas ma heaks lapsevanemaks olemist õpin

Tere uut nädalat, sõbrakesed! Kuidas oleks parim oma nädalat alustada, kui tagasihoidliku õppetunniga, mis võib-olla annab teile laste kasvatamise kohta uusi mõtteid ja näpunäiteid. Aeg-ajalt loen ma ikka erinevaid raamatuid, mis õpetavad lapsi kasvatama. Mitte, et ma arvaks, et mingi üks raamat seda õpetada suudab, aga erinevaid nippe ja trikke võib ju endale koguda küll. Eriti tore on, kui lugedes mõistad, et ma olen seda viga teinud ja nüüd tean, et seda annab ka teisiti lahendada, kui vanamoodi. Natukene lohutab ka see, et kuigi TAHAKS ju olla see maailma-parim-ema, siis selliseid raamatuid lugedes saad aru, et teised teevad ka valesti ja ei käitu alati õigesti. Mitte ainult mina.

Mul on Elisa e-raamatus üks põnev raamat pooleli, aga sellest ma räägin mõni teine kord, kui huvi pakub. Täna tahan ma rääkida raamatust “Tark lapsevanem”. Ega ma sellega ka ausalt lõpuni jõudnud pole, aga ma olen jõudnud piisavalt kaugele, et ma kasutan sealt saadud mõtteid igapäevaselt. Ja hämmastav on näha, et see töötab.

Ühesõnaga. Esiteks rõhutab raamat, et lapsevanematele pannakse niigi peale tohutu koorem. Nii enda, kui ühiskonna poolt. Me tunneme, et me peame alati olema parimad lapsevanemad, sest muidu me keerame oma lapsed pekki. Me ei tohi ärrituda, sest muidu me keerame oma lapsed pekki. Me ei tohi iial teha ühtegi vale liigutust, sest muidu, guess what, lapsed on kohe pekkis. Selle pärast soovitatakse kohe alguses ennast võtta nii nagu sa oled – inimesena. Enamik lapsevanemaid tahavad oma lastele nagunii parimat ja ennast pidevalt piitsutada, et kas ma ikka olen see kõige-kõige, on mõttetu ajaraisk. Me kõik oleme üsna kõige-kõigemad, lihtsalt, nagu inimestel ikka, on ka meil omad head ja vead, mis tulenevad juba meie lapsepõlvest ja iseloomust ja muust sellisest.

Hea vanem lubab endale olla tõeline inimene, sest lapsed oskavad raamatu sõnul hinnata oma vanemate puhul ehedust ja inmlikkust. Vastupidisel juhul kasvavad lapsed, kes räägivad oma vanematest, kui masinatest, kes käskisid-kamandasid-korraldasid-õpetasid, aga iial ei olnud niiöelda nemad ise.

Ma tean küll paari sellist inimest, kes sõprade seltskonnas on ühed ägedad ja humoorikad kujud, aga oma lapse ees muutuvad paanitsevateks mammadeks ja papadeks, kes on iga asja peale paanikas: “Võta talt see käest, ta lämbub ära!!”, “Anna talle juua, ta sureb janusse!”. “Äkki tal on külm?”. “Pane telekas kinni, ta näeb seda!” jne. Lõbusate inimeste hüsteerilised varjud. Nii imelik on seda vaadata. Mitte, et ei tohiks lapse järgi vaadata, aga selline pingeline ja negatiivne olek ei ole tore ei lapsele, ega nendele, eks samas ruumis viibivad.

Olen ka võõraste inimeste puhul täheldanud seda, et mõnele vanemale ei sobi mitte miski, mida laps teeb. Ala näed kedagi poes: “Tule nüüd, ära näpi neid asju! Tee ruttu! Ära võta seda! Vaata ette! Ei, me ei võta komme! Sa oled inimestel ees! Ära ole nii riiuli lähedal, sa ajad asjad maha!”. Et nagu ükskõik, mida laps teeb, midagi ei sobi. Kurb tegelikult, sest tegelikult vaevalt, et üks laps suudab nii palju “pahandusi” teha ja väga paljud etteheited võiksid sellises näites olemata olla.

Raamat väidab, et kui paljusid lapse käitumisi vanem heaks kiidab, sõltub osaliselt sellest, milline inimene ta juba eos ise on. Mõni lihtsalt on leplikum ja tolerantsem, kui teine. Küll aga ütleb autor, et need kõige leplikumad vanemad on vanemate spektris ühed kõige raskemad, keda nn ümber kasvatada. Nimelt usub autor, et vanemad saab jagada kolme rühma: võitjad, kaotajad ja pendeldajad. Võitjad on need, kes kasutavad julgelt oma mõjuvõimu lapsele ja usuvad keelamisse, käskimisse, piiridesse, käskudesse ja kuulekuse eeldamisse. Kui vanema ja lapse vahel tekib konflikt, siis tavaliselt lõppeb see  nii, et vanem võidab, sest “mina ütlen nii”. Tihtipeale usuvad säärased vanemad, et lapsed tahavadki võimukaid vanemaid.

Kaotajad on siis need, kes lubavad oma lapsele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad piire seadmast ja usuvad, et lapsed kasvavad kõige paremini siis, kui neid lubatakse olla nemad ise. Konflikti korral jääb peale alati lapse soov, mitte vanema tahtmine.

Kõige levinum grupp olla aga pendeldajad. Need on need, kes tunnevad tihti, et lasevad endale pähe istuda ja siis kui olukord juba väga närvidele käima hakkab, siis murduvad ja lähevad üleliia rangeks. Siis aga hakkab neil lastest jälle kahju, ning lasevad endale jälle nn pähe istuda. Surnud ring. Ma olen raudselt just sellest grupist.

Üldjuhul olla nii, et vanem, kes tunneb ennast energilise, terve ja rahulolevana, suudab tõenäoliselt taluda suuremat osa laste tegemistest. Kui vanem tunneb ennast hästi, siis häirivad lapse teod teda vähem. Igatahes proovib raamat selgeks teha, et ühtset “vastuvõetavat käitumist” ja “vastuvõetamatut käitumist” ei eksisteeri, sest see on erinev juba igal inimesel, vähe sellest, igal inimesel võib see olenevalt tujust ja seltskonnast muutuda. On vale ka arvata, et ema ja isa peaksid alati ühel nõul olema, sest nad on siiski erinevad inimesed ja neil ongi maailmast erinevad arusaamad ja seega ka taluvuspiir. Seega soovitab autor teha nii, et kui ema ja isa ei nõustu (mis olla tavaline), siis ei tasu moodustada lapse vastu ühisrinnet, vaid pigem seletada lapsele olukord ausalt ära. No näiteks nii: “Mari, issile ei meeldi kui sa vett tuppa tood, sest tema peab selle ära koristama, kui sina mängimise lõpetad.” Ja teinekord jälle nii: “Mari, emme ei taha, et sa neid oksi tuppa tassid, sest ta koperdab kogu aeg nende otsa ja saab haiget.”. Seda pole vaja ära märkida, et teisel poolel nendest tegevustest suva on :D

Põhiline, mis ma raamatust siiani juurde saanud olen, on see, et vanemad peaksid õppima kasutama heakskiitvat keelt, kuigi enamus teevad just vastupidist ja leiavad, et just see on lapsele kõige kasulikum ja õpetlikum. Suurem osa vanematest loob laste kasvatamiseks pinnase, mis on läbi imbunud hinnangutest, hukkamõistmisest, kritiseerimisest, moraali lugemisest, käsutamisest ja ähvardamisest. Need sõnumid näitavad lapsele, et teda ei hinnata sellisena nagu ta on. Kui te nüüd arvate, et MINA KÜLL selliseid asju ei räägi, siis noh, ma arvasin ka…

Väga palju näited raamatust on suunatud suurematele lastele (või kes tunduvalt rohekem seletada oskavad), aga no väike näide.

Laps kukub mänguhoos õnnetult. Mis oleks esimene refleks, mida talle nüüd öelda? “Mari, ma ju olen sulle öelnud, et ole ettevaatlik ja vaata, kuhu sa jooksed! Nüüd saidki haiget! No näita, kus sa haiget said, puhume peale.” Ma ei tea, minul näiteks tuleks vist kohe midagi sellist suust välja.

Aga… miks? Laps on saanud haiget ja esimese asjana saab ta moraalilugemise peale, selle asemel, et last lihtsalt lohutada. Kui meie oma abikaasa ees ninali käime, siis me eeldame, et ta aitab meid üles, mitte ei lenda meile kaela: “Kurat, Mallu, ma olen sulle sada korda öelnud, et äkki vaatad ka, kuhu sa jooksed, paras sulle, et sa siis ei kuula mu sõna!”. Oleks ju jube imelik? Aga miks me siis lastele nii teeme? (Ma ei tea, vb teie kunagi ei tee, aga noh, mina tundsin ennast küll ära).

Teine asi, mida vanemad kipuvad tegema, on sildistamine ja ähvardamine. Jälle näide. Jalutame terve perega ranna poole ja kuigi ma palun Mari, et ta hoiaks käest kinni, siis ta tahab siiski ise meie ees kõndida ja no lausa pikalt ees joosta. Kui me oleks kuskil metsas, poleks vahet, aga siin on paar autoteed vahel ja see on väha ohtlik, kui ta niimoodi silkab. Jooksen ühe korra järgi, haaran käest, aga tema sikutab ennast lahti ja jookseb jälle. Nii mitu korda, kuni lõpuks hakkab mul tulema: “Mari, sa oled väga paha tüdruk, kui sa niimoodi jooksed ja sõna ei kuula. Me ei lähegi muidu randa, kui sa niimoodi käitud! Ja jäätist ka ei osta, kui sa käituda ei oska. Siin on palju autosid ja sa võid väga haiget saada, saad aru????” Mis see tulemus on? Mari jään mulle käe otsa, aga on solvunud, nutt kurgus ja hea tuju on kadunud.

Mis oleks siis nende kahe näite nn õiged vanemapoolsed reageerimised? Raamat soovitab lapsele rääkida seda, mida sa näed ja arvad, mitte pidada loengut. Esimese näite puhul siis: “Mari, ma näen, et sa oled suures mänguhoos lausa ümber kukkunud! Kas sellele on vaja plaastrit või ainult peale puhuda?”. Laps näeb, et sa saad aru ta õnnetusest ja kuna pakud veel valikuvarianti ka, teebki laps valiku ja saab rõõmsalt edasi mängida. Kui sa hakkad korrutama: “See polnud ju nii valus, ei ole hullu,” siis sa põhimõtteliselt surud tema valu ja tundeid maha. Miks mitte öeldagi: “Oi, ma näen, et sa oled hirmsasti haiget saanud, puhume peale!”.

Teise näite puhul, mis meil juhtus muuseas eile, püüdsin ma Mari kinni ja rääkisin talle: “Mari, mulle tundub, et sa oled randa minemise üle nii rõõmus, et tahad kohe kiiresti sinna jõuda, kas on nii? Äkki jookseme  maad koos ja siis jalutame issi ja titaga edasi? Siin on väga palju autosid ja muidu võib õnnetus juhtuda, kui sa üksi jooksed.”  Mari oli nõus, jooksime paar sammu ja ülejäänud teekond kulges ilma mölina ja ärajooksmiseta.

Raamat soovitab üldse ähvardamist kui sellist mitte teha, sest sellel polevat suuremat tolku. Ma vist nii harjunud ähvardama, sest ma pidin täitsa teadlikult istuma ja mõtlema, mille üle ma Mariga kõige rohekem “mölisen” ja siis endale uued vastused ja lahendused välja mõtlema. Nüüd ongi nii, et selle asemel, et öelda: “Mari, palun ära tee oma õele haiget, see on väga inetu!” ütlen ma hoopis: “Mari, ma saan aru, et sa tahad Lendega mängida, eksole? Lende ei oska veel niimoodi mängida nagu sina, seega ära näiteks kätega vehi samal ajal, sest Lende võib haiget saada.” Veel parem on pakkuda neile mingi tegevus välja: “Äkki panete asju koos korvi?” vms, mis poleks nii leim, aga mul ei tule hetkel paremat näidet pähe :D

Ähvardamise kõige mõttetum versioon on aga see, et sa ähvardad, aga ei tee. “Sa käitud nagu väga paha laps, me lähme sinuga kohemaid koju tagasi ja päkapikku sul ka ei tule!” aga tegelikult saab isegi laps aru, et sul pole vähimatki kavatsust koju tagasi minna ja kui see päkapikk ennegi on ähvardanud tulemata jätta, siis ega ta järgmine kord ka ikkagi tuleb nagunii. Selline TÜHI ähvardus tekitab lastele lõpuks sellise tunde, et tal on suht pohui, mida  sa ütled. Midagi nagu kisad seal, aga mida? Suva ju! See aga ajab vanema omakorda närvi ja nii tekivadki olukorrad, kus laps saab laksu või tutistada, sest vanem tunneb ennast nn täitsa lõksus olevat ja viha keeb üle pea. “Ta ju ei kuula mind üldse!”. Jah, ei kuulagi, kui sa kogu aeg jutu asemel sooja õhku suust välja ajad.

Jällegist suurematele lastele, aga ehk pakub kellelegi huvi- mõnikord saab lapsega kõige paremini suhelda ise mitte midagi konkreetset öeldes, vaid jällegist, pmst korrutades seda, mida sa näed ja mida laps ise räägib. Siin on üks selline dialoog vanema ja lapse vahel välja toodud, ei viitsinud kirja panna, tegin pilti.

Jälle mõned näited, kuidas lapse jutule kaasa elada, ilma, et hakata pakkuma lahendusi ja lapse tunnetele enda reaktsioone pakkuda. 

Veel üks näide ühest vestlusest kaht moodi. Esimeses kasutab ema mitteaktiivset kuulamist ja loeb moraali, ähvardab käsutab. Teises näites kasutab ta aktiivset kuulamist ja lapsed reageerivad sellele sootuks paremini. Aktiivse kuulamisega saab lapsi suunata ise enda probleemidele lahendust pakkuma, mitte seda nende eest teha.

Ühesõnaga, mul on veel üle poole raamatu ees, aga no minu meelest on põnev lugemine küll. Kurb on ju mõelda, et kui me oma last igapäevaselt ähvardame, loeme neile moraali, kritiseerime ja ei lase neil vabalt tunda neid tundeid, mida nad tunnevad, siis nad kasvavadki sellisteks täiskasvanuteks, kellele on sisse kodeeritud, et nad ei oska õigesti käituda ja ei lase neil vabalt enda tundeid tunda. Iga meie vestlus lapsega vormib teda inimeseks, kes ta on. Olgu need sõnad siis vähemalt toetavad ja julgustavad.

Enne selle raamatu lugemist tundus mulle, et ma küll kunagi oma lapsi maha ei tee ja suhtlen nendega normaalselt, aga tegelikult tuli mul ikka pidevalt neid lauseid, et “pole hullu!”, “ise sa ju…”, “ma ju ütlesin, et!”. Nüüd proovin teadlikult ennast paremini sõnastada ja Mari puhul on küll näha, et selline käitumine sobib talle paremini. Kõik on kohe rõõmsamad. Ja kuna ma olen alles raamatust aktiivse kuulamise osa ära lugenud, siis mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamine tunduvad ka päris huvitavad.

Kes tahab, siis raamat on Apollos täitsa saadaval (link). Aga ma tahaks teada teistelt lapsevanematelt, et mis tüüpi vanemad teie olete, mis põhimõtete järgi oma lapsi kasvatate? Kas loete ka mingisuguseid raamatuid laste kasvatamise kohta? 

mõnusad pusad

Tegemist ei ole mingil määral reklaampostitusega, aga kuidagi mulle sadasid ette siin päevade jooksul erinevad ägedad pusad. Ühest tundus imelik postitust teha, kahest veel ka, aga no kui NELI juba olemas on, siis võin soovitada ju küll, äkki kellelegi veel meeldivad. Meil on siin Tenekal ka nüüd õhtuti lausa JAHE ja selline soe pusa oleks nüüd mõnus küll. Mul on ainult üks pikem hilp kaasas ja see on kõik.

Esimene, kassiga on varjupaikade MTÜ poolt müüdav kraam (LINK) ja kogu tulu läheb varjupaigale. Ma juba saatsin selle lingi Kardole ka, et kui juhtumisi kolmesotine sõrmus natukene liig on, siis olen ma täpselt sama rahul selle pusaga. Neid on seal erinevaid jõuluteemalisi ja erivärvides, ägedad no. Maksab 31.95€, aga sooduskoodiga 10XMAS saab 10% alla. Muuseas, saab lapsele ka matchiva osta (alates vist 98/104 suurusest). Sobib hästi kingituseks loomasõbrale, sest see on soe pusa + annetus kaks ühes.

Teine, see sametine pusa on Marati lehelt ja koos nende sametist dressidega tunduvad need seljas nii mõnusad ja mugavad. No vaadake ise:

Pusa maksab 39€ ja püksid lisaks veel 45€ (siit leiate). Muuseas, Kardo otsis endale uusi dresse mingi aeg, huvitav, kas need talle meeldiksid? Ma ei tea, mulle igatahes meeldivad ja esimesena tuli mulle üldse Triinu silme ette, sest tal on ühed sametised dressid, mis on üliii mugavad ja pehmed.

Rebasega pusa on HILP poest ja neil on ka päris palju selliseid suurte ja väikeste ühesuguseid pusasid. Nii armsad, värvilised ja lapsemeelsed. Mul kunagi oli Mariga ühesugune lilla pusa roosa pandaga, aga ma lihtsalt ei tea, kuhu need ühel hetkel kadusid :( Nii nunnud olid! Kuigi kallid, suurte pusa on 52€ euri (siin). Laste oma on odavam, 29€.

Viimasena kargas mu wallile selline värk, nagu #muhoov, kust saab osta oma kodukandi nimega pusasid. Seal on nii Nõmme, Õismäe, Viljandi, Pärnu ja veel igasuguseid kohti, paljusid muidugi pole ka. Imelikul kombel on isegi Barcelona pusa pakkuda :D Igatahes, huvitav idee mu meelest. Pusa hind 30€ ja saab siit (link).

Milline teie lemmik on?