Mariann Kaasik's Blog, page 192

ausus ennekõige

Mulle tundub, et ausus on inimeste jaoks nii utoopiline mõiste, et nad panevad seda kogu aeg kahtluse alla. Et kui ma mõtlesin minna Nõmmel volikokku, et no minu eesmärk ei saanud olla PÄRISELT ju millegi ära tegemine, vaid selle taga pidi olema kindlasti see, et ma tahan suuri rahasid (ma isegi alguses ei teadnud, et selle eest ÜLDSE mingit raha saab, hiljem selgus, et see on vist 400€ miinus maksud). Või tahan ma hoopis tähelepanu? Oh ei, kui võimalik oleks olnud, siis ma oleks ennast lihtsalt kuskile Nõmme linnaosavalitsusse tööle sahkerdanud, ilma kellelegi sõnakestki mainimata. Enne kui te nüüd kisendama hakkate, et MIDA SA OMETI SEAL OLEKS TEINUD, siis ma ütlen ära, et persse, ma ei tea. Mul tõesti lihtsalt tuli selline mõte, et tahaks ka kuidagi olla osakene oma kogukonnast. On seda tõesti nii utoopiline mõelda? Reaalselt selline tunne jääb, nagu mu eelmine amet oleks olnud Hitleri parem käsi, kes leebe naeratuse saatel lapsi gaasitanud oleks, et jumala võimatu on, et ma päriselt kedagi aidata tahtnud oleksin.

Või umbes, et küllap mul klikke vaja oli. Issand jumal, mul pole üldse neid klikke vaja, päris ausalt. Mul on pop-up reklaamide firmaga nüüdsest klikkidest täiesti sõltumatu leping, mistõttu võiksin ma aasta otsa siia iga päev kanapilte postitada ja minu sissetulekut see ei mõjutaks. Üldse on narr mõelda, et olles blogija, et küllap ma teen asju, et saaks seda blogida. Võib tunduda raske uskuda, aga täitsa ausalt elan ma oma elu nii, nagu ma seda elada tahan. Ma olin lausa hämmingus, kui Marimell kirjutas, et oo jube eksperiment terve kuu ja siis see oli, et “blogin, millal tahan”. Millal siis veel blogitakse, kui mitte siis, kui inimene ise tahab?

Ühesõnaga, kui me siin aususe radadel oleme, siis ma tõstan kaks kätt üles ja ütlen teile seda, mida Kardo mulle eile ütles. Mul on hästi palju igasuguseid plaane, mida ma alguses suure hurraaga alustan, aga ma mitte kunagi ei mõtle nende plaanide tagajärgedele. Mõnikord Kardo istub minuga maha, nagu väikse lapsega ja räägib mulle, et ei Mallu, sul ei ole mõtet…:

….värvida meie iga mööblieset kriidivärviga valgeks, sest see läheb sitaseks ja siis sa raudselt ei viitsi neid valgena hoida.
….võtta kassi/e
….võtta ükskõik millist looma
…teha endale silmalaugude plastikat, sest see on räigelt valus.
….tätoveerida endale perset otsaette (ok seda ma tegelt pole tahtnud teha :D).

Poliitikasse mineku kohta oli ta küll üsna vaikselt meelestatud, see tähendab, et ega ta ei arvanud vist, et ma seda nagunii teen, et ta üldse peaks minuga maha istuma ja rääkima, et Mallu, pliis ära hakka poliitikasse ronima.

Ja nii oligi, et ma mõtlesin, et oh jess, lähen poliitikasse, mida ma ikka seal niiväga teadma pean, eks ma jooksvalt õpin, ega ma vanasti ei teadnud, mismoodi ajakirjanik ka olla on, aga näed, lebo oli. Ajaliselt kinnitati mulle, et oi, see ei võta absull aega ja noh, olingi nagu käpp. Alles siis, kui see uudis meedias hakkas levima, siis ma sain aru, et… what have I done? Kümned ja kümned sõmukirjad, millest säravamad olid näiteks sellised, et “SA OLED NII VÄRDJAS, ET RIKKUSID REFORMIERAKONNA MINU JAOKS ÄRA!!!”. Või: “Sa oleks pidanud poliitika asemel trenni minema!”.

Lihtsalt räige sõim ja mõnitamine ja ilkumine, et omg, see Mallukas on ju nii loll ja naiivne, mida ta ronib sinna poliitikasse. Ja siis ma mõtlesin, et no olgu ma siis loll ja naiivne, aga tõesti ei taha sinna poliitikasse minna, kui juba ENNE VALIMISI, ehk siis MA EI OLE ISEGI VEEL POLIITIKAS, olen ma juba sellise pasarahe all ja ma ei suuda seda händelida. Päris ausalt. Tõstan käed ja ütlen, et ma võin loll olla küll, ega kõik siin ilmas ei saagi olla mingid know-it-all’id, keda on meie ühiskonnas ka päris omajagu. Vähemalt ma ei ole pahatahtlik ega halb inimene.

Mõtlesin, et lähen poliitikasse – sain sõimu, et mida see lolll sinna ronib.

Tõstan käed ja ütlen, et ma olen liiga loll/tark (oleneb, kust nuka alt vaadata), et poliitikasse minna  – saan sõimu, et vahtige lolli, pidas viis päeva poliitikas vastu :D Ausalt, kuidas ma võita saan? Kerin aega tagasi ja ei liitu poliitikavärgiga? Sorri, ei saa seda teha. Tunnistan, et JAH, ma EI SOBI poliitikasse, ikka ei sobi, mida sa siis ikkagi üldse läksid ah???!?

Ma ausalt enam ei jõua.

Eriti “normaalne” on see, et kõik kraabib ju kollane meedia üles ja tahes-tahtmata jäävad need uudised mulle ka fbis ette ja all on kommentaarid, et no MIDA see MULLIKAS ronib igale poole? MIKS MA PEAN TA ELUST TEADMA?! Nagu persse, mina ei tea, ma ei palu kellelgi oma elust nupukesi teha. Ma võin neid keelata, aga see ei aita. Näiteks võin ma siia postitusse kirjutada: SIIT SISSEKANDEST ON MEEDIAL ILMA LUBA KÜSIMATA KEELATUD INFOT JA TSITAATE VÕTTA!!!! Aga muidu arvate, et see aitaks ka või :D?

Seega on minu eraelulised postitused edaspidi nüüd parooli all, sest ma ei taha oma elu üldse kuskile kellelegi ette riputada. Päris ausalt ei taha. Hoidke omale oma klikid ja hoidke omale enda suur au ja kuulsus ja tähelepanu ja miljonid volikogurahasid (haha). Mul on lihtsalt kopp niiiiiii ees. Ma ei taha olla mingisugune “ekspoliitik” kui ma ei ole poliitikas veel olnudki. Selle najal, et ma kuskile erakonda liitunud olen, oleks ma vist juba 10 aastat võinud “poliitiku” tiitliga ringi käia, sest kunagi ma liitusin ka mingi noorteasjaga kooli ees pastaka nimel. Muidugi tellitud postitused jäävad ikka paroolituks, et päris ainult kaitstud positutusi kartma ei pea. Kellele see ei sobi, plis ärge lihtsalt tulge siia lehele ja käige lugege muid blogisid :)

Olge inimesed, ärge kirjutage ja küsige parooli, ma ei taha seda kellelegi jagada, nii hea on vahelduseks kirjutada nii, et ma ei pea mõtlema, et kas kommentaariumisse tuleb jälle see naine, kes räägib pikalt, kuidas ma vajan psühholoogilist abi, või see naine, kes räägib, et ma ei oska oma lapsi kasvatada, või see vend, kes heidab jälle ette, et ma nii igavaid postitusi kirjutan. Vot, teate, mis ma teile ütlen:

Peace out!

Kaitstud: ostuhullus?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

ma ei teaaaaaa noh

Saate aru, et peale seda, kui ma ütlesin, et võiks nagu poliitikasse minna, olen ma saanud lugematul arvul kirju (ja üli haigeid kommentaare) suvalistelt inimestelt, tavaliselt miskipärast vanadelt meestelt, kes räägivad, kui õudne värdjas ma olen, kuidas ma juba poliitika ära rikkusin ja kuidas nad nüüd minu pärast iial Reformi ei vali.

Samal ajal pommitavad mind teised erakonnad, et kuulge, saaks kokku ja äkki ikka hoopis tulete meie hulka, mitte sinna nõmedasse Reformi.

Ja ühtlasi olen ma mõistnud, et ükskõik, kui palju ideid mul on, siis ma ei oska ilmselgelt ennast väljendada ja täpselt sõnadesse panna neid ideid, mida ma teha tahan ja ma tõesti ei viitsi kogu aeg seletada ja kembelda ja taielda. Umbes nagu, et mul on mõte, et võiks omavalitsuses olla mingi ABILINE, sõna tugiisik oli lihtsalt kõige lähem vaste sellele, siis hakatakse röökima, et makske ise oma lapsehoidjad kinni. No jeerum.

Mul on see värk, et ma vist niigi tõmbun aina tagasi. Ei viitsi vaielda. Ei taha kembelda. Ei jõua muudkui “oma arvamust avaldada”, sest ma lihtsalt ei viitsi. Ma tahan olla inimestega, kellega koos on hea ja ma tahan elada mingit elu, kus ma ei anna kellelegi põhjust enda torkimiseks. Selles valguses on vist imelik poliitikasse astuda.

Ma ei taha olla kellegi oma. Noh, et blogin ja siis leiavad lugejad, et neil on õigus mulle dikteerida, et kui tihti ja millest blogida. Aga kui ma oleks poliitik, siis ma isegi vist ei saaks öelda, et persse see teie asi on, kui siis ma olekski avalikult kõigile… võtta ja tarbida.

Ma lihtsalt ei taha.

Mul oli kena mõte, et oh, läheks poliitikasse ja aitaks Nõmme kogukonda edendada ja näiteks teha mingi ägeda vabatahlike kogukonnagrupi ja ma aitaksin läbi suruda asju, mis enne pole ehk kuulda võetud. Aga nüüd ma sain aru, et kõigil on jumala pohhui. Isegi kui sa tahad ainult head, siis saad ainult sõimu, et ahhaa, raudselt tahad raha või kuulsust või klikke ja ma mõtlen, et kas mul on seda vaja? Saan ka mitte poliitik olles omi asju ajada. Mul vist ikka pole poliitikuks olemiseks piisavalt paks nahk ja ma pole isegi alustanud…

Nõrk, mis teha.

Äkki peaks oma teise mõtte peale jääma ja stand-up tuuri kokku panema :D Suht sama nali enivei.

kui süüa ei viitsi teha

Ma luban endale häbiväärselt palju söögi koju tellimise luksust. Okei, tegelikult käin ma päris palju väljas söömas ka, aga seda võtan ma siiski teistmoodi. Nagu omaette aeg, saan sõpradega kokku ja naudin paar tundi head sööki ja jooki. Koju tellin toitu üldiselt siis, kui lihtsalt ei viitsi süüa teha. Ja kui Kardo ka veel ei viitsi, siis langemegi kergema vastupanu teed ja tellime “midagi head”.

Hiljaaegu tegin ma tutvust hoopis sellise lehega nagu crispy.ee, kust saab tellida konkreetselt snäkke. Ala, et sõbrad tulevad külla ja tahaks midagi lauale panna, aga ei ole aega ega viitsimist kokata. Mina avastasin selle tegelikult Kardo sünna ajal, mil ma tellisin sealt päris palju igasuguseid kombosid ja asju. Noh hunnikutes kanatiibu, ribitükke ja muid snäkke, mida hea süüa möödaminnes, aga mille valmistamiseks oleks mul sada aastat aega läinud.

Nüüd lisandus nende tiimiga veel SushiTop, mis tähendab seda, et sealt on võimalik ka lisaks snäkkidele sushit tellida. Päris hea, sest kuigi ma alles ei olnud suurem asi sushi fänn, siis nüüd on isegi Kardo! Seega tellisingi mega sushi kombo ja seekord taipasin pilti ka teha. Kõik oli hea, aga minu lemmikuks on ikka need küpsetatud sushid, pole midagi teha,

Ps! Kas ma olen ainukene inimene maailmas, kes ei oska pulkadega süüa? Ma aina proovin ja proovin ja proovin ja ei midagi. Nagu mingi totakas pusin nendega ja lõpuks kasutan ikka käsi. Samas ükskord nägin, kuidas väike laps edukalt pulkadega hakkama sai, siis oli veits mark küll.

Isegi Lendele maitseb sushi väga. Ma ei ole üleliia siin blogis vist Lende toitumisest juttu teinud, aga ta juba päris tükk aega sööb absoluutselt kõike, mida meie isegi sööme. Mariga on probleeme, aga Lende sööb mitme hea isuga lapse eest, seega ei olnud ma väga üllatunud, kui ta ka sushit nähes selle endale otsemaid suhu toppis ja pintslisse pani.

Ühesõnaga, nüüd on teil teada, et kui külalisi oodata on ja kokata ei viitsi, kuid näiteks filmiõhtul tahaks midagi lauale panna, siis crispy.ee on päris hea valik! Ja et te selle valikuga tutvuda saaksite, siis hakka Faebookis Crispy.ee fänniks (SIIN) ja jäta siia kommentaar, kas sooviksid võita ühe crispy snäkikombo (vali siit), või sushikombo (vali siit)?

Saaremaa!

Ega niimoodi reisu ajal eriti aega blogida ei olegi, aga no paar sõna võiks ju ikka kirja panna. Kolmapäeva õhtul panime lapsed magama ja istusime Kardoga miskipärast kella kaheni öösel üleval. Et ärgata kell kuus…Nimelt tulime me lennukiga Saarde ja pidime juba pool kaheksa lennujaamas olema. Kuigi väga mugav oli 30 minutiga kohale jõuda ja lastel oli lendamisest suva, ei arvestanud me sellega, et hotelli check-in on alles kell kolm, mistõttu oli meil kuus tundi vaba aega. Kõik kohad olid ju kinni, aga õnneks pakkus meile ulualust “see naine, kes su habemeõli teeb” nagu ma Kardole seletasin. Jep, käisime tutvusime lõpuks näost-näkku Hoia toodete loojaga ja ta lastega. Nii vahva perekond! Tänud kohvi eest!

Mingi hetk uurisin GOSPA vastuvõtust, et ehk on läbi ime meie tuba varem valmis ja oli ka, seega saime siia tulla ja oma kotid kuskile maha panna. Laual ootas meid merepäevade tiimi poolt helde kinkekorv igasuguste saaremaiste asjadega, nii vahva. Isegi merepäevade fidget spinnereid oli korvi pandud :D

Kuna Mari nägi, et siin on bassein, siis oli tal kohe vaja issiga ujuma minna, mina käisin samal ajal Lendega söömas. Seejärel pidingi ma kohe lippama mingisugusele merepäevade pressikale, kus olid ka Igor Mang ja Kerli Kõiv. Kerliga saime kohe jutule, aga Igoriga oli see naljakas asi, et ta tuli oma koeraga koos ja siis see koer uitas seal mööda restot ringi ja mingid lapsed hakkasid temaga mängima.

“Lõpetage ära, see on IGOR MANGI KOER!” sisistas isa lastele läbi hammaste ja laste silmis peegeldus arusaamatus. Et noh, so what, kes see Mang on :D

Hiljem tegid kõik väikese une ja me jalutasime kesklinna, Chamelioni sööma. Kuigi see näeb välja nagu mingi kokteililounge, siis tegelikult oli seal korralik mängutuba ja Mari pani seal mingite teiste lastega täiega hullu. Kõhud täis, käis Mari veel issiga uuesti ujumas ja siis oligi juba uneaeg, sest noh eelmine õhtu polnud väga magatud ka.

Imekombel sai Mari kenasti magama, aga Lendel oli vist midagi pahasti, sest nutt kippus aina peale. Meeldetuletus endale – osta igemegeeli! Laias laastus on kõik mõnus. Ilm on ilus, lapsed käituvad nagu väiksed (saatana poolt üles kasvatatud) kukununnukesed ja väga mõnus on terve perega nii koos olla.

Läheb muidugi paremaks, sest täna tulevad saarde veel hunnik sõpru, nii et seltsis ikka segasem! Ok, ma pean nüüd minema, mul väike fotoshuut täna soolas, be cool! Lõpetuseks pilt Marist, kuidas ta eile oma silmad ära värvis ja magama vajus, nagu hommmikul klubist koju koperdanud piduline.

Mallukas lähebki poliitikasse

No mis sa hädaga ära teed, nüüd eliit peabki Eestist ära kolima, sest mõttest minna poliitikasse sündiski plaan ja nüüd on nii, et täna käisin viskasin allkirjad alla. Olen väike jupikene Reformierakonnast ja sügisel saavad minu poolt hääletada kõik Nõmme linnaosas elavad inimesed. Mulle lihtsalt tundus, et Reformierakond on kuidagi minu vaadetega kõige rohkem klappiv värk. Just nemad tahavad läbi pressida lasteaeda kohatasu kaotamise ja üldse lasteaedasid korda klanida.

Ma nüüd kujutan ette, et see tekitab paljudes suure küsimärgi, sest ma olen ju korduvalt rõhutanud seda, et ma ei tea poliitikast mitte essugi ja isegi seda ei teadnud ma jupp aega tagasi, mis asi on koalitsioon (ps! kirjuta veel nalja pärast “kualitsioon” osadel eluaeg hämming põlvini :D). Olgem ausad, minu eesmärk ei olegi kuskile riigkokku ronida ja seal mitmeid tonne palka saada, vaid ma lihtsalt elan Nõmmel, ma kavatsen siia elama jääda ja oma lapsi siin üles kasvatada. Seetõttu tundub mulle adekvaatne mõte, et võiks siis siinset elu oma nõu ja jõuga natukene mugavamaks ja mõnusaks muuta. Mõtteid mul nagu on.

Mis mõtted mul siis ka on?

Esiteks on mul selline mõte, et tugiisikud võiksid olla natukene kättesaadavamad, kui hetkel. Ehk siis hetkel ei ole nad kohe üldse mitte kättesaadavad. Ja ma ei mõtle ainult sääraseid tugiisikuid, kes käivad lastega lasteaias kaasas (kuigi neid ka), vaid konkreetselt TUGE PAKKUVAID ISIKUID. Las ma seletan.

Hetkel on olukord selline, et näiteks minu Mari ei saa linnaosavalitsuse poolt lasteaeda tugiisikut. Ei üheks, ega viieks päevaks. Seda seetõttu, et mingi komitee on otsustanud, et tal on keskmine puue. Võib-olla mõni teine komitee otsustaks, et ta on kerge puudega, mõni ehk et raske puudega, aga fakt on see, et kohe kindlasti taandub selle puudeastme määramine konkreetsele ametnikule, kes too päev tööl on. Seega ei ole see üle Eestiliselt ühtne ega alati võrdne. Tugiisiku saab Nõmmel vaid raske puudega laps. See, et ka täitsa diagnoosita lapsel võib olla tugiisikut vaja, ei huvita hetkel kedagi.

Mina aga näeks seda asja nii, et mina lapsevanemana esitan taotluse, et soovin saada tugiiiskut oma lapsele ja lisan juurde mõne eksperdi, kes puutub lapsega pidevalt kokku (mitte teda ühe korra pooleks tunniks nägeva komitee) soovitused ja nõuanded, et miks ja kui tihti oleks lapsel abi vaja. Olenevalt siis probleemist ja seletustest, võiks siis lapsevanem saada lapsele aeda kasvõi korra nädalas tugiisiku taotleda.

Okei, see võib hetkel teile tunduda, et aga kui mu lapsel ei ole probleeme, et mis see siis mind üldse huvitama peaks, aga ma arvan, et võiks ikka ehk küll. Sest paratamatult on olukord selline, et kui natukene problemaatilisem laps panna gruppi, saab tema õpetajatelt vastavalt vajadusele kõige rohkem tähelepanu. Mis tähendab lihtsalt seda, et teistele jääb vähem, kui võiks.

No ja ütleme jällegi, et Sinu lapsel pole probleeme, räägib nagu vanem meesterahvas ja üldse ei huvita sind see, kas lasteaias tegeleb temaga üks või viis inimest. Aga äkki ei ole sul head tugivõrgustikku? Äkki elavad sinu vanemad teises eesti otsas ja seetõttu on sul väga raske oma käikusid ajastada, rääkimata sellest, et kord kuus sõbrannadega teatrisse minna või käia teises Eesti otsas tööasju ajamas. Siinkohal tuleks jälle seesama tugiisiku värk abiks. Et oleks võimalus anda linnaosavalitsusele teada, et mul oleks vaja natukene abi ja sulle saadetaksegi keegi, kes on loomulikult linnaosavalitsuse poolt kontrollitud isik, appi.

Mõni vajab ehk abi iga päev tunniks, et keegi tooks lapse lasteaiast ja mängiks temaga tunnikese, kuni vanemad jõuavad.

Mõni vajab seda teenust ehk kord aastas, kui on vaja minna kuskile, kuhu lapsi kaasa võtta ei saa.

Issand püha jeesus, ehk mõni ema tahab lihtsalt kord kuus maja ees seista ja tühja punkti vaadata, ilma, et keegi talle “Emme, tahan pissile/multikaid/voodil hüpata/koera võtta/endale herneid ninna toppida/batuudil hüpata!” ei karjuks. Ise samal ajal teades, et toas on keegi, kes neil silma peal hoiab.

Ja see teenus ei tohiks olla üldse seotud su sissetulekutega või su perekonnaseisu või üldse millegagi. Lihtsalt, et kui sul on vaja seoses lastega TUGE, siis keegi pakub sulle seda. Ja et see keegi oleks kvalifitseeritud ja kontrollitud inimene. Et sa saaksid selle inimese “profiiliga” enne tutvuda, kui ta sulle koju saadetakse. Lihtsalt, et keegi aitaks sind hädast välja, kui sul seda parajagu vaja on.

Ma ei tea täpselt, kuidas seda kõike korraldada, aga selle jaoks on erakonnas inimesed, kes mind selles aitavad ja ma tõesti loodan, et mingi säärane asi kunagi päriselt tehtud saab.

***

Nagu te aru saate, siis on sellised lasteteemad mulle kõige südamelähedased, aga noh, tegelikult on mul mõtteid veel, lihtsalt vaatan, et jube pikaks venib see postitus ja mis ma siin ikka korraga teile mingi mega infotulva peale valan. Lihtsalt tahtsin teada anda, et kandideerin Tallinna linnavolikokku, Nõmme valimisringkonnas. Riigikogusse pensioni püüdma minna ei kavatse, “kohtumisi valijatega” ei kavatse tuhandete euride eest teha ja üldse tahan lihtsalt, et minust ja mu kõlapinnast blogi näol oleks inimestele Nõmmel tolku.

Ei, ma ei kavatse kuskil poe ees pastakaid ja lutsukaid jagada, ei ma ei kavatse hakata lubama kokku maad ja ilmad, et jumala eest üks hääl kotti saada. Ma lihtsalt ütlen, et ma annan endast parima, et minust seal pasameres midagi tolku oleks ja noh, kui selgub, et ei ole, tulen ära. Ega poliitikasse astumine pole herpes, millest raske lahti saada.

Et tõestada seda, et ma pole maksumaksja raha kulutamise peal väljas, otsustasin ma ka kallite valimisplakatite asemel ise sellised pildid valmis teha. Kujutage lihtsalt ette, et näete neid bussipeatustes ja ongi paar sotti maksumaksja raha säästetud nagu naksti!

Ühesõnaga, selline värk siis minu elus toimumas, eks näis, ehk saan paar häält. Ma isegi ei tea, kas ja kui palju mu lugejatest üldse Nõmmel elab, aga no kui elate ja otsustate valimistel mulle hääle anda, siis võite teada anda. Vastutasuks pastakat kahjuks anda pole :D Ja kui on mingisuguseid küsimusi, siis võite küsida. Kui vastata oskan, siis vastan kah.

netis shoppamisega raha teenimine

Okei, ma tean, et ma kohe kõlan nii, nagu ma ajaksin teile mingisugust imelikku käojaani või paluksin teil astuda kuskile võrkturunduse lõksu, aga ma vannun, et nii see ei ole. Aga et kõike selgitada, pean ma alustama algusest. Umbes mitu-mitu kuud tagasi kirjutasin ma blogipostituse sellest, kui väga mulle meeldib endale netist kraami tellida. Eriti just Aliexpressist. Kõige soodsam oli sealt tellida just pildistamiseks vaja minevat kraami, aga eks algusaegadel eksis mu ostukorvi palju pudi-padi ka, mida ma tellisin lihtsalt tellimise pärast.

Siis kirjutaski mulle mingi tüdruk, et kui ma nii palju tellin, et siis oleks mul mõtet kuskile konto teha, et siis saab pmst iga ostuga midagi tagasi. Mina muutusin kohe skeptiliseks, et noh, esiteks MIS PAGANA LEHT? Mis lõks see on? Kuhu ta mind meelitada üritab? Ja üldse – isegi kui ma saaks mingi ühe sendi igalt ostult tagasi, siis see “võit” ei ajendaks mind küll kuskile kontot tegema ja vaeva nägema. Niisiis jäigi edasi uurimata, et mis selline leht endast siis üldse kujutas.

Nüüd oli mul võimalus LÕPUKS sellega tutvust teha ja mul on see au seda lehte ka teile tutvustada. Vannuks ema-isa surma nimel, et tegemist on tõesti töötava lehega, kus sul ei ole mingeid kohustusi, ega lisatööd vaeva näha, aga kuna mul isa juba nii 25 aastat surnud on, siis ma ei tea, kas pooliku lubadusega ikka usute…

Ühesõnaga on olemas selline leht nagu Bonusway ( LINK ). See töötab imelihtsalt. Kõigepealt teed endale seal konto (ei pea kuskil mingit krediiitkaarti vms regama!), valid nendega koostööd tegevate poodide listist endale selle poe, kus shopata tahad ja liigudki Bonusway kaudu soovitud lehele. Seal talitad ikka nii, nagu sa muidu talitanud oled. Ikka läbi oma konto jne. Teed oma ostu ära ja siis näed paari päeva jooksul oma Bonusway lehelt, kui palju sa iga ostuga tagasi said. Ja ei, me ei räägi siin ühest sendist.



Ma tegin esimese prooviostu e-bayst, tellisin enda vankrile käsitsivalmistatud kaarvarju koos paari lisaga, mis maksis mingi 70€, tagasi sain sellest 3,48€. Ega me siin miljonitest ei räägi, aga no kolm eurtsi nagu naksti noh, mida ma muidu poleks tagasi saanud. Seda võib mõneti võtta ka nn alena, aga kuna Bonusway kontolt saad oma raha tagasi kanda kümnest eurist alates, siis võid sa vabalt sinna rahal tiksuda ka lasta ja seda sinna korjata. Ma ise kavatsengi seda teha, las koguneb seal rahumeeli.

Muuseas, ma alguses lugesin sealt kodukalt, et 24h jooksul tuleb boonus üle, aga mul ei olnud paari päeva pärast ikka midagi seal. Kirjutasin neile ja sain korda selle värgi, mõned poed lihtsalt võtavad kauem kui teised ja muretsema ei pea, et miski saamata jääb.



Hetkel pole seal nimekirjas veel väga palju poode, aga kuna Bonusway on üle maailma tuntud firma, siis küllap ajapikku ka poed sinna listi jõuavad. Aga kuna ma lihtsalt mäletan, et mu lugejate hulgas on hunnik inimesi, kes armastavad ka e-bayst ja Alist tellida, siis need poed on seal täitsa olemas ja saate rahumeeli iga ostu pealt raha tagasi teenida. Lisaks on nendega ühinenud ka booking.com neile, kellele meeldib reisida ja ringi rännata.

Muuseas, kuu jooksul lisandub lehele üle 100 veebipoe veel, muidugi ka kodumaiseid e-poode.



Ja kui liitute Bonuswayga SIIN LEHEL ,  siis teenite endale 5€ alustusboonust!

Andke teada, kes liitus, tahan ka teistega arutama hakata, et palju meil mõne aja pärast boonust on :D

Tutvu ka nende Facebookiga SIIN . Bonusway FB põhiline eesmärk on teavitada meie jälgijaid viimastest pakkumistest, sooduskupongidest ja kõrgendatud boonustest. Lisaks võid üle kaeda nende Insta: bonusway.ee

Kaitstud: lapsed ja nende mõtted tualetis käimisest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

kellel on õigus lapsehoidjale?

Keegi just siin hiljaaegu kommenteeris, et õuduste tipp, kodustel inimestel on lapsehoidjat vaja nüüd. Midagi oli seal, et “ja sa tõesti imestad, et sinu kohta arvatakse, et sa oma lastest ei hooli!”. Teate, ma olen niiiii kaugel sellest, et ma viitsiks ennast üldse õigustada või seletada, aga kogu aeg heidetakse ette, et ma oma arvamust enam üldse ei avalda, eks ma siis vahelduse mõttes avaldan ka.

Mu laps ei saa käia lasteaias kuni uue aastani.
Mina pean tegema tööd random hetkedel, Kardo hoiab beebit, hoiab aeda korras, koristab, käib poes, tahab oma aega ka.
Maril on igav, kui temaga kogu aeg ei tegeleta. Tahab ringi käia, mängutubades mängida, aga mina töö kõrvalt nii palju iga päev ei jõua, Kardo ei saa jälle beebiga kaasa minnes Mariga möllata.
Kui Maril on igav, siis ta iniseb, teeb pahandusi ja tahab aina mingit ekraani vaadata. Mina ei taha, et ta iniseks, teeks pahandusi või vahiks ekraani.
Kui ma oma lapsest ei hooliks, siis oleks mu elu vabsjee lihtne. Siis peaksin ma lastetuppa paigaldama teleka, panema sinna iga kolme päeva tagant külmkastitäie jäätist ja paar pakki viinereid/friikaid/lihapalle, andma talle telefoni/tabi mille aku iial tühjaks ei saaks, ja ma saaks elada rahulikku ja Marivaba elu kuni selle päevani, kui ta kodust välja kolib. Kuna mul ikka natikene emalikke tundeid on, siis tahan ma miskipärast, et tal oleks tore, lõbus ja kellegi sajaprotsendiline tähelepanu.
Seega võtsime me endale paganama lapsehoidja. It feels great.

minu laste lemmikmänguasjad

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis palus üks lugeja hiljaaegu, et teeksin oma laste lemmikmänguasjadest pilte. Kuna meil oli täna selline vihmase ilma päev, siis enamasti mängisimegi toas ja ma klõpsutasin siis juba paar pilti kah, kui niimoodi lubatud sai. Ega neid lemmikuid mänguasju raske pildile saada polnud, sest loomulikult just lemmikud ju kätte kahmati, kui niimoodi emme-issiga mängida sai.

Ps! Päris paljusid asju olen ennegi blogis maininud, aga ega midagi teha pole, kui lemmikud lemmikuteks jäävad.

Veega värvimise raamatud on tõesti juba üle aasta vaieldamatud lemmikud olnud. Vahepeal jäävad need natukene unustuste hõlma, või retsitakse need ära, aga iga paari kuu takka soetan mõne uue ja siis on jälle pikaks ajaks tegevust. Hea on see, et kuna meil on neid raamatuid niiii palju olnud, siis need pliiatsid enam naljalt ära ei kao. Ja kui ikka kaovad, siis saab ikka edasi värvida, kasutades pitsitäit vett ja tavalist pintslit.

Saab: Lelunurk.ee (LINK). Neid müüakse tegelikult mujal ka (nt Apollos) aga kallima hinnaga. Tigeris oli vahepeal mingi taoline asi viiekaga saada, aga sellel oli nii halb kvaliteet, et ei pidanud kuigi kaua veega kokkupuutumisel vastu.

Hind: 7.95€

Selle nuku ostsin ma tegelikult päris jupp aega tagasi Marile, aga temal ei olnud sellest ausalt ei sooja ega külma. Ma ise mõtlesin küll, et ohhoo, räägib lausa eesti keeles ja puha, aga Marile ei pakkunud see huvi ikkagi. Nõnda istus see kurvalt lastetoas, kuni see täna Lendele pihku sattus ja talle seevastu meeldis see täiega. Sai juukseid kiskuda ja kui kogemata kõhule vajutama sattus, siis hakkas nukk laulma ja rääkima, nii et lõbu kui palju.

Saab: Mina ostsin vist Juku poest, aga esimene link suunab mind SIIA.

Hind: 39.95€

Viimane kord, kui Marile paar uut asja tellisin, mõtlesin ma, et Lende on juba ka peaaegu täiskasvanud inimene ja ta võib ka ehk juba millegagi mängida osata. Jumal teab, alles inimene õppis käpuliasendist istuma minema ja natukene käputama ka. Isegi plaksutamine hakkab vaikselt välja tulema, seega miks ta ei võiks osata rõngaid torni laduda või puslet kokku panna? Etteruttavalt ütlen, et jah… ei oska veel. Aga ehk varsti juba saab asja.

Pusle (LINK) 8.97€ (ma ise arvasin, et see on väiksem, aga see on tegelikult ikka väga suur)

Torniladumise linnupuu (LINK) 19.95€

See mängukeskus on meil ka päris ammu olnud, aga alles nüüd avastab ka Lents selle võlusid. Selle najal on hea ennast püsti vinnata ja sellega tema turnimised sellel ka lõppevad. Mari seevastu armastab seda keskust ja ma võin raudselt väita, et seda kasutatakse iga jumala päev. Ronib, turnib, ripub, kiigub, laseb liugu, kukub, hängib ja teeb kõike, mida lapsed ikka teevad.

Jeerum, kui imelik on Lendet SEISMAS näha :D

Mari igapäevases olekus

Mari suur lemmik “mänguasi” on Lotte. Kahjuks ei saa alati vastupidist väita, sest Lotte on ise veel paras titt, kes tahab ise minu süles istuda ja on mõnikord Mari peale päris armukade. Samas kui Mari talle palli viskab või on valmis temaga köit sikutama, siis kaob see vastumeelsus ära ja on kohe suur sõber valmis. Lende suhtes on ta siiski ettevaatlik, sest see imelik kuju kipub teda kõrvadest ja mokkadest kiskuma, kui käe alla jääb.

Kust saab? Happysport.ee (LINK)

Hind: 339€

Need klotsid on Mari suured lemmikud jõuludest saadik olnud. Kus alles viitsib teine oma torne laduda ja siis ümber lükata ja siis jälle üks korralik torn üles ehitada. Lisaks saab neid ju värvide kaupa sorteerida! Värvidest rääkides on ta vist nii palju mingit juutuubi videot vaadanud, et ise laob ja räägib “see on bluu! see on (r)ed! see on giin! see on jello! see on orins!” Mina ise üritan kõrvale susata, et jaa, see on punane, kollane, roheline. Selle peale vaatab mulle otsa ja ütleb: “no okei”. :D

Kust saab: Lastenurk.ee (LINK)

Hind: 97.80€

Lentsule meeldivad klotsid ka. Neid siis hea omavahel kokku taguda ja GÄGÄGÄGÄGÄ kisada. Marile aga eriti ei meeldi, kui Lents “mani oma!!!” asju võtab, siis ta üritab talle mingeid muid alternatiive pakkuda, et enda asju omale jätta.

Siin nurgas on veel mõned lemmikud. Lukumaja (link). Sellel saab iga ukse juures erinevat uksekella lasta, võtmega luku avada ja iga ukse taga on erinevat värvi nukk (mis meil ammu kadunud on). Siis on meil veel tore autogaraaž (link) ja lukumäng, see on garaaži taga peidus (link). Kõik väga vahvad ja arendavad asjad lastele vanuses 2-4? Midagi sellist. Garaažiga muidugi mängitakse raudselt pikemalt.

Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis on praegu eriti popid veemängud. Ehk siis igasugused valamised ja kallamised ja solberdamised. Seega saigi paar liivakastimänguasja tellitud, aga no liivakastis neid ei kasutata, sest meil preili kardab elueest putukaid ja liivakast on nagu mingi putukaparadiis, seega ei tõsta ta sinna jalgagi. Ei tea, mis valget liiva ma sinna tellima pean, et laps julgeks sinna uuesti istuda. Eelmine aasta mängis veel hea meelega, aga enam mitte.

See vee ja liivaratas (LINK) on ikka tõesti “vana leiutis”. Isegi mul oli selline, aga lapsel lusti ja rõõmu kui palju! Lisaks sellele tellisin kastekannu (LINK), ämbri (LINK) ja kühvli (LINK). Saate aru, nendele kehtib 5 aastat garantiid, et no nii tugevast ja kvaliteetsest plastikust on need tehtud. Meil küll Lotte näris esimese asjana seda kühvlit ja veeratast, aga jagu ei saanud, seega tõesti vist kvaliteetne :D eelmised ämbrid ja kühvlid on ammu ära söödud. Eks nad vist natukene kallimad on, kui suvalised eurosed plastikjurakad Prismast, aga kui ma juba nagunii plastikkraami ostan, siis pigem sellise, mis kaua vastu peab, mitte esimese suvega puruks ei lähe.

 

Tänagi käis Mari vihma sees vahepeal ikka solberdamas.

Ajakiri Nunnu (LINK) on ka küllaldaselt nuputamist ja tegemist. Iga ajakirjaga avastan, et Mari oskab jälle uusi asju teha. Näiteks nägusid joonistada ja ülesandeid täita (et noh tõmba joon läbi punktiiri). Muidugi on suur lemmik ka kleepsude panemine, neid on iga numbriga päris palju kaasas. Ma kunagi kirjutasin sellest ajakirjast pikemalt (link siin) ja siis tegin ka aastatellimuse ära. No pagan, just vaatan, et olengi eelmise postituse aasta tagasi teinud. Ilmselgelt tuleks tellimust uuendada.

Vot, sellised mänguasjad siis meie majas hinnas on. Mis teie mugulate lemmikud on? Või leidsite ehk oma lapsele siit mõne hea idee? Ma tahaks öelda, et soovitage meile ka ägedaid asju, aga meil vist on hetkel piisavalt. Ainult uut torniladumise asja oleks vist Lendele vaja, sest 10 kuune laps peab oskama torni laduda, aga meil oleks vist suuremate aukudega kergemat torni vaja, sest see on Lendele veel liiga suur tükk :D

Muuseas, naljakas mõte tuli mul eile pähe. Et öeldakse vaata, et lapsele ei tasu palju asju osta, et pigem mõni üksik, aga et vanemad peavad ikka ise lapsega koos mämgima ja tegelema. Mina oma lapsepõlvest mäletan, et oh kuidas ma unistasin erinevatest mänguasjadest ja üldse ASJADEST. See ei tulnud mulle pähegi, et oh, tahaks, et mu ema või vanaema ka minuga koos seda mängu mängiks. Isegi nagu ÜLDSE ei tulnud selline mõte pähe. Et no mängud olid ikka teiste lastega ja nii oligi. Samas on mul üks mälestus, kuidas mu ema minuga mingit värviraamatut värvis ja seda mõtet mäletan küll, et oooo niii äge, emme värvib ka minuga koos. Ja siis ma veel imestasin, et kuidas ta nii kiiresti ja hästi värvida oskab :D

Kas teie lapsepõlves vanemad mängisid teiega? Või on see mingi uuema aja värk, see enda lastega tegelemine? Selles suhtes, et mu ema tassis mind küll igale poole kaasa, vanaisa ka, et võiks seda ka ju tegelemiseks lugeda, aga ma mõtlen konkreetselt mängude mängimist jne. Kuidas teie peres oli?

Ps! Kasutades sooduskoodi “Mallulemmik” See annab siis tavahinnaga toodetele -15% ning püsiklientidele -20% hinnasoodustust. Kehtivusperiood nädala lõpuni ehk kuni 13.08.