Mariann Kaasik's Blog, page 194

lapsed ja kõrrejoogid

Kui me nüüd uuesti sinnapoole jutu viime, et mida lapsed söövad, siis mõtlesin ära mainida vee+mahla kõrrekaid. Muidugi ega need midagi uut ei ole, aga tegelikult on need päris kavalad asjad. Selles suhtes, et kui väike laps, kes ei oska veel küsida (ja kelle vanemad ei ole veel murdunud ja talle igasugust jama andnud, nagu kõrrejoogid) ei saa väga aru, kas talle antakse kätte vesi või mingi kõrrega pakend, siis suuremad lapsed eelistavad miskipärast iga kell ühte kõrrekesega kosutavat suhkrupommi. Selle pärast ma olingi nii õnnelik, kui ma neid Limpa vesi+mahl pakikesi poes nägin. Olgem ausad, esmane maitsemine oli selline, et issand, nagu vesine morss, aga tegelikult ega need ju suurtele mõeldud polegi. Ja tegelikult ma olen ise ka paar korda seda endalegi ostnud, kui Mari nõudnud on.

Mõneti tundub see natukene liiga hea, et olla tõsi. Ei mingeid säilitusaineid. Ei mingeid listud suhkruid. Ometi on 200ml joogis pea 8 grammi suhkrut. See on siis puuviljasuhkrur? Ma tõesõna tegelikult ei tea ja ma alguses isegi ehmatasin, et okei, 8 grammi suhkrut, et mis siis veel “tavalistes” kõrrekates on. Vaatasin suvalt esimest kõrrekat, mis google andis – Põltsamaa kõrrejoogid (need naksitrallidega) sisaldavad paki pea 22 grammi suhkurt, mis teeb umbes 5 lusikatäit suhkrut selle tillukese paki peale. Oh sa poiss… Ühesõnaga, liialdada ei maksa kummagagi, aga kui valik teha, siis võiks ikka selle teadlikuma teha.

Kaval nipp: Ma olen nii teinud, et ostan mingi hunniku koju valmis. Et siis hea võtta ja pakkuda, kui mingid lapsed külla tulevad jne. Aga see tähendab ka seda, et Maril on kogu aeg silma all väga-väga palju kõrrekaid ja seda kiiremini tuleb tal mõte, et tahaks ikka seda saada, mitte vett juua. Khm, praegu ma mõtlen, et miks mu kaval nipp pole nende kõrrekate paremini ära peitmine… Igatahes, mina teen mõnikord nii, et kui ta on sinna põhja mingi tilga jätnud, siis valan sinna vett peale ja tema küll aru saanud pole. Või noh, kui on aru saanud, siis pole midagi öelnud. Mulle tundub, et see kõrrejookide fenomen ei olegi niiväga see maitse, vaid see, et saad juua oma tillukesest ägedast pakist, tillukese ägeda kõrrega.

Kas teie lubate oma lapsele mõnikord seda vesi+mahl kõrrejooki? Kui jah, siis jäta kommentaaridesse, et kumb sinu lapse lemmik mekk on. Juba home loosin välja võitja, kes saab oma lapse lemmikmaitselist Limpat lausa terve kastitäie (kastis 27 kõrrejooki!).

hetkes elamisest

Olen siin aeg-ajalt mõelnud erinevatele teemadele, millest teised kirjutavad. Nagu te aru saate, siis mul on pidevalt midagi muud teha (elu elada) ja teps mitte ei jõua siia nii tihti kirjutama tulla. Esiteks mõtlesin ma süütundest. Aili kirjutas, et tunneb ennast lapse ees pidevalt süüdi. Et peab kodus tööd tegema, et viib last lasteaeda jne. Mul on tunne, et see on enamike emade teema. Tahaks ju olla kõige-kõige parem.

Kui ma seal kristalliteraapias käisin, siis seal see naine rääkis, et temal oli vanasti laste ees ka pidev süütunne, et ta ei tea, kas ta on nende jaoks alati piisavalt olemas. Siis hakkas ta tegema nii, et eraldas igale lapsele päevas tund-poolteist AINULT tema aega. Ei mingit vahepeal kokkamist, teleka poole kiikamist, ühe meili lugemist ja muud sellist. Ainult lapsega kahekesti. Ja ta ütles, et see aitas väga hästi. Tund-poolteist ei tundu just palju, aga tegelikult pidin ma ise tunnistama, et ei tea, millal ma päriselt kodustes oludes konkreetselt tund aega ainult Mari päralt olin. Ikka vahepeal meenub, et ah, sellele tuli ju vastata, peaks söögi valmis tegema ja muu selline olme. Seega soovitan, kes tunneb sellist süüd, siis võta kasvõi ainult TUND ja “anna” see lapsele. Selle tunniga saab nii palju ägedaid asju teha ja tõepoolest on pärast palju kergem anda endale see tund nüüd ainult tööd teha. Ka ilma süümekateta.

Kunagi, kui ma käisin lihtsalt teraapias, kui mul kass oli, siis see terapeut rääkis mulle, et inimesed peavad õppima hetkes elamist. Et noh, kui mängid lapsega, siis pole mõtet muretseda, et issand, nii palju tööd on vaja teha. Kui mängid, siis mängi. Ja kui teed tööd, siis pole mõtet muretseda, et ma peaks ju lapsega mängima hoopis. Ei, sest praegu on tööaeg. Saate aru, eks?

Sellega seoses meenus mulle see, et oleks ma seda “hetkes õnnelik olemist” paar aastat tagasi praktiseerinud, siis oleks ma saanud ka üks kord elus tunda, mis tunne on olla sale ja ilusa figuuriga. Eiei, ma ei hakka nüüd halama, et jessake, küll ma olen paks blabla. Olen, mis ma olen, saan hakkama sellega ja tunnen ennast täitsa hästi. Aga no kui ma nüüd hakkan ennast võrdlema nende “instafittidega” siis jään ikka kauuuuuuuuuugele maha.

Selle pärast ongi imelik mõelda, et paar aastat tagasi oleksin ma võinud ju peeglisse vaadata ja mõelda, et voh. Mallu, jäta see hetk nüüd meelde, sest paregu on su keha nii hea, et enam paremana sa seda enivei ei näe. Aga teate, mis ma  selle asemel tegin? Ei käinud kordagi rannas sest “omg, ma olen nii paks”. Tahaks lihtsalt minevikuminale bitchslapi anda ja öelda, et kallis sõbrake, sa pole paksu veel NÄINUDKI. Oota paar aastat ja siis ma näitan sulle, mis see paks on :D

Mul on tunne, et inimloomuses on komme muudkui muretseda ja ennast teistega võrrelda ja ennast süüdistada, kui ei tee kõiki asju nii hästi kui teised. Aga teate mis, me oleme kõik inimesed. Igaühel on omad head ja vead, seega ei ole mõtet ennast pidevalt mutta tampida ja vigu otsida. Selle asemel võib keskenduda positiivsetele asjadele. Näiteks, jah, ma olen küll 7464 kilo raskem kui paar aastat tagasi, aga seda raskem on nüüd mind ära röövida! Jah, ma vajan enda kodu korras püsimiseks majapidaja abi, aga ta on nii tore inimene ja muidu ma isegi ei teaks teda! Jah, ma vahepeal pean tegema tööd, kui lapsed tahaksid mängida, aga see on ka päris hea, et ma saan neile süüa osta ja neid Lottemaale viiia, et noh, võib ju seda tööd ka aeg-ajalt teha. Jah, ma tunnen ennast  kehvasti, kui Mari vaatab minu kauavaaritatud kalasuppi või muud head toitu sellise näoga, et oksendab endale kohe suhu ja nõuab selle asemel hoopis jäätist. Ja muidugi ma tunnen ennast nadisti, kui ma siis talle midagi ei anna ja soovitan tal a) päris sööki süüa või b) paastuda. On päevi, kus läheb lõpuks päristoit loosi. On päevi, kus ta ootab näljasurma :D See on elu. What ever. Me teeme kõik nagunii asju nii hästi kui saame ja rohkem oleks patt nõudagi.

beebiootus kahte moodi

Kuigi ma enamasti pildistan beebisid, siis ikka aeg-ajalt juhtub minu juurde ka rasedaid (mis on hea, sest siis tulevad nad siia oma beebiga ka tagasi!). Seetõttu oli mul hea meel, kui mulle pakuti võimalust rasedatele naistele ka ilus kleit selga anda pildistamise ajaks. Nimelt on olemas selline e-pood nagu www.ilushetk.ee kust rasedad saavad endale sobivaid kleite osta ja ka rentida. Selles suhtes on see laenamine hea, sest kaua sul seda suurt kõhtu ikka on ja midagi osta ei pruugi mõtet olla. Aga kui on kuskile peole või pildistama minek, siis on ju hea, kui saab endale selleks üheks korraks kleidi laenutada. Kodukalt leiab selle teema kohta tunduvalt rohkem infot ja suure valiku kleite, minge kiigake ise.

Täna sain kaht kleiti pildistamisel katsetada ja noh, ütleme nii, et mul vedas väga ka modelliga. Mu uksest astus sisse ei keegi muu, kui Rapuntsel isiklikult! Ta valis välja kaks kleiti ja nõnda saime me lausa nagu kaks erinevat pildistamist teha. Esimene on nagu habras metshaldjas ja lillelaps, teine selline range ja seksikas kontoriinimene :D

Selle kleidi saab endale kolmeks päevaks laenutada 25€ eest SIIT.

Hiljem panime selga musta kleidi, mille saab kolmeks päevaks endale laenutada 17€ eest (SIIT). Ma isegi ei tea, kumb mulle endale rohkem meeldis, nii erinevad stiilid ja modell oli mul muidugi ka absoluutselt viimase peal! Ma ainult vaatan pilte ja õhkan, et appike, kui ilus naine! Kes tahab, siis rohkem pilte on mu fotoblogis: SIIN!

Kuidas teie rasedana tegite? Ostsite mõned spets kleidid? Otsisite lihtsalt rasedale sobivama lõikega “tavariideid”? Käisite palja peega? :D

maailma ilusaimad kingad

Sain ka lõpuks Maarja pulmapiltidele pilgu peale heita ja reaalselt ma vaatasin igal pildil, kus ma ise olin, et need kingad ja see peaehe on lihtsalt kõige ägedamad asjad, mis üldse olemas on. Ma olen Irregular Choice‘i fännanud juba paar aastat, ning mul on tunne, et see armastus ei rauge eal. Nüüd tuleb ainult järgmist üritust oodata, kus neid iludusi jälle kanda saaks. Peaehet mitte. Selle kohta ütles Petra, et oo, nii ilus ja mina kohe andsin selle talle. Jumala eest, las võtab! Küll ma uue osta saan. Neid saab Ateljee Cherie’st (link).

Irregular Choice on muidu UK firma, aga tegelikult saadavad nad kenasti Eestisse ka. Kellel siiski probleeme välismaalt tellimisega või ei viitsi krediitkaartidega jamada, või tahaks KOHE kätte saada, siis soovitan piiluda Heelstop poodi (link), sest just nemad on Eestis Irregular Choice kingade edasimüüjad. Juuli lõpuni saab Heelstopi kraami näha ka Viru keskuse aatriumis, kes ise jalga tahavad proovida. Mina luban, et need on MEGA mugavad – ei ole ise suurem asi kontsainimene, aga neid kannan küll, kui ikka vastav “puhk” on.

Muuseas, kellel nende kingade vastu huvi on, või juba mõnda paarikest omavad, et sobivuses veenduma ei pea, siis Irregular Choice kodukal on praegu mega aled (link) ja seal on need samad minu lipsudega kingad ka ales (kingade link). Kas Heelstopil ka ale on, seda ma ei tea, sest see pole mitte tellitud reklaam vms, vaid niisama jagan head uudist. Ise tahaks ka uue paari tellida (nagu Kardo röögib siin kõrval, et “treat yo’self”) aga ma ei oska valida :(

Kõik pildid postituses: Gerry Sulp

 

tänapäeva tehnikavidinad

Üli ammu aega tagasi (talvel) olin ma kimbatuses, et mida oma väikevennale jõuludeks kinkida. Ma langesin isegi nii madalale, et googeldasin “mida kinkida 13-aastasele”. See viis mind muidugi kuskile foorumisse, kus teemaalgataja läbi sõimati, et ta ise midagi välja mõelda ei suuda ja üldse miks on kogu aeg midagi kinkida, sest kinke tehtavat hoopis siis, kui tekibki konkreetne mõte, mida kellelegi kinkida võiks, või mis talle meeldida võiks. Okei, ma nõustun sellega, et lihtsalt kinkimise pärast punnitada mõtet pole, aga leian ikkagi, et lapse puhul päris kinki tegemata ka ei jäta. Lihtsalt mul polnud õrna aimugi, et millega need tänapäeva noored tegelevad.

Jeesus, kas ma saaks veel vanamutimana kõlada?

Ma hakkasin mõtlema, et kui ma olin 13, siis mida paganat ma tegin? Kui ma õigesti mäletan, siis ma käisin Rocca al Mare ees mingil rulaplatsil hängimas, sest seal oli mingi rulataja nimega Dima, kes mulle meeldis :D Aga ise ma küll otseselt millegagi ei tegelenud.

Samas sellised õues tegutsemise ja aktiivse värgi soosimine on ju hea. Nagunii istutakse kogu aeg toas arvutis ja telefonis, hea ju kui laps vahepeal õue ka läheb. Minu vennaga väga seda probleemi pole, sest talle meeldib tõukerattaga sõitmas käia. Siis mul tuligi mõte, et oh, kingin talle selle tasakaaluliikuri (LINK).

Mulle on nagu silma jäänud, et see on päris popp värk, nendega ringi liuelda. Muidugi täitsa ausalt ütlen, et minu jaoks tundus see mega keeruline, aga kuna Riki on selline osav, siis ma kujutasin ette, et küllap tema selle selgeks saab. Ega ma ei eksinud ka. Jõululaupäeva õhtul proovis ta paar tundi toas sellega sõita ja järgmisel päeval oskas ta juba lebolt sellega edasi-tagasi sõita ja ringi tiirutada.

Kardo sünnale võttis Riki oma liikuri kaasa ja ma tegin väikse video ka. Olgem ausad, proovin ka ise selle peal seista ja ma EI SAA ARU, mismoodi seal peal võimalik olla on? Vaatad Rikit, tundub mega lihtne. Ma lihtsalt kartsin kõik oma hambad välja kukkuda. Ja noh, kui Karts mind kinni poleks hoidnud, siis vist olekski kukkunud.

Ma ise mõtlesin, et selle liikuriga mina ei õpi nagunii kunagi sõitma, küll aga jäi mulle kodukal silma elektriline tõukeratas (LINK). Mul kunagi oli tõukeratas, aga elektriline oleks kohe eriti äge! Muidugi ma ei välista seda, et ma ka sellega oma hambad välja kukuksin ja ülejäänud elu hambutuna veedaksin. Samas vähemalt on seal kuskilt kinni hoida ja tundub selline äge asi. On keegi sõita proovinud? On väärt kraam?

Kas kellelgi on kodus tasakaaluliikur või elektriline tõukekas? Kes sellega peres sõidab?

minu esimene sünnituse pildistamine

Eile oli selline suvaline päev. Mul oli plaan oma blogiasjadega lõpuks tegeleda ja asjalik olla, aga selle asemel nägin ma arvutisse sisse logides, et sõbranna kirjutas, et tal mingi sünnitegevus vist toimub, täna vast läheb sünnitamiseks ja kui ma selleks valmis olen, siis saaks ehk varsti haiglas kokku. Nagu jeesus küll! Muud tegemised võin ma veel ju homse kaela lükata, aga just eile oli selline päev, et Kardo läks koos oma emaga matustele, minu ema oli Pärnus ja nõnda juhtuski see, et Mari ja Lende esimest korda elus kellegi teise hoida olid. Okei, kunagi Pärnus Kerli ja Maigret ka hoidsid neid korraks, aga no nii, et kohe võõrasse kohta ja… Aga ma tõepoolest nii väga tahtsin neid pilte tegema minna ja õnneks sõbranna lubas lapsi hoida. Kuna tal endal on kaks last ja ta on lasteaiaõpetaja, siis mul väga muret polnud. Mul oli ka õigus mitte muretseda, sest ta sai mega hästi hakkama. Saatis mulle muudkuipilte, kus lapsed naeratavad ja kiiguvad ja mängivad ja tuduvad.

Ühesõnaga, lapsed ära antud, sain Pelgulinna poole minema hakata. Ma pean ütlema, et mul oli tegelikult närv tohutult sees. Rena ja Andre olid korraks tegelikult käinud enne minu poolt läbi, umbes 1 paiku vms ja siis oli avatust 3cm. Kui mina kell 3 haiglasse jõudsin, oli 3.5. Seega ma mõtlesin, et okei, meil läheb siin veel omajagu aega.

Reaalselt 25 mintsa hiljem ütles ta aga ootamatult, et kuule, mul hakkab nagu mingi pressimise tunne tulema ja röögatas selle tõestuseks üsna korralikult. Mulle tundus, et see arst teda väga ei usu, aga üle vaadates selgus, et täisavatus oli tõesti kuidagi väga ootamatult tulnud. Mees aeti välja, mind imekombel mitte. Mul endal käed niiiiimoodi värisesid ja selline tunne oli, et issand, tahaks kuidagi aidata, aga KUIDAS? Ise muudkui klõpsutasin pilte ja üritasin mitte ette jääda. T oli nii vapper ja üldse kõik käis ni ruttu, et … üks hetk istus ta nii:

Ja umbes täpselt minut hiljem oli poiss väljas ja olukord juba selline:

Minu jaoks oli see ikka VÄGEV kogemus. Mitte kunagi ei ole ma enne sünnitust pealt näinud ja ma ausalt arvasin, et see on hullem, aga tegelikult oli lihtsalt selline pingeline ja põnev ja lihtsalt väga-väga äge. Ämmakas kaasas vahepeal mind ka, näiteks palus ta mul vaadata, et “Vaata kui äge, looteveekott ei olegi veel katki läinud. Tule vaata!!!” Ütleme nii, et meie sõprus on nüüd uuele tasemele viidud :D Ta isegi pärast küsis, et kas rõve polnud, aga mul oli kogu aeg hoopis selline tunne, et jessssss, tehtud sai, valmis! Olemas! JUHHUU! Krt, ma oleks nagu ise lapse saanud!

Ma tegin neile piltidest ühe video ka, aga seal on natukene liiga palju materjali, mida avalikkus nägema ei peaks. Selle asemel tegin ühe lühema, mida nad saaksid sõpradele ka näidata ja kus midagi hullu peal ei ole. Aga noh, kui videost jääb mulje, et kõik käis kiiresti ja hops-valmis, siis… see ei ole montaaaž, just nii tegelikult läkski!

Väike Ruben!

Nii imelik mõelda, et tegelikult alles umbes kuu tagasi olime me jumala võõrad inimesed. Me tutvusime tegelikult üldse Renast rasedapilte tehes (näe, siin) ja mina ei tea, kuidas nii läks, et me kõik suhtlema hakkasime omavahel ja… Ühesõnaga – tuus värk! Ma uurisin, et mis nemad sellest arvasid, et ma sünnitusel kaasas olin, ja härra arvas nii:

Mulle meeldis, et oli keegi toeks mu naisele kui ma ise pidin ukse taga olema

mida kujutab endast 700 eurine hotellituba?

Kui te veel eile minu käest seda sama küsinud oleks, siis oleksin ma vastanud, et ma ei tea ja elu sees ei saa arvatavasti ka teada. Ometi-ometi, just säärases toas ma praegu istun. Täiesti uskumatu! Me tulime omast arust lihtsalt paariks päevaks Aqva Spasse perega puhkama. Rahumeeli registreerisime ennast sisse ja kui me tuppa astusime, siis ma pidin rabanduse saama. MIS KUNINGATE TUBA SEE ON?! Püha issa jeesus. Mul pole sõnu selle toa kirjeldamiseks, ma olen lihtsalt nii hämmingus. Ma pole elu sees nii uhkes toas ööbinud ja ma ei julge pakkuda, et seda veel iial juhtub. Seda enam tunnen ma, et peaks kuidag VEEL ROHKEM nautima seda kuidagi, aga kuidas, ma ei tea :D

Mul on tunne, et me oleme kuidagi underdressed selle toa jaoks. Vaja oleks vähemalt õhtukleiti. Või pulmakleiti! Veits detaile kodukalt ka:

Caesari sviit: 137 m², 2 magamistuba, suur elutuba koos nõupidamislauaga, telefon, minibaar (sisaldub toa hinnas), 2 duširuumi, 3 WCd, aurusaun, leilisaun, mullivann, konditsioneer, föön, hommikumantlid, sussid, kohviaparaat, miniseif, triikimislaud, triikraud, rõdu.

Minibaaris on nagu ikka, shoksi, veini, õlle, sidra,krõpse – muud säärast.

Aga no mida ma ikka lobisen, näitan parem pilte:

Kohe kui uksest sisse astud, siis on selline “esik”

Laual ootas meid puuviljavaagen

Piinlikult väike “elutuba” koos konverentsilauaga. Just olin kahevahel, et kas teen väikse konverentsi või mitte.

Kardo telekat vaatamas.

Teine magamistuba

Teine magamistuba

Lents kiidab aseme heaks

Suure magamistoa vannituba. Koos suure mullivanni, duši, soome sauna ja aurusaunaga. Hädavaevu ajab asja ära selline maalähedane sett…

Ma tassisin endale ainult palsami ise kaasa, sest tavaliselt seda ju hotellides pole, aga loomulikult on siin toas kõik olemas – alates hambaharjadest, hambapastast, kuni kehakreemide, vannimineraalide ja muu sääraseni.

Masterbedrooom!

Hei heiiii, suur voodi on siiin!

Mullikas

Suur magamistuba, aknaalune.

“Rõdust” unustasin pilti teha, aga see rõdu on ka reaalselt ümber kogu meie toa. MASSIIVNE! Ma ausalt anun teid, andke mulle teada, mida me siin tegema peaks? MIDA? Tundub kuidagi nadi siin vedeleda ja filmi vaadata, aga just seda ma siin teen. All restos tegime enne väikese lõuna, Mari katsetas mängutuba (mis on siin vägev!) ja käisime ujumas kah. Nüüd lapsed magavad ja mina tulin teiega pilte jagama. No ausalt, on ju uskumatu tuba?!

Iga kord, kui me toast välja lähme ja tagasi sisse tuleme, siis on selline tunne, et no issssand jumal :D

Kardo sünna Seafood Bar’is

Hakkan siis vaikselt meenutama, et mis üldse toimunud on. Paistab, et kirjutamisaega on ammu väheks jäänud, sest ma pole isegi kirjutanud sellest, kuidas ma 5. juulil Kardo sünnat tähistasin. Nimelt sai Kardoke ka lõpuks 27. aastaseks ja kohe kui ma FBis nägin reklaami, et avatud on mereannirestoran, siis vähe ma ei tahtnud sinna minna. Me oleme Kartsiga juba aastaid rääkinud, et lähme kuskile homaari sööma, aga ega seda paljudes kohtades ei serveerita ja kuidagi on see nii läind, et polegi jõudnud. Nüüd võtsime sõbrad Maarja ja Tarvi ka kaaa ja läksime äsjaavatud Seafood Bar‘i. Ja lihtsalt infoks, et sünnaks kinkisin ma Kardole trelli :D

Ma olen maininud, et ma ARMASTAN mereande, eks? Igatahes… ma võiks surmani ainult mereandidest toituda ja ma ei jõua seetõttu ka ära oodata, et me Tenerifele läheks. Odav ja värske mereannivalik paneb mind paljast mõttest suud vesistama. Aga tagasi sünnipäevani.. :D

Uhke sünnipäevaline!

Köitest seinad

Lahe kaladisain esimesel korrusel

Ühesõnaga, kohast. Asub kesklinnas, Viru Hessi kõrval, seega üsna mugav saada sinna nii takso, kui ka ühistranspordiga. Sisekujundus on ilus, selline mereteemaline. Teenindus sõbralik, nagu ikka heades restodes olema kipub. Aga nüüd – põhiline. TOIT! Kuidas toit oli? No ma loodan, et sellele annab vastuse see, et ma täna jälle sinna lähen. See on lihtsalt iga mereannisõbra must-go koht, ma luban! Kuna me olime neljakesti, siis võtsime kõik erinevaid roogasid ja andsime teistele ka mekkida, seega ma oskan rääkida päris mitmest toidust.

Need pehme koorikuga krabid olid nii head, et väärivad kolme pilti küll. Ei, need olid NII HEAD, et need ongi põhjuseks, miks ma täna jälle Seafood Bar’i lähen (sest tahan Petrale ka näidata, kui head on pehme koorikuga krabid), et need väärivad lausa nelja pilti.

Kardo krabi nosimas

Kui ma praegu ei eksi, siis maksis see taldrikutäis 15€ ja terve selle krabikese said sa kenasti sisse ahmida, ei pidanud seal midagi koorima ega kedagi. Ainult kasta kastmesse ja mugi. Ou, mai gaad, ma ei jõua õhtut ära oodata! Ma vajan enda sisse pehme kehaga krabisid (suht norm lause).

Kammkarbid salatiga. Kardo kutsub seda merepekiks :D Kammkarp oli väga hea, aga kui ikka mereande tahad, siis minu jaoks nagu natsake vähe?

Peale krabisid teisel kohal platseeruv toit. Sinijuustukastmega krevetid. Ei tundu väga midagi erilist, aga see hõrk sinijuustu õrn mekk ja ideaalselt küpsetatud krevetid oli lihtsalt nii imeline kooslus, et peab vist täna neid ka võtma. Lihtsalt absoluutselt must-have soovitus krevetisõpradele. Ja sinihallitusjuust ei ole ka vastikult tugev, vaid just piiiiiisavalt!

Krevetid tempuras. Kastmega koos väha hea amps, aga siiski jäi pehmele krabile ja krevettidele alla. Ma niisutasin neid Maarja sinihallituskastmes, siis oli MEGA hea. Sellised krõbedad!

Mõnusad suitsused grillitud krevetid! Yum!

Me muidugi mugisime eelroogadest kõhud üli täis, aga pearoad olid loomulikult kah tellitud. Kõige rohkem puusse pani vist Maarja, sest meile vist kellelegi eriti see kaheksajalg ei maitsenud. Kuigi ta oli õigesti tehtud (ei olnud kummine ega midagi), siis ma ei tea…polnud meie maitsele ja mina soovitada ei julge.

Imeline mereannipasta! Vaadake vaid, kui palju mõnusad mereande… Ma muuseas neid pikkasid polnud enne kuulnud ega näinudki, aga maitsesid ülihead. Kas keegi oskab öelda, mis imeloomad need on?!

Minu lumekrabi jalad.

Kaasa sain sellised kirurgiinstrumendid :D

Kardo grillitud homaar

Ütleme nii, et kuna ma enne polnud sellist suurt krabilist saanud, siis ma ootasin…ma ei teagi mida. Aga kui ma ausalt ütlen, siis meenutas selle söömine maailma suurima sihvka sees koukimist ja romantilisel õhtusöögil ma seda igatahes tellida ei soovitaks. Üldse… Kas te teate, et see maitseb nagu KRABIPULK? Kogu aeg öeldakse, et krabipulgad pole ju päris krabist, aga no minusuguse matsi hinnangul ma ei oska küll midagi eristada :D Mul oli hea meel, et lõpuks saime oma homaarid ja krabid ära maitsta, aga edaspidi jään ma selliste väiksemate mereloomade peale, sest esiteks on neid mugavam süüa ja teiseks mulle isiklikult pakuvad suuremat maitseelamust. Mitte, et see krabi halb oleks olnud, aga no selline pusimine käis selle söömisega, et anna jumal halastust :D

Ega see odav lõbu ka polnud. Minu krabi oli 25 ja kardol 29. Aga noh, sünna puhul ja üks kord elus vähemalt ikka ju võib. Eriti kuna me tõesti ju aastaid sellest rääkinud olime.

Kardo ütleb, et tema homaar oli väga maitsev, meenutas krabipulka, aga ta oli ikka palju parem ja värskem ja tekstuur oli asjalikum kui poe krabipulgal. Aga hästi keeruline oli seda süüa ja vahepeal oli isegi nii raske seda koort purustada, et naisterahvas sellega vist küll hakkama ei saaks :D Minu “sõrad” olid nii peenikesed, et läksid küll kergesti katki, ma ei tea.

Magustoiduks sõime muffineid.

Vot, selline kogemus meil oli ja mina tõesõna ütlen, et kui mereande ja kala armastad, on see just õige koht kuhu minna. Värske produkt, õigesti valmistatud annid (ma olen mega mereannipede ja ma tean täpselt, kuidas nad just ÕIGED on, ja seal oli :D) ja noh, niii nii nii hea. Ma nüüd mõtlen, et kas peaks terve päeva nälgima, et õhtul ennast Petraga lolliks süüa? Vist.. ei? :D

Kui suured mereannisõbrad teie olete? Muuseas, kui ei ole lihtsalt proovinud, siis ma ANUN teid, et te ei teeks oma järeldusi mingis suvalises pubis proovitud “mereannipasta” põhjal. Kui vähegi võimalik, soovitan sellised asju esimest korda proovida heas restoranis, kus on kindel laks, et kokk teab, kuidas seda teha. Kui siis ka ei meeldi, no ju siis pole mereannisõber. Aga proovimata jätta ei maksa, sest see võib lõppeda sellega, et oled samasugune mereannihull nagu mina!

Ps! Nende Facebookis on link, kus homseni on mingi uhke loos, kus võid võita kolmekäigulise õhtusöögi! Visake pilk peale.  Hea uudis on see, et ka mina saan teile loosida välja tasuta kolmekäigulise õhtusöögi sealsamas Seafood Bar’is!! Mega tuus ju! Teha on vaja nii palju, et jäta kommetaar vastusega, et kui suur mereannisõber sa ikka oled. Mis sind nende menüüst kõige rohkem isutab? Juba kolmapäeval loosin võitja välja!

nädal aega pesemata juukseid

Ma tahaks ausalt öelda, et tegemist oli tahtliku eksperimendiga, aga päriselt vaatasin iga hommik peeglisse, mõtlesin, et ahhhh, käib kahhhh ja rahumeeli jätsin pea pesemata. Tõe huvides ütlen, et natukene juukseid märjaks sai küll, kui duši all käisin, aga no otseselt ma neid ei pesnud küll.

Esimene päev pärast pesu olin siis selline. Ma olin otse duši alt tulnud, ei sirgendanud, aga föönitasin sirgeks. Imestasin, kui pikad mu juuksed on peale Linea toodete kasutamist ja läksin Krissuga õue mängima.

Teine päev (eelmine teisipäev) oli meil kullakreemide shoot Kerliga ja Maigrit tegi mulle meigi ja soengu. See sama soeng oli mul eilse õhtuni peas :D Ma arvan, et see soeng oli ka põhjus, miks juuksed eriti mustaks ei läinud – krepplokid tõstsid juurt ja juuksed ei olnud peanaha vastas ja kuna nad nii kinni olid, siis ma ei näppinud ka neid, mistõttu jäid nad puhtamaks. Tavaliselt mul lähebki esimesena tukk (või essad juuksed mustaks) sest ma lükkan neid kogu aeg näo eest eemale.

Kolmanda päeva hommikul tundus, et ega sellest soengust enam asja ei saa, aga õhtul tahtis Petra õue minna ja lükkasin paar klambrit pähe, silusin vähe pealt ja läksin. Pilti mul sellest pole. Oli vist suht norm :D

Neljanda päeva hommikul lasin Maril endale meiki teha, aga pärast käisin pesus (mitte peapesus :D) ja klanisin ennast korda, et minna uuuuesti välja. Käras küll! Ise küll ei tundnud, et juuksed mustad oleks olnud.

Viiendal päeval käisime me grillimas ja kuna ma ei teadnud, et sellest selline pikaajaline eksperiment tuleb, siis on ainukene pilt mu telefonis hoopis Lendest. Sry.

Kuuendal päeval oli Marleni tüdrukuteõhtu, kus panin pähe sama teisipäevase peapaela ja ronisin kohale. Endiselt ei tundnud, et väga midagi häda oleks, aga pihustasin natukene pähe ka Batiste Blush kuivšampooni. Nii igaks petteks.

Eile oli siis seitsmes päev (pühapäeva öösel tehtud pildid). Ütleme nii, et ma lihtsalt ei viitsinud enam pesemata peaga ringi lasta, kuigi mulle oluliselt ei tundunud küll, et juuksed rasvast nõretanud oleks. Ma lihtsalt tahtsin vahelduse mõttes ennast üleni pesta nagu ristirahvale kohane.

Selles suhtes, et nädal aega oli päris suva seda eksperimenti teha. Ok, olin veits…sasine, aga selle kohta saab öelda, et ma olengi sellise ägeda stiiliga :D Ja no laias laastus on mul suht pohhui ka, et mida teised arvavad, ütlema igatahes keegi midagi ei tulnud, kuigi ma käisin nädal aega ringi ja rääkisin, et omg, see mu teisipäevane soeng! :D #noshame.

Loodame, et juuksed ei lähe nüüd enam nii mustaks, aga see on küll kindel, et ma pean endale need väiksed krepitajad ostma. Mul küll kunagi olid need, aga ma ei mäleta, kellele ma need andsin, sõnadega, et need on nii mõttetud, et nagunii never ei kasuta :D Täna olen ma igatahes pestud ja kammitud, aga nüüd näitan ma teile, milline on soeng siis, kui sa ta peale nädalat aega esimest korda lahti teed.

Mina Vogue kaanel

Kui tihti teie juukseid pesete :D? 

elu tapab*

Ma tahtsin lihtsalt teada anda, et ma olen elus! Lihtsalt nii palju on rabelemist ja mul on praegu pidevalt segadus, et oot-oot, mis päev üldse mida toimus. Põhiline on see, et Petra tuli. Nõnda olengi ma temaga aega veetnud, sõpradega grillimas käinud, sõbranna tüdrukuteõhtut pidanud ja kogu selle kõige sees üritanud elus püsida. Ma ei ole harjunud nii palju…ringi käima :D Minu natural habitat on ikka oma kodus, Nelgi metsa pervel.

Selle nädala sees sai ühe korra käidud sellises kohas nagu St. Patrick ja veel hullem… mingi Shamrock. Ma vist olen tõesti nii saksapreiliks ära läinud, et kui keegi ütleb, et võiks välja minna, siis ma mõtlen selle all restorani ja klaasikest punast veini. Seda räigem oli istuda mingi kleepuva laua taga, kus söök on mingi näkane kanatiib või kuskil baaris, mis haises nagu higi ja sitt ja kus liginevad mingisugused mälleris vennad, kes külla tulla tahavad. Ma küll vastasin, et mul lapsed magavad ja ma ei tea, kas mu abikaasa oleks väga rõõmus, kui ma võõra mehe koju tooks, mille peale mult küsiti, et ISSSAND, KUI VANA SA SIIS OLED?! Ikka 90 sõbrake, ikka 90…

Ütlen jumala ausalt, et ma olen too old for that shit. Taksojuhiga just arutasime, et kas väljas viitsivad mööda baare ronida ainult vallalised? Selles suhtes, et mina ka ei ole ja ikka näed, sattusin baari, aga nagu ÜLDISELT. Ma ei kujuta ette, et ma viitsiks niimoodi oma aega veeta rohkem kui kord poole aasta jooksul, kui sedagi. Olen ma nüüd liiga pirtsakas, vana või lihtsalt peopidur, kes seda teab, aga kuidagi nagu niiii ebameeldiv oli.

Ühesõnaga, ma olen VÄSINUD! Aga ma andsin endale püha lubaduse, et kuni Petra on Eestis, siis kasutan ma sellest iga momenti, mis tähendab, et kui ta tahab minna Patrickusse, siis ma manan endale näkku universumi suurima naeratuse ja lähen Patrickusse ja söön seda juustupalli. Ja kui Petra tahab, et ma talle külla kaarte mängima läheks, siis ma lähen. Ja kui Petra tahab minna õuduse tuppa kust püksi hirmutatet saama, siis me lähme ka. Kuna mul on teisi sõpru veel, siis tuligi sinna mahutada veel seesama grillimisõhtu, mis oli väga-väga äge ja noh tüdrukuteõhtu muidugi ka. Saime jahiga sõita ja puha ja… Ja nüüd ongi nii, et täna käisin uuesti Petra pool ja nüüd leidsin esimese momendi blogida. Jehhuu! (kell on pühapäeva öösel kell 1… või peaks ma ütlema esmaspäev… kuupäevaliselt on esmaspäev :D).

Teate, kui raske on sellist elu kahe lapse kõrvale mahutada. Hulllumeeeee-eee-eeelne! Põhimõtteliselt on mul valida, et kas ma lähengi ainult paariks tunniks (paar-kolm tundi on tegelt päris piisav aega “lustida”), minna koos lastega, või minna eriti haardkooriks nagu tüdrukuteõhtul, et käin vahepeal kodus Lendele süüa andmas ja lähen siis peole tagasi. Oh sa pele, nõuab see alles viitsimist. Ja nagu te teate, olen ma maailma viitsimatum, aga mõnikord sõprade nimel peab.

Ma ei imesta, kui ma ise ka varsti haigeks jään, nagu mul need lapsedki siin-seal jäävad. Keha annab alla ja ütleb, et aitab! Lama kodus, nagu jumal sind lõi :D Õnneks teisipäeval lähme kaheks päevaks spasse ja seal kavatsen ma küll lamada, massaaži saada ja  voodis lebades sarju vaadata.

Homme üritan ma oma meiliasjad korda saada. Kas kelllegi on veel nii olnud, et lambist gmailist ei tule kirju läbi? Alles siis, kui inimene teise kirja saadab, siis näen nagu esimest ka, kuigi ma ise ei ole eelmist avanud. Väga tüütu. Ma olin oma Elisa arve niimoodi maksmata jätnud :D

Ah, mida ma enam ikka lobisen. Igatahes sai tõestatud see, et kui väga aktiivselt päris elus suhelda, siis lihtsalt ei ole enam jaksu siia ka jõuda, kuigi mul on igast asju rääkida. Homme kirjutan ma oma eksiperimendist olla nädal aega peapesuta (teeskleme, et see on “eksperiment”, mitte see, kuidas ma iga h0mmik ärgates vaatasin, et ah, kannatab veel tänase ära :D).

*aasta lause tuli vist ära