minu esimene sünnituse pildistamine

Eile oli selline suvaline päev. Mul oli plaan oma blogiasjadega lõpuks tegeleda ja asjalik olla, aga selle asemel nägin ma arvutisse sisse logides, et sõbranna kirjutas, et tal mingi sünnitegevus vist toimub, täna vast läheb sünnitamiseks ja kui ma selleks valmis olen, siis saaks ehk varsti haiglas kokku. Nagu jeesus küll! Muud tegemised võin ma veel ju homse kaela lükata, aga just eile oli selline päev, et Kardo läks koos oma emaga matustele, minu ema oli Pärnus ja nõnda juhtuski see, et Mari ja Lende esimest korda elus kellegi teise hoida olid. Okei, kunagi Pärnus Kerli ja Maigret ka hoidsid neid korraks, aga no nii, et kohe võõrasse kohta ja… Aga ma tõepoolest nii väga tahtsin neid pilte tegema minna ja õnneks sõbranna lubas lapsi hoida. Kuna tal endal on kaks last ja ta on lasteaiaõpetaja, siis mul väga muret polnud. Mul oli ka õigus mitte muretseda, sest ta sai mega hästi hakkama. Saatis mulle muudkuipilte, kus lapsed naeratavad ja kiiguvad ja mängivad ja tuduvad.


Ühesõnaga, lapsed ära antud, sain Pelgulinna poole minema hakata. Ma pean ütlema, et mul oli tegelikult närv tohutult sees. Rena ja Andre olid korraks tegelikult käinud enne minu poolt läbi, umbes 1 paiku vms ja siis oli avatust 3cm. Kui mina kell 3 haiglasse jõudsin, oli 3.5. Seega ma mõtlesin, et okei, meil läheb siin veel omajagu aega.



Reaalselt 25 mintsa hiljem ütles ta aga ootamatult, et kuule, mul hakkab nagu mingi pressimise tunne tulema ja röögatas selle tõestuseks üsna korralikult. Mulle tundus, et see arst teda väga ei usu, aga üle vaadates selgus, et täisavatus oli tõesti kuidagi väga ootamatult tulnud. Mees aeti välja, mind imekombel mitte. Mul endal käed niiiiimoodi värisesid ja selline tunne oli, et issand, tahaks kuidagi aidata, aga KUIDAS? Ise muudkui klõpsutasin pilte ja üritasin mitte ette jääda. T oli nii vapper ja üldse kõik käis ni ruttu, et … üks hetk istus ta nii:



Ja umbes täpselt minut hiljem oli poiss väljas ja olukord juba selline:



Minu jaoks oli see ikka VÄGEV kogemus. Mitte kunagi ei ole ma enne sünnitust pealt näinud ja ma ausalt arvasin, et see on hullem, aga tegelikult oli lihtsalt selline pingeline ja põnev ja lihtsalt väga-väga äge. Ämmakas kaasas vahepeal mind ka, näiteks palus ta mul vaadata, et “Vaata kui äge, looteveekott ei olegi veel katki läinud. Tule vaata!!!” Ütleme nii, et meie sõprus on nüüd uuele tasemele viidud :D Ta isegi pärast küsis, et kas rõve polnud, aga mul oli kogu aeg hoopis selline tunne, et jessssss, tehtud sai, valmis! Olemas! JUHHUU! Krt, ma oleks nagu ise lapse saanud!


Ma tegin neile piltidest ühe video ka, aga seal on natukene liiga palju materjali, mida avalikkus nägema ei peaks. Selle asemel tegin ühe lühema, mida nad saaksid sõpradele ka näidata ja kus midagi hullu peal ei ole. Aga noh, kui videost jääb mulje, et kõik käis kiiresti ja hops-valmis, siis… see ei ole montaaaž, just nii tegelikult läkski!


Väike Ruben!



Nii imelik mõelda, et tegelikult alles umbes kuu tagasi olime me jumala võõrad inimesed. Me tutvusime tegelikult üldse Renast rasedapilte tehes (näe, siin) ja mina ei tea, kuidas nii läks, et me kõik suhtlema hakkasime omavahel ja… Ühesõnaga – tuus värk! Ma uurisin, et mis nemad sellest arvasid, et ma sünnitusel kaasas olin, ja härra arvas nii:


Mulle meeldis, et oli keegi toeks mu naisele kui ma ise pidin ukse taga olema

 •  0 comments  •  flag
Share on Twitter
Published on July 22, 2017 01:38
No comments have been added yet.


Mariann Kaasik's Blog

Mariann Kaasik
Mariann Kaasik isn't a Goodreads Author (yet), but they do have a blog, so here are some recent posts imported from their feed.
Follow Mariann Kaasik's blog with rss.