Mariann Kaasik's Blog, page 196

suurel hulgal seksijuttu

Just täna kirjutas mulle üks ajakiri ja uuris, kas ma oleks nõus andma neile intervjuu teemal “miks ma olen liiga avatud”. Mina küll omast arust liiga avatud ei ole, sest mul on paar tuttavat, kes on ISEGI MINU jaoks liiga avatud. Vot nüüd te võite endale ise ette kujutada, kui avali nemad olema peavad, et isegi minusugune avatud inimene ristimärgi ette lööb :D Mina olen mõndade arust ka kindlasti liiga avameelne, aga vähemalt minu enda meelest räägin ma asjadest, mis meie elus nagunii toimuvad. Miks ma peaks häbenema asju, mis on väga paljude igapäevaelu osa. Ja mis see häbenemine ikka mulle annaks?

Ma küsisin sõbrannalt, et mis oleks selline asi, millest tema häbeneks kirjutada. Ta vastas, et seksist ta ei räägiks, et see on liiga isiklik. Minu jaoks jälle kahetimõistetav asi, sest kuigi ma siia pilte ja videosid ei lisaks sellest toimingust, siis rääkimine küll patt pole, sest mõni teema lihtsalt on selline, millest peaks rääkima. Teinekord ka seksist. Ja mis oleks kõige hullem, mis minuga juhtuda saaks? Et keegi kargab tänaval ligi ja parastab, et ehhheee, ma lugesin su blogist, et sa oled seksinud! Või kutsub ema mind kõrvale ja ütleb, et Mariann, ma sain su blogist midagi šokeerivat teada – sa olla keretäie keppi teind! Usun, et mu kaks last annavad tunnistust, et kaks korda olen ma sellise toimingu peale nii ehk naa sattunud :D

Ühesõnaga, lähme teema juurde nüüd ka. Nimelt sain ma hiljaaegu ühelt lugejalt kirja, et tal väga piinlik küsimus, aga sõbrannadelt küsida ei julge – kui tihti oleks normaalne saada vaginaalset orgasmi. Minu jaoks muidugi naljakas, et inimene oma sõbrannade käest küsida ei julge (ja isegi mulle kirjutamiseks oli teinud feik e-maili). Sellised jutud tulevad meil sõbrannadega küll mõnikord teemaks ja häbiasi ei ole.

Kes teab, siis mul on juba paar aastat Facebookis olnud üks lahe naistejuttude grupp, kus esitasin umbes sama küsimuse. Et mitte nende privaatsust rikkuda, siis panen siia vastused loomulikult nimeta (ps! palun mitte olla šokeeritud sõnakasutusest ja avameelsusest, me oleme juba vanad trukid omavahel :D).

Küsimus oli, et kas teie saate üldse vaginaalset orgasmi? Vastused siis teile muutmata kujul.

Mina mitte.. never (selle all oli viis pluss ühte :D)
Pole kunagi saanud. Ainult oraalselt või siis vibraatoriga saan.
Ma paar korda vist olen saanud……..kaks korda vb
Olen paar korda saanud. Aga see ka pigem nii puht kogemata
Ma vist see õnnelik, kes ikka päris tihti neid saab. Räige raiumisega :D
Nope.
50/50
Mul on üldse orgasmidega niru seis :D muidu nagu seks on ju hea küll jne aga igakord küll orgasmini ei jõua. Ja ainult vaginaalset pole ka vist never saand
Ma ikka mõned korrad olen saanud aga muidu ikka +1näppimisele.
Aga no ütleme, et oma sõrm on kuningas… viimasel ajal nagu vapsee ei taha tulla.

Sellised daamid siis kokku saanud! Aga tegelikult mulle meeldib, et inimesed on avatud ja julgevad omavahel rääkida ja suhelda. Selles suhtes, et me kõik oleme ju (ma usun) noorena ka pornot näinud. Seal on küll selline seis, et kus alles rautatakse ja raiutakse, naine muudkui oigab ja kisab nagu siga aia vahel. Ja siis ühel hetkel seksid ise esimest korda ja võid päris üllatunud olla, et misasja, mul polnud üldse nii hea. Ja kui sõbrannade käest küsida ei julge, kellelt siis veel? Siis teedki anonüümse e-maili ja küsid Malluka käest :D

Ükskord käis mul siin üks naine beebit pildistamas ja küsis mu käest häbelikult, et millal mul see seksiisu tagasi tuli, et tal juba mees uurib, et millal võiks asjaga pihta hakata. Ma olin vist väga lähedal nuttes ristimärgi ette löömisele, sest selle naise beebi oli ALLA NÄDALA vana ja naine tundis juba survet seksima hakata. Pane tähele, survet, sest ise ta seda teha ei tahtnud. Ma vastasin talle ausalt, et eks ma annan teada, kui minu oma tagasi tuleb ja nüüd vist olekski õige hetk talle teada anda, et jah, näed, tuli! :D Võttis see vaid 8 kuud ja 1 spiraal. Aga tol hetkel küsisin selle naise käest, et kui ta ise veel ei taha, siis miks mitte lihtsalt mehele niimoodi öelda, mille peale vastas ta, et “ah, seks ongi rohkem meestele!“.

Nonii sõbrakesed. Ma juba saan aru, kust selline valearvamus tulla võib. Kui mees tegeleb ainult tuima nühkimisega ja naine ei ütle ka, et tema jaoks sellest suurt tolku pole, siis mis head sellest ikka niiväga tulla saab. Eriti kui naine ei ole veel kursis, et tegelikult vajab enamik naisi ise orgasmini jõudmiseks ka kliitori stimuleerimist. Kurb on ainult mõelda, et mõndade naiste voodielu piirdubki sellega, et mees saab oma tegemised tehtud ja siis võib, süda rahul, magama minna ja jälle nädalakese “muretult” elada.

Selle pärast on mul väga hea meel, et Durex käivitamas väga põneva sotsiaalkampaania, mille eesmärk on osutada tähelepanu orgasmi saamise ebavõrdsusele paarisuhetes. Mullu viis Durex UK-s läbi uuringu, milles osales 1500, 16-64a vanuses seksuaalselt aktiivset täiskasvanut. Uuringust ilmnes, et 2 naist 3st ei jõua vahekorras orgasmini. Vaatamata sellele, et kolmandik naisi jõuab harva või ei olegi vahekorras võimeline orgasmini jõudma ja 94% neist jõuab haripunkti läbi kliitori stimulatsiooni, ei tee naised selle suhtes absoluutselt mitte kui midagi! Ei kõssa mehele sõnagi, ei pane ise käsi külge, ega tihka kasutada ka abivahendeid. Miks? Vist selle pärast, et seksist rääkimine on tabu. Nii sõbrannade, kui veel imelikum, ka omaenda mehega. Miks? Vot seda ma ei tea. Ehk on liiga paljudel naistel mõte, et “seks on nagunii rohkem meestele”?

Jah, meestel on küll ebaõiglaselt suurem tõenäosus seksi ajal orgasmi saada (lausa umbes 95%!!!), aga see ei tähenda, et ka naised peaks pillid kotti viskama ja oma mehele mingit nikupukki mängima. Ma ei tee nalja, sellist asja toimub NII PALJUDES suhetes! Aga te ju saate aru, et hea seksuaalne klapp tagab ka palju harmoonilisema ja mõnusama suhte, eks? Ja selle tagaplaanile lükkamine teeb teile pikas perspektiivis karuteene?

Muidugi ma ei kujuta ette, mismoodi pöörduksin mina Kardo poole, kui minu soov oleks konksupidi lakke tõmmatud olla, aga selline tagasihoidlik palve, et äkki seksiks nii, et MÕLEMAL hea on, ei tohiks konti murda. Sellest võiks alustada ja siis ehk hiljem oma fantaasiaid rohkem jagada, aga alustame siiski põhilisest, eksole.

Kas te olete kuulnud sellistest asjadest, nagu kliitorit stimuleerivad geelid? Ma ka ei olnud, aga Durex saatis mulle ühe säärase koos Durex Intense kondoomidega (mis just mõeldud naise rahuloluks). See geel muudab selle ala lihtsalt tundlikumaks ja muudab ka naiste orgasmi saamise protsendi kõrgemaks kui 90%. Hakkame juba meestele järele jõudma, eksole. Ma isiklikult proovisin omal nahal järele ja ütleme nii, et soovitan proovida küll ;)

Üldse ma ei saa aru, miks see seksivärk nii tõsiseks ja “salajaseks” teemaks tehtud on? Kas asi on selles, et me oleme hinges veel nõukaajas, kus sellistest asjadest ei räägitud? Kes teab, minu suhtes ja sõprusringkonnas seda muret õnneks ei ole. Ma soovitan ka teil suu lahti teha, sest kui see vanainimestevärk klapib, siis on suhe kohe palju ägedam.

Ärge muidugi saage valesti aru – mul on endal ka olnud perioode, kus ma pigem näriks endal parema käe maha, selle asemel, et seksile isegi mõelda, aga eks nende taga on ikka mingid vaimsed värgid olnud. Naistel on ju see teema, et ega naljalt seksi ei taha, kui väiksemgi muremõte peas on. Vähemalt mul on küll nii. “Ah, ma olen nii paks, ära näpi mind!”. “Issand ei, ma võin ju rasedaks jääda, palun lõpeta mu seljas aelemine!”. “Mul on uni!”. “Ma tahan Grei Anatoomiat vaadata!”. “Mul on kaks lahtist jalaluumurdu”. Kõik need tavalised vabandused, millega seksist kõrvale hiilida. Aga kui see hiilimise osa vahele jätta, oma tunnetest ja mõtetest kenasti rääkida, siis võib see muutuda. Näiteks minu “lahtised jalaluumurrud” kasvasid tõesti kinni alles nüüd, kui ma selle va spiraali sain. Nüüd mul on tunne, et ma istun vanajumala selja taga oma lukus emakaga ja ma KINDLALT ei jää rasedaks ja kuna seda hirmu enam pole, siis … ongi kohe mõlemal parem elu :D

Vot, selline annus nikujuttu teile siia nädala algusesse ja olge meheks, rääkige siis kaasa (saab ka täisa anonüümselt), kuidas teil suhtes selle seksivärgiga on? Kas saate lihtsalt vaginaalselt orgasmi? Kas räägite mehega/sõbrannadega seksist? Kui tihti on piisavalt tihti? Kõikide kaasarääkijate vahel loosin välja ühe sellesammuse geeli+kondoomipaki. Saate siis mulle mõeldes ühe keretäie keppi teha :D (ametlikult kõige haigem lause, mis ma siin blogis kirjutanud olen :D).

kellega juhtuvad halvad asjad?

Sattusin netist vaatama paari huvitavat videot, kus räägiti sellest, miks inimesed kipuvad võõraid inimesi süüdistama. Me ju kõik oleme lugenud artikleid, kus on juhtunud mingi õnnetus ja kommentaarid on “paras talle! ta on selles ise süüdi sest….*sisesta põhjus*. Niimoodi lennatakse peale vägistamisohvritele – “ta on ise süüdi, sest oli purjus/kandis litsakaid riideid/andis mehele vale signaali”, kui ka inimestele, kes saavad tänaval peksa  – “ju siis ta oli selle ära teeninud! ju siis mölises valede inimestega!” jne. Isegi puudega laste vanematele – “ju siis oled ise süüdi, et raseduse ajal suitsetasid/jõid/narksi tegid!” või lihtlabane “sa said puudega lapse, sest sa pole hea inimene”.

Mulle näiteks meenub, kui juhtus see kohutav õnnetus, kus lapsevanker kukkus tiiki ja laps sai surma. Reaalselt, ma ei suuda isegi praegu sellele mõelda, ilma, et mu peast ei käiks läbi mõtted, et kas see ema ikka ärkab hommikul hetkeks mõttega, et kas see oli uni? Kas tema beebi on tõesti läinud? Issand, praeguseks on ta ju juba kindlasti maha maetud ja mulla all… Okei, hormoonid! Ma ei suuda sellele mõelda.

Aga mis olid kommentaarid? Eks ikka parastamine. Paras talle! Ise oli hooletu! Ise ta ei mõelnud sellele, et tuul puhub! Seda poleks kunagi juhtunud, kui *sisesta suva põhjus*. Vastik, aga kas teie olete kunagi mõelnud,  miks inimesed on nii altid inimesele kaela kargama ja talle süüd peale tembeldama?

Põhjus olla vägagi loogiline – inimestele meeldib elada illusioonis, et kõik, mis me teeme, tuleb meile tagasi. Noh, et kui mina olen hea inimene ja kellelgi kurja ei tee, siis ei tehta mulle ka. Õudne on elada maailmas, kus asjad on juhuslikud. Nii juhuslikud, et ma võin olla imeline inimene, kes käib supiköögis vabatahtlikuks, aitan vanatädide poekotte koju tassida, ei tee kellelegi kurja ja olen oma sõpradele ustav ja hea, et siis ühel päeval upub minu laps tiiki. Lihtsalt niisama.

Või, et ma võin minna rahulikult poodi leiba ostma ja teel koju mind vägistatakse.

See olla inimloomusele kõige raskem asi, millega leppida. Just seetõttu on ka vaimselt kõige jubedamad just need õudusfilmid, kus inimestele tehakse täitsa juhuslikkke kuritegusid. Kui keegi on näinud filmi “The Strangers”, siis teate, millest räägin. See on mega õudne film, kus suvalised noored püüavad kinni ühe perekonna ja piinavad ja tapavad neid. Muuseas – põhineb see film päris elu sündmustel!

Ma tahtsin lihtsalt jõuda sinna, et järelikult ei olegi need “süüdistajad” täitsa südametud inimesed, vaid see on lihtsalt alateadlik refleks mitte uskuda, et halvad asjad juhtuvad ilma põhjuseta. Aju hakkab ise otsima mingisuguseid seoseid, et leida SÜÜD. Sest nii on lihtsam elada, kui on arvamus, et halb tegu = halb karma. Aga tegelikult nii kahjuks ei ole. Või on? Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas karma eksisteerib, kuigi ma usun seda, et negatiivsus sünnitab negatiivsust. Ehk see ongi karma?

Lihtsalt tahtsin teile jagada, et kui te ise kunagi avastate ennast mõtlemas, et “TA ON SÜÜDI, SEST!” mõelge korraks uuesti, et… alati ei ole keegi süüdi. Mõnikord juhtuvad hirmsad asjad ilma ohvri süüta ja lihtsalt selle tõttu, et satud kokku haige inimesega, kes tahab kurja teha, või lihtsalt… läheb nii! Looduse vääramatu jõud.

Õudne, aga tõsi :(

Et jutt liiga õudne poleks, siis lõpetuseks pilt vigurdavast Marist. Võtkem eeskuju lastest, nad ei süüdista kunagi kedagi ja võtavad elu nii nagu see on. Kahjuks mõnikord juhtuvad halvad asjad ja kellegi süüdistamine ei too kasu nagunii. Rohkem kaastunnet ja mõistmist (endalegi vajalik meeldetuletus!).

kullakreemid vol 3

Umbes aasta tagasi kuulsin ma esimest korda kullakreemidest. See tähendab seda, et ma olen Blessixi kreemidega algusest peale tuttav olnud. SIIN kirjutasin sellest esimest korda, SIIN teist korda. Eelmine nädal sain kätte nende kolmanda laari ja pean tunnistama, et kui ma alguses arvasin, et tegu on hea kreemiga, siis nüüd see kolmas sats on vaieldamatult kõige parem. Seda nii pakendikujunduselt, kui ka sisu poolest.

Esiteks räägime siis pakendist. Kui alguses oli saadaval vaid purgivariant, siis lisandus õige pea ka pudeliversioon. Mõni väidab, et pudelis on hügieenilisem, aga purgiga tuleb kaasa ka see väike spaatlike, nii et näppupidi kreemis solberdama ei pea kummagagi. Jah, pudel on mugavam kasutada, aga see metallist kuldne purk on minu meelest palju luksuslikum.

Mis minu jaoks veel uus on, on lõhn! See lõhnab nagu sireli ja liilia segu ja ma olen mõlema lõhna suur fänn! Mul sai eelmine kullakreem nii ammu otsa, et ma isegi ei suuda meenutada, mis lõhnaga eelmised satsid olid? Vaatasin oma postitusest järgi ja nüüd meenus küll, enne oli rohkem rohelist teed tunda ja kreem oli pigem sellise ravimtaime lõhnaga, nüüd on ehtne lillekas! Tegelikult on see hästilõhnav komponent jasmiiniõli, mida on ühe totsiku peale lausa 1 ml (ehk siis 8000 õiekese jagu!).

Kreem on reaalselt ideaks primeriks või öökreemiks. Kõlavad nagu kaks erinevat asja, aga tegelikult mina kasutan mõlemaks. Primerina seetõttu, et ta on selline natukene rasvane ja… haakuv? Meik jääb väga hästi peale. Ainult, et kreemitamise ja meikimise vahel võiks olla pool tundi.

Kuna see on nii niisutav ja rasvane, siis ma soovitaks seda pigem kuiva nahaga naistele. Rasuse naha puhul võib see ehk liiga niisutav olla. Mul on kombineeritud nahk ja mina näiteks otsaesisel seda ei kasuta, mujale panen julgelt. Muuseas – kellel hea näonahk, võib seda sillerdavat kreemi kasutada ka täitsa jumeka asemel.

Sellise komplekti hind on muidu 55€, aga praegu kestab veel kampaania, millega saab komplekti kätte 49€ eest! Kui tunned huvi, siis soetada saab kodulehelt www.blessix.com (LINK), aga ka Tallinnas Viru Keskuse vastas, A.Laikmaa 5 Aura Allure kaupluses. Alates 1. augustist tõusevad kõikide toodete hinnad märkimisväärselt, selle tingib kvaliteetne pakend, kallis tooraine ja disain, seega kes tahab soodsamalt saada, kiirustage!

Kui ma tootepilte tegin, siis tuli üks tegelane ka otse pudrukausi tagant kreeme proovima. Need on nii keemiavabad, et polnud lugu, et laps endale näkku hõõrus kreemi. Midagi paha seal sees ei ole.

Ühe sellise komplekti loosin välja ka. Selle jaoks hakka Kullakreemide sõbraks Facebookis (SIIN) ja jäta kommentaar maha, et soovid osaleda :) Komplekti loosin välja juba kolmapäeval!

öö emana

On minugi elus olnud palju magamata öid. Peod, klubilaksud, korteriläbud, sõbrannadega öö läbi veinitamised, muud ägedad täiskasvanute põhjused üleval olemiseks. Aga vot isegi peale 4 aastat emastaaži, ei mäleta ühtegi sellist ööd, kus ma reaalselt lapse pärast magada ei saaks. Eks nad korraks ärkavad ikka, tahavad süüa ja nii, aga see on selline 10 sekundiline virgumine ja siis põõnan rahus edasi. Täna oli aga… no midagi hullu.

Ühesõnaga, ma siin ükspäev juubeldasin, et Lentsul tuli esimene hammas. Natukene oli viril ja natukene oli kõhumure sellega seonduvalt, aga muud nagu midagi. Eile hakkasin Lende ühte hammast uurima ja vaatasin, et selle kõrval on ige tulipunane ja katsudes kuum. Ilmselgelt tahab see teine alumine-keskmine hammas ka välja tulla. Beebidel on vist tihti esimesed hambad need alumised keskmised? Noh, panin mina Calgeli peale ja ei arvanud sellest midagi suuremat, kui et ehk tuleb siis lähipäeval hammas välja.

Oh mind naiivset. Olime vist mingi tund aega maganud, kui ma ärkasin selle peale, et Lende nutab kogu südamest ja on tulikuum.  Kuna ta on natukene tatine ka, siis ma ei arvanud üldse, et see mingi viirus nüüd on, vaid eeldasin, et ju siis see sellest hambast on. Ajasin kargu alla, panin talle veel seda geeli igemele ja proovisin uuesti last magama saada. Ei tahtnud ühte tissi, ei teist. Nii ma tiirutasin seal ühele ja teisele küljele mingi miljon korda, kuni mingi tund hiljem uuesti magama saime.

Ei kujuta ette, kaua me magasime, aga seda värki, et Lende ärkab, tihub ja mina talle elu eest süüa, kaissu, süles olemist pakun, tuli veel mingi sada tuhat korda ette. Lõpuks sain Lentsu rahulikuks õõtsutatud kuidagi poollääpas süles hoides teda ja jäin magama, et…. et ärgata kuseloigus :D Mari oli lihtsalt minu kõrvale tulnud, sinna pissinud ja siis ise teisele poole voodit, Kardo kaissu kolinud.

Mul pole õrna aimugi, mis see kell siis oli, aga ma reaalselt tundsin, et ma olen niigi mingi ühe sekundi maganud, mu selg valutas täiega, Lende jälle jorises nutta ja et haavale veel soola raputada, magas Kardo eriti õndsat und ja ei paistnud ennast sellest jamast üldse häirivat lasta. Mitte, et mul oleks talle mingit tegevust üle anda, sest tisse tal enivei pole, aga no päris suur pettumus oli teda rahulikult magavama vaadata, ise kusisena nutvat beebit lohutades.

Ehk siis, mis siin ikka teha. Maas vedeles hommikumantel, viskasin selle loigu peale ja mõtlesin, et ehk ma suudan seda ala voodis vältida, aga oh ei. Ainukene asend, kuidas Lende oli nõus magama ja mitte nutma, oli see, kus ma üleni loigus vedelen. Siis ma lõin käega, tänasin jumalat, et see vähemalt vedel sitt ei ole, ja kannatasin hommikuni ära.

Hetkel valutan ma selga, lohutan ägisevat Lentsu ja hammast ei kuskil. Teist sellist ööd ma üle ei ela, kaua see saadanas välja tuleb?!

kiired lahendused rahaga

Ma olen vist 90 aastat rääkinud maja soojustamisest ja kõik soovitasid mul raha koguda, aga ütleme nii, et pilt ütleb vist rohkem, kui tuhat sõna.

Sellegipoolest on mul selline tunne, et ma ei viitsi enam kauem oodata. Sel talvel lasime uue ahju ehitada ja soojuses enam mure pole, aga mind nii häirib see, et meie maja õuest niiiiiii kole on. Minu unistustes oleks meie maja kollane või punane, värviliste aknaraamide ja muu sellisega. Samas selgus, et meie maja on poolmiljööväärtuslik, seega kardan ma, et me peame ta jätma halliks ja värvivalikud on ehk valge või beež. Aga eks seda tuleb linnavalitsusest uurida. Ehk ikka võime teha endale kollase majakese?

Kuna aga niisama laudisega maja üle lüüa pole mõtet, siis peaks ühe laksuga ikkagi soojendama ka. Vundament soojendada, siis seinad+laudis peale+värvimine. Selline asi võiks maksta mingi paar sotti, aga kahjuks on vist ikka tegelikult mingi kümps. Arvestades siis seda, et tahame majale natsa suuremat terrassi ka ja saunamajake tuleb ka ju ilusaks teha.

Ma ei kujuta ette, kui kiiresti ma suudaks 10 000 euri kokku ajada. Ma ei kavatse seda isegi välja uurida, sest ma ei suudaks elu sees niimoodi elada, et ma teaksin, et mul on kuskil raha “vedelemas”. Selle pärast otsustasimegi, et võtame väikse laenu  juurde ja teeme selle kõik korraga ära.

Triinu kunagi rääkis mulle, et laenu võtta on palju mõttekam, kui kõik korraga välja maksta, sest raha väärtus langeb kogu aeg ajaga. Kuna Triinu on tark tüdruk, siis ma usun teda ja nõnda me talitamegi. Me muidugi tegelikult ei tea, kas me selle väikse laenu juurde saame ka või mitte (Kardo alles ükspäev tegi selle taotluse), aga no loodetavasti ikkagi saame ja siis planeerime selle värgi nii, et kõik toimetused saaksid tehtud selle aja jooksul, kui meie Tenerifel oleme. Siis tuleme jõuludeks tagasi oma uhiuude majakesse (mis armas jeesus, võiks ikkagi olla kollane või punane!).

Mu loogika teab küll, et tegelikult on laenu tagasi maksta ju sama asi kui kõrvale panna. Aga no laenuga saad asjad kohe tehtud, kõrvale pannes pead nii kaua ootama ja see ootamine minu thing küll ei ole. Tahan ikka kõike ja kohe. Pealegist, tänases maailmas ei tea kunagi, mis paari aasta pärast saab. Jumal teab, äkki on üldse mingi kolmas maailmasõda käimas? Siis ma vist küll neaks oma erkkollast maja maapõhja :D

Ühesõnaga, minu meelest sellised järelmaksud ja väiksed laenud ei ole midagi hullu. Tänapäeval on enamik neist intressita ka (just järelmaksud, laenudel ikka on), seega ei olegi vahet, kas ma maksan oma telefoni eest ala kohe 300€, või aasta aja peale kokku. Muidugi kui mul räiiigelt raha oleks, siis maksaks kõik asjad kohe välja, aga no, mis sa hädaga ära teed, kui pole miljonäriks sündinud.

Kas teie olete rohkem sellised, et pigem kogute raha ja ostate asjad kohe välja, või kasutate ka laenu/järelmaksusid?

Postitus on sündinud koostöös Laen.ee’ga

igavesti mõnus perepäev Vudilas

Ühel päeval tuli mul mõte, et äkki Marile meeldiks poniga sõita. Varem on olnud nii, et Mariga ei teadnud kunagi, mis tuju tal on ja mida ta selle tujuga teha tahab. Noh, eks nagu lapsed vast ikka. Aga viimasel ajal on Mari igasuguste uute asjadega nii pealehakkaja ja nõnda näitasingi ma talle netist igasuguseid videosid lastest, kes poniga sõidavad. “Jah! Anna obu! Anna poni!” kiitis Mari takka ja tundus vägagi päri selle ideega, et võiks seda hobusesõitu proovida küll. Siis oli vaja vaid leida koht, kus seda teha saaks. Vanasti ma nagu mäletasin, et loomaaias sai poniga sõita, aga nüüd teadsid lugejad rääkida, et enam ei saa.

Mulle pakuti tegelikult nii palju erinevaid kohti, aga lõpuks jäi meie valik Vudila peale. Lihtsalt seetõttu, et täna pidi olema selle nädala kõige ilusam ilm ja sellisel juhul tahtsime teha midagi veel lõbusamat, kui ainult hobusesõit. Ma polnud enne seal käinud, aga kuna see tundus selline koht, kus oleks lõbus nii lastel, kui ka suurematel, siis võtsime kampa minu vanemad ja väikevenna, rentisime väikse bussi ja läksimegi kõik koos tripile.

Püha jeesus, kui mõnus on sellise kambaga reisida, sest meil oli lastele nüüd kolm hoidjat rohkem kui ainult oma perega reisides. Seega oli eriti mõnus seal ringi uudistada, sest kogu aeg sai ühe lastest kellegi kätte jätta, või paluda näiteks Rikit koos Mariga mingil batuudil hüpata.

Vudilast endast rääkides – see on nii äge koht! Tõepoolest igale vanusele on seal palju teha. Mult küsiti, et mis on erinevus Vembu-Tembumaaga, aga seal ma ei ole käinud. Oskaksin natukene võrrelda Lottemaaga, aga need on oma olemuselt nii erinevad, et raske on öelda, et kumb on parem või halvem. Lottemaa on pigem selline koht, kus põhirõhk on karakteritel ja sarnasusel raamatute/filmidega. Vudila on rohkem sellise aktiivse lustimise koht, kus oma tegevused tuleb ise leida, töötajad niimoodi ei suhtle, nagu Lottemaal.

Aga ei peagi! Selles suhtes, et need ongi väga erinevad värgendused. Vudilasse minekuks soovitan ma kindlasti valida yr.no’st mingi eriti hea ilmaga päev ja minna kohale hästi varakult, sest tegevust on nii kohutavalt palju, et muidu ei jõuagi kõike teha ja näha. Meie hakkasime kella 10 paiku liikuma ja jõudsime koju kell 9 õhtul ja IKKAGI jäi meil paadiga sõitmata ja mängumajas käimata. Muidugi meie puhul mängib rolli see ka, et Tallinnast sõites võtab juba sõit 2 tundi sinna ja 2 tagasi. Tartu kandi inimestel on see reis vähe mugavam.

ÜKSIKPILETID:





Lapsed 4-17 a.
17 eur




Täiskasvanu 18+
13 eur




Lapsed 1-3 a.
7 eur




Pensionär

(k.a. invaliidsuspension)
10 eur




Lapsed kuni 1 a. sissepääs
TASUTA

Pileti hind on minu meelest täitsa aus. Selles suhtes, et kui sa selle pileti ära ostad, siis sees on sulle kõik tegevused (peale hobuse) tasuta. Näiteks üritustel on need asjad, mille peal hästi kõrgele hüpata saab… Issand, mis nende asjade nimi on? No see värk noh! (vaatasin Vudila kodukalt järgi, selle nimi on sky-jump).

See on juba ainuüksi mingi viiekas. Lisa sinna juurde üks ATV sõit ja paadisõit ja ongi piletiraha juba koos. Vudilas võid neid asju aga kasvõi sada korda jutti teha, kui parasjagu järjekorda pole. Seega ei ütle mina piletihinna kohta mitte midagi, sest see on minu meelest just tore, et maksad ühe korra ära ja sees ei kasseerita sult iga nurga peal veel iga asja eest raha.

Isegi mina käisin sky-jumpimas, kui minu juurde tuli tüdruk, kes väitis, et ta on mu suur fänn ja et ta tahaks ka mu blogisse saada. No ega ma kade pole, mida te siin ikka ainult minu molu vahtima peate, natukene värsket verd igasse päeva! Ma ei tea, miks ta pildil on sellise näoga, et ma ähvardasin teda pildile tulema, aga ta tegelikult ausalt ka ise tahtis :D!

Teemast nüüd edasi rääkides  – okei, söögi eest tuleb ka maksta, aga mitte keegi ei keela enda piknikumaterjal kaasa võtta ja seal ise süüa teha. Grillid ja piknikukohad on olemas! Ma nägin, et päris paljud kasutasid seda võimalust ja sussustasid seal grillil midagi. Päris mõnus tundus! Ei mingit köögi järele ootamist! Meie siiski ei jõudnud midagi nii palju ette planeerida ja usaldasime kohalikku kalamaja, mis meile forelli kokkas! Olin enne lugejatelt kuulnud nurinat kohaliku toitlustuse üle, aga ma ei oska küll midagi otseselt halba kosta. Ma ise teen muidugi paremini kala ja eks enda tehtud söök on alati maitsvam, aga kui mässata ei viitsi, on ju hea, kui on kolm toidukohta, kust süüa saab. Grillmaja, kalamaja ja eriti kiireks ampsuks ka bistroo. Teenindajad olid noored, aga usinad ja sõbralikud! Küll aga mõtlesin ma seal, et oleks ikka võinud ise söögiasjad kaasa võtta, oleks nagu… ägedam saanud!

Ühel pool forell Vudila moodi, teisel pool lihtsalt maitseainetega maitsestatud.

Aga mis seal siis teha saab? Oh jeerum…. ma võiks loetlema jäädagi. Meie läksime sisse, Mari plagas kohe kuskile batuutidele, mis kohe sisse astudes lapsi ootavad. Seal oli neid mingi kolm tükki, kõik sellised, kus saab turnida ja hüpata ja liugu ka lasta. Siinkohal vihje vanematele, mida ma soovin, et ma ise oleks enne taibanud – Vudila võiks selle väikse nõuande lausa enda kodukale panna, juhuks kui mõni teine ema sama sooda on kui mina. Isegi, kui on soe, siis tasuks lastele selga panna pikad püksid + pikkade varrukatega pluus. Lapsed tahavad ju batuutidel käia, aga kui nad seal oma kleitidega alla vudisevad, siis on tulemuseks marraskil taguotsad ja küünarnukid. Mitte, et see lapsi  siis oluliselt heidutaks, aga hiljem ikka :D Mina needsin ennast küll maa alla, et selle peale ei tulnud.

Esimene batuut uste juures

Taustal Mari selg ees batuudil alla kukkumas :D

Minu ema lemmikuks oli see, et sai rahumeeli päikest võtta. Selle jaoks võisid sa muidugi suvalisele muruplatsile ka siruli visata, aga tegelikult oli seal palju päevitustoole ka. Mõned õues bassu ääres, osad üleval mängitoa juures, see vist neile, kes natukene pisematega seal seiklesid. Marisugust sellises toas ei kammitse, aga aastaseid umbes veel küll. Näiteks Lentsu oleks taltsutanud, aga meie püsisime ikka õues, patt oleks sellise ilmaga tuppa minna.

Lents harjutab viimased nädalad usinalt põlvili olemist.

Karts ja tema mini-me

Hommikune bassein. Veel tühi, aga juba poole tunni pärast oli täis.

Basseinides ei ole soojustatud vesi, eile oli seal näiteks 18 kraadi. Õues oli aga nii soe, et bassein oli lapsi täis ja noh, mõned suuremad eksisid ka sinna vette ära. Näiteks meie seltskonna mehed kargasid vette alles peale saunaskäiku, nii oli vesi mõnusalt karastav. Ainukesed, kes vette ei roninud, olime mina ja Lents. Perekonna nõrgad, mis seal ikka.

Hmm.. mingisugune lill!

Praegu pildilt vaatan, et see on ikka kroku saba, mitte miskit muud tal seal rippumas :D

Nagu ma ütlesin, siis tegevust on igale vanusele. Ma muidugi ei usu, et näiteks mingi alla aastaste vanemad hakkaksid üldse Vudilasse tulema ilma suuremate lasteta (või hakkaks?), aga väikestele on seal liivakasti alad, väiksemad kiigud ja liumäed täitsa olemas. 45cm sügavune lastebasseinike ka.

Natukene suurematele leidub iga nurga peal turnimist, vesirattaga saab sõita madalates basseinides (need on sellised pisikesed vesirattad), vesilugu saab lasta, batuutidel hüpata (neid on seal vist 10 erinevat kindlasti), ATVdega sõita, tasakaalunööridel turnida, torni ronida, ponidega sõita, järvel paadiga sõita, vankriga sõita, kala püüda, lasktiirus käia, mänguautomaatidega mängida ja praegu vaatan kaardilt, et kuskil oli tünnisaun ka. Ehk olen mina pime, aga seda ma ei näinud, sest sinna oleks ma raudpolt roninud!

Lende magas enamuse päevast oma bee5 sees maha. Targu oli kaasa võetud iste Marile, vahepeal soovis istuda küll.

Mari enda järjekorda ootamas, tahaks trassi peal “siuuuu” teha!

Mari lemmikasi nii Lottemaal, kui ka Vudilas – see… isssand. Mis selle asja nimi on? Traadist.. kiikvärkasi? :D Mõtlesime Kardoga, et peaks selle trassi endale aeda ka sebima!

Ühel hetkel hakkasin Mari suunama, et noh, lähme vaatame siis ponisid kah, aga ei olnud Maril mingit soovi hobusele pai teha. Siis taipasin ta endale sülle võtta (Mari,  mitte hobuse) ja siis julges Mari esimese pai ära teha ja seejärel teatas kohe, et tavai-tavai, anna hobune ja kukume ratsutama. Üks teine tüdruk aga tegi parasjagu oma tiiru ja meie pidime natukene oootama, samal ajal jälgisime üksinda jäetud poni pahandust tegemas.

Minu meelest oli see nii naljakas, kuidas see hobu seal vaikselt nakitses ja lakkus oma asju, kuni need robinal maha kukkusid. Ma oleks võinud teda küll takistada, aga no tal oma elu, mul oma elu. Also ma tegelikult kardan hobuseid ja ma ei tihanud teda seal taltsutama hakata. Selle asemel tegin hoopis kaugustest pilti, kuidas ta maist vara hävitab.

Ma muidugi arvasin, et kui Mari kord tuleb, siis ta keeldub hobuse selga istumast, aga naks, tõsteti ta sadulasse ja kohemaid tegime me väikse tiiru ära. Talle vist meeldis, sest tahtis hiljem uuesti minna, aga siis me olime jube teel loomi paitama ja ei jõudnudki enam seda teha. Ma tahtsin tegelt ise ka filmida, sest ma nägin, et mu ema skill selles kõige parem ei ole (vaata videost, kuidas mu ema pool aega oma näppu kaamera ees hoiab :D). Oh well!

Mari sai endale ratsutamiseks selle sama sadulaid sööva hobuse!

Mulle tundus, et talle meeldis küll!

Mari hobuse seljas

No ja siis vahepeal käisimegi söömas, mida ma juba rääkisin ja siis istusime me suure hobuse küljes olevasse vankrisse ja tegime väikse tiirukese, mis lõppes Vudila loomapargi osakeses.

Kõik pardale!

Sai vutikestele pai teha

Ah, mökitas seal midagi

Üks part oli endale paruka pähe tõmmanud

Kunagi sõbrannaga arutasime, et kas hobused istuvad. Täna sattusin selle lausa pildile püüdma. Kuigi tõele au andes, ta seal päris niisama jalga kõlgutades ei istunud, vaid hakkas pikali olekust püsti tõusma ja tegi sellise paarisekundilise vahe… iste :D Ühesõnaga teate nüüd teie ka, et nad MÕNIKORD istuvad.

Siin on väike video ka, mis ma kokku panin eilsest päevast. Ma ei saa aru, miks seal lõpus JÄLLE mitu mintsi tühjust on, nagu ka Lottemaa videoga juhtus, aga noh, oh well!

Vot selline äge päev meil oligi. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei suuda seda kõike videos-pildis nii hästi edasi anda, kui tahaks. Ma ei suuda kunagi mõista, kuidas osadel inimestel on ala insta-story täis terve päeva tegevust, sest ma ei suutnud näiteks meie videosse panna kaugeltki nii palju, kui me tegelikult tegime. Lihtsalt ei saa ju kogu aeg ka kaamera/telefon käes ringi käia, vaid vahepeal tahaks lihtsalt ringi joosta, lastega turnida, batuutidel hüpata ja muid selliseid asju teha. Kahju on, et need välja jäävad, aga veel rohkem oleks kahju, kui need selle tõttu olemata jääks, sest “lapsed, emme ei saa praegu, ta teeb instasse pilte! või oodake, ma ju filmin meile koduvideot, mida teil kunagi hea vaadata on!”. Mälestused on ikka kõige lahedamad, kuigi sellised telefoniga tehtud videoklippidest kokku pandud filmikesed on ka tegelikult ägedad ja ma olen neid peale uue telefoni saamist usinalt teinud ka. Lihtsalt tasub mõelda, et kas ma ikka piisavalt ka hetkes olen, mitte ainult kaamera/telefoni tagant neid mälestusi ei loo. Mõttekoht ka mulle endale! Selle tõttu jääb teil nägemata, kuidas Mari koos onuga torudest alla laseb, kuidas me Kardo ja Mariga koos batuudil kargasime nagu segased ja mismoodi me seikluspargis turnisime. Aga vähemalt tegime!

Teile aga ilusat nädalavahetuse algust ja hea ilmaga minge ikka Vudilasse ka! Kõik, kes nädalavahetuse jooksul selles kommentaariumis kaasa räägivad, nende vahel läheb loosi üks perepilet Vudilasse (2 täiskasvanut+2 last)! Olge mõnnad!

Ps! Reaalselt avasin arvuti kell 10 ja mõtlesin, et tavai, panen paari sõnaga selle väikse Vudilatripi kirja ja tulemus on siin. Kell on 01.35 :D Ei läind vist nii lühidalt, kui ma oma peas plaanisin. Ups!

kas seksuaalteenuseid ka saab?

Ma lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda, aga mul juhtus praegu maailma kõige haigem asi. Nimelt ma kirjutasin Facebookis, et otsin töömeest, kes ämma saunamaja natukene tuuniks ja üks sõbranna nalja pärast kirjutas mulle e-maili. Noh, kirjavigadega, et “dere, olegsin walmis värvima” vms pulli tegi. Vahetasime siis omavahel paar e-maili (sest me oleme nii täiskasvanulikud), kui ühel hetkel tahtsin ma talle kirjutada, et “ok, saime hinnas kokkuleppele, aga kas selle raha sees on ka seksuaalteenused?”. Ei, palun ärge küsige, miks ma nii lapsiku huumoriga olen, aga no sellise kirja ma teele panin.

Vahepeal kirjutas üks restoran ja küsis hinnapakkumist, et palju maksab nende juurde minek ja arvustuse kirjutamine. Mul on selline stampvastus kopi peistiga alati notes’ites olemas ja selle ma neile teele paningi.

Kolm sekundit hiljem mõistsin ma, et selle asemel, et neile vastata, et “blabla, tere-tere, üldiselt reklaamartikkel maksab nii ja naa palju” olin ma neile kopinud JA ÄRA SAATNUD LAUSE:

“Lisaks tahtsin küsida, et kas see on mõeldav, et pakute selle raha eest ka seksuaalseid teenuseid?”




Mida ma nüüd edasi teen? Kirjutan neile, et oih, vabandust, läks valele inimesele see meil. KELLELE selline meil õigem oleks? Kellelt see Mallukas seksuaalseid teenuseid tahab? Jeesus küll, ausalt, ma naeran nii kõvasti, et ma hakkasin luksuma. Mul vist pole sellest muud pääsu, kui ma vastan neile lihtsalt selle blogipostituse lingiga :D

Ups! Enam mina meilitsi nalja ei tee! Ja ka laivinaljad lõpetan ära! Enne kui ma kuskil seksuaalse ahistamise paragrafi peale saan!

reisivideo ja reisimistest

No vot nüüd on juba reisist nii palju aega möödas, et läheks silmagi pilgutamata tagasi. Kuigi kui koju jõudsime, siis oli küll selline tunne, et küll see koduke on armas, küll see voodi on alles pehme ja küll see kodune kohvi maitseb alles hea. Paraku on need Eesti ilmad, nagu nad on, seega tekib mul videot vaadates küll selline tunne, et… Korfule palun!

Mul on tunne, et sellest peaks saama mingi traditsioon meie perele, et kord aastas lähme perega koos suve otsima. Muidu võibki ju seda siin Eestimaal ootama jääda. Ilma lasteta reisida on muidugi soodsam ja ma ausalt veel aasta tagasi arvasin, et lapsega/lastega ma küll ei taha kuskile reisida, et niiii raske on. Nüüd olen aru saanud, et tegelikult on lastega koos just palju ägedam trippida. Kõik uued ja huvitavad asjad, mida Mari nägi ja kogeda sai. Lende esimene päikese käes istumine ja õuebasseinis hullamine. Kahekesti olles ei oleks me vast pooli asju teinud, mis lastega koos tehtud sai. Ja no see puhas rõõm on äge! Niiet kui ma enne ütlesin, et mulle ei meeldi reisida, siis ma oleks pidanud vist ütlema, et mulle ei meeldi lasteta reisida, sest muidu laman ma niisama hotellitoas ja tunnen end pahasti, et mida küll lapsed parasjagu teevad ja kui lahe neil ka reisil olla oleks.

Kui me oleks Kardoga kahekesti läinud, siis oleksin ma suure tõenäosusega valinud azair.com’ist kõige soodsamad piletid, suva mitme ümberistumisega ja läinud seda “kõige soodsama” teed. Lastega niimoodi ei viitsi. Selle pärast oligi hea, et Go Travel müüb selliseid klassikaliseid puhkusereise, mida soetades ei pea ise mitte millegi üle muretsema.

Lihtsalt ilmud lennujaama, kohale jõudes ootavad sind inimesed siltidega, juhatavad bussi, aitavad sind nõu ja jõuga. Näiteks meie reisi vältel jäi mu väikevend haigeks ja peale kindlustuse paberite näitamise ei pidanudki ise midagi tegema. Ravimid anti talle tasuta ja käidi veel üle ka kontrollimas, et kas kõik on ok. Ei mingit muret, kuidas lennujaamast hotelli saada jne. Lihtsalt lähed kohale ja sinu eest hoolitsetakse igatepidi.

Isegi reisi sihtkohta aitab valida Go Travelis reisikonsultant, kellele sa ütled kõik oma soovid, hinnapiiri ja muu info ja siis tema ise valib ja uurib, ning annab sulle hiljem erinevad valikuid, mis nende nõudmistega klapivad. Meie tahtsime lastele lõbustusi ja seda me ka saime.

Muidugi võib selline asi aastatega igavaks muutuda, aga kui lapsed vanemad on, siis käiks hea meelega rohkem omal käel reisimas. Pisikestega on minu meelest kuidagi mõnusam ja turvalisem minna sellisele reisile, kus asjad sinu eest ära aetakse. Kuigi Go Travel pakub ka niisama lennupileteid. Just nägin nende facebookis pakkumist, et tänaseks oli edasi-tagasi lennupilet Korfule 180€! Aga noh, selle jaoks tuleb nende Facebookil silma peal hoida (leiad SIIT).

Igatahes meenus mulle täna, et ma ju puhkusel nipet-näpet filmisin oma uhiuue Samsung Galaxy S8+’iga, aga kuidagi ei leidnud seda aega kokku töödelda videot. Siis mulle meenus, et KuulidMuuvid ju tegelevadki selle asjaga. Lihtsalt saadad neile oma videoklipid ja tema ise paneb sellest kokku ägeda video. Ma just saatsin talle meie Pärnu videosid ka, et mingi vahva video sellestki tripist saada. Ma olen kindel, et paljud teie seast aeg-ajalt filmivad oma lapsi, eriti mugav on ju need klipid Marge poole teele panna ja vastu saada näiteks vahva video lapsest aasta lõikes. Mis nad seal telefonis ikka kopitavad.

Ps! Videos on Rikil ühes kohas õlu käes, aga see ei kuulu talle :D Lihtsalt infoks, enne kui keegi ärritub :D

Kas teie olete oma lastega puhkamas käinud? Lähete lähiajal? Mis teile lastega reisimise juures oluline on? Ja kas teie teete väikseid koduvideosid :)?

elu “teistsuguse” lapsega

Ma praegu istun siin mitmedat päeva ja mõtlen, mismoodi ma neid ridu kirja panema peaks, et ma suudaksin ennast kõige täpsemalt väljendada, sest teemaks on siiski minu laps(ed). Kui ma kunagi blogmisega alustasin, ei mõelnud ma kunagi, et kui palju ma teile oma elust avan. Ma ei juurelnud selle üle, et kas ma hakkan oma laste nimesid avaldama, neist pilte näitama, sest ma olin 15 aastane ja mul polnudki veel üldse mõtteidki pere loomisest. Siiski on kujunenud niimoodi, et olen blogi alguspäevadest saadik jaganud teiega pea kõike, mis mu elus toimub, nii head kui halba.

Ma võiks öelda, et see on 95% hea ja vaid 5% on seda “halba”. Eestis on tuhandeid inimesi, kes elavad meile siiralt kaasa, ükskõik, millega ma parasjagu ei tegeleks. On tuhandeid, kes mulle nõu annavad, lahendusi pakuvad, lohutavad, kui olen kurb ja rõõmustavad koos minuga, kui olen õnnelik. See on tõesti äge.

Jah, kõik head asjad tulevad halvaga. Oma elu üksipulgi lahkamine annab võimaluse ka kurjadele inimestele vaadata minu pähe, teada minu ebakindlusi ja loomulikult arvustada ja kritiseerida kõiki mu valikuid. Selliseid inimesi ei ole küll palju, aga neid on piisavalt, et aeg-ajalt panna mind tundma nii, et ma tunnen, et ma ei taha enam rääkida. Ma ei taha öelda, mis minu sees toimub, või mis meie perekonnas parasjagu käsil on, sest ma tunnen, et minu kõige tähtsamad, lapsed, jäävad haigete inimeste rünnaku alla.

Muidugi on kurb, et inimesed ei saa aru sellest seosest, et netis sappi loopida on niigi suhteliselt ennasthävitav tegevus. Kindlasti kaasneb sellega selline hetkeline rahulolu, et jess, sain sellele Mallukale öeldud ja tehtud, aga lõpuks tuleb arvestada ikkagi sellega, et kuigi ka mina olen ainult inimene ja võtan vahepeal hinge ja südamesse, siis ma olen ümbritsetud 24/7 oma perekonna ja sõpradega. Ma ei saa kurvaks jääda, kui mu ümber on naervad lapsed, armastav abikaasa, sülekoera mängiv Lotte ja sõbrad, kes annavad mulle iga kell head nõu (näiteks mitte seda postitust üldse kirjutada, sest normaalsed inimesed mõistavad asja ju nagunii ja ebanormaalsed vajavad lihtsalt ravi ja ei oska suure tõenäosusega lugedagi :D).

Eile oli tehtud perekooli teema, kus oli hambusse võetud Marikene. Ma ütlen ausalt, et ma esimese asjana mõtlesin, et kõige lihtsam lahendus on lihtsalt temast mitte enam rääkida. Ta on minu väike armas marakratt, kes pole siin ilmas teinud midagi paha, et anonüümsed täiskasvanud inimesed internetis saaksid tema kallal keelt teritada. Siis mõtlesin, et… see ongi täpselt see, mida seal foorumis mulle ette heideti ja mida saavutada taheti. “Ära räägi temast, sest ta pole nagu teised!”.

Ma olen siin rääkinud Marist ja tema arengust. Pikalt ja laialt. Maril diagnoositi umbes kaks aastat tagasi kõne- ja vaimupuue. See oli mulle isiklikult täielik šokk, aga ma olen ka sellest siin rääkinud. Eelmisel aastal tehti uued testid ja katsed, kus öeldi, et vaimupuuet siiski ei ole, tegemist on vaid kergemat sorti kõnehäirega. Eripedagoogikas tähistatakse sõnaga  “häire” ajutisi kõrvalekaldeid normist. Rõhutan siin sõnale ajutine. Meile öeldi juba eelmisel aastal, et säärane kõnehäire võib näiteks viie aastaga ära kaduda ja sellisel juhul on Mari juba niiöelda “tavaline” laps.

Olen alati uskunud, et kõige parem on olla aus ja kõige parem postitus on ka just ausalt jagatud elukogemus. Just seetõttu olen teiega jaganud kadalippu, alates esimesest diagnoosist, kuni uuringuteni, testideni ja viimaks siis lõpptulemuseni. Nii paljud on mulle kirjutanud, et tänu minu postitustele pöördusid ka nemad oma lapsega logopeedide/eripedagoogide jutule ja hakkasid abi saama, sest tegelikult kipuvad teised lapsevanemad alati korrutama, et “iga asi omal ajal, küll ta rääkima hakkab, kas sa oled kunagi näinud inimest, kes rääkima ei hakka?”.

See peaks lapsevanema muret vähendama, kuid tegelikult võib hoopis probleemi peita ja takistada lapsevanemal last arstile viimast. Muidugi kõik oleneb ka arstist, kes satub. Marile sattusid alguses sellised, kes kõik kui ühest suust kinnitasid, et ta on väga haige ja üks ütles isegi, et imestab, kui ta ÜLDSE kunagi rääkima hakkab. Samas tean juhust, kus laps ei rääkinud samuti kolmanda eluaastani ja arst kinnitas emale, et too mõtleb üle ja võiks maha rahuneda. Iga olukord, iga laps on individuaalne ja seetõttu vajab isiklikku lähenemist. Kui sul emana on mure, pöördu ekspertide juurde ja saa oma arvamus sealt, teiste kogemusi on huvitav kuulata, aga laias laastus ei loe need sulle pea iial.

Me oleme viimase kahe aastaga jõudnud kümnete ekspertide juurest ja hirmutavatest diagnoosidest sinna punkti, et Mari areneb. Iga päevaga areneb. Muidugi ei ole mul mõtet võrrelda teda teiste temavanustega, sest enamikel lastel hakkab kõne areng peale umbes aastaselt, mitte kahepooleselt, kolmeselt. Mari käib nüüd läbi kõiki neid erinevaid etappe ja omas tempos liigub edasi. Temaga tegelevad eripedagoogid, loovterapeudid, lasteaiaõpetajad ja loomulikult meie. Teha on palju, aga pahatihti ei ole laps kohe valmis kõiki neid asju tegema.

Muidugi oleneb asi ka sellest, mismoodi vanem seda uudist vastu võtab. Et laps vajab abi. Ta on teistsugune. TEISTEL hakkasid ju lapsed ise rääkima. TEISTEL ei ole vaja teha oma lastele eraldi programme, mille abil õppida. TEISED on oma lapsele paremateks vanemateks olnud. Igasugused enesesüüdistused ja kurvad mõtted võivad edasi kanduda ka lapsele, kes tõepoolest sunniviisiliselt ei hakka sinuga kõiki soovitatud arendavaid harjutusi kaasa tegema. Kuigi olukord on nadi, siis tuleb lihtsalt maha rahuneda ja edasi elada. Tasapisi.

Näiteks veel aasta tagasi soovitati meile seda Youtube kasutajat Ketriin Paabo, kes oma lastega koos videosid teeb ja räägib muinaslugusid, millega kaasnevad igasugused hääleharjutused. Ma praegu leidsin muuseas tema enda blogi ka (siit), kus ta natukene oma laste kõneprobleemidest räägib. Tema videod on hästi lahedad ja nüüd proovime Mariga korra päevas ikka temaga neid vaadata ja kaasa teha. Samas veel aasta tagasi ei olnud Maril selleks mitte mingisugust huvi. Null. Ma võisin neid põnevusega kaasa teha, aga see ei tekitanud tal emotsioone. Sundida ei saa. Nüüd polegi vaja sundida, sest ta on oma arengus selles punktis, et talle meeldib imiteerida ja kaasa teha.

Vaikselt on hakanud tulema täislaused, laulab oma laulukesi, õpib erinevaid väljendeid – kõik need on olnud täielikud “töövõidud”. Te oleks pidanud mu nägu nägema, kui ma sain aru, et Mari laulab minuga mõmmi unelaulu kaasa. Ma olen seda talle umbes kolm aastat enne magamaminekut laulnud ja pidevalt mõelnud, et millal ta ometi kaasa laulma hakkab. Et no vähemalt mõmm-mõmm või “äää-ääh” võiks olla ju täitsa tehtav, isegi kui muud kõne pole, aga Mari oli vait nagu sukk. Ja siis ühel päeval hakkas ta kaasa ümisema, siis võis juba sõnu eraldada ja nüüd kuulen iga natukese aja tagant, kuidas mingi uus sõna on jälle välja tulnud. Muidu on selline umbes laulu viisiga ümin, aga aina rohkem tuleb ümina asemel päris sõna. Eile just venitsas “iiinu memm… maasikaleeee” koha välja ja ma olin reaaselt nii õnnelik, nagu keegi oleks mulle just spordikotis miljon euri ulatanud.

Ja siis ma loen:

“Issand, see Mallukas on ju ise täitsa sooda, riputab oma puudega lapse lälisemist kuskile netti üles, et huvitav, kas ta ise ei saa aru, et pea neljaastane laliseb nagu aastane laps, kui piinlik! Et kas ta ise ei saa aru, et see pole normaalne või on tal lihtsalt nii pohhui?

“On, on pohhui. Ta ei raatsi Mari arendada, vaene laps on vaimupuudega, aga ema ostab selle raha eest väiksemale kärusid kokku!”

“Mina vaatasin ka videot, on küll täitsa puudega laps jah, vehib kätega nagu puudega laps! Autistlikud lapsed vehivad nii!”

“Arvestades, mida kõike Mallukas halba teinud on elus, siis selle pärast tal see puudega laps ongi. Karma!”

Olgem ausad, sellist jama on raske tõsiselt võtta, sest ega need inimesed ka päris terved olla saa, kes sellist jura suust välja ajavad. Nagu oleks tagasi kuskil nõukaajas, et kui laps on teistsugune, siis jumala eest, ära näita seda teistele! Ära kirjuta sellest, ära pane videosid! Salga maha!

Sõbrakesed, ma TEAN, et Mari on natukene aeglasem, kui teised. Uskuge mind, mulle pole vaja seda meelde tuletada. Ma olen sellega täitsa kursis. Just selle pärast käibki ta eripedagoogi juures ja läheb ka tasandusrühma, kus on olemas eripedagoogid ja logopeedid. Võiks rohkem käia? Hea meelega paneks rohkem aegu, aga neid lihtsalt ei ole. Mari käib Adeli keskuses, kus on mõni kuu võimalik saada vaid üks tasuline koht, tasuta kohtades ei hakka rääkmagi. Samas mõni kuu saab 3x nädalas käia. Kõik oleneb sellest, kui kiiresti jõuad sa ennast uue kuu aegadesse kirja panna. Soovijaid on sadu, kohti loetud arv. On naeruväärne mõelda, et ma ei raatsiks maksta seda 50€ per kord, aga teha pole midagi, kui neid kohti lihtsalt ei ole.

Nüüd võite ju mõelda, et aga vii siis kuskile mujale, kus ehk rohkem kohti on, aga teate, eripedagoogid ja logopeedid ei ole nagu vorstipoodi minek, et astud sisse, võtad oma lati vorsti ja lähed koju. See aeg, mis lapsel võtab uue inimesega kohanemine on nii pikk ja tegelikult ei saa last niimoodi ka koormata, et käi nüüd viie erineva spetsialisti juures, kes igaüks oma tehnikat ajab. Meil on nüüd lõpuks kindlad oma ala eksperdid, kellega me koos töötame, kellega see värk sujub ja tulemusi on näha. Asi ei jääks elu sees selle taha, et ma ei RAATSIKS oma lapse raviks ja arendamiseks raha kulutada, paraku raha eest kõike ei saa.

Aga teate mis? Minu poolest võiks Mari rääkida 6x vähem, kui ta seda hetkel teeb ja sellegipoolest rõõmustaks ma igasuguse uue edusammu üle. Puudega laps ei ole häbiasi, langemata siinkohal diskussiooni, et kas Mari on puudega või kui raske puudega, laias laastus ei ole sellel absoluutselt vahet. Ma ei häbene oma last. Ta on selline naaskel, kes ei püsi pudeliski paigal. Talle meeldib lauda ja tantsida. Talle meeldib joonistada ja maalida. Talle meeldib tagaajamist mängida. Talle meeldib legosid ja puslesid kokku panna. Kui ma uksest sisse astun, siis ta ütleb mulle rõõmsalt: “Tele, emme!” ja kui ma vastan, et tere-tere tibuke, siis ta kordab mulle usinalt järgi “Jaaa, tele tibu!”. Kui Lende nutab, siis jookseb Mari kohe tema juurde talle mänguasju pakkuma või musi tegema ja lausa nii sooja südamega on ta, et kui ükspäev telekas üks poiss kukkus, hakkas Mari talle läbi ekraani pai tegema.

Ta on tegelikult hästi sõnakuulelik ja enamasti küsib viisakalt, enne kui midagi võtab. Ta ei ole kunagi kade ja on alati valmis enda asju teistega jagama või sootuks ära andma. Mari on nii armastust täis, et vahepeal jookseb ta poolte toimetuste pealt meie juurde ja kukub meid kõiki järjest musitama.

Kui tal igav on, siis ta tuleb minu kõrvale, heidab pikali ja ütleb kavalalt: “Anna Mani see kõdi-kõdi!”

Mari kardab putukaid ja talle ei meeldi pea pesemine. Mari tuleb alati appi, kui näeb, et ma midagi koristan. Kui Mari midagi maha ajab, siis toob ta kuskilt lapi ja pühib selle ise kokku. Marile meeldib muidugi ja ekraani taga istuda ja kassimängu mängida (milles ta on hämmastavalt hea) ja kuigi seda palju lubada ei saa, siis tõesti, päris ära keelanud pole. Reisidel ja kriitilistematel situatsioonidel on see elupäästja.

Saate aru, ta on lihtsalt üks armas väike väänik. Puudega või mitte, las ta olla. Ta on minu eriline laps ja mingisugune diagnoos või selle puudumine ei tee teda mulle vähem armsaks. Me kõik oleme erinevad, meil on kõigil erinevad anded ja mõnes asjad oleme paremad, mõnes halvemad. See on elu. Ma ei hakka iial lõpetama Marist videode tegemist, sest kellegi arust ei ole teda mitte-normi-järgi-arenendes sobilik filmida. Mul on pigem nendest inimestest kahju, kes niimoodi üldse mõelda suudavad, sest kõne saab küll arendada, aga täiskasvanud inimsele empaatiatunnet ei saa tekitada isegi mitte peale makstes. Selle pärast see teema mind enam kurvaks ei teegi, kuigi alguses tegi.

Kui Mari peaks seda ühel päeval lugema, siis musirullikene, mul on kahju, et su ema juhtub olema Mallukas, kelle suur suu võib tekitada inimestele huvi ka sulle halvasti öelda. Kui ma saan, siis ma kaitsen sind kui emalõvi, aga ma loodan siiralt, et sa oled iseloomult nagu mina ja võtad elus ka nõmedaid olukorda paratamatusena, mille peale õlgu kehitada. Ma näen juba praegu, et sa oled mõistlik, hulljulge ja armastav. Ma loodan, et sa saad aru, et siin maailmas on lihtsalt haigeid inimesi ja usu mind, sina ei ole üks nendest. Sa oled täiuslik, just sellisena nagu sa oled. Isegi, kui sa ühel päeval otsustad olla täis tätoveeritud, siniste juustega traktorist :D Ole pealegi.

Mul on tegelikult lausa piinlik rääkida enda “raskusest” sellel Mari rääkima hakkamise teekonnal, sest mis raskus see ka on. Jah, me käime paar korda nädalas kuskil eripedagoogi juures, jah, me paneme ta tasandusrühma. Aga kõik need kodused harjutused ja ülesanded, see on ju tegelikult mäng. Aeg lapsega. Me mängime, teeme igasuguseid häälitsusi, viskame nalja, teeme pulli. See ei ole raske, vaid see on tore ja äge! Ma ei saa seda võrrelda nende vanematega eludega, kes tõesti peavad igapäevaselt hakkama saama tugeva puudega lastega. Ja ma ei kujuta ettegi, mida mõtlevad nemad, kui loevad, et “puudega lapsed sünnivadki halbadel inimestel”. Võeh, mõned inimesed on lihtsalt vastikud ja neile inimestele tahaks öelda, et lapsed on imelised. Puudega või mitte. Kui ei usu, mine küsi oma emalt ;)

Ps! Tahan meelde tuletada, et selle aasta lõpuni teen ma tasuta perepilte kõikide eriliste lastega peredele. Et oma perest ka pilte saada, kirjuta mulle aadressil marianntreimann@gmail.com ja lepime aja kokku :) Samale e-mailile võivad kirjutada need, kellel on küsimusi reh. plaani koostamise, eripedagoogide ja logopeedide valimisega ja väkelapse kõne arendamisega. Kui oskan, vastan.

Rohkem mul sellel teemal rääkida ei ole plaanis ja sellest, kuidas Maril uuel aastal uues rühmas minema hakkab, kirjutan ma edaspidi lihtsalt parooli all. Kõikidele nendele, kellel nüüd seetõttu palju uut, mille üle iriseda, lugemata jääb, soovitan ma pöörduda Tallinna elanikuna näiteks SIIA, kus saab täiesti tasuta psühholoogilist nõustamist. Ma usun, et see aitab hädast välja küll!

Lõpetuseks mainin veel ära, et ma saan aru, et nende teemade taga on soov mulle haiget teha, aga laias laastus piniseda, et ehheee, vaadake, Mallu laps ei oska rääkida ei ole solvav, vaid lihtsalt… fakt. Sama hästi võin ma üritada kedagi haavata, öeldes, et ehhee, sul on kaks kätt! Ehheee, sul on nina peas! Ehhheee, sa magad öösiti voodis! :D

mingi jama

Saate aru, mul vahepeal oli jama, et näkku tuli täiega palju punne, just juuksepiirile. Sellest sain Babe Stop AKN sarjaga suht lahti, aga nüüd on midagi ebaloomulikku toimumas mu dekolteel. No kas see on normaalne või?! Mul pole elusees seal punne olnud ja mitte midagi, mis ma teen, ei paista neid ka peletavat. Üldse on need sellised imelikud punnid, mis lihtsalt on punased ja ära ei kao. Selle asemel tekib neid lihtsalt juurde :D

On kellelgi aimu, et miks need just sinna tulnud on ja mis ma nendega tegema peaks?