Mariann Kaasik's Blog, page 197

6 viisi, kuidas kasutada toidujäänuseid

Inimesed viskavad kohutavalt palju sööki ära. Mina ise kahjuks ka. Ikka on nii, et mingid asjad külmkapi tagaotsas on pahaks läinud ja mõnikord lähevad lausa kinnise pakina prügikasti. Leen just kirjutas oma blogis, et tegelikult enamuste toiduainete aeg päris nii kella pealt ei kuku, aga no näiteks liha või piimatooteid ma lihtsalt ei suuda kasutada peale õige kuupäeva möödumist. Ok, piima ehk veel järgmine päev, aga minu meelest haiseb liha värskenagi kuidagi nii räigelt, rääkimata veel mingi eilse kuupäevaga kana. Öäkkk. Ma olen kunagi toidumürgituse saanud, enam ei taha. Aga toitu ära visata on nadi küll. Ok, mingisuguseid asju saab Lottele anda, selle asemel, et ära visata. Oleks Milvi, siis sellele sai ikka TÄIEGA anda, aga tegelikult oleks kasulikum ju võimalikult palju asju ära kasutada.

Miks ma sellest räägin, on seetõttu, et mul on endiselt komme voodis netis surfata ja eile kargas mulle ette mingi video 10 nipiga, kuidas toitu säästa. Seda videot ma enam üles leida ei suuda, aga ma mõtlesin umbes peast teile need kirja panna, ehk keegi saab mõne idee ja tänu sellele raiskab teinekord natukene vähem.

Minul jääb väga tihti see väike maitsetaime pott, mis poest ostes alles jääb, kuskile aknalauale ja kuivab ära. Kõige mõttekam oleks see klaasi sisse tõsta ja natukene vett panna, sest siis püsib ta veel kenasti mõnda aega, aga kui sa oled ostnud lihtsalt pakis maitseaineid ja kõike vaja ei lähe, siis selle asemel, et need kuskile kuivama jätta, purusta need jääresti ja vala peale kvaliteetset oliiviõli. Neid kuubikuid on teinekord hea kasutada, kui midagi praed/kastet teed vms.

Pane grippkotti kõik taimsed koored/kestad/südamikud. Ala kartulikoored, seenevarred, paprikasüdamikud, sibulakoored. Ainult mustad ei tohi need olla (mullased). Kotti hoia sügavkülmas ja lisa sinna nii kaua kraami, kuni tunned, et nüüd on piisavalt saanud. Vala oma kraam potti, keev vesi peale ja lase sellel podiseda vähemalt pool tunnikest. Mida kauem podiseda lased, seda paksemaks see “puljong” keeb. Hiljem võid sellest teha lihtsalt supi, või panna paksemaks keenud kraam väikeste purkidega sügavkülma, et sellest kastet või puljongit teha.

Sama asja saab muuseas teha ka luudega. Et lood sügavkülma veel kaks kilekotti. Üks kalaliste ja teine liha jaoks. Kala omasse võid panna näiteks tervest lõhest üle jäänud pea, selgroo jne. Lisaks krevetikoored ja muud merelised vennad. Liha omasse kana/sealiha kondid. Talitad hiljem samamoodi ja keedad puljongiks.

Kuivanud saia pole mõtet ära visata. Enne kui see hallitama läheb, lõika sai kuubikuteks, viska mõneks ajaks ahju ja lase kuldseks. Neid krutoone saad grippkotis säilitada ja kasutada näiteks caesari salati, või sibulasupi serveerimisel. Oh pagan, nüüd tuli küll suur sibulasupi isu…

Mõnikord teen külalistele sellise juustuvagna ja kindel laks, et järgmisel päeval on mul mingi hunnik erinevaid juustusid alles. Mida nendega teha? Kõvemad juustud viskan ma tavaliselt sügavkülma. Neid on hiljem jumala hea pastade peale riivida! Pehmemate juustudega avastasin ägeda retsepti. Viskad juustud koos küüslaugu ja kikerhernestega blenderisse ja saad sellise mõnusa juustuse dipi! Kõige lihtsam on muidugi lihtsalt pastat teha ja sinna juustud ära kasutada, aga ega alati ei ole pasta isu.

Ära viska lillkapsa lehti ära! Sa võid need sinna puljongikotti panna, millest ma enne rääkisin, aga ma soovitan proovida sellist asja, et viska nad korraks ahju või prae kergelt soolaga ära. Üli mõnus ja krõbe näks, krõpsu aseaine täitsa! Proovida võid ka brokkoli lehti, need maitsevad samamoodi hästi.

Kenasti pestud kartulikoored maistesta kartulimaitseaine + küüslaugupulbriga, peale vala õli ja soola, sega ja pane ahju, kuni koored on kuldpruunid. Neid on mõttekas siis teha, kui sa koorid noaga paksemaid koori, spets koorjaga tulevad mul nii õhukesed, et nendest ei anna küll midagi teha.

Kuidas teie toidujäänuseid säilitate? Ära kasutate? Või viskate suvalt kõik minema, mis vanaks läheb ja üle jääb? Ma ütlen ausalt, et alati ei viitsiks küll leiutada, et kuidas mida sälitada ja kasutada, aga tegelikult võiks ju selle peale mõelda ja rohkem kokku hoida. Kõlab küll imalana, aga niiiii palju on maailmas inimesi, kellel pole midagi süüa, võiksime väärtustada seda, et meil on.

esimene hammas!

Kes mäletab, siis Mari esimene hammas tuli ei varem või hiljem, kui täpselt aasta ja 15 päeva vanuselt. Ma olin selleks hetkeks juba üsna kindel, et vaene inimene jääbki hambutuks. Kas te teadsite, et selline haigus on muuseas olemas? Et inimesel lihtsalt pole hambaid. Seda on lausa kaht sorti. Üks on selline, et piimahambaid ei ole ja peale seitset aastat hambutuelu (või millal need päris hambad kasvama hakkavadki?) tulevad lõpuks klahvid suhu. Teine, raskem versioon sellest haigusest on see, kui üldse ei ole ja ei tule ka hambaid suhu.

No vähe ma juba ei uurinud, et kust saada väikelastele proteese. Kõik muudkui ahhetasid ka, et issand, IKKA VEEL pole hambaid? Ma leidsin isegi ühe selleteemalise blogiposti (siin), kus ma kurtsin, et 9-kuune Mari hambutuelu elama peab. 25. oktoober sai Marjoosha oma esimest hambaõnne nautida, imelikul kombel oli tema esimene hoopis ülemine, mitte alumine, nagu lastel üldiselt (Lentsul ka all).

Sedapuhku olin ma rahulikum ja ei hakanudki üldse enne esimest eluaastat hambaid ootama. Jeerum, mitu korda ma veel sõna “hammas” kasutan… Igatahes, paar kuud tagasi oli mul küll tunne, et midagi tuleb, aga see oli valehäire. Samas ütles perearst hea pool aastat tagasi igemeid katsudes, et paistes on küll, võib hambake välja karata küll. No vot, kargaski nüüd eile. Ma tegelikult ei tea ka, kas ta just eile välja tuli, ehk juba üleeile? Ma ei tea, ei käi konkreetselt iga päev uurimas nagu ka.

Lihtsalt viimased paar päeva on Lents kuidagi nutuga magama jäänud ja süüa ei võta absoluutselt mitte kuskil mujal, kui kottpimedas magamistoas, mis teeb kodust väljumise kergelt öeldes keerulisemaks. Õnneks muud toitu võtab ta kenasti, aga kes imetavad, teavad vast kenasti seda imelist tunnet, kui juba piima vaikselt pahisema hakkab. Mitte kõige meeldivam. Eriti, kui sa siis üritad lapsele süüa anda ja see vastu puikleb ja rabeleb, nagu sa tegeleksid vähemalt imiku nülgimisega.

Eile lisandus sellele natukene virilale olekule veel kõhulahtisus ja külas olev sõbranna, kes mu kõrval juhtus olema, kui ma mähkmemajandusega asjatasin, pakkus, et kas Lentsul on nohu või hammas tulemas. Ma ei arvanud sellest suuremat midagi, sest nagu öeldud, olin ma valmis veel päris mitu-setu kuud seda esimest ootama.

Läksin siis ülakorrusele Lendet söötma ja jälle sama vana tihkumine ja õnnetu Lents. Proovisin seal ühtpidi olla ja teistpidi olla, Lende juba hõõrus nuttes silmi, aga maha ka ei rahunenud. Ühel hetkel tuli mõte, et no äkki tõesti igemed sügelevad, mõnikord talle meeldib, kui ma näpuga natsa sügan tal neid. Pistsin talle näpu suhu ja seal see oli. Terav hambaots!! PÄRIS HAMMAS!

Ma kohemaid tulin temaga alla ja kuulutasin pererahvale head uudist. Muidugi tekkis mul ka taltsutamatu soov saada seda hambakest pildile ka, niisiis jaurasin ma mitu head minutit unise beebiga ja üritasin hämaras toas saada lahti ta suud ja teha pilt, kus see hammas näha oleks. Ütleme nii, et ma oleks võinud lihtsalt üritada Lottele ujumismütsi pähe saada, sama võimatu missioon. Olgem ausad, mitte, et see pilt nüüd üldse hädavajalik oleks, jõuan veel 7 aastat (või noh, kuni välja kukub) seda pildistada.

Parim pilt, mille sain. Pange muidugi tähele seda, et pildil on näha null hammast. Küll aga on näha mu imelist maniküüri. Kus, pagan, see atsetoon siit majast kadunud on?! Pole vist hullu, et uksest välja ei saa, selliste kätega ei anna minnagi kuskile :D

Üldse mulle tundub, et Lents ja Mari on selles suhtes arengus võrdsed, et mõnda asja teeb üks enne, teist asja teine. No okei, hambamängu võitis Lents, aga näiteks ringi liikuma hakkas küll Mari enne. Juba 7-kuuselt tegi Mari sellist pool lääpas istumisse minekut ja 8-kuuselt seisis ta juba toe naljal püsti (nagu ma siit näen). Enne ei teinud lents üldse mitte midagi peale tagurpidikäigu, aga nüüd on hakanud paar nädalat üritama ennast põlvedele ka ajama. Alguses ei saanud kohe üldse, sest nii libe oli maas, aga siis meenus mulle, et mul on GoBabyGo sukapükse ja põlvekaitsmeid, millel need “kumminagad” on ja peale seda hakkas sellega paremini minema. (Muuseas täiega soovitan selle firma asju, üldse ei lähe topiliseks ega koledaks sukad).

Jutu poolest “võidab” jälle Lende, sest Mari oli siis üsna vait, aga Lende korrutab ikka kogu aeg “mämmm-mämmm-mämm!” ja taob vastu söögitooli kandikut, et tooge nüüd MIDAGIGI ette. Selle pärast vist ei maksa imestada, et 8-kuune Lende 10 kilo kaalub. Marikesel jäi vist 8dal kuul kontroll vahele, aga 9-kuuselt oli ta igatahes alles 8 kilo.

Ühesõnaga, teist korda on vähemalt see hea, et kaob see paanika ära, et what if! Ma ei ole üheski beebigrupis ka, seega ei ole mul õrna aimugi, kas teiste 8-kuused juba kõnnivad, vahetavad endal ise mähkmeid, käivad potil või loevad eepost. Mulle tundub, et Lents on üsnagi selline keskmine, ei tundu tal miskit väga maha jäänud (või kuidagi imeliselt teistest ees olevat :D).

Kaheksakuune laps peaks Beebi.ee veebisaidi kohaselt oskama:



1. Püsti hoides jalgadele toetuda – oskab.

2. Ise küpsist süüa – oi kuidas nosib.

3. Otsida mahakukkunud eset – see on nii naljakas, kui tal midagi kukub ja siis ta muudkui kõõritab, et kus see nüüd ometi sai.

4. Tõmmata sõrmedega tillukest eset ja seda rusikasse võtta (hoia ohtlikud esemed lapse käeulatusest eemal!) – jep!

5. Pöörata hääle suunas – jaa!

Oskab ilmselt:

1. Võtta kuubikut või muud eset ühest käest teise – oskab.

2. Toe najal seista – ma ükskord panin ta diivani najale seisma, aga see veel pole tema teema.

3. Protesteerida, kui püüad lelu ära võtta – ei ole protesteerinud. aga ma pole vist võtnud ka.

4. Pingutada, et saada kätte kaugemal olevat lelu – punnitab küll, aga no mis sa ära teed, kui ei oska edasi liikuda.

5. Mängida nägu kätega kattes peitust – ma sellest ei saa aru, et kas ta peaks ise kätega nägu katma? ei, seda ta küll ei oska. aga naerab, kui mina talle teen seda.

6. Kõhuli asendist istuma tulla – ei oska.

Tegelikult on väike Lents ikka tubli sell. Ma mäletan, kuidas mind hirmutati, et kui esimene laps oli vaikne, et kaks korda ikka nii palju ei vea. No vot, äkki veaks lausa kolmandat kordagi, miks mitte :D Toredad tegelased, need lapsukesed mul.

 

Pärnu ja Lottemaa

Me siin käisime vahepeal Pärnus Kurgo Villas puhkamas. Selle ööbimiskoha valisin välja lihtsalt selle pärast, et ma armastasin restoran Piparmünti, kus me talvel käisime (sellest rääkisin siin) ja mul tekkis kohe huvi, et milline see majutus seal ka on. Ma ei eksinud, see oli va-pu-stav. Soovitan külastada suvel just lastega peredel, sest hea ilma korral on võimalik õues mänguväljakul mängida ja isegi välibasseinis sulistada. Erti mõnus oli, kui Mari rahulikult mänguväljakul tsillis ja meie saime normaalselt süüa.

Toad olid nii ilusad. Okei, vähemalt meie tuba, ega me muid ei vaadanud. Ilmaga joppas ka, et saime ikka õues ka hängida, ainult viimasel päeval oli selline vihmane ja jahe, aga esimesed kaks päeva sai õues oldud küll. Meie jaoks oli bassu vesi liiga külm, aga ma nägin kuidas üks poiss seal sinisena natukene solberdas. Tuba maksab seal 80€ ringis, mis on suht samaväärne teiste majutustega, kus me Pärnus oleme. Spad on muidugi lahedad kohad, aga kui saaks kuidagi garanteerida, et meie järgmise Pärnumineku ajal oleks mega soe, siis ei hakkakski kuskile spasse minema, vaid läheks Kurgosse tagasi. Nii hubane oli seal.

Teisel päeval Pärnus tuli meil mõte Lottemaale minna. Me oleme seal tegelikult kaks korda juba käinud. Esimene kord oli Mari Lende vanune ja noh, ega tal seal eriti midagi teha olnud, aga mul oli küll tuus (kirjutasin sellest SIIN). Teine kord käisime eelmisel suvel, Mari oli siis natsa alla kolmene ja siis oli tal juba jooksmist küllaga (sellest külastusest rääkisin SIIN).

Nii vahva oli näha, et selleks aastaks huvitasid Mari juba ka kõiksugu tegelased. Eelmisel aastal jooksis ta nende eest lihtsalt ära ja oli skeptiline, aga nüüd räägib mulle juba mitmedat päeva nendest jänkudest, keda ta nägi (Ave ja Adalbert). Isegi esimest korda elus on ta kodus palunud Lotte multikat näha, kuigi ma olen talle enne ka tahtnud seda näidata. Siis ta pole huvi tundnud. Eelmisel korral oli mul kaamera kaasas, sedapuhku otsustasin meie seiklusest Lottemaale hoopis video teha.

Oli tore nagu alati. Esimest korda proovisime ise ka Kardoga seal Mariga koos natsa rohkem turnida. Ma eelmine aasta olin rase ja esimene kord ei olnud Maril väga vahet, kas ma ronin temaga või vedelen võssis, sest ta oli nii tilluke. Sedapuhku oli meil kõigil hästi lahe.

Mis mulle eriti meeldib, on see, kuidas kõik karakterid räägivad sinuga juttu, mängivad lastega ja on nii 100% teemas sees. Seda muuseas iga kord. Seekord ei olnud nii palju rahvast, aga ma olen käinud ka siis, kui Lottemaa on paksult inimesi täis ja ikkagi on sama värk, et kõigiga räägitakse, kuskil on mängud, kuskil etendused, keegi laulab, keegi mängib pilli, keegi kutsub lapsi planetaariumisse, teine palli mängima. Täielik võlumaa!

Kas teie teadsite, et kuna Lottemaal jagub tegevusi rohkem kui päevaks (pindala on seal ikkagi 18ha), siis näitekst 2 päeva pilet on mõistlik ost ja see pilet kehtib kahel järjestikusel päeval, maksab vaid 28 eurot! Jah, ega see ei ole kõige odavam lõbu, kui sul on rohkem kui üks laps, aga see on väljaminek, mida lapsed meenutavad veel terve järgneva aasta. See ei ole ju ainult lastele, mina näiteks trippisin pikalt Lotte ema aias ja harisin ennast :D

Kohale saab taksoga – seal on mingi fikseeritud hind, et maksimaalselt 10€ läheb, rohkem mitte. Taksobuss 13€, seega kahe perega on see juba päris okeika summa, millega sinna saada. Muidugi oma autoga on veel parem ja mugavam, aga no igaühel ju oma autot pole.

Lisa saad uurida Lottemaa kodulehelt. Teemapargi tegelaste toimetamistega saab end kursis hoida ka Lottemaa Facebookis.

Ma eelmine aasta Mari ja Lentsuga Lottemaal

Kes veel lastega sel suvel minna plaanivad? Kes juba käinud on? Meie pere soovitab igatahes soojalt ja arvestades, kui jõuliselt nõuab Mari “veel Lotte jänkut!” näha, siis kes teab, ehk leiame juba sel suvel sinna tee tagasi! :)

jaanid + kaunis make up tutorial

Minu jaoks on jaanid mega lamp püha, vist kunagi tiinekana oli oluline, et issand, mida me jaanidel teeme ja kellega ja kus. Nüüd oli lihtsalt nii, et paar päeva enne sattusime sõbrannaga rääkima, et nad võiks oma lastega külla tulla. Nõnda siis saigi.

“Vabandage härra, mul tuli üks mõte!”

Kõk on pildil mu lastega, va ma ise, sest ma olin super räämas :D

“Kui toss ära kaob, siis tuleb leek ka!” lubas Kardo. Ei tulnud, seega tegime fantaasiafotosid :D

Majesteetlik Lotte grilllihast mõtlemas

Lastel oli küll pulli kamaluga ja nüüdseks on kindel, et Maril on luupi vaja. Lisaks on tal vaja, et “poiss” siia koliks, sest ta hommikust saati muud juttu ei räägi, kui, et tahab poisssi, poisiga õue, poisiga autodega mängida, poisiga kiikuda. Isegi nii kurvaks läks olukord, et kui Lotte ukse juures krabistas, siis Mari karjatas ootusärevalt: “POISS TULI!” ja jooksis ukse juurde. Kui nägi, et poissi pole, siis hakkas nutma, vaene latseke. Nüüd ma luban tal peost välja magavat* Kardot meikida, et ta õnnelikum oleks :D Seega meigihuvilistele väike tutorial:

Esiteks on vaja leida üks jõuetu isa ja alustada meigi tegemist loomulikult seksikatest punahuultest.

Et isa väsinud näole natukene sära tuua, lisa highlighterit.

Ripsmetušš muudab ka kõige magavama kliendi elavaks, eriti kui sa talle sellega silma torkad.

Lõpetuseks maali kliendile kulmud, see raamib näo kenasti ära.

Ja ongi valmis imeline jaanipäevajärgne meik!

*Tegelikult Kardo nii kapsas polnud, et päriselt maganud oleks, aga kuna tema sai voodisse mingi nelja paiku, siis ta ÜRITAS diivanil silma puhata, no ei lastud :D Nüüd peseb ta juba 10 min nägu ja kaebleb, et ei saa aru, kuidas naised sellise kihiga ringi käivad :D

arvustan: Mehed köögis

Tallinnas on üks uus söögikoht, kuhu muuseas sai minna ka mu suure makeoveri võitja. Koha nimi on Mehed Köögis ja see asub suht Lastemaailma ja Viru mäki vahel. Allkorusel on Babulja, üleval siis Mehed. Teenindaja seletas, et nad lõid kaks kohta lahku, sest kutid köögis ei tahtnud ainult sellist venepärast sööki teha, neid tõmbasid ka põhjamaade uudsed road. Nõnda segatigi kaks stiili kokku ja sündiski uus söögikoht.

Mingil põhjusel olin ma pilti teinud vaid ühest menüü poolest, aga no eks see menüü on tegelikult netist kenasti leitav, seega ei usu, et teil nüüd mingi info saamata jääb. Minu jaoks on alati oluline, et menüüs poleks sada miljon erinevat rooga, see lubab mulle seda, et lootust on, et nad neid menüüs olevaid roogi 100% hingega ja armastusega teevad.

Meie Piretiga võtsime eelroaks kahepeale suure vaagna, millel on kõik nende eelroad esindatud. Lisana oli meile sinna pandud kurgi-petisupp, mis muidu kombos ei ole, aga jumal tänatud, et oli. Tõesõnaga on kurgi-petisupp viimane asi, mis mind kuskil menüüs paeluks, aga see oli mu peaaegu lemmik. Päris lemmikud olid rohelised pannkoogid kahe kalamarjaga, sest ma armastan kalamarja! Aga see supp oli peaaegu sama hea. Ma lausa uurisin teenindajalt, kuidas seda tehakse ja selgus, et värsked hapukurgid lastakse mahlapressist läbi! Okei, kindlasti tehakse seal midagi veel, aga ühel kuumal suvepäeval proovin ma seda kindlasti!

Pireti lemmikuks oli pöff, mulle endale jäi see natukene maitsetuks, aga kui ise soola-pipart lisasin, oli täitsa hää. Ka lõhesalat oli maitsev. Üldse jäime vaagnaga väga rahule ja näiteks veinipokaali kõrvale näksimiseks on see nii ideaalne, et kui kõht väga tühi pole, saavad mõlemad korralikult kõhugi täis.

Minu antrekoot

Pireti lammas

Ma ise muidu kunagi lammast ei telli, sest kardan seda va kasukamaitset, aga pean nentima, et kaaslase lammas oli parem kui minu antrekoot! Kuigi minu roog oli ka väga hea (eriti see seenekaste ja mõnus püree!) siis Pireti lammas viis keele alla!

Magustoidu ajaks oli kõht juba jube täis ja ma ei tea, kas asi oli selles, või polnudki meie valitud magustoit kõige parem. Jäätis oli hea, seda ma natsa sõin, aga see ülejäänu oli kuidagi nätske ja vintske ja imelikul kombel kalahaisuga :D Ma lausa küsisin teenindajalt, et kas see peabki kala järgi lõhnama, ta nuustas ja ütles, et eiiiii, tavaliselt see küll nii ei lõhna :D Et siis jah, ma ei tea, ei tihka soovitada ka.

Aga nüüd, mida ma tihkan soovitada! Kas mu lugejate hulgas on kedagi, kellele meeldib aeg-ajalt rummikoksi juua? Enne kui me lahkuma hakkasime, soovitas teenindaja kindlasti mekkida nende huvitavaid kokteile ja kuigi me olime juba veinipokaali ära joonud, siis mõtlesime, et no ok PROOVIDA võib. Kohemaid kui proovisin, siis kahetsesin, et kohe alguses ei teinud selle imelise joogi proovimisega algust. See maitses nagu … jäätisekokteil! Seega, kui keegi tahab sõbrannaga paar mõnusat ja erilist rummikoksi juua, siis kõik Mehed Kööki, vutt-vutt. Ma olen seda igal pool nii räigelt promonud, et inimesed vist arvavad, et ma töötan seal :D

See oli jäätisene ja rabarberine ja vahuline ja no lihtsalt nii hea, et mul pole konkreetselt sõnu! Raudselt lähen sinna kunagi veel kokteilikest nautima. Ma ei saa garanteerida, et teile maitseb, aga kui olete rohkem selliste magusate jookide fänn (kus alkoholi maitset ÜLDSE tunda pole), siis see on teile!

Igatahes, hea koht, täitsa uus, väärib minupoolset soovitust küll – eriti soovitan ma seda suupistevalikut kahele (ja paluge seda supikest ka sinna lisaks!), lammast ja muidugi rabarberikokteili! Teenindus on tore ja sõbralik, õhkkond hubane ja asukoht mugav. Jehhuu! Oleks see vaid minu kodule lähemal, ma tahaks seda kilost tomahooki proovida ju :D

ärge põdege!

Kuigi me oleme Kardoga nii kaua aega koos olnud, siis ta suudab mind ikka aeg-ajalt enda jutuga üllatada. Näiteks täna sheerisin Fbis artiklit, kuidas Austraalia senaator tööl lapsele rinda andis. Muidugi lendasid sinna kohale need, kelle meelest on see ikka haige ja ebanormaalne ja mida kõike veel. Ega ma lollidega kembelda ei viitsi, neid on nii palju ja kellel ikka seda aega oleks. Olen ammu aru saanud, et need, kellel selle vastu mingi suurem probleem on, kannatab ilmselt nagunii komplekside või jumal teab mille käes, seega pole mõtet neid torkida. Rahu, lihtsalt rahu.

Aga raske on rahulikuks jääda, kui mõned lendavad peale argumentidega nagu “sulle ka ei meeldinud, et teised su kõrvallauas suitsetasid, miks sa siis ise minema ei läinud? Miks need peavad minema, kellele ei meeldi imetamist vaadata” ja noh klassika: “sittumine ja onamine on ka loomulikud tegevused, hakkame seda ka kohvikus tegema VÄÄ?”.

Väkk, vastik on selliste lollide lauseid lugeda. Kurtsin Kardole ka, et ei teagi, kas tegu on mingi vaimupuudega inimestega? Kardo vastas, et jumala eest, loomulikult peab olema :D Et vaimupuue ei tähenda, et nad kahjuks arvutit kasutada ei oskaks. “Vaata Mari, see ei suuda endale selgeks teha, kuidas potil kakaklgi käia, aga vaata, mida ta kõike tab’is ja telefonis teha oskab!” :D

Nii ongi. Ei maksa lollide peale ärrituda, lihtsam on nende lollakad sõnavõtud kustutada (kui tegu minu keskkonnaga, siis õnneks saan) või mujal mitte neid lugeda. Minu arust on selle avaliku imetamise jubedal “vastaseks” olemisel küll ainult kaks varianti – kas tegu on probleemidega inimesega, kellel pole oma ajaga paremat teha, kui midagi suvalist halvustada, või otsib mõni lihtsalt tähelepanu selle teemaga.

Naljakas on üldse minu meelest öelda, et imetav naine “otsib tähelepanu”. Tiss, mille otsas EI RIPU titt tundub, ma usun, meestele ikka hulka ahvatlevam :D

Mina julgustan teid ikka avalikult imetama, kui selleks vajadus tekib. Uskuge mind, netis on kõik kõvad kraaksuma, aga päris elus ei ole veel keegi vahtinud, öökinud või lahtistesse leekidesse lahvatanud õudsast vaatepildist ;) Julgustan ka mitte ärrituma, kui satute jälle kuskil poolt-vastu argumente lugema. Mis nendest lollikestest ikka sarjata, las nad ka olla :D

ei ole enam sinu sõber!!

Paar päeva tagasi rääkisin suhetest naiste ja meeste vahel (siin), täna tahtsin ma rääkida hoopis sõprussuhetest. Viit nippi heaks sõbraks olemiseks ma anda ei oska, aga mingeid tähelepanekuid olen oma elu jooksul ikka teinud. Üldse on sõprus nii huvitav asi ja lausa hämmastav on, kui palju erinevad tüüpilised naiste sõprused meeste sõprusest (enamasti).

Ma ükspäev mõtlesin siin, et kas ma olen raske inimene, kellega sõber olla. Avastasin, et kõige paremini saan ma läbi vähenõudlike inimestega. Ma ei ole tegelikult suurem asi netis tsättija, et hullult räägiks sõpradega iga päev, et mis täna tegid ja mis homme plaanis jne. Helistan ma veel vähem kellelegi. Kõnesid vastu ei võta :D Kõlan nagu üks imeline sõber, eks. Laisk olen ka ja enamasti kuskile minna ei viitsi.

Seega on minuga sõbraks olemise üks suur nõudmine, et peab olema valmis ise mul külas käima, sest mina siin ju kügelen ja ei kuskil mujal ei viibi. Kui see nõue konti ei murra, siis on edasi vist juba lebo. Mulle meeldib niisama tsillida, nalja teha, elu üle arutada,nagu ikka inimestele.

Küll olen ma märganud sellist asja, et väga suur osa mu sõpradest on nagu… mmm minu vastand? Selles suhtes, et enamik on pigem vaiksemapoolsed ja ei ole seltskonnas alati nii suured ekstraverdid nagu mina, sellistega klapin ma enamasti kohe hoobilt :D Muidugi mul on ka sõpru, kes on samasugused latatarad, aga eks ongi üldiselt nii, et eri inimestega leiadki erinevad punktid, mille alusel klapite.

Sõprusest tahan ma täna ka rääkida sellest küljest, et mõnikord võivad need otsa saada. Siin ei ole selles suhtes midagi imelikku, sest aeg teeb oma töö ja vabalt võib olla nii, et lihtsalt ei suhtle enam nii palju ja teed muid asju ja nii lihtsalt läheb. Alati ei pruugigi seal mingeid tagamaid olla, mõnikord ehk on ka. Kunagi ei tea, kas näiteks inimene, kes sinu pulmas su kõrval istus, järgmine hetk sind kogu hingest põlastama hakkab. Õnneks seda kogemust on mul küll vaid ühe korra olnud :D Ju siis ma sääraste tontidega pole elus kokku puutunud.

Miks ma täna üldse selle teemaga alustasin, ma tahtsingi teie käest uurida, et mis põhjustel teil sõprused katkenud on? Mul juhtus hiljaaegu selline lugu, et lambist hakkasime täiega suhtlema ühe teise paarikesega. Ma olin selle naisega üli hea sõbranna. Reaalselt me teadsime teineteisest kõike, meil oli alati koos mega tore ja lõbus, reaalselt nii palju armastasin teda, et füüsiliselt süda võiks pahaks minna.

Siis läks ta oma mehega lahku ja võttis uue mehe. Ta oli vist lausa armastusest pime, sest oli vaja igatepidi mehele muljet avaldada. Arusaadav samas, suhte alguses tahadki aina uue mehega koos olla ja see on täitsa normaalne, ega ma sellest numbrit teinud. Ma olin toona lõpurase ka, seega ega ma nagunii oluliselt midagi teha viitsinud peale lamamise ja hädaldamise.

Kui Lents oli nädalane, tuli sõbranna siis esimest korda uut meest mulle tutvustama. Kutt marssis sisse, ei vaadanud mulle otsagi, ei öelnud tere, potsatas elutoadiivanile, kus ta vaikides oma telefoni sukeldus. Kardo ja üks mu sõber tassisid just diivanit ja Kardo rõõmustas, et oh, sõbranna on lisaks abikäsi toonud, aga see vend vaid mühkas midagi vastuseks ja ei pakkunud abi. No okei, ega ei peagi ju otseselt abi pakkuma, kui ei taha. Palju imelikum oli see, mida mu sõbranna tegi. “Oi kallike, tahad juua? Süüa? Kommi? Teen massaaži?” ümmardas ta oma tibukest ette taha. Korraks vist silmanurgast vaatas Lendet kah, ei mäleta isegi.

Täiesti lambist poole lause pealt tõusis see uus kutt äkki püsti, ütles “MINEK!” ja nii nad ära läksid. Sekundipealt.

Mõne aja pärast muutis sõbranna oma telefoninumbri, tegi uue facebooki, kolis ära ja vahetas töökohta. Ju siis mehele ei meeldinud sõbranna “eelmine elu”. Viimane vestlus mul sõbranna oligi see, et ma ütlesin, et mulle tõepoolest ei meeldi ta uus peika. Poleks vist pidanud ütlema, sest ega ta enam minuga suhelda ei tahtnud ka. Pohhui meie sõprus, pohhui meie omavaheline minevik ja jutud, kõik pohhui. Ainult uus kutt on aa ja oo.

Selles suhtes, et mõnda aega tagasi süvenesin ma natukene rohkem sellesse mehesse. Ta peab ka blogi, nagu enamus modernseid inimesi ja ma hakkasin mõtlema, et no äkki ma olen kuidagi oma otsusega kiirustanud. Äkki on ta tegelikult väga tore inimene? Otsustasin, et helistan ja räägin siis sõbrannaga minuti juttu. Uut numbrit mul polnud, aga kuti enda oma on netis avalik. Helistasin, ütlesin oma nime, pandi toru ära :D

Tehke mulle selgeks, kuidas saab olla nii?! Et mees ütleb, et vot sellega sa ei suhtle ja nii ongi? Mu sõbranna polnud enne elusees selline, kes laseks endale pähe istuda mingil kutil. Aga nüüd nii on. Nagu… how?! Kui keegi minu sõbrannadest ütleks, et talle ei meeldi Kardo, siis ma kehitaks õlgu ja kohtuks sõbrannaga siis nii, et ta ei peaks Kardoga tsillima, loogiline ju?!

Olen lihtsalt hämmingus, tõesõna.

Niiet ma olen siin parasjagu sellise ee… leinaperioodi ja lahkumineku faasi üle elamas. Eks kui meil see kamm hakkas, olin ma just sünnitanud ja oli niigi palju, millega harjuda. Ja no ma arvasin, et ega nad nagunii kaua koos ei ole ja küllap siis ma sõbranna tagasi saan, aga no nüüd istun siin mõnikord õhtuti ja meenutan kauneid aegu, mis me koos veetsime, loen selle kuti blogi ja mõtlen, et millal OMETI ta ükskord mu “sõbranna” maha jätab :D

Jagage teie ka lugusid, kuidas teil mõni sõprus otsa saanud on! Mis ma siin üksi ikka hädaldan. 

kui ei saaks mitte kunagi õue…

Peale seda Buduaari jura kirjutas mulle eile päris mitu juristi, kes soovitasid mul Buduaar üldse kohtusse anda selle jama eest, mida nad juba pikka aega viljelevad. Kuigi nad kõik pakkusid mulle oma teenuseid tasuta, ei ole kohtutee mitte kunagi odav lõbu, kui jah, võidu korral makstakse enamik raha tagasi, aga see ei pruugi ka juhtuda, sest ma kujutan ette, et suurema nõude peale paneks Buduaar lihtsalt pillid kotti ja mis raha sealt enam ikka saada oleks. Ja mis see raha mulle laias laastus ka annaks? Mulle piisab sellestki, kui Buduaar avalikult oma valeväited tagasi võtab ja sellega tegeleb nagunii pressinõukogu.

Küll hakkasin ma juristidega vesteldes mõtlema, et no mõnes mõttes oleks ju täitsa huvitav kohtusse minna, polegi tead kunagi käinud. Ja kuigi see kohtutee on kulukas, mõtlesin ma kohe, et no paar-kolm tonni saaksi ma raudselt enda blogilugejatega kokku aetud. Arvestades, palju meid siin koos on, siis eur-paar lugejate käest ja summa oleks nagu naksti koos. Ma lihtsalt tean, et kui mina aitan võimalusel, siis on mega palju toredaid lugejaid, kes ka mind vajadusel aitaks, eks?

Siis ma mõtlesingi, et no kammoon simmo, selline kohtus kemplemine on ju ainult mingi tobe ego värk ja huvi pärast kohtus vist ei käida. Laias laastus lihtsalt nõme raha maha viskamine. Selle rahaga saaksime me üheskoos midagi palju ägedamat ja vajalikumat teha, kui kuskil õigust taga nõuda.

Nimelt kirjutas mulle mõnda aega tagasi üks naisterahvas, kes rääkis oma sõbrannast, kes on üksikema puudega 14-aastasele Reinole. Reino sündis enneaegselt raske kesknärvisüsteemikahjustusega, mis tõttu räägb poiss vaid mõned sõnad ja enamik toiminguid teeb tema eest ära ema. Sinna alla kuulub ka näiteks söötmine ja jootmine. Nimelt tekitab haigus Reino kätesse ja jalgadesse kontrollmatuid liigutusi, mistõttu enamik tegevusi talle ilma abita võimatud on.

Terve elu on Reino ema temaga üksi hakkama saanud ja taganud talle nii ilusat elu kui võimalik, kuid mida aasta edasi, seda keerulisem see on. Reino on siiski meesterahvas ja kuigi lapsena sai ema tema trepist üles-alla tassimisega hakkama, siis viimased paar aastat on poiss enamuse ajast toas veetunud, sest seljavigastus ei võimalda enam emal teda tassida. Olgem ausad, ka seljaprobleemideta oleks see keeruline ülesanne.

Loomulikult on häid inimesi, kes Reinot aeg-ajalt õue aitavad, aga mõelge, milline vabadus oleks emal-pojal minna lihtsalt õue siis kui hing ihaldab, mitte siis, kui saab kedagi palutud appi. Eks igaühel oma elu ja pidevalt teisi tülitada ei ole ka pikas perspektiivis kuigi mugav. Tundub õudne eks, tuppa vangistatud olla. Aga näete, nemad on…

Nad on palunud abi Keila linnavalitsuselt, kes on nõus nende kortermajja ehitama lifti, kuid siin on üks aga. Täpsemalt kümne tuhande eurone aga. Just 10 000€ on selle lifti ehitamise omaosalus. Ma ei tea, kuidas selline üüratu summa peaks olema ennastohverdaval emal, kes on oma elu pühendanud armastatud pojale nii hea elu tagamisele, aga nii see reaalsus on. Nad on üritanud ka ise facebookis raha korjata ja praeguseks hetkeks on neil kokku korjatud 2075€. See on väga suur summa, aga kahjuks ei ole see isegi mitte pool sellest, mida neil vaja oleks.

Ma vaatan, kuidas minu Mari naudib aia ringi silkamist, batuudil hüppamist, lillede korjamist, peenarde kastmist, Lottega võidu jooksmist – Reino ei saa neid asju mitte kunagi teha. Tema oleks rahul juba sellega, kui saaks iga kell õue päikse kätte istumagi, ka see oleks juba mõnus. Palun, sõbrad, aitame Reinol seda väikest rõõmu elus saada ja muudame ka Reino ema elu kergemaks. Aeg läheb edasi, Reino raskemaks ja ilma liftita jõuab varsti kätte hetk, kus ema ei suuda ka kõige suurema ponnistusta teda enam õue ja tuppa saada.

Kas aitaksite mind? Jah?

Ma tõesti siiralt palun, et ka 50 senti või euroke on abiks, kui rohkem pole võimalik. Meid on nii palju ja kes teie seast emad on, teate ju küll, kui õudne võib olla abitus, kui sa ei saa rahaliselt oma lapsele võimaldada elementaarset. Koos saame hakkama! Seega, kellel vähegi võimalik, palun saatke oma abi siia:

Reino Mänd
EE242200221064076752
Selgitus: Invalift

SKANDAAL: Buduaari töötaja sõi ära Malluka tuttava parema jala!!*

Kes Facebookis ringi tuulab, on kindlasti näinud, et Buduaar ei olnud kuigi rahul minu kirjutatud arvamusega nende ajakirjast ja otsustasid solvunult kirjutada valesid täis artikli, mille ma juba loomulikult pressinõukogusse andnud olen. Ma seda artiklit neile ei lingi, kes tahab, leiab ise, aga mina neile küll klikke ei anna ja kirjutan ka nendest viimast korda, et mitte seda saiti kuidagi toetada.

Ühesõnaga, kokkuvõtvalt nad solvusid nagu väiksed eided ja mõtlesid, et vot nii, NÜÜD me sellele Mallule alles näitame!

Ega ma kade pole, ma võin vabalt tõestada nende valesid :)

EKSKLUSIIV: BLOGIJA MALLUKAS VÕTTIS BUDUAARILT RAHA JA KADUS!

Võttis raha kõlab nagu ma oleks mingi Buduaari töötaja rahakoti kuskilt piistu pannud. Tegelikult oli nii, et nemad soovisid, et ma nende ajakirja loeks ja kirjutaks, mis ma sealt leidsin. Miskipärast on nende artiklis kirjas lause: “Kui värske Buduaar poelettidele jõudis, tekkis meil mõte paluda ka Mallukal seda lugeda ja temale meeldinud teemasid oma blogis kajastada.” Otsene vale – kui mul oleks palutud kajastada ainult positiivset, siis poleks ma nende koostööd üldse vastu võtnud. Miks ma üldse vastu võtsin nende pakkumise, oli päris ausalt selle pärast, et üle päeva panevad nad oma lehele lollakate pealkirjadega artikleid, mis on nopitud inimeste instadest, blogidest, facebookist – ei mingit kommentaari küsimist, ainult üks loll ja eksitav pealkiri teise otsa. Kuna ma EOS teadsin, et see ajakiri on sitt, siis ma mõtlesin, et asi mul siis seda öelda. Eriti kuna nad ise seda tahavad ja veel raha ka pakuvad. Tahavad ju, et kirjutaksin “mis ma seest leidsin”. Hunniku sitta läikivatel lehtedel leidsin!

Kuna ma tegelikult ei taha sellist jama lugeda, aga raha eest ikka võib, siis mõtlesin esiti, et ok, võtan selle reisule kaasa, et suure igavusega lennukis võib ju läbi lugeda. Paraku läks meie lennuk nii vara, et ma unustasin ajakirja osta. Seetõttu kirjutasingi naasedes, et kannan raha tagasi, sest noh… unustasin osta, mis seal ikka. Marget kinnitas, et ajakiri on veel kuu aega müügil ja tehku ma ikka see ära. Noooo faiiin, ostsin siis paar päeva hiljem ajakirja ja tegin ära, nagu te mäletate.

Buduaar on andnud ka Delfile kommentaari, kus ütlevad nii: “Meil ei olnud kokkulepitud sisu, ostsime raha eest sisuturunduse loo ja eeldasime, et kuulus ja edukas blogija teab, mis asi on oma olemuselt sisuturundus. Mitte ühtegi hea tava kohaselt ei peaks see olema üdini negatiivne.”.

Vot, näete – selle pärast ongi nende ajakirjas reklaamartikkel mingist (eeldatavasti) pimedast püsimeigitegijast, keda kahe lehe vältel kiidetakse, sest nad on ju tellinud reklaamartikli. Minult soovisid nad siiski arvamust, mitte reklaamartiklit, aga no nende suhtumine on küll näha, et kui raha antakse, siis tuleb kiita. Ajakirjanduses tavaline, aga blogimaailmas need asjad nii ei käi (vähemalt nende blogijate seas, keda mina loen).

“Kõige rohkem häiris staarblogijat rohke ajakirja reklaam, samal ajal kui ta ise võtab vastu iga sendi, mida talle reklaamtekstide ja promo eest pakutakse.” kirjutab Buduaar. Ei, ei, sõbrakesed Buduaaritädikesed, mis häiris see, et ajakiri on täis igavat jama. Reklaam on ka igav jama, jah. Ma ei võta kaugeltki vastu iga senti, mida mulle pakutakse, palun selle kohta faktipõhist tõestust. Kui seda ei ole, siis on tegemist jällegi ühe suure karvase valega.

Mulle meeldib ka see lõiguke Delfi artiklist:

Kas Buduaar.ee oma olemuselt ka ajakirjanduslikke väärtuseid esindab, Marge Tava üheselt ei vastanud. “Buduaar on meelelahutusportaal. Me ei kuulu ajalehtede liitu,” sõnas ta Publikule.

Huvitav, mina omast arust ka ei kuulu ajalehtede liitu, miks nad siis minult eeldasid mingisuguse ajakirjanduse hea tava reegli jälgimist. Ja üldse, kas päriselt on ajakirjanuduse hea tava valetada? Et kui keegi maksab, siis igati viisakas on siis valetada nii et suu suitseb?

Nende artikkel jätkus aina lamedamalt, tuues välja mingisuguse anonüümsust paluva ja “Malluka kättemaksu” pelgava koostööpartneri, kelle nime nad ei avalda, aga kelle väga kalli toote ma ka sain ja seda kiitmast keeldusin. Ma alguses ei suutnud välja mõelda, et kes see olla võiks, aga siis meenus ÜKS firma, kes tõesti oli väga vihane, et ma nende toodet ei kiitnud ja see oli eelmisel aastal mu EBA auhinnakotist saadud fotoepilaator, mille ma Miiule andsin (kes just kirjutas blogis, et see on täis sitt). Nad ka kirjutasid mulle, et mis õigusega ma seda ei kiida ja ma vastasin ka, et klge noup, mina sain selle auhinnaks, mitte mingi kohustusena seda kasutada ja üldse ei soovi ma nende firmaga koostööd teha, sest ma nägin ühe teise blogija pealt, kuidas nad oma koostööpartnereid piinasid nõuetega kogu-freaking-aeg nende epilaatorist söögi alla ja söögi peale kirjutada.

Ma muidugi ei tea, kas see oli see firma või mitte, aga nii kaua kuni seal nime välja toodud pole, siis on tegemist suvalise külajutuga ja selle loogika järgi võiksin mina ka kirjutada, et teate, buduaari töötaja sõi mu tuttava parema jala ära, aga ma ei saa öelda, kelle jala ja miks, sest ta kardab oma järelejäänud vasema jala üle.

Tõestage faktidega või olge vait, nah! :D

 “Kusjuures, mind hoiatati, et see naine pole päris normaalne. Kui ta on nõus isegi oma meest laimama, et klikke saada, siis pole talle ükski muu kokkulepe püha,” ütleb pettunud klient.

Palun mulle näiteid, kus ma oma meest laiman, et klikke saada? No kasvõi üks näide? Ei ole? Nooo.. ole vait siis :D

Ausalt, Buduaari töötajad on kas a) purulollid, et arvasid, et ma üldse nende läikivate lehtedega riidepiltide bukletist midagi head arvata saan, b) kavalad, sest said aru, et keegi nende lehte nagunii ei kliki ja siis on kaval minuga “intriigi” minna. Kummad nad on, seda ma ei tea, eks nad ise teavad paremini.

Mina andsin nad igatahes pressinõukogusse, sest mul on olemas meie kirjavahetus Buduaariga tõestamaks minu väiteid ja kõiki nende konkreetseid valesid. Vot tak.

*Tegemist ei ole loomulikult faktiga, vaid lihtsalt väike stiilinäide Buduaari pealkirjadest.

naisteajakirjad…

Olles väga pikalt ise naistele suunatud ajakirja kirjutanud, on tagumine aeg, et ma ka neist mõnda arvustaksin. Seega, kui Buduaar kirjutas ja palus, et ma nende viimase numbri läbi loeksin ja oma arvamust ka blogis jagasin, olin rõõmuga nõus. Eks ikka selle pärast, et Buduaari veeb minust üle nädala nii haigeid ja lollakaid artikleid treib, hoolimata minu palvetest seda mitte teha. Nüüd pakuvad nad mulle lausa raha, et ma nende ajakirjast räägiks. Ehheee.

Ühesõnaga, ostsin siis selle numbri ära (peaaegu viis euri, jeesus!) ja ronisin sellega ükspäev vanni. Lappasin seda ja mõtlesin, et ma vist ei oskagi enam ajakirju kõrvaltvaataja silmade läbi lugeda. Iga rubriik tekitab mulle kohe mõtte, et kui palju või vähe vaeva keegi ajakirjanik sellega näinud on.

Näiteks on seal selline artikkel nagu ühe mintsa nipid, kus on siis võetud tõlkekaid + mõned kodumaiste staaride omad ka. Kohe mõtlesin, et huvitav, kas alguses pidid nad kõik olema kodumaised, aga ükski staarike ei viitsinud enam vastata, et kuidas tema ühe minutiga ennast värskeks saab :D Ühe hea nipi sain sealt tegelt küll – et kui on nirud juuksed nagu mul, siis teed kaks patsi teineteise alla ja siis paned veel kolmanda kummiga kinni. Siis oleks nagu vedi jämedam pats. Proovin isegi ehk kunagi. Teised nipid olid sellised ee… värvi huuled punaseks ja kammi hambaharjaga pead?!

Suur osa ajakirjast on puhas reklaam – loogiline, kuidagi on vaja raha saada. Aga kahjuks on osa reklaami ikka väga sitt. Kaheleheline artikkel püsimeigist, mida ma muidu taevani kiidan, sest teeb elu üli mugavaks. AGA, pildid artikli juures on sellised, et mina selle tegija juurde küll jalgagi ei tõstaks :D No vaadake neid pilte… ma ei saand aru, et mis osa on enne ja mis pärast?

All on veel kuulutus, et 12 päevaga võid ka sina, Malle tänavalt, selle püsimeigi tegemiseks vajaliku diplomi saada, nii et jah, ma eriti ei imesta, et see tulemus piltidel nii nadi on. Imelik on ainult see, et nad on ju ise selle reklaami ajakirja ostnud, valinud siis mõni vähe kobedam pilt. Või NEED ongi nende parimad tööd? Uuh :D Kahju…

Kaanelugu Beatrice’ist ei rääkinud mulle mitte midagi uut. Selles ei ole aga hullu midagi, sest harva saab kuskilt ajakirjast midagi UUT lugeda, Proovitakse küll mõelda erinevaid fookuseid, aga lõpuks on iga artikkel see vana hea sama jama, mis mujalgi kirjas.

Kokkuvõttes –  julgelt pool on konkreetselt reklaam. Pildid riietest, päikseprillidest, kingadest, meigist. Kuna ma nagunii ei ostaks kunagi ühtegi asja ajakirja pildi peale, siis mind jättis külmaks. Artiklite seast väga midagi lugeda ei olnud. Ok, sain teada, et on olemas selline asi nagu toidudisainer ja et jube hea oleks oma unistused seinale kleepida.

Ah, eks need ajakirjad ongi selline jama, mida tarbida igavas olukorras, kui netti parasjagu pole. Ainukene naisteajakiri, mis mulle meeldib, on endiselt Naisteleht ja Nipiraamat, aga selle suhtes ma ei saa vist erapooletu olla :D Lihtsalt mulle tundub, et meil oli vähemalt sisu. OLI, sest ma pole Naistelehte ka iidamast-aadamast ostnud. Mul ju on nett :D Millal ma veel neid ajakirju loeks?

Ma mõtlesin, et loen ära, mitu lehte 218st on reklaam, aga kui juba 75dal lehel oli see number 46, siis võite ise arvata, miks ma edasi lapata ei viitsinud.

Mul oleks kulutatud viiekast lausa kahju, kui Buduaar poleks mulle seda kinni maksnud. Mina igatahes ei näe küll põhjust, miks keegi peaks raha peale nii vihane olema, et see lambine ajakiri osta. Mõni ime, et öeldakse, et ajakirjad surevad välja.

Kas te loete ajakirju?