Mariann Kaasik's Blog, page 198

Malluka 5 nippi heaks suhteks

Ma tunnen ennast praegu nagu Carrie Bradshaw, sest ma istun ja toksin siin vaikselt suhetest, nagu suur tüdruk. Ok, ok, ma tegelikult vaatan parasjagu seksi ja linna ja ma lihtsalt armastan seda imelist hobusenägu… Ühesõnaga, hakkasin mõtlema hea suhte saladusele. Kuigi suhteid on mitmeid: sõprade vahelised suhted, mehe-naise vahelised suhted, peresuhted, siis ma alustan sellest, mis mulle üldse selle suhteteema pähe pani – mis teeb mehe ja naise vahelise suhte heaks?

Mulle öeldi eile, et minust ei ole “õige” rääkida oma blogis oma heast suhtest Kardoga. Ok, ei öeldud otse, et pole õige, aga noh, et võib riivata teisi, kellel pole selline suhe. Sellegipoolest jään mina oma sõnadele kindlaks, et mitte miski siin ilmas ei pea raske olema, eriti veel suhted. See on minu meelest nii tüüpiline eestlaste mentaliteet, et kui on raske, siis on järelikult kuidagi rohkem väärt. Et oo, me oleme nii rasketest aegadest läbi tulnud, hambad ristis, kuidagi üle elanud, seega see vist ongi true love.

Suhtes on olnud rasked ajad, tülitsetakse palju, kembeldakse, kakeldakse, solvatakse – rasked ajad. Ja need tuleb ju ära kannatada, sest… armastus? Pheeeh, ütlen mina. Muidugi on elu selline, et igaühele oma. Mõnele meeldibki pingutada, nagu ma olen siin mõndade eelmiste teemade kommentaaridest aru saanud. Mõne jaoks on need asjad väärtuslikumad, mille nimel rohkem pingutatakse. Ala, et kui korjad oma uhke käekella jaoks kaks aastat raha, siis hoiad seda nagu sitta pilpal, aga kui sa selle niisama saad, siis ei hoiaks? Ei tea, pole elusees millegi nimel väga pingutanud ja ei kavatse lähiaastatel ka alustada. Mulle heidetakse seda pidevalt kuskil kommentaariumis ette, aga no mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi vaeva näha. Ma ei suuda isegi arvutis või telefonis mänge mängida, sest kui ma kaotan, siis ma lähen närvi ja panen selle lolli mängu kinni. Las olla, ei tahagi vot! Lepin siis nende “kergelt tulnud” asjadega elus.

Igale inimese meeldib erinev suhe. Sõbranna just rääkis, et talle oli tema tuttav naine öelnud, et kui ta kaks nädalat tutti ei sheiviks, siis mees jätaks arvatavasti maha. Nagu… MIKS keegi tahab sellise mehega olla? Aga noh, pole minu asi. Mõnele meeldibki olla raskes suhtes. Teate ju küll neid draamakunne, kellele meeldib pidevalt kakelda ja tülitseda ja siis kirglikult leppida (ok, ma PÄRISELT ei tea selliseid, aga filmides alati tehakse nii :D). Sellised naised ei suudaks arvatavasti näiteks Kardoga koos olla, sest peale kolmandat “Jah, kallis!” vastust pussitaks ta teda kööginoaga näkku ja veedaks ülejäänud elu Harku vanglas.

Üldse on Kardo MULLE ideaalne mees, aga samas mulle just ükspäev öeldi, et issand, kuidas sa suudad temaga koos olla, kui tal kõigest nii suva on? Et ma küll ei suudaks. Jeerum, aga mul on ju ka! See vist ongi asi, mis meid ühendab. Ma tahan öelda, et mis ühele on ideaalne, on teisele täiesti vastuvõetamatu. Nii palju, kui on naisi, kes mõtlevad, et uuh jeerum, mitte never ma ei suudaks Kardoga koos olla, siis sama paljude naiste meeste peale võdistan mina õlgu. “Alati on kuskil keegi, kes su mehe peale õlgu võdistab!” – leiutasin just uue Eesti vanasõna :D

Et te ikka korralikult võdistaksite ja mu mehest kaarega eemale hoiaksite, siis täna juhtus meil poes selline seik, et trippisime mööda Prismat ja küsisin Kardolt: “Mida ma õhtul sarja kõrvale näksida võiksin?”, ise ringi vahtides. Kardo vastas muretult: “Peeru!”.

That’s right, ladies and gentlemen – minu abikaasa ja laste isa. Olen ikka uhke naine :D

Rääkisin täna teise sõbrannaga ka hea suhte saladusest ja tema teooria on selline, et esiteks on suhe kõige parem siis, kui mees armastab naist rohkem, kui naine meest. Ma ei tea küll, kuidas seda armastusevärki mõõta saab, aga mõneti on sellel ehk tõetera sees. Siis pakkus ta ka välja, et omavahel saavad täiuslikult õnnelikus suhtes olla need, kes ei armasta oma partneris neid omadusi, mis tal endal ka on. Et sellised asjad lähevad lõpuks persse ära. Meil Kardoga pole väga sarnaseid iseloomujooni, peale selle, et me mõlemad suht pohuivennad ja naljamehed. Aga TEGELIKULT on Kardo lihtsalt väga leplik, mistõttu ta ei teegi midagi, millega ma “leppima” peaks.

Tegelt on lihtsalt nii, et õige suhe ongi see suhe, mis sulle meeldib. Kui sulle meeldib olla see pingutaja jne, pohh, pinguta kui tahad. Aga siis ära tule ka halama, et nii pole õige, et ei pingutata. Eks vastupidi võiks ka olla :D Kõik suhted tegelt laias laastus okid, kuni just kedagi ei peksta.

Raske teema see suhtevärk. Ma kohe tahaks, et mul oleks ROHKEM suhteid, mille najalt näiteid tuua, aga no need kaks ehk on ka piisavalt mulle näidanud järgmiseid asju:

Inimesed ei muutu oluliselt. Mees kas on mingisugune või ei ole. Sa ei saa kinnisest inimesest armastuskirju kirjutavat poeeti, sa ei saa räpakollist teha puhtusefriiki ja sa ei saa panna meest rohkem hoolima, armastama ja sundima õnnelikum olla. Inimesed lihtsalt on nagu nad on. Sinu asi on vaadata, kas see inimene sulle sobib. Muidugi nipet-näpet võib teise jaoks kohandada, aga minu arust üldiselt ei ole vaja. Igaühele on see keegi täiuslik. Pheeh, ma usun, et igaühele on SITAKS neid, kes meile ideaalselt sobivad.
Üks peab olema see, kes rohkem lepib. St, üks peab olema see, kes on rahul rohkem leppima. Kardo raudselt lepib palju rohkem minu emotsiooonide ja asjadega, kui mina tema miinustega. St tal ongi kaks viga, üks on see tutikarvade moodi kogum ta lõua otsas, mida ta habemeks kutsub ja teine on see, kui aeglane ta on. Kuna ta aga selle “habeme” üle nii uhke on, siis minu poolest kasvatagu see poolde põlve ja hakaku seal pääsukesekasvandust pidama kui tahab. Ma armastan teda sellegipoolest. Aga kui sind muudkui pannakse leppima asjadega, millega sa ei taha leppida, siis see pole õige.
Pingutamine ei muuda kusist suhet kunagi heaks. See viidab ainult su aega, kuni sa enam ei suuda ja lahku lähed. Mis häda sellel maarjamaarahval selle pingutamisega on? Miks see neile nii meeldib? Ma ka oma esimeses suhtes muudkui pingutasin, nii et veri ninast väljas. Proovisin hea ja halvaga teha kinnisest inimesest sedasama, kes Kardo on. Kedagi, kes tooks mulle kogu aeg lilli ja kes mind iga päev komplimenteeriks ja teeks minu jaoks armsaid väikseid asju. Kedagi, kes tahaks minuga abielluda ja lapsi saada. Aga nagu näha, ei saa sellist asja juhtma, kui teine inimene seda ei taha. Järelikult polnud mina talle see õige ja tema mullegi mitte. Lõpeta pingutamine ja lase asjadel kulgeda, see õige inimene kulgeb ise su juurde ja kunagi sa vaatad tagasi aega, kus sa pingutasid räigelt oma suhte nimel ja “olid nii õnnelik” ja mõtled, et huvitav, kellele ma seda kinnitada üritasin?
Teineteisega tuleb aus olla. Oma emotsioone väljendada. Iga tüli ja kraaklemist on võimalik ennetada ja vältida sellega, et kui sa saad pahaseks, tunned ennast solvatuna vms, siis lihtsalt ausalt välja öelda, et kle, ma tundsin, et see kuidas sa enne ütlesid/käitusid, pani mind pahasti tundma. Kardo muidugi vastab mulle selle peale alati samamoodi, et siis ma peaks juba ise ka aru saama, et ma olen valesti aru saanud, sest miks jumala eest, peaks ta tahtma mulle pahasti öelda :D
Tunnustage väikseid asju. Ma ise ka vahepeal unustan, aga kui näen, et Kardo on köögi korda teinud, või meie täiskustud voodi pesud ära vahetanud, või mu tühja telefoni laadima pannud, siis tänan teda kohe südamest ja siiralt, sest see on nii armas, kui keegi märkab väikseid (ja kusiseid) asju su elus ja teeb need paremaks.

Kuna see post läks juba nii pikaks, siis ma täna ei hakka rääkima sõprussuhetest, sõbrannadest ja enda juurdlusest selle üle, et kas minuga on raske või kerge suhelda sõbrana. Nii kaua rääkige parem kaasa, et mis on teie meelest hea suhte saladus?

parim madrats maailmas

Kunagi kirjutasin ka, et kui me magamistoas remonti tegime, siis tundus mulle, et see summa venib juba nii suureks, et hakkasin lolli koha pealt kokku hoidma. Nimelt omaenda mugavuse ja hea une pealt – ostsin suht kõige odavama madratsi mille ma netist leidsin. Ütleme nii, et peale mõnda aega sain aru, et see oli suur viga. Mul mõlema rasedusega selg aina rohkem pekki läinud, just alaselg valutab päris tihti ja aina enam hommikuti tundsin, et selg annab jälle tunda. No pagan, nagu mingi vanamutt ole.

Mõne aja pärast otsustasin, et see ei saa nii jätkuda ja proovisin olukorda parandada kvaliteetse kattemadratsiga. Paremaks läks küll, aga ikkagi oli aru saada, et seal all on see ebamugav ja vastikult pehme madrats, mis siiski päris 100% mugav ei olnud. Nagu mingi pagana printsess herneteral, et ei saa magatud normaalselt.

Mõni aeg tagasi saadeti mulle kingitus, mitte et see eriline haruldus oleks, et mulle kinke saadetakse aeg-ajalt, aga no see oli ikka parim kingitus ever, sest selleks oli uhiuus madrats. Saate aru, madrats, mille vedrusid ma selja all ei tunne, mis ei ole ebameeldivalt pehme, vaid on selline… issand, ma ei tea, mis sõnu kasutada. Tihke? Kas madrats võib olla tihke?

Ühesõnaga, tegu on Napsie madratsiga (LINK). Mina enne sellest firmast kuulnud ei olnud, aga kui ma seda tutvustust lugesin, siis tundus selline casual madratsitutvustus. Eks nad kõik ju lubavad olla eriti mugavad ja eriti uue tehnoloogiaga ja mida kõike veel. Minule isiklikult otseselt pole vahet, kas ma magan 16cm kõrgusel madratsil või 18 cm kõrgusel madratsil. See tähendab, ma alguses arvasin, et mul pole vahet.

·         Hingav disain: Klassikaline madrats koosneb tavaliselt mitmetest samasugustest vahukihtidest, mis on omavahel lihtsalt kokku liimitud. See aga tähendab, et madrats ei hinga ega lase õhku läbi ja kergelt võib tekkida higistamine. Napsie vahuvedrudest põhikiht võimaldab õhul madratsi-siseselt vabalt liikuda, seega saad magada terve öö mõnusa temperatuuriga.

·         Patendeeritud tehnoloogia: Napsie madratsi tehnoloogia on välja töötatud koos juhtiva Belgia “unelaboriga” ja arvesse on võetud ka klientide tagasisidet. Tulemus on lihtsustatud keerukus – kärjekujulise tekstuuriga vahuvedrudega madrats, mille kallal on pead murtud juba tervelt 15 aastat.

·         Rohkem vähema eest: Napsie kõrgus on lausa 18cm, teised madratsid on tavaliselt umbes 14-16cm kõrged. See tähendab omakorda, et saad väiksema raha eest lausa 30% rohkem.

·         Ulmeline kompaktsus: Napsie saabub sulle mugavalt ja lihtsalt pakituna. Madrats on kokku pandud nii, et suurus on ainult viiendik originaalsuurusest ja seda madratsi toimet kahjustamata. Nõnda on meil võimalus transportida Napsiet nii riigisiseselt kui ka –väliselt väiksema summa eest. Mida väiksem pakend, seda soodsam hind!

·         Toetav ja mugav: Tahad tunnet, et magad nagu pilvedel? Me oleme Napsie pealmisel madratsikihil kokku pannud vastava toetuse ja memory-vahu. Inimkeeli: need vähendavad madratsisse sisse vajumist ja toetavad sind terve öö jooksul piisavalt. Tänu vahuvedrudele on keha surve madratsile ühtlaselt jagatud ning just see tekitabki pilvedel magamise tunde.

·         Valmistatud Euroopas, läbimõeldult pakitud: Napsie saabub sulle suhteliselt väikeses pakis, olles vaid viiendik originaalsuurusest. Sellisesse pakki on mahutatud ka kõik vajalik atribuutika. Paki suurus annab meile võimaluse saata see kiirelt ja mugavalt ükskõik kuhu ja millisesse riiki. Seega Napsie saatmine Tallinnast Tartusse läheb maksma vähem kui kokku pakkimata madratsi toimetamine Nõmmelt Viimsisse.

·         101 ööd tasuta prooviööd- Napsie’l on 101 öö pikkune prooviperiood, mille käigus saad omal nahal järgi katsetada, kas madrats meeldib sulle sama palju nagu meilegi. Juhul, kui Napsie pole siiski sinu teema, siis võtame ta tagasi ilma trikkide või lisatasudeta, makstes sulle kogu raha täies ulatuses tagasi.

·         10 aastat garantiid

Nüüd olen ma seda madratsit juba jupp aega kasutanud ja oskan ehk natukene rääkida, kas kodulehel kirjas olevad lubadused ka paika peavad. Hingava disaini kohta ei oska öelda, ma olen tavaliselt ümbritsetud kahe lapse, Kardo, kassi ja mõnikord koeraga ka, seega on mul ikka aeg-ajalt palav olnud. Võib-olla, kui ma kunagi üksi või kahekesti seal magada saaks, saaksin täpsemalt öelda.

Tehnoloogia ekspert ma ka ei ole, aga seda ma võin küll käsi südamel öelda, et see on kõige mugavam madrats, mis maailmas olemas on. Reisil olles ei olnud ma kindel, kas ma igatsen rohkem oma sõpru või oma madratsit. Mul polnud peale Napsie saamist selg mitte kordagi valutanud, aga reisil olles valutasin iga öö ja hommik selga. Tõepoolest on see pehme, aga nagu toekas samal ajal, sest sa ei vaju kuskile madratsi sisse, vaid mega mugav on.

Pakk tuli koju tõesti nii väksena, et ma mõtlesin alguses, et nad on mulle vale asja saatnud, aga oli ikka madrats, jess!

Ühesõnaga – mu voodi on Napsie madratsiga lihsalt nii mugav, et ma parema meelega ei läheks enam iial kuskile ööseks. Enne oli pidevalt see asi, et kui voodis Lendele süüa andsin, siis ta rullus mulle külje alla ja kui ma natukenegi liigutasin, siis võdises terve madrats, näiteks kui ma üritasin voodist välja hiilida. Napsie on pehme, mõnus…. MUL POLE SÕNU!

Kui Kerli ja Kiku mu kodu hodsid meie äraolekul, siis nad mõlemad ütlesid, et mul on maailma kõige mugavam voodi, kus nad elus maganud on. Vot sulle lopsu, uhke värk, ma saan iga öö kodus olles oma pilvel vedeleda :D Mitte kunagi, mitte kuskil, pole ma nii mugavas voodis olnud. Ja ma kahtlen, et satun kah.

Nüüd oleks vaja veel leida megapehmed ja superkvaliteetsed voodipesud ja siis ma enam voodist ei välju kah. Järgmine kord kuulete minust siis, kui 400 kilost Mallukat magamistoast välja lõigatakse ja kraanaga haiglasse toimetatakse.

Mul on hea meel öelda, et kui kellelgi on praegu madratsi soetamise soov, siis ma saan pakkuda teile 10% allahindlust. Kood MALLUKAS kehtib nädal aega ja ma tõesti soovitan teil minu vigadest õppida. Jah, ega hea madrats odav lõbu pole, aga kui ostad alguses nadi madratsi + hea kattemadratsi, siis need kokku ongi juba suurepärase madratsi hind. Ma tõesõna garanteerin, et ma julgen ise pea panti panna, et keegi seda ostu küll ei kahetse.

Olen kohe nii kindel selles, et tahan anda ühele lugejale võimaluse saada see “pilveke” või no madrats endale jumala tasuta. Madratsi loosis osalemiseks pead sa hakkama Napsie Eesti FB sõbraks + minema chekkama napsie.ee kodulehele, et mulle öelda, mis suurust madratsit te võita sooviksite, ning postitama siis selle mulle kommentaaridesse. Mäng toimub täpselt 7 päeva! Usu mind, kui sa magad iga öö ebamugava madratsinikatsi peal, siis võta kindlasti osa – su selg tänab sind!!

kes vastutab võõra raha eest?

Sattusin eile huvitavasse vestlusesse ja mõtlesin ka teie arvamust küsida. Ehk elan mina tõesti mingis paraleeluniversumis ja olen maailmast valesti aru saanud? Ma ümber ei hakka seda juttu kirjutama, panen siia screenshoti.

See teema pani mind tõesti üllatuma, et noh, ma pole ise mõelnudki kunagi selle külje pealt, et ma üldse peaksin KUIDAGIMOODI vastutav olema selle eest, mida keegi endale ostab. Kohe ausalt. Valetamisega ma nagunii blogis ei tegele. Kui ei meeldi, siis ütlen, et polnud minu maitsele. Kui oli okei toode, siis ütlen, et jah, oli ok, ajas asja ära. Kui oli hea toode, siis ütlengi, et oli hea, mulle meeldis ja kui on SUPER hea toode, siis ütlengi nii. Päriselt, te ei kujuta tegelikult ettegi, kui palju on väga häid asju maailmas. Ei, ma ei ostaks neid kõiki ise oma raha eest, ainult selle pärast, et no… toon näite:

Ma saan proovida head harja. Hari on mõnus, hea koristada – teen postituse.

Mõne aja pärast saadetakse mulle see kummijunniga hari, ma proovin seda ja satun vaimustusse. Jeerum – see on ju SADA KORDA PAREM HARI, kui see esimene. Niimoodi ma kirjutaksingi. Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb, et vot mina enam Malluka arvustusi ei usu, sest enne ta kirjutas ju selle esimese harja kohta hästi! Aga mis ma teha saan, et ma enne harja nr 2 proovinud polnud, eks.

Ilma naljata, ostke endale see hari ja te ei lähe tavalise harja peale iial tagasi :D ma ei tea, kust neid isegi osta saab, aga no see on MEGA HEA! :D Ausalt :D

Nii, aeg läheb edasi ja ma ostan endale varstolmuimeja. Tolmuimeja ostub heaks ja ma mõtlen, et kirjutaks teilegi oma heast leiust.

Siis läheb veel aega mööda ja mingi firma saadab mulle veel parema varstolmuimeja. Krt, no tõesti on parem. Mis mul, sital, muud üle jääb kui öelda, et näete, eelmine oli hea, aga nüüd selgub, et uus on veel parem.

Hoidku mind jumal, aga siis ostan ma endale tavalise tolmuimeja. Koristaja palvel. Ta väidab, et see on parem, kui varstolmuimeja. Äkki tõesti ei ole mul tol hetkel muud midagi öelda ja äkki ma jälle blogin sellest tolmuimejast, et näete. Päris hea imeja on, kui keegi otsib.

Pika näite lõpuks – kas keegi mu lugejatest on tõesti nii loll ja arvab, et ta peab nüüd ostma harja 1, harja 2, varstolmuimeja 1, varsttolmuimeja 2, tavalise tolmuimeja ja ehk veel lõppu robottolmuimeja kah, sest MUL ju on. MINA ju proovisin? Ei tea tõesti, aga ma siiani olen arvanud, et mu lugejad ei ole nii lollid :D

Et oleks kõigile siis ühtselt selge – kõik asjad, mida mina reklaamin, ei pea sul kodus olema. Kõiki asju, mida mina oman, ei pea ka minu kodus olema. Mina saan palka selle eest, et ma asju proovin ja oma katsetustest teile räägin. See, kas mulle need asjad meeldivad või ei meeldi, ei puutu sellesse, kas ma saan selle eest raha. Oma ausa arvamuse ütlen nii ehk naa. See ongi minu meelest juba minu osa selles vastutustundlikuks blogijaks olemisel. Miiu jutust kõlab nagu ma peaksin iga postituse läbi mõtlema selle pilgu läbi, et kas ikka tasub seda kreemi kiita, kui äkki Pille kuskilt metsast oma viimase emapalga eest selle äkki ostaks ja selle tõttu lapsed nälga jääks? Või tormab kuskile laen.ee lehele, võtab laenu ja soetab ka. Olgem ausad, kui keegi nii teeks, kas see oleks minu süü?

Me oleme kõik suured inimesed. Me ei osta kõiki asju, mida me poeriiulil näeme. Me ei telli endale kõike, mida e-poe reklaamlehed meile pakuvad, me ei torma pangalaenu võtma, et osta maja sinna rajooni, kus parasjagu popp elada on? Seega tõesti ma ei arva, et mu moraalitunne oleks kuidagi kehv teile asju reklaamides. See, kas teie neid ostate või ei osta, on puhtalt teie enda asi ja täiesti ka perspektiiviküsimus.

Näiteks ostsin ma just Marile uue liumäe lihtsalt selle pärast, et vana ei sobinud värvide poolest mu elutuppa. Täitsa ise ostsin, aga kas ma tohin seda üldse nüüd näidata, sest see maksab ikka üle kahe soti ja võib-olla keegi lollakas paneb nüüd oma üüriraha sinna alla ja ostab ka :D

Nali-naljaks. Tegelikult ma tahan öelda kõikide südamerahuks, kes tunneb, et mu moraalitunnetus on tema maitsele liiga madal, siis ma võtan vastu vaevu pooled koostööpakkumistest. Lihtsalt ei tunne osade asjadega, et oskaksin sellest midagi kirjutada. Ja niisama punnitada ei viitsi. Ega seda aega ka ülemäära pole…

Ühesõnaga, rääkige siis välja. Kas te ostate kõike, mida ma reklaamin? Olen ma kunagi teie silmis ebaausat reklaami teinud (et olete ostnud ja tegelikult on sitt, kuigi ma ütlesin, et ei ole)? On mul moraali juurde vaja? Kust saab?

tänaseid mõtteid EBAst

Nagu ikka, pean siis mina ka blogiauhindadest juttu tegema, aga ma alustan täna hommikust – ma ärkasin nii kurva tujuga. Esiteks sain ma aru, et ma olin magama jäänud! Mitte, et inimesed üldiselt magama jääda ei võiks, aga mul oli eile plaan peale EBAt koju tulla, lapsed magama panna ja linna tagasi minna, et ühineda sõbranna tüdrukuteõhtuga. Nii palju siis sellest. Olin kohe Kardo peale kuri, et miks keegi mind ometi üles ei ajanud, aga ta enda sõnul oli mind äratanud ja ma olin lausa istuli tõusnud ja siis…. uuesti pea padjale pannud ja magama jäänud, nagu mida helli…Loodan pulma vähemalt jõuda, tuleb jälgida, et seda maha ei maga…

See selleks – EBAst siis ka. Esiteks ei olnud mul üldse mingisugust tunnet sees, et valmistuks hullult. Eelmine aasta sai ikka soengus ja meigis käidud, sel aastal lebasin viimase hetkeni lastega diivanil ja sõin kommi. Eelmine aasta oli probleem, et olin LIIGA üles löödud (nagu lokkis vanamutt), sel aastal tundus probleemiks olevat, et ma liiga rääbakas olin. Mis seal ikka, ega alati võita saagi…Või siis mitte kunagi. Ühesõnaga, viimasel hetkel ma ikka ronisin pessu, tegin mingisuguse näo pähe, venitasin endale kleidi selga, lükkasin kontsadki alla ja läksin peole.

Ütleme siis nii, et tagasivaadates jäi üritusest veits selline “neeh” tunne. Ma ei tahaks siin korraldajate suurele tööle vilistada, nad on andnud endast parima ja ma ise ei saaks poolega sellest hakkama, aga mis siis mulle ei meeldinud.

Ženja Fokin ja ta jubedad kommentaarid. Ma reaalselt vastasin talle ühe sõnaga, sest ma kartsin, et ta järgmine kommentaar mulle oleks: “Ah sa vana paks lehm, miks sa selle ürbi endale selga tõmbasid??? Ja kus su TITED on?”. Reaalselt rääkis ta nii ebaviisakalt ja nii puterdavalt, et mina Leenu asemel räägiks herra Fokiniga natukene, et mismoodi on okei nalja teha ja mismoodi mõjub ta lausa väga kohatult ja ebaviisakalt.
VIP ala iseenesest on hea mõte, sest loogiline on istumisosa nn kinni maksta, et kindel olla, et kuskil jalga puhata saad. Küll aga oleks mulle meeldinud, kui kõik oleks koos saanud olla. Ja no minnes nüüd mõnele võib-olla väga ebameeldivaks (sest mängud olla tavaliselt inimestele labased ja ebamugavad), siis mina oleks küll hea meelega seltskonnaga mõned mängud teinud, rohkem tutvunud ja sõbraks saanud.
Keegi kuskil ütles ka, et nagu seda “vaibi” ei olnud. Ma ka ei tundnud seda. Ainukene elav tegelane, peale ebameeldivalt elava Ženja, oli Anu Saagim. Temaga oli tore juttu ajada. Mis POLE eriti tore, on see, et ma nüüd lugesin Õhtulehest temaga tehtud intekat ( SIIT ) ja no olles ise ajakirjanik olnud, siis häbi-häbi, Anu! Kui teha küsimus-vastus intekas, peavad intervjueeritavate vastused olema muutmata kujul. Anu on mulle enda sõnu suhu pannud, lauseid muutnud (ja sellega ka sisu). No suva näide on see, et Anu intekas oleks nagu mina öelnud: Kust selliseid mehi leiab? Ma ei taha öelda…, appi ma ei julge! Kutsusin ta ühe öö suhteks külla. Tuli ja enam ära ei läinud. Nii see lihtsalt juhtus. Ise tahtis ja pressis. Jättis mulle Facebookis kogu aeg riivatuid kommentaare, oli selline väga imelik… Aga ühel hetkel ma mõtlesin, et miks mitte. Las ta siis tuleb. Seksiisu oli nii suur. Ja siis me saime lapse ja…

See “seksiisu oli nii suur!” kommentaar tuli Anu enda suust. Ma ei tea, minu meelest veel laiv käis ka siis, saab üle ka vaadata, aga no see on üks näide mingist kümnest, kus ta mulle selles intekas sõnu suhu paneb. Väga nõme käitumine.
Kõik käis nii kiiresti. Või no pigem oli tunne, et Fokinil on kuhugi kiire. Tavai-tavai, auhind kätte ja lase jeehat!
Venus klubis ma pole enne käinud, aga see oli kuidagi nagu… vana ja võidunud.
Veel ei meeldinud mulle aasta lemmiku auhinnast ilma jääda :D Siiralt ütlen, et ma lugesin täna Henry blogi, kus ta imestas oma võidu üle, sest mul on ju nii palju rohkem lugejaid ja ma imestasin temaga kaasa :D Siis sain aru, et noh, ega ma väga ei propageerinud ka väga seda, et tavai-tavai hääletage, et võib-olla mu lugejaid ei huvitanud see konkurss nii väga, ei tea. Ja no tegelikult on ka lihtsalt vabalt võimalik, et Eesti rahva lemmikblogija ongi just Henry! Ta ju ei anna väga põhjust ennast mitte sallida :) Henry blogi meeldib mulle endale ka väga, nii et mul on tegelikult hea meel ka, et selle sai just tema. Ta on inimesena väga äge, humoorikas ja just minu masti inimene. Lihtsalt ma olen nüüd natukene aega kade, kui tohib :D
Kõige enam ei meeldinud mulle see, mida Anu mulle rääkis sellest gängist, kes EBAl ei osale. Eesotsas siis Stellaariumiga. Teate, Katre juba kirjutas sellest nii ilusasti (siin), aga ma ise omalt poolt lisaks juurde, et tegelikult on see Stella üks paras uss. Praegu on ta siis selle nn “eliidi” hull grupijuht, mega adekvaatne eit, elus pole tema kunagi midagi valesti teinud ega öelnud, jube proff moeblogija oma saja lugejaga, aga vot KOOSTÖÖpartnerid on lausa välismaal! Nagu jeerum küll, roni ükskord oma hobuse otsast maha. Stella on mulle ise klatsinud taga pooli nendest “imelistest kaasblogijatest”, kellega ta praegu EBA boikoteerib. Lisaks on mul temaga selline ilus isiklik kokkupuude, et kunagi tahtis ta Naistelehte tööle tulla ja palus, et mina ülemusele tema eest kostaksin. Kuna me Stellaga kunagi Delfis koos töötasime, siis ei näinud ma põhjust, et miks mitte inimese eest paar head sõna öelda. Selle peale ütles ülemus, et väga imelik, et mina teda nii hella südamega soovitan, samal ajal kui paar aastat tagasi, kui ülemus kaalus minu Naistelehte võtmist ja küsis Stellalt minu kohta, siis oli Stella pikalt seletanud, kuidas ma olen kõige sitem töötaja, kellegagi läbi ma ei saanud jne. Kui ma siis sellelt Stellakeselt selle kohta küsisin, väitis ta, et mu ülemus valetab ja kisas, et tema ei tahagi sellises ussipesas nagu Naisteleht töötada :D Psühh much? Aga no peaasi, et asju tasu eest ei tee…Imelik, palka ta nagu vist tahab saada? What ever, ühesõnaga, ebastabiilne inimene on see Stella ja selline üleolev ja snooblik suhtumine on ainult süvendanud seda mõrra muljet, mis mul temast on. Vaikne, tagasihoidlik ussike kivil :D Muidugi see on täiesti teemaväline, aga kuna see mul täna meelde kihvatas, siis jagan teiega ka. Kui te võite teada, millal mu päevad on, siis võite teada, kes mulle ei meeldi ka :D Ainukene, kelle mitte osalemisest ma aru saan, inimlikul tasandil, on A-E. Kui mul oleks korraldajatega selline kana kitkuda, siis ma ka ei tuleks.
Täna vaatan, et paljusid häiris see, et Prooviabieluinimesed seal olid? Miks? Nad ka ju KÕIK blogijad? Või olen ma millestki valesti aru saanud? Las inimesed käivad ja on, jumala eest.
Viimaks EI MEELDINUD mulle see, et ma igal pildil nii paks malakas olin, peeglist vaadates olin jumala ilus :D

Ja et ma AINULT ei viriseks, siis ma tahtsin lihtsalt öelda, et kõik, kes eile EBAl olid, nägid suurepärased välja, ma ei näinud kedagi mossis näoga, kõik olid hästi sõbralikud ja elasid teineteisele kaasa. Blogijad võiksid olla üks suur ja armas pere (ja peredes ju ka teinekord näägeldakse ja tülitsetakse:D) ja ma loodan, et kuidagi suudame läbi aastate üheskoos välja mõelda kõige parema ja ausama ja mõnusama viisi nende autasude jagamiseks. Selles suhtes, et on ju õigus, et suht lamp oleks mul iga aasta minna sinna oma “eluluste blogide” auhinda kätte saama. Samas mul oli sel aastal Triinuga vaid paarsada häält vahel, nii et võib-olla võiksin ma lihtsalt edaspidi EBAlt ennast välja lugeda ja ühineda teiste snoobidega kõrgetel hobustel :D Naliii, aga no, eks näis, mis uus aasta toob. Mulle endale VÄGA meeldiks mõte žüriist, aga tõepoolest, kes suudaks adekvaatselt kõiki blogisid jälgida ja hallata?

mina oma armsate sõbrakestega!

Ja kuna vähemalt mõned teist viitsisid mu poolt hääletada ja ilma teieta poleks ma auhinda saanud, siis tundub aus see kellegi teie seast ära jagada. Seega valin ma selle postituse alt kommentaaridest juba homme õhtul ühe inimese, kes ühe 100€ ülemiste keskuse kinkeka endale saab. Lihtsalt selle eest, et Sa siin käid, loed ja kaasa räägid :)

Ma nüüd nukrutsen edasi, homme on juba kindlasti parem, aga no TÄPSELT pärast Raua saates käimist, tunnen ma ennast kuidagi nii tühjaks imetuna, et ei oska kuidagi olla ja pigem on olek selline, eeem, nukker.

valmistun siin niisama

Täna on Eesti Blogiauhinnad ja loomulikult olen ma kella seitsmest saadik üleval, et jõuda küüntesse, ripsmetesse, meiki, juuksurisse ja massaaži. Nüüd on kõik tehtud ja loomulikult olen ma viimased tund aega nuttes erinevaid kleite selga proovinud ja paanitsenud. Milline kleit? Millised ehted? MILLISED KINGAD??

Naliii! Mina täna terve päev siin aega veetnud.

mina as we speak.

 

lugu sellest, kuidas ma spiraali sain

Nagu ma eile mainisin, käisin ma spiraali paigaldamas. Selle kohta oli päris paljudel küsimusi, mõtlesin, et tavai-tavai, panen kirja siis, mis moodi see värk käis.

Esiteks, mul ei ole kunagi olnud mingit oma günekoloogi, olengi naistearstile sattunud põhimõtteliselt siis, kui rasedaks olen jäänud ja siis igakuiselt kontrolli all olnud, nagu kõik rasedad, eksole. Seega helistasin ma lihtsalt ITK’sse ja palusin tasulist aega güneka juurde. Muuseas, tervisekindlustuseta niisama arsti juurde minek maksab 50€, aga kohe tasulise juurde pannes maksab 30€ visiit, ei tea miks. Saingi paari päeva jooksul aja. Ma polnud enne ära otsustanud, et kas ma lähen sinna implantaati või spiraali paigaldama, mõtlesin arstilt endalt uurida, et mida ta soovitaks.

Läksin kenasti kohale ja arst ütles, et kui variandid ongi spiraal või implantaat, siis soovitaks ta 100% just spiraali, sest tema sõnul oli ta just mingil konverentsil käinud, kus kõik arstid olid rääkinud, et kõige rohkem puutuvad nad implantaatidega kokku siis, kui inimesed käivad neid eemaldamas. Et see pidavat sobima vaid 20% inimestest, enamikele see mingitel põhjustel ei istu. Spiraali oli aga pakkuda kolme erinevat varianti (vask, 3-aastane hormonaal ja 5-aastane hormonaal). Need pidid siis enamikele sobima.

Mis siis ikka, ütlesin, et tavai, suska see spiraal sisse ära ja saame ühele poole selle asjaga, aga no nii hästi ei läinud. Ta ütles, et nüüd ta enam ei jõua, et paneme uue aja peale mu reisi ja siis ma tulen 15 min varem ja ostan ise apteegist selle spiraali välja ja tulen sellega kabineti ukse taha. Ta enne reisi ei tahtnud panna, ütles, et osadel tuikab pärast lausa nädal aega ja kuna see kuu ei tohi ka tampooni kasutada, siis oleks reisil üsna ebamugav olnud.

Nii saigi, et tulin mina reisult tagasi, nagu tellitud, hakkasid päevad ka. Miskipärast olla päevade ajal kergem spiraali paigaldada, aga seda tehakse ilma päevadeta ka. Sõitsin siis taksoga ITK poole, kui mul äkki süda mega pahaks läks ja käed värisema hakkasid. Ma arvasin, et asi on selles, et ma seal liikuvas autos ninapidi telefonis olin, sest kui ma autost välja sain, hakkas korraks parem.

Selleks ajaks, kui ma apteeki jõudsin, oli juba eriti nadi olla. Ma ei saa üldse aru, kust see kehv enesetunne lambist tuli, sest kodus olin ma omletti ja smuutisid vaaritanud, koristanud, ringi heljunud ja polnud mul häda kedagi, igatahes loivasin ma laiba näoga kassasse, et endale spiraal osta ja võitlesin sooviga mitte oksendada.

“Teie dokument palun!”

-“Eeeee…” ütlesin mina taskuid läbi kombates. Ma ei viitsinud käekotti kaasa tassida, toppisin pangakaardi tasku ja asi ants. “Mul pole kaasas…”

Jumal tänatud, et apteeker halastas ja müüs mulle spiraali ka siis, kui ma talle oma isikukoodi ette vuristasin ja pikalt uuris ta ka mu pangakaarti, et vist vaadata, kas nimi klapib. Olgu jumal tänatud! 120 euri ja mulle ulatatigi nii suur spiraalikarp, et ma arvasin, et apteeker ajas midagi sassi ja müüs mulle kogemata hobuste versiooni spiraalist.

Tudisesin kuidagi kabinetti, koorisin püksid maha ja viskusin letti. Nad juba seal omavahel arutasid, et kas oleks vaja mulle nuuskpiiritust tuua, arvasid vist, et ma nii räigelt kardan, aga ma tegelikult ei kartnud omast arust üldse, lihtsalt mingi keha malfunction.

Üldse minu meelest seal “pukis” istuda on kõige imelikum olukord naise elus, vähemalt mul. Istud seal, jalad laiali ja vestled mingit small-talki. Näiteks küsis arst, et kuidas reisil läks, mida ilusat nägin, kuidas lapsed üleval pidasid ennast, ise samal ajal mulle mingeid metallist instrumente sisse susates.

Ühel hetkel ütles ta, et pihustab nüüd tuimestit, et see võib kipitada. Ei kipitanud ja minus tärkas lootus, et ehk olen ma nii tundetu, et ma ei tunne ka spiraali paigaldamist. Eksisin. See hetk, kui ta ütles, et ma nüüd võtan tangidega su emakakaelast kinni, oli nagu OU MAI GAAD. Insta tuli mingi päris tugev päevade valu.

“Keegi pole kunagi mu emakakaelast kinni hoidnud,” kurtsin ma arstitädile ja lugesin sekundeid, et ta selle jubeduse ükskord ära võtaks. Midagi veits sahmis seal, sai spiraali sisse ja siis võttis oma õudsad klambrid mu vaese emakakaela küljest ära. Selline kergendustunne. Aga valu jäi ikkagi kõhtu ja samal ajal kui ma pükse tagasi jalga udjasin, kattusin ma külma higiga ja arst soovitas mul endale näkku külma vett panna, et mul parem hakkaks.

Siis hakkas mul kabinetist kiire välja minna, sest ma mõtlesin, et nii, nüüd ma oksendan ennast kohe täis. Tormasin vetsu ja vedelesin seal, ei ropsinud. Tegin naistejuttudesse endast ühe pildikese pealkirjaga “mina ITK wcs surma ootamas”

Ühel hetkel hakkas juba imelik seal külitada, mõtlesin, et käin eluga apteegist läbi ja tellin takso, et kodus edasi surra. Ajasin kargu alla, koperdasin 20 meetrit trepini, kui tundsin, et ei, sinna ma ka jään. Õnneks oli trepikojas üks pink, kuhu ma alguses istusin ja siis lihtsalt pikali vajusin, nagu mauk.

Sinna ma olekski jäänud oma elupäevade lõpuni, aga kuna emake loodus ei halastanud, siis pidin ma kiiremas korras ennast kokku võtma ja korrus allpool asuvasse apteeki jõudma, sest noh… ma pidin ju sidemeid ostma. Muidu oleksin ma seal esikus juba verisena lamanud ja see oleks kohe ekstra dramaatiline olnud. Mitte, et mul nagunii poleks seal väga imelik lamada olnud, sest inimesed ju kõndisid mööda treppi, aga no verisena oleks natsa rohkem mark olnud.

Pikka pidu polnud, roomasin alla, ostsin sidemed, tormasin vetsu ja istusin natukene seal maas, sest ma ei saanud aru, kas ma tahan ropsida või ära minestada. Selgus, et ikkagi kumbagi ei tahtnud. Tellisin siis takso, palusin tal aknad avada ja sõitsin kodu poole. Ps! Tegemist on loomulikult Vogue kaanefotoga, sellist ilu pole mina enne näinud!

Jõudsin koju, avastasin, et unustasin pangakaardi taksosse, lebasin tunnikese, valutasin emakat, kuni taipasin ühe paratsetamooli võtta ja peale seda kadus nii valu, iiveldus kui ka pearinglus. Ei mina tea, mis mul häda oli, aga hea meel on, et ellu jäin!

Täna ei ole absull kuskilt valus, ei anna üldse midagi tunda, et kuskil spiraal oleks, nii et win! Ei mingeid tittesid viie aasta jooksul! Vähemalt mitte minu seest! Väikseid beebisid näen ma pildistamisega seonduvalt nii palju, et peaks mõneks aastaks piisama küll. Ja nagu öeldud, plaan on kolmas nagunii lapsendada, seega võib loota, et päris kaua (kui üldse kunagi) ei ole ma hõivatud rase olemisega. Huuh, nii äge on … mitte rase olla ja planeerida mingit oma elu ka vahelduseks. Näiteks vaatasin ma siin  talveks pileteid Chicagosse. Mina, kes ma reisida ei armasta. Aga mida ma teha saan, kui minu kõige kõige kõige parem ja nunnum sõbranna just seal elab, minu väike Petrake. No vähe ei tahaks talle külla minna. Muidugi ega ma ei tea, millal Lents sellest “tissimaaniast” üle saab, aga no üle aasta ehk vast ikka ei imeta ju?! Kes teab… Elame näeme.

Aga praegu naudin oma uhket spiraali. Elagu mitterasedus :D!*

*Kui irooniline oleks see, kui nüüd mina oleks see üks miljonist, kes spiraaliga lapse saab :D

hoiatus: räme päevajutt

Mu keha veab mind alt. Keda ei huvita igasugused jutud päevadest ja muust rämedast, siis pange ruttu aken kinni. Igatahes hakkasid mul üleeile kolmandat korda peale Lentsu sündi päevad. Esimesed kaks olid ühe kuu jooksul ja mingid eriti imelikud ja lühikesed, aga need mis üleeile hakkasid nägi välja, nagu mu siseorganite vahel oleks vähemalt massimõrv toimunud ja verd lahmas kahte lehte. Ma reaalselt arvasin, et kuskil oli mingi eraldi koht, kuhu keha iga kuu verd kõrvale pani selle aja eest, mil päevi ei olnud ja nüüd kallas selle ämbriga välja.

Ok, ma rohkem rämedaks minna ei oska :D

Igatahes on need ühed haardkoor päevad ja nõnda juhtuski eile, et istusime ema, ämma Kiku ja Kardoga aias, kui ma tõusin ja samal ajal 400 liitrit verd välja pahises, kuigi ma olin nagu JUST tampooni vahetanud. Kuna veits mark oli verisena nüüd püsti tõusta, siis teatasin Kardole, et mul on abi vaja, nii et samal ajal kui mina selg ees toa poole tagurdasin, pesi Karts aiavoolikuga tooli. Selline kirglik ja romantikat täis suhe meil ongi.

Ühesõnaga ma ei mäleta täpselt, mis sõnadega ma laua äärest lahkusin, aga kui mu ema juba koju läinud oli, siis selgus ämmaga rääkides tõsiasi, et KUIDAGI tekkis mu emal arvamus, et ma olin ennast täis sittunud :D Nagu… for riil arvas mu ema, et ma istusin rahumeeli aiatoolil, sittusin ennast täis, Kardo casually pesi tooli puhtaks, mina panin teised püksid jalga ja ei teinud teist nägugi :D Ja MIS SURVEGA mu ema arvab, et ma ennast täis situn, et lausa läbi pükste, mitte ainult püksi :D

Tänks, ema.

Ja kui ma juba emakast juttu teen, siis täna pandi mulle spiraal ja mu emakas nii valutab. HELP!

Lisaks ei ole mul aimugi, miks ma seda kõike teiega jagan.

temperamendist ja enda taltsutamisest

Kes eile juhtus fbis mu laivi vaatama, siis rääkisin seal enda hommikusest intsidendist. Nimelt käisime me söömas, Kardo oli parasjagu sees süüa võtmas, meie lastega ja vennaga õues. Kõrvallauas istusid neli inimest, kaks vanemat UK paarikest. Nad olid vist söömise lõpetanud, jõid seal oma jooke rahumeeli, me sättisime ennast sisse. Hakkasime sööma ja värki, kui neljast kolm suitsetama kukkusid. Lükkasin Lentsu nii eemale kui sain ja mõtlesin, et no kaua saavad inimesed ometi tobi teha. Oiiii kui venitasid, enamuse ajast isegi ei tõmmanud, vaid hoidsid seda koni lihtsalt käes ja lasid rahumeeli sellel tossata. Nojah, vaba maa. Eks ma oleks võinud ise kuskile eemale poole minna proovida, aga vabad lauad olid suht ainult seal “vallaliste ja lastetute paaride” sektsioonis ja sinna me oma bandega nagunii minna poleks saanud.

LÕPUKS sai viimasel mehel ka suits otsa. Ta kustutas ühe ja samal ajal süütas teise. Me oleme siin iga päev õues söönud ja alati on KUSKIL keegi suitsetanud, aga nüüd juhtus nii, et otse meie kõrval ja see tuul oli ka meie poole, seega tuli kõik meie lauda, mu lastele peale.

Tõusin ja palusin väga viisakalt, et ehk oleks võimalik natukene aega mitte suitsetada, et ma olen väikeste lastega.

“I’m smoking!” vaatas see paks tont mulle otsa ja naeratas loti värisedes mega ülbelt.

Ma seletasin, et ma näen ja tunnen, et ta suitsetab, aga mul on beebi ja väike laps lauas, et nad on ju ise ometi täiskasvanud inimesed, et ehk tuleks vastu. Selle peale rehmas ta mulle ülbelt, et tõmmake ise jeed, kui ei sobi. söeoihfsekrgfsejrgeukrg!!! Mulle ei tulnud too hetk pähegi talle öelda, et ta võiks ise minna sinna alasse paar meetrit edasi, kus pole lapsi, aga eiii, ma ei saa. Ma läksin niiiii närvi ja emotsioonid keesid peas NII ÜLE.

Ma olen ise aastaid suitsumees olnud ja ma ei kujuta elusees ette, et kui lapsevanem paluks, et kle ära suitseta mu beebile näkku, et ma ütleks siis, et kle suitsetan ikka küll :D See tundus nii absurdne ja see ajas mind nii vihale, et ma sisistasin talle, et ta on asshole, mida ta ju ka oli :D Selle peale ütles ta midagi “blabla fucking tramp, blbalbal fucking kids” või midagi ja mul läks närv nii mustaks, et ma võtsin oma spraidi ja valasin selle elegantselt talle põleva tobi peale. Samal hetkel sööstis ta päikse käes söestunud naine minu poole ja ma oleks vist seal muti käest molli ka saanud, kui see mees poleks ise olukorda “jahutanud” sellega, et viskas minu suunas rummkoola, millest pool sain mina näkku ja teise poole vaene Lents. Reaalselt ma olin NIII LÄHEDAL, et ma kolgin selle paksu vanamehe ja ta kamraadid tooliga vigasega (hehe, vaevalt, et ma oma elu esimeses kakluses nii haardkoor oleks olnud), aga no mitte mingi värdjas ei tule minu lapsele rummi silma viskama!!!!!

Minupoolne olukorralahendus oli kutsuda manager, kes naeratas, ütles, et me oleme kõik puhkusel ja võtame vabalt :))

Mina hakkasin nutma ja tulin tuppa :D Milline imeline probleemilahendaja.

See teema ajab mind tegelikult ikka veel närvi ja ma ketran seda peas sada korda. Mida ma oleks pidanud tegema? Ma oleks võinud lihtsalt ise minema minna. Siis poleks keegi midagi loopima hakanud. Aga ma ei saanud sellisest röökivast ebaõiglusest lihtsalt eemale astuda. Mulle tundus, et kui ma nn alla annan, siis ma olen mõttetu tont, kes ei seisa oma laste eest. Arvata on, et ma poleks ise ka pidanud jooki valama, nagu lollakas, aga no reaalselt viha oli nii suur. Samal ajal kui vaene Lents silmi hõõrus ja nuttis, siis mu esimene mõte oli ausalt, et ma lähen ja sülitan sellele vanamehele näkku. Aga noh, siis oleks ta naine vist mind vaeseomaks nüpeldanud :D

Ma oleks võinud heita mingi salvava kommentaari, et ” TE OLETE PAKSUD JA LOLLID JA KOLEDAD JA RAUDSELT SITAD EMAD!!!” aga siis oleksin ma olnud päris elu Perekooli kommentaator. Ma oleksin võinud lihtsalt vaikides ära minna ja nurgas üksi tihkuda. Ma oleksin võinud nende toa üles otsida ja nende aknad sitaga kokku määrida… Aga Kardo ütles, et nad oleksid siis vast lihtsalt koristaja kutsunud, kes vaeseke nagunii milleski süüdi pole :D

Lugesin siin Mirjami blogist posti (LINK), kus ta rääkis oma poeskäigust mehega ja ma mõtlesin, et jeerum, ma oleks RAUDSELT nagu tema mees käitunud. Kuidas mõned inimesed suudavad oma cool’i hoida? Alati adekvaatseks jääda, nagu mulle tundub, et Mirjam tegi. Kui mina oleksin oma mehega sellises olukorras olnud, siis oleks 100% Kardo see, kes ütleb, et rahu, tsilli, lähme lihtsalt ära ja mina põlen suure leegiga ja purskan tuld. Nagu Mirjam ütleb oma postis: “Aga kuidas ta on alati nii empaatiline ja kõiki abistav ja hoolitsev… ja ei näe sellises olukorras, et inimene ei ole lihtsalt douche, vaid on oma elu ja emotsioonidega hädas? Poisid on lollid, ausõna…”. 

Mina mõtlesin eile terve pika päeva, et okei, selles tema postituse müüja asjas ma suudan veel mõista, et paha päev jne. Aga selles vanamehe värgis, no EI suuda leida põhjust selline mölakas olla. No ei leia. Mõtlesin, mis ma mõtlesin.

Peale seda oleme ainult sees söönud, et vältida selle seltskonna nägemist. Ma ei ole kindel, kas ma läheksin ja sülitaksin näkku või jookseks nuttes minema :D

Mida teie teinud oleksite?

reisi kosmeetikakott

Kuna homme tuleme juba koju tagasi, siis täna vaatasin oma asjad üle, et mis kohe otsa saab, mille uuesti koju kaasa pakin ja mõtlesin vahelduseks blogida ka, justnimelt enda reisi “kosmeetikakoti” sisust. Ma täna hommikul ütlesin Kardole, et mõtle, juba homme saab koju ja saan normaalselt blogima hakata ja beebisid pildistada ja… Elu elada. Kaua võib üks inimene puhata?!

Nagu näha, siis meigimaailmast ma palju kaasa ei tassinud. Üks punane huulepulk ka vedeleb kuskil koti põhjas, ei suutnud teda pildi tegemise ajaks üles leida. Ma lihtsalt iga kord alati tassin reisile megalt meiki, nagu ma hullult viitsiks ennast igapäevaselt üles lüüa, rääkimata PUHKUSEL olemisest, kus nagunii palav ja higine olla. Midagi ikka viisakusest võtsin kaasa.

Ühe suvalise jumeka, mis on praeguseks hetkeks nii heledaks jäänud, et ma näe seda peale pannes välja, nagu ma oleks just kaameks ehmatatud. Kotis juhtus olema ka see Dermosili ripsmekas, mis on tõesõna väga hää ja üsna veekindel, siis artdeco kulmupuuder, kuid ühtegi pintslit selle peale kandmiseks kaasa ei võtnud, seega on ka tema üsna kurvalt kotis passinud. Kaasa võtsin ka Blinci megapeenikese laineri (mida ma lausa ühe korra isegi kasutasin siin olles!) ja lauvärvi primeri (LINK), kuigi mul ühtegi lauvärvi kaasas pole, siis see jätab silma selliseks… värskemaks.

[image error]

Linea Mamma Baby (LINK) tõi mulle kolm tundi enne lennujaama lahkumist lausa koju kätte päikesekaitsetooted. See spf50 kreem ja aftersun on tõesti megahead. Tänaseks on päiksekreem juba otsas, seega seda kaasa koju ei võta. Oma olemuselt on ta mega kleepuv, mis on hea, sest lapsed tahavad ju koguaeg vees käia ja nii tuleb kreem ju kohe maha. See igatahes ei tule ja riideid ka ära ei määri, seega julgen soovitada. Ja no lisaks näeb see ju nii armas välja. Lapsed mul põlenud pole, erinevalt minust…

Üks Linea MammaBaby toode oli mul juba enne olemas, see südamega väike pudel laste duššigeeli. Sellega oleme me siin pesnud iseennast, lapsi ja mina ka riideid :D Punane jama pudelil on loomulikult Mari poolne kaunistus, mis ta sinna küünelakiga maalis kunagi Eestis.

Ah kurat, mul oli veel lähemalt pilte tehtud, aga kuna ma sedagi postitust 12 aastat üles laadinud olen, siis ma loobun teiste piltide lisamisest. Eks seal ole tavalist kraami veel – palju Babe testereid, et ennast kreemitada ja nende ülihea õliduššigeel. Ohatisekreem, mis täna lõpuks marjaks ära kulus. Deodorant, hambapastad endale ja lapsele. Suvalised šampoon ja palsam – kõge väiksemad, mis ma leidsin.

Ütleme nii, et ma oleks võinud ainult võtta mingi ripsmeka, peitepulgakese, ohatisekreemi ja päiksekaitseasjad. Muu oleks saanud lebolt siin osta. Ma Küproselt mäletasin, et kuna oli vaid üks väike poeke, siis olid seal hinnad laes, sest noh, kõik enivei pidid sealt ostma, kui midagi vaja oli. Siin on tavalised šampoonid/palsamid u 3 eurtsi nagu Eestis, seega oleks võind lebolt siit pudeli osta ja poleks pidanud üldse tassima.

Samas mul neid testereid koju koguneb ja igasuguseid minipudeleid, siis on normaalne neid vahepeal ära ka kasutada. Vot tak! Palju teie nädalasele reisile igast meiki ja kreeme kaasa veate?

pildipostitus Korfult

Keda võõraste inimeste reisipildid ei huvita (mina), või võõraste inimeste laste pildid ei huvita (ka mina), siis ei ole mõtet seda posti edasi lugeda. Ma aga kasutasin juhust, et üks laps bassu ääres ja teine magas, seega tõmbasin mõned pildid kiirelt arvutisse, et näidata, et me ka ikka elus. Proovin mõne pildi juurde midagi ikka rääkida ka, et kõige igavam post maailmas poleks :D

Mari on konkreetselt nagu väike Hitleri järeltulija. ANNA SEE! TOO SEE! ANNA MANI (Mari tema keeles) JUUA! ANNA MANI SULLA-SULLA! ANNA MANI SIUUUUU! Juuresoleval fotol nõuab Mari, et ma kiigule nii suure hoo teeks, et see üle võlli käiks :D

Lende on terve reisi nii vahva kaaslane olnud! Nutab vaid moepärast, teeb pikki lõunaunesid, magab öö läbi rahulikult (ja läheb mitu tundi varem magama, kui kodus), pugib tublisti kõike ja on üldse nii tubli beebi!

Kellel vähegi võimalik, võtke alati oma reisile kaasa üks väikevend. Ta on lihtsalt nii tubli, et ma ei jõua ära kiita. Tegeleb pisikestega, teeb neile nalja, tsillib nendega ja aitab meid täiega! Üldse pole mingi vinguv pubekas, vaid abivalmis ja sõbralik kutt. Olen täiega uhke, et mul selline väikevend on!

Mari lemmikud kohad on loomulikult bassein ja mänguväljak. Nii tore, kuidas ta ringi silkab ja uusi sõpru leiab. Üleeile oli jumala naljakas, kaks tüdrukut ja üks poiss hakkasid temaga tagaajamist mängima, kui ühel hetkel väike kutt Mari poole pöördus ja inglise keeles küsis, et kas Mari ikka aru saab, et tema peab neid taga ajama, mitte vastu pidi. Mari vaatas teda ja vastas “ei taha!” ise pead raputades. Kutt ainult ohkas ja hakkas Mari siis ise taga ajama :D

Lastega reisida ei ole üldse nii keeruline, kui ma arvasin. Okei, meil on rohkem abikäsi kui lapsi ka, aga no tõepoolest on nad mõlemad terve reisi vältel nii hästi käitunud. Lende loomulikult on päris väike titt ja tema puhul mingeid jonnimisi ma ei kartnudki, aga isegi Mari hakkab vaikselt leppima, et elu ei käi iga päev sekundipealt tema takti järgi ja on nõus vaikselt inisedes ka teiste järele ootama :D

Mul praegu pilti pole, aga kes te tulete soojale maale lastega, ei ole mõtet kulutada raha tavalistele trikoodele. Ainult pikkade varrukate ja jalaosadega ujumiskostüümid on parimad, sest nii ei põle pisikesed õlad kindlasti ära. Me ostsime Marile ka siit ühe roosa. Ühes poes maksis 50, teises 30€. Ma ei tea, palju Eestis on, ka 50 ringis vast?

Mari lõbustas ennast sellega, et “lükkas” Rikit 1000x basseini, ise jäätist mugides. See laps koosneb 90% jäätisest ja 10% õunast, kohe kindlasti.

Maril hakkas bassu ääre trikooga külm ja kraapis ennast paljaks. Kuna see väga sünnis ei tundunud, tõmbasin talle enda t-särgi selga :D

Kuna mina olen kogu aeg kaamera taga, siis minust tehakse päevas heal juhul üks pilt, millel ma alati mega tont olen :D Aga oh well, lapsed on vähemalt ilusad!

Kardo tunneb elust täiest rinnal mõnu. Nii tore on esimest korda elus terve perega koos reisil käia. Ma olen küll öelnud, et mulle väga reisida ei meeldi, aga lastega on see hoopis teine tera. Nad tunnevad asjadest nii palju rõõmu, et kohe äge on ennast hommikul voodist välja ajada ja uutele seiklustele vastu minna. Kardo on muidugi veel eriti äge issi, kes tassib kukil ja teeb kõdi-kõdi preili nõudmiste peale ja viitsib kasvõi sada korda päevas siuu tegemas käia.

Lentsu hakkas eile esimest korda ennast põlvede peale neljakäpukile lükkama. Paraku kõige nadimas kohas, sest see maapind bassu kõrval on jumala krobeline :D