Mariann Kaasik's Blog, page 195

sister from another mister

Mulle tuli usast sõbranna külla. Aaah, okei, see lause on nii vale…Petra tuli tegelikult meile külla, mitte ainult mulle. Ja sõbranna on tema kohta nii vähe öeldud, et paha hakkab. Ühesõnaga, kunagi ammu keskkoolis sattusin ma koos teatriklassis käima imelise väikse emolaadse tootega nimega Petra. Ma nüüd sukeldusin oma arvutisügavustesse, aga ei leidnud kooliajast ühtegi pilti, küll aga leidsin ma ühe pildi, mis on umbes 6 aastat vana ja kus me Petraga vähemalt kõrvuti oleme :D

Tegemist oli ühe imelise soolalaivapeoga, ma miskipärast arvan, et me ei olnud kuigi konditsioonis. Aga noh, noored inimesed, asi meil siis täis olla :D

Ühesõnaga… juhtus nii, et kaks aastat tagasi leidis Petra endale abikaasa hoopis usast ja noh, nii läkski, et ta kolis sinna. KAKS AASTAT TAGASI! Saate aru või?! Petra on olnud Grey minu Yangile, sidra mu sifkapakile ja perse mu särgile. Me oleme sõbrannad olnud juba üle kümne aasta, aga sõber on kuidagi vale öelda, sest ta oleks nagu mu õde, keda mul ei ole (kuigi tal on päriselt ka õde olemas:D).

Kas teil on mõni selline sõbranna, kellega te olete öö läbi üleval istunud ja kassinud, nagu tiinekatele kombeks? Kas te olete kunagi pannud muusika nii põhja ja tantsinud nii kaua, et teile politsei kutsutakse? Kas te olete rääkinud teineteisele absoluutselt kõike ja olnud teineteisele toeks absoluutselt iga kell? No vot Petra on  mulle selline inimene.

Ma ei saa öelda, et ta on maailma parim ja lahkeim ja mida kõike veel, sest ilmselgelt laias laastus… kes meist oleks? :D Aga ta on MULLE nii äge ja suure südamega ja humoorikas ja no nii minu inimene, et kui ta Eestisse tuli, oli mul tunne, et mul on jõulud ja sünnipäev korraga! Ma korraldasin talle väikse üllatuspeo ja kui me ootasime, et ta uksest sisse astuks, siis mul oli tunne, et ma saan rabanduse ja suren ära, sest ma olin teda niiiiiii räigelt igatsenud! No ikka niii niii niii kõvasti.

Lausa imelik on mõelda, millised suvalisi inimesi on aastate jooksul elust läbi käinud, mõnda isegi sõbrannaks kutsutud ja lõpuks selgunud, et tegelikult on tegu mingi inimesega, kellega mingit tegemist teha ei taha. Ja siis samal ajal on need inimesed, need SINU inimesed, kes võivad elada teisel pool maakera ja ikka olla kõige armsam, kalllim ja ägedam sõber ever.

No ja kuna ta vaid 10(!!!) päeva Eestis on, siis ma ei suuda olla päevagi teda nägemata. Seega oli teisipäeval see üllatuspidu, eile panin tited tuttu ja läksin korraks Petra ja ta õega linna ja täna lähme õhtul Emotion Factorysse, mis peaks vist olema suht hirmus ja… ma juba eos kardan :D

Ühesõnaga, väike ood mu armsale Petrale, ei miskit muud. Lihtsalt ma olen nii õnnelik, et ta üldse olemas on ja külla tuli ja… ma kavatsen järgnevad 10 päeva lihtsalt võimalikult lahedaks teha. Nii hea on lihtsalt elada ja olla.. mina :D! So, so so so so so HAPPYYY!

Rääkige mulle ka enda parimatest sõbrannadest!

aitäh, aitäh, aitäh!

No ja nagu nalja saigi jälle tehtud, loomulikult ainult tänu teile! Jep, ma räägin Reinost ja temale vajalikust invaliftist. Uskumatu, et projekt, mida on NELI AASTAT aetud, võib ära korraldada kuu ajaga. Saate ju ise ka aru, kui naeruväärne see on, eks? Ma tahan ausalt tänada siiralt ja südamest kõiki teid, kes ei pidanud paljuks Reinot ja tema ema aidata, ka nemad ise on teile pisarateni tänulikud.

Ma ütlen päris ausalt, et selle projekti ajamine on mulle pannud endale pähe mõte minna poliitkasse. Kuidas saab olla, et me elame nii, et kui ISE ei tee, siis ei tehtagi. Et kui kedagi ei tea ega tunne, siis ei kuula su palvet keegi? Jah, mina saan tänu blogile inimesi aidata, aga tegelikult on kõik need aitamised ju TEIE rahadest, inimeste enda headusest. Aga miks? Kurat, ma hea meelega kasutaks selleks riigi/linna/linnaosa rahasid, et ajada neid asju, mis mulle südamelähedased on, mitte ei taha siin teile muudkui hädaldada, et vaadake, tema vajab abi ja tema vajab abi ja… Võeh, eks ma selle üle veel mõtlen, sest nagu te teate, olen ma universumi poliitikakaugem inimene. Ometi näitas Reino juhtum mulle, et tasub vaid kedagigi teada, kui juba uksed avanevad.

Vaadake, ma rääkisin, et küsisin ka firmadelt Reino jaoks toetusi (IF, Yummikommid ja Fotoraat lõid ka kampa!) ja nõnda, sama laksuga, kirjutasin ma ka erakondadesse, et ehk kellelgi on huvi raha köhida. Seda huvi ei olnud, aga küll kirjutas mulle Kristen Michal, kes lubas natukene vestelda Keila linnapea Enno Felsiga. Peale seda kõnet kutsutigi Reino ema linnavalitsusse, kus pandi kokku viimased otsad ja anti põhimõtteliselt roheline tuli ehituse sebima hakkamisele, kui raha kokku saab.

Täna hommikuks oli Reino kontol selline seis:

Võtsin uuesti ühendust Ennoga (hehe, nagu me vanad bestikad, et ah, vana hea Enno), rääkisin talle, et raha on nüüd peaaegu koos ja kas on nüüd kindlalt võimalik öelda, et lift 100% tuleb? Keila linnapea kinnitas, et nii kiiresti kui võimalik hakkatakse lifti ehitama ja puuduolevad 800€ paneb Keila linn ise juurde.

Mul tuleb ausalt seda kirjutades klomp kurku, aga … TEHTUD! OLEMAS! WE FUCKING DID IT! Ma loodan, et kõik, kes aitasid, jagasid ja häid soove mõtlesid, saavad aru, et see on äge asi, mida me üheskoos teinud oleme. Me oleme aidanud kahe inimese elukvaliteeti oluliselt parandada. Üks laps ja üks ema –  nende elu muutub sellest väikesest panusest meie kõigi poolt igaveseks ja ainult paremuse suunas.

Mida oli veel eriti armas näha, et kui mõni kuu tagasi aitasime me koos perekond Veidemanne, siis nüüd Reinole raha korjates panustas sama perekond edasi, et teisi aidata. SEE ON LIHTSALT NII ÄGE!

Minul igatahes on selline tunne, nagu ma oleks ise lotoga võitnud. Lihtsalt niiiiii äge, kui midagi saab tehtud. Mul on väga tihti juhtunud, et ma alustan midagi suure hurraaga ja see vajub kuidagi ära, seega ma olen lihtsalt NIII ÕNNELIK, et ma alustasin ja lõpetasin ja varsti saab see lausa päris valmis, sain isegi tulevasest liftist pilti:

Reino ema lubas mind lifti valmis saamisel külla ka kutsuda, siis saangi uue liftiga sõita ja neist ägedaid perepilte teha!

Muuseas, kuigi liftiraha on nüüd koos, siis ega raha kulub alati marjaks ära ja seetõttu aitab ka MyChef Reinot ja tema ema. Tellides MyChefist süüa ja kasutades koodi “Mallukas”, saate teie 2€ allahindlust ja MyChef omalt poolt paneb iga selle koodiga tehtud tellimusest 2€ Reinole kõrvale. Seega, kui mõnikord on laiskus kontides, kokata ei viitsi, siis tellige selle koodiga süüa ja saate head teha ja kõhu ka täis!!!

Aitäh kõikidele. Ausalt! Kui karma on olemas, siis juhtuvad teiega edaspidi ainult head asjad ja imelised seiklused. I promise! LAAV JUUUUU ja uute edukate projektideni!

tulge Kuressaare Merepäevadele!

Ma ei tea, kui palju minu lugejad sellised planeerijad on, et oh, see suvi teeme seda teist ja kolmandat, mina üldiselt suuri plaane ei tee ja lähtun enam-vähem sellest, et kuhu kutsutakse ja kuhu minna viitsin. Kui mind aga Kuressaarde Merepäevadele kutsuti, siis oli kindel laks, et sinna lähme me kohe kindlasti. Ma nimelt armastan Saaremaad, spaatamist ja kokkamist, ning kõiki neid asju ma seal tegema hakkangi.

Ma ei ole enne tegelikult kuskil Merepäevadel käinud, ma saan aru, et neid on ka Tallinnas ja mujalgi, aga no kui on võimalik suve jooksul Saaremaale asja teha, siis soovitan seda kohe kõigil teha. Nimelt on seal Merepäevadel palju lahedaid kontserte, tänavatoitu, laadamelu, laevu ja lasteala kah. Lisaks toimuvad seal igasugused programmid, selle raames ka väike kokkamistund minuga (SIIT leiad rohkem inffi). Enda tunnis valmistan koos külalistega sinimerekarpe eelroaks ja pearoaks lõhe-kartulivormi. Mõlemad sellised jube kerged valmistada ja lisaks väga-väga maitsvad. Räägin üldiselt toidust, kokkamisest, kokkamiseks aja leidmiseks, kui on lapsed ja muid selleteemalisi mõtteid. 12 august kell 14.00 leiab see aset, on kõigile tasuta kah, nii et tulge ikka ja kaege oma silmaga üle!

Ma mõtlesin, et merepäevadel tuleks ju süüa mereande ja ma ausalt vannun, et ma olen selles päris hää! Näiteks ükspäev keerasin siin ühe krevetipasta kokku – jeerum, kuidas ma armastan mereande. Nii head, nii lihtsad valmistada ja olgem ausad, nad on üsna figuurisõbralikud ka (kui sa neid just mingi rasvas ei fritüüri :D).

Vana hea petersell- mõni vihkab, mina ARMASTAN!

Ok nüüd ma kõlan, nagu Merepäevad oleks all about me, mis on jah veits… overkill, sest tegelikult toimub hästi palju ägedaid asju, võite ise sealt kodukalt uurida, meie kavatseme igatahes iga päev ringi trippida ja melust osa saada. Karts tuleb kaasa ja lapsed tulevad kaasa ja ma kujutan ette, et see saab selline mõnus saarepuhkus olema.

Ahjaa, me tripime sinna lennukiga, mitte praamiga! Ööbida kavatseme Go Spas, sest seal pole veel käinud, kuulnud olen ainult kiidusõnu! Loodame, et ongi siis nii äge kui lubatakse!

Ühesõnaga, kuigi mind saab näiteks puhta muidu vahtima tulla (ja ampsukese süüa kah!) siis muidu piletid on üsna krõbedad (kui just eelmüügist ei osta, mida ma praegu küll teha soovitan, kellel plaan tulla! Kohapeal on palju kallim). Minul oleks oma lugejatele ära kinkida kahepäevaseid passe (reede-laupäev), mille hind on 40€. Kokku on mul neid 3×2, ehk siis kolm õnnelikku saavad kaaslasega tulla. Et seda passi endale võita, siis ega muud polegi vaja teha, kui jäta kommentaar, et mis tuuled sind siis saarde toovad ja kas oled enne merepäevadest osa võtnud. Juba esmaspäeval loosin välja passid!

haiged lapsed

Just kurtsin siin, et kõik on kogu aeg haiged. Nüüd jälle Mari. Aga tema haigus on selline, et õhtul tekib kõrge palavik, laps on loid ja lödi, hommikuks tuuseldab ringi nagu vana mees ja haigusest ei ole jälgegi. Mina ei saa aru, mis imelik “õhtuhaigus” see on, aga kui ma praegu vaatan, kuidas Mari siin ringi siiberdab ja tahab, et ma teda meigiks (khm) ja seletab, et tahaks minna “Lottemaaale” ja “pudimaale” (vudila) ja “sulla-sulla”, siis ma küll ei ütleks, et see haige laps on.

Lasteaeda Kardo teda hommikul ei viinud, sest tema sõnul oli laps veel hommikul soe. Ma ei tea, kui jääkülma last ta sooviks hommikuti voodist leida, aga ühesõnaga Mari jäi koitsa. Minule ei tundu Mari aga üldse haige ja mul on päris kahju, et vaene laps muudkui tahab minna kuskile, aga kuidas sa lähed,  kui isa ei luba uksest väljagi minna, sest “SA OLED HAIGE JA PEAD RAHULIKULT LAMAMA!”. Olgem ausad, ta enivei ei lama kuskil rahulikult.

Võib-olla on lihtsalt Kardo parem lapsevanem, sest tema väidab, et kui on palavik ikka olnud, siis on laps haige ja jutu lõpp. Ma veel mõtlesin, et viin ta siis vähemalt kuskile mängima, aga Kardo ütles, et sellisel juhul olen ma üks nendest troppidest, kes oma haiget last teisi nakatama veab.

ISEGI kui ta ei tundu haige. Kui ma paremini ei teaks, siis ma arvaks, et ta valetab haigust :D

Ah, eks Kardol ole vist õigus ka, aga mulle ei meeldi, kui ma pean alla vanduma ja tunnistama, et Kardol õigus on. Ma just panin sellekohase pildi ka eile Instasse :D

Ega see vanemdamine kerge pole… ok, tegelikult vist on ka. Ma nüüd viin väikse vääniku magama ja proovin Mariga sellist mängu mängida, et joonistan talle paberile näo ja siis meigime seda. Kui ta sellega nõus ei ole, siis peab Kardo enda targutava molu meile ohverdama :D See meikimisvärk on üldse naljakas, sest ma tõesti ju ei ole mingi hull meigiguru, et nüüd pidevalt mukiks ennast, aga Marile on viimasel ajal hakanud TÄIEGA meeldima see värk.

elu kummitustega (ja kummitusteeitajaga)

Reaalselt ma ei hakka isegi eitama, et ma usun kummitusi. Selles suhtes, et ma üldiselt usun ka üldse kõike, mida mulle räägitakse, seega oleks imelik, kui ma nüüd kummituste suhtes erandi teeks. Haha, see “usun kummitusi” kõlab nagu kummitused mulle mingit udujuttu ajaks ja näkku valetaks ja mina neid täie rauaga usuks.

Aga no üldiselt olen ma juba jupp aega veendunud, et siin majas natukene kummitab. Mind see oluliselt ei häiri, sest ma ei tunne tavaliselt, et ma jubedalt kardaksin. ÜLDISELT. Aga mõnikord on ikka päris rõve, näiteks eile. Kardo jäi Mari magama pannes tema tuppa magama, mina passisin veel üleval ja läksin seejärel meie voodisse magama. Ma tean, et ma PEAKS Kardo ka üles ajama, sest kitsas narivoodis pole just kuigi mugav magada, aga Lotte nägi, et Kartsi pole ja kohe tuli mulle täiega kaissu. Nõnda ma siis voodis lebasin koos Lotte ja Lentsuga, ise scrollisin 9gagis.

Ma lausa hakkasin fbi lehele sissekannet tegema, et hea naisena ma lihtsalt ignon seda, et Karts seal väikses voodis piinleb ja kaisutan siin Lottega, aga enne kui ma selle valmis kirjutatud sain, kuulsin, kuidas Kardo ennast kõrvaltoas püsti ajab ja toas kõnnib. Lotte ehmatas täiega ja hüppas kohe maha, sest ta teab väga hästi, et Kardo, va Hitler, teda voodisse ei luba. Sammud-sammud-vaikus. Päris pikk vaikus. Siis jälle paar sammu, jälle vaikus. Ma mõtlesin, et Kardo on hulluks läinud ja siiberdab seal edasi-tagasi. Tõusin püsti, astusin Mari tuppa ja Kardo ja Mari magavad mega õndsat und.

Kohemaid peksin ma Kardo üles ja sundisin meie tuppa tulema, et ma selle uitava kummitusega üksi olema ei peaks. Öeldakse küll, et koerad nn näevad kummitusi, aga kui nad neid näevad, siis seda enam ju ta ei kardaks. Lottele meeldivad peaaegu kõik inimesed (miinus paar vanameest), seega isegi kui ta näeks kummitust, siis ta lihtsalt mõtleks arvatavasti, et nojah, on mingi uus külaline siin, las ta olla. Ühesõnaga on Lotte jumala kasutu kummitustemärkamise teemadel.

Kui Kardo juba voodis oli, siis vahepeal kääksus uks. Siis läks aken pauguga kinni. Ma olin juba ataki äärel, aga õnneks jäin enne rabandust magama, sest no ma olin juba nii viimse vinna peal ja kuulatasin iga kääksu ja kiiksu. Kardo muudkui rehmas käega, ütles, et ma magama jääks ja iga hääle kohta ütles, et see on tuul.

Krt, ema on sul tuul!!!!

Lõpetuseks mega naljakas video, kus väike tüduk peeru laseb videos ja siis väidab, et see on kummitus :D

meie viitsime aidata

Teate kui tihti on nii, et ma lihtsalt EI VIITSI. Kui hädavajalik ei ole, siis ei teegi, miks peaks, kui ei viitsi. Aga kui on ikka vaja, siis võtan ennast kokku, teen ära ja pärast avastan, et polnud üldse häda midagi ja oleks võind ammu juba asjaga ühele poole saada. Täiskasvanud elu rõõmud, kui ei viitsi, siis tegelikult ju ei pea. Kes meid ikka käskida saab.

Sellegipoolest tulen täna mina ja nagu natsakene käsin, et VÕTKE KOKKU JA VIITSIGE! Ei, olge mureta naised, ma ei räägi siin sellest, et #meieviitsimetrenniteha ja #mikssaennastkokkueivõta #ilovelegday ja muu selline hirmus jutt. Ma räägin hoopis sellest, et ma korjan ikka veel Reinole raha, et nad saaks endale kotermajja lifti ehitada.

Kes eelmist postitust ei lugenud (saab lugeda siit), siis Reino on noormees, kes sai alles eelmise kuu lõpus 15-aastaseks. Ta sündis 26. rasedusnädalal ja kaalus ainult 750 grammi, olles ise vaid pisikesed 35 sentimeetrit pikk. Peale sündi viidi poiss kohe teise haiglasse, mistõttu sai ema Elke alles mõnda aega hiljem teada, et poisikest oli korduvalt elustatud ja peas suur verevalum, mis tekkis lootevee vähesusest. Selle kõige tulemusel kahjustus Reinol kesknärvisüsteem. Ta ei suuda süüa, juua ega liikuda. Käed liiguvad omatahtsi.

Elke on terve poja elu teinud kõik, mis tema võimuses, et lapsel oleks hea. Olenemata prognoosidest on Reino suutnud ära õppida isegi paar sõna ja on väga tubli ning rõõmsameelne poiss, kes emale ainult rõõmu toob. Kui Reino oli väike, ei olnud emal probleemi teda sülle võtta ja õue viia, aga aeg ja poisi kasvamine on teinud oma töö ja nüüd vajab ema selg hoopis operatsiooni ja tassida enam ei jõua.

Keila linn lubas Elket ja Reinot aidata lifti ehitada, kuid see pole üldse olnud lihtne taotlus. Kõige šokeerivam oli ema jaoks aga hoopis see, kui linnavalitsuse töötaja temalt küsis, aga milleks üldse lift, kui lapse nagunii ühel päeval ära annad. “Ma tahan teda enda kõrvale, mul ei ole plaaniski teda maha jätta. Ja siis öeldakse sellist asja,” ütleb Elke ja puhkeb nutma.”Elke ei annaks oma last mitte kunagi ära. Ta valas siis juba pisaraid, kui pidi Reino kooli saatma,” teab sõbranna Õhtulehele rääkida.

Reino käib nädala sees Sauel erivajadustega laste koolis, nädalavahetusteti on ta emaga kodus.

Kui Mina Reino lugu kuulsin, olid inimesed annetanud Reinole 700 eurot. Tänaseks päevaks on see summa just TEIE abiga 6180€! Lisaks kirjutasin ma IF kindlustusele, täitsa suvalt, ei tea sealt kedagi, aga küsisin, et kas nad ka aidata saaksid ja tahaksid. Kujutage ette, vähe sellest, et IF ütles, et loomulikult nad aitavad oma firma poolt (300€ga!), siis panustas turundusinimene Tambet ka omast taskust Reino abiks üht-teist. Kui lahke! Ja panuse tegi ka Yummikommid, palusin nimelt neil reklaamartikli raha minu asemel hoopis Reinole saata. Ka Fotoraadi tiim tuleb kampa ja lasevad ühe oma fotoshoodi tasu otse Reinole üle kanda :) Kui nunnu!

Ühesõnaga, paljud teist on aidanud ja ma ei saaks teid rohkem tänada, aga nii kaua kuni terve summa koos ei ole, pole meil veel midagi juubeldada. Ja ma tean, miks see summa veel koos pole. Asi pole selles, et te oleksite kadedad või te ei hooliks, ma usun, et te lihtsalt EI VIITSI näiteks paari euro pärast sinna netipanka ronida ja ülekannet teha. Mul endal on küll mõnikord niiimoodi olnud. Seega ma nüüd passisin kuupäevale peale ja mõtlesin, et nüüd on palgapäevad ära olnud, arved tahavad maksmist nagunii… Ehk siis viitsite teha selle lisaklikikese ja saadate Reinole eurokese teele, kui te juba nagunii netipanka sattunud olete? Pliis? Et isegi kui ei viitsi, no palun, minu nimel korraks ikka viitsige :(

Nii äge on lugeda, kuidas eestlased üheskoos saavad asju tehtud, näiteks see väike beebipoiss, kellele raha korjati, et ta Inglismaal abi saaks, tema raha korjati kokku 24 tunniga! Eks beebid on muidugi inimestele sellised abitud ja rohkem kaastunnet tekitavad nagunii, aga tegelikult on iga laps oma emale kõige armsam ja Reino on oma emale ka! Ja ta ema nii tahab oma pojale paremat elutingimust, aga raske on üksinda. Aitame siis teda ka, eks. Ma tean, et kõiki ei saagi alati aidata ja raha ei kasva kellelgi puu otsas, aga no eurokene meist kedagi vast vaesemaks ei tee, ega ju?

Reino Mänd
EE242200221064076752
Selgitus: Invalift



Kui tõesti pole sendikestki, millega aidata, siis palun jagage seda postitust Facebookis sõpradega. Ehk on teie sõbralistis toredaid inimesi, kelle jaoks pole palju aidata ühte poissi ja ta ema. Ma tõesti tahaks, et me saaksime sellele projektile kriipsu alla tõmmata ja teineteist õlale patsutada, et krt, tehtud saime! Me oleme juba nii palju kokku saanud, väike jupikene veel! Olge musid pliis! Tegelikult pöördusin ma oma palvega ka poliitikute poole ja Kristen Michael lubas pöörduda otse Keila linna poole. Reino emal ongi täna palutud linnaosavalitsusse minna, seega pöidlad pihku, et neil on talle ka häid uudiseid!

Meil endal on üks must hoiusiga, kuhu me aeg-ajalt münte viskame. Kuna meil selle seaga otsest plaani pole olnud, siis mõtlesingi, et notsu sisu võib vabalt ka Reinole minna, mis ta mul ikka siin riiulis tolmu kogub. Pole mõtet lasta rahal passida, kui kuskil oleks sellest rohkem abi. Ma muidugi ei tea, palju seal raha on, aga eks ma peksan selle põrssa puruks ja vaatan järele.

Otse notsust!

Kui me nüüd meie seast võetud summa ka sinna hulka arvestame, siis on meil puudu 3536 eurot. Kui nii palju juba kokku saadud on, siis see peaks ju köömes olema, eks :)!

Nii et veelkord. Ära mõtle, et pärast teen. Ära mõtle, et sinu eur ei loe. Ära mõtle, kohe kanna! Ma ise mõtlen alati niimoodi, et kui MINUL oleks vaja, siis oleks ju hea teada, et teised mind aitavad. Ja kui teil on vaja, siis ka teised aitavad. Praegu on Reinol vaja…Aitame siis koos :) Viimane lõpuspurt!

penskari heietused

Ma juba jupp aega tagasi tahtsin kirjutada, et mul on Lents viimasel ajal selline kaisukas olnud, et hoia ja keela. Kogu aeg tahab ainult süles olla ja nõnda ma siin enamuse ajast nii ringi käin, et Lende on kandelinas. Muidugi kohemaid kui keegi teine teda sülle võtab või hoiab, siis pole nagu häda midagi ja pole juttugi sellest klammerdumisest. Variant on muidugi see, et ta lihtsalt ei taha teiste külge klammerduda :D

Tegelikult ma nii kaua olen seda kirjutada tahtnud, et olukord on juba paremaks läinud. Ja üldse olen ma aru saanud, et minu maailma “ma ei saanud üldse magada” ja “issand, laps tahab AINA süles olla” ei ole vist samad, mis päris maailma mured lastega, kes päriselt ei maga ja üldse süles ei ole. Aga eks see nii ole, et oma perse on ikka kõige armsam ja nõnda olen ma harjunud lastega, kellega pole üldiselt mingisuguseid igapäevaseid probleeme. Seega on minu jaoks päris suur vahe, et kas laps ärkab öösel ühe korra asemel neli ja kas ta siis ärgates korra tihub või mitte. On see issand mulle armuline olnud, seega ei tohiks vist üldse viriseda ja… vot ei virise siis kah!

Mille üle ma kavatsen vinguda on see, et me oleme nagu mingi perekond vigased. Küll on kellelgi nohu, siis köha, siis palavik, siis kõhujamad, siis pea valutab, kõht valutab. Takkatipuks kukkus Kardo oma sünnal nii, et liipab nüüd ringi nagu puujalaga vanamees.

Ma ei mäleta, kas ma rääkisin, et Lents siin oli tõbine. Alguses arvasin, et hammastest, siis tekkis ikka mure, et äkki midagi muud. Käisime arstil, kõik oli ilus-kena. Nüüd eile nohu + köha. Nii Lendel, Maril kui ka mul. Maril vist kõige vähem, aga vahepeal köhatab siin küll. Nüüd on mul ka selline tunne, et vaikselt on vanadus kätte saanud. Pea valutab, süda on paha, külm on kogu aeg ja selline üldine väss on peal. Kardol on samad sümptomid, aga tema omad ajan ma selle kaela, et ta üleeile oma sünnal sõpradega liiga hoogsalt klaasi tõstis ja järgmine päev otse oma venna poissmeesteõhtule läks. No vaadake ise…

Okei ühesõnaga olen ma nagu vanamutt, kes muud ei tee, kui oma tervise üle kurdab. Muidu poleks hullu, aga see on pildistamise suhtes väga kehva, sest kohe kui mul mingi tõvekartus majas, ei julge ma beebisid pildistada. Aga mul on tekkinud juba harjumus iga päev beebide pehmeid juukseid paitada ja nende piimalõhna nuusutada ja nüüd hakkavad vaikselt juba võõrutusnähud tekkima:D  (jeesus, ma ei imesta, kui nüüd keegi enam kunagi mu juurde pildistama ei tule, kui ma sellist juttu ajan :D)

Ma ei oskagi enam midagi rääkida… Jalg valutab, aga see läheb ka sinna penskarikategooriasse.

Homme tuleb mu armas-kallis Petra Eestisse külla, ma ei jõua teda ära oodata ja järgnevad 10 päeva kavatsen ma ta külge klammerduda nagu puuk. Okei, mitte päris 10 päeva, sest me lähme uuel nädalal jälle Aqva Spasse. Mulle nii meeldis Rakvere ja Aqkva, seega tahan sedapuhku terve perekonnaga koos minna. Loodame, et me siis selleks ajaks kõik elu ja tervise juures oleme. Muidu on küll mingi traditsioon, et kohe kui me kodust lahkume, jääb keegi haigeks.

Ok, annan endale nüüd maailma kõige randomima blogipostituse eest medali ja helbin oma sibulasuppi edasi. Peace!

suvaline päev

Ma pole küll suurem asi vlogide tegija, aga täna Mariga nii ilusasti rääkisime värvidest ja ma mõtlesin, et ma teen sellest väikse video. Lihtsalt selle pärast, et kui talle teinekord vaja telefon näppu anda, siis on normaalsem näidata talle videosid temast endast, mitte mingitest sünnitavatest Elsadest (ma ei tee nalja, juutuub on haige koht!).

Muidugi lõpetas ta igasuguse koostöö kohe, kui mu väikevend filmima hakkas, aga lõpuks tuli ikka päris tore video, seega palun ignoreerida fakti, et ma videos veits piimase pluusiga olen ja 900 kilone välja näen :D

tasuta asjade andmisest

NEVER AGAIN! Kes oleks võinud arvata, et tasuta asjade ära andmine võib osutuda selliseks taagaks, et no karju appi. Aga ega ma sellele ei mõelnud, kui ma eile Kardo sünna puhul koristama hakkasin ja selle käigus muudkui asju leidsin, mille kohta arvasin, et ah, mul ei ole seda tarvis. Ja kuna ma ei viitsinud neid kuskile kirbukale või jumal teab kuhu viia, siis hakkasin neid ükshaaval Nõmmekate gruppi laduma, et kui ehk kellelgi on miskit vaja, siis saaksime kaks kärbest ühe hoobiga. Mõned saavad endale vajalikke asju ja mina saaks kappidesse ruumi.

Alguses sujus see päris kenasti – inimesed kirjutasid, tulid, said oma asjad ja lahkusid rõõmsalt. Siis hakkas aga pihta see, kui inimesed tulid siia ja said vihaseks, et pakutav kraam juba ära antud oli. Kuigi ma üritasin vägagi jooksvalt gruppi kirja panna, et mis läinud ja mis veel alles, siis ilmselgelt ei olnud ma sellega piisavalt kiire, et sellised nn arusaamatused tekkisid. Ma rõhutasin inimestele, et ma ei “broneeri” kellelegi midagi, sest ma olen ennegi selle orki langenud, et keegi lubab kindlasti tulla ja siis mina nagu lollakas hoian seda asja endal kuskil jalus ja lõpuks ei tule keegi ja ma pean ikkagi leidma kuskilt kellegi, kes päriselt ka asja tahab ja sellele järele tulema vaevuks. Sellegipoolest tormas siia üks vanem naisterahvas, sõimas mind, et miks ma pingi ära andnud olin, tema ju kirjutas esimesena ja ma ju LUBASIN talle, et tema selle endale saab (eeee…ei lubanud).

Ehk siis minu soov keegi rõõmsaks teha tasuta kraamiga päädis sellega, et ma sain sõimata, et “valele inimesele” asjad ära andsin. Lisaks hakkasin saama kirju teemal “ära X’le küll neid anna, tema müüb need ainult maha!”. Nagu… jeesus kristus. Kui asjad on mul ees ja ma tahan neist lahti saada, siis mul on jumala ükskõik, mida saaja nendega teeb. Kui vaja, müügu maha. Kui tahab, vooligu endale sellest söögitoolist vilepill, mis see enam mind huvitama peaks, mis keegi sellega edasi teeb?

Siis hakkas keegi järjest kirjutama, et no MAHLAPRESSI pean ma küll talle postiga saatma. Mõelgu ma ta lastele! Kui ma ütlesin, et ma ei viitsi millegi postitamisega tegeleda, siis nähvati, et ei no jah, muidugi suur blogija siin ei viitsi inimeste heaks ikka essugi ära teha, eksole!

Lõpuks panin ma kõik asjad lihtsalt värava taha ja jätsin sildi juurde, et need on tasuta võtmiseks. Ei “bronni” kellelegi. Ei pea kellegi pettumust kuulma, et ma “temale lubatud” asjad olen nahhaalselt ära andnud. Võiks eeldada, et see oli parim lahendus ja ma pääsesin kogu sellest taagast, aga no eiiii. Ikka tuli terve õhtu kirju teemal “SA JU LUBASID, ET VÄRAVA KÜLJES ON KAKS LAMBANAHKA JA MA ROOMASIN KULMUDE ABIL NARVAST KOHALE A MA EI NÄE KUSKIL NEID NAHKU. MIKS VALETAD? MU LAPSED PIDID NENDEL NAHKADEL JU TÄNA ÖÖSEL MAGAMA, MA LUBASIN NEILE!”.

Fucking. Never. Again :D

ema ja isa vs mees ja naine

Eilsele teemale jätkuks – see lihtsalt ei mahtunud mu postitusse, sest sai teine niigi pikk jutt. Eile sattusin ma ühes imetamisgrupis peale arutelule, kus 8 kuud imetanud naine küsis nõu, kuidas teha nii, et laps öösiti kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Tõi välja selliseid loogilisi põhjendusi, et tahaks nagu öösel mugavamalt magada, kui nibupidi terve öö kellegi suus olla ja et mõnikord tahaks mehega ükskord koos deidile ka minna ja koos aega veeta. Tunduvad sellised väiksed asjad, mis ei tohiks just patt tahta olla, onju?

Vale! Selle asemel, et inimesele nõu anda, karati vaesele inimesele kohe kaela, et mis häda tal on oma mehega välja ronida, ise on see laps saadud ja emapiim on talle kõige olulisem ja ema võiks ennast nüüd viisakalt lapse nimel ohverdada. Mõneti on ju õigus kah, et kui oled lapse saanud, siis tuleks tema vajadused seada esikohale. Samas arvan ma, et kui naine on 8 kuud maganud nii, et on sundasendis ja niplitpidi imiku suus, ilma, et ta saaks normaalset ööund, siis on see ehk juba päris ohvrimeelne olnud ja ei ole vaja inimesele peale lennata süüdistusega, et ta nüüd nagu oma lapsest ei hooli. Pealegi ei öelnud naine, et ta sooviks imetamist lõpetada, lihtsalt et ta ei sooviks seda hea meelega teha TERVE ÖÖ.

Ma suudan selle vaese naisega üsnagi palju suhestuda, sest ka minu puugil on komme minu küljes rippuda. Tänu jumalale olen mina lihtsalt nii sügava unega, et minu unekvaliteeti see oluliselt ei häiri, aga mõnikord jään küll nii kehvas asends magama, et hommikul on selg päris valus. Ja mina olen ka mõni hommik mõelnud, et issand kui lihtne oleks, kui Lende pudelit võtaks. Seda ta aga endiselt ei tee, seega saan talle piima anda ainult tassist. See ei ole öösiti aga kuigi mugav lahendus, seega ongi meil nii olnud, et ma pole siiani Lendest ühtegi ööd eemal olnud. Ma tean, et mõni ema ei ole kuni kooliminekuni oma lapsest ühtegi ööd eemal, aga näiteks Mari oli esimest korda öösel meieta kui ta oli nelja-viie kuune, täpselt ei mäleta, aga kaks ööd. Vist ikka neljakuune?

Ühesõnaga, ei ole ma sellest probleemi teinud, sest mul polegi probleemi. Jah, oleks olnud mõned korrad, kus oleks LIHTSAM olnud, kui oleks saanud ta ööseks maha jätta (näiteks kui pulmas käisime), aga no ta on juba nii suur, et kaua ta seda rinda ikka veel tahab. Aasta? Ma tõesti ei tea, sest Mari imetasin ma vaid neli kuud, seega ma pole kunagi üldse nii kaua kedagi imetanud. Mulle on juba lausa öeldud, et kuule aeg oleks lõpetada, sest “vaata kui suur ta juba on!”. Ma seda siiski adekvaatseks nõuandeks ei pea ja lähikuudel sellele veel kindlasti ei mõtle. Eks näis, mis tulevik toob.

Kuhu ma aga jõuda tahtsin oma jutuga on see, et mulle ei mahu pähe, miks halvustatakse naist selle eest, et ta tahab paar tundi õhtul oma mehega kahekesti veeta. Jah, kodus saab ka aega veeta, kui laps(ed) magavad, aga minu elukogemus näitab seda, et enamasti kui lapsed magama saame, siis teeme mõlemad omi asju arvutite taga, või heal juhul vaatame koos telekat, mis ka erilist vestlust ei soodusta. Välja minek on ikka teine tere. Lähed koos. Naudid head sööki. Räägite omavahel juttu. Oletegi lihtsalt need mees ja naine, kes kunagi teineteisele meeldima hakkasid ja räägite maailmaasju. Mitte emme ja issi, kes omavahel arutavad, et kas ajab täna selle piimatilgaga päeva läbi, või peaks poodi minema. Ja kui poodi minna, siis mis sealt veel vaja oleks? Nii lihtne on avastada ühel hetkel, et ainsad vestlused päeva jooksul on sellised olmeteemad ja sellisest kirglikust ja romantilisest suhtest on alles see elevus, kui sa abikaasale koridori vastu jooksed, et näidata talle poti sees tite esimest sitta :D

Tavaline elu tahab elamist ja sinna pole midagi teha, aga minu meelest on ema-isa digimuutumine meheks-naiseks mitte vaid soovituslik, pigem lausa kohustuslik! Kas siis tõesti teised emad ei arva nii, et kohe nii kurjaks lähevad sellise jutu peale? Naine pole kohe peale laste saamist AINULT ema, või on?