Mariann Kaasik's Blog, page 199

anonüümsetest kommentaaridest

Ma ise ei ole kuskil üldse suurem asi kommenteerija. Ei teiste blogides, ei foorumites, ei portaalides. Lihtsalt ei leia enamasti, et mul midagi niivõrd erilist öelda oleks, mida teised juba ammu kirja poleks pannud. Kui mingi tuttavam inimene on, siis mõnikord kirjutan lihtsalt chatti, kui tahan ka sõnakese sekka öelda, aga nagu öeldud, juhtub seda kõike pigem väga harva. Nagu te ise näete, siis ei ole mul enamasti mahti isegi enda blogis kommentaaridele vastata, ups!

Seda võin aga käsi südamel vanduda, et KUI ma peaks mõne kommentaari panema, siis alati ja ikka enda nimega. Okei, mõnikord panen Mallu, mõnikord Mallukas ja mõnikord paneb google ise paika ja paneb nimeks siis Mariann Treimann või Mariann Kaasik, vastavalt sellele, kumba e-maili ma just näppinud olen, aga anonüümseid kommentaare mina ei kirjuta. Teate miks? Sest ma ei näe sellel mitte mingit pointi!

Teiseks ma konkreetselt ei julgekski ühtegi anonüümset sõimu teele panna. Okei, anonüümselt võiks ka mitte sõimata, aga mul on tunne, et anonüümselt kommenteerivad need, kes antud sõnavõttu enda nime alt teha ei julge. On üks erand – riigipalgal olevad inimesed vist ei või ka oma nime alt kommenteerida? On nii v? Mul on üks sõbranna jurist ja tema näiteks ei tohi kuskile kirjutada mingeid kommentaare oma nime alt. Ma ei tea, kas ma mäletan õigesti, aga no midagi sinnakanti.

Mul on nii mitmeid kordi olnud sellist “õela Mallu” sisetunnet, et tahaks kellelegi ka sitasti öelda, et krt, miks sa kirjutad sellist lolli juttu või midagi muud säärast. Aga siis mõtlen ma, et no püha jumal – lolli minu näägutamine targemaks ei tee ja…eks ma ise tunneks ka ennast veits retakana, kui ma kuskil anonüümselt mölisemas käiksin :D

Kunagi käis üks skiso naine pooli blogijaid ahistamas. Kogu aeg kirjutas haigeid kommentaare mingi X nime alt, ikka no VÄGA haigeid ja solvavaid. Kuskilt tuli lõpuks ta nimi ikkagi välja ja kui ma talle kirjutasin, et tead, sa võid mulle oma mölinat postkasti ka kirjutada, et ei pea “anonüümseid” kommentaare kirjutama, siis ta miskipärast üldse ei kippunud seda enam tegema, vaid hakkas hoopis üsna sõbralikuks ja rääkis, et käibki ennast tõsimeeli inimeste blogides välja elamas.

Blogijad on ju selline liik, et teevad ennast väga kergesti haavatavaks. Nii lihtne on mõnda aega inimese blogi lugedes mõista, mis teda ärritab, mis haiget teeb, millest rääkida ei soovita. Ja siis mõnuga hakata tampima. Päriselt ka – nii ta tegigi! Aga nagu öeldud, ta on skiso ka, nii et selles suhtes on tal vähemalt mingisugunegi vabandus.

Kuna mina ennast skisoks ei pea ja nii väga ka vajadust ei tunne teistele anonüümselt ära panna, siis ongi nii jäänud, et olen lihtsalt vait. Mõtle, kui mark oleks, kui ma näiteks läheksin kirjutaksin kuskil kellegi blogisse, et “issand, sa oled ikka nii mõttetu tont, elad seal kodus mehe kulul, midagi sa teha ei oska, lambine titemasin!” (ei mõtle kedagi konkreetselt, need on vist enamike kommenteerijate lemmiketteheited :D) ja siis mõtle kui ma vahele jääks. Issand, ma sureks vist häbi kätte ära.

Ma üritan elada nii, et kui ühel hetkel oleks igaühe internetikäitumine ja tegevused avalikud, et siis ei peaks ma häbi tundma. Ja mõelge, kui kunagi selline asi juhtuks, siis mis näoga vaataksid inimesed enda sõpradele otsa, kui tuleks välja, et ah tead, ma olengi see, kes käib seal Malluka blogis pidevalt rääkimas, et nii kahju, et ta laps(ed) vaimupuudega välja näevad! Või mina olengi see, kes foorumites kiitleb, et teenib 2000 euri kuus kätte ja teised on mõttetud rotid, kui samal ajal vaatad oma Maximas töötavatele kolleegidele otsa.

Internet on NII haigeid kommentaare täis ja ma olen jumala kindel, et enamike taga on päriselt haiged või kurvad inimesed. Mitte, et see nüüd mingi vabandus oleks, aga noh, nii mulle tundub. Jah, on ka lihtsalt lollakaid, kellel on loll arvamus :D

Praegu saab minu blogis anonüümselt kommenteerida, kuid mõtlen selle siiski ära muuta. Arukatel inimestel ei ole ju vaja enda sõnavõtte häbeneda ja saavad ikka kaasa rääkida. Suvalistel lahmijatel on ka kindlasti muid kohti, kus ennast välja elamas käia. Aga kuna veel saab anonüümselt ka siin kommenteerida, siis rääkige heaga kaasa. Kas teie kommenteerite oma nime alt või anonüümselt? Miks? Ja kas te olete ka konkreetselt kellelegi anonüümselt pahasti ütlemas käinud? Miks?

mõned pildikesed Korfult

Võtsin täna peale õhtusööki ka vahelduseks kaamera kätte ja salvestasin need mega madala kvaliteediga, et ehk laseb siinne nett neid teile ka näidata.

Tere Korfu!

Nagu näha, olen ma blogist jumala kadunud. Selleks on ainult üks imeline põhjus – ma olen puhkusel! Püha jeerum kui hea on mitte lihtsalt ühelegi kõnele vastata, sest telefon on pidevalt toas või vankripõhjas, sest kasutagi seda ainult filmimiseks. Aga täna ma teie nimel jätsin oma lõunaune vahele ja tulin rannabaari teid eluga kurssi viima. Siin on lihtsalt nii palav, et lõunauni ei ole mitte vaid lastele hädavajalik, ise vajume ka põngeraid magama pannes sügavasse unne.

Kuna olen teinud paar laivi (Facebookis Malluka lehel nähtavad), siis seal selgus kommentaaridest, et teil on jube palju küsimusi, seega otsustasin, et teengi sellise küsimus-vastus stiilis postituse.

Kus te täpsemalt olete?

Oleme Korful, Aquis Sandy Beach Resordis (LINK), kuhu tõi meid GoTravel! Rääkides hotellist/kompleksist lähemalt, siis mul ei ole tõesõna mitte millegi üle kurta. Kompleks on nii suur, et tegevusi jätkub iga kell ja igas vanuses inimestele. Siin on vist umbes neli-viis basseini, veeliumäed, mänguväljak lastele, erinevaid poode (riided, toit, suveniirid jne), kohapeal on olemas arst (mida meil ka juba vaja läks, väikevend sai mingi kõhujama juba Eestist kaasa, aga tunneb ennast nüüd juba paremini). Siin on ka suur meeskond, kes korraldab kõikidele mänge, võistluseid ja igasuguseid erinevaid tunde. Kasutada saab ka jõusaali.

Lisatasu eest on siin massaažid, lastele elektriautode rent. Laenutada saab ka kergkärusid, rattaid ja isegi rulasid. Veel olid mingid suured pererattad, kuhu mahub u 5 inimest pluss laps. Reaalselt siin on nii mõnus ja peredega inimestele soovitan soojalt. Muidugi ka peredeta inimestele, aga siin ollakse lastega nii sõbralikud, kõik muudkui aitavad ja plutitatavad lapsi ja ei ole üldse sellist tunnet, et käime inimestele pinda oma tittedega. Ka imetamisse ei vaadata imelikult absoluutselt. Lapsi on siin kohutavalt palju ja nendega on igal sammul arvestatud. Näiteks kohe kui me jõudsime, siis kinkis üks vanapaar meile oma lastelaste ujumisrõngad, sest nemad olid ära minemas ja ei viitsinud neid tagasi tassida. Samas ega need siin väga kallid ei ole, konkreetne sõõrik maksis alla kümpsi.

Mis raha siin on? Mis hinnad on?

Raha on siin nagu meil – ikka vana hea Euro. Hetkel oskan rääkida ainult meie kompleksist, sest Korfu linna lähme me alles esmaspäeval, aga siin on küll hinnad jumala normaalsed. Isegi samad, mis Eestis. Ainult vein, oliivid ja oliiviõli on mega odavad ja neid kavatsen ma hordide viisi kaasa osta! Ega tegelikult meil pole oluliselt vaja olnud siit midagi osta, aga eks natsa snäkke ja asju ikka. Isegi Salvesti Põnni tuubipüreesid on siin müügil! Ok, need on küll poole kallimad kui Eestis, aga no olemas nad sellegipoolest on.

Kuidas ilm on?

No nii räigelt palav, et ma põlesin eile megalt ära. Yr.no väidab, et siin on 22 kraadi, aga see on küll alatu vale. Päikese käes näitas termomeeter enne 35 kraadi, väitis mulle üks töötaja. Seda usun ma tunduvalt rohkem.

Kus Lotte on?

Lotte on kodus, kus teda hoiavad vaheldumisi Kiku ja terve Fotoraadi tiim, sest nad ei suuda vist kuskil teineteiseta olla. Ikka vaja minu juures veini kaanida!

Kuidas söögid on?

MEGA HEAD! Reaalselt siin on ju nii mitu restot, et vali aga, mis sööki tahad. Itaalia restos on megahead pitsad, suures restos oli täna näiteks grillitud koger, HAILIHA, veist, kana, kotlette, lihapalle, spagette, salateid (KREEKA SALAT, MMM!), friikaid, kartuleid, appi, ma ei jõua loetleda. Tegelt tegin video ka, kunagi näete. Valik on meeeeeletu!

Kas inglise keelega saab hakkama?

Jah, siin oskavad inimesed hästi nii inglise, kui ka vene keelt.

Kuidas lapsed lennureisi üle elasid?

Lentsu sai õhkutõusmisel ja maanudumisel tissi, Mari kilkas ja röökis suurest rõõmust. Talle nii kohutavalt meeldis lennata! Õnneks kellelegi kõrvad valutama ei hakanud, nii et sellega läks hästi. Sõitsime 3 tundi.

Ühesõnaga, kui kellelgi on küsimusi, siis vastan hea meelega, mul endal ei tule kohe kõike pähegi. Lisaks ma nii väga tahaks siia veel videosid ja pilte panna, aga siin on see nett nagu ta on. 10€ eest sai kolmeks päevaks wifi, mis meil toas ei tööta (ainult ukse taga :D) ja see näitab, et kolm tundi laeks see üles, aga mul pole siin aega kolm tundi passida, varsti lapsed ärkavad ja ma lubasin Marile, et täna saab ta elektriautoga sõitma minna, seega tuleb lubadust hoida.

Aga nii kaua kuni lapsed veel magavad, kavatsen ma uurida, mida seal Korfu linnas esmaspäeval kuus tundi teha, et me seal päris niisama ei passiks.

Kreeka, siit me tuleme!

Ma pidin Kardoga kõigest neli-viis aastat koos olema (sest ma 4 real ei tea, kaua me koos oleme olnud), kuni ma täna teada sain, et Kardole EI MEELDI Kreeka salat! Kuidas on see ometi võimalik? Kreeka salat oli üks suurtest põhjustest, miks ma üldse reisisihtpunktiks Kreeka valisin. See salat on ehe näide millestki tervislikust, maitsvast ja mõnusast kõhutäiest. Salatisse kuulub vaid tomat, feta juust, sibul ja kurk. Mõned panevad ka paprikat ja mingit rohelist salatit, aga see pole üldse vajalik. Ainult haki värsked saadused ära, nõruta üle kvaliteetse oliiviõliga, raputa peale soola-pipart ja üks imeline kõhutäis on garanteeritud. Piinlik kohe, et mul polegi siin Kreeka salati pilti lisada, sest ma olen seda korduvalt valmistanud. Mis seal ikka, võtan siis netistki…

Kas te teate, mis teeb Kreeka salatist selle ÕIGE Kreeka salati? Öeldakse, et Kreekas ei serveerita salatit fetakuubikute, vaid terve viilaka fetaga, et saaksid veenduda selle kvaliteedis. Ja lisaks peab Kreeka salatit valmistades kasutama vaid kõige kvaliteetsemat ekstra-neitsioliiviõli. Seda seetõttu, et kuna sellel mingit kastet ei ole, peab õli olema just see õige, mitte mingi järele tehtud jamps.

Kes hakkaks õli järele tegema? Selgub, et väga paljud firmad. Kasutatakse kaua seisnud ja ebakvaliteetseid oliive, lisaks segatakse produkt odavamate õlidega. Kuidas poes päris õiget õli ära tunda? Esiteks – usalda oma nina. Kui õli lõhnab vastikult, ei ole ta kohe kindlasti õige ja hea oliiviõli. Päriselt.

Mul endal oli nii, et Amsterdamis käies külastasime ühte Tapase restorani, kus pakuti ka krõbedat saia, mida sai oliiviõli sisse kasta. See tundus alguses mega räme, sest noh, iuuu, puhas õli, aga tegelikult maitses see imehea, sest see oli ilmselgelt hea ja mõnus õli. Odava õliga proovisin seda kodus järgi teha ja pidin ketti panema. Tuleb välja, et 5€ Maximast ostetud “neitsi-oliiviõli” ei pruugi see tegelikult üldse olla.

Poes lõhna muidugi nuusutada ei saa, seega lähtu kasvõi sellest, et esiteks on õige õli tumedas pudelis (et see kauem kvaliteetne püsiks) ja teiseks valmistu natukene rohkem välja käima, sest kvaliteetne õli ei saa olla kopikate eest müügil. Seetõttu ongi minu lemmikuks just Isul õli (LINK). Pool liitrit maksab küll 13 euri, aga kuna ma kasutangi seda ainult pastades ja salatites (okei, hiidkrevette praadisin ka selles tsilliga) siis jagub teda lahedalt.

Ütleme nii, et ma päris ilmaasjata ei kiida, see pärjati 2017. aastal, ehk siis SEL aastal, maailma parimaks oliiviõliks (siit näete nende teisi auhindu). Muuseas, osad ütlevad, et oliiviõli ei tohiks praadimiseks kasutada, sest see hakkab suitsema. No vot kvaliteetse õliga seda muret ei ole. Mina pigem lihtsalt ei raatsi sellega praadida ja kasutan selleks tavaliselt hoopis kookosrasva.

Kui sa tahaksid ka seda imelist oliiviõli mekkida, siis hakka Isulit jälgima facebookis (SIIN) ja anna oma huvist kommentaariumis teada. Juba uuel esmaspäeval loosin võitja, kes saab endale mitte väikse, vaid lausa 2,5 liitrise kanistri kvaliteetset õli (LINK)!

Minul on aga oma lennuni kena viis tundi aega, mis tähendab, et juba kolme tunni pärast peaks lennujaama seiklema hakkama. Ei jõua ära oodata! Lapsed viskasin magama, aga ise istun vist üleval ja pakin ehk lõpuks asjad ära :D

see õudne reisile MINEK

Meil läheb täna öösel kell 5 lennuk, mis tähendab seda, et lennujaamas peame olema tsutt enne nelja. Seega peame kodust lahkuma umbes pool neli, mis tähendab omakorda seda, et kell kolm öösel peab lastele kargu alla ajama. Ma pole siiani otsustanud, et kas peaks Mari pigem üleval hoidma, et ta lennukis magaks, või mitte? Selle üleval hoidmisega on muidugi see ka, et ta võib näiteks kell 1 ikkagi koomaunne vajuda :D

Lisaks pakkimine. Ma ei ole üldse seda tüüpi inimene, kes megalt asjadeks ette valmistuks. St minu ettevalmistumine reisiks hõlmab pigem seda, et ma proovin kõikide oma töötlemistega ja reklaamartiklitega mäele saada, et ma puhkusel väga palju tõmblema ei peaks. Miskipärast olen ma tänasesse päeva võtnud veel triljon kohustust, nagu näiteks juuksurisse minek ja ühe uue sõbraga kohtumine, seega pakkima pole ma veel hakanudki. Ise mõtlesime, et palju asju nagunii kaasa ei tassi, eks siis näis, mis ma siin välja mõtlen. Enamus meist on tüdrukud, seega on lihtne – kleidid, t-särgid, seelikud.

Küll aga tuleb mõelda ka tegevustele lennukis, isegi kui ma panustan, et nad võiks ju magada. Selle jaoks võtan lihtlabaselt kaasa tab’i, sest ma ei tea midagi muud, mis veel nii kenasti tähelepanu maailmast eemale juhiks, kui see vidin. Ilmselt pakin kaasa ka ühe värviraamatu ja paar vildikat, aga ülejäänu saame vast kohapealt kui vaja. Nagunii istub Mari enamasti ainult basseinis, ma olen jumala kindel.

Krt, reiside kõige sitem osa on see minek ja tulek :D

Mida ma raudselt peaks kaasa võtma, mille maha jäämist hiljem kahetseks?

beebilt beebile

Issand, mis mul selle eelmise Bebee postitusega meelde tuli! Kui me üks nädalavahetus Kardo vanaisa sünnal käisime, siis rääkisin Kardo vennanaisega ja soovitasin tal mustakale sattudes külastada ühte poodi nimega Beebilt Beebile. Miks see mulle meenus oli see, et ma vaatasin siin igasuguseid pilte lastest ja riitest ja siis kargas ühe foto peale pähe, et jajaja, ma ju tahtsin teile ka rääkida, kust ägedaid lasteriideid odavalt saab. Kontrastiks siis sellele eelmisele postitusele, kus on siiski ikkagi kodumaine disain ja kindlasti natukene krõbedamad hinnad, siis soovitan vahelduseks kohta, kus on mega hea hinnaga kraam. Nimelt seesama Beebilt Beebile pood.

Asub siis ta mustakal, väga naljakalt Pagaripoiste ja hauakivide poe vahepeal. Tillukene pood, aga põhimõtteliselt on see süsteem selline, et nemad ostavad kilohinnaga beebide riideid sisse, pesevad/triigivad/sorteerivad. Ilusamad asjad lähevad riidepuudele, sellised nii ja naa riided lähevad ühte soodukakasti – minu meelest oli paar euri 5 eset või mingi selline värk ja siis on seal isegi täitsa tasuta asjade kast, kuhu saab lapsele maale trööpamiseks mingeid riideid kui vaja on.

Mina sattusin sinna nii, et mul oli täiega vaja Lentsule reisiks asju ja sain ka! Noh, sellised Zara ja GAP, George ja H&M ja isegi ühe Eesti disaineri, Emma and Theo, suvemütsikese (ma ju rääkisin enda mütsihullusest). Selles suhtes, et kui viitsid koha peale minna, siis saad asjad ise välja valida ja üle vaadata, hinnad on odavad (paar euri enamasti) ja on hea alternatiiv Facebookis kuulutamisele, et “soovin osta 80 suuruses riideid ühelt inimeselt”. Kui kohale minna ei viitsi, siis nad vist saadavad postiga ka, nagu ma nende fbist aru sain.

Lisaks riietele, sain Lentsule veel ujumispüksid ja magnetitega pudipõlle. Olin amazed. Seal oli tegelt megapalju just ka hästi pisikeste asju ja need olid to the max ilusad ja korralikud, sest noh, palju see vastsündinu ikka “trööpab”. Aa ja mängunurk oli ka lastele. Aga ma olin lasteta, nii et väga ei vaadanud täpsemalt.

Ja see ei ole veel kõik! Kui ma sealt oma saagiga koju minema hakkasin, käisin ma Pagaripoistest läbi, et paar saiakest ja üks coca osta (tere tulemast rannavorm!) ja tädikene sundis mind täiega seal mingit kupongi täitma, et ma loosimises osaleksin. Ma eriti ei viitsinud, aga kuna taksoni aega oli, siis täitsin selle ära. Ja ma võitsingi! 5€ krediiti ja kaks cocat, wohhoo. Oleks veel hauakivi ka vaja olnud, oleks igati asja ette reis olnud, aga kott riideid ja mõnus võit on ka päris hea diil.

Ma tegin isegi poest pilti maja eest, aga siis mul oli veel vana telefon ja nüüd on see mu väikevenna käes, peaks küsima, kas see on tal alles. To the max sünnist surmani värk :D

Kuna me lähme juba TÄNA ÖÖSEL Korfule, siis ma pean nagunii asju pakkima, üks osa Beebilt Beebile poest saadud asju on näiteks siin pildil näha (miinus need lühkarid, need olid mul juba enne).

päevake Tartus

Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Tartu väga sümpaatne olnud. Iga kord, kui ma mõtlesin Tartu peale, tuli mulle silma ette külm ja kõle tuul ja selline imelik linn, kus ei juhtu kunagi midagi toredat ja on lihtsalt igati mittemidagiütlev. Tõesti ei tea, mis mul selle Tartu vastu olnud on, aga lihtsalt selline suhtumine on mul küll olnud, et siia ma parema meelega jalga ei tõstaks.

Aga teate, kus ma olen? Ojaaa, Tartus olen! Ja juba lausa eilsest saadik, ning halleluuja – mitte ühtegi ebameeldivat seika, ei midagi morjendavat, päike siras taevas…Okei, tuul oli, aga selle vastu ei olnud mul midagi, sest täitsa palav ilm oli ja see oli pigem mõnna.

Miks ma siia sattusin, eks ikka töö. Kui just tööks saab nimetada seda, et mind kutsus külla hotell Sophia, mis on Tartu kõige uuem hotellike, avati ta alles poolteist kuud tagasi. Lisaks hotellile on siin ka restoran nimega Fii, mida me samuti külastama “pidime”. Tundke nüüd mulle kõik kaasa, küll on mul raske elu ja suur taak peal selle töövärgiga. Käi kaunites hotellides ja söö imelist toitu…ÕUDNE! Aga no natukene nüüd järjekorras asjadest.

Eile päeval pakkisin ma Lentsu kokku ja sõitsin koos sõbrannaga rongiga Tartusse. Alates Rakveres käigust olen ma avastanud, et ma armastan rongiga sõitmist – Elroni esimene klass on super mugav! Eriti just vankriga rännates. Juba Tartusse jõudes avastasime, et siin on totaalne suvi. Päike paistis, inimesed sagisid ringi ja meie võtsime suuna hotellini.

Hotell Sophia asub Lõunakeskuse taga, tegelikult on nad isegi ühendatud, et ei pea jalga õuegi tõstma, et Lõunakeskusesse minna. Ma muuseas jätsin Mari maha, sest ma mõtlesin ise, et noh, siin ju spad pole ja tal võib-olla igav, aga tegelikult on siinsamas Lõunakeskuses lapsel nii palju teha, et kui mul kunagi veel Tartusse asja on, siis kraban Mari ka kaasa ja tean juba paremini, et tegevusest puudu ei jääks.

Kuna meil oli kõht megatühi, siis jalutasimegi ringi mõttega leida mingi söögikoht, aga lõpetasime ikka miskipärast mäkis. Sellised daamid, ainult gurmee peal väljas, hehe. Lisaks käisin ma Takkos, kust ma ostsin Lentsule endale teadmata põhjusel riideid ja veel kaks suvemütsi. Ma olen haige inimene, sest kui ma kuu tagasi mõtlesin, et suvemütsi oleks vaja (ja ma ostsin selle suht kohe), siis nüüd on see mõte mul iga kord peas, kui ma kuskil vähegi shoppan ja nüüd võib Lende varsti avada enda suvemütside näituse, neid on mingi miljon. Nagu… mitut suvemütsi üks laps vajab?!

Hotelli tagasi jõudes panin Lentsule uue rüü selga ja kuna meie tuba on uus ja väga valgusrikas, siis tegin mõned pildikesed kah. No kas ta pole mitte nunnuke?

Natukene vegeteerisime veel toas, mina töötlesin pilte, tegin tööd, panin Lentsu väikesesse unne ja lõpuks oligi helge hetk käes, millal sai jälle sööma minna. Mõni ime, et ma muudkui kosun – ei ole siin ilmas teist nii head asja, kui süüa. Ja kuigi mulle meeldib ise ka väga süüa teha, siis eriti meeldib mulle süüa restoranides ja just uusi asju. Siis saab kindel olla, et roa on valmistanud oma ala ekspert ja suurem tõenäosus on see, et uus asi väga hästi maitseb, selle asemel, et seda ise kodus teha üritada, feilida ja siis öelda, et ah, mulle ei maitse karbid/kala/sibulasupp/mis muu iganes asi, sest ma proovisin seda ja see ei maitsenud hästi. Kui proovid midagi uut, siis võimalusel mine restorani või otsi mingi sõber, kes sulle seda rooga kokata oskaks.

Väike Lents hotellis iluunest ärkamas

“Jee, nii mõnus uni oli!”

Hotelli restoran Fii asub Sophia teisel korrusel ja tegemist on üsna keskmises mõõdus, valgusküllase ja puhta stiiliga kohakesega. Meile toodi kohe söögitool ja pudelike vett, kuni me otsustasime, mida me süüa soovime. Kaua see aega ei võtnud, sest menüü on lühikene ja konkreetne. Ma umbusaldan alati kohti, kus on sada asja menüüs. Miskipärast tekib mul kohe mõte, et vaevalt, et see kokk nüüd miljonit asja mulle värsket valmistaks ja et ta neid kõike ka imeliselt teha oskaks. Fii menüüs on viis eelrooga, viis pearooga ja neli magustoitu. Midagi igale maitsele, kuid samas pole asja keeruliseks aetud. Fii menüüd saad vaadata SIIT.

“Mida võtta, mida jätta?”

 

Lents vaatas enamuse ajast aknast välja ja imetles vaadet

Mereannifänn nagu ma olen, valisin mina eelroaks krevetisalati ja Krissu forelli tartari. Ma pean tunnistama, et kui toidud lauda saabusid, olin ma Krissu peale kade, sest tema toit nägi nii ilus ja värvikas välja. Minu oma tundus nagu suvaline hunnik kapsast. Kui ma esimese ampsu võtsin, siis ei hoolinud ma enam sugugi Krissu toidust – mu salat oli NII HEA, et ma kindlasti proovin midagi sellist ka ise kodus teha. TUNDUB mittemidagiütlev, aga samas nii värske, nii palju erinevaid maitseid. Krõmpsuv kapsas, mõnus wakame, magus melon ja värske kurk, kõik peenikeste ribadena ühte sulanud ja seesamiseemnetega üle raputatud. Ja aeg ajalt sattus hamba alla suussulav ja ideaalselt küpsetatud krevett. Kui ma tavaliselt eelistan hiidkrevette, siis see oli just õige. Kõik oli imeline! Ei tea, kas oleks imelik homme seda karbiga kaasa osta, et rongis sellega lõunatada?

Oh appi, kui hea! Ausalt soovitan siiralt proovida, kui Fiisse satute, see on imeline! Maksab 7€ ja täidab kenasti kõhu.

Ma Krissu toitu ei proovinud, sest ma mõmisesin enda salati kohal, aga Krissu sõnul oli väga hea – ma ei kahtle.

Mida ma veel soovitan – Fii leib! Blogilugejad juba teadsid öelda, et seda saab vist kuskilt osta kah, aga see oli nii hea, soe, krõbedate seemnetega ja eriti veel võiga koosluses. Ou. Mai. Gaad. Kui. Hea.

Almaš taevaisa, palun saada mulle selline leib, aga 100x suuremana :D

Pearoa tellimise ajaks oli kõht juba omajagu täis, aga no mis sa ära teed, kui aplus ei anna asu. Mina võtsin Fii “rameni” ja Krissu veise. Siinkohal pean ütlema, et mulle maitses Krislyni veis rohkem, aga minu rameni puljong oli väga-väga maitsev. Ärge laske ennast eksitada sõnast “tsilli”, mis menüüs rameni all oli – see pole üldse vürtsikas. Ma pole suur vürtsisõber ja ma ei tundnud midagi vürtsist, nii et on sobiv ka minusugustele tsillivaenlastele.

Fii ramen, väikse tsilliga (nagu te kausist näete, oli seal vaid moe pärast kaks tükikest)

Veis grillitud rooma salatiga

Niisama ringi vaatamas

Magustoidu ajaks ägisesime mõlemad ja ütlesime, et meile ei mahu enam grammigi sööki sisse, aga teenindaja nii kenasti veenis meid, et naljaka nimega magusroog, astelpajuhüüve, on väga mõnus ja kerge magus amps, mida me kindlasti proovima peame. No lasime ennast ära rääkida ja jumal tänatud! See oli mega hea. Ma isegi ei saanud aru, misasi see “hüüve” oli, ju siis oligi hüüve :D Nagu mahe ja mõnus kreem, koos mõnna karamellijäätisega.

Ühesõnaga, kellel vaja Tartus ööbimiskohta, siis julgen soovitada küll. Teenindajad on sõbralikud ja vastutulelikud, toad ilusad ja mugavad (lõpuks ometi hotell, kus on Telia telekapakett!!! :D) ja restoranis saab kõhu head toitu korralikult täis. Kes tartlastest veel käinud pole, siis soovitan üle kaeda. Ja kui keegi niisama Tartust läbi sõites Lõunakasse shoppama tuleb ja kõht tühjaks läheb, hoidke mäkist eemale ja astuge hoopis Fiisse sisse. Te ei kahetse!

Meie lähme nüüd vaatame üle, mida hommikusöögilaud endast kujutab* ja tangin ennast kohvi täis, varsti saab juba pildistama asuda! Siis on kogu töö siin Tartu linnas tehtud ja saab koju tulla. Oii, te ei kujuta ette ka, mis head asjad mind kodus ootavad, aga sellest juba mõni teine kord.

*Esimest korda elus nägin hommikusöögilauas krõbedat peekonit, mitte seda lödi jama, mis tavaliselt hotellides ja spades on!

Ps! Sooduskoodiga “mallukas” saate toa hinnalt 10% alla!

head nädalavahetust, bitches

Mis iseloomujooni teie oma sõprade juures kadestate? Mul on üks sõbrake, kes suudab lihtsalt igas olukorras nii adekvaatseks ja loogiliseks jääda, et karju või appi. Näiteks võin mina talle rääkida, et “no kujuta ette, mida see inimene tegi, on ikka haige tont” ja tema ütleks selle peale kindlasti, et ju siis tal on endal mingisugused probleemid, mis panevad teda nii ja naa moodi käituma ja tegelikilt ei pruugi ta üldse paha inimene olla, aga lihtsalt ei teadvusta endale oma tobedat käitumist. Päriselt alati on ta üli aruka jutuga ja suudab kõike nii mõistlikult võtta, et tahaks kohe ise ka selline olla.

Kõige rohkem kadestan ma aga ühte sõbrannat, kes on iga hommik kell 6 üleval ja ta ei ole üldse unine, vaid lihtsalt ise ärkabki nii vara. Magama läheb ta umbes 12 paiku, aga see teeb ikka kõva 18 tundi päevast, mil produktiivne olla. Ma olen vastupidiselt hommikuti täiesti koomas. Ma ei suuda tavaliselt isegi rääkida, vaid ainult kähisen midagi ja ei jõua end voodist püsti ajada.

Nagu öeldake, küsi ja taevaiša annab. Täna hoolitses minu varajase ärkamise eest vanajumala asemel hoopis Omniva kuller, kes helistas mulle kell SEITSE hommikul. Kuna ma vastu ei võtnud, siis ilmus ta lihtsalt 7.30 mulle ukse taha ja helistas nii kaua, kuni ma vastu võtsin.

Ega ma just ülemäära õnnelik ei olnud, aga nüüd on kell 11 ja ma olen juba töödelnud ära kaks shuuti, teinud hommikusöögiks Marile ja endale smuutikausi, nagu popp on, vastanud paarile meile, vedelenud terve perega voodis ja saanud täis kustet, Mariga müranud, kohvi joonud ja nüüd leian isegi minuti blogimiseks, enne kui jälle pildistama hakata tuleb.

Ma tunnen lihtsalt survet elu lõpuni smuutisid teha, sest Ave saatis mulle ägedad kookospähkli koorest kausid ja kookoslusikad, nii et olla vähegi endast lugupidav instagrammer, tuleb ju sellised iludused kohe kasutusse panna. Ütlen kohe ära, et Mari sõi kaks ampsu ja siis läks võttis ohates jäätist. Ma ei tea, võin-olla ei ole ma lihtsalt nii hea smuutitegija, kuigi sisse sai maasikat, kirssi, vaarikat, banaani, spinatit, mett, pähkleid, chia seemneid ja üks mürgine lill, mille ma panin sinna vaid kaunistuseks :D

Väike pildikene ühest mõnnast raseduspildistamisest. Ma olen ju rohkem tittede peal, aga olen selle shuudiga mega rahul. Männiku karjääris on ikka nii hea pildistada. Saab vett ja metsa ja liiva ja kõike ära kasutada.

Ma olen ikka täitsa lõhestunud. Üks osa minust tahab enne reisile minekut kõik vajaliku ära teha, et saaks reisil puhata täiel rinnal, teine osa minust tahab juba praegu puhata ja mängida :D

 

head aliexpressi ostud

Ma juba jupp aega mõtlesin teile näidata, et mis ma vahepeal Alist tellinud olen. Mul on seal muidugi juba mitukümmend lehte tellimusi, aga enamik on väike pudi-padi ja taustad fototuppa, küll aga on sattunud mõned…tavaasjad ka, mida näidata tahan. Esiteks siis need, millega ma väga rahul olen.

See tore taldrik sattus mu teele nii, et ma nägin Instas mingeid mega fancysid puust taldrikuid lastele, aga need maksid 40€ tk pluss saatmistasu aussist ka veel lisa 40€. Seega läksin otsisin Alist ja muidugi leidsin, mida tahtsin. Ok, mitte päris üks-ühele samad, aga no täitsa toreda sellegipoolest. Ma küll valisin õnneliku näoga taldriku, kätte sain kurva, aga vahet pole.

Hind 14.92€ (LINK)

Tublid kokad lõikavad sibulat nagu proffid, mina nii ei oska. Peale silmaoppi on mul silmakesed mega tundlikud ka ja ma tahan kiiresti hakitud saada. Seega ma kasutangi nüüd seda junni, kui on vaja väikseid sibulatükke. Suurtega udjan niisama noaga poolpimedana mööda lõikelauda, kuni sibul enam-vähem hakitud on. Alguses mõtlesin, et raudselt ei kasuta seda vidinat, aga olen ikka täitsa palju abiks võtnud.

Hind: 0.92€ (LINK)

Selle silikoonist jääkuubikuresti üle olen ma küll nüüd natukene ebanormaalselt ja ülevoolavalt õnnelik. Teate, kui lahedad on väiksed jääpallid? Vastus – mega lahedad! Ainult, et nad on tõesti pisikesed ja selle veiniklaasitäie mahla sisse läkski mul terve rest ära. Ok, eks ma priiskasin ka nendega, kaks klaasi saab ikka täidetud. Muuseas, kas te teadsite, et kui vormi panna kuuma vett, siis saad uued jääkuubikud juba u poole tunniga.

Hind 4.61€ (LINK)

See on selline tore silikoonist asi, et paned küüslauguküüned sisse, peksad neid vastu lauda selles ja siis need koored tulevad ise ümbert ära. Muidugi võiks seda teha ka kuskil purgis, oleks vb isegi mugavam, aga tundus selline naljakas vidin ja siis ostsin. Vajalik ta otseselt pole, aga no las ta olla. Kui mul küüslauguküüsi üle jääb, siis panen need tavaliselt sinna sisse, siis ei kao ära kuskile. Sada korda on nii olnud, et vaatan, et küüslauku pole ja siis sada aastat hiljem leian kapipõhjast mitu kuivanud küünt.

Hind 1.96€ (LINK)

 

Ma olen miljon korda öelnud, et ma pole väga kellavend, aga no kui ma seda kuskil aliexpressifänni blogis nägin, siis pea euri eest on siin kella rohkem kui küll. Alles täna sain, aga katki veel ei ole ja töötab :D

Hind 1.54€ (LINK)

See on lihtsalt nii ägeeeee asi! Väike sprei, mis tegelikult käib sidrunisse, aga miks mitte ka apelsini. Saad lauale asetada, et igaüks näiteks oma grilllõhele ise sidrunit spreitada saaks. Töötab idekalt ja kõik on mega hämmingus sellest alati :D (Jah, ma räägi sinust, Mikk)

Hind 1.52€ (LINK)

Ma tahtsin sittadest ostudest ka kirjutada, aga Lents juba piriseb ja tahab tuttu minna. Homme siis! Ja ootan teie ägedate leidude linke ka!

Muuseas, kõik pildid on mu uue Samsung Galaxy S8+’ga tehtud. Kas teid huvitaks selle telefoni arvustus ka?

mida päeva

Ma olen nii kohutavalt väsinud, et see on lausa hullumeelne. Täna on olnud viis pildistamist, millest kaks suutsin ma kogemata samale kellajale panna. Õnneks saime kõik pildid kenasti tehtud ja värki, aga see pidev suhtlemine ja toimetamine ja tegelemine tekitab mulle alati sellise kiire pildistamisepäeva lõpuks jube kurnatud tunde. Mõneti on see imelik, sest mulle meeldib inimestega väga suhelda ja keeruline see mulle ka pole. Minu juurde satuvadki ainult eriti vahvad inimesed ka. Täna tuli näiteks üks oma poega pildistama, aga tõi Marile oma ema tehtud tegelusraamatu. Kui lahe! Ma teeks pilti, aga no nagu öeldud, ma olen nii väsinud, et lihtsalt ei suuda noh.

Kuidagi suutsin ma veel Nõmme turule ronida, õhtusöögiks asju osta, hunniku lilli juurde soetada ja koju tagasi roomata. Ma miskipärast arvasin, et mul on veel jaksu täna peenraid tegema hakata, hehe. Seda ma muidugi teha ei jõudnud. Hakkasin hoopis kuumsuitsulõhesalatit tegema õhtusöögiks. See oli lihtsalt nagu NII HEA. On ikka vahe sees, kas osta oma kala kuskilt Selveri soodukast, või korralikust kalapoest. Ma käisin Nõmme turul Peetri lõheärist läbi. Naljakal kombel on mul väga sobiv “reklaamfoto”, mille Kerli ükskord ammu turul minust tegi.

Reaalselt mingi paar nädalat tagasi just ostsin Selkust lõhet ja see kala haises nii räigelt…kalaselt. Ma kunagi nägin ühte Gordon Ramsey saadet, kus ta rääkis, et kalal ei tohi olla absull mingit kalalõhna. Igatahes oli see lõhe mega imelik ja mulle ei maitsenud see toona ikka üldse. Proovi veel raha säästa eksole :D Nüüd ostsin normaalsest kalapoest korraliku tüki kuumsuitsulõhet (luudeta) salati tegemiseks ja suure käraka fileed grilli peale viskamiseks, et seda siis homme süüa ja see maitseb kõik nii hea! Krdi never ei osta enam seda Selku limast lõhet. Võib ju paar euri odavam olla, aga no pole seda lõpuks väärt.

valmis salat

see sõbrake läks grillile

Meil olid kõik aias, Mari jooksis oma uute tiibadega ringi (link) ja mina kokkasin, kui ühel hetkel vaatan, et Mari ei ole tagaaias. Ees ka ei olnud. Toas ka ei olnud. Täitsa parakas tuli lausa peale, värv oli ju kinni, kus ta siis on? Vaatasime igaks juhuks tänavale ja tõepoolest, seal ta oligi. Oli näinud, et mingi mees kõndis kahe tütrega maja eest mööda, suunaga tiigi poole ja Mari otsustas värava lukust lahti teha ja nendega kaasa minna. Ta pole elu sees midagi sellist teinud!

Õnneks see mees jäi seisma ja üritas aru saada, et kust see haldjatiibadega tüdruk välja kargas, kui meie juba tänavale jooksime. No täitsa lõpp noh! Mida värki?! Samal ajal tuli naabritüdruk sõbrannaga koju ja Mari otsustas, et hakkab siis hoopis nendega sõbraks. Alguses mindi koos naabritüdruku aeda, siis tulid nad meile aeda (ja tuppa) ringi silkama.

Ehk siis selline imeline päev, kus Mari iseseisvus nii väga, et leidis endale esimest korda iseseisvalt sõbrad ja esimest korda lahkus  kodust, et võõrast meest jälitades metsa joosta. Püha jeeesus.