Mariann Kaasik's Blog, page 202
May 9, 2017
nädalavahetus Happeak’iga
Kas teie olete kuulnud sellisest firmast nagu Happeak? Mina ka veel mõnda aega tagasi ei olnud, kui ühel hetkel hakkasid nende beebitooted mulle aina enam Facebookis ette hüppama. Tegemist on tegelikult Leedu perefirmaga, kus äsjasündinud kaksikute vanemad otsustasid, et tahavad enda pere riietada vaid mugavatesse, kvaliteetsetesse ja ökopuuvillast rõivastesse. Mis muud, kui hakkasid siis ise neid asju valmistama.
Kõik Happeak tooted on suht unisex. Okei, kleidid on ikka naistele, aga kõiksugused mütsikesed ja pusad ja asjad on lasteriiete valikus sellised, mis sobivad nii poistele kui ka tüdrukutele. Suurtele on ka mega lai valik tooteid ja no nõnda oligi, et sündis mõte teha vahva fotoshoot “meie nädalavahetus Happeak’iga”. See oli tegelikult päris tore, sest ma sain ühendada selle pildistamisega nii palju vahvaid asju ja tegemisi.
Seoses meie koostööga saime hästi suure hunniku riideid, mida siis shoodi tarbeks kasutada, aga mõned asjadest võisime endale ka valida. Võite kolm korda arvata, mis meie Kardoga endale valisime? Eks ikka need sinised jumpsuit’id. Mul pole õrna aimugi, mis nende emakeelne nimetus olla võiks… Kodulehel on nad igatahes ka jumpsuiti nime all! Minul on helesinine (link) ja Kardol selline tumedam (link). Meil lastel on kollased matchivad kompsid, nii et päris mõnus saab niimoodi neljakesti aias vedeleda ja elu nautida. Mõlemad on 95% puuvill ja loomulikult öko-tex standardile vastav. Seljas superpehmed ja mõnusad. Koduseks tsilliks ideaalsed. Kardo meelest on need igale üritusele sobivad, sest need on “nii ilusad”, aga ma päris teatrisse vist nendega ei läheks :D
Kui kodus piisavalt vedeletud, siis tuleb teinekord jalad selga võtta ja midagi toredat teha. Nagu te teate, siis erinevus on suur, et kas tore meie mõistes, või Mari mõistes. Mina igatahes naudiksin hea meelega kuskil restoranis mereande, Mari aga sellest ei hooli. Seega läksime me hoopis kuskile, kus Maril tore on.
Minu kleit (LINK)
Minu kimono (LINK)
Mari tuunika (LINK)
Mari retukad (LINK)
No ja kuhu me siis läksime? Eks ikka Lotte kohvikusse. Seal oli meie üllatuseks avatud ka uus osa – sünnipäevatuba, kus võis ka ilma sünnipäevata liugu laskmas käia. Veel üllatas mind pisike ema ja lapse tuba, kus olid muuseas ka täitsa tasuta mähkmeid, kui ise peaks enda omad kogemata maha unustama.
Kõige suurem üllatus oli muidugi teenindus. Pole elusees mul enne nii olnud, et teenindaja pakuks välja, et hoiab beebit, kuni vanemad söövad, et meie ka rahulikult oma burksi nosida saaks. Kui sellist asja ka mujal tehakse, siis tore, mulle pole keegi enne igatahes pakkunud :D
Mida? Nii hea teenindus?!?
Lents oma uut hoidjat spekuleerimas
Kardo pusa (LINK)
Kardo püksid (LINK)
Lende rüü (LINK)
Ega pereelu kõrvalt ei saa oma sõbrannasid unarusse jätta, seetõttu saime Triinukesega kokku Musu restoranis, et natukene juttu puhuda ja aega veeta, enne kui Triinu beebipoiss sündida otsustab. Lende muidugi juba ootab oma uut mängukaaslast! Musu resto on väga mõnus koht nõmmel – kes veel käinud pole, soovitan soojalt. Toit oli imemaitsev ja resto ise hästi valgusküllane ja hubane. Soojemal ajal saab tagaaias ka istuda!
Mõmmiga tekk (LINK)
Lentsu rüüga oli selline lugu, et päriselt ka pole tal kunagi midagi nii pehmet ja mõnusat olnud. 100% puuvill, mõnusalt veniv ja tõesti puudutusele pehme. Soovitan!
Lende rüü (LINK)
Lende ilasallike (LINK)
Minu kleit (LINK)
Triinu kleit (LINK)
Minu meelest on nii tore vahepeal sõbrannadega lõunatamas käia, eriti lahe on see, et varsti saame Triinuga koos beebidega näiteks spa-trippe ette võtta ja ma ei tea… beebiujumises käia :D!
Aga, teate mis on minu meelest parim osa Nõmmel elamise juures? Nõmme turg! See on lihtsalt mu lemmik koht maailmas ja kui ühel päeval nii hea ilm oli, et sai lausa suviselt riidesse panna, siis just Nõmme turule me Kerliga ja Lentsuga läksimegi. Tol õhtul valmis suussulav pork belly!
Minu Body (LINK) (ka -50%)
Minu seelik (LINK) muuseas, see on praegu poole hinnaga ja on üli mõnna, sees on tüll ja puha!
Lentsu müts -50% (LINK)
See Nõmme elu on ikka parim elu! Või no, üldse on eluke ilus. Mis nii viga elada, kui on ilusad ja terved lapsed, head sõbrad, armas mees ja nii kaunis kodukoht ja kodulinn? Ahjaa, ja kuidas ma sain unustada oma kõige ägedamad blogilugejad? Teie olete ka ägedad!
Kui ka teie soovite endale Happeak tooteid soetada, siis kuni 11. juunini saab sooduskoodiga MALLUKAS lausa 20% allahindlust! Jälgi ka kampaaniaid ja pakkumisi Happeak Facebooki lehel (SIIN). Ps! Facebookis läheb käima ka Happeak’i loos!
Pildid: FOTORAAT
May 8, 2017
lastega majapidamisse valge diivan
Ei tundu hea idee, eks? Ega jah, ma kohe teadsin, et kõik ütlevad seda, seetõttu ei öelnudki ma perest kellelegi, et ma valge diivani tellisin. Ma ütlesin küll, et uus diivan on tellitud, sest ma leidsin megahea pakkumise e-antiigist, aga kuna Kardo huvi ei tundnud, et mis värvi see on, siis noh… Nii see mu väike saladus oligi :D Mina ja mu intrigeeriv elu.
Kui see kohale tuli, siis pidin ma kohe kõik vaibad keemilisse saatma, sest kõik asjad, mis enne valged tundusid, olid mu uue diivani kõrval leebelt öeldes hallid või kollased. Ja no ega ma seal peal isegi istuda julenud, seega viskasin kohe pleedid peale. Mitte, et sellest mingit tolku oleks olnud, sest kui ma üleeile pleedid eemaldasin, nägi diivan nende alt ikka plekiline välja nõnda pidin ma Vanishi tööle panema. Lõpuks sain vist enamik plekke välja ja uued pleedid viskasin ka peale. Siis on julgem istuda, ei tahaks ju kohe ära läbustada.
Valge diivaniga on see asi, et minu meelest see näeb nii ilus välja, aga teisest küljest on see üks põrgurada, sest see läheb nii kiiresti mustaks, et kogu aeg tuleb teda hoida ja poputada nagu vastsündinud last. Selle vahega, et vastsündinud last ma ei hõõrunud Vanishi ja kareda käsnaga…
Diivan on, nagu öeldud, e-antiigist pärit (LINK) ja tegelikult ma oleks võinud valida pmst ükskõik, mis värvi või mustri. Seal ongi selline värk, et saad valida ise kanga ja nurga jne. Mulle meeldib täiega, et mõlemad “nurgad” on tegelikult pesukastid. Seal saab ju igast kraami hoida! Panipaigad kuluvad alati marjaks ära. Muidugi ma oleks võinud natukene mõtlemisaega võtta, sest kuigi ma arvasin, et see soodukas on mingi ajutine värk, siis see diivan on seal endiselt samas soodukas, nii et ehk oleksin ikka võinud halli võtta? Aga no… mis teha kui see valge nii ilus on ja nii väga mulle meeldib.
Lisaks meeldis Kardole see osa, et see toodi koju ja pandi ise kokku ka, nii et Kardo ei pidanud lillegi liigutama. Minu meelest ei olnud ta too hetk koduski. Ja siis kui ta tuli, siis ta oli nagu… Mallu? WHAT? Miks meil VALGE diivan on, aga no, vaadake kui ilus see on :D Ja kui lapsed välja kolivad, siis võtan pleedid ka maha. Vahet pole ka, nüüd mahub palju sõpru diivanile istuma. Ja see käib lahti ka! Nii et saan rohkem inimesi ööseks külla kutsuda, et noh, kui tahate, siis tulge heaga.
Mis värvi diivan teil on?
May 7, 2017
sellised moegurud mul
Eile oli mul selline kraamimise ja koduse toimetamise tuju. Kardo viis Mari koos mu väikevennaga ujuma, Lea istus Lendega aias ja mina sain üksi olla! Võite viis korda arvata, et kas ma hakkasin koristama või mitte…Ja kuna koristamisega kaasneb alati see, et ma tahan kohe pilti teha, siis seda ma ka tegin. Kaamera juba käes, tegin lastest ka natukene pilte. Ei mina tea, millal Maril see kaameraviha üle läheb, aga praegu on see veel üsna teemas. Olen teda vist liiga palju pildistanud… Lende õnneks naeratab viisakalt, kui ema pilti teha tahab.
Lentsu jumpsuit: Gugguu (LINK)
Stewie: Uuskasutuskeskus
Ma võtsin julguse kokku ja andsin Lentsule süüa. Vaene laps sõi, nagu ta poleks kunagi enne süüa saand (hehe, ta polnudki kunagi enne süüa saanud). Ära ka ei lämbunud. Et ilusam süüa oleks, siis ostsin talle Elodie Detailsi pudipõlle, nii uhke ja satsidega värk!
Ja minu armas staarmodell. “EI TAHA PITIIIIII!” nutab ta antud fotol, kas pole mitte nunnu? Ma pean tunnistama, et see oli päris naljakas, loodan, et see temas igavesi hingearme ei tekita.
Mari jope: Reservedis praegu ales! (LINK)
Mari tuunika: Reserved
Riki jalanõud: Reserved (LINK)
Mari kleit: Reserved (LINK)
Ma olen ikka nii õnnelik, et mul on kaks tütart. Nii hea on neid kleitidesse ja värvilistesse riietesse panna – nii kaua kuni nad seda muidugi seda teha veel lasevad, kes neid ikka teab. Ps! Minge kiigake ka Malluka Facebooki lehele, sest seal viskan täna loosi 80€ Reservedi e-poe kinkekaardi!
kuidas pesta lapse hambaid?
sNo päris ausalt on see meie kodus vahepeal ikka täielik põrgu. Ma tean, et hambapesu harjumus tuleb lapsele maast-madalast sisse juurutada ja ma mäletan, et mõned meie beebigrupist hakkasid juba pooleaastastel selle näpuhambaharjaga hambaid pesema. Kuna aga Mari oli enne 1a2k hammastest endiselt lage, sis ei olnudki meil enne ühegi hambaharjaga miskit teha.
Kui need hambad ükskord tulid, siis on nende pesu sellest ajast saadik olnud üks paras rabelemine. Mõni päev tuleb last lausa kinni hoida ja ise pesta, teine päev proovib püüdlikult ise. Kolmas päev saame ainult kaks “tõmmet” tehtud, kui preili hambaharja nurka viskab ja kisab: “Ei taha ambaid!”
Selles suhtes, et kui ta hambaid ei taha, siis ta on õigel teel, sest kui ta neid pesta ei kavatse ega lase, siis varsti tal polegi hambaid ja tema unistus on täitunud :D Meil Kardoga on lapsevanematena siiski mingi teatud kohustus neil vähemalt mõnda aega hambaid suus hoida ja no üldse ei tahaks, et need tal katki läheks. Erti arvestades, kui kommimaias ta on, siis seda enam peaks ka hoolikalt hambaid pesema. Ma olen näinud pisikesi lapsi pruunide könthammastega ja see on nii jube. Kuidas need hambad selliseks läinud on? Või peaks küsima, et kuidas vanemad neil selliseks minna lasknud on? Ei tea, igatahes enda lapsele sellist saatust väga ei taha.
Päris õudne oli, kui mõni õhtu saime suure surmaga heal juhul kuskilt kolm sekundit hambaid pesta ja noh, enam ei lase. Kriiskab ja rabeleb ja rüseleb ja no mitte ei saa pestud. Täitsa õudukas. Nagu hullumajas, üks hoiab kinni ja teine muudkui üritab pesta. See on umbes sama lihtne, kui võtta mingi libe boamadu ja siis selle hambaid pesta üritada. Või metsikut makaaki. Keeruline, ma ütlen.
Siis kirjutas mulle mingiaeg Philips, et neil on lastele ka Sonicare ja tahaksid Marile selle kinkida. Kuna ma olen enda Sonicare’i juba üle poole aasta kasutanud ja enam kui rahul, siis olin nõus. Ma alguses arvasin küll, et no kinkida võib, aga et kas ta sellega ka midagi teha laseks, oleks omaette ooper. Seega võtsin asja rahulikult ja kui me hambaharja kätte saime, siis oli Maril esialgu võimalus sinna peale kleepse kleepida, need tulid harjaga kaasa. No ja siis oli muidugi tore niisama nupust seda põrisema panna ja eks ta minu eeskujul natukene proovis seda suhu ka panna, aga alguses on see ka suurtele harjumatu (võdiseb nii kiiresti ja teeb kõdi), et võttis natukene aega harjumiseks.
Kui juba vähe harjutud oli, siis tõmbasin alla Sonicare Kids api ja olin valmis selleks, et ma raudselt elusees ei oska neid ära ühendada, aga minu üllatuseks oli nii, et kui ma harja sisse lülitasin, siis ta ise juba ühendaski ennast ära. Äpist näed siis samal ajal ka hambaid ja nii kaua kuni sina pesed, pesed sa ka nn selle tegelase hambaid äpis.
Lastele meeldivad ju mängud ja no eriti kui me räägime siin telefoni mängust! Mari jaoks täielik hitt. Kohe hakkas ta hambaid palju parema meelega pesema. Okei, vahepeal peseb ta ka kraanikaussi ja seinu ja oma mänguloomade “hambaid”, seda muidugi äpp ei tuvasta ja arvab ikka, et laps enda hambaid peseb, aga no vähemalt on see üks viis, kuidas sed “hirmsat” hambapesu meeldivamaks teha.
Muidugi oleneb see lapsest, aga meil on tavaline hari ka kasutuses, sest mõnikord (kui ise oleme süüdi ja oleme lasknud lapsel juba üle väsida) siis juhtub nii, et ei taheta seda hambaharja üldse näha. Siis kasutame vana head “sina hoia kinni, ma pesen” taktikat, mis ei tundu just kõige parem vanemdamine, aga no, pesta tuleb, mis siis ikka :D
Miks on Sonicare Kids hea? Esiteks teeb ta umbes mitusada liigutust rohkem, kui tavalise hambaharjaga ise teed. Seega on mu süda natukene rohkem rahul, et kui ma natukenegi prääniku hambaid pesta saan, et ehk sai ikka puhtamaks, kui tavalise harjaga saanud oleks. See äpi süsteem on lahe ja mõni päev töötab päris hästi. Päris motiveeriv on see ka lastele, sest mida paremini sa pesed, seda õnnelikum see loom seal äpis on ja saad talle nn sööki välja teenida. Sellest osast Mari veel hästi aru ei saa, aga suuremad raudselt saavad.
Mis mulle veel väga meeldib, on see, et sellel on MEGA PEHME otsik. Osad laste hambaharjad on nagu krdi tellisega hõõruks hambaid, see on mõnus ja pehme. Siin on väike video ka, mis näitab enam-vähem, kuidas see värk käib.
Mis siin ikka, kui soovitan jälle soojalt. Soetada saab seda näiteks Euronicist, maksab mingi alla kuue kümbi, aga kasutada saab seda pikalt, ainult otsikuid tuleb aeg-ajalt vahetada. Kui aga veidi kallis kraam tundub ja päris eelarvesse ei mahu, siis ühe loosin ma enda toredate blogilugejate vahel välja ka, et kellegi mudilasel natsake toredam hambaid pesta oleks. Et loosis osaleda, jäta blogisse kommentaariks, et kuidas su lapsel suhe hambapesuga on ja lisahääle saamiseks võid mu Facebooki lehel ka posti jagada (maini siis ka seda kommentaaris, et mõlemat tegid).
Võidumehe (või naise) valin välja juba kolmapäeval!
Ps! Kõik pildid on tehtud umbes nii, et annan korraks Marile hambaharjad kätte, tema karjub: “EI TAAAAA PITI!” ja siis ma läbi häda olen need ära teinud. Tegelikult me elutoa laual hambaid ei pese. Ja eriti ei pese ta minu hambaharjaga hambaid, aga noh, oh well! Vähemalt sain ära tehtud :D
May 6, 2017
kergkärudest
Kuna reisile minek on kindel, nii suvepuhkus, kui ka sügispuhkus, siis mõtlesin, et meie Bugaboo Donkey pole vist Lentsule parim valik, mida kaasa lohistada. Kuigi mõnus vanker, siis kergkärust on see ikka väga kaugel.
Ma niisama oma weekenderiga
Suurus lahtisena: 60 x 114 x 88cm.
Kaal: 13kg
Suurus kokkupanduna: 87 x 60 x 40cms
Veel on meil olemas Baby Jogger City Mini, mis on oma kolm aastat vana. Kui Mari oli Lentsu vanune, siis ma selle soetasin. Mõnes mõttes võiks ju lihtsalt selle kaasa võtta, aga esiteks on Mari sellesse nii kiindunud, et ta raudselt tahaks ise seal sees istuda ja teiseks on kolm aastat piisavalt pikk aeg, et hakata uut kergkäru tahtma. Aeg läheb edasi ja tulevad aina uuemad ja ilusamad asjad peale. Oma kogemusest võin juba öelda, et tegu on muidu väga hea kergkäruga. Minu jaoks jääb miinuseks ainult see, et kokku voltides jääb sisu välja (ja saab kergelt mustaks ja märjaks) ja et teda ei saa panna lapse nägu ema suunas.
Kaal: 7.6kgs
Kokkupanduna suurus (cm): 79 x 61 x 25
Lahtiselt suurus (cm): 100 x 61 x 105
See vist ei tule üllatusena, et kui ma mõtlesin kergkäru peale, siis kohe tuli mulle esimese asjana pähe Bugaboo Bee5. Mulle on see bugaboo ikka väga südamelähedaseks saanud ajaga, sest mul pole elusees käe all olnud nii lihtsasti manööverdatavat, mõnusat ja muidugi ILUSAT käru. Kuigi jah, maitse asi. Kui ma esimene kord Bugabood vaatasin, siis ei tundnud ma ka sellega mingit erilist sidet, aga mida rohkem selle kohta uurisin ja vaatasin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.
Eestis müüb ametlikult Bugaboosid Scandikids, aga tegelikult saab seda ka NaguUus poest. Ainult et neil liigub seal odava hinnaga uusi Bugaboosid ainult Camelon 3 mudelit (mis muuseas oli mu teine valik Donkey Weekenderi asemel). Mingi Runner on neil ka pakkuda, aga no ma ei kavatse kuskile joosta, kui mind just noaga taga ei aeta, seega pole mina sellest huvitatud.
Suurus lahtisena: 86.5 x 53.5 x 90cm
Suurus kokkupanduna: 32 x 46.5 x 90 cm
Kaal: 8.7 kg
Ütleme nii, et ma olen siin vaadanud ka Mamas&Papas Armadillo Flip’i ja YoYo+ vankrit, aga lõpuks tundub mulle ikkagi, et just Bee5 saab Lentsul olema. Miks?
Mulle meeldib Bugaboode juures see, et välimust on sellel jube lihtne muuta. Telli ainult uus kaarvari või istumisalune ja saadki endale soovi korral nn mitu erinevat vankrit. Ma ei suuda praegu otsustada, kas ma tahan liblikatega, või roosat versiooni. Bugaboo Bee 5 vankriga saab tegelikult ise kokku kompunnida lausa 790 erinevat välimust! ( siin saad vaadata ja timmida )
Hea on see, et saad valida, kas laps on näoga sinu poole, või sõidu suunas. Mulle meeldib see enda poole variant nagu rohkem, Mariga igatsesin seda küll, kuigi alguses mõtlesin ka, et vahet pole.
Kerge raam, suur korv, head amordid ja kergesti puhastatavad rattad, et käru ei hakkaks “krõbisema”.
Eks tal ole väiksed miinused ka. Näiteks ei ole tal ees seda turvakaart, aga selle asemel saab valida näiteks väikse kandiku, kuhu saab ka joogi panna. Veel on nadi see, et ilma suvekaarvarjuta on see ise kuidagi tuulele valla, aga no seda aitab vältida just suurem kaarvari, mis ongi mõeldud suveks. Koos õhutusavadega jne.
Kindlasti ei hakka me reisile kahte vankrit vedama, Mari juba poolenesti täiskasvanud inimene. Seega peab tema leppima selle istumislauaga, mille me teise vankri külge kinnitame.
Ah, ma võiks muidugi üldse lihtsalt Joggeri kaasa võtta ja asi ants. Eriti kuna meil on lastega reisimiseks vist miljonit asja tarvis. Aga no las ma natukene iniseva häälega vingun, et “aga ma ju tahaaaaan!”.
Mis kergkäru teil on? Mida soovitaksite? Eriti just selle mõttega, et hea reisile kaasa võtta oleks?
May 5, 2017
mis värk see kristalliteraapia on?
Nagu popp on, siis käisin ka mina mingi aeg tagasi kristalliteraapias. Muuseas, täitsa ilma põhjuseta, ei virelenud mingis masenduses, või maadelnud mingi probleemiga. Läksin selle pärast, et Leenu rääkis, et see on mu kodule mega lähedal ja maksab ülivähe ja et no MEGA HULL VÄRK pidi olema. Vot, oleks ma taibanud, et neid kristallikohti siin tallinnas nagu muda on, ei oleks ma kogemata pannud endale 60 eurist aega kesklinna kristallikott/tuppa/pessa – mis iganes see ka oli! :D Ma oma lolluses arvasin, et neid ainult üks siin Tallinnas on ja ei taibanud enne kohale mineku päeva kodukatki uurida, et kus see täpsemalt on, aga see selleks.
Igatahes ma sattusin sinna samasse tuppa, kus need Eesti nõiad kinnisilmi minema pidid ja sinna samasse kambrisse ka, mis kristallidest tehtud oli. Lugedes Leenu kogemusi, kuidas mingi MEGALT hakkab midagi toimuma ja hull värk on ja kuidas see terapeut muudkui rääkis tema elust megadetailseid asju – etteruttavalt ütlen, et mul ei olnud absull midagi säärast. Võib-olla selle pärast ei olnudki, et me erinevates kohtades käisime, aga no minu see kristallitädi ütles, et nonii, nüüd võid küsida megakonkreetseid küsimusi ja ma olin oma peas nagu issandpühajeesus, mul pole ühtegi küsimust, sest ma tulin ju ainult selle pärast, et seda võimast värki saada nagu Leenu:D Jumal tänatud, et ta hakkas rääkima midagi mingist kuumast kerast, mis mu keha peaks soojendama ja vaikselt ümises seal veel midagi, et ma suutsin siis selle ajaga välja genereerida sellise küsimuse, et kuna meil just Melu.tv välja tulemas oli, et kuidas sellega siis minema hakkab.
Mulle vastati, et halba see värk ei tee, õpin sellest palju ja olla üldse väga kasuks. Tea siis nüüd, et kas õpin sellega, et kuidas hästi läheb, või õpin, kuidas hävida :D Vahet pole ka, igatahes ütles ta mingi sellise väga umbmäärase vastuse, mille jaoks mul küll kuskile kristallide vahele lesima poleks vaja olnud tulla. Kuna ma aga seal olin, siis ma küsisin veel lisaks asjade prioriteetide paika panemise kohta. Et noh, mul ju megapalju tegemisi ja värke, Kardo tegeleb lastega hästi palju ja pidevalt närib nagu mingi väike süütunne, et kas ma ikka olen piisavalt hea.
Oleks muidugi ka naljakas, kui ta oleks mulle vastanud, et kle jah, sa suht sitt ema, mine proovi parem olla. Seda ta otseloomulikult ei teinud, rääkis niisama, et tal endal on ka palju lapsi ja omad tegemised ja tema on võtnud eesmärgiks iga jumala päev vähemalt tund aega iga lapsega individuaalselt tegeleda. Et kõik muud toimetused jätab kõrvale ja tegelebki ainult selle ühe lapsega. See olla rohkem, kui enamik vanemaid oma lastele tähelepanu pööravad.
Ta tõi näiteid, et kui tavaline vanem ärkab hommikul, viib lapse aeda, läheb ise tööle ja läheb lapsele nt 5-6 järele, siis tuleb koju, teeb süüa, peseb pesu, kontrollib koduseid töid (kui laps nii vana vms aitab õppida), vaatab ise oma sarja või lõõgastub kuidagi ja ongi magamamineku aeg käes. Et see aeg, et konkreetselt nüüd TEGELEN lapsega, seda ei tee väga paljud vanemad. Mitte, et nad ei tahaks, aga nad ei teadvusta seda, et ala koos teleka vaatamine ja siis paari lause vahetamine ei ole kuigi kvaliteetaeg koos. Või kui ema teeb süüa ja laps sealsamas maas värvib, et ka see ei ole ühistegevus.
Siis ma mõtlesin küll, et ilmselt tõesti on see ebakindlus ja süütunne mingil määral tekkinud selle blogijaks olemisega. Laste teemad on ju alati kõige hingekriipivamad ja kes see tahaks olla halb ema. No kes tahaks isegi KESKPÄRANE ema olla? Mitte kui keegi, kõik tahavad hea ema olla. Miks mitte veel kohe eriti hea ema. Seega ongi tõesti tekkinud mõni kord selline tunne, et võrdled ennast alati teiste parimate külgedega ja nõuad endalt ka neid samu omadusi.
Omg, vaadake! Ma olen nii hea ema! Ma käin lapsega kohvikuus!
Ma tahan olla ema, kes on alati hästi rõõmsameelne, tore ja kes ei pahanda kunagi. Samas tahan ma olla ema, kes oskab piire paika seada ja kes oma sõna maksma paneb. Ma tahan olla ema, kes on alati kodus ja laste jaoks olemas, aga ma tahan olla ema, kes saab käia uksest väljas sõpradega mitte ema olemas, et säilitada siin suures emaks olemises isennast ka. Ma tahan, et mu lapsed saaksid lasteaiast kodus olla, et me saaksime kõik terve perega päevad läbi pulli teha, aga ma tahan samas, et ma jõuaks päeva jooksul muid asju ka teha, kui pidevalt a) ainult Mariga ringi trallida, b) talle vahepeal multikaid näidata ja ise süümekaid tundes tööd teha. Ma tahan olla edukas, töötav ema, aga ma tahan olla samal ajal kodune, ainult laste jaoks mõeldud ema. Ma tahan, et mul oleks mingitki aega Kardoga kahekesti, samas ei raatsi ma raisku lasta aega lapsega, ega sõpradega, ega üksinda passimisele :D
Issand jeesus, kuna kell on praegu pool kaks öösel ja ma olen kogemata joonud ära kaks tassi kohvi ja pudeli energiajooki*, siis mõte juba natukene rallib oma rada, aga kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma ei saagi ju olla see kõige parem. Et ala kui ma näen, et mul üks sõbranna ei käi tööl ja ongi nn vaid laste päralt ja ma olen kade, sest mul on sada asja teha ja ma kardan, et äkki ta on selle võrra palju parem ema, siis võib ta mulle vabalt tunnistada, et tal mega kopp ees sellest passimisest ja lausa kass peal ja no ei teagi siis, et kas tema vaatab mind ja mõtleb, et vot, hoopis Mallu elab “õigemini”. Kes seda teab. Me keegi ei saa olla kõigest kõike. Ei saa olla korraga kodune ja töötav. Ei saa olla korraga reeglitevaba ja reegleid täis. Ei saa kõike siin ilmas, midagi tuleb ikka alati valida.
Jõudes nüüd tagasi sellesse kristalliteraapiasse, siis see naine ütleski mulle, et lapsed valivad endale ise vanemaid**. Ja kui mina olen oma tegemistes hea ja õnnelik, siis on nemad ka õnnelikud. Sest tegelikult probleemi ju pole – perekond on ilus tore, lastega tegeleb emb-kumb meist pidevalt, üks käib lasteaias (va siis kui teeme popipäeva, või tripime kuskil perega), saame ringi rännata, oleme suht lebo perekond, kõik on mega tsill, aga näed, mina ikka mõnikord istun ja põen, et äkki ma peaks parem olema.
Peale seda seanssi ma muuseas pole nii mõelnud. Olengi nii teinud, et kui Mari aiast tuleb, siis nui neljaks, hakkan temaga kas värvima, joonistama, meisterdama, what ever ta parasjagu teha tahab ja kuni ta enam ei viitsi, siis tegelen jälle omade asjadega edasi, täitsa süümekateta. Kui ta jälle peaks huvi tundma minuga koos asju uudistada, siis pole mul raske läpakas kõrvale panna ja temaga raamatut vaadata (ja õppida ära sõna “urson”). Ja no kord kuus on mul see spa-värk ka teemas olnud, et lähme kõik koos ja ujume hülgeks ennast.
Muidugi ma ei tea tegelikult, millise iseloomuga inimesed mu lapsed suurena on, umbes võin eeldada juba praegu ja selle järgi võiksin ma eeldada ka seda, et neile peaks meie peres meeldima elada küll. Mulle lapsena küll oleks meeldinud :D Ma olen olude sunnil siin pidanud küll vähe rangemaks hakkama ja muudkui käian nagu katkine grammofon, et asju ei loobita ja asjad koristatakse enda järgi ära ja… aga see on tegelikult ka lebom, kui ma arvasin. Ma nimelt vanasti eeldasin, et käskimine tähendab mölisemist ja röökimist, tegelikult piisab häääästi põnevil häälega ütlemisest: “Ooo! MARI!!! Paneme nüüd selle pusle karpi tagasi! Jess, wohhoooooo!! Ruttu-ruttu, kes enne saaab!” ja juba ta, vaene hing, enda teadmatagi rõõmsalt koristab. Aga arvestades, et mitu jäätist see väike suslik päevas nahka paneb, võin vist ennast ikka veel väga vastutustundeduks ja hirmsaks emaks lugeda. Aga no kui jätsi on, las nosib. Ta ka kõigest inimene.
Ühesõnaga jah, kui tahate adekvaatset nõu, siis selle jaoks vast ei pea kuskile kristallituppa ronima. Vb sinna peaksite minema, kus Leen käib, aga ma ise nii mega skepiline nende värkide suhtes, et ma ei tea, kas mul sealgi oleks sama fiiling olnud mis tal. Sessuhtes, et tõesti andis hea nõu ja pani mind paremini tundma, aga enamik ajast, kus ta rääkis mingit juttu, kuidas ma jalutan enda sees ringi ja mingi energia ja mingi valgus ja et lõõõõõgastu ja blabla, siis ma terve aja mõtlesin, et nina nii räigelt sügeleb, et kas oleks imelik, et ma seda sügama hakkaks siin suure lõõgastuse ajal. Ja kui ta mingit kaitsevaimu väljatulekut lunis, siis mul tuli mitu korda naer peale ja ma reaalselt pidin ennast sundima mõtlema surnud kutsikatest ja muust säärasest, et tõsine olla :D
Mul oleks seal kristallitoas muidu poole seansi pealt sama nägu tulnd mis lentsul :D
Ja kui me nüüd korraks taandume selleni, et mina ise olen ju tegelt rahul, mees rahul, lapsed rahul, et miks ma üldse lasin ennast mõjutada kasvõi natukenegi nendest suvalistest inimestest, kes mulle netis anonüümselt etteheiteid tegid? Selles suhtes, et me kõik võime ju luua netis mingisuguse parema või halvema mulje. Ma võiks ka täiega toppida netti iga kord pilte, et näete, meie siin lastega ujumas, meie siin lastega pargis, meie siin Mariga voolime, what ever. Mõnikord panen ka, aga no äkki tõesti kui ma ALATI ja iga kord paneks, siis kas see jätaks võõrastele mulje, et ma olen parem ema? Ei tea. Need, kes tahavad halba leida, need leiaks raudselt siis ka.
Näiteks Triinu tihti paneb minu meelest pildi ala instasse, et aww Kristo on nii musi, tõi lilli (ok, ta tegelt nii ka ei räägi, aga no umbes :D). Kunagi mäletan, et keegi ütles, et omg sul nii veab, et ma ei tea kedagi, kes nii tihti lilli saaks. Jaa, Kristo on tubli lilletooja, aga ma kujutan ette, et paljud mehed on? Ei? Ma saan minimaalselt korra nädalas lilli, parematel kaks. Ja see on nii tavaline, et ma ei tuleks selle pealegi, et ma sellest pilti teeks. Tõele au andes, ma mõnikord ei pane isegi seda tähele :D
Vb selle pärast, et mul on kodus enivei alati lilli, ise ka ostan neid, sest mulle meeldib, kui kodus on midagi vaasis. Seega on loogiline, et Kardo neid mulle ostab ka. Ja no mida ma ikka iga nädal ohkan, et no näete, vaadake ometi, JÄLLE sain lilli! (Ma ei mõtle siinkohal enam üldse Triinut, et ta nii heiskaks kuskil :D!) Enamasti on need veel alati samad lilled ka, sest no mulle meeldivad valged liiliad kõige enam. Seega ma säästan teid omast arust iganädalasest liiliapildist, aga mõni ehk tõesti arvabki selle tõttu, et selliseid pilte ei ole, et seda ei olegi siis?
Pilti ei jaga, lilli ei saa. Pilti pole, hui käisid lastega ujumas. Pilti pole – oled üldse lastega koos veetnud elus mõne sekundi :D? Piltidest rääkides, haha, ma ei suuda naeru lõpetada. Hommikul lamasime korraks kõik nii nunult voodis, isegi Lotte ronis kohale, mõtlesin, et teeks nüüd ühe kena pildikese, et näidata oma imelist ja armast perekonda. Sain sellise pildi, nagu allpool näete. Mari oli ka muidu seal, aga pildi tegemise hetkeks hakkas ta Lottet selle kollase padjaga lükkama. Lentsu nägu on suht priceless :D
Tere tulemast Treimannide tavalisse pereellu – kaootiline, random ja naljakas :D
Ühesõnaga, nii palju siis minu elumuutvast hingerännakust kristalliteraapia ajal. Ütleme nii, et tagasi just väga ei tõmba. Aga kas teist on keegi käinud?
*Nüüd on kell juba 2.30 ja ma ikka ei maga, apppiiii!
**Kardo ütles mulle, et see on kõige suurem hülgeila maailmas, sest miks peaksid siis mõned lapsed valima endale narkatest vanemad, kes nad surnuks näljutaksid. Või vanemad, kes nad surnuks peksavad või vägistavad või jumal teab, mida veel. Ma sellele muidugi vastust leida ei suutnud, ei tea jah, miks lapsed peaksid valima sellised vanemad, kui mingi valimine kuskil isegi olema peaks.
Lents ja söök
Ma ei saa sellest Nomi toolist siiani üle ega ümber. Miks ma sellest juttu teen on see, et Lents jõudis meil nüüd kauaoodatud teise faasi ja raudselt enne kui ma silma pilgutada suudan, istub ta samamoodi laua taga nagu Marigi. Oh neid lapsi, kuhu neil selle kasvamisega kiiret on?
Muuseas, kui keegi veel tahab endale seda Nomi tooli osta (SIIT) ja tahabki kõiki osasid, ehk siis beebi osa ka, siis ma võin enda oma niisama ära anda, sest meile seda enam tarvis ei ole. Mis ta siin ikka seisab, ehk kellegi on huvi ja saab selle komplekti palju odavamalt. See beebiosa maksab muidu 119 euri! SOOVIJA OLEMAS!
Ma tegelikult tulin hoopis Lentsu söömisest rääkima. Ikka veel ei ole ma suutnud ühestki piimakorrast päevas “päris söögiga” toidukorda teha. Ma ei tea, ma kardan, et ta topib endale midagi kurku ja lämbub ära :D Kuigi, olgem ausad, huvi toidu vastu on VÄGA SUUR. Hetkel julgengi talle vaid võrgust banaani anda, väga harva lasen mingit õuna ka lutsutada. Ma absull ei mäleta, millal ma Marile hakkasin tükilist toitu andma ja pmst ma tean, et ega need lapsed vist ära ei lämbu, aga Lents on mul ju alles nibin-nabin vastsündinud (7 kuune :D) beebi, kuidas ma talle siis midagi peale piima ikka annan? Ma isegi ei mäleta, mis vanuses neid kamapalle pakkuma hakatakse? Seega ma ei imesta, kui 10 aastane Lende ikka veel võrgu seest sööma peab, sest mõni ema siin ei julge talle sööki kätte anda.
Mul oli tegelikult kindel plaan talle näputoitu pakkuda, aga kuidas ma pakun, kui ma pidevas “appi!!!ta läbmbub!!!” olekus olen? Ega ma neid püreesid ka nii tihti paku, siis kui meelde tuleb, suht suvaliselt. Piima joob ta hoolega, ei ole küll sellist tunnet, et ta nälga jääks, aga samas nähes kui ahnelt ta päris sööki, rabab, siis peaks ennast vist kokku võtma?
May 4, 2017
joomisprobleemid
Ega sellistest probleemidest lihtne rääkida pole, aga ma pean tunnistama, et meie majas on ühel inimesel ikka tugev joomisprobleem. Oleks siis nii, et see ongi vaid ÜHE probleem ja teisi see ei mõjuta, aga nagu te kindlasti kursis olete, siis säärane probleem mõjutab tervet perekonda. Kuna mina olen vaid kannataja, siis võite järeldada, et mul endal joomisprobleemi ei ole.
Igatahes, tegemist ei ole kellegi teise, kui Mariga. See on lihtsalt kohutav, kui halvasti saab üks inimene juua. Nagu, ma mõistan, et inimene ikka vajab päeva jooksul vett ja kuna Mari veel nii palju skilli ei oma, et endale kraanist ise normaalse temperatuuriga vett lasta (meil tuleb kraani valesti keerates pmst keevat vett), siis jätan ma siia-sinna veeklaase ja veepudeleid, et Mari neist rüübata saaks, kui janu tuleb. Isegi tahaks teinekord natukene märjukest, et blogimisehoos ei peaks püsti tõusma ja kööki koperdama.
Aga iga kord, kui ma siin majas lonksu vett võtan, on see kui õnnemäng. Nimelt suudab Mari nii juua, et pool tassi/pudelit on paksult mingi saia-vorsti-baranka-juustu-kisselli-viinamarja-tomati tükke täis. Ka isegi siis, kui meil pole kodus kuu aega ühtegi nendest komponentidest olnud.
Kujutage ette mu tülgastust, kui ma olen endale äsja teinud pudeli kurgivett, selle pahaaimamatult lauale asetanud ja kui ma pool tundi hiljem sellest lonksu tahan võtta, on pudel ÄÄRENI NÄRITUD SAIA TÄIS. Nagu… mismoodi need lapsed joovad? Kas nende suu on seest kogu aeg mingit jama täis? Kas neil on suus eraldi salatasku “tuukritele”, mida siis iga joogi sisse poetada? HOW? WHY?
Millal õpivad lapsed inimese kombel jooma? Päris kopp ees sellest, et tahaks rahus lonksu värskat rüübata ja siis avastad suust mingi poolenesti nätsutatud leivatüki. Ma olen üritanud Marile rääkida, et äkki prooviks mitte oma poolt päeva menüüd joogiklaasi suunata, aga ta ainult naerab, kui ma öögin. Kas ma olen maininud, et mul on eriti kerge okserefleks :D
This is gonna end up in my mom’s tea!
suvepuhkus? a kuhu?
Me lähme sügisel Tenerifele onju. See puhkuse mõte tundus mulle nii kohutavalt mõnus, et ma ei suutnud juubeldamist lõpetada. Jeee! Soojus, päike, rand, soe vesi. Ei jõua ära oodata…
Siis ma sain aru, et eee jah, ma ei jõuagi ära oodata! Kas te saate aru, kui kaugel on november? See on poole aasta pärast! Püha issameie, ma jõuan enne sada korda suve oodates ära kärbuda. Kuigi peab Eesti kliimale au andma, sest alles hiljaaegu sain ma turul käes päris edukalt teeselda, et on suvi.
Küll aga ma tean, et see on petlik, sest tegelikult on minu meelest iga aasta nii olnud, et megalt ootad seda suve, saad oma paar sooja ilma kätte ja siis ongi juba sügis käes. Suvi justkui jääb vahele? Minu meelest küll…Siis tärkaski mõte, et äkki läheks suvel ka kuskile.
Jaa, ma olen sada korda rääkinud, et mulle ei meeldi reisida, aga ma jõudsin nüüd järeldusele, miks. Sest ma olen reisinud lasteta ja ma ei taha ilma nendeta enam kuskil olla. Teate, kui sitt oli näiteks Küprosel vaadata neid suuri laste mänguväljakuid ja mõelda, et Maril oleks seal nii tore. Ja muidugi ma, vana saiko, mõtlen kogu aeg, et what if sõda hakkab! Ma tahan siis ikka ju oma lastega koos olla. Olgu see siis Eestis või mujal :D Segane ühesõnaga.
Idee oli meil olemas ja nagu öeldakse, et kui sa oma mõtted universumisse suunad (või muu säärane jutt), siis need asjad sinuni ka jõuavad. Nii oligi, et mulle kirjutas GoTravel ka väikse ideega, et kas me oleme mõelnud ka perega ära proovida nn turvalist paketireisi, mis tähendab, et me ei pea ise mingeid pileteid otsima, majutuste vahel valima, kohal olles probleemidega ise rinda pistma jne. Et lihtsalt lähme ja puhkame ja vedeleme ja anname lastele “suvemeki” kätte.
Selles suhtes, et me pole veel reisikonsultandiga kohtunud ja ega me ei ole ka tõele au andes ka veel käsi löönudki, aga mul hakkas kohe mõte jooksma, et kuhu me siis minna üldse võiks? Gotraveli lehel on eraldi rubriik puhkusereisid ja seal ma ringi vaatasingi. Esimese asjana välistasin kohe Türgi. Minu jaoks tundub see kant natukene liiga ohtlik ja lastega üritaksin ma ohtilikest kohtadest siiski kauge kaarega eemale hoida. Samas muidugi mul just üks sõbranna käis ja elusana ja tervena ta sealt tagasi tuli, aga ikkagi, selle mina isiklikult välistasin. Kuigi just sinna kõige soodsamalt saab.
Veel saab soodsamalt viimase hetke reise (siit näed), mis samuti meile idee poolest sobiks, ainukeseks miinuseks on see, et lastel pole ühtegi dokumenti. Ma ei tea, kaua nende valmimine võtab, aga ma arvan, et enamiku ajast võtaks hoopis see, et me Marist normaalse passipildi saaksime…peaksingi täna üritama seda teha. Lentsust veel kuidagi ehk midagi saab.
Ise mõtlesimegi minna nii mai lõpp-juuni algus. Pean vaatama, millal mul mõni vaba nädalake ees terendab. Aga nüüd kohtadest. Mõtlesin valida mingi koha, kus ma enne käinud pole, aga milline neist lastega kõige mõnnam on… ehk oskate teie aidata?
Üks valikutest on näiteks Bulgaaria (LINK). Ma ei ole isiklikult kunagi sinnakanti sattunud, seega ei oska isegi mõelda, et kas see on ok koht lastega olemiseks. Samas kui ma mõtlen, et hotell+rand, nii võib ju igal pool lastega nädalakese külitada.
Sinna on lausa 35 erinevat pakkumist, ehk siis saad valida erinevate hotellide jne vahel, aga ma ei kujuta ette, et kas seal on ka lastega mõnus? Soe on vist seal juba praegu, kui ma ei eksi. Igal pool mujal on vist praegu soe… Lend ka vaid ainult kolm tundi, selle kannataks ehk lapsekarjaga ära küll. Hotelli valin ka pmst ainult selle järgi, et kas seal veeliumäed on :D Mulle praegu meenub, et Leenu käis ju lapsega Bulgaarias, peaks tema blogist selle koha üles otsima.
Rhodos tundub küll mega ilus!
Kreekast on pakkuda Rhodost, Pargat, Korfut ja oi, veelgi nimesid, mida ma ei tea. Mis nende erinevus on, seda ma lihtsalt ei teagi. Kuigi Kreeka tundub mõnus. Kreeka salatit võin ma küll iga päev hommikust-õhtuni vitsutada. Kõik Kreeka pakkumised on SIIN.
Montenegro (LINK) tundub ka huvitav koht, samas mul sõbranna rääkis, et seal on mega kallis koha peal elada? Ei tea… Samas kui selle nimi on MÄGEDE MAA, siis ma ei tea kui mõnus seal nagunii kahe lapsega seigelda oleks? Mööda mägesid… Samas alla peab ju inimene kuidagi võtma *ütlen ma cocat rüübates*.
Kas asi on minus, või meenutab Montenegro Tallinnat?
Muuseas, praegu vaatan Horvaatia pakkumisi (siin) ja see meenutab ka natsa Tallinnat. Mis värk sellega on :D Igatahes olen ma kuulnud, et see on super hea koht lastega puhkamiseks? Oskab keegi kommenteerida?
Itaalia (LINK) on muuseas ka alati selline koht olnud, kuhu ma olen minna tahtnud. Samas tundub see selline romantiline reis, mida tahaks abikaasaga kahekesti ette võtta. Kuigi Itaalased pidid mega lapsesõbralikud olema ja… ma ei teagi. Kes on lastega Itaalias käinud? Kus? Itaalia tundub natukene teine tera olevat ka näiteks Bulgaariast-Horvaatiast, et kui teised on sellised “oleme hotellis ja lamame” puhkused, siis Itaalia tundub nagu mingi to the max seikus! Samas vaadake SEDA hotelli ja öelge, et seal hea meelega ei vedeleks…
Veel on valikus Portugal (link), Küpros (link) aga seda me ei soovi, sest oleme juba käinud, Hispaania (link) seda ka ei taha, sest sinna me ju juba lähme sügisel. Ma ei teagi, mis muid valikuid siis on? Mitte, et needki juba liiga palju valikuid ei oleks :D Ühesõnaga, kuhu lastega minna? Suudaks riigigi välja valida…
Minu nõudmised on vaid see, et Maril oleks tore seal kohapeal minged asju teha (suured bassud jne), hea oleks kui saaks trippida ka mingisse suuremasse veeparki, loomaaeda, what ever? Lisaks kui see peaks olema mingi all inclusive pakkumine, siis öelge mulle palun, kus maal on normaalne söök? Türgis ja Küprosel minu meelest polnud ja kolmandal päeval viskas see ikka jube kopa ette. Jah, käisimegi siis mujal söömas, aga kahe lapsega ei tea, palju nii rännata viitsime.
Tellisin puhkust oodates Lentsule Reservedist sellise ujumiskostüümi (LINK) juba ära, see on aga nii nibin nabin paras, et tulebki kohe puhkama minna, muidu ei saagi selga venitada seda lapsele :D
Ma juba kujutan ette Lentsu nägu, kui ta saab ka esimest korda õue minna ilma kuhja vammusteta, see saab ikka eriti lahe olema. Pidlil on tal tubased “vammused” viimase Reservedi tellimuse pakist. Tudukad (link) ja nunnu ilasall (link). See viimane on vist rohkem beebidele mõeldud, sest kohe kui Lentsu kael 1 mm võrra pekisemaks läheb, hakkkab sall teda kägistama :D Oleks vist pidanud uskuma, et tegemist on newborn tootega…
Seega miljon küsimust nüüd lastega lugejatele. Kus teie lastega puhanud olete? Mis kohti lastega reisimiseks soovitate? Mis kohta kindlasti vältida soovitate? Olen üks suur kõrv, kes lihtsalt vajab väikest põgenemist :D!
May 3, 2017
kiusamisest
Sellenädalane Suure M’i show räägib kiusamisest – täpsemini koolikiusamisest. Mul käisid saates kaks noort neidu, kellel mõlemal VÄGA lähedane kokkupuude kiusamisega ja üks koolipsühholoog. Seega soovitan sellenädalast saadet kindlasti vaadata ka kõikidel lapsevaenematel, sest kõik kolm rääkisid väga arukat ja õpetlikku juttu. Nii neile. kes kiusamisega kokku puutuvad, kui ka vanematele, et ka nemad teaksid, kuidas käituda, kui nende last kiusatakse.
Ühesõnaga, saates olid kaks noort, Mirjam ja Christel. Enne kui Suur M üles läheb, siis ma soovitan vaadata nii Mirjami (LINK) kui ka Christeli (LINK) pihikaamerat. Need on jumala kurvad ja päris ausalt oli mul nii kahju nendega lobiseda ka, sest neid on mõlemaid nii räigelt kiusatud.
Vot sinna maani võib inimese kiusamisega viia, et VÄIKE LAPS läheb koju ja mõtleb, et kuidas oleks ennast kõige mõttekam ära tappa. Uuh, mul endal lapsevanemana on seda nii kohutav ette kujutada. Ja et te teaksite, siis kiusamine kiusamiseks, sama hull on ka see, kui te kiusamist pealt näete ja selle suhtes midagi ette ei võta.
Mõnes mõttes tahaks öelda, et lapsed on ise lollid ja ei saa aru, kui haiget nad oma käitumisega teha võivad, aga kui me nüüd üdini ausad oleme, siis on ka selliseid täiskasvanuid küll ja veel. Mõni ime siis, et koolid on täis lapsi, kes teisi kiusavad, kui nende enda vanemad samasugused on. Kahju muidugi.
Mul endagi oli hiljaaegu selline seis, et ma ütlesin ühele inimesele väga ausalt ja konkreetselt, et see, kuidas sa minust räägid, teeb mulle haiget ja mul on halb. Ma ei tea, kuidas teie reageeriksite, kui keegi teile niimoodi täiesti ausalt ja puhtast südamest ütleks? Mina isiklikult tunneks ennast halvasti ja paluksin vabandust. Enamik inimesi, kes ei ole täielikud emmid, saavad aru et sellisel juhul ei jäägi muud varianti, kui vabandada ja oma haiget tegev käitumine lõpetada. Isegi, kui oled omast arust näiteks vaid nalja teinud, või niisama “konstruktiivset kriitikat” andnud. On ju loogiline? Aga tead, mis see inimene mulle vastas? See on tegelikult päris naljakas, kuidas vanem naisterahvas raiub nagu rauda, et ta pole midagi valesti teinud. Seda enam, et jutt ei olnud sellest, et kes mida valesti teeb, vaid selles, kuidas tema käitumine mind tundma paneb. Ja siis väidab ta mulle ülbelt, et ma TUNNEN valesti.
Selliste inimestega pole tegelikult muidugi mõtet üldse suhelda ja targem on säärastest võimalikult kaugele hoida, aga ma juba olen kord selline loll, et arvan mõnikord, et ausalt ja siiralt rääkimisega saab asju lahendada. Mõistlike inimestega muidugi saabki, aga mitte mõistlikud ongi need, kes sind mõnuga edasi kiusavad ja siis ütlevad, et nad ei tee seda kohe kindlasti mitte.
Pange tähele, ma ei räägi siin enam põhikoolilastest, vaid täiskasvanud inimesest.
Mina muuseas isiklikult usun, et mõnikord võibki kiusamine olla selle taga, et keegi pole kiusavale öelnud, et kuule, sa tõesti teed mul olemise sitaks. Ma olen siin blogis maininud ka, et ma olen ka elus koolikiusamisega tegelenud ja ennegi päris mõtlematult suvalisi asju öelnud. Aga käsi südamel, kui keegi neist oleks mulle niimoodi otse öelnud, et vot kallis Mallu, mul on mega bad trip, selle pärast, kuidas sa käitud/minust räägid, siis ma oleks lihtsalt vabandanud ja selle käitumise lõpetanud. Lööb nagu endale mõistuse pähe, sest tihti tehakse selliseid asju kambavaimust.
See minu isiklik kiusupunn ütles mulle emalikult, et ühel päeval ma mõistan, miks meie elud kokku puutusid. Ta vist mõtles selle all kindlasti seda, et ühel päeval ma meenutan tema sõnu (et ma olen sõbratu, loll, ülbe ja ära tõusnud) ja mõtlen, et issand, tal oli õigus!!!! Aga tegelikult ma mõistsin juba praegu, miks meie elud kokku puutusid. Selle pärast, et ma nüüd edaspidi sitad tutvused juba eos ära lõpetaks, et need mind nii pikalt ei painaks. Ma lugesin just ühte head tsitaati, mis on tõlkes umbes selline, et kui inimesed käituvad, nagu nad ei hooli sinust, siis usu neid!
Kiusata saab igas vanuses. Ja ma loodan, et minu lugejad ei ole sellega kokku puutunud, ei koolis, ega täiskasvanuna. Kui aga olete, siis ma loodan, et need kokkupuuted jäävad minevikku. Kedagi teist kiusata ei ole lahe, me kõik oleme ju inimesed ja meil kõigil on õigus oma arvamusele ja võimalusele elada nii, et meie üle ei naerda ja ilguta. Seega, kui näed kiusamist, ära jäta seda tähelepanuta, eks!
Ps! Ma kohe ennetan selle ära, et keegi hakkaks siin kraaksuma, et oh sa vana pele, mäletad, kuidas sa ise oled muudkui inimestele halvasti öelnud ja nüüd siis selline jutt. Selle kohta ütlen ma vaid, et jumal tänatud, et ma enam selline tont pole :D
VAATA SUURE M’i SHOWD KOOLIKIUSAMISEST SIIT!
Mariann Kaasik's Blog
