Mariann Kaasik's Blog, page 203
May 3, 2017
Mallukas kosmeetiku juures
Mingi aeg kirjutas mulle Rosmarii ilusalong ja kutsus mind protseduurile, mille nimi mulle alguses üsna kahtlane tundus. Nimelt oli tegu BDR hooldusega, mis sisaldab siis happekoorimist, naha lihvimist ja mesoteraapiat. Kuna ma olen kosmeetiku juures käinud ainult paar korda elus, siis nimetused nagu HAPPEKOORIMINE ja NAHA LIHVIMINE ja ee… mesoteraapia olid suht tume maa, aga mulle kinnitati, et mu nägu jääb mulle pähe ja karta pole mitte midagi, seega kõheldes ütlesin jah. Isegi siis, kui ma sain teada, et mesoteraapia tähendab seda, et mulle tehakse mingi masinaga umbes 30 000 väikest augukest näonahka. Korraks küll mõtlesin, et nad teevad mingit nalja mulle, aga noup, sellised asju tänapäeva moekad naised enda näole teevadki!
Ühesõnaga, samasugustele võhikutele nagu ma ise – BDR ongi selline komplekshooldus, et alguses vaatab kosmeetik naha üle ja vastavalt sinu naha olukorrale teeb siis plaani, et kui kange “hape” ja millised maskid ja nii edasi. Kodulehel on selline asjalikum info:
BDR on ülitõhus komplekshooldus, kus kliendi naha seisund ja välimus paranevad erakordselt kiiresti – tulemused on näha juba peale esimest teraapiat. Hoolduse tulemusel paranevad kõik naha elutähtsad funktsioonid, nahk pinguldub, kortsud taanduvad, nahk saab tagasi elujõu ja sära.
Protseduur sobib kõigile nahatüüpidele ja parandab naha seisundit paljude probleemide puhul: pigmendilaigud, näo-, kaela- ja dekolteepiirkonna kortsud ning miimilised jooned, vähenenud nahaelastsus, aknearmid, rasune-, ebapuhas nahk, tuhm ja elutu jume.
Olenevalt naha probleemidest kasutatakse holduses erinevaid etappe: happekoorimine, mikrolihvimine, mesoteraapia, tava-ja valgusmaskid. Efektiivsema tulemuse saavutamiseks on soovitatav läbi teha 4-6 protseduurist koosnev kuur ning kasutada BDR i koduseid dermatsutilisi nahahooldustooteid. Hoolduse alguses hindab kosmeetik kliendi naha seisundit ja koos pannakse paika, milliseid konkreetseid etappe antud hoolduses kasutatakse. BDR hooldusi saab teostada aastaringselt.
Ma ikka eriti kavala näoga :D
Ühesõnaga läksin mina siis kohale, tõmbasin pluusi seljast ja pabermütsi pähe – ikka kaunis värk. Ja siis hakkaski kosmeetik mu näonahka uurima ja puhastama. Sain teada, et kortse mul VÄGA pole, mis on päris hea, aga samas see hooldus olla just päris hea kortsude vähendaja. Igatahes selle osa kohta kommentaare anda ei oska.
Peale puhastamist tuli see happe osa. Ma pean tunnistama, et selle happe lõhn oli päris ebameeldiv. Kosmeetik veel naeris, et minu puhul kasutas ta seda nõrgemat hapet, et tugevamal on veel vängem lõhn. Asi selles, et tegemist on piimhappega ja tõesti selline.. läbikäinud piima lõhn, mida ma kodus päris tihti tunnen :D Aga ilu nõuab ohvreid. Ja rohkem kui seda lõhna, kartsin ma seda, et valus on, aga ei olnudki. Natukene oli selline kipitav tunne, aga ainult hästi vähe! Selle koorimise point olla siis see, et pealmine vana ja räsitud nahakiht kooritakse kenasti maha ja alumine, värske saab välja paista.
Siis tehti mulle esimene “koorimine”, ehk siis ühe masinaga suristati üle näo, et vanad naharakud eemaldada. Kui see tehtud, siis võeti välja see nõeltega masin ja see tegi täpselt sellist häält nagu tätoveerimismasin. Valus jällegi üldse ei olnud, kuigi pelgasin. Natukene tugevamalt kasutas ta masinat mu otsaesise armiga ja tõesti mulle tundub, et seda on nüüd vähem näha, päris tuus.
Kõige lõpuks tehti mulle niisutav näo- ja kaelamask, millele pani punkti õla ja pea massaaž. Nagu püha jeesus. Kui ma sealt püsti tõusin, siis oli mul küll tunne, et ma olen uuesti sündinud. Sõnad loeti peale, et õhtul võib veel näo punetama või ketendama lüüa, aga mul ei juhtunud esiti mitte kui midagi.
Enne koju minekut valati veel klaasike kasemahla ja pakuti ka lagritsajuurest, sidrunist ja kurkumist timmitud teed, et ikka täis enesepoputamise pauk oleks ihule.
Kodus juhtus mul aga paari päeva pärast selline asi, et ehmatasin lausa ära. Juuksepiir oli väikseid punnikesi täis. Võtsin siis salongiga ühendust, et mis nüüd lahti on, aga sain kohe kinnituse, et see on üsna tavaline ja ajutine nähtus, mis peaks paari päevaga mööduma. Nii see oligi, sest kui kolm päeva hiljem Mammuga väljas olles ta mu nägu katsus, nõudis ta kohemaid, et ma ütleksin talle, kus ja kuidas nii pehmet nägu saada. Nüüd te siis teate.
Mina jäin igatahes väga rahule ja tõepoolest on nägu peale seda kuidagi siledam ja mõnusam. Ja vastavalt kosmeetiku soovitusele olen ma nüüd üritanud elu eest meiki ka maha võtta, ma muidu selles asjus nii laisk. Nüüd aga peaks selle harjumuseks võtma, sest muidu näen ma viie aasta pärast pensionär välja :D
Mul on hea meel, et saan teile ka ühe mõnusa hoolduse välja loosida. Et võita, mine Rosmarii kodukale, vali välja, mis näohooldust sina sooviksid ja jäta oma soov kommentaaridesse. Üks õnnelik saabki täitsa tasuta minna ja oma nägu “värskendada”. Või, miks mitte, võita ja hoopis oma emme emadepäeva puhul värskenduskuurile saata. Kindlasti igale naisele mõnnaks poputuseks.
Kes aga loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis salongis aega broneerides kasutades sooduskoodi MALLUKAS, on näohooldused teile 10% soodsamad.
Rosmarii Ilu- ja Tervisekeskuse Facebooki lehel on ka erinevatest hooldustest videosid, nii et soovitan üle vaadata!
viitsid, anna raha?
Eile sain postkasti kirja, kus üks naine palus abi. Kirjutaski ausalt ja siiralt, et kuidagi nii läinud, et lastele pole midagi lauale panna, kapid tühjad ja et kas ma saaksin natukene raha laenuks anda või kasvõi postiga süüa saata. Kuna mul pole elusees viitsimist kuskile postiga ma ei tea mida saata, siis küsisingi konto nr ja kandsin sinna 50€. Ta ise summat ei nimetanud, ütles, et kannaks palju “süda lubab”. Eeldasin, et no kuni palgapäevani peaks välja vedama küll (eeldusel, et enamikel on ju palgapäev 10da paiku). Inimene oli väga tänulik ja uuris, et kas mul on kindel kuupäev, millal ma raha tagasi tahan, või võib ta lihtsalt siis kanda kui parasjagu saab.
Kuna see ei ole esimene kord mu lugejal mingit laenu küsida, siis ma tean väga hästi, et ma suure tõenäosusega naguii seda kunagi tagasi ei saa, seega ma isegi ei vastanud sellele kirjale. Ei tee see 50€ mind vaesemaks ega rikkamaks ja kui inimene juba ütleb, et lastele pole süüa anda, siis ma, loll, olen nagunii kohe haleda meelega ja no ikka annan, eks. Andku ta siis see kunagi tagasi või mitte, lihtsam on eeldada kohe, et mitte.
Täna sain kirja:
Pöördun taas sinu poole. Ostsin eilse raha eest külmkapi täis ja kuivaineid palju, et kuu lõpuni vastu peaks! ( palgapäevani )
Kãisin nuud lapsega arsti, nii mul kui lapsel avastati angiin. Laps ise on 6 aastane. Kirjutati rohud, mis välja vaja osta aga rahakoti vahel on eilsest alles jäänud 4 eurot. Kirjutati nii mulle rohud kui ka pisikesele. Iga su abi on teretulnud, samale kontole, mis eile. Olen sulle südamest tänulik kui saad aidata ja luban et võlgu ei j22. Ja kui terveks saame siiz kindlasti postitan sellest kuskile, et mallukas armas p22stis meie elukesed! Mitte ei kirjuta kuidagimoodi et rahaliselt aitasid, see oleks imelik. Aga kitjuta mulle kui saad aidata, olen lapsega arsti juurest tulemas, saaks ka kohe apteegist siis labi joosta et ei peaks hiljem temaga 6ue minema. P2ikest ja kõige paremat teile! Marile ja lendele kallid musid! Kindlasti tuleme ka mingiaeg pildistama:) Ole sa südamest tänatud kallis Mariann!
Ma lihtsalt olin nagu… misasja, tegelikult ka või? Jumala ausalt oli mul eile kontol 120€ millest 50 talle kandsin. Mis kuradi rahavabrik ma siis olen. Aga teisest küljest on nagu kahju ka, et issand, äkki nüüd lapsel jäävadki minu pärast rohud saamata? Palju üldse sellised rohud maksavad? Aga rohkem oli selline tunne, et üks leidis nüüd lolli, kes talle lihtsalt raha jagab. Ma ei tea, mis rikkuri mulje ma jätnud olen, aga päris ausalt ma ei ole nii rikas, et iga päev erinevate inimeste eluprobleemide lahendamiseks raha saata. Ütlesin talle ka, et see teist korda raha küsimine on juba väga kahtlane ja natukene nahhaalne.
Kindlasti ei ole nii. Väärtustan seda väga ja olen sulle väga tänulik, lihtsalt ise olin loll et taas sulle kirjutasin niimoodi. Aga lootsin et saad ehk aidata aga pole hullu kui ei saa. Olen tänulik eilse abi eest ja loodan et leian selle raha rohtude jaoks kuskilt. Oled parim inimene keda tean! Aga eks haigus ei hüüa tulles. Olen alati hakkama saanud, seekord on raske lihtsalt olnud kahjuks. Ja lootsin et ehk saad aidata viimast korda nende rohtude rahadega. Ja ilmselgelt ei oleks ma enam küsinud, see oleks juba inetu olnud.
Ma ei vastanud midagi. Natukese aja pärast tuli uus kiri.
Anna tõesti andeks. Ja pole hullu kui sa aidata ei saa. Proovin miskit välja mõelda.
Ma ei vastanud ikka midagi (sest ma tegin tööd, et noh… raha teenida).
Kas ei saa siis? Pole sinupoolset abi loota? Kui ei siis pean kähku muud välja mõtlema sest ravi on kohe peale vaja. Päikest!
Samal ajal, kui mina ikka veel rahulikult tööd tegin, tuli ka kolmas kiri:
Kas sul pole võimalik 20 euroga ka aidata siis?
Nagu päriselt, iga järgmist kirja lugedes tekkis mulle tunne, et ma olen üldse loll, et ma neile midagi kandsin. Reaalselt nagu tekib veits tunne, et ei olnud seal ehk midagi nii kehvad lood majas või laps angiinis. Aga äkki on? Ühesõnaga, ma ei tea, natsa imelik ja tekitas sellise sita tunde, nagu ma oleks megalt ülli saanud ja ma oleks võinud selle raha anda hoopis kellelegi, kellele seda tunduvalt rohkem vaja oleks.
Mhh..
April 30, 2017
10 põhjust sind armastada
Teen täna harukordse erandi ja täna saab lugeda harjumuspäraste lastele kirjade asemel lugeda hoopis kirja ei kellelegi muule, kui minu kõige parimale sõbrannale maailmas. Jah, Triinu Liis, ma tõepoolest räägin sinust…
Ükskord keset ööd ja peale mitut pudelit veini värvisime me Triinuga huuled siniseks, ma panin pähe ta blondid pikendused ja läksin koju Kardot ehmatama, aga ta juba magas :(
Tead, mida mina kõige rohkem maailmas inimestes hindan? Eks ikka seda va huumorisoont. Ja sulle, Triinuke, on seda kamaluga antud. Ma ei suudaks kokku lugeda neid kordi, kus me teeme koos lollusi ja siis naerame kõhud kõveras. Mulle meeldib, et meil on terve hunnik inside nalju, millest enamike alguspõhjust ma isegi ei mäleta, aga sellegipoolest tahaks öelda, et pane endale kukk jalgade ette, siis keegi ei näe, et sul jalanõusid jalas pole…
Sa oled lihtsalt imeline naine! Tead küll, selline, kes on ühest küljest nii soe, siiras ja armas, aga teisest küljest suudad isegi minusuguse labase mutiga ühise keele leida. Just selle pärast sul nii palju sõpru ongi – sa suudad absoluutselt igale inimesele mulje jätta, et vot see Triinu on minu masti mees. Aga no kõige rohkem oled sa ikka minu masti mees…
Kolmandaks punktiks tahaks ma välja tuua selle, kui suure südamega inimene sa oled. Ma ei räägi siin muidugi sellest, et sa vaid mind ära kuulad ja nõu annad – ma tean, et sa oled täpselt samasugune kõikide teiste inimestega maailmas ka. Sa ei kujuta ette, mitu korda olen ma tundnud, et ma saan mingisuguse närvivapustuse, või olen kellegi peale nii närvis või nii kurb ja tasub mul vaid sinuga rääkida, kui sa suudad mu maha rahustada ja kõik on jälle hästi. Minu väike mõistuse hääl.
Mulle meeldib, kui kohutavalt sarnased pliuh-pläuh-tahan-kõike-kohe inimesed me oleme. Elu lõpuni mäletan, kuidas me elus esimest korda Saaremaal tülli läksime, dramaatiliselt eri suundades kõndisime ja siis nuka taga lihtsalt mossitasime ja ootasime, et saaks juba ära leppima hakata :D Ega me mingid kummivenitajad pole. Või siis, et ah, ostaks lambist Taisse piletid…aaa….ups…me ei saagi minna…Suva! :D
Üldiselt ei ole ilus inimesi välimuse järgi liigitada, aga Triinukene, minu meelest oled sa nii kaunis naine, et iga jumala kord kui me kohtume, tahan ma endal kadedusest jalad amputeerida, sest muud varianti 20 kilo kaotamiseks ma ei oska välja mõelda :D
Ma armastan seda, kuidas sa oled valmis iga mu hullu ideega kaasa tulema ja ma luban, et proovin sinu jaoks sama teha. Olgem ausad, kas meist kumbki teab või mäletab, miks me pidevalt satume sellisesse olukorda et… ma ei saa siin isegi ühtegi näidet välja tuua, sest need on lihtsalt liiga absurdsed, aga no sina tead, kuidas me keset ööd õigust mõistma tormasime, kuidas ma sinu pärast peaaegu taksojuhiga kaklema läinud oleks, kuidas alati tundus keset ööd ainukene hea mõte vanni minna. Hehe.
Triinu, sa oled nii ettevõtlik ja tubli! Ma ei tea mitte kedagi, kes oleks nii otsustuskindel ja võimas naine. Ma tean, kui palju sa oled vaeva näinud, et jõuda sinna, kus sa oled ja tõesti oled sa seda kõike väärt. Tark, töökas ja mulle ausalt igati eeskujuks! Minu jaoks edukuse etalon.
Sul on nii palju häid ideid! Näiteks sul see heade mõtete purgi värk ja no see uus idee, millest sa rääkisid. Ja see, kuidas sa lambist kunagi mõtlesid, et ah, ostaks suvila maale -mega tuus värk ju! Jälle on nii, et ma ei saa enamus meie lahedaid ideid kirja panna, sest noh, me oleme haiged inimesed… aga sa tead küll…
Mitte, et see nüüd sinust oleneks, aga okei, SINA ju selle mehe endale valisid. Igatahes on Kristo ka nii lahe vend ja mul on mega hea meel, et nad Kardoga nii hästi läbi saavad. Meie kaks ja meie mehed on küll paras paar. Ainult, et alkoholi ei talu meie armsad mehed küll teps mitte nii hästi kui meie.
anna andkeks, ma PIDIN selle pildi siia üles panema :D Kui ma oskaks, siis ma oleks selle pannud, kus nad samas konditsioonis “tantsida” proovivad :D
Musirull, sinust saab nüüd kohe-kohe ema! Ja mul on hea meel näha, kuidas sa oled kõikidele minu lastele nii armsaks tädiks olnud ja neid elu eest ära hellitada üritanud. Ära muretse, kohe kui sinu oma välja kargab, teen ma talle täpselt sedasama. Ja muuseas, kõik need eelloetud punktid annavad mulle kindlust, et sinust saab imeline ema, kes ei karda oma lastega vabalt võtta, loikudes hullata, onne ehitada, mudasõda pidada ja tunde peitust mängida. Sinust saab ema, kes õpetab oma lastele, et elus on kõik võimalik ja teist kahest saavad vanemad, kes näitavad lapsele, milline tõeline armastus välja näeb. Seega võid kindel olla, et kasvatad valmis tõelise väikse härrasmehe.
Aitäh, Triinukene, et sa mu ellu sattusid! Või peaksin tänama ma taevaisa? Ma ei tea, suva! Ma tänan ükskõik keda, sest minu elu on sinuga koos nii palju parem, toredam ja idekam. Aitäh sulle, musirull! Ja muuseas, see liblikas, mis ma eile sulle kinkisin, seal oli tegelt mega stoori taga, et vaata nagu liblikad kooruvad röövikust liblikaks, siis umbes sellisena näen ma sind ka. Mitte, et sa enne oleks röövik või uss olnud, aga no… metafooriline värk, tead ju isegi. Sest praegu oled sa imeilus ja su elus on kõik, mida sa väärt oled. Ma armastan sind täiiiiiega, aga no sa ju tead, et ma verbaalselt selliseid asju ei suuda välja öelda, sest muidu ma lahvataks leekidesse. PALJU ÕNNE, MUSIKE!
April 29, 2017
ok ok, tsill!
Reaalselt ei ole mul aimugi, mis eile juhtus. Emakas võttis vist mõtlemise üle ja hormoonid lõid üle pea. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii kurb olin, kui eile? Issand, äkki mingi hetk kui ma kunagi papa peale mõtlesin, või siis alles siis, kui Lents sündinud oli? Igatahes ei aidanud eile mu tujule kaasa see paganama Grey Anatoomia kurb osa (ps! sorri, et eile spoilisin!).
Jumal tänatud, et mul see blogi on. Iga ilusa kommentaariga hakkas mul natukene parem, kuni lõpuks otsustasingi, et kaua ma siin ikka vedelen ja ennast haletsen. Nagu Kardole meeldib öelda, siis iga olukorraga on kaks varianti, kas sa lepid sellega, või teed midagi, et seda muuta. Oma eilsest halvast tujust oma pekisuse suunas kaldun ma rohkem selle poole peale, et pean vist leppima VÕI muutma olukorda sinna poole, et vaataks peegli ees nurgad valmis, kuidas vähe kabedam välja näha (hoidku jumal, et trenni teeks või normilt toituks :D). Seega jah, vb panin veits üle, vb lasin liiga tumeda meigi teha, mida iganes, juhtub. Lihtsalt eile kuidagi see tundus nii tröösitu mulle kõik. ERITI see pilt sealt postituse lõpust, ma olin nagu… “TÄNKS”, kui mulle see saadeti.
Muuseas, selle pärast panin ma ka Kolmeraudsesse musta kleidi selga, et ma mõtlesin, et must värv, varrukad ja puhvis alumine ots mind peenemaks muudavad. Soengu lasin ka üles panna, et äkki lahtised juuksed loovad must veel suurema poku mulje :D Ühesõnaga nõustun nüüd nendega, kes ütlesid, et teinekord less is more. Näiteks eile käisin väljas sama soenguga, sest see elas mul päris okeilt öö üle ja mõtlesin, et ah, sitta sellega. Viskan tagi ja ketsid peale ja teesklen, et selline räsitud olek ongi mu taotuslik look. Ja tead, töötaski üli hästi.
Ainukene miinus oli see, et mul juhtus ühe Reservedi töötajaga sama kleit seljas olema, aga ta ainult naeris selle peale ja ütles, et ju siis meil on mõlemal imeline maitse. Ehhe, ei hakka vastu vaidlema eks.
Üldse mulle tundus see eilne olek endale ka korraga kurb ja naeruväärne, mis võis olla tingitud esiteks rämedast pingelangusest – ma ei teadnud ju absull, et mida see Mihkel minuga rääkima hakkab, või kuidas suhtub. Oleks ma teadnud, et ta sõbralik on (mida ma tegelikult päriselt arvasin ka natsa), siis ma oleks tunduvalt tsillim olnud ja võib-olla mitte rindkerest tulipunaseks plahvatanud :D
Ja noh, need vanad head päevad. Ega see kerge pole, kui emakas oma voodrit suure labidaga su kehast välja kühveldab, andke andeks, ma ka inimene, teinekord on sitem tuju, halan ära ja muudkui edasi. Või oleks viisakam olnud oma nadi tuju alla neelata, lihtsalt blogimata jätta ja tulla siia tagasi, kui tuju parem? Ma ei tea, aga ma tean, et mul on maailma kõige toredamad lugejad, kes minusuguse männiku muti tunnetest hoolivad ja andsid endast natukene, et mu tuju tõsta. Aitäh teile ja kui teil teinekord sitt tuju on, siis võite mulle kirjutada ja ma ütlen, et no worries, sa tegelt jumala norm!
April 28, 2017
one of those days
Olgu te ette ära hoiatatud, et kui ühe naisterahva menstruaaltsükli teadmine on teie jaoks liigne info, siis liigne info siit tuleb. Nimelt hakkasid mul eile päevad, mis viimane kord enne eilset toimus minuga ee… aasta ja viis kuud tagasi? Issand, ma ei mäleta, igatahes piisavalt ammu, et ma oleks mäletanud, kui õudne see on.
Seega olen ma tänase päeva veetnud diivanil uludes, sest ma olen vastik, paks, vana mutt, kes kannab itaalia pitsi ja käib ringi vanamuti soenguga ja kes näeb välja vanem, kui Mihkel Raud ja kellel on kolm lõuga ja on mõttetu ja ikka veel paks ja üldse mitte lahe, vaid selline pussy, kes miskil imelikul põhjusel otseetris olles rinnust nii laiguliseks läheb, nagu kimbutaks mind vähemalt koolera või rindkere hivv.
Muidugi pidin ma oma ülevas meeleolus ära sööma ka neli (!) jäätist, nutma veel natukene, kui paks ma olen ja takkatippu vaatama Grei Anatoomia uut osa, kus üks naine peale beebi ilmale toomist ära suri. Sellele järgnes minupoolne nutta röökimine.
Täna on tegelikult Reservedi e-poe avamispidu, kuhu me Mammuga kutsutud oleme, aga mul on praegu päriselt selline tunne, et nagunii ma endale normaalseid riideid valida ei oska, normaalset soengut ka teha lasta ei oska, lotiga pole ammugi midagi teha, sest kui riided saan ma üldse seljast võtta ja juuksed näiteks maha ajada (iuuu, kui räme ma oleks palja ja kiilana), siis mu pekk on ustavalt mu keha küljes kuni ma suren.
Ma loodan, et ma suren täna.
Krt, miks ma nii mõttetu paks värdjas tont olema pean, ahhh???!?!?!
Aa, ma unustasin, et üks kaasblogija saatis mulle täna “naljaka meemi ka”. Ok ma nüüd kuskile ehituspoodi köit ostma, et ennast oksa tõmmata… Kui neil üldse on sellise jämeda kaela jaoks piisavalt köit laos olemas.
April 26, 2017
minu pere ja muud loomad
Tänasel kaunil neljapäevahommikul tahan ma teile rääkida meie perest*. Jah, ilmselgelt olen ma oma perest juba nii palju rääkinud, et tuhanded inimesed on üsnagi kursis meie tegemistega, aga näedsa nalja, täna tekkis jälle selline tunne, et tahaks natukene perest lobiseda.
Kuidas ma üldse oma pereni jõudsin? Imelikul kombel on nii, et kui ma mõlen oma perekonna peale, siis seda nagu päris-päris-päris perekonna tunnet tundsin ma hästi väiksena vanaema ja vanaisaga. Mu ema elas Tallinnas ja me nägime üsna tihti, aga kuidagi kodusem ja armsam oli vanaemaga õhtuti voodis lamada ja juttu rääkida, samal ajal kui akna taga kaks kaske ja üks pihlakas tuules õõtsusid ja vihm vastu plekist aknalaudasid trummeldas. See oli kodu. See oli minu pere. See oli minu inimene. Õues oli vihm, aga mina olin vanaema kaisus ja me rääkisime tähtsatest asjadest, nagu miks on inimesel nina ja miks ma ei või tooli peal kõõluda või miks mitte süüa ära kanasupi tegemise ajal kõike keedukana.
Vanaisa ei elanud siis enam vanaemaga koos, aga papa ootas mind koridoris trepil, et minuga kuskile minna. “Nonii, täna lähme seiklema!” ütles ta alati. Ja me läksime. Karjamaale lõket tegema, metsa seenele, kellelegi külla, raamatukokku, rongiga sõitma, randa, poodi. Vahepeal käisime me memme aias aiatöid tegemas ja vanaisa sundis mind järjepidevalt mööda köit üles ronima, sest ta arvas, et inimene peab ikka “võimlema” ka. Papa ise iga hommik vehkis natukene käte-jalgadega. No nii võimlemise pärast või nii.
Nemad olid pikalt mu pere, kuni ma tulin Tallinna koju ema juurde elama ja siis ma tundsin pidevalt, et mu pere on maha jäänud. Aastaid käisin ma iga nädalavahetus Pärnus ja nutsin, kui ma tagasi Tallinna sõitsin. Ma isegi mäletan sellist mõtet, et ma täiega arvasin, et kui mul isa elus oleks, et siis me oleks nagu päris perekond, kus on ema ja isa ja mina. Aga tegelikult oli mul lihtsalt vanaema ja papa ja siis…Tiina. Mu ema ei ole halb inimene, ega vist isegi mitte halb ema, aga ta ei ole lihtsalt kuigi emalik. Ei mingeid musitamisi, müramisi, kallistamisi, kiitmisi, paitamisi. Samas kui ma nüüd mõtlen, siis ega vanaema-vanaisa mind ka ei musitanud-kallistanud, aga see oli kuidagi teine asi.
Üldse päris raske on meenutada seda, sest mu mälu on nii kehvake, aga lapsepõlvest on meeles pidev perekonnast igatsemine. Seda eriti, kui mu vanaema ära suri. Siis sai minust juba tiinekas ja ma ei hoolinudki enam mingist perekonnast, vaid sellest, et kas ma poistele meeldin ja kas ema raha annab ja huvitav, kas poest sidra saame kätte ja kas suitsuga jääme vahele või ei jää. Aeg-ajalt käisin siiski Pärnus, aga papaga enam seiklema ei läinud, sest sõbrannad olid kaasas ja siidrit oli ju palju lahedam juua nii, et mingi päss kaasa ei tolkne.
Ma arvan, et see oli see aeg, kus minust sai see, kes ma olen. Ei oska seda tegelikult seletadagi, aga mul pole kunagi olnud mingit mega head suhet vanematega, kus ma saaks rääkida kõike mida ma arvan või tunnen. Ma olen alati tundnud, et mu ema on minust nii erinev inimene, et me lihtsalt ei klapi ja sobigi omavahel sõbraks. Meie iseloomud ei sobi kokku ja me kumbki ei tagane oma arvamusest. Seega tekkiski periood, kus ma kaklesin oma emaga pidevalt. Täitsa õudne praegu mõelda, aga no kogu aeg käis mingi kraaklemine ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma ükskord kodust välja kolida saan.
19-aastaselt pakkisin ma kokku ühe kohvritäie riideid, tegin papale viimase kalli ja pai ja läksin lennukile. Aasta Austraalias oli raske, hirmus, põnev ja seiklusrikas, kuid süda ihkas tagasi koju. Eestis saingi suht kohe endale oma üürika ja peale seda ei olegi ma “koju” tagasi läinud.
Mul oli hästi pikalt üks peiks, kellega koos ma kujutasin kaudselt ette küll mingit tulevikulaadset toodet, aga mingit lapsed+abielu ihaldust mul ei olnud. See tundus mulle kuidagi nii tühine. Mind võlus ringi rändamine, uued kogemused, maitsed, kultuurid, peod – vaba olemine igas mõttes. Omast arust olin ma ikka hull hipi. Kui lapsed jutuks tulid, nohisesin ma alati põlastusega, et mingisuguseks titemasinaks ma ei hakka, lapsed on nii piiravad, ma ei taha seda vastutust, lapsed on jube tüütud ja vastikud ja üldse hea oleks, kui ma kunagi ühtegi väikest elukat kasvatama ei peaks.
Ja siis tuli Kardo. Ta oli lihtne, siiras, aus, avameelne, naljakas ja nii teistsugune kogu selle tralli sees, mida ma siis läbi elasin. Peikast lahku minek, mega munni venda armunud olek, narks, peod, alks, peod, veel alksi, veel pidusid, veel nats narksi. Postitused sellest ajast on hägused, kaootilised ja enamasti parooli all. Ja siis ta tuli. Teksatagiga aednik, kes kunagi käis mu paraleelis ja kelle ma kutsusin täis peaga endale külla, et temaga niisama natukene lõbutseda.
Need pidude ajad, kus ma jõin nii palju alkoholi ja ometi olin 20 kilo kergem kui praegu. Kuhu see alkohol omal ajal ladestus?! Kuhu?!?!
Ei mingeid “issand, kas ma meeldin talle, appi, ta pole mulle 4 päeva helistanud” mänge. Nädala pärast olin ma casually tuttavaks tehtud poole perekonnaga. Ta viis mu oma sõpradega kohtuma ja hoidis mu käest kinni, et ma oma hambaid välja ei kukuks, sest ma kandsin pidevalt tema nimel kontsakingi (sest talle meeldisid kontsad). Ma isegi valetasin, et mulle meeldib telkida ja käisin temaga hip-hop festivalil – vot niiii väga ta mulle meeldis. Ja mu kõhus olid liblikad ja armumine ja üsna pea midagi muud ka.
Need esimesed päevad kodus Mariga, mil ma ei julgenud talle body selga panna ja Kardo ohjad enda kätte haaras. Kuidas ta luges isaduseraamatuid, teda pallil magama õõtsutas, talle laulis ja minu pead paitades rääkis, kuidas ma olen loonud midagi täiuslikku. Kuidas mina olen täiuslik.
Siis ma mõtlesin, et jah. Mul on ka nüüd pere. See on minu pere ja minu inimesed. Ja ma tundsin ennast üle kuueteist aasta uuesti kodus. Ma olin kuskil, kus oli kõik, keda ma armastasin ja kõik, kes mind armastasid. Piiritult ja lõpmatult. Issand, need olid vahvad ajad. Raha oli vähe, aga ikka tundus, et enam paremaks minna ei saakski.
Ühesõnaga tundus mulle, et kõik on olemas. Et ma justkui nagu olin keegi tööalaselt ja blogi alaselt ja veel selle alaselt ka, et ma olin kellegi ema! Mõne aja pärast ei olnud ma enam pruta, vaid päris pruut. Me abiellusime ja siis sai meist perekond Treimannid. Ma ei suuda kunagi meenutada, et mis kuupäeval, või isegi mis aastal me abiellusime. Ma julgen pakkuda, et sel suvel saab kaks aastat. Ja need on olnud kõige lihtsamad kaks aastat mu elus. Need on täis armastust ja minu pere.
Ja see perekonna tunne, see ainult süvenes, kui Lents meile tuli. Esiteks juba see tema ootamine, mulle tundus, et see tõmbas mul korralikult tuure maha ja tegi mind kuidagi rohkem emamaks ka Marile. Ma ei tea, mulle endale tundub, et kui tema oli beebi, siis ma ei osanud seda värki nii hästi. Kardo seevastu on selles nagu vana kala. Reaalselt, see mees on isaks sündinud. Ah, mis ma ajan, ta on ka abikaasaks sündinud. Ma ei ole kindel, mida ma õigesti teinud olen, et selline perekond endale skoorida, aga kuidagi on nii läinud.
Muidugi on ka olnud raskemaid hetki. Näiteks siis, kui Lende oli mõne nädalane ja nii pisike ja habras. Ta ainult tudus minu kaisus, aga ma ei tahtnud ju Mari ka tähelepanuta jätta. Seega üritasin ka mina temaga igasuguseid asju teha beebi kõrvalt, aga no kahe-kolmeaastase jonn + uus olukord väikse õe näol muutis Mari alguses minu jaoks justkui vanapaganaks, kes ainult asju loopis, kisas ja jonnis.
Ma mäletan ühte päeva, mil ma panin Mari magama ja ta aina lollitas ja rapsis ja üritas põgeneda ja äkki kuulsin ma allkorruselt Lende nuttu ja ma olin niiiii õnnelik, et saan ise alla minna ja oma pisikese Lentsuga olla, selle asemel et selle kiusliku Mariga seal maid jagada. Jaaa noo loomulikult ajas see mõte mind nutma, sest mis ema ma olen, kui ma eelistan ühte oma last teisele, ah? Õnneks see kadus päris kiiresti. Mari harjus Lendega ja mina harjusin oma hormoonidega ja nüüd ei oskaks ma ka relva ähvardusel öelda, et keda ma kellele eelistan. See oleks sama hea küsimus, et kas ma eelistan rohkem, et mu neerud või maks töötaks. Tänan, ma tahaks mõlemaid :D
Ma lugesin täna Triinu blogist põhjuseid, miks ta oma abikaasat armastab ja seal oli üks punkt see, et Kristo tuleb tema ideedega alati kaasa. Ka minu jaoks on selline go with the flow elustiil hästi oluline ja seetõttu on see ka minu puhul üks asi, mis mind Kardot lihtsalt veel tuhat korda rohkem armastama paneb. Kui ma ütlen, et ma tahan hakata fotograafiks, ma teen ühest toast stuudio, siis on tema see, kes aitab mul selleks parketti välja valida. Kui ma ütlen, et ma tahan aeda herneid, siis herned sinna ka saavad. Kui ma ütlen, et vot, sügisel elame natsa soojal maal, siis ta aitab mul lennukipileteid otsida ja kui ma ütlen, et ma oma niigi kiires elutempos tahan teha oma veebiportaali, siis tegeleb tema lastega ja lustib nendega nii, et maa must, et mul ei oleks süümekaid, et lastel minu tegemiste tõttu midagi tegemata jääb. Ja teate, mis ta üks päev Marile ütles? “Lähme seiklema!”. Ma mõtlesin pikalt, miks see lause mulle otse südamesse puges, alles mõne aja pärast kerkis mu mälusopist üles pilt, kus ma kõnnin papaga käest kinni bussipeatuse poole ja ta oma rahulikul häälel nendib: “Täna. Täna lähme me seiklema!”.
Kallis perekond. Ma seikleks teiega maailma lõppu. Kas te teate, mis privileeg on omada omaenda perekonda? Omaenda lapsi, kes sulle käed ümber kaela panevad ja lihtsalt oma olemasoluga muudavad elu veelgi ilusamaks kohaks? Mõni ime, et mõndadel inimestel kümme last on. Ma juba kahe lapsega ei oska seda õnnetunnet ja armastust kuidagi sõnadesse panna. Ma ÜRITAN, aga ükski sõna ega lause ei saa edasi anda seda füüsilist tunnet mu südames ja kõhus, kui ma vaatan enda lapsi ja enda laste isa. Ma ei tea, mis valesid levitatakse, et hea suhte nimel tuleb pingutada? Ma pole veel siiani kordagi pingutanud, aga ikka on nagu jube hea. Kes teab, võib-olla pingutab härra kahe eest. Kui nii, siis tänud, Karts!
Perekond Treimannid for the win! Ja no kurat, kui juba siiamaani see elu nii lahe on olnud, mis siis veel tulevik tuua võib? Can’t wait! See saab olema täis seiklusi ja arutelusid teemade, miks on inimestel ninad ja jutte teemadel, miks ei või tooliga kõlkuda. See saab olema täis lõbustusparke ja loomaaedasid ja batuute ja printsessikleite ja õhupalle ja kooke ja jäätiseid ja kõike, mida maailmal meile pakkuda on.
Oh elu, eluke. Aitäh sulle selle imelise perekonna eest.
*Olgem ausad. On kolmapäeva öö, ma olen ära joonud pudeli energiajooki ja ma lihtsalt ei suuda magada! Aga eks ma postitan selle hommikul. Aga nüüd ma kuulen, et keegi jookseb väikeste jalgade padinal üleval ringi, tuleb see paavian magama suunata. Oeh, mida ma küll lasteta teeks ja keda magama suunaks? Ah? KEDA?! Lisaks nägin ma just ülisuur ämblikku ja kui ma korraks pilgutasin, kadus ta ära, seega on aeg sääred teha!
segane lugu
Täna tahan teiega jagada ühte lugu ja küsida teie nõu. Kuna ma pole aga otsustanud, mis moodi ma edasi käitun, siis ma nimesid ei nimeta, eksole. Aga ühesõnaga, lugu ise selline:
Ühel päeval sadas mulle postkasti kiri, et tere, tahaksin teie lastele kinkida ühed toredad asjad. Ma ei hakka ütlema misasjad need on, aga no…Sellised asjad, et ma oleks nagunii tahtnud Marile sellise soetada, seega olin ma nõus ja andsin oma andmed, et kingitus meile ära toodaks. Toodigi.
Vahetult peale seda läksime perega Pärnusse ja juba siis (paar peale asja toomist) sain kõne, kus uuriti, et kas oleme juba kingitust proovinud. Veel ei olnud. Järgmine päev uus kõne: kas nüüd olete proovinud? Esiteks – MA VIHKAN TELEFONIGA RÄÄKIMIST! Teiseks vihkan ma, kui mulle peale surutakse midagi ja pinda käiakse, seda enam, et kingitust pakkudes oli vaid öeldud: “oleksime tänulikud tagasiside eest”*. Ühesõnaga vastasin, et jah, sai proovitud, väga tore oli (MIS ON TAGASISIDE), aga et mul on kiire. Et te teaks, siis mul on suht kogu aeg kiire ja kui parasjagu pole, siis ei viitsi ma oma vähest vaba aega veeta vesteldes telefoniga teemal, et kas mu lapsele meeldis üks või teine asi. Oleks me alguses nii kokku leppinud, siis oleks teine asi, aga praegu muutus asi juba mulle päris häirivaks. Viimane tilk oli siis, kui ma üritasin enne võtteid süüa elueest, et midagigi enne 7 tunnist võtet kõhtu saada ja pahaaimamatult telefonile vastades tuleb sealt: “TSAUUU! Mina XXX siin, kle kuidas sulle ikka SEE ASI meeldis?”. Ma oleks napilt öelnud, et issand jumal, JÄTA MU HING RAHULE!!! Aga ütlesin, et vabandust, mul on väga kiire ja ei saa rääkida, samal ajal astus võttemeeskond ka tuppa ja ma panin toru ära, et vähemalt üks amps veel ära süüa.
Möödus siis … nädal? Vahepeal olid nad mulle saatnud kirju Malluka facebooki, teemal “noh, kuidas ikka meeldis?” ja mingil põhjusel ka enda puhkusepilte. Ühel päeval oli mu postkastis kiri:
Küsimus nüüd väga konkreetne: tahad sa neid oma lastele või tagastad? Esimese variandi puhul barter (või saad soovi korral osta 59 eurot tk) Kui tunned, et lastel võiks sellest kasu olla, siis anna teada, arutame variante. Muul juhul paki kokku ja anna teada kuidas kätte saame. Edu!
See oli juba päris naljakas. Umbes nagu naabrimees tooks sulle kingituseks koogi ja siis käiks iga päev sul ukse taga, et kuidas kook maitses ja millal sa kavatsed korteriühistu koosoleku välja kuulutada, et ka teistele tema tehtud kooki kiita. Ja kui sul seda plaanis pole, siis anna see kook heaga tagasi, või maksa kinni!
Igatahes kopin siia nüüd meie kirjavahetuse (ma muudan kirjavead ära, ma olin ise väljas ja trükkisin telefoniga nagu retakas):
Mina: Et alguses kinkisid ja siis tahad tagasi
April 25, 2017
nahktagides perekond (OOTD post)
Ma mäletan, kui ma ostsin oma esimese nahktagi. See oli hästi ammu, käisime sõbrannaga kahekesti hollandis seiklemas ja seal olles proovisin ma ühes poes nahktagi selga. Enne ma nagu arvasin, et sellised tagid mulle ei sobi, aga nüüd ma tean – nahktagi sobib kõigile!
Kardo enne väitis, et ta pole nahktagimees, aga kuna ta on suur Walking Dead’i fänn, siis seal on üks nahktagis nägus mees Neagan. Siis otsustas ka Kardo tagivennaks hakata ja viimane kord Reservedis käies valiski ta endale tagi välja. Mina pean isiklikult ütlema, et ta näeb sellega väga hea välja ;)
Suur oli minu rõõm, kui ma lasteosakonnast Marile ka nahkjaki leidsin. Minu meelest nii mõnus asi, mida jahedama ilmaga kampsi peale tõmmata ja suvelgi mõnus õhtul peale visata. Üldse näeb Mari oma nahktagiga just nii cool välja, nagu ta ka on. Kahju, et lentsule tagi pole :( Aga noh, eks tema pärib kunagi Mari oma!
Maril seljas:
Mari oli too päev ikka eriti pettunud elus, ei tahtnud teine kohe ÜLDSE pildil olla, nõnda ajasimegi enamuse ajast hoopis nutvat Mari taga, et teda ka pildile püüda… Ütleme nii, et mitte väga edukalt :D Lõpuks peitsid Mikk ja Kerli ennast puu taga, et Mari kaamerat ei näeks. Mina poseerisin muidugi hea meelega :D
Mis teie nahktagidest arvate? On teil üks mõnus jakk või arvate ka sama nagu mina ennemuistsel aal, et see ei sobiks teile?
PS! Käis ka Reservedi e-poe kinkekaardi loos. Selle võitis Katsuke kommentaariga:
Katsuke
22. aprill 2017, 20:42
Ma oleksin nii õnnelik enamvähem ükskõik milliste teksaste üle. Olen palju alla võtnud ja kõik suured. Või teeks hoopis mehele üllatuse ja kingiks talle midagi. Valik on suur!!!
Palju õnne ja tsekka enda meilile, seal ootab sind 80€ kinkekaart! Kes aga ilma jäid, siis minge piiluge MELU.TV Facebooki, sest ka seal käib praegu 50€ kinkeka loosimine!
kohvihooliku ülestunnistus…
Kunagi olin ma 100% teefänn, jõin päevas mitu tassi teed ja kohvi jõin nii harva, kui keegi kuskil pakkus, ise teha ei viitsinud iialgi. Okei, ehk siis, kui keegi külas oli, siis ikka tegin, aga nagu niisama iseendale mitte. Asjalood muutusid, kui me Kardoga kokku kolisime. Kardole meeldib kohvi juua ja kuna tema seda kogu aeg lahkelt tegi, siis jõin seda ka mina. Alguses tegimegi kohvi hariliku presskannuga ja kui ma nägin, et seal tassikene on, siis kulistasin selle rohke piima ja suhkruga alla.
Eelmisel aastal rentisime Saku Lättest Jura kohvimasina ja no siis alles kohvijoomine pihta hakkas. Nii lihtne on ju nupule vajutada ja tass kohvi voolab välja. Ühel hetkel avastasin ma, et 3-4-5 tassi kohvi päevas on nagu väga tavaline nähtus. Kuigi ma joon üli lahjat kohvi, siis ikkagi… Tundub nagu juba kuidagi palju. Sellegipoolest ei taha ma sellest loobuda ka, aga ega see kohviga liialdamine vist hea olla ei saa?
Kohviteemadel googeldades jõudsin ma mingile lehele, kus oli päris palju lahedaid fakte kohvi kohta:
Kohvi ei maksa juua kohe peale ärkamist, sest tunnike peale silmade avamist toodab su keha kortisooli, mis sind nagunii erksamaks teeks. Seega oleks kaval juua kohvi tund-kaks peale ärkamist, mil keha väsima hakkab.
Legendi kohaselt avastati kohvi ergutav omadus vääääga palju aega tagasi, mil vanas Etioopias märgati, et kitsed lähevad kohvimarju süües “hulluks”. Jah, enne kui kohvist saab kohviuba, on ta täitsa punane mari, mis puu otsas kasvab.
Kohvi sisaldab kasulikke aineid, nagu B5 vitamiinid, B2 vitamiine, magneesiumi ja muid kasulikke asju, mida ma isegi tõlkida ei oska:D
Kohvisõpradel pidi vähem esinema Parkinsoni tõbe, diabeeti ja südamehaigusi.
Kohvi joomine pidavat metabolismi kiirendama 3-11% võrra. Ehk siis kohvi joomine peaks saledamaks tegema! Muidugi siis ei tohiks vist sinna sisse sada lusikat suhkrut panna.
Kõik kohad maailmas, kus kohvi kasvab, on ümber maakera niiöelda ringis. Seega kutsutakse seda “kohvivööks”.
Maailma kõige kalllim kohvi on tehtud elevandikakast!
Okei, ma ei tea isegi, miks ma selle taaga ette võtsin, et neid fakte teile ka edastada, aga no aeg-ajalt võin ju oma armsaid lugejaid harida kah :D Kui aga keegi teie seast teab, kui palju on okei päevas kohvi juua, siis ma oleks üks suur kõrv ja ootaks hea meelega vastuharimist.
Muuseas, sellel nädalal toimub Kultuurikatlas Tallinn Coffee Festival, kas keegi plaanib sinna minna? Ma sain teile kinkimiseks 10 piletit, ehk siis saan anda viiele inimesele võimaluse kahekesti festivalile minna. Mul endal on ka plaanis minna ja lapsed võtan ka kaasa. Näiteks laupäeval teeb Kahvliahvi kokakool koos Merle Liivakuga lastele tegevusi kell 12-15 – sinna me vist Mari viimegi. Lisaks pange tähele, et üritust võivad külastada ka need, kes kohvi ei joo, kuna seal on ka teed, kakaod, ägedad pop-up kohvikud ja toidukohad jms, et asi ei keerle ainult kohvi ümber. Toimuvad ka kihvtid võistlused – nt cupping ja latte art, ehk siis piimaga kohvile nn. joonistamine. Ma kunagi oskasin isegi lehte teha! Või oli see süda… Kes seda enam mäletab :D
Kui tahad ka festivalile tulla, siis kirjuta mulle kommentaaridesse, et kui tihti sina kohvi jood ja mismoodi sa oma kohvi eelistad? Piimaga? Mustalt? Suhkruga? Üks mu külaline jõi isegi meega! :D
ideid emadepäevaks
Triinu kirjutas eile, et nemad andsid Kristoga sel aastal oma emadele varem emadepäevakingitused ära. Mina andsin ka. Eks ma päris päeval kingin kindlasti lilli ka, aga kuna ma olin lubanud Kixik poele tutvustada nende emadepäevatooteid ja kuna minu ja Kardo vanemad nagunii mu blogi loevad, siis andsingi kingitused eile kätte.
Olgem ausad, ma olen terve elu selline olnud, et kui mul kellelegi midagi on, siis tahaks kohe kätte anda. Hehe… kohe kätte anda…No igatahes ma oleksin võinud ju neid veel kaks nädalat hoida, aga ei pidanud vajalikuks. Iga päev võib emadepäev olla! Kes meid keelata saab?
Kardo emale valisin ma välja ilusa musta padja. Muuseas, selle kõrval olev südamega padi (LINK) on ka Kixiku e-poest pärit ja see sobiks ka ju kenasti emale kingituseks. Ma aga päris sama ei tahtnud kinkida, seega jäi valituks see must, kuigi seda on teist värvi kah. (LINK). Seal on tegelt üks, hästi ilus padi veel, selline, mis sobib igale diivanile – see.
Leale on nii lihtne kingitusi osta, sest ta on selline, et talle meeldivad kõik asjad ja ta on alati kingituste üle mega tänulik ja õnnelik. Minu emaga on aga raskem, sest talle ei ole minu meelest veel ükski minu tehtud kingitus meeldinud. Selles suhtes, ma olen sellega juba harjunud ja seega teen ma tema kingitusi suht moe pärast. Võib-olla oleks tulevikus lihtsam lihtsalt raha anda ja öelda, et noh, palju õnne või head emadepäeva :D Ma ei tea, miks ma seda siin üldse mainin, sest tegelikult ei öelnud ta tassi kohta midagi halvasti, vaid ütles: “aitäh!”. Võib olla on mu ema lihtsalt üks nendest, kes ei oska kingitust saades mingit nägu teha ja siis tundub, nagu talle ei meeldiks, kes teab :D
Minule isiklikult see tass meeldis täiega, ei ole mingi tavaline imal tekst, vaid väga konkreetne ja faktipõhine. Mina sündisin 1990, Mari 2013, seega sündis see tass, millesugust saad ka sina tellida – SIIT. Seda saab nii ühepoolsena, kui ka kahepoolsena. Minul on kahepoolne, nagu näha. Ühesõnaga on see minu meelest vahva väike kingitus, mis ei maksa ka väga palju. 12€ oli see tassike.
Kõik Kixiku emadepäevatooted leiad SIIT!
Ma isiklikult arvan, et ega emadepäev ei nõua mingeid erilisi pidustusi ja kingitusi. Mulle meeldis Triinu idee – kinkida mälestusi fotoshoodi näol. Tema blogist saate pakkumise Fotoraadi juurde emmega pildistama minna, minge vaadake!
Teate, mis mina emadepäevaks tahan? Ma tahan seda, et kui ma ärkan, siis Kardo koristab kõik lapsed mu ümbert ära (me oleme hommikuks alati kõik neljakesti koos ühes voodis, kõik lapsed minu ümber parves). Igatahes võiks ta need elu õied mu ümbert ära noppida, alla tuua, kohvi ja pannkooke teha ja ma oleks juba õnnelik. ERITI õnnelik oleks ma siis, kui need pannkoogid oleks soolased, sest ma ei saa aru, miks peaks keegi tahtma tühja kõhuga magusat pannkooki, kui juustu-singi pannikad oleks miljon korda paremad!
Vot nii madalate nõudmistega olen mina sel aastal! Mis teie kingite? Mis kingiks saada tahate?
Mariann Kaasik's Blog
