Lende ja lasteaed – pettumus

Oi ma mäletan, kuidas ma enne Mari esimest aiapäeva pabistasin ja asju pakkisin ja netti läbi kammisin, et mida ikka lasteaeda vaja on ja kuidas last sinna kõige sujuvamalt harjutada. Lendega oli nii, et kuu-kaks tagasi oli mingisugune koosolek, kus ei räägitud eriti miskit olulist, sain ainult seda teada, et üks rühm on nimetu ja selle rühma alustamiskuupäev on lahtine. Et antakse vanematele teada, millal lasteaed algab. Lende oligi seal nimetus rühmas, seega jäin meili ootama. Kuna Mari käib samas aias ja tema esimene päev oli 21. august, siis ma eeldasin, et eks Lendelgi sama päev hakkab, miks ei peaks.

Sellegipoolest kirjutasin ma eelmisel nädalal lasteada, kust vastati, et ahjaa, eile hakkas!

Eelmisel nädalal oli aga nii palju toimetamisi ja no me pidime ju veel neljapäeval Lätti ka minema, seega sai siis paika pandud, et Lende alustabki 21. august, sest eile oli ju vaba päev. Rohkem ma sellele oluliselt ei mõelnud. Siis aga lugesin Lilli blogist lõiku:

Kaks päeva enne esimest lasteaiapäeva oli lastevanemate koosolek, kus räägiti veel sisekorrast, vajalikest asjadest ja sellest, kuidas esimesed nädalad välja hakkavad nägema. Samuti valisime Johanile kapi, voodi, rätikukoha ja kleepisime tema nimesildi vajalikesse kohtadesse. Hullult ärev tunne oli ja ausalt öeldes, peale esimest koosoleku poolt, ei olnud ma üldse nii kindel, kas ma ikka tahan Johani lasteaeda panna, aga rühmas juba õpetaja juttu kuulates ning teisi lapsevanemaid nähes tekkis natuke kindlam tunne.

Peale koosolekut saadeti igale lapsevanemale veel eraldi e-mailid nii direktori kui õpetaja poolt, kus tänati vanemaid, anti näpunäiteid ja n-ö rahustussõnu esimesteks päevadeks, samuti saadeti kirjalikult kõik kellaajad, kodukorrad, vajalike asjade nimekirjad ja muu selline, kui kellelgi jäi midagi kirja panemata või kodulehelt infot ei leidnud.

Teistes lasteaedades on listid ja e-mailid ja kapivalimised ja muud asjad, meil on “ah, muuseas, eile hakkas!”. No okei, mis seal ikka, eeldasin, et küllap siis täna mingi kapp ja rätik meile vast ikka jagatakse, lähme vaatame üle, mis värk on.

Esiteks ärkasime me mingi 9.50. Lasteaias peaks vist üldiselt olema 8.30? Ma ei tea, selles suhtes suht suva ka, et alguse värk, nagunii oli tänase eesmärk lihtsalt talle kohta tutvustada, mitte kellast-kellani kuskil olla. Muidugi kodus me munesime ja jaurasime ja aeda jõudsime mingi 10.45, kuigi me elame lasteaiast 2 minuti jalutuskäigu kaugusel. Näiteks suutis Lende oma puhaste riietega ukse ette maha kukkuda. Kardo jauras, et nüüd peame veel riideid vahetama, aga ma ütlesin, et suva. Las olla siis esimesel päeval kohe must, ega ta edaspidi parem olema hakka, mis siin ikka valelootusi hellitada.

Nagu ma arvasin, olid lapsed juba õues. Kohal oli umbes 5 last, ainult üks ilma emata, teised emadega. Laste õueala oli pehmelt öeldes masendav. Mingisugune aedik, mis on pool minu elutoa suurusest, kus sees oli üks liivakast. Kõik. Samas ümberringi hoovis on kiiged, liumäed, turnikad. Kasvataja veel kehitas õlgu, et “juhtkonnal pole raha siia midagi panna”. Ehk siis lapsed nutsid aia ääres, vaatasid, kuidas teised lapsed mängivad ja elus alla andnumad mängisid liivakastis. Rääkisime seal siis paari emaga, et tegelikult on nimekirjas 15 last, et ehk saaks vanemate peale mingi raha kokku, et sinna mingi liumägi ja kiik ikka panna, sest see olukord seal oli pehmelt öeldes trööstitu.

Lende andis alla ja kasutas ka lõpuks hoovi ainukest lõbustust.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas üldse tekitatakse sõimerühm, kui selle jaoks raha pole? Et ah suva, viskame tühja aediku püsti ja mis need tited muud ikka tahavad, kui liiva ja kühvlit? Või kui nad eeldavadki, et vanemad ise ostavad, siis öelgu seda enne lasteaia algust, mitte et viid lapse sinna tühja platsi peale, et vaata, siin pole MITTE MIDAGI ja siin sa hakkad aasta otsa 2x päevas mängima :D Lisalõbustuseks saad vaadata, kuidas teised päris asjadega lustivad.

Muidugi kõik seal olnud emadest olid nõus panustama, aga ega seal ruumi ka pole. See liivakast on nii suur ja see aedik umbes 3 liivakasti jagu on kah. Ehk siis see turnikas peaks väike olema. Ma ise mõtlesin alguses, et ehk ostaks sellise, nagu mul endal kodus on. “Varajane Start” – 15 inimese peale see 330€ pole vast väga suur summa, lisad on ka midagi 100€ ringis, aga vähemalt see on väike ja lastel ehk mingitki rõõmu, nii kaua kuni “juhtkond raha otsib”. Saab mingi kiigekese ka külge ehk panna ja noh, abiks ehk ikka.

Teine imeline üllatus oli siis see, et noh, enamasti sellistel väikestel on ju uneaaeg 12-12.30. Söögiaeg on aga 12.30-13.00. See tähendab seda, et kella 12ks on lapsed väsinud ja väga näljased, samas tuleb neid veel pool tundi kuni tund “taltsutada”. Õpetaja kehitas õlgu, et kogu aeg on palutud, et söök tuleks 11.30, aga ei tule ta kuidagi ja jääb hiljaks ja nii see on suht kaks viimast aastat olnud. Huvitav, Mari rühmast jälle sellist probleemi ei tea. Õpetaja nentis veel, et ta oli ükspäev vanematele öelnud, et ah, ärge piinake lapsi, viige nad koju sööma, et ei tea jälle millal siia saabub.

Tore värk eks. Kõigepealt istud 2h tühjas aedikus nälgas ja unisena, et siis lõpuks EHK MILLALGI süüa saada. Vähemalt nii palju lohutati, et no lõpuks ta alati tuleb. Aga no mida siis teha? Viia lasteaeda snäkke? Aga siis ei sööks nad ju siis, kui see kauaoodatud toit tuleb… Ma ei tea, lihtsalt niiiii suur pettumus on praegu see lasteaiatee algus. Kuigi Lende ise paistis üsna okei olevat selle värgiga, v.a see, et lõpuks uni peale kippus.

Oh jumal, kuidas ma igatsen Helliku lastesõime. Seal oli NIIIII hea. Ühtegi sellist probleemi ei olnud ja ma praegu tõesti mõtlen, et äkki ikka peaks selle taaga ette võtma ja anuma neid, et nad Lendele mingi nurgakese leiaks ja hakkama hommikuti mõlemat last eraldi lasteaeda viima? Lihtsalt Hellikus oli nii armas ja nii kodune, selles lasteaias on aga praegu tunne, et kuskil jäi üks ruum üle, mõtlesid, et ah, teeme siis sinna ühe sõime, mingid vanad kaltsud sinna ju ikka leiame. Kõik mänguasjad on vanad ja teibitud ja koledad. Kilest söögipõlled 20a vanad ja haisevad (peangi Lendele tema oma kotti panema, seda oli rõve kaelagi talle panna…).

Kurat küll, oleks enne juba load ja auto, siis ma ei oleks mõelnud ka, et kuhu Lende panna.

Tervitused siinkohal kõikidele õnnelikkudele, kes saavad Helliku lastesõime oma last viia. Parim koht, parimad õpetajad ja no üldse mulle nii meeldis. Nüüd pean last sinna orbudekodulaadsesse rühma viima ja eluga rahul olema…