Mariann Kaasik's Blog, page 167

appi, ma kuivan*

Mul raseduse algusest saadik on käinud mingisugused sügelemishood. Lööb korraks naha super kuivaks ja siis ma muudkui käin ja kratsin nagu oleks mul mingi haigus küljes. Ma ütlen kohe ära, et ei ole, sest iga kord kui ma mainin, et ma sügelen, siis tuleb 10 inimest mulle kuulutama, et ma enda maksanäitajaid jne laseks kontrollida. Kena küll, aga mul on kõik õnneks korras, lihtsalt mingi järjekordne imeline rasedusega kaasnev värk.

Eks ma olen erinevaid kreeme proovinud ja katsetanud küll, nagu te võite arvata, siis saadetakse mulle neid päris palju ja päris kreemita ma elama ei pea. Mõni aitas täitsa hästi, aga need rasvased said mul üsna pea otsa ja need vedelad kehapiimad ja kreemid ei ole hetkel mulle eriti tõhusad. Mu nahk on lihtsalt nii kuiv, et paned kreemi peale ja see imendub sisse nagu veepiisk kõrbesse. Tõsijutt.

Hiljaaegu kirjutas mulle Eucerin, et neil on üks üks ERITI hea nahka taastav salv nimega Aquaphor, mis aitab nahas niiskust hoida, et kas ma tahaksin proovida. No miks ma siis ei võiks proovida, ega see tükki küljest võta. Ütleme nii, et tänaseks on see kreem pmst otsas, sest ma määrin seda igale poole. Näiteks pole mul kõht selle kreemi saamisest saadik sügelenud. See on lihtsalt NII rasvane ja niisutav, et jätab naha üli pikaks ajaks nn rasvaseks. Kellele see ei sobi, siis ei soovita ka proovida, aga mulle just meeldib, sest nii ma tunnen, et ikka korralikult on kreemitatud ja ei pea kratsima enda kõhtu nagu segane. Seega kreemitan ma enda kõhtu nii tihti, kui pähe tuleb. See on mul siin tugitooli kõrval lauakesel, et oleks kohe hea võtta.

See Eucerini kreem on kliiniliselt testitud, et ta sobiks ka kõige õrnemale nahale, samal ajal tehes pehmeks ka kõige karedamat nahka. No näiteks kannad, küünarnukid jne. Mis mulle meeldib – ta on ka 100% lõhnatu.

Eile tegi Kardo mulle sellega jalamassaaži ka ja mu kabjad meenutavad lausa nüüd pehmeid inimjalgu – ime on sündinud! See on tegelikult nii õrnatoimeline, et võib kasutada ka näiteks huulte peal, kui need külmaga narmendama hakkama peaks. Lisaks raudselt idekas ka neile, kellel kuivad käed.

Igtahaes võin ma peale katsetamist lubada, et tegemist on tuubikesega, mis asendab kodus iga jalakreemi, kätekreemi, venitusarmidevastasekreemi, huulepalsami ja ihupiima. Soovitan teilgi proovida, ma pean ise varsti uue jahile minema, sest hakkab teine juba otsa saama, aga talveks raudselt idekas asi öökapile. Kuskilt ikka kipun kuivama.

*Sain toote kingituseks

The post appi, ma kuivan* appeared first on Mallukas.

ma olen haige inimene

Kardo on terve mu raseduse olnud ideaalne mees. Okei, ta on seda ka siis, kui ma rase pole, aga no ma mõtlen seda, et näiteks 9 kuud jutti mu jalgu masseerinud iga õhtu. Kui ma oigan, et oiii siit-sealt on valus/krampis/pinges, siis hea, et mind pikali ei lükata, et no las ma siis ometi mudin sind, jumala eest!

Süüa ma ei tee, ei viitsi, lihtsalt loetlen, mida tahan ja siis Kardo teeb. Täna tahaks vist pitsat…

Pole ebaharilik see, et ma kähisen abitult, et Kardo kle, kas sa viitsid minu eest tõusta ja teha. Noh, ala too vett, anna õuna, Lende pissis, Mari tahab Actimeli, otsi mu telefon. Mine too poest šhoksi. Reaalselt, Kardo on nagu mingi kaelast halvatud invaliidi hooldaja. Öösel on ka paar korda olnud, et togin ta üles ja anun, et too juua, too Rennit, too alt see hea kõva padi, mida jalge vahele panna.

Siinkohal on see koht, kus tuleb panna #blessed.

Lisaks saab ta imeliselt aru, et mul on VAJA enne Marta tulemist remonti teha ja kõike koristada ja kraamida. Ega ta ju ei taha, aga ta lihtsalt teeb, ohkab ja kraamib. Ta teab, et mul on VAJA et köök oleks korras, aga ma ei viitsi, suuda, jõua seda koristada. Seega on see tema tööks saanud. Pesu panen mina pesema, aga ma ei viitsi, suuuda, jõua seda kuivama panna. Seega tema tööks saanud. Nõude pesu – tema töö. Ela nagu kuninga kass.

Täna tassis ta jälle mingeid asju kuuri, sest “need on mul ees ja ma EI TAHA neid siia!”. Ma tegelt inisesin niisama, ma ei arvanud, et ta päriselt ka viib, aga viis! Ja voodipesu vahetab ka nii nagu mulle meeldib – et kõik kokku sobiks. Muidu ei saa ju elada. Ei saa olla nii, et padjapüürid on sajast erinevast komplektist ja tekid mingid X erinevat värvi. Lihtsalt ei saa! Kuidas ma sünnitaksin lapse koju, kus on kollased padjad ja mingi lilla tekikott, kui kardinad on roosad? Ma keeldun! Et olukorda lihtsamaks teha, andsin kõik voodiriided ära, mis ei ole hallid või roosad. Ehk siis suva, mis kokku satub, sobib ikka kokku.

Tegin Votexist tellimuse ka, tellisin padjapüüre ja tekikoti ja linu. Linu kulub täiega, eriti beebiga hakkab kuluma. Seega tegin tellimuse. Kõik halli ja roosaga, et Kardo ei saaks puusse panna ja pärast minu mölinat kuulama, et mida ta seal jälle korraldanud on, oma vale värvi tekkide ja patjadega. Segane! Muuseas, ma kasutasin koodi “marimell” ja sain oma tellimuse lausa 25€ odavamalt, niiet tänks Leenu.

See varustus tellitud, hakkasin mõtlema, et lambanahkasid on vaja. Noh, VAJA! Elada ei saa ilma! Uus nahkdiivan on küll ilus, aga veits libe ja veits jahe. Tahaks pesa teha. On vaja panna peale lambanahad. Siis on beebil ka hea seal lebada. Teistel beebidel (Mari ja Lende) ka. Mul ka. Juurdlesin pikalt, et kas tellin pruunid või valged või valge-pruuni kirjud. Mis küll kõige ilusam oleks, ah?

Aga oot, toolipatju on ka VAJA! Uusi kardinaid on vaja. Kollast pleedi on vaja! Kõike on VAJA. Tellitud!

Nüüd mõtlen, et esikupõrandale oleks ka midagi maha vaja, nagu suuremat porimatti vms, et päris mustust tuppa ei tassiks. Töömehed pidid nüüdse seisuga esmasp lõpetama. 22 oktoober siis. Noh, lepigus oli 24 eksole, aga mulle kohe meeldib meenutada, et 2.10 alustati ja öeldi, et no umbes nädal läheb, aga me paneme lepingusse alati PALJU kauem, igaks juhuks, aga et nii kaua ei lähe never ever, usu mind! Jajah, usun muidugi, ma ju usungi kõike

ikka rase, võileibadest, podcastidest, ehk siis niisama loba

Vaatasin täna oma vanu blogipostitusi raseduste lõppudest ja no püha jeerum, kui palju viitsib ja jõuab üks inimeseloom hädaldada. Kuigi jah, ega see just meeldiv ei ole, äkki ma olen lihtsalt nende pidevate rasedustega harjunud, et enam vinguda ei viitsi. Selles suhtes, et küllap enamik lõpurasedaid teavad ise ka, et raske on olla ja matab hinge ja öösel ei saa normaalselt külge keerata ja aina peab pissile minema ja Rennisid mugima. Ega pikka pidu sellega enam ei ole, elan üle.

Täna öösel oli veits ebamugav olukord, kus ma olin kiilutud kahe lapse vahele, mega pissihäda ja õudsate kõrvetistega, samal ajal kõht 100% toonuses ja kivikõva. Kujuta nüüd ise ette, et sa suudaksid istuli tõusta, kui su sees on hargivahelt tisside alla välja kivikõva tsemendikott

mille kallal teie snäkite?*

Muust ma vist enam rääkida ei oska, mui söögist. Appi jumal, andke mulle vaid süüa ja ma olen rahul. Näiteks olen ma viimasel ajal ka täitsa pähklihull. Tõstsin endale tugitooli kõrvale ühe kausi, kuhu sisse ise pähklisegu teen. Mitte, et poes pähklisegusid müügil ei oleks, aga ma ei saa midagi teha, et ma lõpuks ikka nokin sealt pakist oma lemmikud välja ja siis need viimased mitte tahetud koostisosad pakist jäävad sinna kausipõhja vedelema, kuni ma uue paki ostan ja sinna peale valan. Kuigi rotid võtavad mu jäänused hea meelega vastu, siis tundus lõpuks loogilisem ikkagi segu ise valmis keerata, sest nii hea on teleka ees pähklit nosida nõnda, et suskad käe kaussi ja topid kohe kõige hea-paremaga suhu, mitte et uuri oma peotäit, et kas siin on see vastik jõhvikas sees või mitte. Ja no nii ka elada ei saa, et EI jõhverdaks kogu aeg kahe käega midagi suhu…

Tegelikult hakkas Yummikomme müüv pood Bionoria.com müüma ka pähkleid, ning saatis mulle ka parajalt suure kastitäie, et ma ka neid proovida saaks. Sellest ka siis see idee, et kui mul juba neid nii palju “varnast võtta on”, siis miksin endale kokku ühe imelise pähklimiksi. Mis ma sinna sisse panen? Esiteks mandleid (LINK), sarapuupähkleid (LINK), siis röstitud ja soolatud india pähkleid (LINK), magusaid aprikoosituumasid (LINK). Eraldi ostan poest juurde suuri tumedaid ja mahlaseid rosinaid ja siis neid pähkleid, mille nime ma ei mäleta…

Ainukesed pähklid, mida ma “paljalt” söön, on soolatud maapähklid (LINK) ja pistaatsiapähklid (LINK). Ma alguses panin pistaatsiakaid ka oma Malluka-Mixi, aga minu meelest nende soolakus rikkus mul teised head puhtad maitsed ära, seega edaspidi jätsin nad välja niisama söömiseks.

Ma niisama oma pähklisegu meisterdamas

Eriti hea on see, et pakid on taassuletavad, siis saab võtta just nii palju kui vaja ja ülejäänud paki sisu jääb siiski värskeks.

Minu “pesa”.

Kohe näha, et rase

supimaailm*

Ma arvasin miskipärast pikalt, et ma pole supiinimene…Misasi on üldse supiinimene? Samas kui keegi mulle suppi pakkus, sõin hea meelega, aga ise kokkamisel oli supp viimane asi mu mõttes. Eks ma olen elus mingeid suppe kokku keetunud küll, nii elulisi kui kulinaarseid, hehe. Näiteks kõrvitsapüreesupp peekoni ja kõrvitsaseemnetega on üli hea! Mul isegi praegu üks kõrvits istub köögis, sai ta tigudele ostetud, aga no neil võtaks selle suure kõrvitsa söömine vist üsna kaua. Voh, kui homme viitsin, teengi kõrvitsasuppi!

Mis mind laisana hoiab, on.. mitte mis vaid kes – ikka Kardo. Nagu päriselt, oleks mul vaid nadim mees, siis ma peaks ise palju tublim olema, minu oma aga on kuidagi erakordselt hea. Näiteks pani ta mind putrusid armastama…Või tegi seda rasedus? Ma ei tea, aga igatahes teeb ta mulle pea iga hommik putru. Või noh, tegelikult teeb ta mulle kohvi ja siis küsib, mida ma hommikusöögiks süüa soovin. Mida soovin, seda teeb ka. Lihtsalt mul on viimasel ajal jube pudruisu, kuigi mulle enne pudrud ka ei maitsenud. Okei, sorri, sellest ei saa järjekordne pudrupost, mis praegu iga teine blogija teinud on, sest nii palju mul pudrust rääkida ei ole. Ma söön tavalist neljaviljakat võiga, ei tea, kuidas tehtud, sest Kardo teeb.

Ükskord küsis Kardo, et mis ma õhtusöögiks tahan (nagu ta iga päev küsib, sest ma olen rase ja laisk ja ei viitsi üldse kokata). Minu vastuse peale, et kana-klimbisuppi, pööritas ta silmi, sest ta polnud seda kunagi enne teinud. Aga hea mehena otsis ta netist retsepti ja hakkas aga tegema. Terve aja kurtis, et raudselt tuleb see nii halb, et ma ei võta seda suu sissegi, aga tulemus oli vastupidine. NII hea, et ma ei teagi, kas olen enne nii head suppi saanud kuskil?

Ja ega see tegelikult keeruline olnud, vaja oli ainult kanakoibi, Food Studio kanapuljongit, kartulit, porgandit, loorberit ja pipart. Kanakoivad paned enne ahju, siis koos kartulu ja porgandiga puljongisse. Klimbid koosnevad sulatatud võist, puljongist, munast ja jahust. Segad kõik kokku, kuni see on paksu hapukoore laadne mass. Kardo mässas klimpidega kõige kauem, sest ta arvas, et taigen võiks tihedam olla, aga tegelikult ei ole vaja neid klimpe enne supi sisse sulpsamist ju kuidagi vormida. Nad ise moodustavad supis selle… kuju. Lõpuks paned veel tilli ka peale ja… parim!

Täna saatsin Kardole igapäevase küsimuse peale selle video (LINK) ja ütlesin, et jah, palun seda suppi. Jälle oli Kardo olukorras, kus ta hakkas midagi esimest korda kokkama, aga nagu videost näha, oli see protsess super kerge ja supp sai jällegist väga hea. Palju parem kui purgiborš ja ma ei ütle seda üldse selle tooniga, et iuuu, mina küll purgisuppi ei söö äää, sest mulle maitseb purgikas ka täitsa hästi, aga see isetehtu oli ikka teine tera.

Muuseas, Lende õpetaja ütles ükskord, et kõigile lastele meeldib supp TÄIEGA. Et alati kui supipäev on, siis isegi kõige suuremad pirtsutajad söövad. Peale seda olen täheldanud, et tõepoolest on supp kindla peale minek. Süüakse ja nõutakse juurdegi. Kohe hea vaadata, kui lapsed söövad midagi peale jäätise

leiud paavli e-poest ja veits fotomajandusest

Palun keegi takistage mind Martale riideid ostmast! Ma anun teid! Ma läksin Paavli e-poodi, et endale pildiraame tellida, aga lõpuks oli mul ikka ostukorvis hunnik riideid ka. Ma ei saa midagi teha, need on nii väiksed ja armsad ja tunduvad täitsa uued. Mõned olid ka, silt isegi küljes, no kuidas ma siis jätan tellimata? Kõik asjad olid 0.5-2€, mis on tunduvalt odavam, kui samu asju Nexi kodukalt uuena tellida. Ma tean, sest noh, ma mingi aeg tellisin kah. Beebid ei jõua ju enamasti oma riideid “ära trööbata” ja neid antakse edasi pea uuena. Ma võin Marta varudega vist nelja-viit vastsündinut hiljem riietada, kui tarvis

mis tooliga teie laps sõidab + LOOS!

Teate, mis mulle väga meeldib? See, kuidas mõned mu lugejad on super tähelepanelikud ja teadlikud, mis moodi turvaliselt liigelda. Ma ei ütle seda üldse irooniaga, sest see on tõesti suurepärane, et inimesed märkavad ja annavad nõu, kuidas parem oleks. Näiteks eile pidi Lende tegema väikse sõidu Mari toolis, mis ei olnud tema jaoks seadistatud. Ta nimelt jäi kohe magama, kui ta tooli sai ja nõnda käisime me hoopis söömas. Ma nägin küll, et see peatugi ei ole tema suurusele, aga mõtlesin sellega tegeleda siis, kui ta ärkab.

Kuna tema magas autos ja meie käisime söömas, siis jätsin Kardoga Facetime’i lahti ja ühe telefoni autosse, et Lentsu jälgida. Ma olin selle idee üle nii uhke, et panin instassegi pildi. No ja siis kohe tuli ära, et inimesed ütlesid mulle, et Lende on veel liiga väike, et nägu sõidu suunas sõita ja tõsi – on kah! Nii väiksed ei peaks olema auto turvavööga kinnitatud, vaid siiski turvaliselt varustuse enda rihmadega ja muidugi selg sõidu suunas. Tegelikult võiks muidugi Mari ka olla ja on kah – mõlemad lapsed sõidavad meil Axkid Minikid 2.0 toolides.

Alguses oli mõlemal Cybexi tool (ma SIIN kirjutasin), aga siis hakkasin ma aina enam kahetsema, et neile Minikide ei ostnud ja lõpuks vahetasin välja esiteks Lende tooli ja siis ostsin veel Marile ka juurde. Et isegi kui väga kaua kasutada ei saa, siis jääb Martale.

Lihtsalt hetkel on olukord selline, et üks meist (khmLendekhm), ei jõudnud oma häda koduni kinni hoida ja üks toolikatetest on pesus, seega sõidab Mari praegu jälle oma Cybex Solutions S-Fix (link) toolis. Ega see ka kehva tool ei ole, aga mida kauem laps SSS (selg sõidu suunas) on, seda parem. Muidugi see, kaua laps sinna mahub, oleneb kõvasti autost. Näiteks Kia Sorento on küll mahukas auto, aga tooli jaoks oli ruumi vähe ja seal oli Maril üsna ebamugav enda roosasse tooli pressida, seega sõitis ta seal ka oma Cybexiga ja Lende Minikidis.

Kuna Kardo on pikk ja autos oli vähem ruumi, siis sai Lende tooli ainult full on istuvasse panna, natukene rohkem lamamas on ka veits mugavam ma arvan.

Üldse on autod ja turvavarustus nii keeruline teema, sest tõesti võid endale selle parima mudeli välja valida ja siis avastada, et oih, tool ei sobigi. Mul õnneks on praegu see vaba voli, et valin auto ka suuresti selle järgi, kuidas toolid sisse mahuvad, seega on Peugeot 5008 selles suhtes meile hetkeseisuga väga sobiv tundunud. Tõesti on palju ruumi ja saame mõlemad lapsed SSS panna.

Mõni võib nüüd öelda, et nii suurel lapsel on ikka nägu sõidu suunas mugavam, aga tegelikult mitte, sest jalad rippus on palju ebamugavam olla, kui need enda ette krõnksu panna. No kui ma praegu tugitoolil istun, siis mõnusalt keras, mitte jalad alla rippu. Lastel sama teema, nad saavad erinevates asendites ennast väga mugavalt tunda:

Siin pildil Lende seletab midagi elu eest, aga näha on, kuidas ta jalad on mugavalt, ruumi maa ja ilm, eks! Ei tundu ju ebamugav.

Ma tõesti olen väga Minikidi usku ja julgen seda soovitada kõikidele lapsevanematele. Boonus on see, et seda saab kinnitada turvavööga, seega ei pea autos selle jaoks isofixi olema (sest noh kõigil pole).

Kasutatav umbes 6. eluaastani (25kg või 125cm)

Kõrged pehmendusega ääred pakkumaks turvalist kaitset ka külgedelt

Külgkokkupõrke kaitse – ASIP (Axkid Side Impact Protection)

5-punkti turvavöö (pingutiga)

Beebisisu

Reguleeritav kaldenurk 5-asendisse

Lihtne kinnitada 3-punkti turvavööga (sobib kõikidele istmetele autos)

Ekstrapikk tugijalg tagab mugava paigutuse erinevatesse autodesse

Reguleeritav peatugi 7-asendisse

Turvatooli kate on eemaldatav ja masinpestav 30° juures (ja eemaldub kergesti, me proovisime :)

Läbinud PLUS TESTI Rootsis

Axkid Minikid vastab Euroopas kehtivatele nõuetele ECE R44/04

PAIGALDUSVIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=8EYwDOF7e4M

Autode nimekiri: https://www.axkid.com/wp-content/uploads/2014/09/Vehicle-list-belt-attachment.pdf?x82936

Kasutusjuhend: https://www.axkid.com/wp-content/uploads/2018/01/Axkid-Minikid-instruction-manual.pdf?x82936

Ühesõnaga, häid toole on küll, aga arusaadav, et võib raske neid välja valida olla. Seega ma soovitan soojalt Minikid’i proovida. Turvalisus ennekõike ja ma paneks kõik oma lapsed hea meelega Minikididesse. Kahjuks Mari siiski varsti kasvab sellest välja ja Marta hakkab esiti sõitma ikka hällis, kuigi Minikid lubab, et võib sünnist kasutada, siis isegi maaletooja ei soovita seda. Enne ikka häll! Sellega seoses, ega kellelgi pole müüa Cybex cloud Q isofixi alust?

Mari sünna Muuuv mängumaal (videoga)

Uskumatu, et Mari juba viieseks sai, aga tõsi ta on. Sünnipäeva otsustasime sedapuhku pidada Viimsi Muuuv Mängumaal, mis osutus ideaalseks valikuks. Esiteks oli mul hirm, et äkki ei tulegi kedagi, sest hommikul teavitas kõik meid riburadapidi laste haigeks jäämisest, aga Muuuv on nii suur mängumaa, et isegi kui poleks mitte kedagi tulnud, oleks seal mängukaaslasi jalaga segada olnud.

Ma võtsin kohe valmis peopaketi “roosa unistus“, nii ei pidanud ma mingisuguste toitude peale üldse mõtlema. Ainult seda Mari tahtis, et oleks kiisu kook, seega tellisin neile Lendega Tassikookidest omad “suured kiisukoogid” ja mõned muffinid, suurtele tõin sushit. Aga laud oli sööki täis ja laste lemmik muidugi vaagnatäis friikaid, tüüpiline!

Kodusünnad võivad küll toredad olla, aga mängutubades pidamine on lihtsalt mugav. Lähed kohale,  söögid laual, kõik on kaunistatud, sina võid rahus lastega tsillida ja sünnat tähistada, hiljem lihtsalt koju ära minna, ei pea seal laste läbu ise koristama hakkama. Kuigi ma viisakusest natsa ikka koristasin, sest noh, lapsed suudavad paraja kaose tekitada, aga üldiselt soovitan küll kuskil mängutoas pakett võtta, kui tahad minimaalselt mässata, neil seal kõik hinna sees:

Sünnipäevatuba 3 tunniks ja pääsmeid seiklusmaale
Unistuste peole roosamannalist sünnipäevatuba
Erikujundusega sünnipäevakutseid
Sünnipäevalapsele väikest kingitust
​Heeliumiga täidetud täpilised õhupallid
Maitsvat peolauda ja ühekordseid nõusid vastvalt sünnipäevaliste arvule.

Laste suupisted:

Pallivaagen: juustupallid,lihapallid ja pelmeenid

Friikartulivaagen

​Ümmargused minipitsad singi ja juustuga

​Puuviljavardad  vahukommide, mandariinide ja viinamarjadega

​​Vitamiinitikud dipikastmega

Popcorn

Marja limonaad

Küpsisetort vahukommidega ja kohupiima-vahukoore kattega

​Näksimiseks isale ja emale:

​Bruschettad vaagnal 8-le

Mängumaa on mega suur ja seal on lastele ikka tundideks tegevust. Meie olime seal kolm tundi ja lapsed ei paistnud seda nägu ka olevat, et tahaks koju tulla või midagi. Oleks see Muuuv vaid lähemal, satuks sinna tihemini, kindel see.

Mul sõbranna Gerda tegi sünnal väikse video ka ja ma ei saaks tänulikum olla. Ise ei viitsi ju seal joosta ja pilte teha ja filmida (appi, ma kõlan nagu ma üldse midagi ei viitsi

elumärk

Nonii, mina ka tagasi blogisse roninud. Nagu te aru saite, siis ma käisin Swissis oma kirjanikupuhkusel ära ja nüüd olen tagasi kodus, raamat kenasti valmis ja süda rahul. Kahjuks läks nii, nagu ma kartsin, et kui ma saan need kaks suurt asja tehtud (load ja raamat), siis leian ma muud asjad, mida valmis tahta saada ja õndsalt beebi ootamisest olen ma siiski suht kaugel.

Esiteks REMONT! Ma nii-iii tahaks, et see juba valmis saaks, sest siis saaks lõpuks kõik asjad oma kohtadesse ära sättida ja paigutada ja kogu maja klooriga üle pesta… Jah, ma tean, et see on räme keemia. Jah, ma PEAN seda tegema, te ei kujuta ette, mis tung mul seda teha on. Õudne… Ma küll ei oma mingeid imelikke rasedaisusid, aga appi, kuidas ma armastan kloorilõhna. See annab nagu mingi imeliku turvatunde, et kõik on puhas ja korras ja valmis ja noh, lisaboonus on see, et kui sa silmad suled, siis võid sa endale ette kujutada, et sa oled näiteks hoopis ujulas, mitte kodus.

Teiseks – AUTO. Autokool on küll tehtud, aga tahaks siiski seda “oma” autot ka juba leida ja välja valida. Siiani olen proovinud Kia Sportage ja Kia Sorentot, täna käisin Peugeot 5008 järel, millega ma siis reedeni ringi sõidan. Siis proovin veel Renault Espace ära ja tegelt päris paljud soovitasid veel VW Sharani ka, ehk saab kuskil sellele kah käed külge, eks näis.

Remont saab nagunii enne Martat valmis, selles ma üldse ei kahtle. Kuigi jah, ükspäev meie beebigrupis üks kirjutas, et kas see on normaalne, et tal kõht 3 mintsa jutti toonuses olnud, mille peale pidin mina kohe targutama, et issand jumal, rahunege maha inimesed iga väikse asja peale, et küll te aru saate, kui te sünnitate ja see 3 min toonus küll ilmtingimata seda ei tähenda. Et siis… meie beebigrupi esimene tita on nüüd sündinud

eriti nõme päev oli eile

Mul oli korraks illusioon, et meil on laupäev täiesti vaba, aga eile hommikul meenus, et meid kutsuti ju ühte restorani külla, et me nende roogasid arvustaks ja pilte teeks ja ühesõnaga, tellisid blogipostituse. Süüa mulle meeldib, restoranis meeldib ka käia, sest siis ei pea pärast nõusid pesema ja lauda koristama ja no kui see kõik veel tööna letti lüüa, siis pole nuriseda midagi. Ainukene “probleem” oli see, et restoran asus nii teisel pool linna, et võiks öelda, et lausa teises linnas. Kuna meil on hetkel kasutada Kia Sorento, siis ei tundunud ka see väga suur takistus, sest ma olen nüüd nädal aega ringi sõitnud ja isegi kõige võõramad kohad tunduvad praeguseks hetkeks gepsi abil täitsa kohale jõutavad.

Kokku oli lepitud, et tuleme peale Lende lõunaund, ehk siis otseselt konkreetset kellaaega mitte. Üldiselt magab Lents umbes kella ühe-kaheni, seega hiljemalt kolmest lootsime restoranis olla, et siis poole kuueks kodus olla. Kardole oli eile mingisugune üllatuspidu korraldatud, ala nagu naistel on babyshower, siis meestel on see ilmselgelt midagi muud, sest nagu ma nüüd tean, käidi põgenemistoas, saunas, limuga sõitmas ja linnas mööda baare tuiamas. Aga okei, ma ruttan endast ette, sest ma olen veel eilses hommikus, kus ma õndsalt arvasin, et suudan kogu selle logistika ära majandada.

Esiteks läks juba ärkamisega valesti, sest üldiselt on lastel juba 7-8 paiku silmad pärani lahti, eile magas Lende aga nagu tellituna pea poole kümneni. Lisaks näitas Mari absoluutselt kõiki külgi, mis hõlmavad solvumist, nutmist, jonnimist, kiusamist ja kraaklemist. Seega tuli mul geniaalne idee – nii kaua kuni Lende lõunaund magab, viime meie Mari Kohilasse, sest seal olid mu vanemad. Neil oli plaan Pärnusse veekeskusesse minna ja see plaan Marile isegi meeldis.

Muidugi suutsime me enne uksest väljumist veel natukene nuttu kuulata. Mari nimelt aeles kuidagi niimoodi diivani ees, et kui mina hakkasin maha astuma, suutsin ma talle jalaga täpselt näkku koksata. Kui Mari nägi, et tal huulest verd tuli (ju lõi hambaga vms), siis hakkas ta röökima, et ma pean kiirabi kutsuma. Ta nimelt jupp aega tahab endale iga asja peale kiirabi kutsuda ja ma ütlesin talle ükskord, et ainult siis kutsutakse kiirabi, kui palju verd tuleb. Ta lootis, et see hetk on nüüd käes, aga näed, pidi ikka leppima ka kiirabita edasi elamisega. Karistuseks rääkis ta KÕIGILE, keda ta nägi, et emme lõi teda jalaga näkku. Ma palusin teda, et kui vähegi võimalik, võiks ta selle info edaspidi enda teada jätta, mitte kõigile kuulutada, sest see oli ju ometi kogemata