õhtune “kuul pähe” olukord

Peale hommikut sain hunniku kirju, kus kõik soovitasid mul igasuguseid erinevaid asju teha. Üks kinnitas, et igal autokoolil on ARKis “oma aegu”, mida netis ei märgita. Küsisin, ei ole.

Teine kinnitas, et kui ma HELISTAN ARKi, siis on neil aegu pakkuda, mida netis ei ole. Helistasin, mulle öeldi aegluubis nagu alaarenenule, et kõik ajad on netis üleval ja helistamisel ei ole mõtet.

Sõiduõpetaja soovitas Rakvere ARKi helistada, et mõnikord saab seal ka teha. Netis oli number, helistasin. 4x pandi kõne ära, viiendal korral käratati, et see pole Rakvere ARK, vaid… mingi muu väikelinna ARK. Ja üldse, mis õigusega ma usun Google vastust, see on ju VALE, ma oleksin pidanud klikkima maanteeameti lehele, sealt kontaktid ja SEALT valima Rakvere ARKi numbri. Vabandasin alandlikult ja helistasin siis niimoodi, nagu kuri onu käskis.

Number oli jälle see sama, üldnumber, kus öeldi, et Rakvere ARKi saan ma ennast nagunii regada ainult kohapeal ja ega seal ka aegu pole ja üldse aegu vabaneb NII harva, et enne hakkab taevast bullterjereid sadama, kui keegi üldse kunagi enda ajast loobub. No selge, mis seal ikka.

Andsin alla ja panin endale Pärnusse Aide autokooli kolm sõidutundi kirja. Kaks 11daks oktoobriks ja ühe 12daks. Mis seal ikka, lähen proovin siis seal “õnne” ja äkki saangi tehtud. Kui ei saa, siis on kindel laks, et ma pean nende lubadega peale Marta sündi edasi tegelema, sest hiljem mul pole selles suhtes enam “kiiret” mujale tormamisega. Võtan siis lihtsalt selle esimese Tlna aja ja asi ants.

Ma saan ise ka aru, et kõik üritasidki mind aidata ja ju siis on neil kuidagi jopanud ja vedanud, aga ütleme nii, et mul nii hästi siis ei läinud.

Martast rääkides – käisime täna ultrahelis. Ma arvasin, et see jääb viimaseks, aga selgus, et see sindrinahk on pea 3 nädalat suurem ja üsna… trullakas. Mulle üldiselt need UH pildid ei ütle midagi ja jätavad suht külmaks, aga täna tuli küll peaaegu pisar silma, et issand, nii nunnu. Ilmselgelt olen ma ainuke, sest mu hea sõbranna esimene reaktsioon peale pildi saatmist oli: “iu”.

Ma arvasin, et tema ei loe, sest tal pole lapsi ja ma olen ennegi kuulnud, et need 3D pildid tunduvadki mitte-emadele imelikud tulnukapildid. Vb minu vaatamist tõesti praegu varjutab see emade värk, aga minu meelest nii nunnu naeratav paksukene.

Ega FBis armulisem oldud. “Nagu jahukäkk!”. “Mind ajavad sellised pildid oksele!”.

Õhtu lõpetuseks sain ma esimest korda Mariga koos “kodust tööd” teha. Nimelt on neil homme lasteaias mingisugune “nunnunäitus”, kuhu lapsed peavad midagi sügistestest aiasaadustest tegema või viima. Ega meil siin palju asju varnast võtta ei olnud, aga midagi kompunnisime kokku. Tegime jänkusid ja siile, loodan, et need on piisavalt “nunnud”.

Hommikust saadik kõik hüüdsid, et täiskuu on. Äkki ongi, sest mul on küll meel nii kurb nüüd. Aga sellegipoolest kui ma oma jahukäki pilti vaatan, siis mõtlen heldimusega, et milline armas paksuke.

The post õhtune “kuul pähe” olukord appeared first on Mallukas.