ai sa oled hull, aga ai sa oled hea!

Ma istun praegu oma max korras elutoas, küünlad põlevad, tuba on soe. Kardo paneb üleval lapsi magama ja mina sain täna päris mitu tööasja tehtud, mis kaua juba enda järge oodanud olid. Mul küll olid siin eile ahastavad postitused ja meel oli ka natsa kurb, aga tänaseks ma olen sellises punktis, et tahaks kankaani tantsides rõõmust issameiet leelotada, kui vaid oskaks ja vähegi viitsiks.

Esiteks, põhiasi mis mind eile kurvastas oli see ARK. Selle ajani, kuni üks neiu mulle ütles, et kle võta minu aeg, ma tahtsin seda nagunii ümber vahetada. Ütleme nii, et sain mis tahtsin – oktoobrikuu sees saan Tallinna ARKis sõidueksamit teha, jehhuu!

Teiseks rõõmu allikaks on lihtsalt nii armsad inimesed mu ümber. Noh, alustame siis sellest, kes mulle oma aja andis, aga teised ka. Ma ju nt kirjutasin nendest asjadest, mis mul sünnituse jaoks vaja on – pooled juba olemas. Inimesed tõid ja saatsid mulle imetamistoppe, suuri sidemeid, silversprayd, nibukreemi, kompresse ja sääraseid asju, mis neil oli üle jäänud peale sünnitust ja ära visata tundus narr. Vot sulle taaskasutust, nüüd on mul mega palju asju jälle olemas, mida ma ostma minema ei pea.  Jehhuu vol 2! Kes oleks võinud arvata, et kellegi üle jäänud võrktrussikud ja nibukreemid võivad inimest nii rõõmustada?

Kolmandaks – käisin pakiautomaadis ämmale pakki ära toomas. Tal said eelmised Sandrelle kehakoorijad otsa ja ta palus, et ma talle uued telliks, et need NII head, et tema muid enam ei taha kasutada. Kiitis siin maad ja ilmad kokku, et ta küünarnukid pole kunagi nii pehmed olnud ja mida kõike veel. Ühesõnaga tellisime talle kolm uut purki, aga Sandra oli mulle kaasa pannud üllatusena kolm katsetuse teel valminud küünalt. Mis eriti naljakas, iga küünla peal oli pikk hala ja soig, kuidas need olid miskitpidi valesti läinud, aga sõbrad – nad on IDEAALSED! Ma armastan sügisel küünlaid põletada ja need lõhnavad nii hästi ja mahedalt

Nii armas, et on inimesi, kes teevad selliseid üllatusi ja kingitusi, lihtsalt … südantsoendav noh.

Suur mure oli jälle ka Mari hammaste pärast, sest kuigi talle väga hambaid pesta meeldib viimasel ajal, siis ta ISE peseb ainult esihambaid ja meil ei lase kahest kohast üldse puudutadagi. No selge, jälle augud! Panime oktoobri alguseks arstile ka aja, aga iga õhtu sama jutt, et tal on valus ja ära tee ja ai-ai. No kuidas sa niimoodi normaalselt pesed ja üldse mul oli hallar, et mis seal hammastes siis toimub, et lapsel NII valus lausa on. See tekitas ka muret, et kui tal juba need hambad nii tundlikud on, siis mis üldse hambaarsti juures saab. Ega neid parandada arvatavasti vähem valus ole kui pesta ja kui ta suud lahti ei tee, siis on ju paha lugu. Eriti kui arvestada, mis õudne põletik tal suvel tekkis, siis tekitas juba sellist paanikat meis, et me juba googeldasime narkoosiga hambaravi lastele (õuuuudneee). Õnneks võttis Gaili meid varem vastu!

Kogu minu mure oli asjatu, sest Mari oli nagu väike vapper tüdruk muiste. Esiteks rääkis ta juba teel arstile, et ta hakkab hambaarsti juures natukene nutma, aga pole hullu, sest arst võtab hambast ussi välja. Me nimelt oleme talle rääkinud väljamõeldud muinasjutte kiisuperest ja üks juttudest ongi see, et kiisutüdruk läheb hambaarsti juurde, sest paha uss teeb hamba katki ja hambaarst võtab ussi ruttu välja, et kiisutüdruku hammas ei valutaks. Ja et see võib mõnikord natukene valus olla, kui uss kõvasti kinni on, aga kiisutüdruk on nii tubli ja vapper, et ta saab hakkama!

No ja nii oligi. Hambaarst võttis kohe meie versiooni üle ja rääkis Marile, et näed, saingi ussi sabast kinni, natukene sikutame teda ja saamegi kätte. Ja enne kui Mari veel üldse väga protesteerima hakata jõudis, sai kaks auku parandatud. Lõpus tuli natukene pisar silma, aga hoidis tublisti veel suu lahti ja alles koju jõudes valas veel paar pisarat, sest ta olla natukene kartnud ka.

Ega seda nuttu kauaks jagunud, sest ma olin Marile preemiaks lubanud tääbi kasutada – issand, kuidas üks inimene saab tääbi armastada ja issi oli pitsat ka teinud, nii et meil oli siin igati mõnus õhtapoolik. Mari sõi ja kiitis, et hammas pole ka enam valus. Arst tegelt ütles, et tal polnud seal tegelikult üldse midagi nii hullu, nagu meie juba kartsime, vaid lihtsalt väikese augu sisse läheb toit ja see tekitabki seal natsa valu, eriti kui ta veel seda välja ka pesta ei lase. Nüüd said augud kinni ja hambavalu on minevik, jeehhuuuuu vol 3, meie kiisutüdruku hammas ei tee enam haiget! Mari tundis kodus muret, et kas hambaarst ikka viskas ussid õue, et need saaks oma koju tagasi minna