kui hommikul äratab sind kõne politsei poolt

Lapsed jäid küll oma tuppa magama, aga öösel olid mõlemad meie juurde imbunud. Hommikul korraks ärkasin selle peale, et Mari mulle eriti sügavale kaissu puges ja midagi pomises, magasin edasi. Mingi hetk tegi silmad lahti ka Lende, kes kohe nõudis, et lähme me nüüd alla ja kuskilt altkorruselt ilmus ka Mari, minu telefon näpus. Ju siis oli ta ikkagi selle sahmimise ajal üles ärganud, minu telefoni leidnud ja sellega alla hiilinud, et salamahti sealt multikaid vaadata. Ta on seda ennegi teinud ja laias laastus vahet polegi, sest ega ta üldiselt väga palju enne meid üles ei ärka.

Võtsin oma telefoni tagasi ja tulime kõik allakorrusele, kui mulle helistab mingi number. Võtan vastu.

“Tere, kas ma räägin Mariann Kaasikuga?”

-“Ee, Mariann Treimann olen jah.”

“Helistan teile Eesti politseist”

Ma olin juba nagu oh jumal jeesus küll, nüüd raudselt jälle mingi uus jama, mis järgmiseks?!

“Kas teil on kodus väike laps?” jätkas ta oma juttu.

-“Jah, on küll…”

“Me saime kõne kahelt inimeselt, et mingisugune väike laps on neile korduvalt helistanud ja küsimusele, et kus su vanemad on, vastanud, et ta emme-issi ei liiguta ja et ta on üksinda. Et tahtsime uurida, et kas teil on ikka kõik korras?”

Mõneti on väga tore, et politsei niimoodi reageeris ja kena on ka teada, et kui me juhtumisi peaksime läbi une kõik maha surema, siis Mari midagi võtaks ette. Kuigi ma ei tea, et kas rõõmsalt sädistamine, et emme-issi ei liiguta, on just kõige parem viis abi kutsumiseks.

Igatahes oli väga piinlik, vabandasin politsei aja raiskamise eest, aga õnneks politseitädi oli väga sõbralik ja naeris ka selle olukorra üle, aga mida ma siis sellega Mariga tegema peaksin, ah? Rääkisin talle, et niimoodi ei tohi inimestele lambist helistada, sest esiteks on kell väga vähe ja teised alles tuduvad. Ja teiseks, kui tahad kellegagi rääkida, siis ütled emmele ja ma aitan sul helistada sellele, kellega sa rääkida tahad, mitte lambist kell kaheksa Maxima tegevjuhti painata jutuga, et mu ema ei liiguta.

Mari küll üritas mulle seletada, et ta helistas kogemata, aga see oli ilmselge vale, sest kokku oli ta teinud mingi kaheksa kõnet, et seda päris kogemata ei tee. Lõpuks ta ikka vabandas ja lubas, et ta enam ei helista salaja, aga ohkas kurvalt: “ma tahtsin, et kiirabi tuleks…”.

Tõsijutt, Maril on kogu aeg mingi kiirabi jutt! Iga väiksema kriipsu ja kraapsu peale pakub ta välja, et äkki kutsume nüüd kiirabi? Kuigi ma tegelikult ei usu üldse, et see mitte liigutamise jutt tal kiirabi kutsumiseks mõeldud oli, vaid ta vastaski väga otseselt sellele, et “mis vanemad teevad”, et midagi ei tee, ei liiguta, sest noh, me magasime. Mitte vihjamaks, et me surnud oleme