Lende, sa oled juba kahene!

Tsau, Lents!

Täna, kaks aastat tagasi, sai minust sinu ema. Ma olin juba ennegi ema olnud, aga seekord oli kuidagi teistmoodi. Lugesin siin just su sünnilugu (siit) ja mõtlesin, et no küll sa olid alles pisikene mul. Nagu ikka, pean ma ütlema, et aeg on nii kiiresti mööda läinud, aga seda teavad vist kõik lapsevanemad. Alles te sünnite, kui äkki tõusete püsti, hakkate rääkima ja muudkui kasvate mühinal. Sama oled ka sina teinud.

Minu meelest on nii äge, et sa oled algusest peale Mariga nagu öö ja päev, aga sellegipoolest on näha, et sa armastad Mari jäägitult. Kui Mari ei ole kodus, siis käid ja otsid: “Mali?! Maliii?!”. Eriti naljakas on see, kui õhtul üritan ma teid magama panna ja siis pimedas sina Mari hüüab ja Mari muidugi kohe vastu sosistab ja siis sahkerdate seal, selle asemel, et viisakalt magama jääda. Näha on, et Mari on su iidol, sest ükskõik, mida tema ees teeks, siis paterdad sina järele ja halised: “mina kaa!”.

Sa oled toonud mulle kaks aastat puhast õnne ja rõõmu, tõsimeeli. Sa oled mulle õpetanud, et kõik lapsed on erinevad ja kuigi su suur õde tegi ära suure eeltöö, olete te mulle kahekesti õpetanud kannatlikkust, järjekindlust ja lolli kombel ühe sama asja sada korrutamist.

Enne kui sa sündisid, oli mul suur hirm, et kas ma oskan kahte last korraga sama palju armastada. Nüüd see tundub nii naeruväärne hirm, sest Lendekene, sa oled lihtsalt nii äge ja imeline, et ainult puhta loll suudaks sind mitte armastada. See on nii armas, kui asjalik, tubli ja tarmukas sa oled. Kui Mari on alati selline olnud, et ihhii ja ahhaahaa, lähen ja teen ja toimetan, siis sina oled esiti pigem ettevaatlik ja tõsine. Kuigi jah, suurem asi häbelik sa olnud pole ja julgelt lähed toimetad Mariga kahekesti kuskil mängutoas või alustasid ju nõnda tublilt ka lasteaiateed. Samas kogu su iseseisvuse juures tõstad sa oma käed üles ja ütled “emme, anna kalli-kalli!” ja ma sulan. Minu kaisubeebi!

Ma olen alati mõelnud, et Mari on rohkem minu moodi ja sina issi moodi, aga nagu sa tead, armastan ma ka su issit väga, mistõttu on mulle teie sarnasused väga mokkamööda. Ma võiks öelda, et mul pole sinuga nagu üldse kunagi probleeme olnud – hakkasid keerama, siis roomama, siis kõndima, siis toimetama ja lõpuks rääkimagi. Hämmastav, kui palju sa räägid! Ma olen ammu alla andnud sõnade kokku lugemises, aga sada sõna tuleb kindlasti ära. Kuigi meie perearst selle ümber lükkas, siis mina olen sellegipoolest, et sa oled geenius!

Eriti naljakas asi, mida sa teed: tädi Maarja õpetas sind käsipidi inimesi tervitama viisaka käepigistusega, millele sa lisaks veel väga glamuurselt “tele” ütled. Veel üks armas asi: sa aeg ajalt paitad mind ja ütled, et “emme nunnu”. Kammon, ise oled nunnu!

No vahepeal sa pole nii nunnukene, mõnikord lähed sa kurjaks ja siis on kuulda, kuidas Mari kaebab: “Emme, Lende pigistab mind!”. See pigistamise ja näpistamise komme on sul küll küljes, aga vähemalt sa peale seda ütled tuimalt: “Solli!” (loe: sorri!).

Ma võiksin jäädagi siin lobisema, aga ei saa – aega pole! Kuna sul on sünna, siis viime su täna selle puhul lasteaia asemel mängutuppa ja proovime teha nii, et sul tuleks maailma kõige-kõige ägedam päev. Mis siis, et sa ise absull aru ei saa, mis see sünnipäev on, aga meie kõik teised saame. Meie teame, et see on see päev, kus meie perega liitus kõige vägevam Lende maailmas. Ja ma armastan sind niii palju! Kõik armastavad sind nii palju  Ja nii äge on see, et varsti saad sa pisikese õe rolli asemel proovida suure õe rolli, ma olen kindel, et sa oled selles ka suurepärane.

Ei jõua ära oodata, et näha, milliseks inimeseks sa kasvad. Aga kui ma lähtun esimesest kahest eluaastast, siis ilmselgelt üks imeline inimene.

Palju õnne, musirull!