head uudised, ei miskit muud

Tänane hommik hakkas nagu alati – Mari sosistas mulle “Emme, palun ärka üles, lähme alla!”. Ma ei tea, miks mu lapsed mind rohkem armastavad, aga kui neil on valida, kas mina või Kardo, siis on valik ilmselge.

Isegi kui Mari öösel mul kaisus on ja ma julgen külge keerata, siis ta tõuseb püsti ja tuleb sinna poole, et saaks endiselt mul kaisus olla. Ei tea, mis suur emaarmastus tal nüüd peale tulnud on, kuigi näiteks eile lapsi magama pannes ütles Mari tasakesti:

“Emme…”

-“Nooo Mari?”

“Palun ära tee mulle haiget, okei?”

-“Eee, miks ma peaksin sulle haiget tegema? Miks sa seda üldse arvad?”

“Niisama!”.

Meie sosina peale ajas Lende endale kargu alla ja ronis sajandat korda voodist välja. Ma olin teda enne juba 97 +n korda voodisse tagasi tõstnud, kopp super ees ja nõnda ma sisistasin: “Lende, KOHE voodisse tagasi või emme läheb VÄGA kurjaks!”. Selle peale kargas Mari istukile ja hüüdis rõõmsalt: “Emme, lähme koos!”.

Okei, ma tegelikult tahtsin tänasest päevast rääkida, mitte siin oma laste tobedusi teiega jagada, aga mis teil muud üle jääb kui piinelda ja lugeda. Igatahes sain ma taaskord ärgata tunnike enne oma äratuskella, aga arvestades, et ma olen iga päev mingi üheksa paiku magama läinud, ei olnud see mitte varajane ärkamine, mis mind ahastama pani, vaid pigem see, et JÄLLE oli ees super sisukas päev ja ma tõesti eelistaks sellist elu, kus ma saan teha ühe toimetuse päevas ja kõik. Aga eiiiiii, ma pidin lapsed valmis panema, aeda viima ja ise küüntesse tormama, sest mul olid kaks küünt täiesti ära murdunud ja ma ei saanud nendega edasi elada.

Kardo küsis, kas see on lipsuga merisiga…

Terve aja vaatasin paaniliselt kella, sest ma pidin juba 11ks ITK’s olema, et kohtuda enda uue eraämmaka Meriliniga. Kui ma teilt soovitusi küsisin, siis mingi massivselt soovitusi ta ei saanud teie poolt, aga minu meelest oli mega äge naine, hea huumoriga ja saime omavahel sotte selgeks rääkida ja numbreid vahetama. Lisaks küsisin ma ta käest, et mis ta arvab, kas epiduraal võiks mu sünnitustegevust aeglustada ja ta tundus üsna kindel, et arvestades eelnevaid sünnitusi, ei usu ta, et epikas mul midagi aeglustaks. Nagu… krt, miks ma siis nagu loll valusid tundnud olen, kui ma oleks võinud iga kord mugavalt ja valuvabalt lapsi välja tulistada. Ma nüüd novembris seda siis teha üritan. Ainult, et siis tuleb õigel ajal haiglasse jõuda, kui avatust liialt on, siis enam ei saa teha. Ma, loll, olengi alati alles siis epikat tahtnud, kui avatust mingi 8-9 cm on, mis on ilmselgelt liialt hilja. Igatahes on mul süda rahul, et mul on ämmakas novembris ootel ja süda rahul. Endiselt, ei mingit hirmu.

See kohtumine oli nii tore, täitis mind nii positiivse vaibiga, et ma tormasin koju, toppisin endale ühe õuna, ühe kohukese ja vorstivõiku hambusse ja jooksin autokooli. Ma ausalt ei liialda, kui ma ütlen, et ma JOOKSIN, sest  ma ei tahtnud üldse hiljaks jääda, aga ma pidin midagi sööma, et ma ära ei sureks. Seega tegin ma midagi kiirkõnni ja jooksu vahelist, ise puhkisin, nagu jookseks vähemalt sünnitama. Ütleme nii, et TÄPSELT sellise mulje ma ühele lugejale jätsingi