autokool – TEHTUD!

Uskumatu, et ma seda siia kirjutada saan, aga umbes-täpselt pool aastat peale autokooli alustamist olen ma nüüd jõudnud sinna punkti, kus ma võin öelda, et autokool on tehtud ja edasi ootab mind ainult Maanteeamet! Jah, ma tean, et see pole nüüd mingi mega suur saavutus, aga mina olen enda üle küll uhke, sest mul oli selle poole aasta jooksul korduvalt tunne, et see autovärk ei ole minu jaoks ja võib-olla ma tõesti ei ole selle jaoks mõeldud. Olgem ausad, siis isegi peale esimest teooriatundi oli mul tunne, et ma ei saa sellega hakkama. Teooriatestid tundusid maru keerulised ja tundus uskumatu, et see kõik mulle kunagi loogiline tunduma hakkaks. Siin postituses olid ka mu esimesed muljed autokoolist.

ma oma esimeses teooriatunnis

Alguses käisin usinalt teooriatundides kohapeal, aga siis entusiasm rauges ja nii olekski mul autokool jälle pooleli jäänud, kui mu autokoolil poleks e-kooli võimalust. Ehk siis iga kohal käimata tunni eest pidin vaatama online koolitusi ja täitma testi. Ainuke asi oli selles, et enne kui videod vaadatud ei olnud, siis test ei avanenud, seega pidin ma kodus selle mitu tundi leidma ja seda on kuidagi keerulisem teha, kui koha peale minna, aga no see on tagantjärele tarkus. Igatahes kellel võimalik, ma soovitan ausalt kohal käia, sest kodus tekib ikka see, et ah mul seda teist ja kolmandat vaja teha ja lõpuks avastate ennast samast olukorrast nagu mina – miljon tundi vaatamata videosid ja lahendamata teste, mis tundusid korraga nii suure koormana, et jälle tekkis mõte, et issand appi ma ei jõua.

Õnneks päris pooleli ma ei jätnud ja kuigi teooriaosa jätsin ma unarusse, siis sõitmas käisime me jooksvalt kogu aeg. Kokku oli mul kolm erinevat sõiduõpetajat, enamasti sõitsin Jaanusega, kes on muuseas ka autokooli direktor, nagu ma alles eile aru sain. Mul vist pikad juhtmed. Igatahes olid kõik sõiduõpetajad toredad, aga kõige rohkem klappisingi vist Jaanusega. Minu jaoks piisavalt rahulik, kindlameelne, ei närvitsenud, ega hakanud rooli kiskuma või muud sellist, millega ma kunagi kokku puutunud olen. Seletas mulle rahulikult minu vigu ja üsna pea hakkaski neid vähemaks jääma.

ma teel esimesse sõidutundi

Ma olin roolis alguses küll selline… noh, keda lihtne ära ehmatada. Ja kui keegi mulle kärataks, et hoia vasakusse serva, siis ma ehmatan kohe ära ja lähen üldse oma sõidu suhtes parakasse, et ma olen kuulnud, et paljudes autokoolides õpetajad on parajad hitlerid. Mulle selline taktika ei sobinud ja selline vaikne suunamine mõjus hoopis paremini. Pikalt oligi mu probleem see, et ma ei osanud ennast teel normaalselt positsioneerida ja kaldusin liiga paremasse serva ja kurvides sattusin veits vastassuunda. Ajaga loksus see paika ja sõidtunnis tundsin ma ennast üsna kindlalt ja hästi.

Olen maininud, et ma käisin ju kunagi kaua autokoolis, aga roolis olin ma alati ebakindel ja närviline. Mulle EI MEELDINUD sõita ja ma arvasin, et sellest tulenevalt ei olegi mulle lube ette nähtud. Nüüd aga tundub sõitmine täitsa tore tegevus, nii et ju siis oli kõik ikka autokooli ja õpetaja taga kinni. Kes oleks osanud aimata…

Nii siis läkski, et sõit hakkas juba sujuma, aga see paganama teooria oma miljoni video ja testiga ootas ikka nagu koorem mu õlgadel. Ei olnud muud teha, kui pidin lihtsalt härjal sarvist haarama ja hakkasin järjest tegema. Ja tegin ja tegin ja tegin ja tegingi kõik paari päevaga ära. Mida rohkem teste lahendasin, seda arusaadavamaks see kõik läks ja lõpuks tundus, et äkki ma kunagi jõuan ka nii kaugele, et suudan ka teooriaeksami ära teha.

Nagu te ehk mäletate, siis esimese koolieksami kukkusin läbi. See on mõneti hea, sest ma alguses õppisin natukene valesti, st üritasin kõike endale tuimalt pähe taguda, selle asemel, et loogikat ja seadusi välja otsida. Kui ma seda mõistsin ja põhitõed endale LÕPUKS selgeks tegin, läks ka õppimine sujuvamalt ja nõnda ma teise katsega kooli teooriaeksami läbisingi. Issand, ma olin niii-iiii-iiii õnnelik, sest see tundus tõesti lausa uskumatu.

Kes mu blogi kauem lugenud ja mu iseloomust natukenegi aimu omab, siis ma ei häbene tunnistada, et jah, ma olen absoluutselt selline inimene, et ma jätan väga palju asju pooleli, kohemaid kui miski liiga keeruline tundnub. Hakkangi endale vabandusi otsima, et mul pole aega ja ma ei saa ja ma ei jõua ja nüüd oli ju veel eriti lihtne, et ma ju RASE ja mul niigi palju asju vaja teha, enne kui see beebi sünnib. Nüüd aga pean ma tänama kõiki, kes on elus võtnud vaevaks kuskile kirjutada, et ma kindlasti lube ei saa ja autokooliga hakkama ei saa. Just see tekitas minus selle trotsi, et kuulge käige teie ka kuradile ja ma teile alles näitan, kuidas ma saan. Ma üldiselt selline jonnakas ei ole, aga see tekitas küll sellise tunde, et aiii vaadake vaid, kuidas ma kunagi ringi sõidan oma uues ilusas autos ja sülitan teie “izzand zee Mallukas ei saa iial lube!” jutu peale. Eks näis, millal see päris “sülitamine” toimuma hakkab, aga ütleme nii, et võin vist juba kurgu puhtaks köhatada, sest eilse seisuga sai mul tehtud viimane osa autokoolist, ehk siis pimedasõit ja täna hommikuks potsatas mu postkasti autokooli lõputunnistus. Lisaks sellele oleme me ka ühe suurima autofirmaga koostöö lõpuosas, mis annab kinnitust, et ka auto on mind lubade saamise ajaks ootamas ;)

Selle pimedasõiduga oli nii, et see oli viimane asi, mis mind autokooli lõpetamisest lahutas ja see pidi mul täna simulaatoril olema. Kuna lihtsalt praegu on nii valged ajad, siis üldiselt tehaksegi seda selle masina peal. Aga siis sain eile autokoolist kõne, et neil on mingi jama ja simulaator läks katki ja nüüd hakatakse uusi aegu panema alates viiendast oktoobrist. Ma juba ahastasin, sest noh, nagu te teate on ARKi järjekorrad nagu nad on ja iga päev ja nädal, mil ma pole autokooli lõpetanud, pean ma ju lisaks ootama. Siis aga hellas mu enda sõiduõpetaja, et kuule, teeme täna õhtul selle pimedasõidu “au naturelle” ära, et ootame kuni pimedaks läheb ja sõidame veitsa ringi.

Nagu ma olen maininud, siis ma olen haige nagu… tinavile(?), aga kuna ma ei tahtnud seda enam edasi lükata ja ma olin nõus, et tavai, teeme ta siis ära. No ja mis muud, kui tegimegi. Ma saan aru, et seda libedasõitu ja pimedakoolitust hakati tegema alles 2011. aastast ja enne ei pidanud õpilased sellega enne lõppastmeeksamit tegelema, aga mina olen küll rahul, et enne lubade saamist ka neid asju proovima peab/saab. Ma polnudki enne nt pimedas sõitnud ja Eestis on ju 50% ajast pime! Muidugi eks see ole harjumise asi ja tasa-targu see nagunii alguses tuleb, aga ikkagi, sain proovitud!

Kui see tunnistus täna saabus, siis ma printisin ta kohe välja ja raamisin ära nagu uhke koolitüdruk. Noh, ma oleks võinud kooli ka tunnistusele järele minna, aga õpetaja ise ütles ka, et ega seda tegelikult vaja ei ole ja kõik on tänapäeval nagunii digitaalne, aga no kuidas ma digitaalse asjaga sellise pildi teha saanud oleks?!

Kardo ütles, et ma olen nagu uhke esimese klassi õpilane oma aabitsaga