aitamisest ja uhkustamisest

Sattusin eile mingi segase otsa. Okei, ma satun tihti mingisugste segaste otsa, aga eile konkreetsemalt kirjutas mulle üks naisterahvas, kes uuris, mida ma oma deklarirahadega tegin. Ma nimelt kirjutasin FB’i, et näed, kätte saadud ja kohe kulutatud ka ja ühele kommentaarile vastasin, et 330 eurost 275 läks ühe perekonna aitamiseks. Seega ma vastasingi, et ma kenasti juba vastasin sellele küsimusele, et loe kommentaaridest.

“Miks sa seda naist aitasid? Kust sa võtad, et ta pettur polnud?” uuris naine uuesti. Ma ütlesin ausalt, et ega ma 100% ei teagi, kas oli või ei olnud. Ma teadsin ainult, et tal üürivõlg 170€ ja kodus on ainult kuivaineid lastele süüa anda. Lisaks elavad temaga ka vanaema ja vanaisa, seega kahju hakkas. Veendumiseks küsisin ma ainult üürileandja numbrit ja uurisin, kas võlg on tõesti 170 ja kuidas eelnevalt maksmisega olnud on. Kuna vastati, et muidu tunduvad korralikud inimesed, siis mõtlesingi, et okei, võin ju aidata. Aga kuskile raha kanda, noh, ma ei tea. Seega palusin Triinult abi, kandsin talle raha üle, et ta üüriraha sulas perekonnale viiks ja lisaks sinna süüa ka kaasa ostaks. Nõda ta ka tegi, mis on väga armas, sest ta sõitis nutva lapsega mitukümmend kiltsi siia-sinna.

Ühesõnaga, long story short, umbes nii see värk oli.

“No aga aita mind siis ka, kui sa nii väga kõiki aidata tahad,” põrutas võõras naisterahvas äkki. (Minu meeles jättis veel blogisse ka samasisulisi kommentaare, või see oli keegi teine, täpselt samade küsimustega inimene :D). Ma olin veits nagu… Eee…Mida? Miks ma pean võõrast inimest aitama.

“Ise sa kogu aeg uhkustad sellega, et aitad seda ja teist, aita siis või ole vait, muidu pole abistamine siiras!” sain ma siis teada.

Arvestades, et ma nagunii kõikidest asjadest räägin teile, kas ma peaks aitamisi varjama? Et muidu on sitasti aidatud, kui selle kohta suu lahti teen? Mul pole absoluutselt olnud plaani UHKUSTADA kellegi aitamisega, sest see on tõepoolest selline asi, mida kõik teha saavad, kellel vähegi tahtmist ja võimalust on. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne inimene ja mul pole kunagi elus rahaga suuremat sorti sidet olnud, et elu eest iga kopikat kokku hoida üritanud oleksin. Seega tundub mulle loogiline, et kui mul on ja kellelgi teisel pole, siis ma annan.

Muidugi ma olen täiesti kindel, et seda on mõnuga ära kasutatud ja kasutatakse kindlasti veel ka, aga laias laastus, mind ei huvita :D Mina olen talitanud oma südametunnistuse järgi ja see, kas see inimene oli aus või mitte, see on tema südametunnistuse asi. Ja teisi aidata on ju hea tunne, miks mitte siis seda ka teistele jagada? Ma päris ausalt ei arva, et see peaks nüüd mingi riigisaladus olema, sest aitamisega “uhkustamine” nullib selle ära. Ala ostad kellelegi pätsi leiba ja räägid sõbrale ka, siis see tühja kõhuga inimene ei saagi sellest leivast kõhtu täis, sest sa ju… RÄÄKISID! :D

Ühesõnaga, lõpuks sain mõnuga sõimu, et ma sellele võõrale naisele 30€ ei kanna (ta isegi ei öelnud, miks seda vaja on) ja kirsina tordil saatis ta mu perse ja lubas kõik mu feik heateod paljastada.

Ma ütlen kohe ära ka, et mul on nüüd mõneks ajaks heategude limiit täis, sest mul tegelt ka on vahepeal vaja ise elada ja nii :D (Nali, tegelt ei julge enam uhkustada ja muidu ju head teha mõtet pole). Jään paljastamist ootama.