Mariann Kaasik's Blog, page 120

rasked ajad vs PUHKUUUS bitcheeeees!

Arvata on, et Eestimaa on erinevaid inimesi täis, kellel igaühel oma elustiil, ametid ja elukorraldus. Ja uskumatu on see, et kui osa eestlaste jaoks on see karatiin “tore puhkus, millal netflixida” siis väga-väga paljude jaoks on see väga suure stressi tekitaja. Ei, ma ei räägi siinkohal sellest naljaga  “appi, ma ei suuda lastega kodus olla” jutust, vaid sellest, et kui inimesed peavad elama teadmisega, et enam tööle vaja minna ei ole, jäägu nad heaga sundpuhkusele ja millal palka saab… seda ei oska keegi öelda.

Öeldakse, et õnnelikud on need, kes netis tööd teha saavad. Paraku on nii palju rohkem neid, kes käivad ikkagi tööl, mida ei saa teha kodust. Nende valik on siis kohale minna ja riskida nakkusega, või jääda koju (kas siis vabatahlikult v ülemuse sunnil) ja leppima järgmine kuu rahata olekuga.

Mulle kirjutas täna üks naine, kes on poes müüja. Ja ta ütles, et kuna neile nüüd öeldi, et poodide lahtioleku aega vähendatakse riigi poolt, siis järelikult läheb ka palk selle võrra väiksemaks. Tema on aga üksikema, kellel iga sent arvel. Poole väiksem sissetulek = võlad. Ja ta ei ole ju ainukene! Terve Eesti on täis inimesi, kes tulevad iga kuu ots-otsaga kokku, kes nüüd võivad ennast väga hullust august leida. Ja on ka neid, kes elasid kenasti ära, aga kui sulle ikka öeldakse, et näiteks enne 1.05 ära tööle tule, siis… siis on ka nemad omadega augus. Ega pangalaen oota ära maksmist selle ajani, kuni sa tööle tagasi minna saad. Või toidupoes ka lubadustega ei maksa, et kuulge, ma juunis tulen ja toon raha.

See kõik on NII kurb ja vastik.

Seda enam ajab mind närvi see pidev muretus ja nalja viskamine selle üle, et jeee, saab kodus olla, et mida inimesed ikka põevad. Et puhkus ju! Aga kas ikka on? Eriti, kui sa pead näiteks lapsi koolitama, oma kodus tööasju tegema ja kodu ka veel kuidagi korras hoidma, süüa tegema. Et ühe töö asemel on sul korraga kolm. See on ju ka mega raske ja respekt kõikidele, kes seda suudavad!

Jaga kommentaarides, kuidas on karantiin sinu elu muutnud. Kas on tööl muudatused? Oled pidanud midagi ära jätma? Või on sul ka “nagu suvaline puhkus”?

The post rasked ajad vs PUHKUUUS bitcheeeees! appeared first on Mallukas.

mida tiktok mulle õpetanud on

Imelik fiiling on sees, kui aus olla. Ühest küljest ei ole praegune olukord mulle üllatav, ma teadsin, et see tuleb. Samal ajal kui kõik viskasid nalja nende lollakate üle, kes koroonat kardavad, ostsin mina kenasti endale toiduvarud ja ravimid ja vee ära ja juba mõni aeg hiljem avastasid korraga kõik, et oi-oi, peaks ka midagi varuma ja ette võtma. Riigipiirid on juba kinni, levivad jutud, et ka Tallinna piir läheb kinni. Kui see on olukord, mida lebolt võtta ja mis “ei huvita”, siis olen mina Pearu Paulus. Kõige kummalisem on see naermine varude kogumise üle, sest “poed ei lähe ju kinni”. Ega nad ei pruugi minna jah, aga vot ma sinna poodi kondama ka minna ei taha, seega passin toas ja mossitan, et osad eestlased niiiiii-iiii rumalad on. Kahju öelda, aga küll elu õpetab. Ja see ei ole naljakas ja naeru väärt. Kurb on…

Et aga mitte päris lössi vajuda siin rasketel aegadel, siis räägime muudel teemadel. Näiteks tiktok äpist. Kes veel ei tea, siis see on selline äpike, kus inimesed panevad 15-60 sekundilisi videosid üles. Enamasti nad siis kas tantsivad, või on niisama seksikad, või… ah, seda on võimatu seletada, seda peab ise nägema. Ma ütleks teile, et tõmmake tiktok, aga samas ärge tehke seda, sest see viib mind pealkirjas tõstatatud esimese punktini:

See on kohutavalt sõltuvust tekitav. Ma kunagi olin paari videot näinud, aga kuna ma enamasti leian aega telefonis scrollida ainult laste magama panemise ajal ja klappe ma enne ei kasutanudki eriti, siis ma ei kuulnud midagi ja tiktokis on oluline, et sul telefonil heli peal oleks. Aga nüüd ükspäev ma ei tea, mis kuri vaim mulle peale tuli ja ma selle äpi avasin päise päeva ajal ja… hakkasin vaatama ja jäingi vaatama. Sellest ei saa välja! See on lõks! Maja on täielik bardakk, koristada ei saa, sest noh, hallooo… ma tiktokin! Üsna kiiresti ma mitte ainult ei vaadanud, vaid lisasin ise ka videoid juurde. Ütleme nii, et ma ei tea, kuidas mul juba 12 videot on

kodus olla on ju täitsa hea?

Teate mis. Ma pole iialgi olnud nii rõõmus selle üle, et mu elutoa remont enne seda karauuli valmis sai. Ma lugesin Redditist ühte teemat, kus uuriti, et mida karantiinis olevad inimesed kahetsevad, et nad enne karatiini ei ostnud ja väga paljud vastasid, et remonditarbeid. Et kui nagunii kodus olla, et siis oleks võinud ju kõpitseda ja nokitseda, aga kui ehituspoodi ei saa, siis koduste vahenditega ei saa enamus miskit tehtud.

Meid muidugi see karantiin väga ei puuduta. Selles suhtes, et me oleme nagunii kogu aeg kodus ja väga tihti ei viitsi me lapsi lasteaeda viia, või on neil eripedagoog vms, et lasteaiapäevasid ei ole, oleme kõik viiekesti kodus nagu miškad. Ainukene vahe ongi see, et aeg-ajalt saime mõne pudina kuskile vanavanematele sokutada, aga nüüd on kaks kolmest nohused ja üks kohe eriti tõbine (mu vaene beebi), seega oleme kogu aeg koos, ilma sokutamisvariantideta.

Nagu öeldud, hullu pole. Oleme harjunud. Kolme lapsega on kodu nagunii mänguasju ja meisterduskraami täis, ei teki väga seda olukorda ka, et nüüd jube igav hakkaks. Nagu ma aru saan, siis jalutamas võib ju ka käia ja no kui ka enam ei võiks, siis aeda saame ikka passima minna.

Aga teate, mulle meeldibki kodus olla. Eriti kui kodu on just remonditud ja puhas ja korras. Okei-okei, kellele ma valetan. Puhas ja korras on hetkel ainult mu elutuba. Teised toad on … miskit hullu. Aga keskendume sellele ühele. Selles suhtes, et ega mul mingit väga suurt remonti ei tehtudki ju, nipet-näpet uuendada ja paari mööblieseme välja vahetamine ja juba ongi toal uus ilme.

Minu elutuba enne (pildid veits erinevatel aegadel tehtud, sest mul polnud diivani tagusest seinast lähiajal pilti tehtud, või ma lihtsalt ei suutnud seda leida)

see veits vanem pilt, aga no seina näha. also seda, et mulle meeldib kogu aeg midagi muuta ja ümber tõsta

mida teha koduses karantiinis? eks ikka *****

*Ütlen kohe ära, et postitus sündis koostöös Ulaka Kaunitariga ja kui seksi- ja muud sellised jutud sind ei huvita, siis tule homme tagasi!

appi, koroona!

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal kirjutavad mulle nii paljud lugejad ja küsivad mult koroona kohta. Et mis ma arvan ja kuidas ma valmistun jne. Ega ma teist rohkem ei tea ja targem ei ole, aga mõni mõte siis koroonast ka minu poolt.

Inimesed EI TOHIKS reisida. Ma saan aru, et hinnad on praegu nii ahvatlevad ja kindlasti paljud, kes muidu seda endale lubada ei saaks, tunnevad praegu erilist kiusatust kuskile minna, sest niiiii odav, aga olgem mõistlikud. See, et meie ise ei pruugi olla haigusele jube vastuvõtlikud, ei tähenda, et me ei võiks seda edasi anda kellelegi, kes on. Seega kõik need “mul pohui, ei paanitse, lähen reisile” mõelge sellele, et kui lõpuks on haige teie rase sugulane, vanaema või laps(elaps), siis te ennast nii hästi ei tunneks, eks. Seega jätame praegu need reisid tulevikku ja hakakem näiteks raha kõrvale panema, et uuel aastal endale üks reis lubada.
Samamoodi arvan ma ka seda, et mõistlik on nii palju kui võimalik kodus olla. Mul on muidugi hea öelda, me olemegi mõlemad kodused, aga lapsi enam lasteaeda ei vii ja las nad käivad siin kodus meile ajudele (õnneks täna mu ema halastas ja viis Mari ja Lende enda juurde

meie pere rasked ajad*

Ühel kaunil päeval võttis meie nõudepesumasin oma viimase hingetõmbe ja heitis hinge. Kahju, oli teine meid aastalt truult teeninud ja meie musti nõusid meie asemel küürinud. Nüüd vedeles ta korjus meie köögikapis (sest ta integreeritav) ja nõudekuhjad ainult kogunesid virnadesse kraanikausi ümbrusesse.

Esimesed päevad oli kuidagi lebo, aga ühel hetkel sain aru, et Kardo oli kogu aeg kuskile kadunud. Nimelt kööki, kus ta pidevalt nõusid pesi. Meil siiski viis inimest perekonnas ja nõusid kulub omajagu, seega läks Kardol iga kord köögi koristamise peale vähemalt paar tundi. Ma oleks ilmselt kiiremini saanud, aga meil on kuidagi nii kujunenud, et mina koristan rohkem muid tube, aga Kardo kööki (sest ma vihkan köögi koristamist).

Nagu öeldakse, et enne sa ei tea, mis sul on, kui sa sellest ilma jääd. Ja see luksus, et paned nõud masinasse ja vajutad pesemiseks nuppu, on lihtsalt üle mõistuse mugav ja säästab mitmeid tunde kraamimise arvelt. Kui see pole mugavus, siis mis on?

Ma tean, et ma olen elanud aastaid ilma nõudepesumasinata kah ja ma ei mäleta, et ma seda hullult igatsenud oleks, aga kui sa juba selle mugavusega ära harjud, siis tagasi käsitsi nõudepesule minna tundub umbes sama ekstreemne, kui minna rahumeeli kuskile jõkke pesu pesema ja vastu kivi kuivaks peksma.

Seega saime aru, et vaja on uut nõudepesumasinat. Aga millist nõudepesumasinat osta? Eelmise valis mul ema välja, ta on alati olnud osav asjade otsustaja ja valija, aga kuna ma olen 30 aastane ja veits imelik tundus emale helistada, et emme kle, vali mulle nõudekas välja, siis tegin ma järgmist paremat asja ja kirjutasin hoopis elux.ee poodi, et kuulge, mul 60 laiusega nõudepesumasin katki läinud, mida asemele soovitaksite, mis teil asap laos olemas on.

Konkreetselt kirjutasin sellle kirja õhtupoolikul ja 21 tundi hiljem oli mul uus nõudepesumasin esikus. Kui see pole kiire teenindus, siis ma ei tea, mis oleks. Meie vana masin oli tegelikult minu meelest jumala okei ja ma ei arvanud, et nendel masinatel mingeid suuri erinevusi üldse oleks. Loogika on ju kõigil sama – paned nõud sisse, tema peseb. Kui aga Kardo meie uue nõudeka esimest korda tööle pani, kilkas ta kodus nagu oleks loto võitnud: “Mallu, ma olen vist tõesti vana, kui mind niiiiii väga rõõmustab uus nõudepesumasin, see on NII HEA!” õhkas ta. Ma ei hakka mainimagi, et samamoodi õhkas ta uute õlleklaaside üle, mis ma talle ostsin

mõistus (ega tissidki) pole enda teha

Mina teilt Instas küsimas, kas ma peaks tuka lõikama.

Kõik:

Ma küsimas oma sõpradelt, kas ma peaks tuka lõikama.

Sõbrad:

Mina küsimas Kardolt, kas ma peaks tuka lõikama.

Kardo:

Ja mida mina teen? Loomulikult lõikan endale tuka, mis nägi salongist lahkudes mega ilus välja ja täna hommikuks selline, et ma meenutan umbes 19 aastast vene noormeest. Täiuslikuks teisikuks olemisest on puudu ainult hõre vunts.

Et olukord veel parem oleks ja et ma ikka full on meesterahvast meenutaks, otsustas taevaisa, et kuule… Sa ju ei imeta enam, võtan nüüd su tissid ära, baiiiiii! Ja nii ta ka tegi. Neli aastat sain neid nautida, alates sellest hetkest, kui ma Lendet ootama jäin kuni praeguseni oli mul ikka korralik… riiul. Aga nüüd on nad selllised tühjad ja.. ilmselt mingi -A korv. Ja mulle tundub, et see juhtus PÄEVADEGA! Seega kõik mu rinnahoidjad on mulle väiksed, ma näen välja nagu mees ja paksem ka, sest enne olid tissid vähemalt kõhust ees.

Üldse oli päev läbi nii kehv tuju, et läbi suure häda ronisin veel õhtul trenni, kuigi ÜLDSE ei viitsinud ja lootsin, et “peale trenni on ikka hea tuju”. Ütleme nii, et ei ole. Ainult jalad ja tagumik valutavad, aga tuju on sama.

Ma enne mõtlesin kogu aeg, et mina küll endale kunsttisse ei panna, aga nüüd mõtlen, et huvitav, kas seda järtsuga saab teha v

Tere kaunist uut nädalat, kallid siinviibijad. Mõtlesin, ...

Tere kaunist uut nädalat, kallid siinviibijad. Mõtlesin, et tulen räägin niisama, et mis mu elus vahepeal toimunud on.

Tahtsin magamistuppa lükanduksi tellida. Mul on seal seinas selline kapisuurune õnarus, kuhu soovisin siis osta toru, kuhu riided rippuma panna ja uksed ette. See pole väga suur, seega mõtlesin, et no palju need uksed ikka maksta võivad. Saatsin hinnapäringu suvalisse firmasse, mille Google esimesena andis ja – 800 euri!!!! KAHEKSA SOTTI!!!  12 371 KROONI! Vabandage ebadaamilikku väljendust, aga kas ma olen ennast segi sittund või mida summat nagu?? Ma pigem elan ilma nende usteta

tänane päevake on selja taga

Ma tahaks tänast postitust alustada sõnadega, et MA OLEN VALUDES. Kes iganes ütles, et sport on tervisele hea, ei ole ilmselt kunagi trennis käinud, sest mina isiklikult ärkasin täna hommikul selle peale, et ma valutasin üle kere, nagu keegi oleks mulle öösi salamahti peksa andmas käinud. Seda siiski ei juhtunud, küll aga olen ma üsna veendunud, et see valutamine on esimese trenni tulemus. Ma käisin seal uues Väike Järve MyFitnessis mingisuguses “naine” trennis, mis vandus ema-isa surma nimel, et see on super lihtne, algajatele sobiv ja ei koosne keerulistest sammudest, mis meelde ei jää. Ma tahaks omalt poolt lisada, et lihtne see ei olnud, poolte liigutuste ajal koperdasin ma sihitult ringi ja imestasin, kuidas teised nii kiiresti neile pihta saavad ja treeningu lõpuks olin ma pehmelt öeldes surnud. Ehk siis sellele järgnev tappev lihasvalu ei tulnud samas üllatusena.

Keegi pole öelnudki, et trennis lihtne käia peab olema, aga samas ei ole ka keegi öelnud, et ma seal käimist vihata ei või, seega ma vihkan siiralt ja südamest. Kuigi homme tahaks jälle minna (mitte niivõrd trenni tegema, vaid vähem pekiseks saama).

Mina muru külvamas.

Mina tapeeti panemas. Esimese korra kohta ei ole ju paha! Oli lihtsam, kui ma arvasin

issand, ma lasin ennast süstida!

See oli paar päeva enne mu sünnipäeva, kui ma tegin endast ühe maskiga pilti, vaatasin seda ja mõtlesin, et püha jumal, küll see vanus tuleb ikka robinal näkku. Mitte nüüd, et olukord nii hull oleks, et kohe üldse vaadata ei sünniks, aga ma ju tegelikult tean kenasti, et mida sügavamaks need kortsud lähevad, seda võimatum nendega üldse midagi teha on. Ja olgem ausad, ma teadsin küll, et mul on see armi “korts” otsaees, aga korraga märkasin ma neid ikka kohe hulgi.

tere, vabandage, mis mu otsaees toimus :D

Ma ei ole kunagi vananeda peljanud. Ei ole sünnipäevasid kartnud ja vihanud. Iga inimene jääb vanaks ja minu meelest on see täitsa toregi – aina vanem ja targem ja kogenenum. Aga seda ma usun küll, et no veidikene võib ju seda protsessi aeglustada. Ilusüstid just midagi sellist minu jaoks ongi, sest nagu mulle just öeldi, ega need süstid sind nooremaks tee, need aitavad vaid paneb vanuse seisma. Ja kui keegi ütleb, et issand, sa oled ju alles 30, miks sa juba ennast süstida lased, siis noh ma pigem seisan oma näonahaga kolmekümbisena kui näiteks 40-aastasena, kus mul on juba kindlasti palju rohkem kortse ja lõdvemat näonahka, mida siis kokku klopsida tuleks.

Või noh, mis tuleks. Keegi ei pea midagi tegema, paljud ei tahagi ennast üldse kuidagi kohendada ja see on ka minu silmis igati okei, igale oma. Mina aga tahtsin oma otsaesisega midagi ette võtta ja mitte kellegi teise kätte ma seda usaldanud ei oleks, kui Mardi. Dr. Mart Eller tegi ka minu rasvaimu ja ta on üks Eesti kõige kiidetumaid ja paremaid arste, keda ma tean. Okei, mitte, et ma neid hordide viisi teaks, aga minu silmis on ta väga sümpaatse mulje jätnud ja ma olen ise ka kuulnud ainult kiidusõnu tema kohta, seega ma usun, et ma ei eksi.

Sümpaatsus sümpaatsuseks, aga ma tean, et ta töö on ka väga hea. Sega nägin ma juba enda pealt, aga arvestan ka seda, et ta on väga hinnatud kirurg, koolitaja ilusüstide alal ja miks ma peaksin tahtma enda peal töötama kedagi, keda on selleks koolitatud vs see inimene, kes neid välja koolitab, haha. Muidugi käib ka Mart ise pidevalt ennast täiendamas ja hoiab ennast ilumaailmaga alati 100% kursis.

Muuseas, ma tegelikult natukene uurisin seda ilusüstide maailma kah ja lihtsalt infoks teile – proffide juures on need üldiselt üsna samas hinnaklassis. Kui te leiate kellegi, kes on tunduvalt odavam, siis ei ole mõtet tema juures raha “kokku hoida”, sest paraku leidub neid “iseõppijaid” ja neidki, kes enda süstlatäite kuskilt X kohast tellivad, mis Euroopas kindlasti lubatud ei ole. Seega soovitan enne kuskil enda süstida laskmist kindlasti uurida, et kas tegijal on tunnistus ette näidata ja kui kahtled, võid isegi ravimi ampulli enne vaadata paluda. Kui seal peal mingi hiinakeelne tekst on, siis astu heaga minema. Oma näoga küll mõtet riskida ei ole.

Igatahes kirjutasin ma Mardile, et mul oleks jälle tema abi vaja ja üsna kiiresti leidis ta mulle oma tihedas graafikus aja, et mind vastu võtta. Tema juurde on võimalik minna mitmes kohas: näiteks Niine Nahakliinikus, Kotka Erahaiglas ja Tartus Monique Iluravi Kabinetis. Mina läksin Kotka Erahaiglasse ja kogu visiit käis hästi kiiresti. Näitasin talle, et mis mind häirib, mida ma tahaks kohendada ja siluda, tema ütles, et jah, vabalt, kõike neid asju saab süstidega kenasti teha ja hakkasimegi pihta. Ei mingit seda juttu, mida ma enne olen kuulnud, et kui üldse lähed süstima, siis hakatakse sulle kohe ma ei tea mis asju peale suruma, et näed siia ja sinna oleks ka vaja. Ei midagi sellist. Kuigi ma arvan, et kui küsida, siis ta kindlasti soovitaks, aga ma tahtsin ainult konkreetselt kaht asja: oma otsaesist vähem kortsuliseks saada (ja takistada olemasolevatel süveneda) ja kulme naaaatsakene kõrgemale saada, sest mul on veits nagu…eee rippuvad silmalaud. Mitte väga, aga veits. Hullult ei häiri ka, aga no kui ma juba seal olin, eks